halduspoliitika asekantsler
.
- Ametnikud teevad päriselt tööd
- Kui tahame oma riiki, vajame ka riigitöötajaid
- Personal kahaneb ja kasvab vastavalt riigi vajadustele
- Riik saab end koomale tõmmata –
kas teenuste arvelt? - Bürokraatiat võib vähendada ametkond ise, suurteks muutusteks on vaja poliitilist initsiatiivi
On üsna tavaliseks saanud, et kui jutuks tuleb maksumaksja raha ja seda eriti keerulistel finantsaegadel, on sõnavõtjatel keelel avalik sektor. Nüüd, mil riigirahandus on pingelises seisus, on taas mitmelt poolt kuulda arvamusi ja ettepanekuid ametnike arvu teemal.
Küll on arvatud, et ministeeriumides, ametites ja inspektsioonides tuleks kahe aastaga koondada 2000 inimest, et saavutada nende palgaraha arvelt kümneid miljoneid kokkuhoidu[1], et on aeg jõuliselt ametnike arvu vähendada ja senine mõnus elu lõpetada[2] ning võrreldes teiste riikidega töötavat meil avalikus halduses ebaproportsionaalselt palju inimesi[3]. Saame lugeda, et ministeeriumid värbavad inimesi aina juurde ja neil on kuldne põli palgaga, mida erafirmad iialgi maksta ei jõuaks[4] ning üleüldse töötavad sektoris intrigaanid, kes erafirmas lihtsalt lahti lastaks[5].
Pühendumus vs taluvus
Esmalt, milline on Eesti riigiametnik? Värske hoiakute uuringu[6] järgi peavad ametnikud olulisteks väärtusteks seaduslikkust, ausust, koostööoskust ja usaldusväärust. Tööd tehakse pühendumusega ning enamik panustab ka töövälisel ajal, tööpäevad kestavad tihti hiliste õhtutundideni ning ikka selleks, et teenida ühiskonda ja teha meie elu paremaks.
Missioonitunne ei ole seotud kõrge palga või üliheade töötingimustega. Leian, et riigiteenistujate 2023. aasta palk ja töökeskkond olid igati tasemel. Seda vaatamata asjaolule, et tippspetsialistide ja juhtide palk jääb erasektorile 25% alla. Siiski on midagi, mis paneb ametnikud liikuma, sest riigiteenistujate personalivoolavus on 10-12%.
Üldjuhul on ametniku palga sees taluda kriitikat ja ka mõista rahva pahameelt, kuid paljude jaoks on kuskil taluvuspiir.
Miks liigutakse? Levinumad põhjused on suur töökoormus, pidevad poliitilised suunamuutused ja ka negatiivne avalik kuvand, mida missioonitunne lõpuks enam üles ei kaalu. Mainitud uuringule vastajad on avaldanud, et riigiametniku amet on Eestis nagu sõimusõna – ametnik ei tea, ei oska ega tee mitte midagi ja palka makstakse kõigi teiste arvelt täiesti ilma asjata – selle arvamusega on olnud raske leppida.
Üldjuhul on ametniku palga sees taluda kriitikat ja ka mõista rahva pahameelt, kuid paljude jaoks on kuskil taluvuspiir. Ametnikud ei käi tööl lihtsalt tööl käimise pärast, ei ole vastu muutustele, ei istu käed rüpes ega kogu enda ümber rasva, raha ja inimesi. Vastupidi, ametkond tegeleb pideva eneseparanduse ja muutmisega, sest väljakutseid riigi parandamisel jätkub.
Vähendamine – kasu või kahju?
Et riiki toimivana hoida, on vaja inimesi, kes selle eest hoolt kannavad. Arvamus, et teiste riikidega võrreldes on Eestis avaliku sektori osakaal eriti suur[3], ei pea päris paika. Proportsionaalselt võib see nii tunduda – oleme väike ja hõredalt asustatud riik, ent kuna peame täitma kõiki samu ülesandeid nagu suured riigid, ongi meil vaja teenistujaid 100 000 elaniku kohta pea sama palju kui suurtel riikidel. Nt kuulume Euroopa Liitu ja meil tuleb täita kõiki kohustusi, mis teistelgi. Sellega, et avalike ülesannete täitjate osakaal ei läheks suureks, tegeletakse pidevalt. Hetkel töötab Eesti tööealisest elanikkonnast avalikus sektoris veidi üle 12%.
Kui palju me ka ministeeriumite ametnike arvu ei kärbiks, oodatud leevendust see riigieelarvele ei tooks.
Avalikkuse soov on kärpida just ministeeriumite ametnike arvu. Sellest võiks arugi saada, kuid vaatame korraks arvudesse sisse.
Hinnanguliselt töötab ministeeriumites, ametites ja inspektsioonides, toetuste jagamisega tegelevates valitsusasutustes ning sotsiaalkindlustusfondides kokku 23 727 inimest. Kui jätame välja need, keda avalikkus ei soovi kärpida (sise- ja välisturvalisus, meditsiin, haridus), jääb ametnike ja töötajate koguarvuks vaid 7420 ning kulu riigile on ca 285 miljonit eurot. Ministeeriumites töötab 2700 inimest – kulu ca 100 miljonit aastas. Seega, kui palju me ka ministeeriumite ametnike arvu ei kärbiks, oodatud leevendust see riigieelarvele ei tooks.
Kahanemisel ja kasvul on alati põhjus
Rääkides riigitöötajatest, on hea aeg-ajalt meelde tuletada, et avalik sektor on seesama õpetaja, päästja, raamatukogu- või muuseumitädi, kes iga päev teeb tööd selleks, et meile oleksid tagatud kõik teenused ja abi. Ka nemad on riigi ja omavalitsuste teenistuses.
Sellesama riigipersonali ja nende töö efektiivsema korraldamisega tegeletakse kogu aeg – kõigi ühine huvi on, et riik oleks võimalikult „õhuke“ ja tõhus. Mõnes asutuses on võimalik tööd ümber korraldada nii, et teenistujate arvu saab vähendada, teises on samal ajal vajadus inimesi hoopis juurde võtta, et töö saaks tehtud.
Teisisõnu, kui kusagil on kasv, siis on see meile otseselt vajalik. 2023. aastal lisandus inimesi peamiselt IT ja küberturbe või riigikaitsega seotud tegevustesse, Ukraina sõja kontekstis on loomulik, et peame täiendavalt panustama nendesse valdkondadesse. Samuti lisandub haridusmaastikule järjest riigigümnaasiume ja on oluline, et seal oleks õpetajaid.
2022. aastat iseloomustas aga energia- ja julgeolekukriis. Peamiselt lisandus siis haridus- ja sotsiaaltöötajaid, meditsiinipersonali, töölisi energiakriisi leevendamiseks, teenistujaid sõjapõgenike abistamiseks. Kasvanud töökoormusest hoolimata kasvas sektor ise vaid 0,9%. Asutused suutsid tööd optimeerida ning ressursse ümber suunata nii, et personalimuutused olid olukorda arvestades minimaalsed.
Ehkki meie ootused riigile, tema töötajatele ja kvaliteetsetele teenustele kasvavad pidevalt, on riigisüsteem suutnud oma teenistujate arvu seni stabiilsena hoida.
Riigiasutuste töökorraldus või ressursijaotus ei käi õnneks kellegi suva järgi.
Niisamuti toimuvad orgaanilised kahanemised ja kasvud ministeeriumites ning need tulenevad valdkondlikest vajadustest – kellegi erihuvi ei ole riigipersonali kasvatada ning „tohutut vohamist“ ei paista täna kusagil.
Riigiasutustes vähenes 2022. aastal teenistujate arv 504 inimese võrra, kõige rohkem Siseministeeriumi haldusalas, kus viidi läbi sisemised ümberkorraldused Politsei- ja Piirivalveameti töös. Etteheide, et tegelikult toimus kahanemine kusagil ministeeriumimajast kaugemal, näiteks tänavail patrullivate politseinike arvelt[4], paneb imestama. 2023. aastal lisandus kõikide ministeeriumite peale kokku vaid 33 inimest. Riigiasutuste töökorraldus või ressursijaotus ei käi õnneks kellegi suva järgi mingeid ametikohti teiste arvelt soosivalt, see toimub siiski riigi vajadustest ja organisatsiooni nägemusest lähtuvalt ning toetub enamasti analüüsidele.
See ei tähenda, et me ei saa kärpida
Riigi personalipoliitika arendamisel tuleb lähtuda tõhususest, aga ka sellest, et riik oleks inimesele kättesaadav ja hea koostööpartner. Kui soov on teenistujate arvu vähendada, siis millistest teenustest oleme valmis loobuma? Me ju ometi tahame oma riiki – kas siin üldse on mänguruumi?
On küll. Esmane ülesanne on bürokraatiamasina vähendamine ja seda saab teha eelkõige ametkond ise. Tugiteenuste kokku koondamine, paindlik teenistus, tõhus riigihaldus ja ühtsem riigivalitsemine on algatused, mis on tulnud just ametkonna seest. Suuremate sammude astumiseks on vaja osapoolte koostööd, ühiseid kokkuleppeid (standardeid) ning julgust. Saadav kokkuhoid ei pruugi olla suur, kuid bürokraatia vähendamise nimel tasub võidelda, sest nii loome usaldust kodaniku, ettevõtja ja ametniku vahel. Me tahame inimkeskset, väikse halduskoormusega tõhusat riiki ning ettevõtja ja kodanik tahavad, et asjad sujuksid.
Kärpida ei saa ainult ministeeriumitest, ametitest ja inspektsioonidest. Kui ühest otsast inimesed ja tegevused ära võtta, ei ole alust arvata, et teenus teises otsas toimima jääb.
Teiseks, rahvusvaheline arusaam mõjusast kärpimisest on vaadata eelkõige otsa riigi tegevustele ja teenustele ning neid optimeerida. Tuleb regulaarselt üle vaadata, milliseid ülesandeid annab vähendada, milliseid teenuseid tõhustada. Valitsus on alustanud nulleelarve protsessiga, mis lähenebki tegevustele algusest peale. Riigi teenused on tervikud ja seotud paljude tegevustega. See tähendab, et kärpida ei saa ainult ühest otsast ehk ministeeriumitest, ametitest ja inspektsioonidest. Kui ühest otsast inimesed ja tegevused ära võtta, ei ole alust arvata, et teenus teises otsas samamoodi toimima jääb.
Parema tulemuse saavutamiseks tuleb esitada valusaid küsimusi, pidada avalikku diskussiooni ning vajalik on poliitiline eestvedamine. Näiteks, kas oleme valmis lühendama vanemapuhkust, vähendama teatrite ja muuseumide rahastust, kokku tõmbama haiglavõrku, vähendama päästeametnikke, kärpima omavalitsuste arvu, loobuma tasuta kõrgharidusest jne? Seni oleme need teemad aruteludes justkui blokeerinud, sest paljude arvates on juba ainuüksi arutelu rünnak Eesti inimeste vastu. Kõlama jääb, et neid valdkondi kärpides kohe keegi sureb, jääb vaesemaks, rumalamaks vms. Arvan, et ka neid teemasid peab arutama ning siin saab optimeerida, teenuseid ümber mõtestada ja kulusid kokku hoida nii, et keegi oluliselt ei kannataks. See võib tunduda ebaõiglane ja valus, kuid on tulevikutrende ja kokkuhoiu suurust (100-300 miljonit eurot aastas) silmas pidades hädavajalik.
Abiks numbrite leidmisel
Riigitöötajatega seotud numbrid on avalikud ja kõigile kättesaadavad. Keegi arvudega ei mängi ega infot moonuta, erinevates keskkondades tuleb lihtsalt jälgida, mis täpselt aluseks on võetud. Näiteks sisaldavad Creditinfo Eesti andmed ka võlaõigusliku lepingu alusel töötavaid inimesi, kes võivad asutusele tööd teha vaid 1-2 päeva, mistõttu ei saa nende põhjal teha järeldusi ministeeriumite teenistujate arvu kasvu kohta, nagu on toodud välja hiljutises artiklis[4].
Rahandusministeeriumi kodulehel on nii töötajate arvud asutuste kaupa kui palgad sektorite ja tegevusalade järgi[7] ning eraldi ka ametnike palgad[8]. Tõsi, igasuguste andmete esitamisel on alati arenguruumi ning saaks kindlasti paremini. Rahandusministeerium kui riigi personali- ja palgastatistika koondaja on andmete leidmisel ja tõlgendamisel valmis alati aitama ning selgitama.
[1] Kaubanduskoda: riik peaks koondama vähemalt 2000 ametnikku
[2] Majandusprognoos ei jäta muud võimalust kui ametnike arvu vähendada
[3] Raul Eamets: õhukese riigi müüdid
[4] Riik vohab nagu pügamata hekk – 3000eurose keskmise palgaga ministeeriumid värbavad ametnikke muudkui juurde
[5] Endine riigitöötaja: avalik sektor on intrigaanide paradiis
[6] Hoiakud ja rollid avalikus teenistuses
[7] fin.ee/riigihaldus-ja-avalik-teenistus/riigihaldus#valitsussektor
[8] fin.ee/riigihaldus-ja-avalik-teenistus/avalik-teenistus/personali-ja-palgastatistika#ametnike-palgaandmed