Maksuvaba tulu reform 2018: esialgsed tulemused

Avaldatud: 7. jaanuar 2019 | 2 vastust

Margus Tuvikene, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütik

2018. aasta on lõppenud ja on paras aeg teha esialgne kokkuvõte maksuvaba tulu reformi tulemustest ja selgitada lähemalt, mis olid maksuvaba tulu tõstmise taotletavad eesmärgid ning millised olid ootused tulemuste osas. Tuleb siiski rõhutada, et järgnev ülevaade on esialgne ega anna tervikpilti maksureformi esimese aasta mõjudest. See selgub alles pärast lõplike tulude esitamist tuludeklaratsioonides käesoleva aasta kevadel.

Peamised järeldused:

Rahandusministeeriumi 2018. aasta suvise prognoosi kohaselt laekub maksuvaba tulu reformi tulemusel riigieelarvesse tulumaksu vähem 2018. aastal ca 92 mln eurot ja 2019. aastal ca 152 mln eurot. Sama summa võrra kasvavad peamiselt madalat ja keskmist palka saavate inimeste sissetulekud. Täpsemad järeldused saame teha peale tuludeklaratsioonide esitamist.
Maksu- ja Tolliametile esitatud 2018. aasta esimese 11 kuu deklaratsioonide põhjal tegelik tulumaksumäär langes või ei muutunud 87 protsendil tulusaajatel. Tulumaks tõusis 13 protsendil inimestest.
Suur hulk inimesi on otsustanud maksuvaba tulu kättesaamise lükata tulumaksutagastusena 2019. aasta kevadesse, sest andmed näitavad, et inimesed ei kasuta jooksvalt 100 protsendiliselt ära oma maksuvaba tulu. Prognooside kohaselt saavad inimesed 2019. aastal täiendavalt tagasi ca 70 miljonit eurot 2018. aastal makstud tulumaksu.
Samas on ka inimesi, kes peavad peale tulude deklareerimist juurde maksma. Maksimaalne juurdemakse maksuvaba tulu tõttu on 1200 eurot inimese kohta, kuid enamik peavad juurde maksma mõni kuni mõnikümmend eurot. Siin tuleb arvestada seda, et inimesed saavad kasutada ka muid mahaarvamisi, mis vähendavad tulumaksukohustust.
Madalam tegelik maksumäär tõenäoliselt kasvatab motivatsiooni töötada ja vähendab ka palgavaesust. Mõju hindamine tööturukäitumisele eeldab pikemat vaatlusperioodi.

Esialgsed tulemused

Maksuvaba tulu reformi kogumõjuks 2018. aastal ootab rahandusministeerium 2018. aasta suvise prognoosi kohaselt ca -92 miljonit eurot ja 2019. aastal ca -152 miljonit eurot. Sama summa võrra kasvavad peamiselt madalat ja keskmist palka saavate inimeste sissetulekud.

Suur hulk inimesi on otsustanud maksuvaba tulu kätte saada ühekorraga. Selle kohta saab lähemalt lugeda siit: https://www.emta.ee/et/uudised/mta-maksuvaba-tulu-soovitakse-katte-saada-uhekorraga. Maksimaalselt võib inimene maksuvaba tulu tõttu tagasi saada 1200 eurot aasta eest. Seetõttu on märkimisväärselt vähenenud negatiivne mõju riigieelarvele 2018. aastal. Rahandusministeerium on prognoosis eeldanud, et inimeste sarnane käitumine jätkub, mistõttu puudub ka oluline negatiivne mõju riigieelarvele 2019. aastal.

Samas on ka inimesi, kes peavad peale tulude deklareerimist juurde maksma. Ka maksimaalne juurdemakse maksuvaba tulu tõttu on 1200 eurot inimese kohta, kuid enamik peavad juurde maksma mõni kuni mõnikümmend eurot. Siin tuleb arvestada ka seda, et inimesed saavad kasutada ka muid mahaarvamisi, mis vähendavad tulumaksukohustust.

Madalam tegelik maksumäär tõenäoliselt kasvatab motivatsiooni töötada ja vähendab ka palgavaesust. Mõju hindamine tööturukäitumisele eeldab pikemat vaatlusperioodi.

Lisaks kogumõjule hindas rahandusministeerium 2018. aasta alguses maksu- ja tolliametile esitatud jaanuari tuludeklaratsioonide põhjal uue maksuvaba tulu jaotuslikku mõju (vt joonis 1).

2018. aasta esimese 11 kuu deklaratsioonide põhjal on jaotuslik mõju eelnevale sarnane (vt joonis 2). Tegelik tulumaksumäär langes või ei muutunud 87 protsendil tulusaajatel. Tulumaks tõusis 13 protsendil inimestest.

Need esialgsed ülevaated ei anna siiski tervikpilti maksureformi mõjust kogu aasta kohta. Rahandusministeeriumil on plaanis analüüsida maksuvaba tulu reformi esimese aasta lõplikke tulemusi pärast 2018. aasta tulude esitamist füüsiliste isikute tuludeklaratsioonides käesoleva aasta kevadel.

Uus maksuvaba tulu süsteem

2017. aastal kehtinud üldise maksuvaba tulu 2160 eurot aastas (180 eurot kuus) ja pensionäride täiendava maksuvaba tulu 2832 eurot aastas (236 eurot kuus) asemel kehtestati 2018. aastal kõigile üldine maksuvaba tulu 6000 eurot aastas. Kui inimese tulu on suurem kui 14 400 eurot aastas (1200 eurot kuus), hakkab tema maksuvaba tulu vähenema. Maksuvaba tulu jõuab nullini 25 200 eurose aastasissetuleku juures (2100 eurot kuus).

2018. aastal kehtestatud maksuvaba tulu eesmärkideks oli:

madala ja keskmise palgaga inimeste sissetulekute suurendamine, nende ja nende perekondade toimetuleku parandamine, aidates sellega vähendada vaesust;
aidata kaasa sellele, et palgatööd tegev isik elaks ära sotsiaaltoetusi vajamata. Seeläbi vähendatakse sotsiaalsüsteemi koormust ja bürokraatiat. Tähtis on ka see, et igapäevaselt tööd tegevad isikud tunneksid end tegusate ja hinnatud ühiskonnaliikmetena. Isik, kes saab enda ja oma lähedaste ülalpidamisega ise hakkama, ega vaja sotsiaalabi, tunneb end kindlamalt ja tal on paremad eeldused ka edaspidi hästi hakkama saada;
innustada isikuid tööd vastu võtma või tööturul püsima isegi siis, kui töötamise eest saadav tasu on väike. Meede aitab suurendada tööjõupakkumist, et Eesti majanduse areng ei seiskuks olukorras, kus pensionile jääjate arv ületab uute tööturule sisenejate oma.

Tuluna arvestatakse tulumaksuga maksustatavat tulu ja ka maksustamisperioodil saadud TuMS § 44 lõikes 1³ nimetatud tulu (välisriigis saadud tulu), TuMS §-s 50 nimetatud, füüsilise isiku tasemel täiendavalt maksustamata tulu (dividenditulu jm kasumieraldised) ja ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatud summat, mida on vähendatud ettevõtlustulu maksu sotsiaalmaksu osa võrra.

Uue ja vana süsteemi brutotulu tasakaalupunkt, kus netotulu hakkab vähenema, on töötajatel võrreldes 2017. aastal kehtinud 180 eurose maksuvaba tuluga 1776 eurot kuus (vt joonis 3) ja pensionäridel võrreldes 416 eurose maksuvaba tuluga 1351 eurot kuus (vt joonis 4).

Uue süsteemiga maksavad seega võrreldes 2017. aastaga vähem tulumaksu need töötajad, kelle tulu jääb vahemikku 487-1776 eurot keskmiselt kuus ja pensionärid, kelle tulu jääb vahemikku 417-1351 eurot keskmiselt kuus. Rohkem tuleb tulumaksu maksta neil, kelle tulu on suhteliselt kõrge.

Tulumaksu mõju töötamise stiimulitele – tegelik maksumäär

Keskmine ehk tegelik tulumaksumäär (average effective tax rate) näitab, mitu protsenti brutotulust makstakse tulumaksuks. See sõltub sissetuleku suurusest ja on kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksega arvestades uue maksuvaba tulu süsteemiga maksimaalselt 19,3%.

Võrreldes 2017. aastaga langeb tegelik tulumaksumäär oluliselt ja jääb väga madalaks (vt joonis 5). Võrreldes 2017. aasta lõpuni kehtinud süsteemiga väheneb tegelik tulumaksumäär 487-1768 eurose sissetuleku juures, maksimaalselt 9,8% võrra 652 euro puhul.

Kohustuslik kogumispension: kuidas hinnata pensionifondide tootlust?

Avaldatud: 7. detsember 2018 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Pensionifondi tootlus on II samba tulususe olulisim indikaator. Tootluse kohta leidub tuhandeid lehekülgi teooriaid, analüüse ja võrdlusi. Tootlus on saanud II sambas ka kõige rohkem tähelepanu – ikka ja jälle kirjutatakse, kuidas raha põleb. Käesolevas postituses vaatan, mis on tootluse puhul üldse oluline, miks on pensionifondide tootlus selline nagu on ning kas kriitika sel teemal on olnud asjakohane.

Kuidas tootlust mõõdetakse?

Selleks, et postituse põhisisu oleks arusaadavam, selgitan lühidalt tootluse mõõtmise metoodikat kogumisfaasis. Tootlus on vara väärtuse kasv (protsendina) võrreldes sissemakstud rahaga. Näiteks pannes täna fondi summa X, on selle väärtus 4% aastatootluse korral 40 aastaga tõusnud kumulatiivselt 380%. Oluline on ka meeles pidada, et pensionifondide puhul räägime Eestis alati netotootlusest, kust tasud ja kulud on juba maha arvestatud.

Pensionikeskuse kodulehel esitatud pensionifondide tootlused ja II samba indeksid (pensionifondide keskmine tootlus) näitavad, kui palju on muutunud ühe osaku väärtus (indeks on fondide keskmise osaku väärtuse muutus). Selline tootluse mõõtmine on vajalik erinevate pensionifonde võrdlemiseks ja see näitab pensionifondi edukust mingil ajahetkel. Fondivalitseja saab investeerida ja maksimeerida oma pensionifondi vara. Fondivalitsejast sõltumatud on aga sissemaksete suurus ja ajahetk, mil sissemakseid tehakse. Need sõltuvad pigem riigi (regulatsioon) või inimese (töötamine, palk, fondivalik) otsustest.

Pensionikoguja jaoks on oluline siiski isikliku vara väärtuse kasv. Juhul, kui raha investeeritakse ühekordse sissemaksega, piisaks ka ülalmainitud tootluse vaatamisest (valida tuleb ainult õige periood). Kogumispensionis toimub aga investeerimine annuiteedina – pidevalt tehakse väikseid sissemakseid. See tähendab, et kogutud pensionivara tootlus kujuneb kõigi sissemaksete individuaalsete tootluste kaalutud keskmise tootlusena.

Teen lihtsa näite II samba keskmise puhasväärtuse indeksi (EPI) põhjal, kus inimene teeks vaid kolm sissemakset – 2002. aasta lõpus, 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta lõpus (vt joonis 1). Võrreldes nüüd investeeringu lõpp-punkti osaku väärtust alguspunkti osaku väärtusega, saan kumulatiivse kasvu. Astendades saadud tulemuse pöörvõrdelise perioodiga, leian investeeringu keskmise aastase tootluse. 2002. aastal sissemakstud summa aastane tootlus oli 2017. aasta lõpuks 3,9%, 2007. aasta lõpus tehtud sissemaksel 1,6% ja 2008. aasta lõpus sissemakstud summal 4,8%. Kogu investeeringu keskmise tootluse saamiseks tuleb need tootlused kaaluda veel sissemaksete suurusega. Kui sissemaksed on võrdse suurusega, oleks keskmine tootlus 3,36% (arvutades Exceli XIRR funktsiooniga), aga kui 2008. aasta sissemakse on näiteks kaks korda suurem võrreldes teiste sissemaksetega, oleks investeeringu keskmine tootlus 3,64%.

Joonis 1. „Näide rahavoogudega tootluse arvutamise kohta EPI indeksiga. Tootluse määrad on periodiseeritud aastaseks tootluseks.“

Allikas: Pensionikeskus, autori arvutused

Seega rahavoogudega kaalutud tootluse juures mõjutavad inimese tegelikku tootlust sissemaksete suurused erinevatel perioodidel ja iga sissemakse individuaalne tootlus.

Kokkuvõttes on pensionifondide võrdlemiseks vajalik vaadata osaku puhasväärtuse kasvul põhinevaid tootluseid, kuid inimese enda pensionivara kasvu näitab rahavoogudega kaalutud tootlus.

Milline on olnud pensionifondide senine tootlus?

2017. aasta lõpus oli pensionifondide osakute väärtuse keskmine aastane kasv alates 2002. aastast 3,8% ja Eesti inflatsiooni arvestav reaalkasv 0,8%. Kaaludes selle tootluse rahavoogudega (kõik sissemaksed ja väljamaksed) saame sissemakstud raha väärtuse kasvuks 3%, ka reaalkasv jääb positiivseks, sest inflatsiooni tuleb samuti kaaluda sissemaksetega. 2017. aasta lõpu seisuga olid pensionifondid absoluutväärtuses toonud tulu umbes 500 miljonit eurot. Seega, sõltumata arvutamise meetodikast on keskmiselt pensionifondide tootlus olnud positiivne ja paigutatud raha ostujõud on kasvanud.

II sambas on viis fondivalitsejat 23 pensionifondiga. Kõigil fondidel on mõnevõrra erinev investeerimisstrateegia, seda isegi siis, kui fondide maksimaalne aktsiariski osakaal on sama. Ainult keskmisele tootlusele pidama jäädes ei näe me tegelikku hajusust. Mitmel pensionifondil jääb reaaltootlus 2-4% vahele ja nominaaltootlus ulatub 6%-ni (vt joonis 2). Negatiivse reaaltootlusega on mõned konservatiivsed pensionifondid, mille eesmärk ei olegi otseselt inflatsiooni lüüa. Samuti viimase 1-1,5 aasta jooksul loodud pensionifondid, mille tulemustele avaldas 2018. aasta sügise turgude langus suuremat mõju võrreldes vanemate fondidega.

Joonis 2. „Pensionifondide osaku väärtuse kasvu põhised nominaal- ja reaaltootlused 2018. aasta novembri keskpaiga seisuga alates fondide loomisest. Tulenevalt võrdlusperioodide erinevusest ei ole tootlused omavahel võrreldavad, mistõttu on jooniselt eemaldatud fondide nimed.“

Allikas: Pensionikeskus, autori arvutused

Kahjuks ei ole pensionikogujatele Pensionikeskusest kättesaadav nende individuaalne rahavoogudega kaalutud aastatootlus kogu portfelli peale, kuid vastav arendus on plaanis lähiajal teha. Seni saab individuaalset rahavoogudega kaalutud tootlust arvutada näiteks Tuleva veebilehel. Ka internetipankades on näha kumulatiivne rahavoogudega kaalutud tootlus, aga selle periodiseerimine nõuab juba täpseid algandmeid ja matemaatilist pingutust.

Kokkuvõttes on sõltumata metoodikast II samba pensionifondide keskmised tootlused positiivsed, kuid kindlasti tasub vaadata pilti ka üksikute fondide lõikes – tootlused on olnud väga erinevad.

Pensionifondide tootluse tagamaad

Erinevate riikide pensionifondide tootluste võrdluses on Eesti II samba keskmine tootlus tavaliselt jäänud edetabeli lõppu. Riikide reaaltootluste võrdlemisel, mida teeb näiteks OECD, tuleb arvestada ka Eesti mõnevõrra kõrgemat inflatsiooni (THI). OECD riikide keskmine THI kasv oli perioodil 2002-2017 2%, aga Eestis 3,1%. Eesti positsioon OECD edetabelites on nominaaltootluse järgi seega mõnevõrra kõrgem. Kuid mis on olnud sellise tootluse põhjused? Oma investeerimisotsuseid on paremad kommenteerima fondivalitsejad ise, toon all üldistatult välja riigi vaate.

II samba loomisel seadis riik pensionifondidele investeerimispiirangud, millest olulisim on olnud aktsiariski piirang – pensionifondid võisid kuni aastani 2010 võtta aktsiariski maksimaalselt kuni 50% ja sealt edasi kuni 75% (seejuures investeerida otse aktsiatesse kuni 50%). Lisaks aktsiatele ja võlakirjadele on võimalik investeerida ka kinnisvarasse, väärismetallidesse jne. Fondivalitsejad peavad seega püsima riigi poolt seatud raamides, kuid selle sees on neil suhteliselt vabad käed.

II samba tootluse võrdlemisel kasutan Euroopa laiapõhjalist võlakirja- ja aktsiaindeksist koostatud võrdlusindeksit (mõlema indeksi osakaal 50%). Kuni 2008. aasta lõpuni liikus II samba keskmine tootlus sünkroonis võrdlusindeksiga. Kriisi ajal oli II samba fondide tootluse langus sama suur kui võrdlusindeksil, kuid OECD tabelite võrdluses natuke suurem kui teiste riikide pensionifondidel. Tolleaegses „buumiajas“ sisaldasid II samba portfellid muuhulgas Eesti ettevõtete võlakirju, mis hiljem osutusid nn rämpsvõlakirjadeks. Lisaks ilmnes turgude langusel investeeringutes mitmesuguseid huvide konflikte. Kaasnenud meediakära oli suur. Kriisijärgselt valmis rahandusministeeriumil analüüs, mis arvestades eeltoodud konteksti, karmistas mitmeid investeerimispiiranguid ja kust võis välja lugeda riigi natuke konservatiivsemat ootust investeeringutele. Otsesõnu sellist ootust siiski ei seatud.

Vaatamata maksimaalse aktsiariski osakaalu suurendamisele 75%-ni, jäid investeeringud edaspidi hoopis oluliselt konservatiivsemaks ehk teisisõnu kärpis kriisist saadud kogemus ja avalikkuse kriitika oluliselt fondide riskiisu. Joonisel 3 on näha EPI indeksi mahajäämist võrdlusindeksist alates 2012. aasta algusest. Kuigi maksimaalne aktsiariski osakaal suurenes 75%-ni, võtsid pensionifondid keskmiselt aktsiariski endiselt umbes kolmandiku osas II samba varast. Samal ajal kasvas deposiitide osakaal, ulatudes isegi kuni 27% varast. Seega on tagantjärgi hinnanguna üheks olulisemaks tootluse mahajäämise põhjuseks olnud investeeringute liigne konservatiivsus.

Joonis 3. „II samba tootluse põhjused. Võrdlusindeksiks on 50% MSCI Europe Net Total Return EUR Index ja 50% Bloomberg Barclays EuroAgg Total Return Index Value Unhedged EUR.“

Allikas: Bloomberg, Pensionikeskus, autori arvutused

II samba investeerimistulu ei ole mõjutanud ainult investeeringute konservatiivsus. Pensionifondide rahavoogudega kaalutud tootluse mahajäämine EPI indeksi tootlusest on tingitud nii EPI indeksi enda mustrist (vt postituse viimast peatükki tootluse mustrist) kui ka sissemaksete dünaamikast. Näiteks peatas riik II samba maksed perioodiks 2009–2011, ehk sisuliselt ajal, mil oli võimalik odavalt osta kõrge kasvupotentsiaaliga osakuid. Kuigi hiljem toimus n-ö maksete kompenseerimine, siis need kõrgemad maksed jäid juba II samba pensionifondide „konservatiivsesse aega“, kus tootlus on olnud madalam.

Mingil määral saavad keskmist ja personaalset tootlust mõjutada ka osakuomanikud ise. Lisaks kõrgema tootlusega pensionifondi valikule võiksid osakuomanikud jälgida, et nende investeeringud oleksid n-ö riskiprofiili mõttes õiges või vanusele vastavas strateegias. Mida noorem on inimene, seda suurema aktsiaosakaaluga võiks olla tema pensionifond. Näiteks on palju noori 50% aktsiaosakaaluga fondides (progressiivne strateegia), kuigi nende portfelli aktsiaosakaal võiks olla kõrgem. Samuti hakkab silma üha suurenev konservatiivsetes fondides olevate noorte hulk. Enamikule neist on pensionifond loositud ja nad pole oma loosifondi ümber muutnud. Kui algselt oli konservatiivse loosifondi eesmärk sundida noori ise aktiivset fondivalikut tegema, siis praktika näitab, et viimastel aastatel tehakse seda üha vähem. Tagamaks noorte jõudmise sobiva strateegiaga pensionifondi, on plaanis muuta pensionifondi loosimise korda ja hakata valiku tegemata jätnud inimestele loosima fondi agressiivsete pensionifondide hulgast.

Joonis 4. „II sambaga liitunute jaotus pensionifondide strateegia järgi. Protsent näitab nende pensionifondide keskmist aastast tootlust.“

Allikas: Pensionikeskus, autori arvutused

Jooniselt 4 paistab veel silma, et süsteemist on puudu 100% aktsiaosakaaluga fondid. Vastavad seaduse muudatused on jõudnud riigikokku ning 2019. aastast on plaanis kaotada II samba pensionifondide maksimaalse aktsiariski piirang. Suure tõenäosusega näeme seega edaspidi ka 100% aktsiariski osakaaluga fonde.

Kokkuvõttes on II samba fondide tootlust mõjutanud nii riigi, fondivalitsejate kui ka osakuomanike otsused, mis on viinud ehk liiga konservatiivsete investeeringuteni.

Kas tootlus võib ületada SKP kasvu?

II samba kriitikud on väitnud, et tootlus ei saa ületada SKP ega I samba indeksi kasvu, mistõttu ei ole II sammas pensionisüsteemile kunagi kasulik. Eelmises postituses näitasin, et vananeva rahvastiku olukorras võib kogumispension olla kasulik ka siis, kui selle tootlus on madalam SKP kasvust. Seega on see väide juba eos vale. Kuid ka senine tootluse ja SKP kasvu statistika ei toeta seda väidet. Pigem vastupidi – nii aktsiad kui ettevõtete võlakirjad on ületanud oluliselt SKP kasvu perioodil 1968–2017 (ja isegi veel pikemas perioodis, vt nt siit), SKP kasvule jäävad alla ainult riigivõlakirjade tootlused. Kui lugeda kriitikute tootlust ja SKP-d puudutavat väidet tähelepanelikult, siis tegelikult võrreldakse kogu kapitali majanduses (mis on kordades laiem mõiste kui nt aktsiad) ja SKP-d. Samas ei ole II samba kriitikud esitanud oma teooriat tõestavaid numbreid aktsiate/võlakirjade (va riigivõlakirjad) ning SKP kasvu võrdluse kohta. Nii jääb kogu argumentatsioon poolikuks. On selge, et tootluse ja SKP kasvu võrdlusel põhinev kriitika ei saa olla kohane üksnes Eesti kontekstis – juhul kui see teooria oleks tõsi, siis on eksinud nii teised riigid, Euroopa Komisjon kui ka OECD oma pikaajalistes prognoosides ja pensionisüsteemide ülesehitamisel.

Joonis 5. „Aktsiate, võlakirjade, riigivõlakirjade ja SKP reaalkasvu võrdlus perioodil 1968-2017“

Allikas: OECD, Credit Suisse Global Investment ReturnsYearbook 2018, autori koondatud

II samba kriitikute väited muudab veelgi kummalisemaks nende kasutatud eeldus, et pensionifondide tootlus on ka tulevikus pikaajaliselt 40% Eesti SKP kasvust, nagu väidetavalt seni on olnud. Kui aga nende teooria, mille kohaselt tootlus peab võrduma SKP kasvuga, peaks paika, ei tohiks ju tootlus olla pikaajaliselt ka oluliselt madalam kui SKP kasv, sest vastasel korral koosneks kohaselt SKP tulevikus ainult palgafondist ja kapitali majanduses ei oleks.

Kriitikud on oma arvutustes võtnud II samba tulevaseks tootluseks 40% Eesti SKP kasvust. Samas pensionifondid investeerisid eelmisel aastal Eestisse ainult 10% oma varast, mistõttu tootluse seos Eesti majanduskasvuga on väga väike. Kõigi eelduste kohaselt see seos tulevikus ka oluliselt ei suurene. Kui Eesti nominaalne majanduskasvu prognoos on pikaajaliselt umbes 4% aastas, siis on vähetõenäoline, et maailma finantsturud kasvavad samal ajal nominaalselt 2% aastas, eriti arvestades joonisel 5 toodut, kus ainuüksi aktsiate ja võlakirjade reaalkasvud on sellest mitu korda kõrgemad.

Kokkuvõttes on erasektori võlakirjade ja aktsiate tootlus minevikus oluliselt ületanud SKP kasvu.

Kas tootlus määrab kõik?

Tundub enesestmõistetav, et tootlus on kogumispensionis ülioluline. Kas see on aga ainus määrav tegur? Kas juhul, kui tootlus on 40% võrdlusindeksi (nt sotsiaalmaks) kasvust, saamegi II sambast 40% madalamat pensioni nagu on arvutatud näiteks siin? Nii see siiski ei ole. Kogumispensionis on olulised sissemaksed (rahavood) ja tootlus võrdsel määral. Esimene sissemakse saab tootlusest kogu ulatuses osa, samas kui viimast sissemakset, vahetult enne pensionile minekut, tootlus ei mõjuta.

Teeme sama arvutuse, nagu eelpoolviidatud Postimehe artiklis, perioodiliste sissemaksetega, kus sissemaksete suurus sõltub palga kasvust ja juba kogutud summa väärtus tootlusest. Kuna palga kasv ületab tööjõu vähenemise korral SKP kasvu, siis on iga sissemakse juba algselt kasvanud kiiremini kui SKP (või I samba tulud). Rahavoogudega arvutuses saame kogutud summaks 79% SKP kasvust, isegi kui tootlus on ainult 40% SKP kasvust. Seega mõjutavad kogutud summat lisaks tootlusele väga oluliselt ka sissemaksed. Samas, kui järgida kriitikute teooriat, kus kapitali kasv ja seega ka tootlus peavad võrduma SKP-ga, tuleks kogutud summa juba 120% SKP kasvust (või I samba tulude kasvust). Jooniselt 5 aga nägime, et finantsturud on suutnud minevikus oluliselt lüüa SKP kasvu, mistõttu tegelik potentsiaal on oluliselt suurem kui 120% SKP-st.

Joonis 6. „II samba kogutud pensionivara kasv võrreldes SKP-ga (I samba tuludega) aastaks 2060 erinevate metoodikate korral (parempoolne joonis). Arvutuste peamised eeldused on vasakpoolsel joonisel.“

Allikas: Rahandusministeerium, autori arvutused

Sarnase arvutuse saame lihtsalt teha ka mineviku kohta, kui asendame rahavoogudega kaalutud tootluse arvutuses EPI indeksi SKP kasvuga. Kahe arvutuse erinevus kogutud pensionisummas on vaid 13% tegeliku tootluse kahjuks. Kaotuse vahe 13% vs 60% (lisaks ülaltoodud metoodikale) tuleneb sellest, et kiire majanduskasv oli eelkõige II samba algusaastatel, mil sissemaksete mahud oli väiksemad, aga ka n-ö „kriisiajast“, mil II samba maksed olid üldse peatatud. Suurem osa rahast on II sambasse liikunud just alates 2012. aastast, mil tootluse ja SKP kasvude vahe on olnud väike.

Kokkuvõttes on kogumispensionis tootlusega samavõrd oluline järjepidev kogumine ja palga kasv (sissemakse suuruse kasv).

Miks tootluse „muster“ on oluline?

Eelnevalt jäi käsitlemata, kui palju mõjutab rahavoogudega kaalutud tootlust fondiosaku puhasväärtuse muutus (ehk n-ö „muster“). Vaadates joonise 7 vasakpoolset pilti, kus on toodud kahe fondiosaku kasv 40 aasta jooksul, arvaks ilmselt enamus meist, et sinise joonega fond on kogujale parem, kuna osaku väärtus on perioodi lõpus oluliselt kõrgem. Sinise joonega fondiosaku keskmine aastane kasv on ligi 5% ja oranži joonega osakul 4%. Kui teha samadest osaku väärtustest arvutus iga aastase sissemakse korral tegeliku tootluse kohta, saame tulemuseks parempoolse pildi. Sealt on näha, et tegelikult on enamus sinise joonega fondi sissemaksetest madalama tootlusega kui oranži joonega fondil. Suurim erinevus on just iga kasvuperioodi tipus. Kui igal aastal ostame osakuid võrdse summa eest, oleks sinise joonega fondi rahavoogudega kaalutud tootlus 3,3% ja oranži joonega fondil 4%.

Joonis 7. „Näitlik arvutus kahe fondi osaku muutusest (vasak joonis) ja erinevatel ajahetkedel tehtud sissemaksete keskmisest tootlusest perioodi lõpus (parem joonis)“

Allikas: Autori väljamõeldud arvutused

Eelnev ei tähenda, et sinise fondi tootlus ongi pidevalt halvem, vaid lihtsalt seda, et kogumise lõpp või võrdluse aeg sattus tsükli põhja. Mõni aasta varem oleks tulemus olnud kardinaalselt vastupidine. Osaliselt saaks tõmmata siit paralleele ka II sambasse. Isegi, kui me ühe tsükli kasvu „maha magasime“ liigse konservatiivsusega, võib see kokkuvõttes järgmise tsükli põhjas meile hoopis kasuks tulla. Järgmises „põhjas“ osaku väärtuse kasvud jälle lähenevad üksteisele, kuid II sambas on konservatiivsema investeeringu korral rohkem vara (rahavoogudega kaalutud tootlus on suurem).

Joonis 7 ilmestab ka vajadust vähendada mõnevõrra riski (volatiilsus), kui lähenetakse pensionieale, vastasel juhul võib lihtsalt ebasobiv tsükkel senise hea tootluse ära nullida. Selleks soovitab OECD elutsükli fonde (näiteks Rootsis pakub seda riik, Eestis on elutsükli fond Swedbankil), kus vanuse kasvades riskid automaatselt vähenevad. Või alternatiivina saab II sambas inimene ise vahetada oma osakud vähem riskantsesse fondi, nagu on näha ka joonisel 4.

Teen veel ühe näite, kus kahe fondi osaku väärtuste keskmine kasv on perioodi lõpuks võrdne (2,2%). Investeerides raha ühe sissemaksena perioodi alguses, ei oleks tulemuses vahet. Aga näiteks 40-aastase kogumisperioodiga (või muus ajaraamis) on võrdsete sissemaksete korral oranži fondi koguja kogutud summa 50% kõrgem sinisesse fondi koguja omast. Rahavoogude tootlus on vastavalt 3% ja 1%. Seega fondiosaku muutuse „muster“ võib mängida väga olulist rolli vara väärtuse kasvus.

Joonis 8. „Näitlik arvutus kahe fondi osaku muutusest (vasak joonis) ja erinevatel ajahetkedel tehtud sissemaksete keskmisest tootlusest perioodi lõpus (parem joonis)“

Allikas: Autori väljamõeldud arvutused

Siinses peatükis toodu on kokkuvõttes siiski ainult autori fantaasia. Tegelikkuses on võimalikke tulevikustsenaariumeid lõpmatu arv. Kuid on oluline, et teadmata täpselt tulevikku, ei saa me täie kindlusega väita, et senine tootlus on olnud halb või ei ole vastanud eesmärgile (pensioni ja palga suhte säilitamine ka mitmekümne aasta pärast). Finantsturgude või majandustsükli ühes faasis tehtud järeldused tootluse kohta (unustades korraks isegi demograafia), võivad hiljem osutuda täiesti valeks.

Kokkuvõte

On tõsi, et II samba tootlus ei ole viimastel aastatel vastanud ootustele. Põhjused on tingitud nii riigi, turuosaliste kui ka osakuomanike valikutest. Teadmata tulevikku, ei ole aga võimalik anda kindlat hinnangut tootluse „headusele“.
Pensionikogumisel on tootluse arvutamiseks vajalik kasutada rahavoogudega kaalutud tootlust. Pensionifondide omavahelise või võrdlusindeksite tootluse võrdlemisel on vajalik osaku puhasväärtusel põhinev tootlus.
II samba kriitikute tehtud arvutuste metoodika on olnud puudulik ja kasutatud eeldusi ei ole ammendavalt põhjendatud.
Kui süveneda kogumispensioni detailidesse, siis on näha selle suur potentsiaal eelkõige vananeva rahvastikuga ühiskonnas. Arutelu fookus peaks olema sellel, kuidas potentsiaali maksimaalselt ära kasutada, mitte kuidas sellest loobuda. Investeerimispiirangute lõdvendamine ja tasude märkimisväärne langetamine 2019. aastal on järjekordne samm tootluse suurendamiseks.

Pensionifondide tasude ja kuludeni, mis samuti mõjutavad tootlust, ma selles postituses ei jõudnudki. Oleme tasude ja kulude teemat ka varem kajastanud ja kindlasti pärast seaduse muudatuste vastuvõtmist riigikogus selgitan seda täpsemalt ka blogis.

Kuidas investeeringuid targemini juhtida?

Avaldatud: 15. november 2018 | Kommenteeri

Joonas Pärenson, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Kas te teadsite, et igal aastal läheb investeeringuteks ligikaudu 10 protsenti Eesti riigieelarvest, mis on kokku peaaegu lausa üks miljard eurot? Praegu riigikogus menetletavas 2019. aasta riigieelarve eelnõus on investeeringuteks kavandatud 988 miljonit eurot.

Investeeringute abil rajame uut koolivõrku, ehitame teid ja sildu, loome uusi infotehnoloogilisi lahendusi, edendame ettevõtlust ja palju muud. Investeeringutega püüame suurendada majandusaktiivsust ning lahendada olulisi ühiskondlikke probleeme. Pikemas vaates aitavad investeeringud haridusse, tervishoidu ning teadus- ja arendustegevusse tõsta meie kõigi elatustaset.

Selleks, et suurendada investeeringute tootlikkust ehk saada sama raha eest rohkem, on rahandusministeerium koostöös Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) asunud hindama Eesti avaliku sektori investeeringute juhtimise tõhusust.

Ebatõhusa investeeringute juhtimise tõttu kaotavad riigid keskmiselt 30 protsenti investeeringute tootlikkusest, selgub IMFi 2015. aasta juunis avaldatud uuringust avaliku sektori investeeringute tõhusamaks tegemise kohta (Making Public Investment More Efficient, IMF Board Paper, June 2015).

Koostöös IMFiga hakkab rahandusministeerium täpsemalt uurima, kuidas on lood Eestis ja mida saaksime paremini teha. Soovime hindamisega teada saada, mis on Eesti riigi avaliku sektori investeeringute juhtimise parenduskohad ja kuidas me paistame silma rahvusvaheliselt. Raport koos IMFi soovitustega Eestile valmib 2019. aasta alguses. Kirjutame sellel teemal juba pikemalt, kui meil on käes raport koos konkreetsete soovitustega.

Mida hinnatakse?

Hindamise raames analüüsime 15 institutsiooni toimimist (vaata joonist 1). Need kujundavad avaliku sektori investeeringute otsustamist kolmes etapis:

jätkusuutlike investeeringute planeerimine kogu avalikus sektoris;
investeeringute jaotamine õigetele sektoritele ja projektidele (eeldab kõikehõlmavat, ühtlustatud ja keskpikka planeerimist ning objektiivseid kriteeriume projektide hindamiseks ja valimiseks);
projektide rakendamine (püsimine etteantud aja ja eelarve piires, projektide seire ja hindamine).

Joonis 1. Avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemi hindamise raamistik
Allikas: IMF

Kes soovib rohkem lugeda IMF-i avaliku sektori investeeringute juhtimise süsteemi hindamisest (Public Investment Management Assessment ehk lühendatult PIMA), tasub vaadata IMFi lehele.

Kes soovib täpsemalt teada, kuhu investeerib Eesti riik aastatel 2019–2022, siis tasub lugeda riigieelarve eelnõu seletuskirja lisa 5 (lk 226–232), mis on kättesaadav rahandusministeeriumi koduleheküljel. Kuna riigikogu pole veel 2019. aasta eelarvet vastu võtnud, võib investeeringute nimekirja tulla muudatusi.

Kohustuslik kogumispension: demograafia väljakutsed

Avaldatud: 14. november 2018 | 3 vastust

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Proloog

Käesolev postitus on esimene osa II samba teemalistest artiklitest, mis selgitavad seniste pensionipoliitiliste otsuste tagamaid Rahandusministeeriumi vaatevinklist. Samuti on kavas avada pensionisüsteemi tuleviku väljavaateid ning seda peamiste pensionipoliitika elementide valguses, mille üle on tekkinud viimasel ajal meedias elav arutelu. Demograafia, tootlus, pensioni suurus ja väljamaksed väärivad kindlasti kõik eraldi käsitlust, nagu ka mõned teised teemad. Seekord aga keskendume demograafiale.

Kui paljud Eesti inimestest julgevad suure summa peale kihla vedada, milline on järgmisel kolmel aastal täpne majanduskasv, tootlus või intressimäärad? Ilmselt on isegi ühe leidmine keeruline, kuna tulemust on lihtne juba lähiaastatel kontrollida. Aga millised on demograafia, majanduskasvu ja fondide tootluse numbrid 30, 40, 50 või enama aasta pärast? Eeldatavasti kasvab määramatus kordades, kuna väikeses avatud majanduses peab arvestama tegureid alates meditsiini saavutustest kuni Aasia/Aafrika migratsiooni ja majandusarenguni.

Meediat lugedes selgub aga, et on olemas selgeltnägijad, kes teavad täpselt, mitu eurot on 2060. aastal keskmine pension, kui kiiresti kasvab Eesti majandus ja milline on protsendipunkti pealt pensionifondide tootlus järgmistel aastakümnetel. Rahandusministeeriumi ametnikud kahjuks nii võimekad ei ole. Meie lühiajalised prognoosid on siiski kõigest ennustused, rääkimata veel aastakümnete pikkustest prognoosidest.

Demograafiast tulenevad valikud

Määramatusega kaasnevad riskid ja parim viis nendega võitlemiseks on nende maandamine. Pensionisüsteemide üheks suurimaks riskiks (aga ka võimaluseks) on demograafia. Kui suur on täpselt demograafiline risk ehk siis risk, et töötajate ja pensionäride suhtarv üha halveneb? Kahjuks me ei tea seda täpselt, vaatamata isegi sellele, et demograafia on pikaajaliselt suhteliselt lihtsasti prognoositav. Kui me teaksime, siis ei kujutaks demograafia endast ka riski. Vaadates, kuidas on viimastel aastakümnetel muutunud demograafilised prognoosid erinevates riikides, on näha, et arenguid on pidevalt alahinnatud. Näiteks kasvõi alltoodud UK prognoosid meeste oodatava eluea kohta, kus iga järgmine prognoos muutub pensionisüsteemi jaoks järjest ebasoodsamaks jäädes sellegipoolest alla päris elule. Seega demograafiline määramatus on kindlasti olemas.

Joonis 1. „UK erinevatel aastatel tehtud prognoosid meeste oodatava eluea kohta“

Allikas: UK Office of National Statistics

Demograafilisi olukordi võib pensionisüsteemi vaatevinklist liigitada kolmeks: vananev, noorenev ja stabiilne rahvastik. Vananeva rahvastiku korral tööealiste arv kahaneb võrreldes pensioniealiste arvu kasvuga ning nooreneva puhul vastupidi.

Pensionisüsteeme on olemas kahte liiki – jooksvalt finantseeritav (näiteks Eesti I sammas) ja kogumispension (näiteks Eesti II sammas) ning nende kombinatsioonid. Nende süsteemide finantseerimisskeemi kirjeldab lihtsustatult alljärgnev joonis. Jooksvalt finantseeritava pensioni korral maksavad sama perioodi töötajad pensioni sama perioodi pensionäridele ja kogumispensioni korral koguvad pensionärid endale ise pensioniraha.

Joonis 2. „Rahvastikupüramiid 2013 ja 2060 aastal, joontega on näidatud, kes maksavad/koguvad kellele pensioni“

Allikas: rahandusministeerium, autori arvutused

Aastatuhande vahetusel jõuti Eestis arusaamisele, et riikliku pensionisüsteemiga senisel kujul jätkates ei suudeta tulevikus tagada enam 40% pensioni ja palga suhet. Töötajate arvu vähenemine ja pensionäride arvu suurenemine (vananev rahvastik) toob kaasa olukorra, kus tänase 2 töötaja asemel on tulevikus 1,3 töötajat ühe (vanadus)pensionäri kohta. Seepärast otsustati arenenud riikide eeskujul maandada demograafilisi riske kogumispensioniga. Osa sotsiaalmaksust suunati kogumisse ja kuna arvutused näitasid, et ainult 4% säästmisest ei piisa demograafia riskide leevendamiseks, on vajalik ka lisasääst 2% näol (ehk isiku 2% kogumispensioni makse). Lisasäästu tekitamine ei ole siiski kogumispensionist kui sellisest tingitud, vaid asjaolust, et riiklik pensionisüsteem oli muutumas jätkusuutmatuks. Nii või teisiti tulnuks seega kas suurendada makse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) ja/või tõsta pensioniiga, et demograafia riskidega toime tulla.

Joonis 3. „Riikliku pensioni jagamine jooksvalt finantseeritavaks pensioniks ja riiklikuks kogumispensioniks“

Allikas: autori koostatud

Tagantjärgi tarkusena ei oleks pidanud tänast II sammast nimetama kohustuslikuks kogumispensioniks, vaid hoopis riikliku pensioni kogumisosaks. Tundub, et nimetusest tulenevalt võrreldakse Eesti I samba kogumisosa (II sammast) teiste riikide täiendavate pensioniskeemidega (näiteks UK tööandjapensioniga, mis on Eesti pensionisüsteemis paralleel pigem III sambaga). Samuti on inimestel tekkinud ootus, et II samba raha võib kasutada kohe jooksvateks kuludeks, samas kui riikliku pensioni jooksvalt finantseeritavale osale sellist ootust millegipärast ei teki. Tõenäoliselt oleks saanud kogumisskeemi disainida ka selliselt, et selles puuduks otsene läbipaistev personaalne seos pensionivaraga. Sellise seose tekitamisega aga loodeti, et isiklikum lähenemine suurendab inimeste huvi oma tuleviku vastu ja nad on valmis oma pensionisse rohkem panustama ja säästmist suurendama.

Pensionisüsteemide rollijaotus

Ilmselt vajab täiendavat selgitamist, kuidas ja millal saab kogumispension pakkuda pensionisüsteemile suuremat lisandväärtust ja millal on jooksvalt finantseeritav pension parem. Juba eelnevast lausest saab järeldada, et kogumispension ei ole võluvits, mis lahendab kõik probleemid. Kui kogumispensioni ja jooksvalt finantseeritud pensioniskeemi summaarsed sissemaksed on võrdsed, siis olukorras, kus maksulaekumise kasv ja tootlus on võrdsed, on paratamatult mõlemast süsteemist summaarsed väljamaksed võrdsed – raha ju kuskilt juurde ei teki.

Joonis 4. „Sissemaksete ja väljamaksete võrdus, mis kehtib kui vaatame pensionisüsteemi alates loomisest kuni selle lõppemiseni“

Allikas: autori koostatud

Üks II samba kriitikutest, Kristjan Järvan, tegi aga põhimõttelise vea väites, et joonisel 4 toodu kehtib igal ajahetkel sõltumata demograafilisest olukorrast – see väide ei arvesta aga pensioniskeemide elementaarsete põhialustega. Kui jälgida tähelepanelikult Kristjan Järvani argumente erinevates diskussioonides, on näha, et see on tema teooria üks põhialustest. Näiteks on sellist eeldust kasutatud siin artiklis esitletud tulemustele viinud arvutustes.

Tegelikkuses pakuvad kogumispension ja jooksvalt finantseeritav pension võrdsete kasvude korral erinevates demograafilistes olukordades erineva suurusega pensione. Ehk teisisõnu kehtib Joonis 4 üksnes siis, kui demograafiline olukord on kogu aeg neutraalne või kui me vaatame perioodi alates pensionisüsteemi loomisest kuni selle lõppemiseni (süsteem suletakse või rahvastik hääbub nullini). Ja ka viimasel juhul tuleb vaadata kõiki sissemakseid ja väljamakseid kogupensioni süsteemi eluea jooksul – sisuliselt räägime sadadest aastatest.

Kogumispensioni ja jooksvalt finantseeritava pensioni eeliseid saab lihtsustatult võrrelda kahe suhtarvu abil. Esimeseks suhtarvuks on sissemaksete tegijate (töötajate) ja väljamaksete saajate (pensionärid) suhe ning teiseks keskmise kogumisperioodi pikkuse ja keskmise väljamaksete perioodi pikkuse suhe. Toon nende kõnekuse kohta väga lihtsustatud näite. Eeldatud on, et sotsiaalmaksu laekumine (oluline I sambas) ja tootlus (oluline II sambas) on võrdsed. Oletame, et jooksvalt finantseeritavas pensioniskeemis on üks pensionär ja kaks töötajat (seega esimene suhtarv on 2). Kummagi töötaja eest laekub sotsiaalmaksu 1 euro ning seega saab pensionär jooksvalt finantseeritavast skeemist pensionit 1+1=2 eurot. Kogumispensionis panevad kõik töötajad igal aastal kõrvale 1 euro ja niimoodi 40 aastat (kokku koguneb igaühele 40 eurot). Väljamakse tehakse samadele kogujatele, kui neist saavad kunagi pensionärid. Keskmine väljamakse periood on kogumispensionis 20 aastat (seega teine suhtarv on samuti 2) ning iga-aastane pension on seega samuti 40/20=2 eurot. Sõltuvalt kumb suhtarv on suurem, selle võrra suurem on ka vastava skeemi pension. Joonisel 5 on toodud töötajate ja pensionäride suhtarvu prognoos (kõverjoon) võrreldes kogumisperioodi pikkuse ja väljamaksete perioodi pikkuse suhtega (sirge joon). Joonise lihtsamaks lugemiseks on jooned teisendatud kujule, kus kogumisperioodi pikkuse ja väljamaksete perioodi pikkuse suhtarv on konstantne ja muutub ainult töötajate ja pensionäride suhtarv. Samuti on esimestel aastakümnetel eeldatud, et II sammas toimib juba n-ö täisvõimsusel (ehk II samba kogumisperioodid on liitunutel ca 40 aastat), vastasel juhul ei oleks alguses suhtarvud võrreldavad.

Jooniselt on näha, et lähiaastatel demograafia veel soosib jooksvalt finantseeritud skeemi, kuid paarikümne aasta pärast, kui praeguse parima teadmise kohaselt langeb töötajate ja pensionäride suhe 1,3-le, hakkab olukord pöörduma. Arvestades aga näiteks prognooside pidevat muutumist, võib see suhe olla ka veel märksa kehvem. Siiski, kui nüüd fantaseerida ja loota, et demograafiline olukord tulevikus paraneb, siis järgmisel perioodil muutub olukord jälle vastupidiseks jne. On aga võimalik, et demograafia ei pruugigi muutuda jooksvalt finantseeritava pensioniskeemi jaoks enam kasulikuks ja nii säilitab oma eelise kogumispension, seda kuni Eesti rahva kadumiseni.

Joonis 5. „Kogumispensioni ja jooksvalt finantseeritava pensioni eelised erinevates demograafilistes olukordades“

Allikas: autori arvutused

Kui jooksvalt finantseeritava pensioni ja kogumispensioni vahendid kasvavad võrdselt, mängib demograafia seega väga olulist rolli pensioni suuruse kujunemisel. Näiteks selle sajandi teises pooles võimaldaks kogumispension umbes 30% kõrgemat pensioni kui jooksvalt finantseeritav pension (viimaste prognooside kohaselt). Või teistmoodi väljendades – kui kogumispensioni kumulatiivne tootlus on suurem 70 protsendist sotsiaalmaksu laekumise kumulatiivsest kasvust, saab kogumispensioniga kõrgema pensioni kui jooksvalt finantseeritud pensioniga. Järgmistel aastakümnetel (aastad 2100+) võib aga olukord olla vastupidine. Detaile, millega arvestada, on küll palju, kuid selline on üldprintsiip.

Joonis 6. „Jooksvalt finantseeritava pensioni erinevus (%) kogumispensionist joonisel 5 esitatud demograafilistes olukordades“

Allikas: autori arvutused

Tulles korra tagasi Kristjan Järvani eelduse juurde – kuigi ta on omavahelistes aruteludes tunnistanud, et eksis oma arvutustes, toimub avalikkusele endiselt sõnumi edastamine, et kogumispension ei saa pakkuda kumulatiivselt suuremat pensionit võrdsete kasvude korral. Väitesse on seega juurde lisatud vaid sõna „kumulatiivselt“, mis tundub pisiasjana, kuid on sisult väga oluline. See väide ei ütle seega mitte midagi vananeva rahvastiku olukorras pensioni suuruse kohta mõnekümne aasta pärast.

Milline on demograafia mõttes hea pensionisüsteem? Kui rahvastiku struktuur oleks stabiilne või muutus ühesuunaline, võiks valida ainult ühe finantseerimise liigi – vastavalt jooksvalt finantseeritava pensioni või kogumispensioni. Demograafia on siiski dünaamiline ja paratamatult ei suudeta kõike ette prognoosida, mistõttu on parim valik mõlema finantseerimise liigi kasutamine. Selleks võiks pensionisüsteem koosneda näiteks pooles ulatuses kogumispensionist ja pooles ulatuses jooksvalt finantseeritavast pensionist – sõltuvalt demograafia olukorrast on üks parem teisest ja vastupidi, kokkuvõttes need aga tasakaalustavad üksteist. Pea kõigis Euroopa riikides ongi ajalooliselt selline pensionisüsteem välja kujunenud – riiklik pension on jooksvalt finantseeritav ning seda täiendavad samas ulatuses kohustuslikud ja vabatahtlikud tööandja või personaalsed kogumispensioni skeemid. Eesti pensionisüsteemis on kogumisosa võrreldes arenenud riikidega veel selgelt liiga väike.

Kokkuvõttes

II sammas on riikliku pensioni (I samba) kogumisosa;
II samba kasulikkuse määratlemine ainult tootluse ja SKP kasvu võrdlusega on vale, arvestama peab ka kulubaasi muutust ehk pensionäride arvu. Tegelikult tuleb arvestada ka pensioniõiguseid ja nende muutust, kuid sellest teemast tuleb pikemalt juttu eraldi postituses;
Arvestades pensionäride arvu suurenemist, võib tootlus olla umbes 30% väiksem sotsiaalmaksu laekumise (või SKP) kasvust, et kogumispension (II sammas) oleks kasulikum jooksval finantseerimisel põhinevast pensionist (I sammas).

Iseteenindusportaal – bürokraatia vähendamise abivahend

Avaldatud: 6. november 2018 | Kommenteeri

Tuhanded töötajad, üks süsteem ja isetegemise võlu reformivad tugiprotsesse. Riigi Tugiteenuste Keskuse personaliteenuste osakonna juhataja Janika Terve ja riiginõuete osakonna juhataja Erki-Paul Ridal kirjutavad pikemalt, kuidas asutuste ülese süsteemi kasutuselevõtt reformis riigiasutuste tugitegevuste korraldust.

Digiajastu fenomen on võimalus korraldada ise ja kiirelt oma asju, mida seni tegid teised Sinu eest. Kui oma asju korraldavad ise tuhanded saab muuta protsesse tervikuna. Seda võimalust on edukalt kasutanud riik, et korrastada oma tugisüsteeme. Riik jagas puhkuste, lähetuste, asendamise vormistamise ja töövahendite haldamise oma töötajate vahel ära, võttis kasutusele keskse majandustarkvara ning reformis kogu süsteemi paremaks.

Riigi ülesannete täitmiseks toimivad asutuste üleselt süsteemid, mille kasutusele võtmine on vähendanud märkimisväärselt bürokraatiat, töö hulka ning säästnud maksumaksja raha. Üks neist on riigitöötaja iseteenindusportaal (RTIP). Riigiasutuste rohkem kui 32 000 töötajat saavad nüüd sisestada igapäevaselt ise oma puhkuste, lähetuste, koolituste ja varade infot ning andmed liiguvad süsteemis läbi kooskõlastajate personaliarvestaja või raamatupidaja andmekogusse – majandustarkvarasse SAP. Kogu seda süsteemi toetab keskselt Riigi Tugiteenuste Keskus ja vabastab nii asutused nn tugitööst. Kuna tegemist on tuhandete töötajate andmetega, siis kokku tekib väga arvestatav kokkuhoid.

Puhkuste vormistamine ja haldamine on lihtsam kui eales varem

Puhkuste, lähetuste ja töövahendite haldamise protsessid olid paljudes asutustes veel hiljuti paberkandjal, andmeid sisestasid terve hulk personali- ja palgaarvestajaid ning raamatupidajaid või vormistasid osaliselt dokumendihaldussüsteemis, mis ei olnud ühendatud finants- või personaliarvestuse tarkvaraga. Seetõttu võttis kogu protsess palju aega ning tekitas lisatööd.

Kui varem pidid töötajad oma saadaoleva puhkuse jääki personaliüksusest küsima, siis iseteenindusportaalis on igal töötajal võimalik reaalajas saada ülevaade oma puhkuse kohta: vaadata millal ta viimati puhkas, mis ajaks on planeeritud järgmine puhkus ja kui palju on tal veel kasutamata puhkusepäevi alles. Puhkusetaotlust on lihtne täita ja vajadusel saab juurde lisada nõutud dokumente.

Lisaks näeb RTIPis infot asendamiste kohta. Asenduse kokkuleppimine toimub puhkuse taotlemise kooskõlastusringis. Iseteenindusportaal pakub võimaluse igaühel tellida endale süsteemipoolseid meeldetuletusi puhkusele jäämise ja asendamise aja kohta. Puhkuse alusdokumendi vormistamine on ära jäänud, sest puhkuse taotluse esitamisel vormubki vajalik dokument.

Iseteenindusportaali kasutuselevõtt on võimaldanud asutustes lühendada puhkuste vormistamise ja kooskõlastamiseks vajalikke kooskõlastusringe ning viia puhkuste kinnitamise volituse tippjuhtide tasemest allapoole.

Personalitöötajate töö puhkuste vormistamisel on tänu iseteenindusportaalile samuti lihtsustunud. Enam pole vaja ajakava koostamisel lugeda kokku soovitud puhkuse päevade arvu ja jälgida, et sinna sisse ei langeks rahvuspüha ja riigipühade päevi. Samuti puudub vajadus kontrollida käsitsi asutuse poolt kehtestatud puhkuse kasutamise reegleid. Kõike seda teeb nüüd süsteem, mida on võimalik eelseadistada vastavalt oma asutuse vajadustele. Seadusega kehtestatud reeglid, mis kehtivad kõigile, on samuti eelseadistatud ja nende täitmist inimene eraldi jälgima ei pea.

2017. aastal genereeriti iseteenindusportaalis automaatselt ca 42 500 puhkusekäskkirja/korraldust. Varem tegid seda tööd asutuse personalitöötajad. Lisaks asutuste personalitöötajate töö vähenemisele on RTIP vähendanud Riigi Tugiteenuste Keskuse personaliarvestajate tööd.

Eelmisel aastal liikus riigitöötaja portaalist majandustarkvarasse SAP 154 825 puhkuseperioodi, mida varem sisestasid personaliarvestajad. Tabel annab ülevaate, kuidas on aastate jooksul kasvanud tegevus iseteenindusportaali puhkusemoodulis. Need numbrid on kasvanud ka tänu sellele, et asutuste personaliarvestus on toodud majandustarkvarasse SAP järkjärguliselt. RTIPi saavad kasutada ainult need, kelle andmed on majandustarkvaras SAP.

	2013	2014	2015	2016	2017	2018	KOKKU
Puhkuseperioode	706	32 464	58 284	89 678	154 825	118 505	454 462
Kinnitusdokumente (PDF)	288	6 958	15 054	23 933	44 063	38 730	129 026

Koolitusspetsialistide töö on samuti kergem

Koolituste mooduli kasutuselevõtt lihtsustab oluliselt asutuse koolitusspetsialistide tööd, alates koolitussündmuse loomisest ja sihtrühmale kutsete saatmisest kuni töötajate koolitusele vormistamiseni ja peale koolitust tagasiside kogumiseni. 2018. aasta suvest saavad läbi iseteenindusportaali Riigi Tugiteenuste Keskuse poolt avalikule sektorile pakutavatele koolitus- ja arendustegevustele (Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavad) registreeruda ka nende asutuste töötajad, kes ei ole liitunud riigi personali- ja palgaarvestuse andmekoguga.

Lähetuste vormistamise suurim võit on seotud kuluaruannete esitamisega

Varasemalt algas lähetuskulude aruande koostamine õige aruandevormi ülesleidmisest asutuse intranetist. Seejärel oli vaja see täita ning vahetu juhi ja kulujuhi poolt kinnitada, kuid kooskõlastusring võis olla veelgi pikem. Korrektset, kiiresti hoomatavat või töödeldavat ülevaadet, kus aruanded parajasti oma kooskõlastusringis asuvad, omasid vähesed. Kui kooskõlastused korjatigi kokku dokumendihaldussüsteemi menetlusringi kaudu, siis andmete jõudmisel raamatupidajani pidi tema need omakorda sisestama majandustarkvarasse. Iga täiendav andmesisestus tähendab aga eksimise võimalust. Lisaks tuli menetlusdokument varustada viitega majandustarkvara sisestusdokumendile, et vajadusel hiljem andmeid võrrelda.

Iseteenindusportaalis on lähetuste kooskõlastusringid sarnaselt puhkustele asutuse poolt eelseadistatavad ja igal ajahetkel on nähtav, millises staatuses on mingi lähetuskorraldus või kuluaruanne ning kelle juures on kooskõlastusjärg. Süsteem saadab peale lähetuse lõppemist kuluaruande koostamise meeldetuletuse, aruanne ise on juba süsteemi poolt eeltäidetud, aga vajadusel saab seda täiendada, sh lisada failidena kuludokumente.

Finantsarvestajate poolt vaadatakse andmed üle ja topeltsisestuse vajadust enam ei ole, sest RTIP saadab korrektsed andmed koheselt majandustarkvarasse.

Lähetuse andmete analüüsimine on terviklikum ja mitmekülgse

Varasemalt oli vaja näiteks auditi raames või lähetuste andmete analüüsimisel dokumendid paberkaustadest välja otsida. Kaustad aga olid mõnel juhul juba arhiivi jõudnud, kust dokumente otsisid arhivaarid.

RTIPi lähetuste moodulist on võimalik saada infot lähetustega seotud kogukuludest ning lähetuses viibitud perioodidest. Samuti on kättesaadavad sisuaruanded ja kuluaruanded koos kuludokumentidega. Dokumentide juurde tagasipöördumiseks tuleb käivitada vaid vastavad otsingud ja füüsilistesse arhiiviruumidesse polegi midagi enam hoidmiseks esitada.

Majanduskulude hüvitamise protsess on tõhusam

Asutustele on antud võimalus iseteenindusportaalis majanduskulude moodulis kasutusele võtta põhiliste hüvitatavate kululiikide vormid. Näiteks on eraldi vorm prillidega seotud kulude hüvitamiseks, isikliku auto kasutamiseks ja tervishoiukulude katmiseks. Tegemist on erineva sisuga kuludega, mille puhul võivad ka kooskõlastusringid erineda, aga RTIPis on seda võimalik iga vormi puhul eraldi eelseadistada.

Varade haldus on kolinud Exceli tabelist iseteenindusportaali

Paljude asutuste jaoks on olnud tööd lihtsustavaks sammuks varade mooduli kasutuselevõtt. Lisaks põhivarade arvestusele on see mõeldud väikevarade haldamiseks, näiteks mööbel, mitmesugune inventar, masinad ja seadmed või erivarustus.

Iseteenindusportaali varade moodulist saab ülevaate töötajate vastutusel olevatest varadest. Varahaldur saab teha varadega vajalikke toiminguid arvele võtmisest maha kandmiseni. Varade inventuur on samuti võimalik läbi viia RTIPis. Inventuuri lihtsustamiseks on olemas ribakoodide loomise funktsionaalsus. Varadele tuleb kleepida ribakoodid, mis kiirendab nende hilisemat tuvastamist elektrooniliste lugemisvahenditega – varade paikvaatluseks kuluv aeg on lühem ja vara kasutajat segatakse minimaalselt.

Kuhu edasi?

Iseteenindusportaali erinevate moodulite ülesehituse loogika ja ekraanivormid on püütud hoida võimalikult ühetaolised. Rahulolu küsitluste käigus on kasutajad andnud sellele kõrgeid hindeid. Paberkandjal dokumentide menetlemine on asendunud infovoogudel põhineva andme-edastusega, kooskõlastusringidest on parem ülevaade, arhiveerimine toimub süsteemis automaatselt ning olemas on liides majandustarkvaraga, mis tagab tervikuna ühekordse andmesisestuse.

Moodulite kasutuse ülevaade (protsent näitab kui paljud majandustarkvaras SAP olevatest asutustest mingit moodulit kasutavad) näitab selgelt, et iseteenindusportaali kasutatakse asutustes väga aktiivselt.

Kindlasti on süsteemis edasiarendamise võimalusi nii olemasolevate funktsionaalsuste osas kui ka uute moodulite lisamisel. Peatselt valmib puhkusemooduli täiendus, et saaks vormistada iseteenindusportaali kaudu ka töölt puudumisi, näiteks tervisepäevad, asutuste poolt lubatud puudmisi, osalemist kaitseväe õppustel jne. Järgmiseks peaks valmima isikuandmete haldamise mooduli arendus ja töösuete vormistamise moodul ehk tööle võtmised, üleviimised, vabastamised, tasude määramised jne.

Nii on Riigi Tugiteenuste Keskusel soov realiseerida iseteenindusportaalis asutuse pangakaartidega tehtud kulude aruannete esitamine – seda just eeltäidetud aruandena – selliselt, et tehtud kulude informatsioon laekuks regulaarselt pangast kaarditehingutena. Järgmise aasta alguseks peaks valmima puhkuste mooduli juurde võimalus vormistada ka teisi asutuse töökorraldusega lubatud puudumisi, näiteks tervisepäevi, vaba päeva kooliaasta alguse puhul jne või ka seadusega ettenähtud avaliku võimu teostamise õiguse peatumisi. Edaspidi on kavas arendada iseteenindusportaali isikuandmete ja töösuhte halduse moodul.

Kõigile meeldivat kasutajakogemust soovides!

Tegelikud juhid peavad hakkama tankistide kõrval vastutama

Avaldatud: 3. august 2018 | Kommenteeri

Taavi Juul,
RMi maksupoliitika osakonna peaspetsialist

Vastulauseks Eesti võlausaldajate liidu juhi Marie Rosina arvamusele on Rahandusministeerium veendunud, et maksukorralduse seaduse muudatus on ühiskonna huvides. See on mõjus vahend võitluses variisikutega, loob eeldused maksulaekumiste paranemiseks ja aitab ennetada maksupettusi.

Eelnõuga on kavas jõustada 2019. aasta jaanuarist muudatus, mille järgi võib maksukohustuslasele endale, tema seaduslikule esindajale, vara valitsejale või maksuesindajale lisaks maksuvõlga sisse nõuda ka isikult, kelle tahtliku, eesmärgipärase ja sihiliku tegevuse tulemusel on riigile põhjustatud maksukahju. Sellisel juhul vastutab tegelik juht tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kindlasti ei saa maksuhaldur tulevikus seetõttu lihtsustatud korras mis tahes maksuvõla olemasolu korral valimatult vastutusele võtta isikuid, kelle puhul on maksukohustus tekkinud tavapärase ettevõtlusriski korral. Loe edasi »

Tegevuspõhine eelarve kui innovatsioon avalikus sektoris

Avaldatud: 31. juuli 2018 | Kommenteeri

Eneken Lipp, rahandusministeeriumi tegevuspõhise eelarve projektijuht

Iga euro tegevuspõhises riigieelarves on seostatud konkreetse elanikele või asutustele pakutava teenusega. Nii saame rohkem esile tõsta inimeste vajaduste täitmist ja tagada paremate teenuste osutamist. See aitab ka valitsusel paremini saavutada endale seatud eesmärke, kuidas Eesti elu paremaks muuta. Tegu on kogu maailmas silmapaistva innovatsiooniga avalikus sektoris, mille suurimad kasusaajad on Eesti elanikud.

Riigireformi üheks eesmärgiks on üleminek tegevuspõhisele eelarvele aastal 2020. Nagu Ringa Raudla Postimehe arvamusloos „Tegevuspõhine eelarvestamine – kas imerohi riigi tegevuse parandamiseks?“ (28.6.2018) viitab, on tegemist ratsionaalse eesmärgiga muuta riiklike ülesannete täitmine tõhustamaks ning eelarve kodanikule ja otsustajale läbipaistvamaks. Selle saavutamiseks peame tagama avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse ning seejuures kasutama riigi ressursse optimaalselt.

Loe edasi »

Andmete automaatse edastamise 21. sajandi tehnoloogia „Aruandlus 3.0“

Avaldatud: 29. mai 2018 | Kommenteeri

Statistikaameti peadirektor Mart Mägi tutvustab projekti Aruandlus 3.0 eesmärke ja edusamme.

Oktoobris 2015 kutsusid majandus- ja kommunikatsiooni-, ettevõtlus- ja infotehnoloogia-, rahandus- ja riigihalduse minister üles ettevõtlusorganisatsioone tegema ettepanekuid ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks. Üleskutsele reageerinud organisatsioonide ootused olid järgmised:

ettevõtjate koormust andmete esitamisel riigile tuleb väheneda;
ettevõtjatelt kogutakse vaid minimaalne hulk andmeid;
kord riigile esitatud andmeid ei või riik uuesti küsida;
andmete esitamine on lihtne ja mugav.

Loe edasi »

Kümme sammu bürokraatia vähendamiseks

Avaldatud: 8. mai 2018 | Kommenteeri

Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik Nele Nõu

Riik algatas bürokraatia vähendamise projekti, sest sujuv asjaajamine on ideaal nii kodaniku kui ametniku jaoks. Valitsus arutas selle algatuse esimesi vahetulemusi ja edasisi plaane. Rahandusministeerium kutsub jätkuvalt üles avaliku sektori asutusi teada andma tegevustest, mille raames asjaajamine on ebamõistlikult keeruline või andmete kogumine põhjendamatult kordav.

Loe edasi »

Valitsus andis rohelise tule muudatusele riigi kinnisvara juhtimises

Avaldatud: 23. märts 2018 | Kommenteeri

Rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik Veronika Ilsjan

Rahandusministeerium analüüsis riigi kinnisvarastrateegia rakendamist, sellega seotud probleeme ja pakkus välja muudatusettepanekud. Valitsus kiitis ettepanekud heaks ja toetas nendega edasi minekut.

Lühidalt kokku võttes on muudatuste sisu anda juurde otsustusvabadust riigiasutustele ja RKAS-ile ning parandada ülevaadet kinnisvarainvesteeringute vajadustest.

Loe edasi »