3 lihtsat sammu rahaliste raskuste ületamiseks ja vältimiseks

Liisi Kirch, Rahandusministeeriumi rahatarkuse koordinaator, raamatu „Minu finantsplaneerija“ autor

COVID-19 viiruse kiire leviku ja selle ohjeldamiseks kehtestatud piirangute tõttu peavad paljud inimesed leppima praegu töökoormuse ja palga vähenemisega, jääma koju sundpuhkusele või võtma ennast töötuna arvele Töötukassas. Otsused piirangute kohta on meie kõigi tervise huvides, kuid nende majanduslik mõju mõjutab meid kõiki ning pingestab rahalist olukorda.  Igaüks saab aga vähendada riski, et enda või pere rahaline olukord veelgi rohkem pingeid ei tekitaks.

Samm 1: pane kirja oma tulud ja kulud

Esimese  sammuna on alati hea kaardistada tänast situatsiooni ehk stardipunkti. Kust tuleb tänasel päeval minu või meie pere raha, millistest sissetulekuallikatest? Siin tuleks üles märkida nii laste- ja peretoetused, abirahad, investeeringutelt teenitavad tulud ja üüritulud, kui neid on, sissetulekud palgatööst aga ka lisaks tehtud väiksematest tööampsudest.

Järgnevalt on vaja olla enda vastu aus ning kirja panna kõik kulud ehk kuhu see raha läheb. Siinkohal võib abiks võtta Internetipanga väljavõtted, kui enamik oste on tehtud pangakaardiga. Sularaha puhul on tegemist pisut keerukama mäluülesandega. Järgmisest kuust alates on hea juurutada endale sisse harjumus tulud ja kulud üles märkida näiteks kord nädalas või kord kahe nädala tagant. Siis ei teki kuu lõpus halba üllatust, et kulutatud sai kaugelt üle oma võimete.

Kulutuste kirjapanekuks on mitmeid võimalusi alustades pliiatsist ja paberist, arvuti kasutajad võivad abiks võtta Exceli või laadida alla vabavarana kättesaadava OpenOffice’i. Proovida tasub eestlaste loodud MyFinancier’ rakendust, mis on samuti tasuta ning mille abil saab lisaks tuludele-kuludele jälgida ka pere netovara muutumist ajas (www.myf.ee). Kes eelistab rahaasjadel silma peal hoida jooksvalt, märkides konkreetse kulutuse või ootamatult teenitud eurod üles kohe, kui need tekivad, võib katsetada Google Drive’ tabeldokumendi loomist või laadida alla mõne tasuta äpi: populaarsemad on näiteks Monefy, MoneyLover või Spendee.

Esmakordselt asja ette võttes võib tekkida segadus, kuidas neid tulusid ja kulusid kirja panna. Selleks määra ära enda jaoks olulised kategooriad: näiteks nagu toit, väljas söömine, transport, autoga seotud kulud, eluasemekulud, riided-jalatsid, ravimid, meelelahutus. Kel tahtmist rohkem süvitsi minna, võib näiteks toidukulud jagada veel eraldi magus, puu- ja köögiviljad, piimatooted, kuivained, liha ja kala, leivalised, mahlad ja veed, alkohoolsed joogid jms. Sellisel juhul on soe soovitus käia võimalikult vähe poes ning kohe poest tulles poetšekk vastavate kategooriate järgi ära jagada.

Näiteid kulukategooriatest ning kasulikest abivahendites leiad siit: https://www.minuraha.ee/index.php/et/rahaasjade-planeerimine/tulude-kulude-kirjapanek

Paar eelarvetabelit: https://investeerimisklubi.ee/eelarvestaja/

https://evispo.wixsite.com/evispo/finantsplaneerija (siit leiad ka eraldi toidukulude jälgimise tabeli)

Samm 2: Analüüsi ja tee järeldused

Kui tulud ja kulud kirjas, tuleks saadud tulemile peale vaadata, et edaspidi rahatargemaid otsuseid teha. Sellega saab igaüks hakkama jagades kulud ära väga olulisteks (nagu toit, eluasemekulud, ravimid) ning pisut vähem olulisteks (ehk mugavuskulud). Pane tähele, et nii mõnigi kategooria võib koosneda nii vajalikest kui ka mugavuskuludest – näiteks toidukaupade arverea võivad üheskoos ootamatult kalliks teha oluline korralike soojade lõunasöökide toormaterjal kui ka mitte nii vajalik küpsiste-kommide-valmistoitude maht. Hinda oma kulutusi kriitiliselt! Ka võib selguda, et peres on näiteks kahe auto ülalpidamine liiga kallis või on suur hulk raha kulunud ebavajalikele ostudele, mis nüüd jõude seisavad (kordagi kandmata riided, kasutamata elektroonika, spordivarustus, mis vaid korra või paar kasutust leidis). Analüüs annab võimaluse leida üles kokkuhoiukohad eriti olukorras, kui kulude vähendamine on pere heaolu nimel kriitlise tähtsusega. Mõningatel juhtudel on selline inventuur aluseks, et ebavajalik kraam veebikeskkondade kaudu müüki panna ning sel viisil kinni pandud rahast kasvõi osa vabastada.

Kui kulusid-tulusid juba mõned kuud kirja pandud, võid hakata seadma endale konkreetseid rahalisi eesmärke erinevate kuluridade kohta – nii koostad eelarvet. Miks on oluline teha seda alles siis, kui pisut tunnetust tulude ja kulude kirjasaamisega kätte saadud? Seda sellepärast, et vastasel juhul võid seada endale esialgu ebarealistlikke eesmärke (näiteks siht saada kuus 300 eurose toidukorviga hakkama võib olla väga keeruline pere jaoks, kel varem kulus 800 eurot), ning see omakorda toob alla Sinu motivatsioonitaset.

Samm 3: Hakka looma meelerahufondi

Tulude ja kulude kirjapanemine ning nende analüüsimine näitab Sulle selgelt ära Sinu või Sinu pere võimekuse hakata looma meelerahufondi (säästupuhvrit, kindlustundefondi, rahalist tagavara, toimetulekuvaru või ka ülemuse pikalt saatmise fondi). See on väga vajalik praegustes muutuvates tingimustes – ei osanud ju keegi ette ennustada kuu aega tagasi rääkimata pikemast ajaperioodist, et kehtestatakse üleriigiline eriolukord koos piirangutega. Nii ei tea me ka täna, millal see täpselt lõpeb, kaua säilib palgamaksete peatamine või vähendamine näiteks turismisektori töötajatele või kas see laieneb ka meie endi töökohtadele.

Mida igaüks saab teha, on tagada enda ja oma pere valmisolek. Selle jaoks on säästupuhvri loomine hädavajalik: näiteks olukorras, kui pere üks sissetulekuallikas kaob, aga kulutusi hädavajalikule nagu toit, ravimid ja eluase on vaja ikka teha, saab rahalise tagavara kiiresti kasutusse võtta säilitamaks enda või pere normaalset elukorraldust. Ka vähendab see stressi, sest toimetuleku tagavara annab kindlustunde, et saame iga ootamatu olukorraga hakkama.

Puhvri suuruse üle otsustab iga majapidamine eraldi, kuid rusikareegel on, et meelerahufond võiks katta vähemalt pere kolme kuu kulutused. Siinkohal on hea ette võtta kirjapandud tulud ja kulud, kust selgub pere säästupuhvri suurus (kuised kulud x 3). Kui tulude-kulude kirjapanek end pisut oodata laseb, siis võib alguspunktiks võtta pere sissetulekud olukorras, kus varasemalt kogu raha kuu jooksul ära kulus (sissetulekud x 3). Summa võib tunduda suur – kuid see on alles lõppsiht, sinna tuleb liikuda vaikselt sammhaaval.

Kulude ja tulude analüüsist saad kätte summa, mida pere suudaks kuu jooksul kõrvale panna. Mõistlik on teha selle jaoks eraldi konto, et raha poolkogemata lihtsalt ära ei kuluks (uuele kontole ei pea pangakaarti juurde tegema). Ka on hea mõte kaasata kõik pereliikmed, sh lapsed, et oleks ühtne arusaam, miks on vaja kulusid koomale tõmmata või miks teinekord ei saa lubada uusi mänguasju, riideid või puhkusereisi.

Mida teha siis, kui olukord on juba halb?

Kui pere on aga ootamatult ilma jäänud kõikidest sissetulekutest, siis soovitan kindlasti läbi teha sammud 1 ja 2 fookusega kaardistada ära kõik kõige vajalikumad kulutused, ilma milleta kuidagi läbi ei saa. Kui töö kaotusega kaasnesid koondamisrahad, siis on mõistlik kasutada neid vaid kõige prioriteetsemate kulude katteks eriti juhul, kui uut töökohta hetkel ei paista. Rahaliste raskuste ilmnemisel on tark kohe läbi rääkida pangaga / muu laenuandjaga maksepuhkuste osas – olles ise aktiivne lahendusi leidma, on ka nemad vastutulelikud ning koos saate teha parimad otsused, kuidas edasi minna. Ükski pank või laenuandja pole huvitatud sellest, et inimene lükkab raskustest rääkimist nii kaugele edasi hetkesse, kus polegi palju valikuid jäänud.

Uue töö osas, eriti kui rahaline seis pole kiita, tasub pere heaolu nimel kompromisse teha – ehk aitab mõni ajutine lisatöö raskel ajal hädast välja. Näiteks vajavad praegu abikäsi ravimite hulgilaod, toidupoed, meditsiiniasutused. Ehk tuleb kasuks läbi mõelda oma hobid ja oskused – kas neid saaks kuidagi töösse rakendada, kasvõi vähesel määral või e-kanalite kaudu? Kui pere rahaline seis jälle parem ning meelerahufondis piisav summa, võib asendus- või lisatöö alati kõrvale jätta. Kriitiline olukord pere rahakotis on aga pingete ja stressitekitaja, mida võiks niigi keerulistes oludes võimalusel vältida.

Kokkuvõtteks – pere rahaasjade kordaseadmine on väga vajalik ning ei käi kellelegi üle jõu. See vajab vaid motivatsiooni ning pealehakkamist ja pisut enesedistsipliini, mida leidub igaühes. Kulude ja tulude kirjapanemine, nende analüüsimine ning meelerahupuhvri loomine on tugevad alustalad pere toimetulekuks ka aegadel, kui sissetulekud vähenevad või kaovad hoopis. Nüüd on õige hetk juurutada kasulikud rahaharjumused ning õpetada neid ka oma lastele.

Foto autor: Krõõt Tarkmeel 

Riigihanke edu võti on teadmised ja praktika

Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja Estella Põllu

Riigihangete korralduses on uuendused lihtsustanud mitmeid hankeprotsessi tegevusi ja hangete läbiviimisega seotud eksimuste arv on langustrendis. Iga uus seadus vajab harjumiseks ja rakenduspraktika välja kujunemiseks aega. Hangetes on edu võti teadmised ja pidev praktika. Kui asutuses korraldatakse hankeid harva, tasuks otsida koostöövõimalusi, et korraldada hange ühiselt või keskselt koos mõne teise asutuse või üksusega.

Tuletame meelde lihtsustusi, mis 2017. aasta sügisel jõustunud riigihangete seadusega lisandusid

Varasemaga võrreldes kehtivad kõrgemad piirmäärad. Näiteks asjade ja teenuste lihthanke piirmäär on 10 000 euro asemel 30 000 eurot. Piirmäärade tõstmise tulemusena on hankijatel võimalik väiksemad ostud teha lihtsamas korras, mis vähendab töökoormust.

Lisandusid täiendavad erandid, millal riigihangete seadust ei pea kohaldama. Laenu võtmiseks või kohtus esindamiseks advokaadi leidmiseks ei ole riigihange nõutav. Ka hankijate vahelise koostöö ja sisetehingute tegemise võimalused on senisest avaramad.

Menetluslikul poolel on hankijal võimalik kasutada nn pöördmenetlust ehk kontrollida kvalifikatsiooni ja kõrvaldamise aluste puudumist ainult eduka pakkuja puhul. See tähendab, et hankijal ei ole vaja enam sisulist kontrolli teha kõikide pakkujate puhul, mis säästab hankija aega.

Hankepassi ehk ühtse kinnituste vormi kasutusele võtmisega kadus hankijal vajadus ise töötada välja mitmeid erinevaid vorme, millel ettevõtjatelt andmeid küsida. Pakkuja vaates ei ole enam vaja iga kord uurida ja mõelda, millisel vormil hankijale andmeid esitada, vaid need saab esitada ühel tuttaval vormil. Hankepassi ja pöördmenetluse kasutusele võtmise tulemusel ei pea ettevõtja enam igas riigihankes esitama põhjalikke andmeid ja dokumente enda kvalifikatsiooni tõendamiseks, vaid esialgu esitab üksnes kinnituse tingimustele vastavuse kohta ning täpsemad andmed ja dokumendid esitab ainult siis, kui ta osutub edukaks. 

Sõlmitud lepingute muutmiseks on mitmeid õiguspäraseid võimalusi. Siiski ei tohi eeldada, et lepingu täitmise käigus võib piiramatult muuta hanke ese, vastasel korral muutub kogu eelnev võistlev menetlus mõttetuks.

Uued võimalused lihtsustavad hankeprotsessi

E-hangetele üleminek annab ettevõtjatele lihtsama juurdepääsu riigihangetele. Nii hanke tingimuste elektrooniliselt kättesaadavaks tegemine kui ka taotluste ja pakkumuste elektrooniline esitamine aitab suurendada konkurentsi riigihangetes. Statistika kinnitab, et elektroonilise menetluse kasutamisel on esitatud pakkumuste arv suurem, mille tulemusena peaks hankijal olema valida veelgi paremate pakkumuste vahel. Kui selleks tuleb hanke korraldajal riigihangete registris veidi rohkem tööd teha, siis see ei peaks olema liiga kõrge hind toimivama konkurentsi nimel.

Riigihangete korraldamine on eelnevaga võrreldes muutunud paindlikumaks ja seetõttu tuleb hankijal järjest rohkem oma otsuste langetamisel kaalutleda. Selline suundumus ei tulene niivõrd muutunud seadusest, vaid pigem rakenduspraktikast. Üha enam saab kohtupraktikas kinnitust tõsiasi, et riigihanke menetlus ei ole üliformaalne, mis tähendab aga seda, et iga väiksemagi eksimuse tõttu ei tohi ettevõtjat hankest kõrvale jätta, vaid hankijal tuleb kaalutleda, mis on vea sisu ja milline on selle kohane tagajärg. Samuti on hankijal endal nüüd rohkem vaja põhjalikult läbi mõelda, analüüsida ning kirja panna reeglid menetlustes, kus hankija otsustusvabadus menetluse kujundamisel on laiem, näiteks sotsiaal- ja eriteenuste puhul või kontsessioonilepingu sõlmimisel. Lihtsam oleks kui seadus annaks väga täpsed nõuded ette, kuid sel juhul kaotame paindlikkuse. Paindlikkus võimaldab hankijal endal otsustada, millised on optimaalseimad nõuded pakkujale ja pakkumusele ja ühendada need soovitud teenuse/asja/ehitustöö kvaliteediga.

Hea meel on samas näha, et need eksimused, millele rahandusministeerium järelevalvetegevuses on tähelepanu pööranud, on langustrendis. Ka Riigikontrolli äsja avaldatud auditi hinnangul, et hankijate poolseid vigu esineb varasemast vähem. Peame siiski vajalikuks ka edaspidi jätkata hankijate hanketegevuse kontrollimisega, et rakenduspraktika paraneks ja teadlikkus kasvaks. Järelevalve tegevuses näeme, et hankijate poolsed eksimused reeglite vastu ei ole üldjuhul tahtlikud, vaid tulenevad pigem teadmatusest ja kogemuste puudumisest.

Riigihange ei ole tuumateadus – aga nagu igal eriala, vajab teadmiste omandamist ja pidevat praktikat

Iga töö vajab õppimist ja kogemuste lisandudes tõuseb kvaliteet ning tulemuslikkus. Sama kehtib ka riigihangetes –  varasema kogemuse ja valdkondlike teadmiste puudumise korral tundubki riigihange keeruline.  Hanke korraldus ei ole samas tuumateadus – aga nagu iga töö, eeldab mõningate teadmiste omandamist ja pidevat praktikat. Riigihangete kaudu suunatakse turule suur hulk maksumaksjate raha, näiteks 2018. aastal oli see 2,7 miljardit eurot. Oluline on, et seda tehakse teadlikult ja targalt, hankija tegevus oleks läbipaistev ning hangetes osalevaid ettevõtjaid koheldakse sealjuures võrdselt. Seepärast ei saa eeldada, et igaüks saab riigihanke korraldamisega suurepäraselt hakkama ilma igasuguse ettevalmistuseta.

Kuigi Eesti kõrgkoolides ei saa hankespetsialistiks õppida, on valdkonna ja selle spetsiifika tundmine oluline hangete korraldamiseks. Selleks, et riigihanked oleks hästi korraldatud, tuleb hangete korraldajate kompetentsi tõsta. Sellega rahandusministeerium ka aktiivselt tegeleb. Möödunud aastal koolitasime 625 hankija esindajat ja ka sel aastal on plaanis koolitustega jätkata, lisaks andsime riigihangete alast nõu ca 2300 korral.  Samas on mõistlik ka korraldamine koondada pädevate spetsialistide kätte, eriti neis valdkondades ja asutustes, kes korraldavad hankeid harva. Näiteks kohalike omavalitsuste asutuste või väiksemate riigiasutuste hankeid võiks veelgi enam korraldada ühiselt või keskselt ning samuti tuleb  pidevalt hoolitseda sellest, et riigihangetega tegelevad inimesed oleksid kompetentsed.

Ettevalmistused riigihangete seaduse uuendamiseks on töös

Rahandusministeerium on kaardistanud probleemid, mis on tekkinud 2017. aastal jõustunud seaduse kohaldamisel ning oleme asunud seadust uuendama. Väiksem pakett võimalikke muudatusi oli kooskõlastamisel ja on peagi kavas esitada valitsusele. Ministeeriumide ja huvigruppide arvamus eelnõu kohta oli üldiselt toetav. Suurem pakett muudatusi on ettevalmistamisel ja saadetakse huvigruppidele arvamuse avaldamiseks lähikuudel.

Jätkame riigihangete registri arendamisega, pöörates sealjuures erilist tähelepanu kasutusmugavusele. Hiljuti kasutusele võetud automaatkontrollid, mis aitavad vältida eksimusi menetlusliigi valikul. Automatiseeritud on päringuid teistesse infosüsteemidesse,  registrisse on integreeritud hankepass. Seaduse rakenduspraktika parandamiseks korraldab rahandusministeerium koolitusi, samuti saab iga huviline küsida nõu nii seaduse tõlgendamise kui registri kasutamise kohta.

Kas KOKS vajab müksu? Omavalitsuste töö alusseadus saab värskenduse

Sulev Valner, rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna nõunik

Riigihalduse minister Jaak Aabi juhtimisel moodustati möödunud aastal omavalitsuste esindajatest, teadlastest ja riigiekspertidest koosnev komisjon, kelle ülesandeks on välja töötada ettepanekud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmiseks.

Kaks aastat tagasi läbi viidud haldusreformi käigus muutus Eesti kaart päris oluliselt. Senise 213 kohaliku omavalitsuse asemel jäi 79 valda ja linna, mis on nüüd keskmiselt palju suuremad. Kui varem oli enamik Eesti omavalitsusi alla 5000 elanikuga, siis pärast reformi vähenes see arv kümme korda – 169 asemel on nüüd vaid 16 sellist erandit. Keskmise omavalitsuse mediaansuurus tõusis 1800 elaniku juurest enam kui 7500 inimese peale.

Kuna haldusreformi eesmärgiks ei olnud muuta kaarti, vaid eelkõige tugevdada seni kohati liiga ebaühtlase võimekusega omavalitsusi, siis lubati selle käigus mitte piirduda ainult valdade piiride muutmisega.

Kas selles uues olukorras vajavad ka omavalitsuste tegevust reguleerivad seadused üle vaatamist? See igati loogiline küsimus on eriti esile tõusnud kohalike omavalitsuste korralduse seaduse ehk lühidalt KOKSiga. Sellele 1993. aastast pärit seadusele on juba aastaid siin-seal ette heidetud, et ta olevat vananenud. Või et aja jooksul sadakond korda mõnest üksikust kohast muudetuna on ta sisu ja vorm läinud ebaühtlaseks. Tõsi, kriitikud ei täpsusta sageli, mida mõeldakse KOKSi vananemise või ebaühtluse all täpsemalt.

Mis võiks olla selle revisjoni käigus saavutatavad sihid:

1)            muuta kohalike omavalitsuste korraldus lihtsamaks ja paindlikumaks, see tähendab vähem ettekirjutusi seaduse tasemel, suurendades omavalitsuste enesekorraldusõigust;

2)            pakkuda välja tänapäevased lahendused küsimustele, mida seni pole seaduses lahendatud, nt võimalus viia volikogu ja valitsuse istungeid läbi rohkem elektrooniliselt;

3)            lahendada võimalikud vastuolud ja lüngad senises korralduses;

4)            muuta seaduse uus redaktsioon keeleliselt võimalikult lihtsaks, selgeks, ajakohaseks – kohaliku volikogu liige ei peaks vajama juristi abi, et seadusest õigesti aru saada.

Revisjoni mõte on vaadata seadus põhjalikult üle, arutada ekspertidega koos läbi peamised teemad ning saavutada selle põhjal tulemus, mis võimalikult palju kõiki olulisi osapooli rahuldab, sobib Eesti üldisesse õigussüsteemi ja on reaalselt seadusena vastu võetav.

Oleme valmis avama KOKSi arutelu kõigis osades, vaatama protsessi käigus süsteemselt üle kogu seaduse teksti. See ei tähenda, et kõike tuleb muuta. Midagi ei pea muutma lihtsalt muutmise pärast. Kui arutelude tulemusena selgub, et seaduses juba olemasolev regulatsioon on parem kui oleks selle muutmine, siis las jääb parem nii, nagu on. Väljakujunenud praktika säilimisel on ka omaette suur väärtus.

Hea seadus sünnib, kui küsitakse nende käest, keda see otseselt puudutab. Oleme juba alates 2018. aasta sügisest kohtunud erinevates Eesti piirkondades valla- ja linnasekretäridega ning teiste valdkonna võtmeinimestega. Ka eksperdikomisjonis on esindatud erinevad osapooled linnade ja valdade liidust ülikoolide teadlasteni.

Me ei eelda, et kogu parim teadmine on juba ametnikel olemas. Tellitud ja tellimisel on erinevad analüüsid ekspertidelt, et saada sisendit ühe või teise keerulise teema võimalike lahendusvariantide kohta.

Üks põhimõtteline küsimus on, kui palju püüame seaduse keeldude ja käskudega asendada kohalikku poliitilist kultuuri?

Seni on kohati väga detailselt ette kirjutatud, kuidas näiteks kohaliku volikogu mõnes komisjonis tuleb esimeest ja aseesimeest üheaegselt valida ja muidki teemasid, mis olemuselt võiks olla ehk ikka rohkem kohapeal otsustamise tase. Miks siis valida iga nelja aasta tagant kohalikel valimistel 1729 tubli inimest kohalike volikogude saadikuteks, kui neid mitte täielikult usaldada ise kohapeal otsuseid vastu võtma?

Üldpõhimõttena pole raske sõnades toetada omavalitsuste suuremat enesekorraldusõigust, aga konkreetseks minnes, lähtudes mingist sageli üksikust teadaolevast halvast näitest, tekib poliitikutel või ka ametnikel vahel soov nüansse seaduses väga detailselt kohalikule omavalitsusele ette kirjutada. Teisalt on jälle tõepoolest mingid üldised riigielu põhimõtted, mida ei saa panna sõltuma kohapealsete otsustajate teadmiste ja arusaamade võimalikust kõikuvast tasemest.

Seetõttu ongi huvitav arutelude ja analüüside kaudu näha, kuhu see õige tasakaalupunkt mingite küsimuste otsustamise taseme osas lõpuks sellises seaduses nagu KOKS pidama jääb.

Kas kohaliku omavalitsuse juhtimisel võiks kasutada mõnda hoopis teistsugust mudelit, kui Eestis praegu? Kes võib olla volikogu liige ja kellele tuleks selles osas seada piirangud? Kuidas tagada opositsioonile parem võimalus olla valla- või linnaelu olulistes küsimustes piisavalt informeeritud? Need on näited teemadest, mis olid Koerus eelmisel reedel KOKSi eksperdikomisjonis arutusel. Kuna töö on siiski alles algusjärgus, siis kõigile neile ja teistele olulistele küsimustele vastuste lõplik sõnastamine seisab veel ees. 

Riigihalduse ministrile nõu andvasse laiapõhjalisse eksperdikomisjoni kuuluvad:

•             Eesti linnade ja valdade liidu asedirektor Jan Trei;

•             Eesti linnade ja valdade liidu tegevdirektor Veikko Luhalaid;

•             Saue vallavanem Andres Laisk;

•             Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann;

•             Tallinna linnasekretär Toomas Sepp;

•             Tartu linnasekretär Jüri Mölder;

•             Rakvere linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami;

•             Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus;

•             Järva vallavanem Rait Pihelgas;

•             Saaremaa vallasekretär Liis Juulik;

•             Järva vallasekretär Karin Tenisson-Alev;

•             Tallinna Ülikooli avaliku poliitika professor Georg Sootla;

•             Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees;

•             Riigikontrolli nõunik Airi Mikli;

•             kohaliku omavalitsuse õiguse ekspert Vallo Olle;

•             riigi valimisteenistuse juht  Arne Koitmäe.

•             Rahandusministeeriumi regionaalvaldkonna asekantsler Kaia Sarnet, kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja Sulev Liivik, regionaalhalduspoliitika osakonna juhataja Mart Uusjärv ja sama osakonna nõunik Ave Viks.

KOKSi ülevaatamise vajadus on kirjas valitsusliidu koalitsioonileppes ja valitsuse tegevusprogrammis, kus konkreetse sihina on plaanis esitada 2020. aasta juunis kooskõlastusringile KOKS ja teiste seaduste muutmise seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus, kus on kokkuvõtvalt esitatud kavandatavad muudatused

Teise samba uued võimalused, mida valida?

Siiri Tõniste,
rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja

Eestis ei möödu praegu ilmselt ühtegi suuremat sünnipäeva, kus ei arutataks, kas peab midagi pensionisammastega ette võtma. Ning kui, siis mida ja millal.

See on eriti kuum küsimus praegu, kui riigikogu otsusega muutub pensioniks kogumine tulevikus vabatahtlikuks. Ja viimane joon saab sellele alla siis, kui president selle järgneva kahe nädala jooksul välja kuulutab.

Tark ei torma

Esmalt olgu öeldud, et kõik uued võimalused on vabatahtlikud. Need teevad pensioni kogumise paindlikumaks ja annavad võimaluse senisest rohkem ise otsustada, kuidas tahad oma tulevikuks väärikat sissetulekut kindlustada.

Sel aastal uusi valikuid veel kasutada ei saa. See võimalus avaneb alles 2021. aastal ja siis on aega neid aastaid kasutada. Kõik sõltub inimese vajadustest, mida võib mõjutada näiteks tema vanus või muu elukorraldus jne. Seetõttu pole tarvis ka kiirelt otsuseid langetada, pigem tuleks
oma võimalused ja valikud põhjalikult läbi kaaluda.

Uued võimalused on vabatahtlikud

Kui oled teise samba omanik, rahul selle tootlusega, siis ei pea sa midagi tegema ega kuhugi avaldust saatma. Kõik jätkub nagu enne: sinu palgast läheb 2 protsenti sinu valitud teise samba fondi ja lisaks veel 4 protsenti sinu sotsiaalmaksust. Selle raha investeerib edasi sinu valitud fondivalitseja.

Kui soovid aga kogumist jätkata, aga tahad muutust, on sul mitu võimalust. Nagu ka praegu, võid kolm korda aastas vahetada oma teise samba fondi mõne muu teise samba fondi vastu. Alati võid ka jätta juba kogutud raha oma praegusesse fondi, kuid järgmised sissemaksed suunata juba uude enda valitud fondi. Selline fondimuutus rakendub sisuliselt kohe. Fondi vahetamine ja uute sissemaksete ümbersuunamine on sinu tänased valikud, mille kasutamiseks ei pea sa ootama reformi jõustumist. Kui sa pole kindel, kuhu sinu raha koguneb, siis saad selle hõlpsasti välja uurida näiteks oma internetipangast või pangakontorisse kohale minnes. Selle info leiad ka www.pensionikeskus.ee lehe kaudu oma pensionikontole logides või ka eesti.ee keskkonnast.

Hakkad ise investeerijaks?

Kui tahaksid suuremat otsustusõigust oma pensioniraha investeerimisel, saad mõne aja pärast teha seda läbi isikliku pensioni investeerimiskonto. See on olemuselt sarnane tavalise investeerimiskontoga, kuid sinna võib kanda üksnes teise samba raha.

See võimalus eeldab aktiivselt oma pensionirahaga tegelemist, iga kuu kantakse sinu pensioni investeerimiskontole sinu teise samba makse ja seal seisab see seni, kuni sa selle edasi investeerid. Kõik, kes tahavad sellist võimalust kasutada, peaksid natuke kannatust varuma, sest võimalus oma senikogutud raha pensioni investeerimiskontole kandmiseks avaneb 2021. aasta aprillis. Siis lisandub tavapärasele fondivahetamise avaldusele juurde koht, kuhu saab märkida oma pensioni investeerimiskonto. Konto saab enne avada pangas. Nagu vahetamisavaldused ikka, siis realiseeritakse ka fondist kontole vahetamise avaldus kolmel korral aastas, ehk siis jaanuaris, mais ja septembris. Seega kõik need inimesed, kes vahemikus järgmise aasta aprill kuni juuli lõpp teevad avalduse oma kogutud raha vahetamiseks investeerimiskontole, näevad seda muutust septembris 2021. Alati saab liikuda ka vastupidises suunas, kui on tunne, et investeerimiskonto pole ikkagi sobiv kogumisviis. Need võimalused jäävad süsteemi aegade lõpuni, seega otsusega kiirustama ei pea ja selle saab iga inimene teha talle sobival hetkel või ka üldse mitte.

Pensionisambast lahkumine

Neile, kes tunnevad, et teine sammas pole ka koos pensioni investeerimiskontoga neile sobiv kogumisviis, võivad peatada sinna uued sissemaksed. Seega senikogutud raha jääb teise sambasse edasi, kuid uusi sääste lihtsalt ei lisandu. Sambast saab ka üldse lahkuda, osakud rahaks teha, neilt tasuda 20% tulumaks ja raha välja võtta. Nii uute sissemaksete peatamine kui ka raha väljavõtmine sambast tähendab ühtlasi ka seda, et sambas saab uuesti koguma hakata alles 10 aasta möödudes ning sellel perioodil koguneb inimesel üksnes I samba pension. Seega tasuks selline otsus korralikult läbi mõelda.

Seda ei pea kindlasti langetama kohe 2021. aasta alguses, sest nagu kõik uued võimalused, jääb ka sambas kogumise lõpetamise võimalus süsteemi püsiva valikuna. Lahkumisavalduse võib esitada igal ajal, kuid see täidetakse kolm korda aasta jooksul. Nt võib vabalt jõuda sellise soovini 2024. aasta mais ja kirjutada vastava avalduse siis. Kuna tegemist on kaaluka otsusega, on teatud aja jooksul võimalik esitatud avaldus ka tagasi võtta.

Rohkem valikuid ka pensionieas

Oluline on esile tõsta, et reform ei muuda üksnes kogumist teises sambas, vaid ka võimalusi, kuidas jääda pensionile. Kui oled juba pensionikka jõudnud või varsti jõudmas, siis on põhjust reform kindlasti ära oodata. Teise pensionisamba pensioniga saab nimelt olema tavaline riikliku pensioni iga miinus viis aastat. Tähtis on see just seetõttu, et kõik sellesse ikka jõudnud inimesed saavad teisest sambast raha kätte neile sobivalt ning väljavõetavale rahale rakendub soodsam tulumaksumäär 10% või pikaaegsete väljamaksete korral ei tule tulumaksu üldse maksta. See on oluline argument võimalusel mitte kiirustada raha väljavõtmisega enne vanaduspõlve jõudmist. Madalam pensioniiga ja soodsamad maksumäärad hakkavad reformi kohaselt kehtima järgmisest aastast.

Vabadusega kaasneb vastutus

Kõik see muudab Eesti pensionisüsteemi tervikuna paindlikumaks. Praegu ja ka tulevikus on kõigile garanteeritud pension esimesest sambast. Kui alates 1983. aastal sündinud pidid kohustuslikus korras koguma juurde teises sambas ning täiendavaks kogumiseks oli kõigil võimalik liituda kolmanda sambaga, on seaduse jõustudes täiendav kogumine tervikuna iga inimese vaba valik. Seejuures ka neile, kes teise sambaga praegu veel liitunud pole – reform avab nimelt liitumise kõigile.

Omal ajal loodi kohustusliku kogumispensioni süsteem selle arvestusega, et tööealise elanikkonna vähenedes ei piisa aastakümnete pärast töölkäijate maksurahast enam pensionäride ülalpidamiseks. Eesti demograafiline prognoos pole selle ajaga paremuse poole liikunud, seega tuleks juba täna põhjalikult läbi mõelda, et kas võimalik pension üksnes esimesest sambast aitab elada nii nagu soovid, või oleks sellele siiski tarvis midagi juurde koguda. Ilusama tuleviku nimel tasub kõrvale panna igaühel – pensionifond, nii teise kui kolmanda samba oma, võimaldab seda teha automaatsemalt ning maksueeliseid ära kasutades. Kindlasti tasuks selle otsuse tegemiseks ammutada lisainformatsiooni ka Sotsiaalkindlustusameti pensionilehelt www.pensioniplaan.ee.
Tulevik algab täna.

Kindlasti tasuks oma pensioniotsuse tegemiseks ammutada lisainformatsiooni sotsiaalkindlustusameti pensionilehelt www.pensioniplaan.ee ja rahandusministeeriumi lehelt https://www.rahandusministeerium.ee/et/kogumispensioni-teise-samba-umberkorraldused, mis tutvustab reformi. Samuti on pensioni kohta palju informatsiooni lehel www.pensionikeskus.ee.

Arvestusala uurimustööde konkursi parim finantsarvestuse töö räägib metsa väärtuse kajastamisest

Miks tasub arvestusala uurimustööde konkursil osaleda ja millist kasu võib konkursile esitatud tööst laiemalt olla, kirjutab konkursil parima finantsarvestust käsitleva uurimustöö eriauhinna võitnud Aire Karhu, kes kaitses Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas magistritöö „Bioloogilise vara väärtuse kajastamine Eesti metsandusettevõtjate 2017. aasta raamatupidamise aastaaruannetes“.

Loe edasi »

Veel lasteaiatasudest – kuidas kujunevad omavalitsustes kohatasude suurused?

Mari Kalma, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Suve alguses võrdlesime lasteaedade kohatasude maksumusi erinevate omavalitsuste lõikes. Tulemused avaldasime blogipostituses, mis on leidnud küllaltki suurt vastukaja. Muuseas saime ka tagasisidet, kus kaheldi meie kasutatud metoodika otstarbekuses. Peamiseks kriitikanooleks oli, et uurimise aluseks olnud kõrgeim kohatasu ei anna adekvaatset ülevaadet, sest ei arvesta omavalitsuse väiksemate tasudega lasteaedadega. Seetõttu otsustasime vaadata lähemalt andmete sisse ning veelkord üle analüüsida, kuivõrd hästi sobis sellise analüüsi tegemiseks kasutatud lähenemine. Andmete põhjalikum ülevaatamine võimaldas leida ka huvitavaid seoseid, mis loodetavasti toovad teemasse uusi vaatenurki.

Loe edaSI

Kohalike omavalitsuste finantstervis on hea

Sulev Liivik, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna juhataja

Riigi finantside juhtimisel ja suunamisel ei ole vaatluse all ainult riigieelarve, vaid arvesse tuleb võtta kõiki valitsussektori üksusi¹, kes täidavad avalikke ülesandeid ja keda rahastatakse enamjaolt maksumaksja rahaga.

Üheks oluliseks mõjutajaks on omavalitsussektor, kelle tulude osakaal valitsussektori kogutuludest on umbes 25%. Kui omavalitsusel tekivad tõsisemad finantsraskused võib tekkida olukord, kus riik peab riigieelarve rahaga appi tulema tagamaks inimestele avalikud teenused. Seetõttu on väga oluline jälgida omavalitsuste finantstegevust ning seada reeglid hea finantstervise tagamiseks.

Loe edasi »

Lasteaia kohatasud kohalikes omavalitsustes

Mari Kalma, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Ühiskonnas on päevakorral lasteaedade kohatasude suurused omavalitsustes. On kuulda olnud kriitikat, et omavalitsused võtavad peredelt liiga suurt tasu lasteaedade ülalpidamiseks ega arvesta piisavalt perede majandusliku olukorraga. Seetõttu analüüsis rahandusministeerium, kui suured on omavalitsustes lasteaia kohatasud ja missuguseid soodustusi ning vabastusi praktiseeritakse.

Kohatasu suurus

Ühelapselised pered tasuvad kohatasu eest keskmiselt 32 eurot kuus (6%¹ miinimumpalgast²). Kui kahe lasteaialapsega³ pere jaoks on tasu mõlema lapse eest kokku keskmiselt 54 eurot (10%), siis kolme lasteaialapsega peres kõigest 2 eurot kallim ehk 56 eurot. See tähendab, et kohatasu kolmanda lasteaialapsega enamustes omavalitsustes ei tõuse ning paljudes koguni väheneb. Põhjus seisneb pakutavates soodustustes: kui kahe lasteaialapse puhul vähendavad pooled omavalitsused kohatasu, siis kolme lapse puhul ligi kolmveerand.

Joonis 1. Lasteaias käivate laste arv, keskmine kohatasu (osakaal miinimumpalgast) kõigi laste peale kokku ning kolm kõrgeima ja madalaima tasuga omavalitsust. Allikas: omavalitsuste kodulehed, Riigi Teataja.

Loe edasi »

Ühinenud omavalitsustes toimunud muutuste trend näitab haldusreformi positiivset efekti

Ave Viks, regionaalhalduspoliitika osakonna nõunik

Haldusreformi läbiviimise järgselt vastutab Rahandusministeerium ka haldusreformi tulemuste analüüsimise eest. Kuigi täna – kui ühinenud omavalitsuste ametiasutused on töötanud veidi üle 16 kuu – on haldusreformi mõjude hindamiseks veel vara, saab siiski teha esmaseid ülevaateid ja järeldusi mõtestamaks toimunud muudatusi.

Loe edasi »

Mida arvavad väliseksperdid Eesti avaliku sektori investeeringute korraldusest?

Eesti riigi investeeringute juhtimist käisid 2018. aasta lõpul hindamas eksperdid Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF) ja Maailmapangast. Aeg on anda ülevaade, mis on hästi ja mis mitte nii hästi.

Joonas Pärenson, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Investeeringud taristusse, uude tehnikasse ja inimestesse loovad arengu ja elatustaseme tõusu aluse. Ligikaudu kümnendik Eesti riigieelarvest läheb igal aastal investeeringuteks, mis on kokku peaaegu üks miljard eurot. Ka 2019. aasta riigieelarves on investeeringuteks kavandatud 988 mln eurot. Lisaks sellele, millesse ja kui palju investeerida, on oluline, kui efektiivselt investeeringuid rakendatakse. Just seda aitasidki väliseksperdid hinnata. 

Loe edasi »