10 edasiminekut ELi rahanduses Eesti eesistumise ajal

Eesti saavutas suuremal või vähemal määral kõik eesistumiseks seatud eesmärgid maksu- ja finantspoliitika valdkonnas. Järgnevalt ülevaade kümnest suuremast teemast, mis õnnestus kokkuleppeni juhtida.

  1. Digimaks ehk õiglane maksukogumine digiettevõtetelt  

Teema, millega Eesti eesistumine end Euroopa maksuajalukku kirjutab. Aastaid on arutatud erinevates riikides, Euroopa Liidu tasandil ja OECD-s, kas ja kuidas tuua rahvusvahelised maksureeglid 21. sajandisse. Täna eeldab riigis teenitud kasumi maksustamine ettevõtte füüsilist kohalolekut. Kui tegemist on digitaalselt teenitud kasumiga, maksustatakse see heal juhul mõnes teises riigis või jääb halvemal juhul üldse maksustamata. Ettevõtjad kannatavad ebavõrdse konkurentsi käes ja riigid jäävad ilma maksurahast. Tegemist ei ole hüpoteetilise probleemiga – 2007. aastal tegutses üks kuuest maailma väärtuslikumast ettevõttest digimajanduses, täna tegutseb üks kuuest traditsioonilises majanduses.

Eesti algatusel jõudsid liikmesriigid kokkuleppele, et digimajanduse ettevõtteid ei maksustata täna teistega võrdselt, rahvusvahelisi maksureegleid on vaja uuendada ning kasumi teenimine digitaalselt ei tohiks takistada selle õiglast maksustamist. Tuginedes Eesti juhitud arutelule, otsustas Ülemkogu kutsuda Komisjoni üles esitama digimajanduse maksustamist puudutav direktiivi eelnõu juba 2018. aasta alguses. Seega jõudsime esimest korda Euroopas teoreetilistest aruteludest kaugemale ja näeme peagi, millised digimajandusele sobivad rahvusvahelised reeglid välja näevad.

  1. Euroopa Liitu edasiviiv aastaeelarve

Eesti juhtis ELi 2018. aasta eelarve läbirääkimised edukalt kokkuleppeni – 18. novembri hommikul kell 4 sai eelarve ELi Nõukogu ja Euroopa Parlamendi allkirjad alla. Sellele eelnes 6 kuud kohtumisi ja läbirääkimisi, mis kulmineerusid 18-tunnise aruteluga – protsess, mis pingeline kõigile osapooltele.

ELi 2018. aasta eelarve on 160 miljardit eurot, millest umbes pool on suunatud tööhõivet soodustavatele investeeringutele ning teaduse ja innovatsiooni toetamisele, kolmandik põllumajandus- ja kalandustoetustele, maaelu edendamisele ning keskkonna- ja kliimaeesmärkidele suunatud tegevuste rahastamisele, ülejäänu julgeolekule, arengu- ja humanitaarabile ning välispoliitikale ja halduskuludeks.

  1. Väikeettevõtteid ja ausat konkurentsi kaitsvad käibemaksumuudatused e-kaubanduses

10 aastat tagasi lepiti kokku, et elektroonseid teenuseid hakatakse maksustama sihtriigi käibemaksumäära järgi ning selle tarbeks rakendatakse „ühe akna süsteem“. Detsembris astuti Eesti juhtimisel suur samm edasi, kui otsustati, et „ühe akna süsteem“ laiendatakse ka muudele piiriülestele teenustele ja ELi sisesele kaupade kaugmüügile. Muudatuste juures on olulised kaks aspekti:

Alla 10 000 eurose käibega ettevõtete käibemaksu arvestamine registreerimisriigi reeglite alusel

Selleks, et lihtsustada piiriülese kaubandusega kaasnevat aruandlust, eriti alustavate ja väikeste ettevõtete jaoks, võimaldatakse alla 10 000 eurose käibega ettevõttel alates 2019. aastast deklareerida teises riigis toimunud käive ja tasuda käibemaksu oma registreerimisriigi reeglite järgi ning sealse maksuhalduri vahendusel.

Üle 10 000 eurose aastakäibe korral on e-teenuse pakkujal kohustus registreerida end kas igas tarbimise liikmesriigis käibemaksukohustuslaseks või registreerida end „ühe akna süsteemi“ kasutajaks. Ka ELi väliste riikide isikutele luuakse juurdepääs „ühe akna süsteemile“.

E-kaubanduse käibemaksuvabastuse kaotamine alla 22 eurose kauba kaugmüügil

Alates 2021. aastast kaob ära ELi väliste riikide (nt Hiina) e-kauplustest soetatud vähem kui 22 eurot maksvate kaupade käibemaksuvabastus, mida ELi e-kauplustel pole. Tarbijale tähendab see, et kui ELis maksab asi hetkel koos käibemaksuga näiteks 10 eurot ja Hiinast tellides 1 euro, siis koos käibemaksuga oleks Hiina ese 1,20 eurot ehk jätkuvalt märkimisväärselt soodsam. Sääst ei tulene maksudest ja seda pole mõtet enam boonusena pakkuda, sest see on ebaaus konkurents.

E-kaubanduse ettevõtetel on käibemaksu kogumiseks ja tasumiseks kaks varianti: 1) Käibemaksu lisab müügitehingule veebiplatvorm (nt Alibaba) ja ostja maksab selle koheselt koos ostuga ära. Käibemaksu deklareerib ja maksab riigile platvorm. Täna toimub 90 protsenti e-kaubandusest läbi 30 platvormi, kes valdavalt on sellisest lahendusest huvitatud. 2) Kui platvorm ise käibemaksu koguda ei soovi või müüjaks on platvormi mittekasutav väikefirma, peab väikefirma ise tegelema käibemaksu kogumise ja deklareerimisega ning tellima selle teenuse ilmselt posti- ja kullerfirmalt.

  1. Selgem ja kindlam kriisilahendus panga raskustesse sattumisel

Eesti eestvedamisel jõudis ELi nõukogu Euroopa Parlamendiga kokkuleppele võlausaldajate hierarhia (Creditor Hierarchy) rakendamises probleemsete pankade puhul ja finantsinstrumentidelt oodatava kahju arvestamise üleminekupõhimõtetes rahvusvaheliste standardite IFRS9 rakendamisel (transitionals for introduction of International Financial Reporting Standard IFRS9). Edaspidi peaks nende kokkulepete kaudu muutuma oluliselt selgemaks, millises järjekorras saavad pankade raskustesse sattumisel erinevad osapooled raha tagasi. Kokkulepe puudutab ennekõike erandjuhtumeid, mille puhul muud kriisilahendamise meetmed olukorda ei lahenda. IFRS9-le üleminekupõhimõtetega leevendatakse võimalikku negatiivset mõju pankade oodatava kahju arvestamiseks kogutavatele puhvritele. Koos IFRS9 üleminekupõhimõtetega otsustati pikendada euroalavälistes liikmesriikides eurodes nomineeritud avaliku sektori võla riskide kontsentreerumise erandit. Kirjeldatud kokkulepped hakkavad kehtima 2017. aasta lõpus ja need on osa laiemast finantssektori riskide vähendamise paketist.

  1. EFSI mandaadi pikendamine ja ressursside suurendamine

Eesti juhtimisel lepiti kokku Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) tegevuse pikendamine 2020. aastani, eesmärgiga võimaldada Euroopa arengut ja pikemaajalist majanduskasvu toetavate lisainvesteeringute tegemist vähemalt 500 miljardi euro ulatuses. EFSI on omalaadne investeeringute kanal: ELi eelarve garantii toel soodustatakse suuremahulist erasektori investeeringute toomist majandusse. Järgmisteks aastateks lisati prioriteetsete eesmärkide-valdkondade hulka ka mitu IT-arenguga seotud märksõna –  nt plokiahela-tehnoloogia ja küberjulgeolek. EFSI abiga toetavad praeguseks Eestis ettevõtlust Kredex ja LHV, samuti on investeeringutuge saanud näiteks Tallinna Lennujaam laiendusprojektile ning Skeleton Technologies superkondensaatorite arendamiseks.

  1. Maksualal ebapiisavat koostööd tegevate riikide avalikustamine

Eesti eestvedamisel avaldati nimekiri kolmandatest riikidest, kes ei tee ELiga piisavat koostööd maksualases teabevahetuses ega pea kinni rahvusvahelisest heast maksuhaldustavast. Nn maksuparadiiside musti nimekirju on liikmesriikidel varemgi olnud, kuid esmakordselt otsustati luua ELi ühine nimekiri, mis annab ülemaailmselt tugevama sõnumi, kuna põhineb liikmesriikide ühiselt kokkulepitud kriteeriumidel. Kriteeriumid tuginevad OECD standarditele ning nõuavad maksualase teabevahetuse toimimist, kahjulikest maksurežiimidest ja offshore skeemide soodustamisest loobumist ning äriühingute kasumi ümberpaigutamise vastaste reeglite rakendamist.

Enamus maailma riikidest juba rakendavad neid standardeid ning paljud EL poolt analüüsitud riigid on lubanud seda teha 2018. a jooksul, mis on selle protsessi suurim edulugu. Antud lubadusi jälgitakse tähelepanelikult ning nimekirja uuendatakse regulaarselt. Nimekirja kuuluvate riikide suhtes hakatakse rakendama ka sanktsioone, mis praeguses etapis seisnevad peamiselt ELi finantsvahendite piiramises ning nende riikide maksumaksjatega tehtud tehingute rangemas kontrollis.

  1. ELi vahendite kasutamise reeglite lihtsustamine

ELi rahaliste vahendite kasutamise eeskirjad ja menetlused peaksid tulevikus muutuma lihtsamaks ja paindlikumaks. Seda tänu hiljutisele esialgsele kokkuleppele Euroopa Parlamendiga, mida Eesti aitas saavutada. Muudatus võimaldaks Komisjonil ja liikmesriikidel teha väljamakseid tõhusamalt ja kontrollimisel keskenduda rohkem saavutustele. Lihtsamaks muudetakse ka laenude ja garantiide (eriti EFSI) ning erinevate toetuste kooskasutust.

Esialgne kokkulepe esitatakse nüüd nõukogu alaliste esindajate komiteele (COREPER) heakskiitmiseks, misjärel tuleb Euroopa Parlamendil see ära hääletada ning siis saab nõukogu selle järgmisel aastal lõplikult vastu võtta.

  1. Kapitaliturgude liidu edendamine

Eesti juhtimisel kinnitati nõukogu järeldused Komisjoni koostatud kapitaliturgude liidu loomise projekti vaheülevaate kohta. Seal seati ühtlasi edasised sihid, mis peaksid täidetud saama aastaks 2019.

Edasi liiguti ka erinevate kapitaliturgude liidu kontekstis oluliste eelnõudega, millest eraldi väärib väljatoomist Komisjoni algatatud üleeuroopalise erapensioni toode (PEPP). Mõte on luua vabatahtlik pensioniskeem või toode, mis on kasutatav kõikides liikmesriikides ja millega saaks liikuda ühest liikmesriigist teise, st „kolida“ seda kaasa nagu oma telefoninumbrit.

  1. Tuletistehingute halduskoormuse vähenemine ja järelevalve tugevnemine

Eesti eesistumisel lepiti kokku tuletistehinguid puudutavates olulistes muudatustes. Finantsmaailmas kasutatakse derivatiive ehk tuletisinstrumente nii riskide maandamiseks kui ka spekuleerimiseks. Tuletisinstrumendiga saab näiteks põllumees fikseerida tuleviku tarbeks mõne oma põllusaaduse hinna, kui talle tundub, et hind liigub talle tulevikus ebasoodsas suunas. Paljude tuletisinstrumentidega ei kaubelda aga väärtpaberibörsil, vaid kaks poolt lepivad tehingu omavahel kokku.

Tuletisinstrumentide tehingute suurt mahtu peetakse üheks finantskriisi peasüüdlaseks. Seepärast otsustati globaalselt need tehingud suurema kontrolli alla võtta ja 2012. aastal kehtestati Euroopa Liidus nõue, mille järgi eelkõige suuremad tuletistehingud tuli kliirida läbi keskse vastaspoole. Need nõuded kehtestati nn EMIRi määrusega. Keskne vastaspool on lihtsustatult äriühing/institutsioon, kes viib kaks tehingupoolt kokku ja kontrollib kas pooltel on piisavalt vahendeid tehingu tegemiseks. ELis on hetkel 17 keskset vastaspoolt (Eestis neid ei ole).

Eesti eesistumise ajal lepiti kokku EMIR määruse muutmises liikmesriikide vahel. Muudatustega vähendatakse eelkõige mittefinantsettevõtjate halduskoormust. Ehk kui seni on pidanud ettevõtjad ise oma tehingutest alati teavitama, siis edaspidi tehakse seda nö nende eest. Väiksemate pankade ja muude väiksemate finantsasutuste puhul ei kohustata enam igat tuletistehingut kliirima läbi keskse vastaspoole.

Paralleelselt EMIRi määruse muutmisega arutati Eesti eesistumise ajal ka täiesti uute reeglite kehtestamist kesksetele vastaspooltele – ehk soovitakse kehtestada reeglid selle jaoks, kes teostab järelevalvet keskse vastaspoole üle ja mis saab siis, kui keskne vastaspool ise satub makseraskustesse. Selle reegleid arutavad liikmesriigid edasi Bulgaaria eesistumise ajal.

  1. Selgemad ja rangemad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise reeglid

Viimase rahandusvaldkonna saavutusena eesistumisperioodil sõlmiti mõne päeva eest Euroopa Parlamendiga kokkulepe rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise reeglite karmistamises. Eesmärk on paljastada ja takistada finantsvahendite kasutamist kuritegevuse rahastamiseks, säilitades maksesüsteemide ja finantsturgude normaalne toimimine. Kokkulepe sisaldab uusi meetmeid, mis võimaldavad ametivõimudel paremini jälgida rahavoogusid ja takistada kuritegelike võrgustike rahastamist.

Direktiivi eelnõu esitatakse ELi suursaadikutele nõukogu heakskiidu saamiseks. Parlament ja nõukogu kutsutakse seejärel üles võtma ettepandud direktiivi vastu esimesel lugemisel.

Euroraha vähenemine ja müüdid

Rando Härginen
Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Avalik ruum peegeldab, et euroraha tulevik ei jäta kedagi külmaks. Euroraha vähenemist ja selle kasutamist puudutavad arvamused ulatuvad parastavatest kuni nendeni välja, mis pooldavad Isemajandavat Eestit 2.0. Õli valab tulle ka Riigikontroll, kes viitab riigi n-ö eurorahast väljumise strateegia puudumisele, kuid jätab samas mahus välja toomata tegevused, millega Eesti vastavat tulevikuvalmidust kasvatatakse.

Tasakaalustatud arutelu ei lihtsusta ka eri meediakanalites ilmuv poolik või vastuoluline info. Näiteks võis Maalehe (30.11.17) lugeja hiljuti aru saada, et Eesti muutub raha netosaajast netomaksjaks. Mõttekoht, mida selline info rabedus võib kõike mõjutada. Näiteks välisinvesteeringu kavandaja mõtetes. Seetõttu on vast paslik anda diskussiooni mõneti faktipõhisem ja neutraalsem noot ning kummutada mõned euroraha vanad ja uued müüdid.

ELi rahastamisperiood 2014-2020

Eesti saab Euroopa Liidu 2014-2020 finantsperioodil struktuuri- ja investeerimisfondidest 4,4 miljardit eurot, sh ühtekuuluvuspoliitika struktuurivahenditena (ESF, ERF, ÜF[1]) 3,5 miljardit eurot ning lisaks maaelu ja kalanduse toetusi 0,9 miljardit.

Seejuures on laialt levinud eksiarvamus, et seda raha saab kasutada aastani 2020 (vastavalt perioodi nimetusele) ja siis tuleb kuristik. Tegelikult rakendatakse raha laugelt 2023. aasta lõpuni ning kahe finantsperioodi lõpp ja algus kattuvad.

Veelgi enam, alles 2019. aasta teises pooles vabaneb mainitud 3,5 miljardit euro sees tulemusreserv 210 miljonit eurot, mida saab suunata valdkondadesse, kus on saavutatud 2018. aasta lõpuks Euroopa Komisjoniga kokku lepitud mõõdikute tasemed. See 210 miljonit eurot on ühtlasi 2019. aastal ametisse astuva valitsuse veimevakk ja seeme uute eesmärkide saavutamiseks.

Seda 4,4 miljardit selle perioodi eurot ei võta Eestilt keegi ära. Juhul kui mõne projekti elluviimisel on eksitud välistoetusega kaasneva nõude vastu, siis ei pea Eesti tagastama toetust Euroopa Komisjonile, vaid see liigub tagasi Eestile eraldatud euroraha potti. Seda raha saab kasutada kas või sama valdkonna teises projektis, piiranguks on vaid rakendusperioodi lõppemine.

Üldse moodustavad välisvahendid riigieelarvest umbes 10 protsenti ja see osakaal on languses. Lisaks nimetatud 4,4 miljardile eurole sisalduvad selles nt põllumajanduse otsetoetused ja Norra toetused, aga ka ELi teadusuuringute ja innovatsiooni programmi Horisont 2020 tugi.

EL 2021+ periood – ei muutu kohe netomaksjaks

ELi järgmise eelarveperioodi fiskaalraamistiku ettepaneku (sh eelarve jagunemise eri poliitikavaldkondade vahel) avalikustab Euroopa Komisjon 2018. aasta mais ning seejärel hakatakse läbi rääkima ja täpsustama ühtekuuluvuspoliitika aluseid, prioriteete ja fondipõhiseid reegleid. Muutujateks on liikmesriikide SKP näitajad, ühtekuuluvuspoliitika kogumaht Euroopa Liidu eelarves jms. Seetõttu on kogu praegune prognoos 2021. aastal algava eelarveperioodi ja struktuurivahendite vähenemise kohta eeldustega pikitud.

Ühtekuuluvuspoliitika toetusi jagatakse piirkondade jõukuse järgi, mille aluseks on piirkonna SKP per capita tase ELi keskmise suhtes. Eesti muutub 2021+ perioodil eeldatavalt vähem arenenud piirkonnast üleminekupiirkonnaks, kuivõrd Eesti SKP näitaja ületab vastavates alusarvutustes 75 protsendi lävendi ELi keskmisest. See aga ei tähenda, et Eestist saab ühtlasi netomaksja. Kui sel perioodil saab Eesti n-ö EL liikmemaksu makstes 1 euro vastu 4 eurot, siis 2021+ perioodil eeldatavalt 1 euro vastu 3 eurot.

Jõukuse kasvuga kaasneb samas struktuurivahendite vähenemine. Kui ühtekuuluvuspoliitika põhimõtteid oluliselt ei muudeta, siis Brexiti finantsmõju arvestamata saab Eesti siiski ka järgmisel ELi eelarveperioodil tavastsenaariumi kohaselt kaks kolmandikku struktuurivahendite senisest mahust ehk umbes 2,3-2,4 miljardit eurot. Sellele lisanduvad maaelu ja kalanduse toetused ning ühtlasi pigem kasvab Euroopa Komisjoni kesksete rahastusallikate osatähtsus, kust taotletakse raha otse ja liikmesriigi korraldava rollita.

Aastas keskmiselt oleks struktuurivahendite vähenemine seega umbes 110-120 miljonit eurot, kui võtta aluseks, et vahendite rakendusperiood on tavaliselt 10 aastat. Riigieelarve mahust moodustab see 2021+ perioodil umbes ühe protsendi. Rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul on tänase seisuga u 150 miljonit eurot ehk 1,5 protsenti riigieelarve mahust eurot aastas see n-ö püsikulude (sotsiaal-, haridusteenused vms) maht, mida kaetakse Euroopa Liidu vahenditest ja millega seotud tegevuste rahastamine riigi poolt peab eeldatavalt jätkuma või mille jätkumise vajalikkust on vaja sügavamalt analüüsida.

Valdkondade eesmärkide saavutamise ja ressursside vajaduse analüüsiga ei tegeleta aga vaid ELi perioodi lõppedes ja n-ö euroraha väljumisstrateegia raames, vaid kogu aeg ja laiaulatuslikumalt. Rahandusministeeriumi eestvedamisel ja kaasabil on süsteemselt ja pikaajalise vaatega käimas mitu tegevust nagu nt valitsemisalade täielik üleminek tegevuspõhisele eelarvestamisele 2020. aastal ja valdkondliku rahastamise tõhustamiskavad.

Need kujundavad valitsusele ja Riigikogule n-ö väljumisstrateegia lähenemise ja ministeeriumite ülepaisutatud soovide kogumise asemel hoopis kvaliteetsema eesmärkide ja teenuste rahastamise vajaduste baasteadmuse juhtimisotsuste tegemiseks.

Ei alusta nullist

Aga aastal 2021 ei hakka me riiki taas otsast peale ehitama. Praegusel 2014-2020 perioodil on umbes 1,7 miljardit eurot ehk ligikaudu 50 protsenti struktuurivahenditest kavandatud jätku- või uuteks investeeringuteks. Nii saabki ELi 2007-2013 ja 2014-2020 perioodide vahendite toel mitme valdkonna (nt koolivõrk ja veemajandus) suuremahulisem investeerimisvajadus rahuldatud.

Tagastamatute toetuste kõrval on nt ettevõtlusele üha suuremaks toeks ka KredExi kaudu pakutavad finantsinstrumendid (laenud, käendused, garantiid), mida ELi käimasoleval finantsperioodil on umbes 150 miljonit eurot. Kuivõrd finantsinstrumendid vabanevad ja laekuvad riigile tagasi, siis võib eelmise ja käesoleva perioodi vahendite koondmaht koos riigisiseste vahenditega ELi 2014-2020 rakendusperioodi lõpuks olla suuresti piisav sektori vajadusteks.

Struktuurivahendite vähenemine kolmandiku võrra ei kajastu proportsionaalselt kõikides valdkondades. Osa valdkondade rahastamine võib kestvate oluliste arenguvajaduste tõttu jätkuda samas mahus või isegi kasvada. Küll saab öelda, et üleminekupiirkondadel on varasematel perioodidel olnud rohkem piiranguid taristu rajamisele ning kasvanud on n-ö pehmete teenuste  rahastamine.

Aga nagu öeldud, on ELi eelarveraamistik ja reeglid alles selgumas. Seni võiks jääda põhjendatud eelduste juurde ja hoiduda ennatlikest ja eksitavatest väidetest, mis põhjustavad tarbetuid kihvatusi nii era- kui ka muudes sektorites.

[1] Euroopa Sotsiaalfond, Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond.

Avatud ja kaasav juhtimine

Kristina Reinsalu,
E-riigi Akadeemia e-demokraatia valdkonna juht

Küsimus, kuidas teha kaasamisest ja teavitamisest omavalitsuse juhtimise ja elu korraldamise loomulik osa, on tõenäoliselt nii mõnegi uue volikogu ning valla- ja linnavalitsuse päevakorras.

Näide elust enesest. Oleme lõpetamas veebilehtede koolitusseminari Tartumaal, kui tõuseb vallaametnik ja ütleb ohates: “Nüüd tahate selle vaese vallavanema päris ära tappa! Tal niigi tööd palju, nüüd peab veel informeerima ja kaasama hakkama.”

E-riigi Akadeemia on aruteludest omavalitsuste ja vabakondadega vorminud ettepanekud avatumaks valitsemiseks.

Üksi saab kiiremini, kuid koos jõuab kaugemale

Kaasamise sõna on levinud, aga vahel tundub, et selle olemus ja eesmärk jääb ikka selgusetuks. Kaasamine on see, kui otsuseid tehakse ja täidetakse, arvestades osalistega, keda otsus puudutab. Kaasamine ei lõpe ideede ja arvamuste kogumisega või otsuse langetamisega, see on ka tagasiside kogumine ning vigadest õppimine.

Oluline on meeles pidada, et kui juba ideid korjata või arvamust küsida, siis tuleb nendega ka arvestada. Kui see pole võimalik, siis tuleb põhjuseid selgitada.

Kaasamist eeldavad kõik otsused, mis puudutavad paljusid isikuid, nagu näiteks töö- ja õpikeskkonna muutus, aga ka arengukavad, strateegiad, ümberehitustööd ja liikluskorraldus. Kaasamist eeldavad samas ka väga konkreetset väikest sihtgruppi puudutavad otsused, näiteks mingi teenuse sisseostmise tingimuste muutmine.

Kaasav eelarve on hea näide, kuidas kogukonna arvamust küsides saab omavalitsus rajada uusi ehitisi või vanu remontida. Elanikke kaasates on rajatud uusi mängu- ja tenniseväljakuid, tehtud korda räämas parke ja antud vunki juurde vanale tehasemaastikule.

Tagasiside ja arvamuste kogumise ning ideekorje keskkonnana on infosüsteem VOLIS end igati tõestanud. Aga vahel võib kaasata inimesi ka omavalitsuse Facebooki-konto vahendusel (eeldusel, et see on juba toimiv kanal).

Ideekorjed pole olulised pelgalt uute objektide saamiseks või vanade ümberehituseks, vaid ka uute teenuste saamiseks. Nutikate teenuste ja nende pakkujate leidmiseks tuleb esmalt selgitada, milliseid teenuseid kogukond lisaks olemasolevatele vajab. Seejärel tuleb kaardistada piirkonna ühenduste eeldused ja võimekus neid teenuseid koos omavalitsusega pakkuda. Linnades on levinuim lastehoiuteenus, külades lumekoristus, kuid vajadusi on teisigi.

Vahel on keeruline arvestada kaasamise ühe kõrvalnähtuse – eriarvamustega –, ent koos tehtud otsustest on rohkem rõõmu ja rahulolu. Lisaks toob kaasamine (ainult sisuline ja õigeaegne!) ka värskeid ideid, ja mis veel olulisem, kaasatud tunnetavad ka ise vastutust tehtu eest.

JOKK nii näiliselt kui tegelikult

Politsei avaldatud statistika kohaselt on viimase nelja aasta jooksul prokuratuuri saadetud kriminaalasjades kahtlustatavatest koguni 44 protsenti seotud kohalike omavalitsustega. Korruptsiooni vastu võitluseks puudub imevits, aga abi on maksimaalsest läbipaistvusest, teavitamisest ja selgitamisest. Vaid see tagab, et kõik pole mitte ainult juriidiliselt korrektne, vaid ka näib õige.

Parimad töötajad ja koostööpartnerid saadakse ausa ja läbipaistvate reeglitega konkursi teel. Väikeses kohas ongi tublide ja tegusate inimeste hulk piiratud. Võimalik, et huvide konflikti korral taandabki volinik, näiteks kui ta kuulub MTÜ-sse, millele tegevustoetuse määramist volikogus arutatakse, end korrektselt otsustamisest. Kui aga omavalitsuste koosolekute kohta infot avalikult ei jagata ja otsuste tagamaid ei selgitata, siis inimesed sellest teada ei saa.

Kutsume omavalitsusjuhte üles teostama järelevalvet süsteemselt. Selleks tuleb välja töötada korruptsioonivastase seaduse rakendamise kord, kus on kindlaks määratud pädevused, vastutused ja ülesanded nii volikogu kui ka linna- ja vallavalitsuse tasandil. Sisulisele tööle tuleb rakendada revisjonikomisjon ning auditite tulemused avalikustada kodulehel. Avalikustada tuleb ka volikogu liikmete tasustamise kord, samuti volikogu tööst osavõtt.

Hea mõttena pakuti ühes vallas korruptsioonivihjete kogumiseks välja vihjekasti sisseseadmine vallakeskuses.

Info kahe kliki kauguselt

Mida suurem on omavalitsus, seda rohkem tasub teavitamistöös tähelepanu pöörata veebisuhtlusele. Valla paberleht ja külapoe trepp pole suures omavalitsuses enam nii tõhusad. Samas on omavalitsuste veebilehed kohati päris nukras seisus – värvilised küll, aga igaüks oma struktuuri ja märksõnadega. Vallavanema telefoninumbergi on peidetud kord lingi „Juhtimine”, kord „Üldinfo” või „Pane tähele” alla, kontaktide rubriik on vaid vähestel avalehel. Järgmise volikogu päevakord, mis aktiivsematele inimestele huvi pakub, on tihti kas puudu või peidetud dokumendiregistri sügavustesse, kus selle leidmiseks tuleb läbida kafkalik labürint. Olulisim info ei tohi olla kasutajast kaugemal kui kaks klikki.

Tehnilised veebiarendused on kulukad, sestap tasub võtta kasutusele omavalitsuste teenusportaal ja volikogude infosüsteem, mis on Eestis juba loodud. Riigilt võiks aga nõuda nende veebiteenuste edasiarendamist, sest kohati on need ajale jalgu jäänud.

Noorteta pole rabelemisel mõtet

Mida väiksem omavalitsus ja kogukond, seda suurema väärtusega on iga noor. Noorteni jõudmiseks on võtmetähtsusega koostöö koolide ja õpetajatega. Näiteks võiks kodanikuõpetuse siduda konkreetsete kohapealsete teemadega, millele õpilased saavad lahendusi pakkuda. Samuti tasub ellu kutsuda noorte volikogud. Nii leiab üles sotsiaalse ja ühiskondliku närviga noored, kellel on väärt ideid kodukoha arenguks ning kellel on soov, oskused ja võimalused kohalikus elus kaasa rääkida.

Kui noored hakkajad kodukoha patrioodid on leitud, tuleb neid ka avalikult tunnustada. Kes meist poleks edev! Avalik tunnustus õigel ajal ja õiges kohas motiveerib enamikku inimesi rohkem, kui juhid eeldavad.

Kaasamine ei õnnestu, kui seda võtta tüütu kohustusena. Avatud ja kaasav omavalitsuste juhtimine on võimalus leida üles kõik aktiivsed inimesed ja uued ideed, et ühiselt edukamad olla. Teadlikes ja nõudlikes kogukonnaliikmetes, kes oskavad ka vastutust võtta, peitub eduka koostöö võti.

 

 

Riigihange – riigi mitmekülgne tööriist

 

Igal aastal avaldab rahandusministeerium riigihankevaldkonna kokkuvõtte möödunud aasta olulisemate arengute kohta ja annab ka ülevaate riigihankepoliitika laiematest eesmärkidest. Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna nõunik Karoli Niilus kirjutab äsja avaldatud dokumendi põhjal pikemalt kahest olulisest suunast Eesti riigihankepoliitikas

  • miks on vaja ja kuidas saab suurendada väikese ja keskmise suurusega ettevõtete osakaalu riigihangetes ning
  • kuidas on riigihangete kaudu võimalik toetada erinevates riigile olulistes valdkondades eesmärkide saavutamist.

 

Riigihankepoliitika elluviimine ja selle raames eesmärkide saavutamine sõltub eelkõige hankijatest ning nende poolt elluviidavast hankepraktikast. Riigil on siin mitmeid võimalusi läbi hankepraktika kujundamise erinevate valdkondlike eesmärkide saavutamise toetamiseks.

Väikese- ja keskmise suurusega ettevõtete hangetel osalemist on vaja toetada

Riigihankepoliitika üheks prioriteediks on tagada juurdepääs riigihankelepingutele ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE). See on ka üle-Euroopaliselt üks riigihankepoliitika strateegilistest eesmärkidest ja sellele pöörati palju tähelepanu möödunud aastal riigihangete seaduse eelnõu menetlemisel. Riik on suurostja ning hangib üldjuhul nii kvantitatiivselt kui ka rahalises mahus pigem suuri koguseid, mistõttu riigihangetel kipuvad eelist omama suuremad ettevõtted. Euroopa Komisjoni soovituse[1] alusel loetakse suurettevõtteks kõiki ettevõtteid töötajate arvuga üle 250 inimese, aastase käibega üle 50 miljoni euro ja/või aastase bilansimahuga üle 43 miljoni euro.

Eestis kui Euroopa mõistes väikeriigis, ei ole suurettevõtete domineerimine riigihankemaastikul seni teadaoleva info põhjal nii valdav olnud kui mõnes Euroopa suurriigis, kuid 2016. aasta andmete alusel võib siiski väita, et ka meil on riigihankelepingute „võitmine“ tõenäolisem just suurettevõtete jaoks.

Üle poole riigihangete rahalisest mahust võidavad suured ja keskmised ettevõtted

Riigihangetes osalenud ettevõtete suuruse kohta oleme riigihangete registris statistikat kogunud viimased paar aastat. Eelmisel aastal alustatud hangetest moodustas suurettevõtetega sõlmitud lepingute osakaal 13% ning ülejäänud 87% riigihankelepingutest on sõlmitud VKEdega.

Keskmise suurusega ettevõte, mis on Euroopa Komisjoni soovituse1 mõistes küll VKE, on Eesti mõistes siiski juba suur ettevõte, kuna Eesti on väikeriik. Keskmise suurusega ettevõtetega sõlmiti 2016. aasta riigihangete tulemusel lepinguid 22% juhtudest.  Suurte ja keskmise suurusega ettevõtetega sõlmitud lepingute rahaline maht moodustas aga aasta jooksul sõlmitud riigihankelepingute rahalisest mahust tervelt 55% ehk isegi üle poole. Eesti ettevõtlusmaastiku alustalaks on samas just mikro ja väikese suurusega ettevõtted, kes moodustavad 99% ettevõtete arvust, kuid kellele jääb riigihangete rahalisest mahust alla poole.

Samal ajal on Eesti jaoks jätkuvalt probleemiks olnud ka riigihangete raames üsna väike konkurentsitase, mis on olnud viimastel aastatel tasemel ca 3,5 pakkujat ühe hanke kohta. Kuna suurettevõtetest on juba praegu riigihankelepingutega seotud 90%, samal ajal kui VKEdest vaid alla 3%, siis ilmselgelt tuleb riigihangete raames konkurentsi suurendamiseks panustada just VKEdele.

Hankijad peavad kaaluma hangete „tükeldamist“, et parandada VKEde osalemisvõimalusi  

Selle aasta 1. septembril jõustunud uus riigihangete seadus toetab VKEde riigihangetele paremat juurdepääsu. Seadus näeb ette, et üle riigihanke piirmäära soetuste (asjad ja teenused üle 60 000 euro ja ehitustööd üle 150 000 euro) puhul peab hankija alati kaaluma võimalust hange väiksemateks osadeks jagada, et kaasata hankele rohkem pakkujaid just eelkõige VKEde seast. Samas see tähendab, et menetlusreeglite valikul summeerimispõhimõtet järgides võib tekkida hankijale täiendav töökoormus. Hankija peab leidma vastuse küsimusele, kas suurendada oma vaeva väikeettevõtluse kui Eesti ettevõtlusmaastiku alustala toetamise nimel või leida põhjendusi hangete osadeks jagamisest loobumiseks ning seeläbi lihtsustada ja kiirendada hankemenetluse läbiviimist?

Arvestades hankemenetluse läbiviimise protsessi keerukust ning mitmetahulisust ei saa hankijale pahaks panna, kui uues seaduses jõustunud hanke osadeks jagamisest loobumise põhjendamise kohustust nähakse pigem tülika töökoormust tekitava lisamurena kui laia mõju omava, Eesti ettevõtlusmaastikku ja seeläbi ka majanduskasvu ning –arengut toetava meetmena. Samas võidab Eesti sellest sättest vaid juhul, kui selle eesmärk leiab laiemat mõistmist, toetust ning kasutamist. Riigi majanduse heaolu aluseks on võimalikult laialdane ettevõtete edu, mistõttu ongi oluline mõista antud regulatsiooni laiemat eesmärki, et hangete väiksemateks osadeks jagamisega parandada VKEde konkurentsivõimalusi riigihankelepingutele juurdepääsuks.

Eeldades, et hanke väiksemateks osadeks jagamise säte leiab hankijates mõistmist ning selle kasutamise tulemusena realiseerub loodetud mõju konkurentsi suurenemise näol läbi täiendava VKEde turulepääsu, tekib vaatluse alla uus aspekt. Läbi konkurentsi suurenemise on oodatav ka lisanduv hinnasurve. Sellise arengu puhul jätkuvalt ka kvaliteedi säilimise ja tõusu tagamiseks ning riigihankepoliitika sekundaarsete eesmärkide saavutamise toetamiseks omandab veelgi enam tähtsust pakkumuste hindamisele kvaliteedikriteeriumide seadmine, ehk hindamisel majandusliku soodsuse kasutamine.

Majanduslikult soodsaim – kvaliteet optimaalse hinnaga

Seni on üsna laialt juurdunud arvamus, et riik peab tulenevalt riigihangete seadusest alati eelistama odavaima hinnaga pakkumust. Tegemist on eksiarvamusega, mis ei ole kooskõlas olnud seadusandja sooviga juba vähemalt viimased 10 aastat. Kuid eelnevate aastate laialt levinud praktika tõttu, kus pakkumuste hindamisel on valdavalt lähtutud madalaimast hinnast, on antud müüt olnud äärmiselt visa kaduma.

Kuna Eestis on läbi aastate olnud pakkumuste hindamine lähtuvalt madalaimast hinnast eelistatud (2015. aastal 85% ja 2016. aastal 84% ulatuses) ja seda on toetanud ka senine vaidlustuskomisjoni ja kohtute praktika, on seadusandja olnud keerulise valiku ees. Tuleb suunata hankijaid kaasama pakkumuste hindamisse ka kvaliteedikriteeriume, samal ajal jättes siiski võimaluse ka madalaimast hinnast lähtumiseks. Kvaliteedikriteeriumide kasutamine muudab nii hanke ettevalmistamise kui ka läbiviimise hankija jaoks tihtipeale keerukamaks ning aeganõudvamaks, mistõttu on ka madalaima hinna eelistamine mõistetav, kuid mitte siiski soositav.

Kui konkurentsi suurenemine toob riigihanketurule täiendavad pakkujad, kuid jätkub laialdaselt pakkumuste hindamine lähtuvalt üksnes madalaimast hinnast, tekib oht senise eksiarvamuse täiendavaks juurdumiseks ning ettevõtted keskenduvad pakkumuste esitamisel kvaliteetsete toodete või teenuste pakkumise asemel eelkõige madala hinna pakkumisele ning kvaliteet võib seeläbi jääda teisejärguliseks. Samuti nõrgendab madalaima hinna survel odavate toodete või teenuste pakkumine VKEde konkurentsivõimet. Tegemist oleks riigile pikas perspektiivis kahtlemata ebasoodsa arenguga, mistõttu on paralleelselt konkurentsi suurendamise soodustamisele äärmiselt oluline teadvustada pakkumuste hindamisel kvaliteedikriteeriumide määramise olulisust.

Kvaliteedikriteeriumid hangetes toetavad poliitikaid mitmetes valdkondades

Kvaliteedikriteeriumide kaasamisel pakkumuste hindamisele on võimalik välja selgitada tervikuna majanduslikult soodsaim pakkumus, kuid lisaks on seeläbi riigil võimalik suunata ning soodustada läbi riigihangete ka erinevate teiste valdkondade poliitikaid ning realiseerida strateegilisi eesmärke ehk riigihankepoliitika sekundaarseid eesmärke. Ka Euroopa Liidu riigihangete direktiivid rõhutavad võimalust ja vajadust toetada riigihangete kaudu sotsiaalsete ning keskkonnahoidlike eesmärkide saavutamist ning arendada innovatsiooni.

Eesti on nendest eesmärkidest enim saavutanud keskkonnahoidlike hangete edendamisel. Keskkonnahoidlikke tingimusi sisaldavate hangete rahaline maht on viimastel aastatel olnud kasvamas ja eelmisel aastal moodustasid keskkonnahoidlikud hanked riigihangete rahalisest mahust juba 18%. Riigihangetele keskkonnahoidlike tingimuste lisamisel saab riik olla suunanäitajaks keskkonnasäästlikkuse edendamisel. Läbi hanketegevuse saab riik tekitada nõudlust keskkonnahoidlike toodete ja teenuste järele ning seeläbi soodustada keskkonnahoidlike toodete või teenuste laiemat pakkumist ning ühtlasi keskkonnapoliitika elluviimist.

Riigihangete läbiviimisega saab riik edendada ka sotsiaalpoliitikat läbi sotsiaalsete kriteeriumide lisamise riigihangetesse, tekitades nõudlust sotsiaalselt haavatavate isikute kaasabil toodetud või pakutud asjadele või teenustele. Ka selles vallas on esimesed praktilised kogemused olemas.

Sarnaselt on riigil võimalik läbi erinevate toodete või teenuste kvaliteeti või omadusi kirjeldavate kriteeriumite seadmise olla turul soovitud valdkondades nõudluse tekitajaks kui ka seeläbi suunanäitajaks uute arengusuundade tekitamisel ja soodustamisel.[2]

 

Riigi vajadus toodete, teenuste ja ehitustööde järele tekitab turul iga-aastaselt üle 2 miljardi eurose nõudluse, mille kujundamisel saab riik riigihanget kasutada mitmekülgse strateegilise töövahendina, et toetada erinevate valdkondlike eesmärkide saavutamist. Riigihangete kaudu saab riik läbi eriilmelise nõudluse tekitamise toetada majandusarengut, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikat, innovatsiooni edendamist ja soovi korral ka teisi valdkondi.

Kahtlemata on riigihangete valdkonnas veel palju olulisi küsimusi, mis on tekitanud elavat vastukaja ning avalikke arutelusid valdkonnas toimuvate arengute üle. See omakorda tõendab, et hankijate poolt elluviidav hankepraktika on mitmeti oluline ja omab laialdasemat mõju kui pelgalt ühe hankega tulemuse saavutamine.

Tutvu ka 2016. aasta riigihankemaastiku kokkuvõttega rahandusministeeriumi kodulehe riigihangete alalehel https://www.rahandusministeerium.ee/et/eesmargidtegevused/riigihangete-poliitika/kasulik-teave/riigihankemaastiku-kokkuvotted

[1] 2003/361/EÜ võeti vastu 6. mail 2003 ning jõustus 1. jaanuaril 2005 ning seda kohaldatakse kogu poliitika, kõikide programmide ja meetmete suhtes, mida komisjon VKEde suhtes teostab.

[2] Rahandusministeeriumi riigihangete poliitika alalehelt kasuliku teabe alt leiab keskkonnahoidlike, sotsiaalsete ja innovaatiliste hangete edendamise kohta juhendmaterjale, mille on välja töötanud vastavate valdkondade eest vastutavad ministeeriumid.

Kas Eesti riigi rahandus on kriisis?

Erki Lõhmuste, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja

Eesti riigi rahanduse olukord on väga hea kõikide arvuliste hinnangute järgi: sisulist probleemi riigi rahandusega ei paista isegi kõige konservatiivsematest arvulistest hinnangutest. Analüütikud on siiski eri meelt hinnangutes sellele, kas Eesti majandus kasvab paraja hooga või liiga kiiresti.

  • Eelarve hetkeseisu hindamiseks on vaja nominaalsest eelarvepositsioonist eemaldada majandustsükli mõju, kuid puudu on objektiivselt mõõdetav näitaja.
  • Majandustsükli olukorra hindamiseks on välja töötatud SKP lõhe näitaja, mis näitab, kui palju on SKP all- või ülevalpool jõukohast taset.
  • Objektiivse SKP lõhe mõõdupuu puudumine ja hinnangute suured usaldusvahemikud on peamiseks raskuseks selle teoreetiliselt hea kontseptsiooni kasutamisel praktikas.
  • Eesti majanduskasv on pärast kriisi olnud jõukohasest tasemest madalam, mis teeb analüütikud ettevaatlikuks ning võib meie kasvupotentsiaali hinnanguid ülemäära kärpida.
  • Rahvusvahelised institutsioonid soovitavad Eestile mõõdukat eelarvedefitsiiti, mille abil suurendada tulevast majanduse kasvupotentsiaali, ilma et seataks ohtu riigi rahanduse jätkusuutlikkus.
  • Majanduse elavdamiseks ei ole kõige õigem aeg, kuid põhjust ei ole ka majandust jahutada.
  • Riigi rahanduse jätkusuutlikkus on tagatud – seda kinnitavad kõikide institutsioonide arvulised hinnangud.
  • Riigi reservid on piisavad tulemaks toime ka väga suure majanduslangusega.

Loe edasi »

Tõhus tolliliit on samm lähemale kogu EL-i hõlmavale digitaalsele ühisturule

Urmas Koidu, Maksu- ja tolliameti tolliosakonna juhataja 

Euroopa Liit on globaalses kaubavahetuses oma 16 protsendise osalusega üks peamistest tegijatest. Sel nädalavahetusel kogunevad ELi majandus- ja rahandusministrid Tallinnas mitteametlikule Ecofinile, kus muude teemade kõrval räägivad ka tolliliidu juhtimisreformist. Laual on tolli IT süsteemide arendamise pikaajalised eesmärgid, mis tagaks kogu süsteemi jätkusuutlikkuse ja oleks samal ajal ka kulutõhusad. Kas ELi ülene ühine süsteem oleks siin lahendus?

28 erinevat süsteemi ei ole kulutõhus

Pea viis kümnendit vana tolliliit areneb järjepidevalt edasi. Areng toetub täna suuresti uuele liidu tolliseadustikule, mis aitab tollitoimingud liidu sees järk-järgult ühtlustada. Eesmärk on, et ettevõtjaid koheldaks kõikjal liidus võrdselt ja kogu asjaajamine muutuks tulevikus paberivabaks. See omakorda hoiab kokku aega ja raha. Seadustiku juurutamise üks nurgakividest on hästi toimivate IT-süsteemide väljaarendamine.

Lähenemine, mille kohaselt on igal riigil oma eraldiseisvad tolli IT-süsteemid, pärineb ajast, mil elektroonilise toe vajadus ei olnud veel nii oluline kui täna. Selline lähenemine on kulukas, nõudes raha nii liikmesriikide endi kui lisaks EL-i ühisest eelarvest – vaja on ju 28 korda ühte ja sama IT-süsteemi arendada. Hinnanguliselt kulub 28 iseseisva IT-süsteemi arendamiseks pea 2 miljardit eurot. Sellele lisanduvad veel ülalpidamiskulud.

Kuna iga liikmesriik liigub süsteemide arendamisel ka omas tempos, on see toonud kaasa märkimisväärseid viivitusi tolliõiguse rakendamisel. Selle tõttu tekkinud kulusid ettevõtjate halduskoormusele, kaubanduse mahule ja sellest tulenevat mõju EL-i konkurentsivõimele ja majanduskasvule ei saa samuti alahinnata.

Üks ühine süsteem annab rohkem võimalusi

Aastast 2021 peab kogu andmevahetus ettevõtete ja tolli vahel olema elektrooniline. On enesestmõistetav, et 28 eraldi IT-süsteemi arendamise asemel on asjakohane välja töötada ühine süsteem.

Siin on vaid mõned põhjused, miks:

  • 28 erineva süsteemi välja arendamine maksaks 2 miljardit eurot. Rahalises mõttes oleks mõistlikum panustada ühele ühisele süsteemile.
  • Ühine süsteem tagab ELi tollialaste õigusaktide ühetaolise kohaldamise ja riskijuhtimise ning parandab tolli ja piirivalve vahelist koostööd.
  • Harmoniseeritud süsteem tagab ka selle suurema agiilsuse ehk selle saab kohe kasutusele võtta, samal ajal on seda võimalik kiiresti muutuvas digimaailmas nii tolli kui klientide ootustele vastavaks arendada.
  • See suurendab ettevõtete konkurentsivõimet ja vähendab nende kulusid. Ettevõtja ei pea oma IT-süsteeme ühendama 28 erineva liidesega ja tal on online-süsteemidele parem juurdepääs.

Tallinnas asutakse euroala tuleviku vundamenti laduma

Andres Kuningas, Rahandusministeeriumi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja

Juba sel reedel ja laupäeva, 15.-16. septembril kohtuvad Tallinnas Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministrid ning keskpankade presidendid. Muuhulgas peetakse arutelu majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union, EMU) tulevikust. Arutelu on ühelt poolt loomulik jätk juba pikka aega kestnud kõnelustele EMU arendamise kohta. Teiselt poolt on tegu osaga üldisematest ELi tuleviku teemalistest mõttevahetustest. 

ELi tuleviku arutelud tõi teravamalt pildile BREXITi tegelikkuseks saamine. Sellest ajendatuna avaldas Euroopa Komisjon kevadel ELi tuleviku valge raamatu ning selle jätkuks ja erinevate valdkondade tuleviku diskussioonidele inspiratsiooniks 5 aruteludokumenti. Kaks neist, majandus- ja rahandusliidu ning ELi rahastamise tulevikku käsitlevad paberid, on nädala lõpus toimuva diskussiooni üheks lähtekohaks.

Seniste plaanide parem elluviimine

Eesti plaan on kõnelusi piiritleda sellega, mida on võimalik juba olemasolevate protseduuride, reeglite ning Euroopa Liidu eelarve võimaluste valguses ära teha selleks, et soodustada ELi, sh euroala liikmesriikide majanduse ühtlasemat arengut ning tugevdada vastupanuvõimet võimalikele šokkidele ja suurendada võimekust kriisist kiiremini väljuda.

Kõvasti tuleb tööd teha usaldusdefitsiidi vähendamisega, mis eelkõige tähendab juba kokkulepitud reeglite täitmist ning koordinatsiooniprotseduuride võimaluste kasutamist. See on eelduseks, et süvendatud integratsioonist mõelda, sest see tooks kaasa tänasega võrreldes oluliselt rohkem reeglite kohast käitumist.

Teiseks peaksime suunama oma pingutused finantsliidu ehk pangandus ja kapitaliturgude liidu valmis saamisele. Pangandusliidu poolelt tähendab see nii ühtset hoiuse kindlustust kui ka ühtset viimase võimaluse laenamise võimekuse loomist finantskriiside lahendamisel. Finantsliidu valmimine toetab meie eesmärki, et valdav osa riskide jagamisest toimuks finantssektori kaudu ilma riigile täiendavate kohustuste tekkimist. Samuti aitab see minimeerida otseseid riske maksumaksjatele.

EMU ehk ühtselt aetud rahapoliitika ning koordineeritud eelarve- ja majanduspoliitika

Minnes tagasi algusesse – majandus- ja rahaliidu loomine otsustati 1991. aastal, euro tuli kontorahana käibele 1999. aastal ja üleminek eurole toimus 2002. aastal. EMU idee seisneb liikmesriikide ühtselt aetud rahapoliitikas ning koordineeritud eelarve- ja majanduspoliitikas. Esimest veab ja viib ellu Euroopa Keskpank ning teise garant on stabiilsuse ja kasvu pakt.

Euroalaga liitumine on kõikide ELi liikmesriikide aluslepingute kohane eesmärk, erandiks Ühendkuningriik ja Taani. Tänaseks on euro 19 riigi ja 340 miljoni inimese ühine raha. Pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust moodustab euroala 85 protsenti Euroopa Liidu SKPst.

Eurol on palju plusse. Ühisraha on toonud stabiilsemad hinnad, madalamad intressimäärad, väiksemad tehingukulud ning väiksema valuutariski. Toetus eurole on vaatamata kriisidele püsinud kõrge. Aprillis 2017 on Eurobaromeetri andmetel keskmiselt 72 protsenti euroala elanikest oma toetuse eurole andnud. See on kõrgeim näitaja 2004. aastast.

EMU ülesehitus pole täiuslik

Siiski on EMU paljudel hambus. Kriitika on peamiselt suunatud EMU korralduse ühe külje – eelarve- ja majanduspoliitika koordinatsiooni mehhanismi ebatäiusele. Teisalt on see ilmselt parim, milles on olnud võimalik EMU loomisel kokku leppida ja ei ole ka kindlust, et mõni muu lahendus oleks meid tänaseks parema tulemuseni toonud.

Majanduskoordinatsiooni kitsaskohad tõi esile 2008-2012 majandus- ja finantskriis ning sellest aeglane väljumine. Need väljendusid „headel aegadel“ riikide finantsdistsipliini nõrkuses ning „halbadel aegadel“ riikide ebaühtlases liigipääsus finantsturgudele ja sellega kaasnevas kapitalivoogude ebastabiilsuses.

Eelarve- ja majanduspoliitika koordinatsiooni reegleid ei täidetud piisava rangusega, mis viis tasakaalustamatuste tekkimiseni. Nende kõrvaldamine oli ja on ilmselgelt vaeva ja aeganõudev ning siis on omakorda hea võimalus süüdistada reegleid, et need on liiga jäigad ja probleemi lahendamisele takistuseks. Ebapiisava majanduste ühtlustumise ja ettenägematute mõjude tõttu ei saa riigid täielikult nautida ühtse rahapoliitika vilju.

Pingutused EMU paremaks tegemisel

EMU on püütud paremaks teha mitmel korral. Alates 2011. aastast on kahes laines tugevdatud stabiilsuse ja kasvupakti rakendamist. Muuhulgas on antud võlakriteeriumile suurem tähtsus, karmistatud võimalikke sanktsioone ja suurendatud seireprotsessis Euroopa Komisjoni volitusi, süvendatud majanduspoliitikate koordinatsiooni Euroopa poolaasta ja makrotasakaalustamatuste seirega. Paralleelselt loodi ka kriisiga toimetulekuks päästemehhanismid EFSF ja ESM.

Euroala süvendamise, täiustamise ja valmisehitamise ideed on ringelnud viimase viie aasta jooksul korduvalt. Siin võib ära märkida 4 presidendi (2012) ja 5 presidendi (2015) raporteid, millest ka mõningaid ideid on rakendatud näiteks stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise tugevdamisel, aga ka pangandusliidu ellu viimisel (ühtne järelevalve ja ühtne kriisilahendusmehhanism).

Komisjoni viimane mõttepaber võtab selgemalt pragmaatilisema lähenemise läbi kolme suurema eesmärgi:

  • Saavutada riikide majanduse ühtlasem areng.
  • Saavutada suurem stabiliseerimisvõimekus, st eelkõige võimekust reageerida adekvaatselt ettenägematute šokkide puhul.
  • Vähendada finantsilist haavatavust.

Ootame 15. septembril elavat ministrite ja keskpanga presidentide arutelu.

 

Mis meil juba olemas on?

Ühtne rahapoliitika

  • Toimub ja toimib Euroopa Keskpanga juhtimisel

Koordineeritud eelarvepoliitika

  • Raamid seab stabiilsuse ja kasvu pakt ning selle rakendamiseks vastu võetud määrused, mida on 2008-2013 täiendatud ja muudetud
  • Kitsaskohaks on eelkõige mittejärjepidev rakendamine

Majanduspoliitika koordineerimine

  • Toimub Euroopa poolaasta raames ning väljendub nii euroala ühtsetes majanduspoliitilistest soovitustes kui ka eraldi riigipõhistes soovitustes
  • Ohuhinnagut ja vajadusel paranduskava peaks tootma makrotasakaalustamatuste seire. Ei ole veel täit potentsiaali saavutanud
  • Vajalik riikide parem kaasatus protsessis ja seeläbi saavutada ka suurem pühendumus reformisoovituste täitmisele

Kriisiga lisandunud elemendid

  • EMU turvavõrk – ESM, EFSF ja EFSM
  • pangandusliit – ühtne järelevalve ja ühtne kriisilahendus

EMU toetavad elemendid

  • Rahaliit toetab ühtse turu sujuvat toimimist ja vastupidi, ühtse turu mitmed elemendid on olulised rahaliidu sujuvaks toimimiseks, nt
  • finantssektori regulatsioonide ühtlustamine
  • kapitaliturgude ülepiiriline tõrgeteta toimimine
  • tööturu paindlikkus

Euroopa Liidu 2018 eelarve: kolme paradoksi juhtum

Märt Kivine, rahandusministri eriesindaja EL eelarve küsimustes

Eestil tuleb eesistujana leida kokkulepe Euroopa Liidu 2018. aasta eelarves. Raamistik selleks on olemas ning ülesanne esmapilgul lihtne, kõlades võib-olla isegi lahjalt: eesmärk on saavutada tulemus, mis on kõikide huvides ja justkui ette kokku lepitud. Ometi on selle tulemuseni jõudmine kunst, mis nõuab eesistujalt pühendumist ja kolme paradoksi haldamist.

Euroopa Liidu aastaeelarve kolm paradoksi on:

  1. Eelarve kulude pool pole otseselt seotud (maksu)tuludega, Euroopa Parlamendile on antud väga suur roll otsustamises;
  2. Aastane eelarve on allutatud pikaajalisele eelarveraamistikule;
  3. Iga-aastane eelarve protsess on alati kirglik ja pingeline.

Eesti Euroopa Liidu eesistumise programmis seisab, et meil tuleb eesistujana viia läbirääkimised nõukogu ja Euroopa Parlamendiga kokkuleppeni, mis tagab Euroopa Liidule vajalikud vahendid oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitikate elluviimiseks.

Valitsus on heaks kiitnud lähenemise, et Euroopa Liidu 2018. aasta eelarve peab endist viisi toetama Euroopa Liidu majanduskasvu elavnemist ja tööhõivet ning reageerima rände- ja julgeolekualastele väljakutsetele. Iga-aastase eelarve piirid ja peamised kuluread on kokku lepitud juba aastaid tagasi, ELi mitme-aastase finantsperspektiivi (ingl k lühend MFF) raames.

Järgnevalt aga lähemalt kolmest paradoksist.

Esindamine ilma maksustamiseta?

Esindusdemokraatia põhimõte – esindatus koos maksustamisega – on Euroopa Liidu eelarve-arhitektuuris omandanud küllalt omapäraselt modifitseeritud kuju. Euroopa Parlament eelkõige, aga piiratud ulatuses ka Euroopa Komisjon on justkui „üle-esindatud“.

Euroopa Parlamendil on väga suur roll Euroopa Liidu eelarve kulude poole üle otsustamisel, samas kui sel, erinevalt rahvusparlamendist, puudub voli otsustada maksude ehk tulude üle. Tulud tulevad ELi liikmesriikidest ja liikmesriikide kokkuleppel. (Tõele au andes: eks ELi omatulude teema ole üks küsimusi, mis lähiaastatel tuleb ära lahendada, ja seda lahendust ka otsitakse)

Ometi on sel oma põhjus. Euroopa Parlamendi näol on tegemist siiski Euroopa Liidu peamise esinduskoguga, millega valijal ja kodanikul on otsene seos läbi otsevalimiste. Parlamendile Liidu eelarve asjus lõpliku sõnaõiguse andmine tähendab, et ELi eelarve kinnitamisel osaleb demokraatlikult valitud institutsioon, mille mõistliku enamuse (skeptikud mõistagi osalevad ka protsessis) tegutsemisajend on Euroopa-meelne, kantud koostöö süvendamise soovist ja visioonist. Mis on ju tegelikult igati kena asi.

Pikk eelarve-vaade

Euroopa Liidu iga-aastane eelarve on tegelikult juba aastaid tagasi kindlaks määratud. See puudutab nii eelarve struktuuri kui tegelikult ka piirsummasid. Mis on jällegi erinev rahvuslikest/riikide eelarvetest, sest nii pikka kulude poole fikseerimist tuleb harva ette (ehkki mitmed arenenumad riigid, ka Eesti, eelarvestrateegiate kaudu on selle poole püüdlemas).

Ka selle otsuse ajaloos on Euroopa Parlamendil oluline roll. 1970ndatel-80ndatel võeti aastaeelarved mitmel korral vastu hilinemisega, kui muret tekitasid eelarve läbipaistmatus, kvaliteet jm. Süsteemne kriitika eelarve suhtes viiski selleni, et 1988. aastal lepiti kokku esimeses mitmeaastases eelarveraamistikus (MFF), mille eesmärk oli stabiliseerida ELi tulude poolt ning anda kuludele ja ELi poliitikate rahastamisele kindlustunnet üle ühe eelarveaasta.

ELi 2018 eelarve sünnib praegu kehtivas, 2014 – 2020 MFF raamistikus. See tähendab, et eelarves on paika pandud eelarverubriigid ning tegelikult ka maksimummahud. Mis omakorda tähendab, et tegelikult on üheaastase eelarve raames põhimõttelisi muutusi väga keeruline teha. Ja seega – viies mõttekäik loogilise lõpuni – peaks aastase eelarve tegemine olema justkui formaalsus ehk siis üks lust ja lillepidu.

Vastutus maksumaksja ees

Ometi on eelarveläbirääkimised igal aastal ja igale eesistujale, kes neid liikmesriikide nimel pidama peab, alati huvitav, et mitte öelda pingeline ülesanne.

ELi eelarve koosneb piltlikult kahest erinevast tulbast. Esimene on niinimetatud kohustuste eelarve, millega antakse ette piirsummad, mille ulatuses võib tegevusi algatada ja finantseerimislubadusi anda näiteks 2018. aasta jooksul. Teine tulp on maksete eelarve, mis peaks andma vahendid juba käimasolevate tegevuste või 2018 eelarveaasta jooksul maksmisele tulevate summade katmiseks.

Euroopa Komisjon esitab sellisel kujul igal aasta eelarve eelnõu, lähtudes MFFs kokkulepitud raamistikust. Ja sellele eelnõule esimese hinnangu annavad liikmesriigid, kellel on esmane vastutus oma maksumaksjate ees, vastutus tagada, et eelarve tegelik kasutamine ja kasutamise planeerimine on säästlik ja täpne. Ja siin on alati ruumi parandamiseks ja kokkuhoiuks, sest MFFi plaanide tegelikul realiseerimisel on alati viivitusi, tõrkeid. Muutub ka väliskeskkond, rändekriisi näiteks MFFi raames polnud ette nähtud. Ning lõppude lõpuks pole eelarve korrektne planeerimine ja täitmine sugugi pelgalt teoreetiline ülesanne – meenutagem sedagi, et üks Euroopa Komisjoni koosseis on eelmise sajandi lõpus just nimelt eelarve väärkasutuse tõttu olnud sunnitud tagasi astuma!

Mõistagi: Euroopa Komisjoni arusaam tarvilikest vahenditest on alati auahnem kui võimalused lubavad. Euroopa Parlamendi meelsus ja kirg näeb ette veelgi suuremat Euroopat suurema eelarvega. Sellises olukorras on Eesti kui 2017 teise poolaasta ELi eesistuja erinevaid arusaamu kokku sõlmimas.

Kus me täna oleme 2018 eelarvega?

Euroopa Komisjon tegi Euroopa Liidu 2018. aasta eelarve ettepaneku 30. mail 2017. Eelnõu nägi ette Euroopa Liidu 2018 eelarves võetavaid kohustusi EUR 160,6 miljardit (kasv 1,7% võrreldes 2017. aastaga) ning väljamakseid EUR 145,4 miljardit (+8,1%).

7. juulil jõudis Nõukogu ehk liikmesriike koondav eelarvekomitee pärast nädalaid võtnud väga detailset analüüsi üksmeelsele otsusele eelarvepositsiooni suhtes. Nõukogu arvates võiks 2018 eelarve sisaldada EUR 158,9 miljardi eest kohustusi (+0,6% vs 2017) ja EUR 144,4 miljardit makseid (+7,4% vs 2017). See seisukoht on nüüd eesistujale, Eestile, kohustuseks esindada ja kaitsta.

ELi 2018 aasta eelarve on Kasvu Eelarve kõikides peamistes aspektides ning see järgib MFF raamistikku, võib Nõukogu eelarveseisukohta kokku võttes öelda. Nõukogu on teinud ettepaneku kahandada mõnede programmide kiiret kasvu eelarves ning teinud hästi põhjendatud kokkuhoiuettepanekuid tegevuskulude ridadele, kui eelarve kogumaht on suurem kui ELi 2017. aasta eelarve.

Me tahame läbi ELi eelarve endiselt toetada Euroopa konkurentsivõime paranemist, töökohtade loomist ja investeeringuid ning kaitsta ette nähtud kulutusi migratsioonipoliitikale ja julgeolekule. Samal aja näeme selgelt vajadust eelarvesse piisavate reservide jätmiseks MFF raamistiku piirides, et vajadusel reageerida kriisidele ja ootamatustele (näiteks rändekriisi taas-süvenemine).

Euroopa Liidu aluslepingute vaimu ja kirja järgides asub eesistuja nüüd, konsulteerides jooksvalt Euroopa Komisjoniga, läbirääkimistesse Euroopa Parlamendiga ning ootab nende tulemusena konstruktiivset kompromissi. Esimene voor on peetud, eelarveläbirääkimised jätkuvad oktoobris ja novembris, kusjuures eesmärk on viia läbirääkimised eduka lõpuni novembri kolmandaks nädalaks. Euroopa Parlamentki on hääletades heaks kiitnud omapoolse eelarvepositsiooni, mida kavatsetakse kaitsta vähemalt sama kirglikult ja argumenteeritult kui Nõukogu positsiooni. See näeb ette Nõukogu ettepanekuga võrreldes selgelt suuremaid kulutusi.

Meie eesmärk on Euroopa Liidu 2018 eelarve kokku leppida konstruktiivses ja lugupidavas dialoogis kõikide partneritega, tõendades seega ka praegusel keerulisel ajal Euroopa institutsioonide koostöö- ja tegutsemisvõimet. Eesti eesistujana on lepitaja ja kompromisside pakkuja rollis, esindades Euroopa ideed konstruktiivselt edasi viivat ja tugevdavat mõttelaadi.

Kokkuvõtvalt: eelarveprotsess sisaldab väga palju tehnilisi ja poliitilisi nüansse, tekitab tugevaid kirgi ning saab põhjustama nii unetuid öid läbirääkijatele kui avalikkuses lahvatavaid pettumusi nii mõnelegi huvitatud asjaosalisele. Ometigi, just sellisena on aastaeelarve kokkuleppimine väga euroopalik protsess, sest edukat lõpptulemust ei ole võimalik saavutada nii, et üks osapool võidab. Ei, tulemuseni jõutakse ainult nii, et kõik võidavad. Ja nii võidab Euroopa.

Neli maksualgatust, mis on Eestil eesistumise ajal laual

Elo Madiste, Marko Talur ja Kristo Madrus – Rahandusministeeriumi maksueksperdid Eesti Alalises Esinduses Brüsselis
Dmitri Jegorov – Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Mitmed rahvusvahelised maksureeglid on ajale jalgu jäänud, sest need töötati välja enne digimajanduse murrangulist arengut. Range juhindumine sellest, et väärtuse loomise, maksustamise toimumise ja maksumaksja füüsiline asukoht langevad tingimata kokku, meid enam edasi ei vii. Digimajandus võimaldab nii ettevõtetel väärtust luua kui inimestel tooteid ja teenuseid tarbida geograafilisest asukohast ja füüsilisest varast sõltumatult. Maksustamine peab seda arvesse võtma ning muutuma neutraalsemaks, õiglasemaks ja läbipaistvamaks. Eesti võtab digiriigina väljakutsed vastu ning käärib käised üles.

  1. Digimajandus vajab õiglast maksustamist

Äriühingute kasumi maksustamise rahvusvahelised reeglid lähtuvad eeldusest, et väärtuse loomiseks on vaja eelkõige füüsilist vara ja maksustatava kasumi tekkimiseks füüsilist kohalolekut. Uued digilahendusi kasutavad ärimudelid nendest eeldustest ei lähtu.

Toome mõned näited. Turisti ja majutaja kokku viimiseks ei ole enam tarvis reisibüroo kontorit – piisab usaldusväärsest veebilehest. Linnaelanike ostuharjumuste kaardistamiseks pole enam vaja küsitlejate armeed – piisab pangakaartide ostuajaloo analüüsimisest. Melomaan ei vaja enam plaadipoodi – uue muusika saab kätte e-poest.

Sellised uued ärimudelid tuginevad tarbimisharjumuste muutumisel ning digilahenduste võimaluste ärakasutamisel. Need ei ole algselt mõeldud maksude vältimiseks, kuigi tänaste rahvusvaheliste maksureeglite vananemise tõttu jääb selliste ettevõtete kasum tihti maksustamata. Oleme seisukohal, et digimajanduse edu ja konkurentsivõime ei saa seisneda kasumite maksuvabastusel. Eesti väljakutse on jõuda uute, digilahenduste arengut arvestavate rahvusvaheliste reegliteni, mis taastaksid kõigi ettevõtete kasumi võrdse maksustamise sõltumata tootest, teenusest ja tegevusalast.

  1. E-kaubanduse reeglistik peab muutuma lihtsamaks ja läbipaistvamaks

Erinevate ELi riikide käibemaksuseadustes orienteerumine käib väikestele ja alustavatele ettevõtetele tihti üle jõu. Reeglite lihtsustamine teeks kaubavahetuse ELi riikide vahel kergemaks ja võimaldaks ka väiksema kohaliku turuga riikide ettevõtetel hõlpsamini tegutseda.

Niisiis tegeleme algatusega, mille mõte on anda ettevõtetele võimalus deklareerida teises riigis toimunud käive ja tasuda käibemaks oma registreerimisriigi maksuhalduri vahendusel. See lihtsustaks piiriülese kaubandusega kaasnevat aruandlust märkimisväärselt, eriti alustavate ettevõtete jaoks. Alla 10 000 eurose käibega müüja saaks käibemaksu arvestada vaid ühe riigi reeglite alusel.

Lisaks tegeleb eelnõu sellega, et kaotada ELi välistel e-kaubanduse ettevõtetel eelis, mida ELi ettevõtetel ei ole. Praegu võib näiteks Hiinast tellida alla 22 eurose väärtusega kauba käibemaksuvabalt, kuid ELi veebipoest ostetud sama väärtusega kaubalt tuleb tasuda ka käibemaks. Eelnõuga kaotatakse väljastpoolt ELi saabuva saadetise käibemaksuvabastus.

  1. Vaja on ülevaadet maksustamises ebapiisavalt koostööd tegevatest kolmandatest riikidest

ELi välised riigid peaksid järgima head maksuhaldustava. Kutsume neid üles seda tegema – vahetama maksualast teavet, silmas pidama õiglase maksustamise printsiipe ning rakendama reegleid, et tõkestada kasumite kunstlikku ümberpaigutamist soodsamate maksurežiimidega riikidesse.

Selleks on ELi liikmesriigid algatanud protsessi, mille käigus vaadatakse läbi liikmesriikidega olulisemaid majandussidemeid omavate riikide maksuregulatsioonid ning hinnatakse nende vastavust rahvusvaheliste standarditega. Hindamisprotsessi tulemusena peaks 2017. a lõpuks valmima nimekiri neist riikidest, kes teavet ei vaheta, võimaldavad ilma majandusliku sisuta nn offshore-firmade loomist või ei järgi kasumite ümberpaigutamise tõkestamiseks ettenähtud rahvusvahelisi reegleid.

Kõigi hinnatavate riikidega luuakse kontaktid ning astutakse nendega dialoogi, kutsudes neid koostööle. Mittekoostöövalmis riigid kantakse nimekirja ning nende suhtes võivad liikmesriigid rakendada meetmeid, mis seisnevad eelkõige rangemates nõuetes tehingutele nende riikide isikutega.  

  1. Maksude vältimise skeemid tuleb avaldada maksuhaldurile

ELi siseturule on suureks probleemiks maksude optimeerimine ja nendest kõrvalehoidumine.

Igapäevaselt mitme riigi maksuõigusega kokkupuutuvatel maksumaksjatel ja maksukonsultantidel on kogunenud teadmised maksusüsteemide lünkadest ning ebakõladest. Seda eelist kohalike maksumaksjate ja maksuhaldurite ees kasutatakse ära järjest uute ja keerulisemate piiriüleste skeemide väljatöötamiseks, mis võimaldavad makse optimeerida või neist üldse kõrvalehoiduda. Oleme seisukohal, et rahvusvaheliselt tegutsevate ettevõtete edukus ei saa toetuda maksude tasumata jätmisele.

Arutame värsket algatust, mis teeks maksukonsultantidele (ja teatud juhul maksumaksjatel endil) kohustuslikuks jagada maksuhalduritega teavet, milliseid piiriüleseid skeeme maksude vältimiseks soovitatakse ja kasutatakse. Uute reeglite jõustumisel hakkaksid maksuhaldurid saadud teavet omavahel jagama, et tekiks võimalus uutele skeemidele võimalikult varakult maksukontrolli või seadusemuudatusega reageerida.

Riigid ja koos sellega maksusüsteemid on välismaailmale ja konkurentsile järjest avatumad. Eelpool välja toodud algatused on vaid mõned, mida eesistujamaana käsitleme. See, kuidas me antud teemadega edeneme sõltub paljude teiste osapoolte, sh teiste liikmesriikide koostöövalmidusest. Igal juhul anname oma parima, et jätta oluline jälg Euroopa Liidu maksusüsteemi kaasajastamisse.

Joon alla haldusreformile ehk kuidas Eesti saab 70 uut edulugu

Sulev Valner, regionaalhalduse osakonna nõunik

Sügisel sünnivad kõikjal üle Eesti uued omavalitsused ja uued võimalused

See, mida veel neli aastat tagasi nimetati võimatuks missiooniks, on nüüd ikkagi teoks saamas. Eesti Vabariik saabki oma juubeliaastaks ühe sünnipäevakingitusena ka uued hoopis suuremad ja tugevamad omavalitsused. Üldpildis ei tee enam ilma, kas uusi omavalitsusi jääb mõne võimaliku eesoleva kohtuvaidluse lõpuks paar tükki rohkem või vähem, suur muutus ise on juba igal juhul toimunud.

Haldusreformi vajalikkusest rääkimine on muidugi palju pikema ajalooga, aga vähemalt sealt alates, kui tolleaegne regionaalminister Siim Kiisler käis kevadel 2013 välja mõtte tõmbekeskuste Eestist, on toimunud suhteliselt järjepidev tegevus selle nimel, et asi seekord ka päriselt teoks saaks. Vaatamata sellele, et vahepeal on toimunud mitu võimupööret ning värskelt ametisse asunud Jaak Aab on selle aja jooksul juba viies minister antud valdkonnas, võib kõigi erinevate poliitikute ja parteide kiituseks öelda, et teatud põhijoones on oldud küllalt järjepidevad.

Laulva revolutsiooni aegadel võis olla õige taastada sõjaeelne omavalitsuste süsteem läbi suhteliselt väikeste üksuste, see kandis järjepidevust ja andis võimalikult paljudele inimestele esmase demokraatia kogemuse läbi kohalike volikogude. Ent elu muutub.

Pendelrände uuringud kinnitavad inimeste igapäevaseid liikumismustreid toimepiirkondades, mida väikeste killustunud omavalitsuste struktuur, mis suures osas on nõukogudeaegsete külanõukogude või siis sõjaeelse aja valdade põhine, enam paljuski ei järgi. Omavalitsuste piirid ei ühtinud enam ammu sellega, kuidas inimesed tegelikult liiguvad.

Saab ka nii, aga ilmselgelt ei ole see parim viis, kuidas elu mõistlikult korraldada. Palju parem on, kui võimalikult paljude elanike toimepiirkond kattub omavalitsusega, kus nad elavad. Siis ta saab valijana kõiki endale igapäevaselt olulisi küsimusi läbi omavalitsuse mõjutada. Mitte nii, et teie olete naabervallast, pole teie asi, mida me siin arendame või kuhu kulutame.

Haldusreformi eelset dilemmat võib sõnastada ka nii: kas jätkata täpselt samas suhteliselt turvalises rööpas, nagu asjad on kogu aeg kohtadel käinud viimased kakskümmend ja enam aastat või ületada mugavustsoon ja asuda looma läbi liiga väikeste omavalitsuste ühinemiste eeldusi uuteks kohalikeks edulugudeks? Kui pidevalt kuuleme kurtmist taanduva elu üle Eesti maapiirkondades, siis miks oleks pidanud uskuma, et senine omavalitsuste süsteem oli parim võimalikest, et neid piirkondi hoida ja arendada?

Ei saa alahinnata ega naeruvääristada inimeste tõsist muret Eesti piirkondade ääremaastumise pärast. Küsimus on, et kas oleme siis paremad muretsejad, kui mitte midagi ei julge teha ja laseme kõigel minna samamoodi edasi, nagu on olnud seni. Ka otsustamatus on otsus ja senine areng küll ei näita, et väikesed killustatud omavalitsused oleks olnud kuigi hea otsus paljude piirkondade jaoks. Mäletan lauset ühe vallavanema suust järjekordsel pikal haldusreformi koosolekul: kuni konsiilium lõputult vaidleb, on oht, et haige sureb vahepeal ära.

Nüüd, kui otsused valdavalt tehtud, on vastus käes – enamikus Eesti paikades sünnivadki sügisel uued, suuremad ja võimekamad omavalitsused. Vaid paarkümmend senist juba niigi keskmisest suuremat omavalitsust eesotsas Tallinnaga jäävad seekordsest reformist kõrvale. Samas näiteks Tartu ja Pärnu võtavad enda külge mõned väiksemad naabrid, nii et ei lähe suur muutus neistki linnadest päris mööda.

Need on endiselt kohalikud omavalitsused, mis tähendab, et nende otsused sünnivad endiselt kohtadel, mitte Tallinnas. See, kas kohalike inimeste valitud volikogu koguneb edaspidi Meeksi asemel Räpinas või Puurmani asemel Põltsamaal, on küllap samuti kellegi jaoks kohapeal oluline vahe, kasvõi sümboolselt, aga ei muuda siiski olemuslikult kohalikku omavalitsust kui printsiipi.

Ehkki omavalitsuste arv väheneb reformi käigus pärast oktoobrikuiseid kohalikke valimisi seniselt 213lt umbes kolm korda ja omavalitsuse keskmine suurus tõuseb senisest vähem kui paari tuhande elanikuga väikevallast keskeltläbi vähemasti 6000-7000 elaniku peale, on ka need uued ühinenud linnad ja vallad endiselt omavalitsused. Üheltki ruutkilomeetrilt Eestimaa pinnal ja ühegi siin elava inimese jaoks ei kao haldusreformi järel tema omavalitsus ära. Igaühel on oma hääl ja oma kohalik volikogu, mida saab valida oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel. Kogemus mitmete varem ühinenud omavalitsustega (Rapla, Tapa, Kose, Jõhvi, Märjamaa, Viljandi vald jt) näitab, et endiselt saavad kohalikud valimisliidud ka uues volikogus löögile, kui see on inimeste endi tõsine soov, et selles vormis kohaliku elu otsuste tegemises kaasa rääkida.

Haldusreformi eesmärk on luua kohalikus omavalitsemises kvalitatiivselt uus tase, saavutada uus hingamine. Selle üheks eelduseks on ühinemine vähemalt teatud minimaalse suuruseni, midagi pole teha. Sama on aastate jooksul toimunud ka pea kõigis meie arenenud naabermaades, Eesti pole siin erand.

Piltliku paralleelina – kui ei ole jalgpallis 11 meest väljakule saata, siis on raske heal tasemel mängida. Liiga väike omavalitsus ei saa paratamatult võtta tööle kõiki vajalikke inimesi kõigis katmist vajavates töövaldkondades, sest tal a) ei ole selleks raha ja b) isegi kui raha jätkuks, et palka maksta, ei oleks pakkuda heale töötajale väärilist koormust.

Me võime vaielda selle üle, kas uutes suuremates omavalitsustes eelkõige liigub otsustamine kaugemale või hoopis vastupidi, inimesed saavad lõpuks ometi läbi enda valitud kohaliku volikogu kaasa rääkida paljudes küsimustes, mis seni jäid nende väikese omavalitsuse kitsastest piiridest välja või ei olnud väikevallale tõsiseks kaasa rääkimiseks lihtsalt jõukohased. Näiteks kui laps käib naaberomavalitsuse huvikoolis või kui on soov kaasa rääkida laiema piirkonna arendustegevustes.

Mida sina saad teha oma valla heaks

Legendaarse USA presidendi John Kennedy üks tuntumaid ütlusi oli: ära küsi, mida sinu maa saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma maa heaks. See lähenemisnurk on mu meelest ka igati aktuaalne, kui mõtleme elule uutes kohalikes omavalitsustes pärast sügisel teoks saavat haldusreformi.

Muidugi tuleb riigilt oodata ja nõuda, et omavalitsuste tegevuseks oleks võimalikult head õiguslikud ja ka rahalised alused. Aga juba definitsiooni järgi ei saa omavalitsus olla midagi niisugust, kus keegi teine otsustab ja teeb sinu eest kõik ära. Riigi peale võib loota päris paljudes asjades, aga põhilised otsused piirkonna arenguks tuleb ikka kohapeal ise ära teha.

Piltlikult öeldes: riik on haldusreformiga senisest laiema vao lahti ajanud ja lubab ka teatud lisaväetist omavalitsuste ülesannete ja rahastuse suurendamise läbi. Aga mida keegi sinna vakku täpselt külvata oskab ja kuidas selle eest pärast hoolitseb, et head saaki saada, see ei ole ühegi ministeeriumi määrata. Soovitada muidugi võib, aga otseselt ette kirjutada ei saa. Siin on kohalik omavalitsus läbi sel sügisel kohtadel valitavate volikogude oma otsustes iseseisev. Teeb ise oma õiged ja valed otsused. Või jätab tegemata. Ei ole põhjust pärast kellegi teise poole näpuga näidata.

Kindlasti on selliseid vallajuhte ja volikogude liikmeid, kes olid harjunud alati valituks osutuma, aga uues kasvanud konkurentsis enam sama hästi löögile ei pääse. Arusaadav, et see tekitab paljudes inimestes teatud ebakindlust, mis väljendub ka kohati vastuseisus muutusele. Teisalt on nüüd ilmselt lisandumas või ka mängu tagasi tulemas hulk selliseid inimesi, kelle jaoks seni ei pakkunud omavalitsuse tegemised (enam) erilist huvi ega väljakutset, aga uued suuremad ja võimekamad omavalitsused avavad uue perspektiivi.

Üks viimasel ajal avalikkuses kõlavamaid näiteid on kindlasti Marju Lauristin, kes lubas sügisel valituks osutudes vahetada europarlamendi töö Tartu linnavolikogu vastu, põhjendades seda sammu muuhulgas ka sellega, et pärast haldusreformi ei ole omavalitsused enam endised ja tema Tartu patrioodina tahab anda oma osa uue parema omavalitsuse ülesehitamisse. Muidugi, Tartu pole just päris keskmine Eesti omavalitsus ka pärast haldusreformi, aga  professor Lauristin pole ka päris keskmise haardega kodanik. Mõne teise inimese jaoks võib ühinenud Tõrva, Põltsamaa või Setomaa valla arengus kaasa rääkimine tähendada vähemalt sama suurt positiivset väljakutset.

Kas Eesti saab uute tugevamate omavalitsuste näol 70 uut piirkondlikku edulugu? Vastus on suuresti meie eneseusalduse küsimus.

Kas saame sellega hakkama? Valikut siin ju tõtt-öelda eriti polegi.