Iga ettevõte peab esitama kuus kuud pärast majandusaasta lõppu äriregistrile aruande – ka siis, kui aktiivset äritegevust ei toimu. Aruande õigeaegne esitamine on tähtis nii ettevõtjale kui riigile.
Rahandusministeeriumi ettevõtluse ja arvestuspoliitika osakonna nõunik Mirjam Suurekivi
Millal aruanne esitada tuleb ja millal pihta hakata?
Aruanne tuleb äriregistrile esitada kuus kuud pärast majandusaasta
lõppu. Üldjuhul kestab majandusaasta 12 kuud ning enamiku Eesti ettevõtete
puhul langeb see kokku kalendriaastaga. See tähendab, et valdav osa firmasid
peab aruande esitama 30. juuniks.
Põhjalik ja hea planeerimine vähendab ootamatusi ning probleeme. Nii toimetab ka riik – riigieelarve, muude asutuste eelarved ja mitmed plaanid pannakse paika meie regulaarselt koostatud, kindlatest näitajatest koosnevast ning järjepideva metoodika aluselt tehtud prognoosi järgi. Kui täpne see õigupoolest on ja kuidas prognoos kokku pannakse?
Erki Lõhmuste, makromajanduse talituse juhataja Risto Kaarna, fiskaalpoliitika osakonna juhativanalüütik
Mullu oli rahandusministeeriumi üks sihte suurendada teadlikkust riigitöötajatest ja säästa neist osa ametnike armee aktiivteenistusse arvamisest[1]. Muu hulgas selgitades, et kõik riigitöötajad pole ametnikud ja et paljud riigipalgalistest teevad isegi päris tööd. Näiteks õpetajad ja teadlased. Selle tulemusel selgus nii mõnelegi, et riigitöötaja võib olla kodudes levinum kui majavamm (kontrolli kevadel mõlema olemasolu!). Positiivsest vastukajast liigjulgeks läinuna heidame nüüd vaikselt palvetades pilgu ka osa riigitöötajate palkadele.
Kui olete asutanud ettevõtte, tasub kohe mõelda ka selle peale, kuidas raamatupidamine korraldada: kui see jätta hilisemaks, on asi märksa keerulisem ja kulukam. Anname siin artiklis mõned näpunäited, kuidas raamatupidamist lihtsalt korraldada.
Kui ettevõte luua paari minutiga äriregistris, siis võib jääda märkamata, et juhatuse liikmel on hulk kohustusi, muuhulgas vastutus korraldada raamatupidamist. See tähendab, et juhatuse liikme vastutada on, et raamatupidamine oleks korraldatud vastavalt raamatupidamise seadusele ja finantsaruandluse standardile ning majandusaasta lõppedes ka ettevõtjaportaalis aruanne esitatud.
Ära räägi mulle oma väärtustest. Näita oma eelarvet ja ma ütlen, et mis su väärtused on. Joe Biden
Andrus Jõgi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna nõunik
Kui kõigi 79 omavalitsuse 2020. aasta kulud liita, teeb see kokku 2,46 miljardit eurot. See on niivõrd suur summa, et seda on enamikel meist raske hoomata. Näiteks saaks selle eest ehitada kolm KUMU muuseumit, osta peaaegu 10 Tallinki MyStar laeva või omandada umbes 14% Swedbank pangandus-kontsernist. Ilmselt on rahasummat lihtsam hoomata, kui mõelda: palju see teeb iga elaniku kohta kuus?
Omavalitsused kulutavad igas kuus ühe elaniku kohta 153 eurot. See jaotub väga paljude tegevuste vahel, kuid suurim osa ehk 71 eurot kuus kulub haridusele. Sellest 23 eurot lasteaedadele, 43 eurot üldhariduse andmisele ning neli eurot noorte huvitegevuseks. Hariduskulud moodustavad pea poole omavalitsuste kogukuludest. Kuigi 23 eurot kuus lasteaiale ühe elaniku kohta tundub väike summa, siis ühe lasteaialapse kohta teeb see ca 430 eurot kuus (millest elanik kattis tasudena keskmiselt 11%). Teisel kohal on majandusvaldkond, kus 10 eurot kulub kohalike teede hoiuks ning seitse eurot ühistranspordile. Ülejäänud osas edendatakse turismi ning rahastatakse teadus- ja arendustegevusi.
Velda Buldas, tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna peaspetsialist
Viimastel kuudel on mitmed autorid kirjutanud artikleid pakendite ja jäätmete teemal. Nendest jääb kõlama, et kellelgi ei ole Eestis ülevaadet turule suunatud tegelikest pakendikogustest ega pakendijäätmetega toimuvast, et turu järelevalve on nõrk ning statistika, millele tugineb iga-aastane ringlusse võtmata pakendil põhinev omavahendi makse Euroopa Liidu ühiskassasse, lonkab oma alusnumbrites. Ei ole selge, kas õiglaseks summaks on ikka 23,6 miljonit või peaks see summa olema suurem või väiksem ning kas õiglane oleks koguda see kokku valdkonnast või tuleks summa katta riigi muudest tuludest.
Sellisena maalitud pilt pakendivaldkonna kohta ei tekita usaldust ei riigi ega ka valdkonnas tegutsevate ettevõtete vastu. Kahjuks tuleb tõdeda, et riigil ei ole täna täit selgust turule suunatud pakendite kogumassi ega ka ringlusse võetud tegelike pakendikoguste kohta ning et järelevalve turu üle on nõrgavõitu. Püüan järgnevalt selgitada, miks on turule suunatud pakendite kogumassi kohta kaks oluliselt erinevat hinnangut ning miks järelevalve turule suunatud ja ringlusse võetud pakendikoguste üle on praeguste regulatsioonide alusel keeruline. Artikli lõpuosas pakun välja ühe võimaluse, kuidas riigi ja ettevõtjate koostöös saaks olukorda oluliselt parandada.
Tõnu Lillelaid, kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist
Eesti riiklik pension koosneb I ja II sambast. Mõlemat finantseeritakse sotsiaalmaksust, mistõttu I samba pensioni suurus sõltub osaliselt sellest, kas inimene on II sambaga liitunud või mitte. Järgnevalt vaatame, kuidas on I samba pensioni suurus seotud sotsiaalmaksuga ja II sambaga liitumisega. See seos on oluline just II samba reformi valguses, kus enne otsuste tegemist, olgu see siis II sambast lahkumine, maksete peatamine või II sambaga liitumine, on kasulik mõista otsuse mõju pensioni suurusele. Blogipostitus keskendub eelkõige pensionivalemist tulenevatele mõjudele ja tuleviku prognoose otseselt ei vaadata.
Jääda II sambasse või sealt lahkuda? Kas kõik need muudatused, millest räägitakse, II samba pensionäre üldse puudutavad? Kas ma pean ilmtingimata midagi tegema? Siin on 12 punkti pensionile jäämise ja pensionil oleku kohta.
Kertu Fedotov, kindlustuspoliitika osakonna nõunik Loe edasi »
Arvestusala uurimustööde konkursil parima finantsarvestust käsitleva töö auhinna võitnud Leila Joosepson uuris Eestis kasutatavate raamatupidamise tarkvarade vastavust digipöördest tulenevatele nõuetele ja ootustele.
Tallinna Tehnikakõrgkooli teenusmajanduse instituudi majandusarvestuse eriala lõpetanud Leila Joosepsoni lõputöö eesmärk oli hinnata Eestis kasutusel olevate raamatupidamise tarkvarade vastavust infotehnoloogia hüppelisest arengust tulenevatele nõuetele ja ootustele.
Sulev Valner regionaalhalduspoliitika osakonna nõunik
Euroopa mõistes on keskmine Eesti kohalik omavalitsus pärast 2017. aasta haldusreformi juba küllaltki suur. Mitte veel kõige suurem, aga selgelt suuremate poolel. Kas see tähendab, et suuremaks ühinenud omavalitsuste vahel polegi nüüd enam vaja erilist koostööd, igaüks saagu ise edaspidi kõigega hakkama?
Ilmselt päris nii ikka ei ole. Ka keskmisest suuremad linnad ja vallad pole üksi nii suured ja nii tugevad, et teha kõike parimal viisil üksinda. Ei meil ega teistes riikides.
Meie keskmine omavalitsus on Euroopa mõistes täiesti võrreldav, näitavad andmed (Tabel), mida tõi oma ettekandes sel nädalal elektrooniliselt peetud rahvusvahelisel omavalitsuste koostöö konverentsil välja OECD analüütik Maria-Varinia Michalun.
