Muudatustest maksukorralduse seaduses ning elektroonilise side seaduses

Tanel Ruusmaa, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist.Tanel Ruusmaa

Rahandusministeerium saadab lähiajal justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks palju kirgi kütnud maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse (MKS) eelnõu. Oleme viimase poole aasta jooksul põhjalikult konsulteerinud eelnõu esialgse versiooni kohta tagasisidet andnud ettevõtete ja erialaliitudega ning arvestanud nüüdseks valminud eelnõus nende ettepanekutega.

Ajakirjanduses on varasemalt väljendatud seisukohti, justkui eelnõuga laiendataks oluliselt maksu- ja tolliameti volitusi ning ettevõtete ja erialaliitude tagasisidet pole eelnõu koostamisel arvestatud. Sellisteks kartusteks pole põhjust, sest valdavas osas on tegu olemasolevate või kunagi praktikas kasutatud õiguste täpsustamisega.

Oluline on märkida, et seaduseelnõu tervikuna ning selles tehtud muudatused puudutavad siiski ainult neid ettevõtteid, kes on mingil põhjusel maksu- ja tolliameti huviorbiidis, enamasti arvatavate maksualaste rikkumiste pärast.

Eelnõust jäeti välja muudatused, mis andsid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral õigusrikkumise ennetamiseks läbi viia üksikjuhtumi kontrolli ning välja jäeti ka suurem osa vaatlust käsitlevatest muudatustest. Viimane näiteks oli seotud vajadusega sõnastada vaatlust reguleerivat paragrahvi lihtsamaks ja kergemini loetavaks, kuid kahjuks tekitas see arusaama, justkui antaks maksuhaldurile uusi õigusi. Koostöös erialaliitudega on täpsustatud õigusi, mille alusel saab küsida sideettevõtjatelt teavet maksumenetluse tarvis.

Eelnõu muudab paindlikumaks ettevõtte maksuvõla ajatamise võimaluse ning laiendab avalike andmete ringi.

Allpool annan täpsema ülevaate olulisematest muudatustest, mis tehti eelnõusse pärast esimest kooskõlastusringi.

Sideettevõtjatelt teabe küsimine

Eelnõust on välja jäetud elektroonilise side seaduse regulatsioonis olev lünk, mis takistas maksuhalduril saada sideettevõtjalt andmeid maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks sideteenust kasutavale isikule väljastatud arve sisu kohta. Seda teavet vajab maksuhaldur näiteks maksumenetluses, kus kontrollitakse ettevõtja poolt ettevõtluses kasutamiseks soetatud kinnisvaralt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust ning omatarbe maksustamist.

Toonitan, et maksu- ja tolliametil on sideettevõtjalt õigus andmeid küsida üksnes juhul, kui maksukohustuslase maksuarvestuse õigsuse kontrollimiseks on algatatud maksumenetlus ning maksukohustuslane ise andmeid maksuhaldurile ei anna või maksuhalduril pole võimalik isikuga seotud teavet kindlaks teha – näiteks siis, kui menetluse käigus on olemas teave üksnes ettevõtte telefoninumbri kohta. Maksu- ja tolliametil on õigus küsida teavet üksnes arve sisu kohta, kuid ka edaspidi puudub õigus küsida näiteks kõneeristusi. Sideettevõtjalt teabe küsimiseks väljastab maksu- ja tolliamet allkirjastatud korralduse, kuhu märgitakse maksukohustuslase nimi, kelle kohta teavet küsitakse, ning sideettevõtja poole pöördumise põhjus. Siinkohal on oluline märkida, et maksuhaldur peab olema enne sideettevõtjalt info küsimist pöördunud sama nõudega maksukohustuslase enda poole. Sideettevõtjatelt teabe küsimist käsitleva sätte töötas rahandusministeerium välja koostöös Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga.

Vaatluse sätete täpsustamine

Kehtivas seaduses puudub selge õiguslik alus, mis lubaks maksuhalduril vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja, kui see on isiku valduses, kuid asub väljaspool ettevõtja majandustegevuse kohta. Seetõttu on tekkinud olukord, kus maksuhaldur saab vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja üksnes siis, kui see on tema valduses ning asub ettevõtte territooriumil. Kui ettevõtja viib majandustegevuses kasutatava vallasasja ettevõtte territooriumilt ära, siis maksuhaldur ei tohiks justkui enam vallasasja vaadelda.

Samas on seadusega maksuhaldurile antud õigus vaadelda kolmanda isiku valduses olevat vallasasja, vaatamata asjaolule, kas kolmanda isiku valduses olev vallasasi asub kontrollitava ettevõtja ettevõtluseks kasutataval territooriumil või sellest väljaspool. MKSi mõtte ega eesmärgiga pole kooskõlas olukord, kus maksuhaldur võib vaadelda näiteks käibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel 100-protsendiliselt ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutamist, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liikme abikaasa, ning vaatluse läbiviimise õigus justkui puuduks siis, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liige ise. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks olema erinevalt reguleeritud maksuhalduri õigused vaatluse läbiviimisel sõltuvalt olukorrast, kus ettevõtja majandustegevuses kasutatav vallasasi on ettevõtja enda või kolmanda isiku valduses. Seetõttu täiendatakse maksukorralduse seadust sõnastusega, mille kohaselt on maksuhalduril õigus vaadelda ka ettevõtja valduses olevat vallasasja, mis asub väljaspool tema majandustegevuses kasutatavat tegevuskohta. Selline vaadeldav vallasasi peab olema seotud maksukohustuslase majandustegevusega. Vaatlusest antakse alati ette teada ning see viiakse läbi ajal, kui toimub ettevõtja majandustegevus. Oluline on märkida, et vaatluse käigus on nii praegu kui ka tulevikus jätkuvalt keelatud siseneda kellegi tahte vastaselt tema eluruumi ja seda ka juhul, kui ettevõtja majandustegevus toimub eluruumides. Muudatus aitab tõhustada maksuhalduri tööd ettevõtluses kasutatava varaga seotud maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel.

Tööandjate keskliit tegi ettepaneku täiendada vaatluse regulatsiooni sättega, mille kohaselt tuleb maksuhalduril tutvustada vaatluse juures viibivale menetlusosalisele viivitamata tema õigusi ja kohustusi suuliselt või kirjalikult ning seejuures lihtsas ja arusaadavas keeles. Õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta tuleb võtta vaatluse läbiviimise protokolli allkiri.

Käivete ning töötajate arvu avalikustamine

Kaubandus-tööstuskoja ettepanekul laiendatakse avalike andmete ringi. Andmete avaldamise eesmärk on suurema läbipaistvuse kaudu õiglasema konkurentsikeskkonna tagamine ning maksukuulekuse suurendamine. Deklareeritud maksustatava käibe summa avaldamine annab avalikkusele ettekujutuse ettevõtja toodetavast lisaväärtuse mahust ning tema panusest avalike teenuste rahastamisse ehk ühiskonna heaolu kasvu.

Muudatuste järel avaldatakse maksuhalduri veebilehel käibemaksukohustuslase deklareeritud käibemaksu summa kvartalis. Samuti avaldatakse töötamise registri andmetel tööandja töötajate koguarv kvartali viimase kuupäeva seisuga. Käibemaksu summa saadakse käibemaksukohustuslase käibedeklaratsiooni ridadel 1–3 (20%, 9% ja 0% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) deklareeritud käibe summa summeerimisel, töötajate arv saadakse töötamise registrist.

Maksuvõla ajatamine

Maksuvõla ajatamine muudetakse paindlikumaks. Seni on maksuvõlga olnud võimalik ajatada vaid selle olemasolul. Seega kui maksumaksja näeb ette, et ta ei suuda täita talle teada olevat eesseisva tähtajaga maksukohustust, on tal võimalik edaspidi taotleda selle ajatamist etteulatuvalt.

Õigusrikkumise ennetamiseks läbiviidav kontrollimenetlus

Eelnõust jäeti esimesel kooskõlastusringil edastatud tagasiside põhjal välja muudatused, mis sätestasid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll õigusrikkumise ennetamise eesmärgil enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva.

Pärast justiitsministeeriumilt kooskõlastuse saamist edastab rahandusminister eelnõu heaks kiitmiseks Vabariigi Valitsusele. Seaduse jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2017.

Maavalitsuste reformist: paneme tuled põlema

Mart_UusjärvMart Uusjärv
Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Maavalitsuste tähendus Eesti riigiaparaadis pole täna enam see, mis ta oli kümmekond aastat tagasi, ning aina tugevamaks on saanud veendumus, et süsteem vajab uuendamist. Siin-seal räägitakse maakondade kaotamisest ning mõni on valmis juba kustutama tuled. Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigiülesannete analüüs teeb ettepaneku luua regionaalamet, teha teenused kättesaadavaks riigimajas, luua paremad kaugtöö võimalused ning viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea ilmtingimata seal asuma.

Maavalitsused on pidanud töötama piiratud ressurssidega ning täitma sealjuures kvaliteetselt sadu seadustega pandud ülesandeid. Maavanemad ja maavalitsuste ametnikud on pühendunult seisnud oma maakonna heaolu eest ning andnud endast parima, ent üha enam tuleb tõdeda, et praegune süsteem seab piirangud.

Osa ülesannete täitmisel on maakond tööpiirkonnana jäänud liiga väikseks ega taga ühele ametnikule piisavat koormust. Võtame näiteks siseriikliku lapsendamise korraldamise. Kolmveerandi eelmise aasta 88 lapsendamisest korraldas kolm maavalitsust, samas kui mõni maavalitsus pole viimaste aastate jooksul pidanud korraldama ühtegi lapsendamist.

Ühistranspordi valdkonnas tuleb üldjuhul kord kaheksa aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu ning hangete vaidlustustest on saanud protsessi lahutamatu osa, mistõttu peab olema valmis kohtus tippadvokaatidega vaidlema. Kas on siis põhjendatud see, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem, peaasi, et nad oleks valmis iga maakonda teenindama ja vajadusel kohale tulema.

Teisalt on maavalitsustel ülesandeid, mis eeldavad tööd meeskonnas. Riigi seisukohast pole otstarbekas mehitada viitteist tiimi, kellele pole täiskoormust anda. Võtame kaks näidet. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim siis, kui seda tehakse mitmekesi koos ja suuremas tööpiirkonnas kui üks maakond. Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneks hästi eri tüüpi õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal. Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla veel ka paindlik ja innovaatiline on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.

Aastatega on süsteemi juba ka muudetud, mille tulemusel on maavanemate portfell vahetunud õhema vastu. 1990-ndatel istusid maavanemad koos ministritega valitsuse istungil ühise laua taga, kuid praegu on Stenbocki maja laua ääres viitteist lisatooli raske ette kujutada. Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearsti konkursi läbiviimine on nüüd teiste asutuste töö. Peagi saab läbi omandi- ja maareform ning kandam väheneb veelgi. Kui maavalitsustes oli viisteist aastat tagasi ligi 1000 töötajat, siis praegu tuleb töö ära teha vähem kui 500 inimesega. Maakonnas asuvate riigiasutuste töö ümberkorraldamisel on maavanema seisukoha küsimine pigem erand kui reegel ning ka selle kaal pole enam endine.

Maavanema rolli vähenemine ei tähenda siiski, et jäänud on vaid lindilõikamine, nagu kohati arvamustes kuulda võib. Vabariigi Valitsuse seadus ütleb, et maakonna tasakaalustatud ja tervikliku arengu eest hoolitseb maavanem. Praktikas tähendab see, et ta saab küll eesmärgid maakonna arengukavasse või planeeringusse kirja panna, kuid tegevuste ellu viimine on keeruline, kuna rahakott on reeglina kellegi teise käes.

Regionaalamet seob eri tasandi huvid, riigimaja eri valdkonna teenused

Põhimõtteliselt on maavalitsuse ülesanded võimalik ära jagada olemasolevate riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel. Kui lapsendamise ja ühistranspordi korraldamise ning õppeasutuste järelevalve ülesanded oleks paslik anda valdkondlikele asutustele, kus sarnaste ülesannetega juba tegeletakse, siis näiteks saarevahtide tööd korraldada ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitseda saaksid edaspidi omavalitsused. Siin aitaksid sujuva ülemineku tagada ülesandega kaasa liikuvad maavalitsuste parimad spetsialistid.

Riigi ja kohaliku tasandi arengute ning investeeringute kavandamine võiks olla senisest enam kooskõlas, kus siduja rolli võtab loodav regionaalamet. Näiteks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti jaoks tehtud tegevuskavad on head näited, mida saaks amet ka teiste piirkondade jaoks teha. Ühtlasi oleks regionaalameti portfell sobivaim koht planeeringute koostamiseks ja järelevalveks, rahvastikutoiminguteks (nt abielude registreerimine ja lahutamine) ja omavalitsuste haldusaktide järelevalveks.

Mugavamaks saab muuta riigiga suhtlemist. Lihtsustatult öeldes ei peaks riik jooksutama kodanikku mööda linna eri asutuste vahel. Maakonnakeskustes on esinduslikud ja üldjuhul hea asukohaga maavalitsuste hooned, kus saaks pakkuda senisest enam erinevaid riigiteenuseid. Ja kui maavalitsuste ümberkorraldamisel vabanevad ruumid, annab see võimaluse mitmete asutuste koondumiseks ühe katuse alla. Nii saab luua töötajatele paremad koostöövõimalused, võtta hooned otstarbekalt kasutusse ning asutustel on paremad võimalused säilitada oma teenuseid maakondades.

Maavalitsuste ümberkorraldamine ei tähenda maakondade kaotamist

Kui valitsus otsustab, et ei nimetata enam edaspidi ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, siis ei tähenda see ajalooliste maakondade hülgamist. Kodanikud ei võrdsusta oma maakonda ei maavalitsuse ega konkreetse maavanema isikuga. Maakondades korraldatakse ka edaspidi olümpiaade, spordivõistlusi, laulu- ja tantsupidusid, valitakse aasta ema, isa, õpetajaid ning toimuvad tunnustusüritused.

Kui Terviseamet või Maa-amet korraldab oma tööd mitme maakonna peale loodud üksustes ning sealjuures on tal jätkuvalt igas maakonnas esindused, siis ei saa rääkida maakondade kadumisest. Inimese jaoks pole oluline mitte see, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid see, et tulekahju korral oleks abi tagatud ja politseile avalduse esitamiseks või muinsuskaitsealase nõuande saamiseks ei peaks teise maakonda sõitma.

Kaugtöö ehk töötamine väljaspool tavapärast töökohta

Kuigi me saame pea kõikjal üle Eesti allkirjastada dokumente ja pidada videokõnesid, siis praktikas on paljud riigiasutuste töötajad ikkagi pealinnas. Me ei peaks aheldama töötajaid ja nende perekondi pealinna ja selle ümbrusesse. Kaugtöö ei ole kodutöö ning paljudele inimestele ei sobigi kodust töö tegemine. Nad vajavad kohta, kus on võimalus tööle minna, töölt tulla ja vahepeal segamatult tööd teha. Siin võiks riik appi tulla. Näiteks kiire internetiga varustatud maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majades on potentsiaali. Kui väljaspool pealinna oleks töö tegemiseks sobiv keskkond oma laua, printeri ja turvalise sideühendusega, saaksid inimesed töötada ja elada seal, kus neile meeldib ja nende pere end hästi tunneb. Ka kohalik kogukond võidaks, kui ühes töötajatega liigub arvestatav osa palgarahast pealinnast väljapoole.

Asutuste pealinnast väljaviimine on valikute küsimus

Kui me soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia ka terveid asutusi või nende struktuuriüksusi. See kogemus on näiteks Rootsil, Suurbritannial ja Lõuna-Koreal, aga näiteid ei pea alati otsima piiri tagant. Riigi Tugiteenuste Keskusel on üksused Tartus ja Viljandis, Justiitsministeeriumi vanglate osakond asub Jõhvis, Maaelu Edendamise Sihtasutus Viljandis ning Haridus- ja Teadusministeerium Tartus. Kriitikule meeldiks siinkohal viidata, et viimase viimine Tartusse pole end õigustanud. Tõepoolest, ministeeriumide kolimist ei propageeri ka analüüs, aga saame tunnistada tõsiasja, et tänu ministeeriumile lisandus Tartusse üle 200 töökoha.

Asutused ise peavad sageli pealinnast väljaviimist ebavajalikuks, kuna nii võib kaduma minna hulk häid töötajaid, see on kallis ning muidu tülikas. Eks siin on omajagu tõtt, aga häid töötajaid on ka väljaspool pealinna. Igasugune muutuste läbi viimine on keeruline, ent lõpuks on see põhimõtteline valikute küsimus, kuidas riik regionaalpoliitikat teeb ja kus me oma inimestel elamist soodustame.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui eelpool kirjeldatu teoks saab, siis ei kustutata maavalitsuste majades mitte tulesid, vaid tehakse riigi poolt kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning meil kõigil sellest kasu oleks.

 

 

Alkoholiaktsiisist ja piirikaubandusest

Dmitri Jegorov, maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Dmitri-Jegorov_1RP0251

Lõuna-Eesti piiriäärse alkoturismi teema tõstatamine on kindlasti kasulik piiri ääres asuvatele poodide pidajatele endile ja sarnaneb üha rohkem promokampaania kui tõsise murega maksulaekumiste pärast. Sest kui süveneda hinnavõrdlustesse ja otsida soodsamaid võimalusi ka Eestist, kahvatub alkoretkede atraktiivsus märgatavalt.

Viimasel ajal sagenenud üleskutseid alkoholiaktsiisi poliitika ümbervaatamiseks ei tahaks sildistada täiesti põhjendamatuteks, aga need on kindlasti enneaegsed ja seetõttu ei saa nendega nõus olla. Ei riigil ega tootjatel-kauplejatel endil ei ole veel piisavalt statistikat kogu riigis toimuva hindamiseks ja veel vähem kurjakuulutavate järelduste tegemiseks. Selle põhjuseks on see, et viimase aktsiisitõusu järel on olemas maksulaekumiste andmed kõigest nelja kuu eest. Ka on kaugeleulatuvate järelduste tegemine ennatlik eelmistest kordadest suurema varumise tõttu. Meieni kostnud info kohaselt tähendab see, et mõni ketipood on varustatud vanade määrade järgi maksustatud viinaga pikemalt kui aastaks ajaks ja enne varude ammendumist uut viina ei ostagi. Negatiivsete hoiuseintresside valguses liigituks jutt säärasest investeerimisest aktsiisitõusudesse üsna usutavate kõlakate alla. See aga tähendab ebareeglipäraseid maksulaekumiste andmeid.

Siiski, olemasolev statistika näitab, et kuised aktsiisilaekumised on varumise tõttu aset leidnud suure kukkumise järel taastunud peaaegu samale tasemele, kus need olid eelmisel aastal. Prognoose tehes arvestasid meie analüütikud nii tarbimise vähenemisega, konkurentsieelise vähenemisega võrreldes Soomega kui ka nn viinaralli kiirenemisega Lõuna-Eestis. Seetõttu on prognoosid sel korral konservatiivsed, rääkimata sellest, et mitte keegi ei eelda, et aktsiisitõusu protsent oleks võrdne maksulaekumiste tõusu protsendiga. Alkoholiaktsiisi laekumisi on sel aastal oodata suuremaid kui eelmisel ja puuduvad andmed, mis sunniksid meie analüütikuid praeguseid prognoose olulises mahus korrigeerima, rääkimata suurte eelarveaukude ennustamisest.

Alkoholiaktsiisi tõusu taga on kaks põhjust, millest üks puudutab eelarvet ja teine inimeste käitumist. Väiksem alkoholitarbimine ja suuremad maksulaekumised on kindlasti soovitud tulemus. Kuid massiline alkoholi sissevedu Lätist võib tähendada hoopis tarbimise suurenemist ja väiksemaid maksulaekumisi Eestis. See on põhjus, miks me ise jälgime olukorda siiski üsna pingsalt. Ent isegi kui alkoholitöösturite hirmujutud viiendiku alkoturu kolimisest Lätti peaksid paika, siis 4/5 müügist on jätkuvalt Eestis ja selle suhtes rakenduv aktsiisitõus kindlasti vähendab ka tarbimist. Mis aga ongi üks alkoholipoliitika eesmärke.

Siinkohal tuleb kõva häälega öelda, et hinnavahed, millega aktsiisitõusu vastased hirmutavad, on sageli eksitavad. Soomlaste seas populaarseim 24 purgiga õllekast maksab piiril alla 9 euro ja Tallinna sadama-ala ja laevapardal olevates poodides üle 9 euro, lubades säästa, kütusekulu arvestamata, u 1,5 eurot kastilt. Samas paljud ostjad, sh soomlased, on tihti ka margitruud ja nii võib konkreetset õllemarki otsides kahaneda võit kõigest 50 sendile. Tulles Lätis veedetud puhkuselt tagasi on ehk selline vahepeatus piiril mõne jaoks õigustatud, ent raske on näha majanduslikku põhjendatust kuuetunniseks sõiduks Tallinnast piirile ja tagasi. Hinnavõrdlused näitavad, et maksimaalset alkoholi kogust ostes ja kütusekulu maha arvates säästaks selline klient 12 eurot, kusjuures korraga tuleb välja käia tublisti üle 200 euro. Kuuetunnine sõit ja 12 eurot säästu ei kõla just atraktiivselt.

Nagu Postimeeski kirjutab, on palju neid, kes tulevad piiripoodi huvi pärast. Õnneks või kahjuks peavad aga nad sageli pettuma, sest enamasti ei ole hinnavahed siiski seda retke väärt. Enam kui kummastavad on siinkohal väidetavad viskide ja rummide hinnavahed. Muidugi neid leidub, kui võrrelda suurpoe tavahindu ja piiriäärse laopoe kampaaniahindu, aga see pole ju õige võrdlus. See, kes otsib odavat kraami, oskab ikka ka internetti kasutada. Ja nii leiab ta üsna hõlpsasti, et viskit ja rummi saab ka Tallinnast osta mitte 17 ja 19 euro eest, nagu alkoholitöösturid väidavad, vaid 12-13 euro eest. Nii kahaneb ka väidetav 5-7 eurone „kaotus“ Lätile kõigest 1-1,5-euroseks.

Piiriäärne alkokaubandus on hetkel eelpool mainitud põhjustel saamas hoogu sisse mitte niivõrd aktsiisivahedest, vaid erinevast ärimudelist. Tallinnast tuntud sadama-ala alkoholi laopoe kontseptsioon on lihtsalt kopeeritud piiri äärde. Seega ei maksa näidata näpuga aktsiisipoliitika suunas isegi siis, kui kange alkoholi pooleliitrise pudeli hinnavahe on 5-7 eurot. Seda seetõttu, et kange alkoholi pooleliitrises pudelis on maksuvahe Lätiga kõigest 1.80 eurot, mistõttu ülejäänud vahe 3-5 eurot on kaupluste erinevad juurdehindlused. Seetõttu väheneb müük ka Läti enda poodides, mis asuvad piirist veidi eemal, ja nagu Postimees kirjutab, on see vähenemine kohati kuni 40 protsenti.

Tasub korrata, et teisest liikmesriigist ostetava alkoholi hulk ei ole piiramatu. Meeles peab pidama, et selle alkoholi edasimüük ei ole lubatud. Maksu- ja Tolliamet on juba meelde tuletanud, millised on lubatavad kogused ja hoiab piirikaubandusel silma peal. Seega enne, kui oma naabritelt tellimusi võtta, võiks kolmandat korda kuus 110 liitrit ostev „ärimees“ korralikult läbi mõelda, millise tähtsündmuse tähistamisega ta hakkab põhjendama isiklikku tarbimist sellistes kogustes. Sellist alkoholi ei tohi maksuvabalt riiki tuua ka ärieesmärkidel. Meieni on samuti jõudnud info, et mõned Lõuna-Eesti baarid ja ööklubid otsustasid proovida vähendada selliselt oma kulusid. See on ilmselgelt väga riskantne tegevus, sest lisaks kopsakale trahvile peaksid nad „säästu“ ilmsikstuleku korral maksma ka aktsiisi, kusjuures mitte Läti ja Eesti vahet, vaid Eestis kehtivas täismääras.

Lõpetuseks peab mainima, et valitsus on võtnud endale kohustuseks analüüsida aktsiisitõusude mõjusid (ka tubaka ja kütuse puhul) ning vajadusel kaaluda, milliseid samme astuda. Selline kohustus on sõnaselgelt kirjas viimati aktsiise kergitanud seaduses. See analüüs tulevikus tuleb ning valitsus ei ole sellest plaanist meile teadaolevalt loobunud. Samas märke, et seda oleks vaja praegu teha, ei ole. See oleks ka kõigest nelja kuu andmete põhjal äärmiselt raske ja seetõttu ei oleks ka usaldusväärne. Ka Lätis, vaatamata 30 protsenti madalamatele palkadele, on ostujõud tõusuteel, mis tingib aktsiisitõusu vajaduse ka seal.

Firmaautode erakasutuse maksustamisest

Risto Kaarna, fiskaalpoliitika osakonna peaspetsialist

Risto

Valitsus kiitis heaks rahandusministeeriumi ettepaneku muuta ettevõtete sõiduautode erakasutuse maksustamist. Tegemist on põhjaliku süsteemimuudatusega, mille eesmärk on korraga muuta maksustamist õiglasemaks kogu ühiskonnas ja vähendada bürokraatiat. Muudatusettepanekule eelnes mahukas analüütiline eeltöö.

Praegune süsteem

Praegune firmaautode erisoodustuse süsteem on kirjutatud kahte seadusesse.

  • Tulumaksuseadus ütleb, et erisoodustus on (muu hulgas) „sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks”. Samuti: “tööandja maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt”.
  • Sotsiaalmaksuseaduses on sätestatud, et „sotsiaalmaksu makstakse erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult”.

Tööandja sõiduauto tasuta või soodushinnaga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise erisoodustuse ülempiir on 256 eurot kuus iga sõiduauto kohta. Erisoodustuse suurus määratakse arvestuse alusel ehk nö sõidupäevikut kasutades. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks 256 eurot. Erisoodustuse hind ühe kilomeetri kohta on sõiduauto puhul vanusega üle viie aasta ja auto silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 20 senti ning muudel juhtudel 30 senti.

Vastavalt Statistikaametile on keskmine töökoha kaugus nendel, kes peamise vahendina kasutavad töölkäimiseks firmaautot, 17-22 km (vt alljärgnevat tabelit).

Tabel: põhitöökoha keskmine kaugus elukohast vastavalt peamisele transpordiliigile, km

2010 2011 2012 2013 2014 2015
Keskmine 9,8 10,2 10,1 10,5 11,2 10,3
Jalgsi 1,2 1,2 1,2 1,3 1,4 1,3
Jalgratta, mopeedi, mootorrattaga 3,7 3,5 3,4 3,6 2,7 3,8
Isikliku autoga 12,6 12,8 13,1 13,4 13,8 13,1
Ametiauto, töökoha sõidukiga 18,6 18,2 17 17,8 22,2 17,3
Ühissõidukiga 10 10,9 10,8 10,9 11 10,7

Allikas: Statistikaamet

Keskmine täiskoormusega töötav inimene sõidab (puhkusi arvestamata) ühes tüüpilises kuus 2010.-2015. aasta keskmise töökoha kauguse põhjal ca 780 km vaid töö ja kodu vahet. Erisoodustus sellisel juhul on 234 eurot. Kui sõita kuu jooksul veel täiendavad 75 kilomeetrit, muutub arvestuse pidamine ebavajalikuks, kuna maksukohustus täiendavatest sõitudest enam ei kasva.

Võrdne kohtlemine

Erisoodustuse maksustamise vajalikkus seisneb võrdses kohtlemises ning õigluses. Kõik tööandjalt saadavad hüved (lisaks palgale) peavad olema võrdselt maksustatud, et ei tekiks võimalust ja motivatsiooni ühel või teisel viisil töötajatele maksuvaba või soodustustega loonuspalka maksta. See oleks nende suhtes, kes makse täiel määral maksavad, ebaõiglane ning tekitab turumoonutusi. Hea erisoodustuse süsteem arvestab täielikult hüve rahalise väärtusega töötaja jaoks. Teisisõnu, erisoodustus peab olema ideaalis maksustatud samaväärselt olukorraga, kui töötaja selle hüve ise omale ostab.

Praegune erisoodustuse süsteem on problemaatiline kahel põhjusel. Esiteks ei arvesta kilomeetripõhine lähenemine töötaja saadava hüve tegeliku väärtusega. Nii kalli kui ka odava auto puhul makstakse maksu absoluutsummas sama palju. Kui aga töötaja ostaks ise auto, tähendaks talle kalli auto ostmine suuremat maksukoormust, kui odava auto ostmine, kuna töötaja teenitud tulu on proportsionaalselt maksustatud, erinevalt erisoodustusest, millel on kindlasummaline (i.k lump sum) maks. Teiseks on kehtiv kilomeetrite arvestuse praktika halduslikult problemaatiline. Sõidupäevikute süsteem on levinud avaliku arvamuse kohaselt halduslikult koormav ning ei pruugi ka maksuvaidlustes anda adekvaatset infot.

Erinevad kulud eraisikule ja ettevõtjale

Et selgitada eelpoolkirjeldatud maksustamise ebavõrdsust eraisiku ja juriidilise isiku vahel, toon näite maksustamise erinevusest sama autole tehtava kulutuse juures. Vahe on vaid kulutaja õiguslikus staatuses. Kui eraisik kulutab ühes kuus autole näiteks 500 eurot, on tema maksukohustus järgmine:

  • 500 x 20/80 = 125 eurot tulumaksu
  • (500 + 125) x 33% = 206 eurot sotsiaalmaksu
  • 500 x 20/120 = 83 eurot käibemaksu

Kokku on eraisiku maksukohustus 414 eurot (jättes lihtsustuse eesmärgil kõrvale töötuskindlustusmakse). Juriidiline isik, kes kulutab 500 eurot autole, maksab erisoodustuselt makse maksimaalselt 211 eurot (170 eurot tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt, lisaks 42 eurot käibemaksu), ehk ligi poole vähem.

Sellised ettevõtete autode maksustamise käärid on paljudes riikides ning seda on põhjalikumalt analüüsinud nii OECD kui ka Euroopa Komisjon. Vaid kaks OECD riiki maksustavad süsteemi mõttes ettevõtte-, ning eraautosid sarnaselt. Nendeks on Kanada ja Norra. Mehhiko ja Ungari ei maksusta ettevõtte autosid üldse.

1

Joonis: OECD riikide ettevõtete autode maksustamise osakaal eraisiku autode maksustamisest (allikas: OECD)

Joonisel on arvutuste aluseks võetud keskmise auto kulutused kolme aasta jooksul ning protsent väljendab osakaalu, kui palju ettevõtte autode maksusüsteem erakasutuse maksustamisest katab. Olgu ka öeldud, et tegemist on teoreetilise maksustamisega, mitte tegeliku maksukogumisega, mis paljudel juhtudel võib olla veelgi väiksem.

Sellise alamaksustamisega seonduvad järgmised probleemid, millele OECD analüüs ka osutab:

  • Ettevõtete autode maksusoodustused suurendavad sõidetud kilomeetreid
  • Sõidetud lisakilomeetrid kahjustavad keskkonda
  • Sõidetud kilomeetrite soodustamine on kõige kahjulikum osa ettevõtte autode maksustamises (võrreldes näiteks auto soetuse toetamisega)
  • Maksusoodustuste kaotamine (eriti sõidetud kilomeetrite soodustamise) parandaks oluliselt OECD riikide keskkonda

Euroopa Komisjoni kahe analüüsi järeldused on laias laastus sarnased, kuid lisaks:

  • Ettevõtte autode maksustamine on ühiskondliku kuluga (54 miljardit eurot Euroopa Liidus aastas, ehk 0,5% SKPst)
  • Balti riikides on probleem eriti terav

Nii OECD kui Euroopa Komisjon ütlevad oma analüüsi järeldustes üsna ühemõtteliselt, et ettevõtete autode maksustamise turumoonutus tuleks kaotada.

Muud majanduslikud moodutused

Eestis on firmaautode maksustamisega seotud ka teatud spetsiifilised majanduslikud moonutused. Näiteks viitab Eesti Panga uuring, et ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste leibkondade tulud ja tarbimine on väga erinevalt kajastatud. Leibkonnad, kes oma toidutarbimise harjumustelt on sarnased, kuid vähemalt üks liige on ettevõtte juhatuses, on oodatust 2,6 korda väiksema sissetulekuga. See viitab selgelt kas maksustava sissetuleku varjamisele, muu tarbimise tegemisele läbi ettevõtte, või mõlemale.

Täiendav näide sellisest eripärasest käitumisest on rahandusministeeriumi analüütiku Madis Abeni poolt koostatud liiklusregistri ja maksuameti andmete ühendamisel saadud analüüsi tulemus. See näitab ühe kalli ettevõtete arvel oleva automudeli (Toyota Land Cruiser hinnaga ca 50 000 eurot) omanike poolt Eesti Maksu- ja Tolliametile (EMTA) deklareeritud brutopalga jaotust (vt alljärgnev joonis). Kahe kolmandiku autoomanike brutopalk on alla 1200 euro kuus (2013. aasta andmed). Netopalk sellisel juhul on mitte rohkem, kui 940 eurot. 50 000 eurot maksva auto liisingu kuumakse 5-aastase liisingu korral on ligi 600 eurot ning auto omamise ning kasutamisega seonduvad keskmised kulud (kindlustus, kütus, hooldus, remont) lisavad kogukuludele veel umbes sama palju otsa.

2

Joonis: ettevõtte arvel olevate Toyota Land Cruiserite omanike brutopalga jaotus (allikas: Maksu- ja Tolliamet, Maanteeamet, Madis Abeni arvutused)

Täiendavalt on vastavalt EMTA 2013. aasta andmetele 5700 ettevõtet ilma sisulise tegevuseta, kuid nende arvel ligi 7000 autot, ehk kümnendik kõigist firmaautodest. Ettevõtetesse ostetakse keskmiselt võrreldes eraisikutega ligi 30% kallimaid kasutatud autosid ning ligi 70% kallimaid uusi autosid (allikas: Eesti Panga liisingustatistika, EMTA tehingustatistika, Rahandusministeeriumi arvutused). Lisaks on keskmine ettevõtete autode võimsus vastavalt maanteeameti sõiduautode registri andmetele ja rahandusministeeriumi arvutustele suurem kui eraautodel (89 kW vs 114 kW). Vastavalt tööjõu-uuringule käib firmaautoga peamise transpordiliigina tööl üle 70 000 inimese, firmaautosid kehtiva liikluskindlustusega on kokku vaid 75 000 (Maanteeamet, EMTA, liikluskindlustusregister). Erisoodustust sellelt deklareeritakse palju vähem. Teiste riikide kogemuse põhjal on firmaautode erasõitude osakaal 60-80% (sellele viitab ka MNT läbisõidu-uuring). Eesti on uute autode CO2 emissiooni ja võimsuse poolest ELis esimene (s.t kõige keskkonnakahjulikum).

Mis ja kus on firmaautod kajastatud?

Firmaautode kajastumine maksudeklaratsioonidel on samuti problemaatiline. Üldse kajastub käibedeklaratsioonidel firmaautosid 66 000, kuid liikluskindlustusregistri ja liiklusregistri andmetel peaks aktiivkasutuses olevaid autosid olema umbes 75 000.

Seega osa autosid on maksustamise mõttes „kadunud“. Segakasutuses autosid on 44 000, millelt laekub aastas 17 miljonit eurot käibemaksu (allikas: EMTA 2015, rahandusministeeriumi arvutused). Seda segakasutust deklareerib 24 000 ettevõtet, ehk keskmiselt on see 1,8 autot ettevõtte kohta. Erisoodustust deklareerib vaid 6 800 ettevõtet ehk alla kolmandiku neist ettevõtetest, kes teisel maksudeklaratsioonil ütlevad, et nende autod on ka erakasutuses.

Täpne autode arv, millelt erisoodustust makstakse, pole teada, kuid on selge, et käärid on siin suured. Tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt laekus 2015. aastal 25 miljonit eurot (allikas: EMTA 2015, rahandusministeeriumi arvutused). Kaasneva positiivse nähtusena lisandus neist 4 miljonit eurot koos firmaautode käibemaksusüsteemi muudatusega pärast 2014. aasta detsembrit.

Selliste eripärade üheks põhjuseks on juba mainitud maksustamise ebavõrdsus. Isegi kui teha ainult erasõite ning maksta ära kõik maksud, on rahaliselt kõige otstarbekam osta auto just juriidilise isikuna. 25 000 eurot maksva auto puhul (koos muude kuludega) maksab juriidiline isik viie aasta jooksul eraisikuga võrreldes 26 000 eurot vähem makse. Eraisik maksab 39 000 eurot ning juriidiline isik 13 000.

ETTEPANEK: lihtsam ja õiglasem süsteem

Võttes kõike eelnevat arvesse, oli meie ülesanne analüüsida ning selle põhjalt leida lihtne ja õiglane tööandja poolt töötajale sõiduki kasutada andmise erisoodustuse süsteem. Lihtsus ja õiglus on enamasti aga teineteist välistavad nähtused. Lihtne süsteem lööb kõiki ühe puuga, mis pole õiglane. Õiglane süsteem võib aga olla halduslikult koormav ja keeruline, kuna autod võivad olla erakasutuses väga erineval määral. Samuti ei soovinud me erisoodustuse arvestusel kasutada selliseid näitajaid, millega on kerge manipuleerida.

Kui vaadata Euroopasse, siis tüüpiliselt on auto erisoodustuse aluseks mingi osakaal auto ostuväärtusest (6%-30%).

Tüüpiliselt on sellele lisatud ka erinevad määrad aastase läbisõidugrupi-, CO2 emissioonide grupi, võimsuse vms kohta. Süsteeme on palju erinevaid. Selleks, et vähendada võimalusi manipulatsiooniks, kasutavad enamus riike erisoodustuse arvestamisel mingit kindlat väärtust või rusikareeglit.

Auto rahaline väärtus on teoreetiliselt üks parimaid näitajaid iseloomustamaks auto väärtust hüvena töötaja jaoks, kuid probleemiks on siin nii selle õiglase hindamise keerukus (väärtus on muutuv ja osaliselt subjektiivne suurus), kui ka selle suurusega manipuleerimise oht.

Euroopas on auto väärtuse hindamisel kasutatud ka auto turuväärtust, kindlustusväärtust, ostuväärtust, asendamisväärtust, automüüjate hinnakirjade hindu või sarnase auto liisingukulu suurust, ka keskmist taksokilomeetri hinda. Nende kõigiga on sarnased hindamise ja manipuleerimisega seotud probleemid

Auto läbisõit erisoodustuse alusena on selles mõttes hea, et see iseloomustab auto reaalset kasutusaktiivsust ja on seega otseses seoses hüve väärtusega. Väiksema kasutuse puhul on maksukohustus väiksem ning suurema kasutuse puhul suurem. Küll on aga problemaatiline selle mõõtmine sellise täpsuse ja usaldusväärsusega, mis maksuvaidlustes adekvaatne oleks.

CO2 emissioon on erisoodustuse alusena hea keskkonna aspektist ning kuna uuemad autod on reeglina parema näitajaga, soodustaks see ka autopargi uuendamist. Küll aga pole selle näitaja seos auto hinnaga piisavalt tugev, et saaks öelda, et see näitaja iseloomustab hästi auto rahalist väärtust.

Näitaja, milleni jõudsime, on sõiduki võimsus. Võimsus on statistilises mõttes ülitugevas korrelatsioonis auto hinnaga (üle 90%). Analüüsiks uurisime uute ja kasutatud autode hindu autode kohta, mis reaalselt meie liiklusregistris ettevõtete arvel on. Iga mudeli kohta otsisime võimalikult sarnased müügil olevad mudelid ning auto hinna leidmiseks võtsime nende keskmise. Korrelatsioon on tugev nii markide ja mudelite vahel – erinevate tootjate võimsamad mudelid on kallimad, kui ka ühe mudeli piires – st sama automudel võimsama mootoriga on kallim, kui nõrgema mootoriga mudel.

3

Joonis: Eesti ettevõtete 2015. aastal registreeritud autode juhuvalimi hinna ja võimsuse seos (allikas: Maanteeamet, rahandusministeeriumi arvutused)

Sarnane seos säilib ka vanemate autode puhul. Võimsuse ja hinna korrelatsioon on 83% ka 10 aastat vanade autode puhul. Võimsusel on keskmiselt tugev statistiline seos CO2  emissioonide näitajaga, mis kaasneva nähtusena suunab maksustamist ka rohkem keskkonnakahjule.

Täiendavalt on oluline sisse tuua auto vanus, kuna auto vananedes selle väärtus väheneb (vt allolevat joonist). Vaid kaks aastat vana auto puhul väheneb selle väärtus 20% võrra ning 10 aastaga on auto väärtus langenud ligi 80%.

4

Joonis: Eesti ettevõtete autode väärtus ja vanus, vanusegrupi keskmised (allikas: rahandusministeeriumi arvutused)

Kuna auto vanus mõjutab nii tugevalt auto väärtust, on vaja ka seda erisoodustuse alusena arvestada. Küll on aga oluline välja tuua, et autoga seotud kulud ei koosne vaid auto enda väärtusest. Alljärgneval kahel joonisel on välja toodud analüüs, millest nähtub, et esialgu moodustab autokuludest suurema osa auto enda ostukulu (joonisel carrying) ning hiljem muud autoga seotud kulud (joonisel operating) (kütus, remont, hooldus, kuluvad osad jne). Sealjuures muud autoga seonduvad kulud ajas kasvavad.

5

Joonis: Autokulude jaotus auto vanuse suhtes (allikas: ConsumerReports)

Samuti on süsteemi parameetreid sättides oluline silmas pidada muid autoga seonduvaid kulusid lisaks auto hinnale. Viie aastaga moodustavad muud autoga seotud kulud umbes poole kõigist autoga seotud kuludest (joonisel oranž).

6

Joonis: Autokulude jaotus liigiti ning ajas (allikas: ConsumerReports)

Maksustamisel on oluline jälgida, kes maksukoormust kannab. Autode võimsuse jaotus on toodud alljärgneval joonisel. Keskmine ettevõtte sõiduauto võimsus on 114 kW (joonisel punases tulbas) ning mediaanvõimsus on 103 kW. Enamus firmaautodest asub võimsusvahemikus 50-130 kW.

7

Joonis: Eesti ettevõtete autode võimsuse jaotus (allikas: Maanteeamet, rahandusministeeriumi arvutused)

Eelnevale tuginedes ning ka asjassepuutuvate ettevõtjate esindajatega arutledes jõudsime järgme ettepanekuni.

Auto võimsusest ja vanusest sõltuv baas:

Auto erisoodustuse väärtus sõltub auto võimsusest ning vanusest. Kilomeetripõhine arvestus kaoks. Üks lisanduv kW muudab erisoodustust 1,96 euro võrra. Keskmise auto (114 kW) erisoodustus oleks 223,4 eurot kuus, millelt tulu- ja sotsiaalmaks oleks 148 eurot kuus (praegu 169,6 eurot). Vanusekoefitsient 75% vähemalt viis aastat vanade autode puhul (erisoodustus on 75% täisväärtusest). Keskmise auto puhul oleks see 167,6 eurot ning tulu- ja sotsiaalmaks 111 eurot kuus.

Arvuliselt on valdav enamus autosid allpool keskmist, seega enamuse (täismääralt maksjate) maksukoormus väheneb.

Alljärgnevas tabelis on esitatud näited erinevatest automudelitest, nende erisoodustuse väärtusest meie ettepaneku kohaselt ning selle võrdlusest praegu kehtiva erisoodustuse suurusega.

Tabel: Autokulud ja maksud erinevate tüüpmudelite puhul vastavalt muudatusettepanekule

Mudel Võimsus (kW) Erisoodustus (kW * 1,96), eurot kuus Keskmised autokulud kuus[1] Erisoodustuse osakaal autokuludest Maksud ilma KM-ta, eurot kuus Muutus 169,60lt
Škoda Fabia 44 86 232 37% 57 -66,40%
Nissan Micra 59 116 270 43% 77 -54,60%
Škoda Octavia 81 159 408 39% 105 -38,10%
Nissan Juke 86 169 408 41% 112 -34,00%
Mazda 6 110 216 596 36% 143 -15,70%
Honda CR-V 114 223 736 30% 148 -12,70%
Audi A4 140 274 912 30% 182 7,30%
Toyota Land Cruiser 207 406 1650 25% 269 58,60%
Mercedes-Benz S500 335 657 2940 22% 435 156,50%

[1] Muud kulud moodustavad poole auto ostukuludest 5 aasta jooksul

Sellise süsteemi rakendamine nõuab ka teatavaid tehnilisi muudatusi. Lisaks on oluline silmas pidada senist autoomanike käitumist ning võimalikke muudatusi selles. Oleme teinud ettepanekud senise süsteemi muutmiseks järgmiselt:

  • Läbisõidu arvestust (sõidupäevikut) ei peeta
  • Pettuste vältimiseks tuleb auto kasutusotstarbe ette deklareerida ning käibemaksu saab maha arvata üksnes katkematu kaheaastase kasutusega 100% ettevõtluses
  • Et tagada parem sotsiaalne kontroll autode maksustamise osas, võiksid 100% ettevõtluses kasutuses olevad sõiduautod, sh riigiettevõtete autod, olla märgistatud
  • Arvestus käib täiskuu-, mitte päevapõhiselt, kuna sõidupäevikut ei ole – alla kuu arvestuse jaoks jääb isikliku auto kasutamise maksuvaba hüvitis kuni 335 euro ulatuses
  • Kaubikuomanikud võivad sama süsteemi kasutada vabatahtlikult

Analüüsime täiendavalt seda, kuidas võimalikult vähese halduskoormusega kõigi jaoks tagada see, kuidas maksuhalduri jaoks rahuldavalt viisil ja seeläbi vältides maksuvaidlusi, eristada segakasutuses ning täielikult ettevõtluses olevaid autosid.

Kokkuvõttes leiame, et meie ettepaneku järgselt on firmaautode erisoodustuse süsteem lihtsam – kaob arvestuse pidamine ning erisoodustuse alus oleks kõigile selge ning üheselt mõistetav ning mitte manipuleeritav; õiglasem – kallim auto on rohkem maksustatud ning odavam auto vähem maksustatud; halduslikult kergem nii maksuametnikele kui ka ettevõtetele, kuna kaob arvestuse pidamine. Lisaks on muudatus enamikule autokasutajatele praegusest soodsam.

Maksuvõlg ja heastamine uues riigihangete seaduse eelnõus

Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabiosakonna nõunik Mario Sõrm Mario Sõrm

Viimasel ajal on ajakirjanduse veergudel väljendatud seisukohti justkui avaks riigihangete seaduse eelnõu uksed võimalusele sõlmida hankelepinguid ebaausate või maksuvõlaga pakkujatega. Sellisteks süsimustadeks stsenaariumiteks pole siiski ainest.

Kuigi uue riigihangete seaduse üks peamisi eesmärke on hangete korraldamist lihtsustada, on riigihankeõigus sellele vaatamata küllaltki keeruline valdkond, milles veatu orienteerumine nõuab detailidesse süvenemist.

Maksuvõla ja heastamise kohta kavandatavate muudatustes selguse saamiseks tuleks esmalt selgelt eristada, millal on tegemist heastamisega ja millal mitte. Kõige lihtsam on seda erinevust mõista nii, et maksuvõla tasumine ja heastamine on kaks ise asja ning viimast käsitlevad reeglid maksuvõla tasumist kuidagi ei puuduta. Selle põhimõtte selgemaks rõhutamiseks oleme esitanud riigikogule ka vastava muudatusettepaneku.

Maksuvõlg peab olema tasutud hankelepingu sõlmimise ajaks

Riigihangete seaduse eelnõus on sätestatud, et hankija ei tohi sõlmida hankelepingut ja peab hanke-menetlusest kõrvaldama ettevõtja, kellel on riikliku maksu, makse või keskkonnatasu maksuvõlg. Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus ette nähtud uuendus, et ettevõtjat ei kõrvaldata, kui ta on hankija antud tähtpäevaks maksuvõla tasunud või ajatanud. Selline reegel tuleb meile kohustuslikuna Euroopa Liidu direktiividest.

Asjaolu, et maksuvõlaga pakkuja saab hankemenetluses pakkumuse esitada ei saa seetõttu ka kellegi õigusi rikkuda, kuna temaga tohib lepingusse astuda ainult siis, kui see pakkuja on hankemenetluse kestel tähtaegselt oma maksukohustused täitnud. Eriti oluline on, et maksuvõlga ei tohi olla hankelepingu sõlmimise ajal. Selles veendumiseks tuleb hankijal kindlasti kontrollida edukal pakkujal maksuvõla puudumist. Kui edukal pakkujal on hankelepingu sõlmimise ajal maksuvõlg, tuleb anda talle võimalus see ära tasuda.

Maksuvõla olemasolu või puudumise kohta teeb pakkuja märke hankepassi. See ei tähenda aga, et hankija võla puudumist kontrollima ei pea, vaid eelnõu kohustab enne hankelepingu sõlmimist alati eduka pakkuja maksuvõla puudumist kontrollima. Kui pakkuja on hankepassis maksuvõlga tunnistanud, peab hankija samamoodi seda kontrollima ning võla olemasolul andma võimaluse see ära maksta või ajatada. Juhul, kui pakkuja on hankepassis maksuvõla küsimuses valetanud, on võimalus selline pakkuja kõrvaldada valeandmete esitamise eest, sõltumata sellest, kas pakkuja on hiljem oma maksuvõla tasunud või ajatanud.

Heastamine

Heastamine annab pakkujale võimaluse tõendada hankijale, et kuigi tal on kõrvaldamise alus, on ta rakendanud meetmeid oma usaldusväärsuse taastamiseks ning seetõttu tuleks ta kõrvaldamata jätta. Inglise keeles ka terminiga „self-cleaning“ nimetatud instrumenti saab eelnõu kohaselt kasutada hankemenetlustes, mille lepingu eeldatav maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära, mis on asjade ja teenuste puhul 135 000 ja ehitustööde puhul 5 225 000 eurot.

Kui ettevõtja soovib heastamise võimalust kasutada, siis peab ta koos taotluse või pakkumusega esitama tõendid, et on kasutusele võtnud meetmeid oma usaldusväärsuse taastamiseks. Sellisteks meetmeteks võivad olla näiteks rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine, uurimisasutustega aktiivse koostöö tegemine või tehnilised ning organisatsiooni ja töötajatega seotud meetmed, mis võimaldavad edasisi rikkumisi ära hoida.

Näiteks kui ettevõtja on toime pannud konkurentsikuriteo, peaks selle heastamiseks hüvitama kannatanutele süüteost tekitatud kahju, tegema Konkurentsiameti ja prokuratuuriga koostööd, kasvõi leebusprogrammi raames ning muutma oma sisemisi protseduure.

Arusaadavalt võivad asjakohased meetmed iga kõrvaldamise aluse puhul olla erinevad ning on täiesti võimalik, et kõiki kõrvaldamise aluseid ei olegi võimalik heastada, näiteks kui on välja kuulutatud ettevõtte pankrot, siis toimub ettevõtte likvideerimine ning selle fakti heastamine enam võimalik ei ole.

Hankija hindab talle esitatud tõendeid ning teeb selle kohta põhjendatud otsuse. Mõistagi võib sellise otsuse tegemine tunduda hankijale alguses keeruline, kuid rahandusministeerium ja Riigi Tugiteenuste Keskus on valmis oma pädevuse piires hankijaid ka heastamisega tõusetuda võivates küsimustes abistama. Kindlasti saab hankija ka ise olla proaktiivne ning uurida teistelt haldusorganitelt näiteks kas uurimisasutustega on tehtud aktiivset koostööd.

Heastamist on kõige enam kasutatud Saksamaal, Austrias ja Itaalias ning vastav võimalus on ette nähtud ka Euroopa Liidu institutsioonide enda hangete puhul. Tõenäoliselt saab heastamise võimaluse kasutamine Eestis olema vähemalt esialgu küllaltki harvaesinev. Seetõttu ei nähtagi eelnõus ette kuigi üksikasjalikke reegleid, vaid aasta pärast seaduse jõustumist hinnatakse, kas ja millist praktikat on vahepeal tekkinud. Selle põhjal otsustatakse, kas heastamise reeglid vajaksid täpsustamist või muutmist, näiteks seda, et heastamismeetmeid hindaks hankija asemel keskselt kindlaksmääratud asutus.

Pakkuja kõrvaldamine varasemate lepingute rikkumise eest

Eelnõuga nähakse ette, et hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, kes on pidevalt või oluliselt rikkunud varasemaid hankelepinguid, mille tagajärjel on rakendatud õiguskaitsevahendeid. Teisisõnu võib kõrvaldada ettevõtja, kes on varasemat hankelepingut rikkunud kas oluliselt või rikkunud varasemaid hankelepinguid korduvalt, mille tagajärjeks on olnud hankija poolt õiguskaitsevahendite rakendamine.

Seega kui näiteks pakkuja on viivitanud asja üleandmisega, mille tõttu on hankija rakendanud leppetrahvi, tuleks alati hinnata, kas viivitus oli hankelepingu kontekstis oluline. Tõenäoliselt ei saa kontoritoolide üle andmisel kaasnenud ühepäevast viivitust pidada hankelepingu oluliseks rikkumiseks.

Nõustume, et selle kõrvaldamise aluse rakendamine oleks lihtsam, kui hankelepingu rikkumine oleks tõendatud kohtuotsusega. Ent siin võib kohe küsida: kui palju tegelikult selliseid kohtuvaidlusi üldse on? Mitte eriti palju. Teiseks võtab kohtutee kaua aega, ent lepingu sõlmimiseni tahetakse üldjuhul jõuda võimalikult kiiresti, seetõttu ei tule paljudele hankijatele kohtuotsuse ootamine kõne alla. Lisaks ei võimalda ka direktiiv piirata kõrvaldamise aluse tõendamist üksnes jõustunud kohtuotsuse abil.

Kindlasti on nende eespool kirjeldatud uute meetmete kasutuselevõtuks vaja aega ja harjumist. Hankijate ja pakkujate abistamiseks pakub rahandusministeerium ja Riigi Tugiteenuste Keskus nõustamist ning annab omapoolseid suuniseid riigihangete infoportaalis.

Artikkel avaldati esimest korda Äripäev onlines 29. juunil 2016. aastal.

 

Maksude vältimise vastasest direktiivist – kellele, kuidas ja milleks?

Dmitri Jegorov, maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Artikkel on avaldatud Äripäeva teemaveebis raamatupidaja.ee

Dmitri-Jegorov_1RP0251

Viimasel Ecofinil arutasid EL-i rahandusministrid Brüsselis äriühingu tulumaksust kõrvalehoidumise vastast paketti. Üks osa sellest on maksude vältimise vastane direktiiv (ingl. k. anti-tax avoidance directive, ATAD), mille Euroopa Komisjon käis välja selle aasta alguses. Erinevalt eesistuja Hollandi plaanitust ei sündinud sel kohtumisel poliitilist kokkulepet ja välismeedias nimetas seda mõni väljaanne lausa läbikukkumiseks. Samas teades, kui erinevad on EL liikmesriikide kasumimaksustamise reeglid ja kui ägedalt arutati ja arutatakse antud direktiivi kõikvõimalikel tasanditel, siis vaadates direktiivi teksti arengut alates Komisjoni ettepanekust kuni viimase nn kompromisstekstini, tuleb tunnistada, et kokkulepe sünd ei ole lähiajal üldsegi välistatud.

Direktiivi ettepanekust teatakse Eestis kahetsusväärselt vähe. Ka koostööpartnerid, kellelt oleme küsinud selle kohta arvamust, tunnistavad, et see on kohati liiga keeruline. Direktiivis endas on kuus sisulist teemat, millest kolm on pärit OECD BEPS-i* nimelisest algatusest ja ülejäänud kolm on vanad tuttavad EL-i enda algatusest nimega CCCTB*, mida paljud usuvad olevat esimene samm üle-euroopalise tulumaksu kehtestamise teel. Direktiiv on mõeldud de minimis reeglina, mis tähendab, et liikmesriigid võivad vajadusel kehtestada ka rangemaid piiranguid. Piirangud ise puudutavad järgmisi teemasid: laenuintresside piirang, väljumismaks, asendusklausel, kontrollitavad välismaised äriühingud, hübriidolukorrad ja üldine pettuste vastane reegel. Nii mõnigi direktiivi artikkel tõotab muuta meie maksusüsteemi ja seetõttu tasub hetkel Brüsselis arutatavaga kursis olla.

  • BEPS (ingl k base erosion and profit shifting ehk maksubaasi õõnestamise ja kasumi nihutamise vastaste meetmete pakett)
  • CCCTB (ingl k common consolidated corporate tax base ehk ühtne konsolideeritud ettevõtte tulumaksu baas)

Üleliigne intress

Laenuintresside piirangutega soovitakse reeglina ohjata kasumi väljaviimist kõrge maksumääraga riikidest, kui laenukapital moodustab intressimaksja kapitalistruktuurist kunstlikult liialt suurt osa. Euroopa Komisjon pakub aga oma direktiivi ettepanekus seada intresside mahaarvatavusele tingimuseks ettevõtte piisava kasumilikkuse. Direktiiv lubab tulevikus maha arvata intresse vaid kuni 30% ulatuses intresside-, maksu- ja kulumieelsest kasumist (EBITDA), nimetades seda piirmäära ületavat osa üleliigseks intressiks. Kuna Eesti kasumimaksu reeglid ei tunne sellist asja, nagu kulu mahaarvamine kasumist, siis meile võib see reegel tähendada, et üleliigset intressi maksustataks nii nagu nt ettevõtlusega mitteseotud kulu. EBITDA ise selgub ju lõplikult alati alles järgmisel aastal, kui valmib majandusaasta aruanne, seetõttu saabubki maksustamishetk mõnikord alles poolteist aastat pärast intressimakset. Kui aga kasumi asemel ilutseb aruandes kahjum, siis üleliigset intressi ei maksustata, kui see on kahjumist suurem. Seda seetõttu, et ka traditsioonilise maksusüsteemiga riikides ei tekitaks sellise üleliigse intressi väljavõtmine lubatud kulude hulgast maksustatavat kasumit ega kasumimaksu. Nagu see poleks veel piisavalt keeruline, kehtiks direktiivi kohaselt reegel, et maksustatud üleliigset intressi võib tulevastele perioodidele edasi lükata. Kui seejärel ei teki mõnel kasumlikul aastal üleliigset intressi, saab minevikus tasutud maksu tagasi küsida.

Eespool toodu on vaid üks nägemus sellest, kuidas võiks antud direktiivi rakendada meie tingimustes. Kindlasti peame oma ülesandeks ka lihtsamate alternatiivide otsimist, kui need aitavad saavutada sama eesmärki. Aga nii neile, kes suutsid selle keerulise mõttekäiguga lõpuni kaasa mõelda, kui ka neile, kelle jaoks katkes mõttelõng juba eelmise lõigu alguses, võib rahustuseks öelda, et miski sellest artiklist ei ole kohustuslik üksikettevõtetele (kes ei oma tütaräriühinguid ega sidusettevõtteid ning ei ole ise selline ning kellel samuti puuduvad püsivad tegevuskohad). Ka on täies mahus mahaarvatavad, ehk meie mõistes maksuvabad, intressid summas kuni 3 miljonit eurot aastas. Finantsasutusi võib selle piirangu alt samuti välistada.

Väljumismaks

Väljumismaksud on olemas paljudes riikides ja see on midagi, mida direktiiv laiendaks kõigile ELi liikmesriikidele. Maks ise on seotud vajadusega maksustada vara väljaviimist riigist ja selle riigi maksuhalduri käeulatusest, kui see vara aitas enne väljaviimist vähendada maksustatavat kasumit maksuamortisatsiooniga, mis on olnud vara tegeliku väärtuse vähenemisest kiirem. Nt soetab püsiv tegevuskoht ettevõtluses kasutatavat vara, mille maksustamisväärtus kiire amortisatsiooni tõttu on paari-kolme aasta pärast null, aga tegelik turuväärtus hoopis 100 tuhat eurot. Realiseerides seda vara tegutsemisriigis, saaks püsiv tegevuskoht 100 tuhat eurot maksustatavat kasumit. Viies aga seda peakontorisse teise riiki või andes seda üle teises riigis tegutsevale püsivale tegevuskohale, pageb maksubaas ühest riigist teise ja nii jääb esimene riik maksust ilma. Euroopa Kohus aktsepteerib sellise väljumismaksu võtmist, kuid üldjuhul keelab teha seda koheselt täissummas, sest see oleks vastuolus ELi põhivabadustega (asutamisvabadus või kapitali vaba liikumine). Kohtu jaoks üldiselt vastuvõetav tähtaeg sellise maksu tasumiseks on viis aastat. Komisjon teebki direktiivis ettepaneku, et vara väljaviimisega tekkiv maksubaasi nihutamine ühest liikmesriigist teise oleks maksustatud kõikjal ELis, seda siis samade või sarnaste reeglite alusel viie aasta jooksul. Jooksva kasumimaksu puudumine Eestis tingis aga vajaduse taotleda Eestile erandi sissekirjutamist direktiivi, sest püsivad tegevuskohad ongi meil maksustatud esimest (ja viimast) korda vara väljaviimise hetkel ning kasumi- ja väljumismaksu eristamine ei ole Eestis võimalik. See on keeruline ka seetõttu, et mõiste maksuamortisatsioon on meie maksusüsteemile juba 17 aastat olnud võõras ja Eesti peab otsima oma eripäraseid võimalusi selle sätte mõtte rakendamiseks.

Asendusklausel

Asendusklausli artikliga soovib Komisjon tagada, et madalalt maksustatud kasumid, mis sisenevad ELi kolmandatest riikidest ja ei ole teenitud sealsest aktiivsest majandustegevusest, ei saaks üheski liikmesriigis nautida topeltmaksustamise vältimisel välistusmeetodit, vaid langeks tasaarvestus- (ehk krediidi-) meetodi alla. See tähendab, et sisenemisriigi maksumäärast puudujäävat osa tuleks alati juurde maksta, v.a kui liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel on sõlmitud maksuleping. On küllaltki tõenäoline, et selles artiklis ei õnnestugi liikmesriikidel kokku leppida ja see jääb direktiivist praegusel hetkel välja, sest vastasseis sellele, olgugi et esialgsest väiksem, on ikka veel tuntav.

Vastu olemiseks võib olla erinevaid põhjuseid, millest siinkohal tooks välja kaks. Esiteks direktiiv sätestab, et kolmanda riigi maksumäär on madal, kui see on vähem kui 40% kasumi sisenemise liikmesriigi maksumäärast. Sellise reegli korral ei saa loomulikult enam rääkida tervet ELi hõlmavast koordineeritud lähenemisest, sest see, kas kolmanda riigi maksumäär on madal või mitte, sõltuks sellest, millise liikmesriigi kaudu kasum esimest korda ELi siseneb. Seega probleemi lahendamise asemel peidaks direktiiv seda probleemi enne kõrgema maksumääraga liikmesriiki sisenemist mõnda madalama maksumääraga liikmesriiki, kust edasi on seda võimalik ELi sees maksuvabalt ringelda. Kui sisenemise liikmesriigi enda maksumäär on 10%, siis on madalaks maksumääraks tema kaudu sisenemisel 4%. Kui aga sisenemise liikmesriigi maksumäär on 35%, peetakse kolmanda riigi puhul madalaks maksumääraks 14%, mis on kõrgem kui mitme ELi enda liikmesriigi maksumäär. Teiseks ei ole väga paljudele riikidele põhimõtteliselt vastuvõetav mis tahes viisil kohustuslike miinimummaksumäärade kehtestamine otseste maksude valdkonnas, sest EL aluslepingute kohaselt on maksustamine iga liikmesriigi suveräänne õigus, niikaua kui see ei ole vastuolus ELi nelja põhivabadusega.

Välismaine kontrollitav äriühing

Liikmesriigi maksumaksja kontrolli all olev välismaine äriühing peab selle direktiivi ettepaneku järgi sattuma liikmesriigi maksu alla isegi juhul, kui ta tegutseb täielikult väljaspool seda liikmesriiki. Seda juhul, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab liikmesriigi maksumaksja kontrollima rohkem kui 50% välismaise äriühingu kapitalist (hääleõigustest) või omama õigust saada rohkem kui 50% välismaise äriühingu kasumist. Teiseks peab kontrollitava äriühingu tegutsemise riigis kehtima maksumäär, mis on 50% võrra madalam kui kontrolliva maksumaksja koduriigi efektiivne maksumäär. Ja kolmandaks peab selle välismaise äriühingu tulu olema midagi muud, kui tulu tegelikust majandustegevusest, mida tõendaks vajalike töötajate, seadmete, vara ja tegutsemispinna olemasolu.

Eestis kehtib juba praegu mõnevõrra sarnane reeglistik, kuid see puudutab offshore’e omavaid füüsilisi isikuid. Direktiivi ettepanek kohustab meid maksustama ka juriidilise isiku kontrolli all olevaid välismaiseid äriühinguid. Õnneks on direktiivi arutelude käigus jõutud tõdemusele, et selle artikli mõjualasse peaksid jääma vaid kunstlikud skeemid, mis on suunatud kasumi nihutamisele, ja tegelik majandustegevus, mis toimub mujal ja naudib sealses maksukeskkonnas madalamaid maksumäärasid, ei peaks olema igal juhul ELis maksustatud ELis kehtivate määrade järgi. Esialgne direktiivi ettepanek sellist välistust ei sisaldanud ja oli seetõttu probleemiks paljude liikmesriikide jaoks, s.h ka Eestile. Siiski on teatud vastasseis sellele artiklile seni veel olemas, sest siin, nagu ka asendusklausli puhul, leiab mainimist miinimummaksumäär, mis mõne riigi arvates tähendab katseid ära võtta tüki liikmesriikide maksusuveräänsust. Eestil jaoks on selle artikli puhul jätkuvalt küsitav, miks kohustab direktiivi viimane tekst liikmesriike andma krediiti välismaal makstud tulumaksu ulatuses ning lubab võtta Eestis vaid meie maksumäärast puudujäävat maksu. Tuletan meelde, et artikkel laieneb vaid kunstlikele skeemidele, millega kasum on Eestist kunstlikult ära nihutatud. Seetõttu oleks loogiline, et vales kohas makstud maksu võrra ei peaks võimaldama mahaarvamist maksustamisõigust omavas riigis.

Hübriidsed ebakõlad

Nii maksureeglid kui ka äriõigus on riigiti erinev. Seetõttu võib juhtuda, et üks ja sama majanduslik sooritus – tehing või toiming – võib olla erinevates riikides defineeritud erinevalt. Kõige lihtsam näide sellisest ebakõlast on eelisaktsiate dividend. Kuna eelisaktsial on nii oma- kui ka laenukapitali tunnuseid, siis ka sellelt saadud tulu võib olla ühes riigis dividend, aga teises riigis intress. Kui maksjariik peab sellist tulu intressiks ja lubab selle kasumist maha arvata (s.t maksuvabaks jätta), siis teine riik võib käsitleda seda dividendiks ja samuti mitte maksustada, sest see on kasum, mis ei ole teenitud saajariigis. Sellisest hübriidsest ebakõlast sünnib topeltmittemaksustamise olukord. Ka võib kohata selliseid olukordi, kus üks ja sama isik või moodustis on ühtede riikide jaoks maksumaksja ja teiste riikide jaoks mitte. Eestis ei ole nt seltsing maksumaksja, aga samas võib mõnes riigis ka juriidiline isik mitte olla maksumaksja ja tema saadud tulu omistatakse koheselt nt isikus osalust omavatele füüsilistele isikutele.

Direktiiv pakub selliste ebakõlade ja topeltmittemaksustamise puhul lähtuda maksjariigi õigusest anda mahaarvamise või mittemaksustamise õigus sellisele isikule või tulule esimesena. Sel juhul ei tohi saajariigis seda tulu või isikut enam maksust vabastada. Kui aga saajariigis ei arvata mõnda tululiiki üldse tulude hulka, siis esimene ehk maksjariik ei tohi anda sellele tulule maksuvabastust. Kulu mahaarvamise õigust tuleb siinkohal mõista samamoodi kui tulule antavat maksuvabastust, kuigi formaalselt on tegemist erinevate mõistetega, ent mis on ühe maksumaksja jaoks kulu, on teise maksumaksja jaoks tulu. Peamine on, et oleks tagatud selle artikliga taotletav eesmärk – topeltmittemaksustamise vältimine.

Üldine pettuste vastane reegel

Direktiiv reguleerib mitmeid olukordi, kus, nagu kardetakse, on võimalik painutada maksureegleid või kasutada ära maksusüsteemide erisusi, et minimeerida maksukohustust. Samas selge on ka see, et kõiki selliseid olukordi ei ole kunagi võimalik kirja panna. Seetõttu on üks direktiivi artiklitest on n-ö universaalne reegel. Direktiiv teeb riikidele kohustuslikuks ignoreerida tehinguid, toiminguid või mis tahes tegutsemisviise, mille peamine või üks peamistest eesmärkidest on seaduse eesmärgiga vastuolus oleva maksueelise saamine, sest need tehingud, toimingud ja tegutsemisviisid ei ole kõiki asjassepuutuvaid fakte ja asjaolusid arvestades ehtsad.

See kohustus on üldine pettuste vastane reegel, mis peegeldab meilgi ammu kehtivat põhimõtet, mis on kirjas maksukorralduse seaduse §§-des 83 ja 84. Uue direktiivi kohaselt peavad kõik liikmesriigid eirama maksumaksja puhul nii sellist tegutsemist, mis on kirja pandud vaid paberile ja mis tegelikult ei leia aset, kui ka sellist, mis leiab küll aset, aga on suunatud kas ainult või peamiselt maksueelise saamisele. Direktiiv ei nõua seejuures tuvastamist, milliseid tehinguid maksumaksja tegelikult teeb, vaid keelab ühemõtteliselt ebaehtsate olukordadega arvestamise.

 

 

Riigihangete korraldamine on praktikas heal tasemel

Kati OrgmetsKati Orgmets, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnajuhataja asetäitja 

Hanketegevus on Eestis heal tasemel, selgus hiljuti valminud riigihangete plaanilise järelevalve tulemusena. Vähenenud on hankijate arv, kelle töös esines puudusi ning nõuetekohaste hankemenetluste rikkumisi esineb üksikuid ja need on enamasti tingitud teadmatusest.

Rahandusministeeriumi ülesandeks lisaks paljudele teistele tegevustele, on järelevalve teostamine hankijate üle riigihangete seaduses (RHS) sätestatud kohustuste täitmisel. Lisaks konkreetsete pöördumiste menetlemisele, viime läbi ka plaanilist järelevalvet, mis põhineb iga-aastasel riskianalüüsil.

Plaanilise järelevalve fookus on oluliselt laiem kui üks riigihanke menetlus – eesmärk on saada hankija riigihanke-tegevusest tervikpilt, vajadusel juhtida hankija tähelepanu puudustele ja kaardistada riigihanke-eeskirjade kohaldamisel tekkivate struktuursete probleemid. Selleks tehakse plaaniline järelevalvemenetlus konkreetse riigihanke menetluse üleselt. Lisaks on eesmärk kaardistada pikema ajaperioodi jooksul enamlevinud rikkumisi ja saada järelevalve tulemuste kokkuvõtva analüüsi kaudu terviklik ülevaade erinevatel hankijatel tekkivatest probleemidest. Analüüs võimaldab avalikkusel saada infot riigihangete regulatsiooni rakendamispraktikast ja ka teistel, valimist välja jäänud hankijatel hinnata oma igapäevase hanketegevuse korrektsust ja muutmisvajadust. Riigihanke-eeskirjade rakendamispraktikast ja rakendamisraskustest ülevaade annab ka väärtusliku sisendi riigihankepoliitika kujundamisse.

Vähenes hankijate arv, kelle töös esines puudusi

Mullu kontrollis rahandusministeerium plaanilise järelevalve raames 632 hanget, mille viisid 2014. aastal läbi 13 hankijat. Plaanilise järelkontrolli maht kasvas 2014. aastaga võrreldes 9,5 protsenti. Äsja valminud 2015. aastal läbiviidud plaaniliste järelevalvemenetluste kokkuvõte näitab, et vähenenud on hankijate arv, kelle töös esines puudusi.

Tööplaanipõhise järelevalve käigus tuvastasime enim järgmisi riigihanke-eeskirjade rikkumisi:
1.   Lihthanke ja/või hankemenetluse korraldamata jätmine
2.   Riigihanke õigusvastane osadeks jaotamine
3.   E-hangete nõutava (50%) osakaalu mittetäitmine
4.   Maksuvõlgade kontrollimisel kõrvalekaldumine seadusest
5.   Riigihanke aruande ja/või aruande lisa mittetähtaegne esitamine.

riigihangete enamlevinud rikkumiste võrdlus

2014. a ja 2015. a plaanilistes järelvalvemenetlustes selgunud enamlevinud rikkumiste võrdlus (valimisse kuulunud hankijate %, kellel esines RHS-i rikkumisi).

Võrreldes aasta varasemaga vähenes kõiki eelpool märgitud rikkumisi toimepannud hankijate osakaal. Oluliselt vähem esines riigihangete seaduse rikkumisi ettevõtete ja asutuste maksuvõlgade kontrollimisel ning riigihanke aruannete ja nende lisade esitamisel. Samuti kasvas nende hankijate arv, kes täitsid seadusest tuleneva e-hangete osakaalu nõude.

Üksikud rikkumised nõuetekohaste menetluste korraldamisel

Vaatamata sellele, et riigihanke korraldamata jätmist esines 10l hankijal 13st kontrollitust, ei viita see massilisele hangete korraldamata jätmisele. Enamikel eelpool mainitud kümnest hankijast tuvastati üksikuid rikkumisi nõuetekohase riigihanke menetluse läbiviimisel – viiel hankijal tuvastati riigihanke korraldamata jätmine ühel korral, kolmel hankijal kahel kuni viiel korral ning vaid kahel hankijal esines nõuetekohase riigihanke menetluse korraldamata jätmist rohkem kui viiel korral.

Nõutava riigihanke menetluse korraldamata jätmine tuleneb enamasti riigihangete seadusevastasest osadeks jagamisest. See on üldjuhul tingitud hankijate teadmatusest, et samaliigiliste asjade, teenuste ja ehitustööde tellimiseks võib küll korraldada mitu erinevat riigihanget, kuid õige menetlusliigi valikul tuleb sealjuures lähtuda erinevate hangete summeeritud maksumusest. Nõustume, et eelarveaasta jooksul ilmneb ka selliste soetuste vajadust, mille ettenägemine oli pea võimatu, kuid samas on nutikalt planeerides võimalik selliste juhuste esinemissagedust oluliselt minimeerida nt hankeplaani koostamise, raamlepingute sõlmimise jm meetoditega.

Samuti mängib olulist rolli asutusesisene infoliikumine. Õigusliku regulatsiooni nõuetekohase järgimise tagamiseks on oluline, et erinevad struktuuriüksused oleksid teadlikud teiste üksuste tegemistest ja soetuste planeerimine toimuks asutustes tsentraalselt ja terviklikult.

Koostöö hankijatega on positiivne

Plaanilise järelevalve üheks osaks on kontrollvisiit hankijate juurde, mille käigus tutvutakse dokumentidega, arutatakse erinevaid tähelepanekuid ning antakse soovitusi parema hankepraktika kujundamiseks. Vahetu kontakt annab võimaluse avatult rääkida erinevatest probleemidest ning jagada kohapeal konkreetsemaid praktilisi nõuandeid paremate tulemuste saavutamiseks. Praktika on näidanud, et personaalne kontakt on tõstnud nende hankijate teadvust ja julgust pöörduda ka hiljem küsimuste tekkimisel enne otsuste tegemist Rahandusministeeriumi riigihangete nõustamise poole. Koostöö hankijatega on seni olnud igati positiivne.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi rikkumisi esineb, on riigihangete korraldamine praktikas heal tasemel.

Loe täpsemalt 2015. aata riigihangete plaanilise järelevalve kokkuvõtet 2014. aasta kohta riigihangete registri kodulehelt

EL-i uus tolliseadustik tagab ettevõtjate võrdse kohtlemise kõikjal Euroopas

Piret Liira, tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna peaspetsialist

Artikkel on avaldatud ajakirja “Raamatupidamisuudised” maikuu numbris.Piret Liira

Euroopa Liidu uus tolliseadustik rakendus 1. maist 2016. Uue seadustiku ettevalmistamise peamine eesmärk oli ühetaoliste nõuete kehtestamine ja tollivormistuse uude, sarnasesse elektroonilisse keskkonda viimine kõikides liikmesriikides. Elektrooniline keskkond luuakse järk-järgult aastaks 2020 ning aastatel 2016-2020 rakendatakse üleminekusätteid. Strateegiline eesmärk on muuta kogu asjaajamine tolli valdkonnas paberivabaks.

Eestis seni kehtinud tolliformaalsused ei erine paljudes küsimustes sisuliselt uuest liidu tolliõigusest. Ettevalmistamisel olnud Eesti tolliseaduse, kus on jäetud välja liidu õigusaktides reguleeritud teemad, planeeritav jõustumisaeg on 1. detsember 2016. Tolliseaduse alusel kehtestatud tagatiste arvutamise korra ja sisenemisformaalsuste korra muudatused jõustusid varem, juba tänavu 1. mail.

Ettevõtjaid mõjutavad enim tollitagatiste regulatsiooni muudatused, teatud tolliprotseduuride ja siseriiklike lihtsustuste asendumine Euroopa Liidu korraga ning muutused tähtaegades ja piirmäärades.

Uus tolliseadustik paneb varasemast enam rõhku ettevõtja usaldusväärsusele. Juurdepääs tolli lubadele ja soodustustele antakse ainult ettevõtjatele, kes vastavad teatud usaldusväärsuse kriteeriumitele. Volitatud ettevõtja (AEO) luba annab senisest enam eeliseid kogu liidu territooriumil: lihtsustused lubade taotlemisel, vähendatud tagatise määrad või tagatise esitamisest vabastamine on vaid väike osa AEOdele ettenähtud tollisoodustuste paketist. AEO sertifikaadiga ettevõtjate kaupa ja dokumente kontrollitakse harvem. AEO on tolli jaoks nagu kuldklient, kelle soovidega arvestatakse esmajärjekorras.

Tolliseadustiku üheks kõige uuenduslikumaks sammuks peetakse keskse tollivormistuse rakendamist. Keskse tollivormistuse võimalus tähendab seda, et tollideklaratsioon esitatakse kauba kohta, mis asub teises liikmesriigis, kus toll viib vajadusel läbi ka kontrolli.

Üldistest teemadest tasub ettevõtjatel tähelepanu pöörata tollitagatistega seonduvale. Kui täna reguleeriti isiku usaldusväärsusega seonduvat tagatise vähendamist keskselt ainult mitut liikmesriiki puudutavate protseduuride korral (näiteks transiit), siis nüüd laienevad kesksed usaldusväärsuse tasemed 100%, 50%, 30% ja 0% kõikidele tagatistele, mis puudutavad tekkida võivat tollivõlga. Juba tekkinud tollivõla tagamisel nähakse ette soodustused ainult AEOdele.

Kaupade sisenemisformaalsute ja transiidi valdkonna suuremad muudatused on planeeritud perioodi 2018-2020. 1. maist jõustunud muudatusest võib välja tuua Eestis kasutusel olnud sisenemisdeklaratsiooni kasutamise load, mis liidu tolliseadustiku rakendamisel enam ei kehti. Edaspidi saab kaupa piirilt ajutise ladustamise kohta saata tavalise transiidiprotseduuriga. Muudatus puudutab Eestis 52 ettevõtjat. Neid informeerib Maksu- ja Tolliamet muudatustest ja alternatiividest kirjalikult. Ettevõtja jaoks soodsamaks muutub vahetult sisenemisejärgselt kaupadele rakendatava ajutise ladustamise tähtaja pikenemine 20 päevalt 90 päevani ning ajutiselt ladustatud kaupade transpordi võimaldamine erinevate ladustamiskohtade vahel.

Tollideklaratsiooni esitamise põhiprotsessi ei muudetud, kuid ühtlustamise eesmärgil täpsustati nii tollideklaratsiooni esitamist, korrigeerimist kui ka kehtetuks tunnistamist. Näiteks kaotati täna kehtiv võimalus deklaratsiooni muutmiseks tolli poolt. Ettevõtted, kes kasutasid mittetäielikku tollideklaratsiooni, peavad alates 1. maist kasutama kaupade deklareerimiseks lihtsustatud tollideklaratsiooni, mis hõlmab ka tänase mittetäielikku deklaratsiooni võimalusi. Lihtsamat deklareerimist võimaldab ka deklarandi arvestuskanne, mille boonuseks on AEOdele pakutav võimalus jätta protsessist välja kaupade esitamine tollile.

Vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsioonile lisatud tolliväärtuse deklaratsiooni esitamise lävend tõusis. Kehtinud korra kohaselt pidi tolliväärtuse deklaratsiooni esitama juhul, kui saadetises sisalduva kauba tolliväärtus on 10 000 eurot. Edaspidi aga üksnes siis, kui tolliväärtus on üle 20 000 euro. Lisaks muutus põhimõte, mille kohaselt võib importija valida tolliväärtuse määramisel tehinguväärtuse aluseks viimasele müügitehingule eelnenud müügitehingu hinna.

Lisaks mõiste „majandusliku mõjuga tolliprotseduurid“ asendamisega „eriprotseduurid“ muudeti oluliselt ka eriprotseduuride olemust. Eriprotseduurid hõlmavad ladustamise, töötlemise ja erikasutusega seotud tolliprotseduure. Ühtlustamise eesmärgil kaotati tollikontrolli all töötlemise ning tagasimaksesüsteemiga seestöötlemise tolliprotseduurid, säilitades ainult ühe seestöötlemise protseduuri. Lisandusid kaks uut protseduuri: ladustamine, mis hõlmab kaupade ladustamist vabatsoonis ja tollilaos ning erikasutus, mis hõlmab ajutist importi ja lõppkasutusprotseduuri. Oluliselt lihtsustub eriprotseduuridel toimingute tegemine kaubaga, kaupade vedu erinevate sihtkohtade vahel ilma transiidita, õiguste ja kohustuste üleandmine. Aga näiteks ka liidu kauba kasutamine protseduuril oleva kauba asemel. E-kaubanduse arengut silmas pidades lisandus laopidajatele võimalus kasutada tolliladu jaemüügi eesmärgil, kui kaupa müüakse interneti kaudu.

Eksportija ei saa olla kolmanda riigi isik, v.a üksikisik, kes viib eksporditava kauba liidust välja oma pagasis. Ajutises aktsiisivabastuses oleva kauba ekspordil märgitakse kaup väljunuks kauba füüsilisel väljumisel liidu tolliterritooriumilt, mitte enam transiitveo ja ühtse veolepingu (raudtee-, mere- ja lennutransport ning post) alustamisel. Kaubanduslikku laadi kaubale, mille väärtus on kuni 1000 eurot või 1000 kg (välja arvatud eriluba ja eriformaalsusi nõudvad kaubad), ei ole nõutav elektrooniline deklareerimine. See tähendab, et seda kaupa võib deklareerida nn suuliselt või muu toiminguga- näiteks tolliasutuse läbimine või rohelise koridori valimine. Nendele kaupadele ei pea esitama ka väljumise ülddeklaratsiooni.

Sujuva ülemineku tagamiseks jäävad valdav osa enne selle aasta 1. maid väljastatud lube kehtima. Sellised load vaatab Maksu- ja Tolliamet üle perioodil 1. mai 2016 kuni 1. mai 2019 ning kontrollib ka isiku vastavust uutele loa väljastamise tingimustele. Samal ajal hinnatakse ümber üldtagatised. Ettevõtja võib taotleda lubade ja tagatise ümberhindamist ka varem.

Rohkem infot EL-i uue tolliseadustiku kohta saab maksu- ja tolliameti kodulehelt. Samuti jätkab amet ettevõtjate nõustamisega.

 

Miks riigiasutuste kinnisvarakulud kasvavad?

Veronika-Ilsjan finalVeronika Ilsjan, rahandusministeeriumi riigivara osakonna nõunik

Riigiasutuste kinnisvarakulud kasvavad pärast vara Riigi Kinnisvara AS-ile (RKAS) võõrandamist. Kulude kasv on tingitud peamiselt riigi kinnisvarareformi läbiviimisest ja muutusest rahastamismudelis – isehaldamise mudelilt minnakse üle üürimudelile. Eesmärk on tagada riigi kinnisvara stabiilne ja vara korrashoiu vajadusi arvestav rahastamine. See ei tähenda, et kogu kasv tuleneb mudeli muutusest, kindlasti on ka kokkuhoiu kohti.

Käesolevas loos on sõnu „üür“ ja „rent“ kasutatud võlaõigusseadust eirates samatähenduslikena, kuna majandusarvestuses on „rent“ üldmõiste, mille all mõeldakse vara kasutussuhete reguleerimist. Üürimudelile üle minnes sõlmitakse üürileping, mis on kooskõlas võlaõigusseadusega, raamatupidamises ja eelarves peetakse rendiarvestust, mis on kooskõlas finantsjuhtimist reguleerivate õigusaktide ja heade tavadega.  

Mis on riigi kinnisvarareform?

Riigi kinnisvaraks riigivaraseaduse, riigi kinnisvarastrateegia ja kinnisvarareformi tähenduses on riigiasutuste kasutuses ja omandis olev hoonestatud kinnisvara. Riigi kinnisvaraks ei ole riigi avalik-õiguslike juriidiliste isikute kinnisvara (näiteks ülikoolid), riigi eraõiguslike äriühingute ja sihtasutuste (näiteks teatrid) kinnisvara ega kohalike omavalitsuste kinnisvara. Riigi kinnisvarareform ja riigi kinnisvarastrateegia ei hõlma rajatiste, hoonestamata maade ega metsa valitsemise ümberkorraldamist.

Riigiasutuste omandis ja kasutuses on kokku hooneid 2,1 miljonit m². Sellest 26% on üüritud RKAS-ilt, 7% teistelt omanikelt, sh erasektorilt, 46% on hetkel jätkuvalt riigi omandis ja võõrandatakse RKAS-ile, 21% on riigi omandis ja ei kuulu RKAS-ile üleandmisele (kaitseministeerium, välisesindused, põhiseaduslikud institutsioonid ja riigikantselei).

Riigi hoonestatud kinnisvara valitsemise ja riigi kinnisvarareformi aluseks on riigi kinnisvarategevuse strateegia, mille peaeesmärgid on riigile vajaliku vara tõhus arendamine ja korrashoid ning mittevajalike varade käibesse suunamine ehk maha müümine. Strateegia näeb ette riigiasutuste kinnisvara valitsemise kompetentsikeskuse RKAS-i kaudu ja ülemineku üürimudelile. Riigi omandis hooned võõrandatakse RKAS-ile mitterahalise sissemaksena (vara eest ei maksta küll raha, kuid riik saab vastu aktsiaid). Vajalikud hooned renditakse tagasi (sisuliselt müügi-tagasirendi tehing), mittevajalikud hooned RKAS  müüb maha ja saadud tulu investeerib riigi tellimusest lähtuvalt. RKAS osutab kinnisvara korrashoiuteenuseid, riigiasutused on tellija rollis, kahe poole suhet reguleerib üürileping.  Investeeringud tehakse valitsuse otsustest lähtuvalt RKAS-i eelarve kaudu või kaasates erasektori vahendeid ning nende eest tasutakse üürimaksetega.

Riigi kinnisvarareformi läbiviimisel lähtutakse nn TOI-strateegiast, mis tähendab, et esmalt varade haldamine tsentraliseeritakse (T), seejärel viiakse läbi optimeerimine (O) ja alles siis tehakse vajalikud investeerimisotsused (I). Investeeringuid tehakse vaid nendesse hoonetesse, mis on riigile vajalikud ja mille pinnakasutus investeeringu tegemise käigus optimeeritakse. Riigiülese optimeerimise eelduseks on hoonete koondamine RKAS-i portfelli. Kinnisvara tsentraalsel valitsemisel tekib terviklik ülevaade riigi kinnisvarakeskkonna seisukorrast, kasutusest, korrashoiu- ja investeerimisvajadusest. Pädevuse koondamine loob paremad eeldused riigi kinnisvara otstarbekaks ja säästlikuks majandamiseks ning tagab piiratud ressursside täpse paigutuse. Riigiasutused vabanevad selle tulemusel kinnisvara haldamisest, et keskenduda põhitegevusele. Riigi kinnisvarareformist oli pikemalt juttu varasemas blogi postituses.

Kinnisvara rahastamise seisukohast on oluline teadvustada rahastamismudeli muutmisest tulenevat mõju kinnisvarakuludele ja eristada see teenuste hindade kallinemisest. Üürimudeli peamine erinevus võrreldes senise isehaldamise mudeliga tekib investeeringute ja  remondi kulude arvestusel, mis isehaldamisel on ühekordsed summad (kajastuvad raamatupidamises investeeringuna), üürimudelis perioodikulud (kajastuvad raamatupidamises majandamiskuludes).

Üürimudel tagab stabiilse rahastamise,  näitab vara kasutaja jaoks tema kasutatava kinnisvara kulu ja võimaldab planeerida kinnisvara korrashoiutegevusi, eelkõige remonte tulenevalt kinnisvarakeskkonna kvaliteedi säilitamise vajadustest.

Varasemalt valdavaks olnud isehaldamise mudeli üheks kõnekeelseks nimeks on „kapitaalremondist kapitaalremondini“, kuna mudel oli aktiivselt kasutusel eelmise riigikorra ajal, mil täisrekonstrueerimise kohta kasutati sõna kapitaalremont. Isehaldamise mudeliga on rahastamine rohkem juhuslik ja seotud eelarve võimalustega, varad on nn säästurežiimil, kulud madalad. Selle tagajärjel halveneb vara seisukord tasemele, kus remontimine enam ei aita  ja teha tuleb kapitaalremont ehk täisrekonstrueerimine. Kui rekonstrueerimiseks raha jätkub, siis isehaldamise mudel toimib. Kui  vana ja väsinud vara taaselustamise asemel eelistatakse suunata investeeringuid uue ja ilusa juurdeloomiseks, siis hakkab kasvama remondivõlg.

Kinnisvarareformiga soovib riik sellest lõputust õudusest ja pidevast säästurežiimist välja rabeleda. Säästmises ehk kokkuhoius ei ole midagi halba, vastupidi – riik peabki tagama vajaliku kinnisvararessursi maksimaalselt tõhusa kasutamise. Säästmisel tuleb hoolitseda, et vajalikud tööd ei jääks tegemata ja kokkuhoid ei muutuks koonerdamiseks turvalisuse, ohutuse ja tervise arvelt. Selleks on vajalik koondada riigi kinnisvara ühe peremehe käe alla, kes tagab vara korrashoiu ja ressursside suunamise kõige kriitilisematesse kohtadesse.

Joonis 1. Senise mudeli (isehaldamise ehk  „kapitaalremondist kapitaalremondini“ mudel) võrdlus üürimudeligaüürimudel4

Mis on kinnisvarakulud ja kuidas need üürimudelile üleminekul muutuvad?

Kinnisvarakulusid võrreldes ja analüüsides tuleb arvesse võtta kõik kinnisvara korrashoiu ja kasutamisega seotud kulud ehk võrrelda kogukulusid, mitte ainult neid kulusid, mille eest teenusepakkuja arve esitab ja mille eest tasutakse. Sageli võrreldakse enda omandis oleva kinnisvara sisseostetavate teenuste kulusid RKAS-i rendimaksega ja tõdetakse, et RKAS on kallis. Seejuures jäetakse tähelepanu alt välja:
– varem „peidus olnud või puuduvad kulukomponendid nagu kapitalikulud või oma tööjõuga tehtud tegevuste kulu;
– asjaolu, et  teatud vajalikud tegevused ja kulud (nt perioodiline seadmete hooldus) on jäetud tegemata;
– tehtud investeeringud ehk kasvanud kvaliteedist tulenev mõju rendihinnale.

Kõik hinnad artiklis on koos käibemaksuga, sest eelarves planeeritakse summad koos käibemaksuga. Kinnisvarakulude võrdluses turuga tuleb olla tähelepanelik, sest turuüüride puhul räägitakse tavaliselt ilma käibemaksuta summadest.  Selles artiklis on mõnes kohas toodud eraldi välja käibemaksuta summad, et võrrelda summasid turuga.

Järgnevalt teen ülevaate keskmisest kulude muutusest enne ja pärast RKAS-i üürimudelile üleminekut nende hoonete keskmisena, millel lõppes 2016. aastal üleminekuperiood, st mis võõrandati RKAS-ile ja üüriti tagasi 2014. aastal. Selgituseks: RKAS-ile võõrandamisele järgneva 2 aasta jooksul toimub kinnisvarateenuse eest tasumine seniste eelarvevahendite ulatuses, RKAS kannab sel ajal omaniku kohustusi, remonti teeb piiratud mahus (üksnes avariiline remont), vajadusel katab tegelikust suuremad kulud.  Joonis 2 illustreerib hoone ruutmeetri kulude muutust astmelisel üürimudelile üleminekul.

Joonis 2. Kinnisvarakulude muutus astmelisel üürimudelile üleminekul

valitsemisalad4

Sisseostetavate teenuste kulud on kõige tavapärasemad kinnisvaraga seostatavad kulud, mis kajastuvad ka raamatupidamises kinnistute majandamiskulude real. Sisseostetavateks teenusteks on enamasti tarbimisteenuste kulud nagu elektri, soojuse, vee ja kanalisatsiooni kulud (kõnekeeles enamasti kommunaalkuludeks kutsutud) ja turvateenuse kulu. Vähesel määral ostetakse sisse ka heakorrateenust ja tehnohooldust, kuid rohkem tehakse neid tegevusi siiski oma tööjõuga. Sisseostetavate teenuste kulud olid keskmiselt 22 €/m²/aastas, nende suurus RKAS-i üürimudelile üle minnes enamasti ei muutunud.

Oma tööjõuga tehtud tegevuste kulusid on lihtne kulude võrdluses tähelepanuta jätta, kuna need kulud kajastuvad raamatupidamises peamiselt personalikulude real. Nende tegevuste kulude suuruseks deklareeriti enne mudeli muutust keskmiselt 17,4 €/m²/aastas. Harvad pole kahjuks ka juhud, kus mõned vajalikest tegevustest on jäetud tegemata kas tulenevalt raha kokkuhoiu soovist või teadmatusest. Seetõttu on varem oma tööjõuga osutatud teenuste kulude kasvuks RKAS-i üürimudelile ülemineku järel keskmiselt 7,3 €/m²/aastas. Senini valdavalt oma tööjõuga tehtud tegevused on:
– Heakord ehk koristus, mis on üks kalleimaid ja enam kirgi kütvaid tegevusi. Kuna heakorra teenuse kulu on sageli personalikulude real, siis seda ei käsitleta kinnisvarakuluna. Arvestuslik heakorrateenuse hind ise haldamise korral oli keskmiselt 11,6 €/m²/aastas, üürimudelile üle minnes lisandus 3,2 €/m²/aastas. Peamiseks kallinemise põhjuseks on teenuste mahu muutumine, teenuste hinna üldine kallinemine ajas, mis on heakorrateenusel mõjutatud eelkõige miinimumpalga muutusest, ja riigihanke läbiviimisega seotud aspektid.
– Tehnohooldus, millega hoitakse hoone ja tehnosüsteemid toimimas. Ruumide kasutaja märkab selle tegevuse mõju alles siis, kui midagi on juba nii katki, et see takistab ruumide kasutamist. Tavapärane on, et kokkuhoiu huvides piirdutakse vaid avariilise tehnohooldusega, kuid hoone toimimise huvides on vajalik teha ka ennetavat tehnohooldust. Tehnohoolduse kulu ise haldamise korral oli keskmiselt 4,6 €/m²/aastas, üürimudelile üle minnes lisandus 0,7 €/m²/aastas. Kasvu põhjuseks on peamiselt ennetava tehnohoolduse lisandumine.
– Haldamine ehk kinnisvaraga seotud korrashoiu protsesside juhtimine, sh dokumenteerimine. Kuna korraldamist ja „paberi määrimist“ ei peeta sageli „päris tööks“, siis on tihti tavapärane, et seda tegevust riigi hoonetel süsteemselt tehtud ei ole. Kinnisvara haldamine on hajutatud erinevate ametikohtade vahel, paljudel varadel konkreetne peremees puudub. Ilmekaks haldamise kvaliteedi kirjeldajaks on fakt, et riigiasutustes (v.a kaitseministeeriumi valitsemisala) ei ole tööl mitte ühetegi kutsetunnistusega ehk professionaalset haldurit. RKAS-is on enamik haldureid kutsetunnistusega.  Teiseks oluliseks haldamise kvaliteedi näitajaks on hoonete ja nendega seotud korrashoiutegevuste dokumenteeritus, mis riigiasutuste isehaldamisel on enamikel juhtude puudulik, RKAS-i haldamisel on dokumentatsiooni ja andmete korrastamine üks esimesi ja olulisemaid tegevusi, sh süsteemne lähenemine hoonete seisundist tuleneva remondivajaduse planeerimisele. Seega pole ka imestada, kui haldamise kulu ise haldamisel oli keskmiselt 1,1 €/m²/aastas, teenust RKAS-ilt sisse ostes lisandus 3,2 €/m²/aastas. Turul pakutav haldusteenus on tavaliselt RKAS-i pakutavast odavam, kuid hinna võrdlemisel tuleb kindlasti arvesse võtta, et RKAS-i pakutav haldamine on mahult ja komplekssuselt ainulaadne, omapäraks on nii hallatavate objektide olemus kui ka kasutajate erivajadused. RKAS-ile esitatavad nõudmised haldusteenuse kvaliteedile on keskmiselt kõrgemad võrreldes turul tegutsevate teiste suurte kinnisvaraomanike ja majandajatega (seda on kinnitanud meile ka sõltumatud konsultandid Colliersist, kes RKAS-i teenuste hindu analüüsisid).
– Omanikukohustused (maamaks ja kindlustus) – ise haldamisel oli omanikukohustuste kulu keskmiselt 0,1 €/m²/aastas, RKAS-ile omaniku kohustuste üle andmisel lisandus 0,2 €/m²/aastas. Lisanduvaks kuluks on kindlustuse kulu.

Remondikulud on kulud tööde eest, millega taastatakse vara kulumisest tulenev kvaliteedi langus. Sageli räägitakse remondikuludest kui amortisatsioonist ja mõeldakse selle all raamatupidamislikku amortisatsiooni ehk kulumit, aga päris võrdusmärki nende vahele siiski tõmmata ei saa. Erisused, mis tuleb teadvustada:
– Teoreetiliselt peaks raamatupidamises kasutatav amortisatsiooni ehk kulumi määr kajastama vara arvestuslikku kulumit ehk väärtuse langust ajas ja olema pöördvõrdeline vara kasuliku elueaga (nt arvestusliku eluea 50 aastat korral on kulumi määraks 2%, eluea 33 aastat korral on kulumi määraks 3%). Praktikas vara eluiga nii pikk ei ole, vara erinevad osad amortiseeruvad erineva ajaga ning lisaks füüsilisele kulumile toimub ka funktsionaalne vananemine, mida on sageli keerukas prognoosida.
– Raamatupidamises kasutatav lineaarne amortiseerimine eeldab, et vara väärtus väheneb igal aastal sama palju. Praktikas toimub väärtuse vähenemine ja selle taastamine astmetena, kui kuluvad läbi vara olulised osad, mille taastamiseta või asendamiseta ei ole võimalik vara otstarbekohaselt edasi kasutada.
– Raamatupidamises kasutatav amortisatsioon on arvestuslik, see on sobiv pikaajaliseks remondikulude planeerimiseks, näiteks remondifondi maksete kavandamiseks – seda muidugi eeldusel, et amortisatsiooni määr ehk kulumi määr on õigesti määratud.
– Raamatupidamislikku amortisatsioonigraafikut ei saa aluseks võtta remonditööde planeerimisel, kuna tegelik tööde tegemine toimub vastavalt vajadusele. Vahel võib ilmneda, et vara ei olegi mõtet remontida,  mõistlikum on hoone asendada uue sama funktsiooni täitva hoonega.

Amortisatsioonikuludest ei saa remonditöid rahastada, kuna amortisatsioon on arvestuslik kulu, mitte tegelik raha. Seega tuleb remondirahad eelarvesse planeerida, et remondivajaduse ilmnemisel saaks vajalikke töid teha. Selleks on kaks võimalust:
– Kui vajadus tekib, siis leitakse vahendid „kuskilt eelarvest“ – see on olnud pikaaegne praktika. Paraku ei ole alati piisaval hulgal vajalikke vahendeid leitud, mistõttu on remont jäänud tegemata ja varade kvaliteet on langenud (tekkinud on remondivõlg).
– Kogutakse raha remondifondi, et remondivajaduse tekkimisel oleks raha olemas. Ühe-kahe hoone omamisel ei ole seda enamasti mõtet teha, lihtsam on rahavajaduse tekkimisel minna kas või panka ja vajalik raha investeeringuks laenata. Suuremate hooneportfellide puhul on remondifondi kogumine vägagi mõistlik mõte. Remondifond töötab kindlustusseltsi põhimõttel: kõik panustavad, kuid kulutatakse sinna, kus vajalik on. Üks oluline eeldus on, et kõik panustavad pinnaühiku kohta võrdselt.

Riik on võtnud sihiks rahastada riigi kinnisvara remontimist remondifondi kaudu. Selleks on arvestatud, et kõikidele varadel lisatakse pärast RKAS-i üürimudelile üleminekut piisavas mahus remondikomponent. Piisavaks võib pidada remondikulu 3% investeeringumaksumusest aastas, mis on arvestuslikust keskmisest summast 1300 €/m² lähtudes 39 €/m²/aastas ilma käibemaksuta (sisaldab lisaks ehitusmaksumusele ka projekteerimise kulusid ja projektijuhtimise kulusid), ehk 47 €/m²/aastas koos käibemaksuga. Sellele tasemele üleminekuks vajalikud vahendid on riigieelarve strateegias planeeritud 2019. aastaks. Praegu on rakendatud remondikomponenti poole väiksemas suuruses: 24 €/m²/aastas koos käibemaksuga.

Investeering ehk kapitalikulud vara arendamiseks või parendamiseks on oluline kulukomponent, mis omandis oleval varal sageli unustatakse, kuna investeeringust mõeldakse ja seda kajastatakse raamatupidamises ühekordse summana. Renditud vara puhul on investeering oluline osa rendimaksest, mis sisaldab investeeringu põhiosa tagasimakset ja tootlust. Selleks, et võrrelda omandis oleva vara investeeringut mõne teise analoogse vara rendiga, tuleks investeering teisendada perioodikuluks ehk arvestuslikuks rendiks korrutades vara väärtuse või tehtud investeeringu arvestusliku kulususe määraga. Näiteks kui investeeringu suuruseks on 1300 €/m² (pluss käibemaks) ja arvestuslikuks keskmiseks tulumääraks 5%, siis arvestuslik puhasrent on 78,0 €/m²/aastas ehk 6,5 €/m²/kuus. Üürimudelile üleminekul ilmuvad kapitalikulud rendimaksesse kahel moel:
– Vara võõrandamisel RKAS-ile, kus puhasüür leitakse turuvõrdluses: hindaja leiab võrreldavate tehingute alusel riigiasutuse poolt renditava hoone turuüüri. Selle üüritulu alusel leitakse vara turuväärtus, millega vara RKAS-ile võõrandatakse.
– Investeeringu tegemisel kas üle antud hoone rekonstrueerimisel või uue hoone ehitamisel, kus investeeringu algväärtuseks on RKAS-i poolt tehtud investeeringu summa (arvestab ka RKAS-i kinnistu väärtust).

Kas eelarves on üürimudelile üleminekuks vajalike kuludega arvestatud?

Nagu jooniselt 2 näha, tõusevad üürimudelile üleminekuga kinnisvara kulud omandis oleva kinnisvara nähtavate kuludega võrreldes 4,5 korda, pindade uuendamise ehk rekonstrueerimise järel ca 8,1 korda.

Praegu on üürimudeli alusel rahastatav ca 33% ning omandis mudeli alusel ca 67% riigi hoonete pinnast. Üleminek üürimudelile jätkub kuni aastani 2022: arvestades, et varasid võõrandatakse mahus 200 000 m² aastas on võimalik tsentraliseerimine lõpetada aastaks 2020, 2-aastase üleminekuperioodi korral tähendab see mudeli muutusest tingitud kulude kasvu kuni aastani 2022.

Riigiasutuste kinnisvarakulud 2015. aastal olid 129,2 miljonit eurot (kinnistute, hoonete ja ruumide majandamiskulud ja RKAS-ile makstavad kapitalirendi intressid, ilma kapitalirendi põhiosa makseta ja investeeringuteta). 2016. aasta kinnisvarakulude prognoos riigieelarve koostamisel oli 134,5 miljonit eurot. Riigi kinnisvarakulud on kasvanud viimase kuue aastaga 44% võrra, mis on keskmiselt 7% aastas.

2020. aastaks riigieelarve strateegias prognoositud majandamiskulude maht on 256,2 miljonit eurot, mis teeb eeloleva riigieelarve strateegia perioodi (RES 2017-2020) 4 aasta kasvuks 121,7 mln eurot ehk kokku 90%, keskmiselt 23% aastas. Kulude tõusu põhjused on seotud peamiselt riigi kinnisvarareformi läbiviimisega ja üleminekuga uuele rahastamismudelile, mida iseloomustab rahastamise struktuurne muutus – majandamiskulude osakaalu suurenemine ja ühekordsete investeeringute osakaalu vähenemine.

Praegu on valitsemisalade kinnisvarakulud suhteliselt erineval tasemel, vt joonis 3. Kõrgema rahastatuse tasemega on esimeses järjekorras RKAS-i üürimudelile üle läinud valitsemisalad: justiitsministeerium 164 eurot/m²/aastas, rahandusministeerium, sotsiaalministeerium ja õiguskantsleri kantselei ca 130 eurot/m²/aastas. Valitsemisaladel, kes ei ole üürimudelile üle läinud, on rahastamistase kordades madalam (haridus- ja teadusministeerium 28 eurot/m²/aastas, maaeluministeerium 23 eurot/m²/aastas). Viidatud summast on võimalik katta vaid sisseostetavate teenuste kulud (elekter, vesi jt), sellisel tasemel kuludega majandamine ei ole jätkusuutlik.

Eelarvestrateegias arvestatud kasvud tagavad piisava rahastuse, et üle minna üürimudelile, st võimaldavad tõsta kulud eelarves joonisel 2 esitatud tasemele 100 €/m²/aastas. Riigiasutuste hoonete rekonstrueerimiseks tehtavate investeeringute otsused tuleb teha eraldi, koos investeeringu otsustega planeeritakse rentide kasvuks summad eelarves. Lisaks ühekordsetele investeeringuotsustele tekib remondisummade kasvuga võimalus kasutada senisest rohkem remondifondi kogutavaid vahendeid ja suunata neid esmajärjekorras halvemas korras hoonetesse (eeldusel, et need varad jäävad pikaajaliselt riigi kasutusse).

Joonis 3. Valitsemisalade kinnisvarakulud 2015. aastal ruutmeetri kohtavalitsemisalad2

Siiski tuleb tõdeda, et senise investeerimise ja hinnakujunduse praktikaga jätkates ei ole viidatud arvestusliku keskmise taseme saavutamine kõikidel ministeeriumitel realistlik eesmärk, on oht ministeeriumite vahelise ebavõrdsuse suurenemiseks. Jooniselt ei paista uute töös olevate investeeringute mõju, kuna esitatud on 2015. aasta kulud. Justiitsministeeriumi valitsemisala on esimesena lõpetamas kinnisvarareformi: varad on tsentraliseeritud (T), portfell optimeeritud (O) ja investeeringud (I) lõppjärgus. Eeloleval RES perioodil valmivad Tallinna vangla, uus Lubja tn kohtumaja ja ministeeriumi uued bürooruumid ministeeriumite ühishoones. Sellega saab vanglate ja kohtute võrgustik üldjoontes uuendatud, jõutakse kinnisvarakulude tasemele 220 €/m²/aastas. See vastab brutorendimäärale 15,3 €/m²/kuus, ilma käibemaksuta, mis on tippkvaliteedis büroopindade hind üüriturul. Turuga võrdlemisel tuleb arvestada lisaks vangla- ja kohtuhoonete eriotstarbelisusele ka asjaoluga, et RKASi üürihinnas sisaldavad sisustuse kulud.

Ruutmeetri hinnatase, milleni ühe valitsemisala näitel on jõutud, ei ole kogu riigi kinnisvaraportfelli uuendamiseks jõukohane  juhul, kui pinnakasutust ei optimeerita.

Oleme näinud vaid kulude kasvu, kus on lubatud kokkuhoid ja sääst?

Üürimudel hakkab tööle siis, kui rahastamine on piisav, st kui riigiasutustel üürnikena on piisavalt raha vajalike teenuste eest maksta. Ainuüksi raha juurde lisamine ei taga süsteemi toimimist. Raha juurdelisamisega halvasti toimivasse süsteemi on suur tõenäosus raiskamiseks. Väga oluline on tagada tõhus raha kasutamine ja motivatsioonimehhanismid säästlikuks raha kasutamiseks osapooltele (riigiasutusele kui üürnikule ja RKAS-ile kui üüriandjale).

Eespool juba nimetatud pinnakasutuse optimeerimine ehk kasutatavate ruutmeetrite mahu vähendamine on üks  võtmeküsimusi. Kindlasti ei ole riik teinud seni ainult häid ja õigeid otsuseid, arenguruumi on üksjagu. Töö sellel teemal käib.

Lisaks pinnakasutuse optimeerimisele tuleb otsida senisest enam võimalusi ruutmeetri üürihinna vähendamiseks. Võimalused selleks:
– Optimeerida ootusi ruumide kvaliteedile, leppida väga hea (A) kvaliteedi asemel hea või rahuldavaga (B), otsida senisest aktiivsemalt alternatiive uue hoone ehitamisele.
– Optimeerida sisseostetavate teenuste mahtusid, näiteks andes järele heakorrateenuse nõuetes, kus võimalik. Raske on uskuda, et näiteks bürooruumide koristamine tavapärase viie korra asemel nädalas näiteks üks, kaks või kolm korda nädalas ei ole odavam.
– Optimeerida rendilepingu tähtaegu – osadel objektidel on kasutatud põhjendamatult lühikesi tähtaegu, see suurendab kapitalikulude osa üüris. Uutel riigi erivajadusteks ehitatud hoonetel tuleb üürileping sõlmida koheselt kogu kavandatavaks hoone elueaks. Kui kavandatav kasutusaeg on lühem kui 20 aastat, siis ei saa olla investeering jätkusuutlik.
– Planeerida remondikulusid täpsemalt ja võimalusel kulusid edasi lükates. Kinnisvara omaniku riske maandab kõige paremini olukord, kus tehnosüsteeme vahetatakse vastavalt tootja seatud hooldusnõuetele ja selleks laekub üürnikult piisav rahastus remondifondi. Ruume kasutava riigiasutuse seisukohast, kelle eesmärgiks on kulude optimeerimine, tuleks otsida variante hooldusnõuete paindlikumaks jälgimiseks ja mõningate tööde edasi lükkamiseks. Tõenäoliselt on siin kasutamata kokkuhoiu võimalusi, kuid kindlasti ei tohi kokkuhoid tulla ohutuse ja turvalisuse arvelt.

Riigi kinnisvarareformi üks peamisi eesmärke oli saavutada mastaabisääst teenuste tellimisel ja koondada pädevus, et riik oleks erasektori teenuse pakkujatega suheldes  tark partner. RKAS-i teenuste pakkumise mudeliga vähem kursis olijatel paistab olema arvamus, et RKAS osutab monopoolses seisundis kalleid teenuseid ja solgib turgu. Tegelikult see nii ei ole. Üldpõhimõtteks on, et kui turul on konkurents, siis tuleb seda kasutada eesmärgiga saada soodsaim pakkumus. Suurema osa korrashoiuteenustest ostab RKAS turult riigihankega sisse, lisaks tavapärastele sisseostetavatele tarbimisteenustele ostetakse sisse ka heakord, tehnohooldus, projekteerimine, ehitus. RKAS-i roll on olla riigi tark ja kompetentne esindaja ja vahelüli haldamises ja arendusprojektide juhtimisel ning hangete läbiviimisel.

Praktikas on esile toodud mitmeid konkreetseid näiteid, kus riigihankega sisseostetud teenuste hind on varasemast olulisem kallim. Selle põhjusteks on tavaliselt teenuse mahu suurenemine, teenuse kallinemine ajas (mida mõjutab muuhulgas miinimumpalga tõus) ja riigihangetest tulenev mõju. Riigihanke läbiviimisel on teenuse hinda kasvatav mõju tulenevalt rangematest nõuetest teenusepakkuja pädevusele ja maksumaksmise distsipliinile (välistatud võimalus jätta tööjõumaksud maksmata), riskide üleandmine teenusepakkujale, mille teenusepakkuja rahasse ümber arvutab, vähene teenusepakkumise konkurents maapiirkondades. Kahjuks oleme näinud juhtumeid, kus teenuse sisseostmise kasuks on otsustatud ka juhul, kus see on majandsulikult ebamõistlik ja teenuse hind on tõusnud kordades. Siiski on olemas ka positiivseid näiteid teenuste hinna vähenemise kohta, seda on tõdenud ka riigikontroll riigi kinnisvarareformi analüüsiva auditi järelduste tutvustamisel ametnikevahelises suhtluses.

Teenuste sisseostmisel on kindlasti kasutamata kokkuhoiukohti, probleemid on teadvustanud ja nendega tegeletakse. Mudelina on kinnisvara korrashoiuteenuste tsentraalne korraldamine ja hankimine tõhus ja annab mastaabisäästu, kuid praktikas vajavad osapoolte vaheline koostöö ning õiguste, kohustuste ja riskide jaotus veel timmimist.

Miks ei saa teisest sambast pensioniraha korraga välja võtta?

Kertu Fedotov, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik Kertu-Fedotov-vk

Paindlikke võimalusi oma kogutud pensioniraha kasutada pakub kolmas sammas, kus väljamaksete korralduses on pensionärile jäetud vabad käed.

Seevastu kohustuslik kogumispension ehk II sammas on Eesti riikliku pensionikindlustussüsteemi osa, mis on loodud toeks riiklikule pensionile ehk I sambale ja peab töötama samade eesmärkide saavutamise nimel – et inimesed saaksid piisavat pensioni ja et jätkuks raha nende pensionide väljamaksmiseks.

Kui inimene käib tööl, panustab ta oma tulevasse pensionipõlve. Esimeses sambas kogub ta n-ö virtuaalseid pensioniõigusi ja II sambas reaalset raha. Kui palju ta täpselt pensioni hakkab saama, selgub tulevikus. I samba pensioni täpne suurus sõltub lisaks isiklikele pensioniõigustele ka pensionile mineku hetke maksulaekumisest. II samba pension sõltub tehtud sissemaksetest ja fondi tootlusest. I samba pensioni suurust mõjutab tulevikus seega töötajate ja pensionäride arv. Töötajate arvu vähenemine ja pensionäride arvu kasv tähendab väiksema tulupoti jagamist suurema arvu inimeste vahel, mis paratamatult tähendab väiksemat I samba pensioni. II samba pensioni aga need demograafilised protsessid otseselt ei mõjuta.

Kuna teine sammas on riikliku pensionikindlustuse osa, siis kehtib ka siin sama põhimõte, et pensioni makstakse inimesele tema vanaduspõlve lõpuni. Riski, et inimene elab keskmisest kauem ja et talle tuleb pensionina maksta rohkem, kui ta teise sambasse kogus, võtab elukindlustusselts. Seega tuleb teisest sambast pensioni saamiseks reeglina sõlmida elukindlustusseltsiga pensionileping.

Riik on võtnud endale eesmärgiks hoida keskmise pensioni ja keskmise palga suhet vähemalt 40% tasemel. See eesmärk on seniste pensioniparameetritega saavutatav. Kui soovida näiteks 60% asendusmäära, tuleks kas oluliselt tõsta tulusid või vähendada pensionäride arvu. Praegu on sellises suurusjärgus riiklik pension ise, kuid tulevikus esimene sammas üksi seda eesmärki täita ei suuda.

Ajapikku teise samba tähtsus kasvab ja siit makstava pensioni osakaal hakkab moodustama keskmiselt kolmandiku esimese ja teise samba pensionidest, keskmisest kõrgema sissetulekutega inimestel isegi suurema osa. Siiski ei tähenda teine sammas ka tulevikus täiendavat sissetulekut võrreldes praeguste pensionäridega. See katab augu, mis demograafiliste muutuste tagajärjel esimesse sambasse tekib – lihtsustatult öeldes hoiab teine sammas tulevikus meie pensioni palga suhtes samal tasemel nagu see on praegu meie vanavanematel või vanematel.

Et vastata, miks ei saa teisest sambast raha korraga välja võtta, tuleb küsida, mis on miinimum, millest allapoole ei ole me nõus meie inimeste pensionis minema. Kui leppida kokku, et eluaegse sissetulekuna piisab summast, mis on keskmiselt kolmandiku võrra väiksem tänasest pensionist, võiks teisest sambast lubada raha ka korraga välja võtta. Elu lõpuni makstaks siis pensioni, mis oleks 27 protsenti keskmisest palgast 40 protsendi asemel. Tõenäoliselt oleks siis küll otstarbekam kogu sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa esimesse sambasse jätta, mitte selle arvel teise sambasse sissemakseid teha.

Olukord oleks mõnevõrra teistsugune ka siis, kui teise samba maksemäärad oleksid kõrgemad. Kehtivad maksemäärad (2% inimese palgast + 4% sotsiaalmaksu arvel) on mõeldud üksnes vanaduspensioni katteks. Kui tõsta maksemääru, suureneksid kogutud summad ja selle võrra võiksid väljamaksed pensionieas ka paindlikumad olla ehk täiendavalt kogutud raha ei peaks tingimata eluaegse pensionina välja võtma. Selline võimalus on aga juba praegu olemas kolmandas sambas, kus saabki vabatahtlikult pensioniks raha juurde koguda ja kus soovijatel on kasutada ka ühekordne väljamakse.

Väljamaksete lahenduste mitmekesistamine on tervitatav, kuid arvestades, et esimene ja teine sammas pakuvad koos pensioni, mis jääb keskmiselt vaid 40% tasemele keskmisest palgast, ei saa kergekäeliselt loobuda põhimõttest, et sellele pensionile võib inimene loota oma elu lõpuni.