Teekond rahatarga riigini

Sven Kirsipuu,
eelarvepoliitika asekantsler

Rahatargast ühiskonnast on palju räägitud, kuid kas riik ise oma asutuste, poliitikate ja tegevustega saab olla rahatark? Eeldused selleks on Eestis kindlasti olemas ja tegeleda tuleb vähemalt kolme suunaga – mõjusus, tõhusus ja valmisolek ootamatusteks. Ehk vaja on otsida vastust küsimustele, kas maksumaksja raha loob oodatud väärtust (mõjusus), kas ressursid selleks kuluvad parimal viisil (tõhusus) ja kas on olemas riskianalüüs, mis tervikuna riigi fiskaalriske hindab ja maandab (valmisolek ootamatusteks).  

Teadlikkus fiskaalriskidest on Eestis kõrge ja vastav raport rahandusministeeriumi kodulehel ka avaldatud. Samas riigi tegevuse mõjususe ja tõhususe hindamiseks tuleb veel päris palju vaeva näha. Ühtlasi tuleb mõista, et avaliku teenuse kvaliteedi halvenemine ei ole tõhususe suurenemine. Rahatark on riik, kus kokku lepitud eesmärke täidetakse või nendeni jõutakse võimalikult tõhusalt. Seetõttu ei peaks arutelu alustama sellest, mitu protsenti tegevuskulude eelarvest tuleb kärpida. Kuigi see on lihtne ja kiire viis teatud ulatuses tõhususe stimuleerimiseks. Tuleb korra peatuda ja mõelda, miks me midagi teeme ja kas saab teha nutikamalt. Vähendada inertsust eelarves ja ka mõtteviisi, et kuskil kaugel on eesmärgid ja on olemas sellest sõltumatu ressurss. Mida siis pidevalt tuleb juurde küsida, sest kogu muu eelarve baas on justkui “lukus”. Peatuda ja mõelda. See kõik on ajamahukas analüütiline töö, mis eeldab riigi ressursikasutuse pulkadeks lahti võtmist. Eelarverevisjon ja null-baasiline eelarve on siinkohal kasulikeks tööriistadeks, kuidas rahatarga riigi jaoks oluliste valikuteni jõuda. Tehes seda analüüsiparalüüsi vältides, mis on info ülekülluse ja riigihalduse keerukuse tõttu tihti kerge tekkima. Eestis on kõik suuremad ja väiksemad eesmärgid riigieelarve ressursiga seotud ja see on üks peamisi eeldusi tõhusa rahakasutuseni jõudmisel. Kui eesmärk on ebatäpne või lausa puudu, siis tuleb sellega täiendavalt tegeleda, sest vastasel korral ei ole lootustki aru saada, kuhu ja miks riigi raha kulub ja kas see ka midagi paremaks muudab. 

Õigus saab olla nii neil, kes ütlevad, et riiki peaks juhtima nagu äriühingut, kui ka neil kes seda ei mõista. Põhjus on selles, et on olemas nii personaalne riik kui impersonaalne riik. Kodanikele suunatud otseseid teenuseid saab ja tulebki juhtida ühe väärtuspakkumisena, õmblusteta ning sõltumata taustal toimivast nähtamatust bürokraatiast ja rahastusest. Mõõtes seejuures teenustega rahulolu ja muid asjakohaseid mõõdikuid. Teiselt poolt on olemas ka nö impersonaalne riik,  kus loodavaid hüvesid tarbib kogu ühiskond tervikuna. Näideteks on riigi kaitsevõime ja välisdiplomaatia.   Mõistes, et personaalne ja impersonaalne riik on üksteist täiendavad, ei teki ka ebavajalikku vastandamist. Kodaniku vaatest ei tohiks ühtlasi olla vahet, milline ministeerium, amet või sihtasutus avalikku teenust pakub. Fookused ja prioriteedid muutuvad ning riik peab olema administratiivselt paindlik. Kliimaministeeriumi moodustamine või tulevikus ükskõik millised ümberkorraldused viitavad vajadusele  eelarvestada ka eesmärkide vastu joondatud sisu ja tegevusi, mitte ainult administratiivseid silotorne. Asutused ja juhtimismudel võivad muutuda, aga väärtusloome protsessid ei peaks selle käigus saama kannatada ega killustuma. Mida rohkem me suudame ühe väärtusahelaga seotud tegevusi ühe katuse alla loogiliseks tervikuks koondada nii sisu juhtimise kui rahastamismudeli mõttes, seda tõhusamaks ja mõjusamaks muutub ka Eesti riik.   

Kui tahame näiteks vähendada liiklussurmasid või suurendada tervena elatud eluiga, siis otsime vastust küsimusele, mis on kõige kulutõhusamad viisid nende eesmärkide saavutamiseks. Seejuures võivad paljud tegevused tulemusele kaasa aidata, kuid piiratud ressursside tingimustes tuleb arvestada kahanevat piirkasulikkust. Teatud infrastruktuuri objektid või universaalne helikopteriraha võivad aidata täita küll eesmärki, kuid osa sellest võib tõhusust otsides osutuda eesmärgi suhtes marginaalse mõjuga olevaks. Näiteks universaalsed sotsiaaltoetused on kindlasti tundlik teema, kuid see ei peaks takistama asjale analüütiliselt lähenemast. Valida võib lõpuks ühte või teistpidi. Sarnaselt saab läbi valgustada kõik eelarvelised tegevused, meetmed ja toetused. Lisaks tuleb hinnata ka otsustusprotsessi kvaliteeti, mis ideaalis võiks olla andme- ja teadmuspõhine. Riigi investeeringute valiku puhul on oluline teada nii koguportfelli stiimuli suurust majanduskeskkonnale kui ka iga objekti võrreldavat sotsiaalmajanduslikku mõju. Selle tulemusel jõuame me ka sama ressursi juures mõjusamate valikuteni ehk aitame täita rahatarga riigi ühte olulist eeldust. Ka riikliku järelevalve maht ja erinevate lubade väljastamise vajadus on sarnaselt investeeringutega horisontaalne teema, mis väärib tulevikus oma tõhustamiskava. Kõik eelnev vajab muidugi metoodilist järjepidevust alusandmetes, mis juba etteruttavalt tahab eraldi tähelepanu ja ühtlustamist.   

Eesti riigi kogukulu maksumaksja jaoks on koos investeeringutega Euroopa Liidus tagantpoolt neljandal kohal. Ehk Eesti riik on suhteliselt odav üleval pidada, kuid samal ajal on avalike teenuste kvaliteet ja tulemuslikkus üsna kõrge. Seda kinnitab näiteks Maailmapanga poolt erinevate indikaatorite põhjal kokku pandud riikide mõjususe (Government Effectiveness) pingerida. Metoodika hindab avalike teenuste ja teenistujate kvaliteeti ning sõltumatust, poliitikakujundamise kvaliteeti ja rakendamist ning valitsuste järjepidevust nende järgimisel. Eesti on selles edetabelis Euroopa Liidu riikide seas väga kõrgel kaheksandal kohal, edestades vahetult Saksamaad ja Prantsusmaad. Sarnase komposiitindikaatorina hindab OECD riikide heaolu taset, pannes ritta tulemused tervishoius, hariduses, turvalisuses, sissetulekus jms. Eesti on Euroopa Liidu riikide seas 11ndal kohal ja kuigi võiks arvata, et suurema kulutasemega riigid suudavad kindlasti ka heaolu rohkem luua, on Eesti Kesk- ja Ida-Euroopas kõige kõrgema heaolu tasemega. Seejuures on meist ühe koha võrra eespool Prantsusmaa, mille kogukulud ja seega ka võimalused heaolu suurendamiseks on ca 18,5% SKPst (7,4 mld eurot) suuremad kui Eestil. Viidates asjaolule, et kulude kogumahust olulisem on see, kui targalt raha ühiskonna hüvanguks teenima pannakse ja Eesti on siin juba olnud edukas. 

Oleme seega erinevate rahvusvaheliste mõõdikute ja edetabelite järgi üsna tõhus ja mõjus riik. See ei tähenda muidugi seda, et ei saaks veelgi paremini, kuid madalal rippuvaid vilju on palju raskem leida kui mõnes „paksemas“ riigis. Samas ei kahtle keegi, et targemateks valikuteks on potentsiaali veel palju. Kasutades seejuures ära nii siseriikliku analüütika kui rahvusvaheliste organisatsioonide poolt pakutava kõrvalpilgu. Eelarverevisjoni esimesi tulemusi loodame kasutada juba sügisel, kui eelarveprotsessis tehakse muuhulgas valikuid riigi tõhusamaks ja mõjusamaks muutmisel. 

Abiks väärtuspõhiste riigihangete teekonnal – mis ja kuidas?

Maarika Tork,
riigi osaluspoliitika ja riigihangete osakonna nõunik

Eelmise aasta novembris kinnitati riigihangete strateegilised põhimõtted, mis on edaspidi suunanäitajaks väärtuspõhiste hangete korraldamisel. Eesmärk on suunata riigihangete korraldajaid arvestama tulevikus senisest enam ka teisi väärtusi ja mitte lähtuma üksnes maksumusest.
Mis saab edasi?

Loe edasi »

Juuksekarva poolitamisest ehk hankekontrollist europrojektides


Kaur Siruli,
finantskontrolli osakonna juhataja

… Kuid elluviijad teadsid, et kuigi eelarved täituvad, on võit veel kaugel. Tallinn – see Rahandusministeeriumi auditite pesa – on vaja võtta, murda riigihankeseadused ja muuta STSi paragrahve personali- ja kaudse kulu osas. Murda on vaja audiitorite võim tõlgendada seadusi, et saabuks vabadus, kus tegevusi võib teha lähtuvalt eesmärgist, mitte paindudes nagu loog abikõlbmatuse piitsa alla… http://kontoris.blogspot.com.ee

Loe edasi »

Ametnike vähendamine kedagi ei aita, vaja on vaadata riiki sisse

Kaur Kajak,
halduspoliitika asekantsler

.

  • Ametnikud teevad päriselt tööd
  • Kui tahame oma riiki, vajame ka riigitöötajaid
  • Personal kahaneb ja kasvab vastavalt riigi vajadustele
  • Riik saab end koomale tõmmata –
    kas teenuste arvelt?
  • Bürokraatiat võib vähendada ametkond ise, suurteks muutusteks on vaja poliitilist initsiatiivi


On üsna tavaliseks saanud, et kui jutuks tuleb maksumaksja raha ja seda eriti keerulistel finantsaegadel, on sõnavõtjatel keelel avalik sektor. Nüüd, mil riigirahandus on pingelises seisus, on taas mitmelt poolt kuulda arvamusi ja ettepanekuid ametnike arvu teemal.

Loe edasi »

Kas Eesti oleks võinud saada laenu madalama intressiga?

Janno Luurmees, riigikassa osakonna juhataja

Eesti riigil on tänaseks turul kolm pikaajalist võlakirja. Peaaegu kahekümneaastase vahega emiteeriti esimene võlakiri 2020. aastal. Kuigi nüüdseks on emiteeritud veel kaks võlakirja, ei ole sellest ajast palju möödas, teema on avalikkuse jaoks uudne ning tekitab erinevaid arvamusi. Riigikassa on nende aastate jooksul paljude inimeste koostöös üles ehitanud päris korraliku võlakohustuste haldamise vundamendi, mille baasilt on väga hea edasi liikuda. Võlakirjade emiteerimine on lähematel aastatel tavapärane riigi eelarvepuudujäägi finantseerimise vahend. On mõistetav, et kõrvaltvaatajail puudub kogu raamistikust hea ülevaade, aga kindlasti püüame omalt poolt seda lünka täita. Järgnevalt ongi käsitletud mõningaid viimasel ajal ajakirjanduses tõstatatud küsimusi. Alati saab täiendavat infot otsida riigikassa veebilehelt või kui sellest ei piisa, siis küsida Rahandusministeeriumilt.

Loe edasi »

Kas Eesti on tõesti Euroopa Liidu majanduspidur ehk kuidas suhtuda statistikasse?

Madis Aben, fiskaalpoliitika osakonna analüütik

Eesti majandus on juba poolteist aastat olnud languses, mis on meie senise arengu taustal ja naaberriikidega võrreldes pretsetenditu. Majanduse mõõtmine praegusel kiire ja muutliku hinnatõusu ajastul on keeruline ja on võimalik, et tegelikult ei lähe Eesti majandusel siiski nii kehvasti. Asjaolusid arvestades oleme mitmete näitajate põhjal viimastel aastatel arenenud võimetekohaselt.

Loe edasi »

Eesti fiskaalpoliitika olukorrast, ajaloost ja pikaajalistest väljakutsetest

Raoul Lättemäe, fiskaalpoliitika osakonna juhataja

Alates 2020. aastast on Eesti rakendanud tavatult sügava puudujäägiga fiskaalpoliitikat. Selline fiskaalpoliitika vajab muutmist, ühiskonnas on aga selle taustal väga palju müüte, miks probleemid tekkisid, mida korras olev riigirahandus tähendab ja kuidas selleni jõuda.

Loe edasi »

Ühekülgne kriitika ja lihtsate lahenduste illusioon viib tagasi, mitte edasi

Sven Kirsipuu, rahandusministeeriumi asekantsler

Riigikontrolöri sõnavõtud on järjekordselt teravdatud tähelepanu alla tõstnud eelarve arusaadavuse teema. Riigikontroll on alati olnud heaks kriitiliseks partneriks kitsaskohtade tuvastamisel, kuid antud juhul on sõnumid vastuolulised ja kohati isegi eksitavad. Lubage siinkohal veidi neid ebakõlasid selgitada ja ümber lükata ka mõni ilmne viga.

Loe edasi »

Avaliku sektori töötajate arv jäi kriisiaastal üldjoontes samaks

Gerly Elbrecht,
riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik


Rahandusministeeriumi 2022. aasta personalinumbrid näitavad, et hoolimata Ukraina sõjast tulenenud töökoormuse kasvust on riigiasutused suutnud oma tööd eelmisel aastal tublilt optimeerida. Kogu avalikus sektoris on töötajaid ja teenistujaid lisandunud vaid mõnda valdkonda ning tervikuna jääb personalikasv alla 1%.

Üldandmeid vaadates näeme, et avaliku sektori 2022. aasta vähene kasv tähendab eelkõige nende inimeste lisandumist, keda meie ühiskond vajab ja ootab – õpetajad, sotsiaalvaldkonna töötajad omavalitsustes, meditsiinipersonal jt.  

Loe edasi »

Riigihangete uued põhimõtted – revolutsioon või evolutsioon?

Estella Põllu,
riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja asetäitja


Avalikule konsultatsioonile pandud riigihangete strateegilised eesmärgid on saanud avalikkuses tähelepanu ja huvitavat tagasisidet. Jääb mulje, nagu see oleks midagi täiesti uut ja Eesti majandusele võõrast.

Riigihangetes muude väärtuste arvestamine peale odavuse ei ole tegelikult midagi müstilist. Euroopas on see normiks juba aastaid ning vastavaid samme oodatakse ka Eestilt.

Loe edasi »