Maksuhaldurite koostöö Euroopa Liidus ja kultusfilm „Tähtede sõda“

Anneli Valgma, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist anneli-valgma

Ma olen elanud sama kaua kui on toimunud maksuhaldurite koostöö Euroopa Liidus (1). Palju rohkem saaks laike fakt, et olen sündinud samal aastal, mil tuli kinolinale kultusfilm „Tähtede sõda” (2). Aasta oli siis 1977. Eesti eesistumise aastal on juubel.

Maksuhaldurite koostöö vajas tollal õiguslikke aluseid ettevõtjate suurema liikuvuse tõttu. Maksuametnikul ei ole niisama asja teise riigi territooriumile. Globaliseerumise hoog on loomulikult aina kasvanud. Maksude aina agressiivsem planeerimine tekitab täna maksupoliitikutes juba sama palju õudu kui „Impeeriumi“ pealetung vastupanuvõitlejates (3). See ei hävita küll terveid planeete, kuid paneb lihtsa inimese või ettevõtja võrdlemisi nigelasse olukorda. Juhul, kui riigid ei saa arvestada planeeritud maksutuluga, võib olla lihtsaks lahenduseks tühjendada nende rahakotti, kellel ei ole võimalik oma elu- või tegevuskohta muuta ega tulu vaiba alla lükata. Veidi õiglasem lahendus on anda maksuhalduritele parem ülevaade maailmas toimuvast.

Euroopa Liidu piires lepime maksuhaldurite koostöö, sealhulgas teabevahetuse üksikasjad kokku halduskoostöö direktiivis. OECD klubi liikmena teeme seda maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni ja maksulepingute kaudu.

Kõige kuumemaks sõnaühendiks on viimastel aastatel saanud automaatne teabevahetus. See on selline proaktiivne teabevahetus, kus kõik saadavad kõigile pidevalt teavet ilma, et keegi seda küsiks. 2015. aastast hakkasime Euroopa Liidu liikmesriikidele sellisel viisil saatma teavet nende inimeste siin saadud palkade, pensionide, kinnisvaratulu ja juhatuse liikmete tasude kohta. Vastu saame enda inimesi puudutavaid numbreid. Enne seda olime põgusalt kuid edukalt kätt harjutanud teabe vahetamisega hoiuseintresside kohta.

Lausa viirusena hakkas automaatne teabevahetus levima Ameerika Ühendriikide FATCA (4) tuules. Umbes nagu järjed 1977. aasta filmile, rääkimata animafilmidest.

taxwarsTänaseks ei ole enam pääsu järgmisel (juubeli) aastal algavast teabevahetusest, mille käigus saab maksu- ja tolliamet teada meie kõigi välismaa pankades avatud mistahes pangakontode seisu (6). Vähemalt selliste pankade, mis asuvad Euroopa Liidus või riigis, mis on ühinenud OECD üleskutsega ja kelle klient on osanud end Eesti maksuresidendina tutvustada. Teabevahetuse täpne võrgustik selgub lähiajal ning avaldatakse OECD veebis. Arv on muljetavaldav, ühendades vähemalt tuhandet teabevahetuse liini. Tegemist on väga tundliku teabega, mistõttu suhtutakse siin andmete kaitsmisesse väga tõsiselt. Väljaspool Euroopa Liitu oleva riigiga vahetame teavet vaid juhul, kui OECD läbiviidud analüüs näitab, et selles riigis on andmekaitse tagatud (7). 2017. (juubeli) aasta näeb kõigi ootuste kohaselt ka maksuhaldurite siduvate eelotsuste alase ja ka suurkontsernide aruandluse alase teabevahetuse algeid. Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud seaduseelnõu (8), mis selleks õigusliku aluse annab. Teabevahetus ei piirdu Euroopa Liidu liikmesriikidega, kuid halduskoostöö direktiiv on võetud õiguslikuks vundamendiks.

Maksuhalduri siduv eelotsus on, tsiteerides iseennast, maksustamisalane rätsepaülikond, mille on maksuhaldur õmmelnud just konkreetse maksumaksja tarvis. Teabevahetus puudutab selliseid ülikondi, milles on näha galaktika jälgi. Ehk milles käsitletakse Eesti piire ületavaid tehinguid, tehingupartnereid või muid seoseid mõne välisriigiga. Teabevahetus on maksu- ja tolliameti töö, ettevõtjatel jääb üle vaid sellega arvestada. 2017. aasta lõpuks peame olema vahetanud teavet kõikide eelotsuste kohta, mis alates 2012. aastast on antud. Meil on neid lausa 46.

Suurkontsernidele aga pannakse eelnõuga täiendavaid kohustusi. Huviorbiidis olevad ettevõtjate grupid on sellised, kelle kogutulu on üle 750 miljoni euro aastas (9). Meil peaks maksuhalduri hinnangul olema sellise suurusega suurkontserne kümne ringis. Tavapärastest raamatupidamisandmetest tuleb suurkontsernidel välja otsida maksuhalduritele veidi rohkem huvi pakkuv teave – näiteks kui palju on makstud tulumaksu, saadud kasumit, kui suur on aktsiakapital, millega kontserni liikmed (ametlikult) tegelevad ning kui palju on neil (ametlikult) töötajaid palgal.  Esimene aruanne 2016. aasta numbrite kohta tuleb kokku saada juba 2017. aasta lõpuks, selleks, et maksuametnikud saaksid andmeid 2018. aasta kevadel omavahel jagada (10).

Ja nagu ei vaibu ilmselt „Tähtede sõja“ fenomen, ei jää ka siinne viimaseks uudiseks Euroopa Liidust või G20 riikidelt. Makse ju siiski maksab maksta ning just riigis, kus toimub kasumit loov tegevus.

Autor loodab siiski, et juubeliaasta uudised piirduvad vaid „Tähtede sõja“ kaheksanda ekraniseeringuga.


(1) Võeti vastu esimene maksuhaldurite halduskoostööd reguleeriv direktiiv. OECDl tulid sel aastal siiski välja juba maksulepingu mudeli versiooniuuendused. Esialgne mudel pärineb juba vanaisade ajast.

(2) Kõik võrdlused selle filmiga on täiesti ebaoriginaalsed ning meelevaldsed.

(3) Märksõnad LuxLeaks ja Panama paberid on kindlasti vähemalt sama tuntud kui printsess Leia.

(4) Vt www.fin.ee/fatca

(5) Pilt on võetud Tax Justice blogist, vt samas ka suurema fänni jaoks huvitav maksuanalüüs: http://www.taxjusticeblog.org/archive/2015/12/tax_wars_3_lessons_about_tax_p.php#.WBoTlzXrBSE

(6) Maksuametnik ei saa loomulikult konto väljavõtet, ainult aasta lõpu seisu kujutava numbri, millest võib aga võib ka mitte teha järeldusi võimaliku maksukohustuse varjamise kohta.

(7) OECD tugineb seejuures Ameerika Ühendriikide tehtud analüüsile, mis eelnes FATCA lepingu sõlmimisele. Kuna kõik kardavad IRSi, on enamik riike oma õigusaktid ning IT süsteemid korda teinud.

(8) Eelnõude infosüsteem: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/055664a5-ed87-4e08-a643-d5af17e00019

(9) OECD on arvutanud, et nad moodustavad 10% maailma ettevõtjatest aga nende käes on 90% rahakotist.

(10) Veel ei ole selge, mis saab plaanist analoogne aruanne raamatupidamisreegleid sätestava direktiivi alusel avalikustada. Meil on tasutud maksude summa juba täna avalikustatav teave ning Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud eelnõu, millega avalikustatakse ka käibed ja töötajate arv.

Riigi kinnisvarareformi õppetunnid

Veronika-Ilsjan 2Veronika Ilsjan, rahandusministeeriumi nõunik
Vastukaja riigikontrolli 18.10.2016 valminud aruandele „Riigi tegevus riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimisel“.

Riigikontrolör tõdeb aruande kaaskirjas, et riigi kinnisvarareform pakub väärtuslikke õppetunde ajal, kui valitsus on alustanud mitmeid uusi reforme. Järgin riigikontrolöri  üleskutset vaadata otsa tehtud (või juhtunud) vigadele ja süsteemis olevatele puudustele, et neid saaks parandada ja vältida nende kordumist tulevikus. 

Üldjoontes nõustun riigikontrolli hinnanguga riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimise kohta – riigi kinnisvarareform ei ole edenenud kavandatult, süsteem vajab muutmist.

Ma ei ole päris nõus riigikontrolli järeldusega, et reformi ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks on olnud valitsuse suutmatus leppida kokku ühtses riigi kinnisvarapoliitikas.
Peamisteks takistusteks reformi elluviimisel on minu arvates:
•  rahastamise vajadused on suuremad kui võimalused ja
•  pole suudetud ehitada toimivat süsteemi, mille reeglid oleksid selged.

Mõlema takistuse kõrvaldamine on justkui rahandusministeeriumi vastutusalas. Esimene takistus – rahapuudus, on kõrvaldatav ainult teiste valdkondade arvelt, sest raha juurde ei tule ja välisrahastus väheneb. Kodanikuna ja riigieelarve kokkupanemist kõrvalt näinuna pean tõdema, et riigi kinnisvaravaldkond ei ole vist kõige suuremas rahapuuduses vaevlev valdkond riigis. Raha juurde saamine võib olla vajalik, aga sellel oleks mõtet alles siis, kui raha mõistlikumalt kasutama hakatakse.

2007. aastal valitsuses heaks kiidetud riigi kinnisvarastrateegia järgi on juhtimissüsteemi ülesehitamine rahandusministeeriumi ülesanne, seega oleks aus vaadata peeglisse ja küsida miks me pole hakkama saanud.

1. ÕPPETUND: Oluline on tagada, et kõik uued otsused oleksid mõistlikud, et ei tehtaks rohkem „halbu“ otsuseid.
Kinnisvara otsused on pikaajalised ja seovad meid aastakümnete pikkuse rahalise kohustusega, kusjuures hoone eluea kuludest 80 protsenti määratakse ära kinnisvara kavandamise ja projekteerimise faasis. Riigi pikaajaline praktika on olnud, et ehitusotsuse tegemise hetkeks on eskiis või projekt juba valmis ja ehitusotsus tehakse neis kavandatud mahtude alusel. Me ei saa panna ka täna kätt südamele ja öelda, et kõik uued otsused on olnud mõistlikud.
Praegu on rahandusministeeriumi põhifookus kinnisvara otsustusprotsesside parandamisel, eesmärk on tagada, et kõik uued kinnisvara investeeringu ja kasutamiseks võtmise otsused oleksid säästlikud ja tuleviku kulude kokkuhoiule suunatud.

2. ÕPPETUND: Uute investeeringute planeerimise kõrval ei tohi jätta unarusse olemasoleva vara taastamist ja remonti. Riigi kinnisvara on amortiseerunud, sest vara korrashoidu ja remonti ei ole piisavalt panustatud, sest olemasolevate hoonete remontimisele on aastaid eelistatud uute ehitamist – sellest on tekkinud sadadesse miljonitesse ulatus remondivõlg. See tähendab, et varad on amortiseerunud kiiremas tempos kui nende remondiks on raha kulutatud. Vältimaks vea kordamist tulevikus on uuele RKAS-i rahastamismudelile üle läinud varadel kavandatud remondifondi kogumine. Paraku avaldab remondifondi kogumine mõju iga-aastastele tegevuskuludele, mis tekitab omakorda skepsist uue rahastamismudeli suhtes. Kui oodatud kvaliteedikasvu kiirelt ei kaasne, siis kõhklused süvenevad.

3. ÕPPETUND: Eelarvekulude vähendamine ei saa olla reformi edukuse mõõdupuuks ja saada eesmärgiks omaette, sest eelarve ei näita kõiki kulusid. Meil ei ole täna head infosüsteemi, et võrrelda kinnisvarakulusid „enne ja pärast“ reformi, seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik numbritest järelduste tegemisel. Ka riigikontroll tunnistas, et andmete kättesaamine ja järelduste tegemine oli keeruline rõhutades oma aruandes korduvalt, et riigi eelarvekulud lähiaastatel kasvavad kordades. Paraku jäi varju asjaolu, et oluline osa kasvust tuleb rahastamismudeli muutusega kaasnevast kulustruktuuri muutusest. Reformi läbiviimisel  minnakse üle ise-haldamise mudelilt üürimudelile, mis tähendab, et lisaks sisseostetavate teenuste kuludele lisanduvad ka seni oma personaliga tehtud tegevuste kulud, remondikulud ja kapitalikulud. Juhul kui tehakse uus investeering, siis lisandub ka investeeringukomponent, mida isehaldamise mudeli puhul ei lisandu.

4. ÕPPETUND: Teenuste hinna kõrval tuleks võrrelda ka mahtu ja kvaliteeti. Riigikontrolli aruanne püüdis analüüsida teenuste hinnamuutust peale RKAS-le üleandmist, et leida kokkuhoidu. Selget järeldust selle kohta, kas teenused on läinud kallimaks või odavamaks, aruandest ei tulnud, sellist järeldust ongi raske teha. Pelgalt numbrite võrdlemise kõrval tuleb kindlasti analüüsida ka teenuste sisu, mis ei ole enne ja peale RKAS-le üleandmist sageli sama. Näiteks on tavapärane, et kui enne tehti vaid avariilist tehnohooldust ja peale RKAS-le üleandmist hakatakse tegema ka ennetavat tehnohooldust, sel juhul peaks olema mõistetav, et teenuse hind kasvab ja säästu mõõtmine ongi keeruline, kuid see hoiab kokku remondikulusid tulevikus.

5. ÕPPETUND: Kokkuhoiuks on vaja investeerida, uus investeering tõstab eelarvekulusid. Selleks, et ruumikasutust vähendada, tuleb teha investeeringuid ruumide ümber ehitamiseks. Korduvalt on toodud eeskujuks maksu- ja tolliametit (MTA), kes viis läbi oma asutuse kinnisvarareformi ja vähendas büroopinna 1/3 võrra ehitades uue hoone, sest olemasolevates hoonetes ei ole võimalik luua uut ja optimaalset funktsionaalsust. Selleks oli vaja teha ühekordne investeering. Kusjuures vaatamata sellele, et MTA paiknes ka varem suuresti rendipindadel (st kulutase ei olnud n-ö kunstlikult madal) optimeerimisega tegevuskulude kokkuhoidu ei saavutatud.

Teiseks näiteks, kus uus investeering tõstis eelarvekulusid, võiks tuua riigikontrolli kolimise käesoleva aasta suvel Narva maantee rendipinnalt Toompeale, aadressile Kiriku 2. Kui varem oli riigikontrolli kasutuses 1995 m² pinda, siis uues hoones veidi rohkem 2144 m². Suuremale pinnale kolimine ei tähenda, et hakati rohkem laiutama, vaid vanalinna hoonetes on ruumikasutus vähem funktsionaalsem. Igakuised prognoositud üürikulud (kõik kulukomponendid, koos käibemaksuga) olid eelmisel üüripinnal 29910 eurot (15 €/m² kuus), uuel pinnal 57539 eurot (27 €/m² kuus). See teeb kulude kasvuks uuele pinnale kolimisel +92%. Kusjuures ka Riigikontroll paiknes varem üüripinnal, st mudeli muutusest tulenev mõju üürikulu kasvule oli väike. Mängin nüüd mõttega, et mis siis, kui Riigikontroll oleks paiknenud riigi hoones ja senisteks kuludeks oleks olnud vaid sisseostetavate teenuste kulud: siis oleks kulude kasv uude hoonesse kolimisel olnud +332%. Tahan öelda, et numbritest ei maksa teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi.

6. ÕPPETUND. Aruannetega elu muutmine on kohmakas ja halduskoormav. Riigikontrolli aruanne on huvitav lugemine. Kui küsida, kas aruandega loodud uus teadmine on proportsionaalne selle tegemiseks panustatud ressursiga, siis minu arvates on vastus „ei“.   Seda aruannet tehti kaks aastat, paljud süsteemis töötavad ametnikud  kulutasid kümneid töötunde andmete otsimiseks, analüüsiks, intervjuudeks, kirjavahetusteks, tagasiside andmiseks. Samamoodi on aruannete tegemisele hulga kalleid töötunde kulutanud rahandusministeerium koostades põhjalikke riigi kinnisvara valitsemise koondaruandeid tuvastades reformi kitsaskohad ja pakkudes välja lahendusi. Meie esimese koondaruande kohta ütles riigireformi üks toetajaid Jüri Raidla, et see on kõige ausam aruanne, mida ta riigis on näinud. Me teame, mis on tegemata – kõikide viidatud probleemide lahendamine on töös.

7. ÕPPETUND: Ilma informatsioonita tarkade otsuste tegemine ei ole võimalik. Riik on teinud arendusi riigi kinnisvararegistrisse ja koondanud ühtse vaate riigi kasutuses ja omandis olevast kinnisvarast erinevatest riiklikes registritest (maakataster, kinnistusraamat, ehitisregister jt). Praeguseks on meil juba päris hea info sellest, mis varad riigil on olemas. RKAS-le üle antud hoonetel on hea ülevaade hoonete seisukorrast ja investeerimisvajadustest. Paraku on puudu veel kõige olulisem – ülevaade kuludest, varade kasutamisest ja seostest riigi põhitegevusega. Kogu info koondamiseks on veel päris mitme aasta pikkune tee minna, et liidestada ja välja arendada registrid ja see info sinna ühtse struktuuri alusel sisestada – et saaks võrrelda õunu õuntega ja teha otsustusprotsesse toetavat aruandlust.

8. ÕPPETUND: Riigi kinnisvara vajaduste planeerimine peab toimuma kooskõlas riigi strateegilise planeerimisega. Riigikontroll heidab aruandes ette, et riigil puudub ülevaade oma kinnisvara vajadustest ja kehtestatud ei ole ühtseid kinnisvarakasutuse normatiive. Rahandusminister ega riigihalduse minister ei hakka tõenäoliselt mitte kunagi planeerima kogu riigi  kinnisvara vajadusi, see on iga valdkonna ministri enda pädevuses. Rahandusministeerium ei saa ette öelda, kui palju koole on haridusministril, kui palju päästedepoosid on siseministril või kuipalju vangla pinda on justiitsministril vaja oma strateegiliste eesmärkide elluviimiseks. Ammugi ei ole võimalik kehtestada ühtseid normatiive ja võrrelda koolide pinnakasutust vanglatega jne, küll aga saab võrrelda büroosid omavahel ning koole koolidega, depoosid depoodega, vanglaid vanglatega jne.  Iga valitsemisala peab ise vastutama oma eesmärkide säästliku elluviimise eest ja kavandama kulude kokkuhoiu meetmed. Riigi üleminek tegevuspõhisele eelarvestamisele peaks igati toetama neid muutusi.

9. ÕPPETUND: Tuleb tagada süsteemi paindlikkus, sest pole midagi püsivamat kui muutus. Maailm ei saa kunagi valmis ja ei maksa ka loota, et meil ühel hetkel tekib püsiv ülevaade riigi kinnisvara vajadustest. Näiteks:
• Täna oleme olukorras, kus riigi kohtute portfell on äsja peaaegu  uuendatud vastavalt kavandatud vajadustele, aga riigireformi raames räägime taas kohtute reformist.
• Kohe-kohe on valmimas terviseameti uus hoone ja räägime sotsiaalministeeriumi asutuste ühendamisest.
Peame looma ülevaate riigi kinnisvara vajadustest, kuid olema valmis pidevalt ja kiirelt kohanema muutustega. Eriti puudutab see riigi büroode pinnakasutust, kus näeme suurimaid võimalusi kokkuhoiuks, sh kavandatavad riigimajad maakonnakeskustes.

10. ÕPPETUND: Riik ei ole ainult riigieelarvelised asutused, vaid ka muu keskvalitsus (avalik-õiguslikud juriidilised isikud, riigi sihtasutused jt) ja muidugi kohalikud omavalitsused. Tõdemus on eriti ajakohane olukorras, kus riigil on käsil riigireform (sh  jätkub sihtasutuste moodustamine, haldusreform) ja kus riigikontroll on avalikustamas kohalike omavalitsuste kinnisvara auditi järeldusi. Omavalitsuste kinnisvaraportfell on 2,5 korda suurem kui riigil ja selle valitsemisel ei ole olukord sugugi parem.

Kokkuvõtteks: Riigi kinnisvara masinavärk on keeruline, selle remontimine vajab aega ja kannatlikkust. Rahandusministeerium on valmis viima riigi kinnisvarateemade ülevaate ja ettepanekud valitsusse lähinädalatel.

Loe ka Veronika Ilsjani varasemalt avaldatud artiklit riigi kinnisvarakulude kohta ja miks riik vajab kinnisvarareformi rahablogis.

Riigimaja: mitu teenust – üks maja

Mart_UusjärvMart Uusjärv, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Augustikuu lõpus tegi valitsus olulise otsuse ja leppis kokku, et riigimajade kontseptsiooniga tuleb edasi liikuda ehk koondada riigi teenused maakonnakeskustes ühte kohta. Plaani aluseks on rahandusministeeriumi ettepanek maavalitsuste ülesanded ringi jagada. Et riigimajja võib meil igaühel tulevikus asja olla, kordan üle, mis on riigimaja ja kuidas võidaks nende asutamisest üle Eesti kodanik, ettevõtja ja riik.

Paremad riigi teenused inimesele ühes majast

Vaieldamatult on riiklike teenuste kättesaadavus kõigis Eesti maakonnakeskustes esmatähtis. Riigihalduse minister Arto Aas on toonud lihtsa näite, et inimesel saab lihtsamini asju ajada, kui riigimajas on riigiteller, kes suudab vastata ühe asemel kümnele küsimusele ja suunata inimese kohe õigesse kohta samas majas, mitte teises linna otsas järgmisel vastuvõtupäeval.

Praegu on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad igas maakonnas keskeltläbi 30 erinevat avaliku sektori asutust, mis on saanud oma kontori asukoha vabalt valida. Nii saab  mõnes maakonnas inimene riigilt teenuseid enam kui kümnelt eri aadressilt.

Olukorrad, kus ühe päeva jooksul või ühe küsimuse tõttu tuleb külastada mitut riigiasutust, ei vasta meie ettekujutusele tõhusast 21. sajandi riigist. Näiteks, kui koostamist vajab maja detailplaneering või ehitusprojekt ning nõu on vaja kuuelt-seitsmelt asutuselt, tähendab see kodanikule parajat närvikulu eri asutuste vahel sõeludes. Tuleb hakata otsima kaardilt asutuste asukohti, ühildama bussigraafikuid, oma ajalisi ja logistilisi võimalusi ning asutuste vastuvõtuaegu. Ja kui need vastuvõtuajad on juhtumisi eri päevadel, tuleb asjaajamiseks võtta töölt mitu vaba päeva. Maakondlik riigimaja teeks taolise asjaajamise oluliselt lihtsamaks.

Mitmel pool maailmas on avalik sektor seisukohal, et „klient on kuningas“ täpselt nii nagu erasektoriski. Sellist riigi teenust pakub näiteks Austraalia, Kanada, USA ja Suurbritannia. Lisaks sellele, et näiteks passi, juhi- ja kalastusloa saab taotleda ühest kohast ja seda nii asutusest kohapealt, telefonitsi kui e-teenusena, on teenused disainitud mugavalt teemade kaupa ning võttes arvesse seda, kas oled ettevõtja, resident või koolinoor. Sealjuures ei pea inimene mõistatama, millise nimega amet annab kalastusloa või millise riigiasutuse ülesanne on väljastada juhilube.

Tänapäevased e-teenused pakuvad võimalust muuta osa teenuse pakkumisest kiiremaks ja mugavamalt kättesaadavaks ning aina enam riigiteenuseid saab kätte veebi kaudu. Kuid päris ilma inimeste ja silmast silma nõustamiseta ka ei saa. Riigimajade kontseptsioon näeb ette, et need riigiasutused, kes kodanikule või ettevõtjale teenust osutavad, teevad seda ühest hästi ligipääsetavast asukohast ning võimalikult suures koostöös ühise teenindusleti tagant. Samuti võiks riigi teenuste kõrval oma koha leida tulevikus ka omavalitsuste teenused ning erasektori pakutavad teenused, näiteks panga-, side- ja postiteenused.

Parem koostöö asutuste vahel

Riigimajas suureneb tõhusus selles, mis jääb kodaniku jaoks üldjuhul nähtamatuks ehk teisele poole letti. Paraneb koostöö riigiasutuste vahel, sest rohkem ametnikke töötab lähestikku. Samuti kasutatakse hooneid otstarbekamalt.

Riigimajas on nii mõnelgi asutusel lihtsam säilitada oma teenuseid maakonnakeskustes. Olukorras, kus asutus on näiteks viinud suurema osa oma klienditeenindusest internetipõhiseks ja seetõttu vahetut teenindamist vajavate klientide arv ei ole enam eraldi teenindaja tööl hoidmiseks piisav ning paar korda nädalas kasutatavate büroopindade pidamine muutub liiga kulukaks, võib abi olla riigimajast. Riigimajas on võimalik pakkuda erinevate asutuste teenuseid ühise klienditeenindaja kaudu ning alakasutatud büroopinna asemel jagada ruume teiste asutustega.

Mõistlikumad kinnisvarakulud

Nii jõuamegi tõsiasjani, et mitme hoone kasutamine on kallim, sest mitmel pool tuleb hoida eraldi klienditeenindusala, koosolekuruume ja koopiamasinaid. Lääne maavalitsus on oma maakonna näitel välja arvutanud, et kohalike riigiasutuste ühise büroo- ja teeninduskeskkonna loomisel hoitaks ruumi kokku vähemalt 30 protsenti.

Samal ajal ei tähenda see vajadust rajada maakonnakeskustesse uusi kõrghooneid, sest seal on üldjuhul juba olemas esinduslikud ja hea asukohaga maavalitsuste hooned, millest paljude puhul on võimalik riigimajad kujundada. Kui maavalitsuste ümberkorraldamisel jääb osa ruume vabaks, annab see võimaluse mitme asutuse koondumiseks ühe katuse alla. Riigiasutuste maakondlikud bürood on üldjuhul piisavalt väikesed, et need ka täies koosseisus riigimajja mahutada.

Rohkem riigiasutuste töökohti maakondades

Lisaks riigi teenustele näeb riigimajade kava ette võimalust teha neis ka kaugtööd. Praegu polegi kõrgharidusega tippspetsialistil sageli muud valikut peale Tallinna või Tartu kolimise, kui ta soovib töötada näiteks mõnes ministeeriumis või riigiasutuses.

Tänapäeva tehnoloogia pakub võimalusi, et näiteks rahandusministeeriumi kõik töötajad ei pea istuma koos samas hoones Tallinnas. Riigimajades on ette nähtud kaugtöökoha võimalus riigiasutuste töötajatele, mis suurendab oluliselt avaliku sektori töökorralduse paindlikkust. Kui maakondades on rohkem riigiasutuste töökohti, tähendab see väljaspool pealinna omavalitsustele rohkem elanikke ning suuremaid maksulaekumisi. Ja rohkem riiki kohapeal.

Selge on, et muutused ei sünni kergelt – ühiste eesmärkide saavutamiseks on vaja pingutada, koostöö tegemiseks kompromisse teha ning tulemuste nägemiseks aega anda. Lihtsalt iseenesest ei juhtu midagi. Eelpool loetletud neli võitu on eesmärgid, mida tuleb iga maakonna rätsepalahendust välja töötades silmas pidada.

Riigi pakutavad teenused on näiteks: maksunõustamine, töötuna arvelevõtmine, tööohutuse alane nõustamine, töövõimetuspensioni taotlemine, karjäärinõustamine, keskkonnaprojektide toetuste taotlemine, metsateatise esitamine, restaureerimistoetuse ja rahvakultuuri toetuste taotlemine, maaparandussüsteemi arvelevõtmine, toiduainete käitlemise tegevusloa taotlemine, põllumajandustoetuste taotlemine, sõidukite registreerimine, tarbijakaitse- ja tuleohutusalane nõustamine, passi taotlemine, abielu registreerimine jne.

Piirkondliku potentsiaali indeks – kuidas on omavalitsuste taustsüsteem viimase viie aastaga muutunud?

Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Millise piirkonna potentsiaal on kõige kõrgem?IMG_0432
Millise piirkonna potentsiaal on kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul?
Mis mõjutab piirkonna potentsiaali?

Indeksist

Piirkondliku potentsiaali indeksi eesmärk on kirjeldada taustsüsteemi, milles omavalitsused tänasel päeval tegutsevad. Indeks koosneb 20 näitajast, mis on valdkondlikku kuuluvust arvestades jaotatud kolme kategooriasse: inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital. Indeks ei anna hinnangut omavalitsuse tegevusele ega võimekusele, vaid aitab koondada olulise taustainformatsiooni, mis on vajalik juhtimisotsuste tegemiseks. Indeks moodustab ühe osa omavalitsuse hindamisprotsessist (vt joonis 1). Omavalitsuse terviklikuks hindamiseks on vajalik analüüsida nii taustanäitajaid, finantsnäitajaid kui ka tegevusnäitajaid. Vaadelda nende omavahelist koosmõju ja vastastikuseid seoseid.

Omavalitsuse hindamisprotsess
Joonis 1. Omavalitsuse hindamisprotsess

Täpsemalt saab indeksi metoodika ning tulemustega (sh indeksi koostamiseks kasutatud alusandmetega) tutvuda rahandusministeeriumi kodulehel ning lugeda samal teemal ilmunud blogipostitust.

Indeksi tulemustest

Oodatavalt on kõige kõrgema piirkondliku potentsiaaliga omavalitsus Tallinn, kellele järgnevad vastavalt Tartu, Pärnu ja Narva linn. Eesti suurematele linnadele pakuvad tihedat konkurentsi Tallinna lähivallad Viimsi, Rae, Harku ja Saue.

Jooniselt 2 on näha, et kui esiviisik on aastatel 2011–2015 püsinud muutumatuna, siis võrreldes 2011. aastaga on kõige enam kohaarvestuses tõusnud Haapsalu linn, Ülenurme vald ja Viljandi vald. Need on omavalitsused, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud ning oluliselt kiirema kasvutempoga kui sarnase lähtepositsiooniga alustanud omavalitsustel. Kõigi kolme omavalitsuse arengumustrid on väga erinevad–Haapsalu linna kiire kasvutempo taga on maa väärtuse oluline suurenemine, Ülenurme vald on kasvanud kõigis kolmes kategoorias korraga ja Viljandi valla puhul on märgata majandusliku kapitali lisanäitajate (kapitali kvaliteet) olulist kasvu.

Kõige enam on aga kohaarvestuses langenud Võru linn, Kuressaare linn ja Rakvere linn. Neile omavalitsustele on iseloomulik nii piirkondliku potentsiaali vähenemine kui ka vastupidise trendiga liikumine võrreldes sarnase lähtepositsiooniga alustanud omavalitsustele. Kõigi kolme linna elanike arv on vähenenud vastavalt 997 (-7%), 874 (-6%) ja 746 (-4%) elaniku võrra. Lisaks jääb Võru linna puhul silma oluline maa väärtuse langus.

Kolme tärniga on tähistatud omavalitsused, kes kõigi kolme kategooria indeksites kuuluvad samuti ülemise 25 hulka. Need on omavalitsused, kes tegutsevad igapäevaselt Eesti suurimates taustsüsteemides, mis loovad eeldused piirkonna arenemiseks ning võimaldavad saavutada tugevamat positsiooni läbi mastaabiefekti.

2015. aasta piirkondliku potentsiaali indeksi ÜLEMINE 25
Joonis 2. 2015. aasta piirkondliku potentsiaali indeksi ÜLEMINE 25

Kui suuremad piirkonnad on tulenevalt enda mastaapsusele piirkondliku potentsiaali indeksi edetabeli tipus, siis kõigi indeksi arvutamiseks kasutatud näitajate osas neil liidripositsioone hoida ei õnnestu. Joonisel 3 on välja toodud kõik indeksi arvutamiseks kasutatud näitajad koos omavalitsusega, kes punktiskoori arvestuses 2015. aastal selles kategoorias esikohal on.

Joonisel 3 märgitud põhinäitajad on suuruse näitajad, mis kirjeldavad piirkonnas olemasolevat kapitali mahtu ehk massi ja lisanäitajad on ühikunäitajad, mis kirjeldavad olemasolevat kapitali mahtu ühiku kohta ehk kapitali kvaliteeti.

piirkondliku-potentsiaali-indeksi-arvutamiseks-kasutatud-naitajad-ja-korgeima-punktide-arvuga-omavalitsus-2015-aastal
Joonis 3. Piirkondliku potentsiaali indeksi arvutamiseks kasutatud näitajad ja kõrgeima punktide arvuga omavalitsus 2015. aastal

Joonisel 4 on välja toodud omavalitsused, kelle piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate punktiskoor kuulub 25 parima hulka. Kolme tärniga tähistatud omavalitsused kuuluvad kõigis kolmes kategoorias (inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital) lisanäitajate punktide alusel ülemise 25 hulka– need on omavalitsused, kellel on väga kõrged kapitali kvaliteedi näitajad kõigis kolmes kategoorias korraga.

2015 aasta piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate ÜLEMINE 25
Joonis 4. 2015 aasta piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate ÜLEMINE 25

Joonisel 4 märgitud omavalitsused asuvad seitsmes maakonnas, millest kõige arvukamalt ehk 13 omavalitsusega (52%) on esindatud Harjumaa. Talle järgneb Tartumaa 4 omavalitsusega (16%) ja Pärnumaa 3 omavalitsusega (12%). Ida-Virumaa on esindatud 2 omavalitsusega ja Lääne-, Saare-, ja Valgamaa võrdselt 1 omavalitsusega. Jaotades omavalitsused elanike arvu gruppidesse on jaotumine oluliselt ühtlasem: 36% omavalitsustest on 5000–11 000 elanikuga, 24% üle 11 000 elanikuga, 24% alla 3000 elanikuga ja 16% 3000–5000 elanikuga omavalitsused.

Analüüsides nii kapitali suurust (joonis 2) kui ka selle kvaliteeti (joonis 4) samaaegselt, võib väita, et Eesti kõige suuremate ja tugevamate taustsüsteemidega omavalitsused on Tallinn, Viimsi vald, Harku vald, Saue vald, Tartu linn ja Keila linn.

Indeksi tulemustes toimunud muutustest aastatel 2011–2015

Lisaks piirkondade potentsiaali kaardistamisele on väga oluline analüüsida piirkondade arengu dünaamikat. Indeksi aegrida (2011–2015) võimaldab igal omavalitsusel analüüsida, milline on olnud piirkonna individuaalne areng viimase viie aasta jooksul, ja kuhu see asetub võrdluses teistega. Leida piirkondi, kellega on sarnased arengumustrid, ja tuvastada neid, kellelt midagi õppida oleks.

Olulisemad tähelepanekud, mis indeksi tulemuste (2011–2015) analüüsimisel silma jäid, on järgmised:

  • enamiku (74%) omavalitsuste piirkondlik potentsiaal on kasvanud võrreldes 2011. aastaga;
  • ligikaudu 20% omavalitsuste piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud;
  • kõige kiirem indeksi aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo on Tartumaa (0,6%) ja Saaremaa (0,5%) ning kõige aeglasem Jõgevamaa (0,08%) ja Ida-Virumaa (0,09%) omavalitsuste piirkonnas;
  • valimisaktiivsus on suurenenud piirkondades, kus on suurenenud volikogu ühele mandaadile kandideerijate arv (korrelatsioonikoefitsent 0,5);
  • kodanikuühenduste arv elaniku kohta on suurenenud piirkondades, kus on suurenenud ka alla 65-aastaste elanike osatähtsus (korrelatsioonikoefitsent 0,4).

Ülejäänud olulisematest tähelepanekutest loe juba raportist „Piirkondliku potentsiaali indeks 2015“.

Analüüsides omavalitsuste indeksi tulemustes toimunud muudatusi viimase viie aasta jooksul, jäävad eeskätt silma piirkonnad, mille potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud. Kokku on selliseid omavalitsusi 39, kellest 72% on alla 3000 elanikuga omavalitsused. Kiire ja stabiilne kasv näitab, et piirkond on pidevas arengus ning taustsüsteem, milles omavalitsus igapäevaselt tegutseb, muutub järjest tugevamaks. Joonisel 5 on välja toodud 10 kõige kiirema aastate 2011–2015 keskmise juurdekasvutempoga omavalitsust, kelle potentsiaal on iga-aastaselt järjepidevalt kasvanud.

Ülevaade omavalitsustest, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud (sulgudes aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo)
Joonis 5. Ülevaade omavalitsustest, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud (sulgudes aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo)

Omavalitsuste indeksi tulemuste analüüsimisel tuleb arvestada, et mida väiksem on omavalitsus, seda enam iga muudatus algandmetes lõpptulemusele mõju avaldab. Sellest tulenevalt on väga oluline lisaks omavalitsuste üleüldisele järjestamisele, võrrelda ka sarnase suurusega omavalitsusi omavahel.

Analüüsides omavalitsuste, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud, tulemusi elanike arvu gruppide kaupa, saab välja tuua, et alla 3000 elanikuga omavalitsuste grupist on kiireima ja stabiilseima kasvuga Mikitamäe (1,4%), Kambja (1,08%) ja Are vald (1,08%), 3000–5000 elanikuga omavalitsuste grupist Luunja (1,13%), Raasiku (0,66%) ja Saarde vald (0,45%), 5000–11 000 elanikuga omavalitsuste grupist Tartu vald (0,77%) Ülenurme (0,71%) ja Saue vald (0,55%) ning üle 11 000 elanikuga grupist Rae (0,79%) ja Harku vald (0,41%).

Millisel omavalitsusel on kõige kõrgemad inimkapitali, majandusliku kapitali ja sotsiaalse kapitali näitajad? Millises omavalitsuses on need kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul? Neile ja kõigile teistele küsimustele leiad vastused raportist „Piirkondliku potentsiaali indeks 2015“.

Uus investeerimisfondide seadus toetab kapitali liikumist majandusse

Ardo-Heiki Ingar, rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialist. ardo_ingar

Majanduse sujuva vereringe jaoks on oluline, et raha pakkujatel ehk investoritel oleks võimalikult mugav ja turvaline raha ettevõtjatele pakkuda. Mida sujuvamalt on raha kaasamine kapitaliturul korraldatud, seda kergem on ettevõtjatel leida rahastust ning investoritel sobivaid investeerimisobjekte. Investeerimisfondi eesmärk ongi kollektiivses vormis koguda investorite raha ja investeerida see võimalikult tulusalt eelnevalt kokkulepitud viisil, näiteks mõnda suure kasvuväljavaatega ettevõttesse. Investeerimisfondi haldab üldjuhul eraldiseisev isik ehk fondivalitseja.

Eesti majandus ja ettevõtted on suhteliselt väikesed, mistõttu on siia keeruline kaasata suurematest rahapaigutustest huvitatud välisinvestorite kapitali. Seetõttu on oluline just kohaliku kapitalituru arendamine, mis aitab paigutada kohalike investorite raha siinsesse majandusse. Kohaliku kapitalituru üheks kõige olulisemateks investoriteks on pensionifondid, mis on samuti investeerimisfondid. Seega aitab investeerimisfondide uus seadus ka pensionikogujate raha siinsestesse ettevõtetesse investeerida.

Uus investeerimisfondide seadus:

  • toetab laiema investeerimisfondide valiku kaudu fonditeenuste ärivaldkonna arengut;
  • vähendab investeerimisfonde haldavate fondivalitsejate halduskoormust;
  • suurendab pensionifondide turule sisenemisbarjääride langetamise abil konkurentsi.

Viimased aastad on Eesti fondituru kasvu toetanud

Fondituru võib jagada laias laastus kaheks: avalikkusele ehk jaeinvestoritele suunatud fonditurg ning kutselistele (professionaalsetele) investoritele suunatud fonditurg.

Eesti avalikust fonditurust lõviosa ehk 82% moodustavad pensionifondid: kohustuslike pensionifondide maht oli 2016. aasta alguses 2,6 miljardit eurot, mis on võrreldav Tallinna börsi kapitalisatsiooniga ning mis moodustab Eesti sisemajanduse kogutoodangust ligi 10 protsenti. Aktsiafondide maht oli 300 miljonit eurot (9% fonditurust) ja kinnisvarafondide maht 224 miljonit eurot (7% fonditurust). Täpsem avaliku fondituru ülevaade on leitav Finantsinspektsiooni turuülevaatest.

Mitteavalikest ettevõtetesse investeerivatest fondidest on viimastel aastatel oluliselt kasvanud riskikapitalifondide arv ja mahud. Riskikapitalifonde ühendava Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsiooni (ESTVCA) andmetel oli riskikapitalifondide maht 2015. aastal 464 miljonit ja see on kavas 2020. aastaks tõsta ühe miljardi euroni. Selline märkimisväärne kasv on võimalik eelkõige tänu riigi ning Euroopa Investeerimisfondi ja erasektiori osalusega fondidele, milleks on Balti Innovatsioonifond ja Estfund. Täpsem riskikapitalituru ülevaade on leitav ESTVCA veebilehelt.

Laiem investeerimisfondide valik toetab fonditeenuste ärivaldkonna arengut

Uus seadus laiendab investeerimisfondide valikut, mida saab Eestis asutada. Uued fonditüübid võimaldavad Eesti fondivalitsejatel paremini konkureerida teiste riikide fondivalitsejatega ja aitavad kaasa fondihalduse kui ärivaldkonna arengule. Rahvusvahelise praktikaga kooskõlas olev regulatsioon ja konkurentsivõimelised teenuste hinnad loovad eelduse selleks, et ka välisinvestorid kaaluksid fondide asutamist Eestis. See omakorda tõstab Eestis fondihalduse ärivaldkonnaga hõivatud inimeste arvu (fonditeenuste pakkujad, audiitorid, raamatupidajad, advokaadid jne), mis avaldab suurenevate maksulaekumiste kaudu positiivset mõju ka riigieelarvele.

Uus seadus annab võimaluse asutada Eestis esmakordselt usaldusfonde ehk usaldusühingu vormis tegutsevaid fonde. Usaldusfondide asutamiseks tuleb need registreerida äriregistris ning anda nende kohta mõningast teavet finantsinspektsioonile. Usaldusfondiga kaasneb ka eraldi maksurežiim − nn maksuläbipaistvuse režiim. Fondi maksuläbipaistvus tähendab, et fond ise ei ole maksukohustuslane ning fondi investoreid maksustatakse sama moodi nagu siis, kui nad oleksid teinud vastava investeeringu sihtettevõttesse otse, ilma fondi vahenduseta. See võimaldab saavutada neutraalse maksutulemi, sh vältida investori tulu topeltmaksustamist.

Eesti on otsustanud võtta usaldusfondi kasutusele suurendamaks oma turu atraktiivsust investorite silmis. Seni on era- ja riskikapitaliinvestorid tihtipeale valinud oma fondide asutamiseks teisi riike, kuna Eestis ei olnud usaldusfondi asutamine võimalik. Muudatusega soovitakse tuua siinne kapital Eestisse tagasi ning meelitada ligi ka välisinvestoreid. Sellist lootust annab asjaolu, et usaldusfondide potentsiaalsete investorite taust ja päritolu on väga rahvusvaheline ning ka fondi investeerimistegevus ulatub reeglina erinevatesse riikidesse.

Uue seaduse jõustumisel saab võrreldes senisega asutada lihtsamini aktsiaseltsifondi, mille peamiseks eripäraks tavalise aktsiaseltsiga on see, et tal puudub fikseeritud aktsiakapital (nn muutuva aktsiakapitaliga aktsiaseltsifond). Praktika on näidanud, et fikseeritud aktsiakapitali kasutamine fondide puhul on osutunud liiga jäigaks: see ei võimaldanud fondidel aktsiad välja lasta ja osta neid tagasi vastavalt investeerimistsüklile või investorite soovile, aktsiakapitali muudatusi tuli heaks kiita ja registreerida äriseadustikus sätestatud korras.

Aktsiaseltsifondi kontseptsiooni väljatöötamisel lähtuti teiste riikide kogemusest, kus selliste fondide loomine on üsna levinud (Luksemburg, Saksamaa, Malta ja näiteks ka Leedu). Loodetavasti annab see uuendus investoritele põhjust kaaluda oma uute fondide registreerimiskohana Eestit. See parandab meie positsiooni rahvusvahelisel investeerimismaastikul.

Uuel aktsiaseltsifondil on võrreldes tavalise aktsiaseltsiga veel mitu erinevust.

Näiteks:

  • peab aktsiaseltsifondil olema fondivalitseja, kes tegeleb fondi vara valitsemisega (täpsemalt investeerimisega) − tavalise aktsiaseltsi puhul sellist nõuet ei ole;
  • aktsiaseltsifond loetakse asutatuks siis, kui finantsinspektsioon kooskõlastab põhikirja ja fond kantakse äriregistrisse − tavalise aktsiaseltsi puhul piisab kandest äriregistrisse;
  • aktsiaseltsifondi aktsiad ei pea olema registreeritud Eesti Väärtpaberite Keskregistris, aktsiaraamatut võib pidada juhatus − aktsiaseltsi puhul sellist valikut ei ole;
  • aktsiaseltsifondi nõukogu võib anda oma pädevuse teatud ulatuses edasi juhatusele − tavalise aktsiaseltsi puhul see lubatud ei ole.

Avalike ja mitteavalike fondide suurem eristamine vähendab fondivalitsejate halduskoormust

Võrreldes kehtiva seadusega eristatakse uue seadusega selgelt jaeinvestoritele ja professionaalsetele investoritele suunatud fondid − nn avalikud ja mitteavalikud fondid. Viimastele esitab uus seadus senisega võrreldes vähem nõudmisi, seega väheneb bürokraatia professionaalsete investorite jaoks. Finantsjärelevalve roll selliste fondide tegevuse kontrollimisel väheneb oluliselt. Teiselt poolt tähendab see seda, et investorid peavad ise edaspidi olema hoolikamad oma fondiinvesteeringute jälgimisel.

Uus seadus jagab fondivalitsejad sisuliselt kolmeks:

  • täistegevusloaga fondivalitsejad;
  • lihtsustatud tegevusloaga fondivalitsejad;
  • registreerimiskohustusega fondivalitsejad.

Üksnes täistegevusloaga fondivalitsejad võivad valitseda pensionifonde ja muid avalikkusele suunatud fonde (eurofonde). Lihtsustatud tegevusloaga fondivalitsejad võivad valitseda aga professionaalsetele investoritele suunatud fonde (eelkõige on need riskikapitalifondid). Registreerimiskohustus on neil fondivalitsejatel, kes juba täna tavalise osaühingu kaudu teatud ringi investorite raha kaasavad ja seda edasi investeerivad.

Fondivalitsejana tegutsemiseks tuleb taotleda tegevusluba või oma tegevus finantsinspektsioonis registreerida. Finantsinspektsiooni tähelepanu on eelkõige suunatud täistegevusloaga fondivalitsejatele. Teiste fondivalitsejate puhul on järelevalveline koormus tunduvalt väiksem.

Pensionifondide turule sisenemisbarjääride langetamine suurendab konkurentsi pensionifondide turul

Pensionifondide muudatuste eesmärgiks on konkurentsi suurendamine pensionifondide pakkujate turul; erineva investeerimispoliitikaga pensionifondide loomine ning tööandja kolmandasse pensionisambasse maksete tegemise soodustamine.

Kõige olulisemaks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on fondivalitseja aktsiakapitalinõude vähendamine. Kapitalinõuded alanevad seniselt kolmelt miljonil eurolt ühe miljoni euroni II sambas ja 0,73 miljonilt eurolt 0,5 miljoni euroni III sambas. Samuti alanevad täiendavate omavahendite ja omaosakute kaasamise nõuded seniselt 1%-le, sõltuvalt fondi mahust kuni 0,02%-ni. Selle tulemusena muutub fondide valitsemine oluliselt odavamaks, mis suurendab ka konkurentsi.

Teiseks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on osakute tagasivõtmistasu piirmäära vähendamine – senise 1% asemel saab tagasivõtmistasuna rakendada maksimaalselt 0,05% konservatiivsete pensionifondide puhul ja 0,1% teiste kohustuslike pensionifondide puhul. Tagasivõtmistasu ei saa edaspidi mitte fondivalitseja, vaid see läheb fondi. Kui investori pensioniportfelli suurus on näiteks 50 000 eurot, siis fondi vahetamiseks peab ta praegu maksma fondivalitsejale 500 eurot, eelnõu kohaselt tuleks pensionifondi vahetamiseks maksta kas 50 või 25 eurot ja see summa läheb fondivalitseja asemel tehingukulude katteks fondile.

Kolmandaks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on võimalus teiste riikide fondivalitsejatel Eestis filiaali kaudu tegutseda ehk siin pensionifondide valitsemiseks ei pea enam Eestis aktsiaseltsi asutama.

Uus seadus lihtsustab ka erineva investeerimispoliitikaga pensionifondide loomist (nt elutsüklifondid või indeksfondi tüüpi fondid). Pensionifondivalitseja võib valitseda pensionifonde, mille aktsiatesse tehtud investeeringute maksimaalne osakaal on 0%, 25%, 50% või 75%. Eelnõuga muutub mitme pensionifondi valitsemine paindlikumaks. Kui varem võisid ühel fondivalitsejal olla ühesuguse maksimaalse aktsiainvesteeringute osakaaluga pensionifondid vaid siis, kui need erinesid muude, seaduses loetletud investeerimispiirangute poolest, siis uue seaduse kohaselt piisab sellest, et nende fondide investeerimispoliitika on fondivalitseja hinnangul lihtsalt piisavalt erinev. Samuti toob uus seadus 0%, 25%, 50% ja 75% pensionifondide kõrval eraldi välja nn elutsüklifondid, kuna sätestab, et  lubatud on luua ka selliseid pensionifonde, mille investeerimispoliitika näeb ette aktsiatesse tehtud investeeringute maksimaalse osakaalu muutumise vastavalt pensionifondi osakuomanike vanuse muutumisele.

Lisaks eelnevale soovime suurendada tööandjate motivatsiooni teha oma töötajate eest sissemakseid III pensionisambasse. Kui seni on tööandja saanud teha oma töötajate eest III samba fondidesse sissemakseid ja seadus lubab ka eraldi tööandja pensionifondi loomist koostöös pensionifondivalitsejaga, siis uus seadus loob võimaluse lasta olemasolevates III samba pensionifondides välja mitut liiki osakuid. Siiani olid III samba pensionifondidel vaid ühte liiki osakud. Seaduse muudatus võimaldab tööandjatel kokkuleppel fondivalitsejaga luua endale sobivad tingimused nende osakute kasutamisel, näiteks lubada osakuid realiseerida alles pensionieas vms. Muudatus annab tööandjale kindluse, et III sambasse makstavat raha kasutatakse sihipäraselt pensioniks ja töötaja ei võta seda raha niiöelda palgalisana kohe välja.

Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud ja Riigikogule esitatud eelnõu on leitav siit.

Riigihanke reeglistik – pelk formaalsus?

Kati OrgmetsKati Orgmets,
rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnajuhataja asetäitja

Selleks, et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev, otstarbekas ja konkurentsi soodustav, on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud ühtses avaliku sektori teenuste, asjade ja ehitustööde soetamise ning ostmise korraldamise reeglistikus. Eesti on vastava reeglistiku siseriiklikult kehtestanud riigihangete seadusega.

Riigihanke detailne reeglistik tagab, et kõik turuosalised teavad, kuidas toimub avaliku sektori soetuste ja ostude tegemine ning neil tekib seeläbi teatav õiguspärane ootus ausa ja läbipaistva protsessi suhtes.

Riigihanke reeglistikuga tuleb arvestada hanke ettevalmistamisel ja ka hilisemas menetluses

Kas üksikasjaliku regulatsiooni järgimise nõudmine on pelk formaalsus? Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud sellest, et riigihanke alusdokumentides sätestatud tingimustest viimase detailini kinnipidamine on justkui juuksekarva poolitamine. Kas ikka on? Hankijatel on seaduses määratud ulatuses valikuvabadus otsustamaks, kui rangeid või keerukaid tingimusi ühes või teises riigihankes sätestada. Näiteks on hankija otsustada, kas sätestada ostetavate asjade erinevad parameetrid millimeetritäpsusega või lubada kindlaks määratud ulatuses, näiteks 5 protsenti ka kõrvalekaldeid. Kusjuures liiga rangete tingimuste sätestamine, mis välistab konkurentsi, ei ole üldjuhul lubatud. Olukorras, kus hankija on pidanud vajalikuks sätestada hulgaliselt erinevaid tingimusi, on kõigi turuosaliste jaoks ootuspärane, et hankija neist tingimustest ka ise kinni peab. Seega, kui hankija on riigihanke dokumentides määranud, et toode peab olema selliste parameetritega ja lubatud kõrvalekalle on 5 protsenti, siis tuleb nii pakkujatel kui ka hankijal endal sellest tingimusest lähtuda. Sellises olukorras ei ole hankijal lubatud menetluse käigus otsustada, et 5 protsenti kõrvalekalle on ebamõistlik ja tegelikult rahuldab hankija vajadusi ka toode, mille parameetrite kõrvalekalle on 15 protsenti. Hankija ei saa poole sõidu peal nö hobuseid vahetada ja otsustada, et päris kõik tingimused ei olnud mõistlikud ja seejärel neis meelevaldselt mööndusi teha. Mõistlikkus on määratlemata mõiste ja turuosalised ei pruugi sellest üheselt aru saada ehk teisisõnu see, mis tundub ühele mõistlik, ei pruugi seda olla teise jaoks.

Riigihanke tingimuste muutmisel tuleb järgida seaduses määratud korda

Riigihanke tingimuste muutmiseks on seaduses ettenähtud oma protseduurireeglid, millest hankijad on kohustatud kinni pidama. Nendest tingimustest kõrvalekalduvate muudatuste tegemine ei ole lubatud, kuna see riivab oluliselt riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid – eelkõige läbipaistvus ja kontrollitavus, võrdne kohtlemine ja konkurentsi soodustamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole hankijal lubatud suvalisel ajahetkel oma parima äranägemise järgi otsustada, millised tingimused ja millises ulatuses on mõistlikud ning millest seeläbi lähtuda.

Riigihanke põhjalik ettevalmistus on üks eeldus edukaks hanke korralduseks

Seega on väga oluline riigihanke põhjalik planeerimine ja kõikide hankija poolt seatavate tingimuste läbimõtlemine enne riigihanke väljakuulutamist, et vältida olukorda, kus hankija hilisemas faasis peab nõudma enda jaoks ebavajalikuks muutunud tingimuste täitmist. Korraliku eeltöö tegemiseks on hankijal võimalik kaasata vastavaid eriala spetsialiste ning suhelda ka ettevõtete esindajatega. Siinjuures on oluline jälgida, et selline turuosaliste kaasamine hanke ettevalmistusprotsessis ei annaks mõnele neist eelist teiste pakkujate ees.

Riigihanke väljakuulutamise järgselt on aga ka sisuliselt, mitte ainult formaalselt, väga oluline kõikidest seaduses ja hankija enda koostatud riigihanke dokumentides sätestatud nõuetest kinnipidamine, et tagada riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus ning aus konkurentsiolukord.

Muudatustest maksukorralduse seaduses ning elektroonilise side seaduses

Tanel Ruusmaa, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist.Tanel Ruusmaa

Rahandusministeerium saadab lähiajal justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks palju kirgi kütnud maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse (MKS) eelnõu. Oleme viimase poole aasta jooksul põhjalikult konsulteerinud eelnõu esialgse versiooni kohta tagasisidet andnud ettevõtete ja erialaliitudega ning arvestanud nüüdseks valminud eelnõus nende ettepanekutega.

Ajakirjanduses on varasemalt väljendatud seisukohti, justkui eelnõuga laiendataks oluliselt maksu- ja tolliameti volitusi ning ettevõtete ja erialaliitude tagasisidet pole eelnõu koostamisel arvestatud. Sellisteks kartusteks pole põhjust, sest valdavas osas on tegu olemasolevate või kunagi praktikas kasutatud õiguste täpsustamisega.

Oluline on märkida, et seaduseelnõu tervikuna ning selles tehtud muudatused puudutavad siiski ainult neid ettevõtteid, kes on mingil põhjusel maksu- ja tolliameti huviorbiidis, enamasti arvatavate maksualaste rikkumiste pärast.

Eelnõust jäeti välja muudatused, mis andsid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral õigusrikkumise ennetamiseks läbi viia üksikjuhtumi kontrolli ning välja jäeti ka suurem osa vaatlust käsitlevatest muudatustest. Viimane näiteks oli seotud vajadusega sõnastada vaatlust reguleerivat paragrahvi lihtsamaks ja kergemini loetavaks, kuid kahjuks tekitas see arusaama, justkui antaks maksuhaldurile uusi õigusi. Koostöös erialaliitudega on täpsustatud õigusi, mille alusel saab küsida sideettevõtjatelt teavet maksumenetluse tarvis.

Eelnõu muudab paindlikumaks ettevõtte maksuvõla ajatamise võimaluse ning laiendab avalike andmete ringi.

Allpool annan täpsema ülevaate olulisematest muudatustest, mis tehti eelnõusse pärast esimest kooskõlastusringi.

Sideettevõtjatelt teabe küsimine

Eelnõust on välja jäetud elektroonilise side seaduse regulatsioonis olev lünk, mis takistas maksuhalduril saada sideettevõtjalt andmeid maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks sideteenust kasutavale isikule väljastatud arve sisu kohta. Seda teavet vajab maksuhaldur näiteks maksumenetluses, kus kontrollitakse ettevõtja poolt ettevõtluses kasutamiseks soetatud kinnisvaralt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust ning omatarbe maksustamist.

Toonitan, et maksu- ja tolliametil on sideettevõtjalt õigus andmeid küsida üksnes juhul, kui maksukohustuslase maksuarvestuse õigsuse kontrollimiseks on algatatud maksumenetlus ning maksukohustuslane ise andmeid maksuhaldurile ei anna või maksuhalduril pole võimalik isikuga seotud teavet kindlaks teha – näiteks siis, kui menetluse käigus on olemas teave üksnes ettevõtte telefoninumbri kohta. Maksu- ja tolliametil on õigus küsida teavet üksnes arve sisu kohta, kuid ka edaspidi puudub õigus küsida näiteks kõneeristusi. Sideettevõtjalt teabe küsimiseks väljastab maksu- ja tolliamet allkirjastatud korralduse, kuhu märgitakse maksukohustuslase nimi, kelle kohta teavet küsitakse, ning sideettevõtja poole pöördumise põhjus. Siinkohal on oluline märkida, et maksuhaldur peab olema enne sideettevõtjalt info küsimist pöördunud sama nõudega maksukohustuslase enda poole. Sideettevõtjatelt teabe küsimist käsitleva sätte töötas rahandusministeerium välja koostöös Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga.

Vaatluse sätete täpsustamine

Kehtivas seaduses puudub selge õiguslik alus, mis lubaks maksuhalduril vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja, kui see on isiku valduses, kuid asub väljaspool ettevõtja majandustegevuse kohta. Seetõttu on tekkinud olukord, kus maksuhaldur saab vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja üksnes siis, kui see on tema valduses ning asub ettevõtte territooriumil. Kui ettevõtja viib majandustegevuses kasutatava vallasasja ettevõtte territooriumilt ära, siis maksuhaldur ei tohiks justkui enam vallasasja vaadelda.

Samas on seadusega maksuhaldurile antud õigus vaadelda kolmanda isiku valduses olevat vallasasja, vaatamata asjaolule, kas kolmanda isiku valduses olev vallasasi asub kontrollitava ettevõtja ettevõtluseks kasutataval territooriumil või sellest väljaspool. MKSi mõtte ega eesmärgiga pole kooskõlas olukord, kus maksuhaldur võib vaadelda näiteks käibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel 100-protsendiliselt ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutamist, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liikme abikaasa, ning vaatluse läbiviimise õigus justkui puuduks siis, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liige ise. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks olema erinevalt reguleeritud maksuhalduri õigused vaatluse läbiviimisel sõltuvalt olukorrast, kus ettevõtja majandustegevuses kasutatav vallasasi on ettevõtja enda või kolmanda isiku valduses. Seetõttu täiendatakse maksukorralduse seadust sõnastusega, mille kohaselt on maksuhalduril õigus vaadelda ka ettevõtja valduses olevat vallasasja, mis asub väljaspool tema majandustegevuses kasutatavat tegevuskohta. Selline vaadeldav vallasasi peab olema seotud maksukohustuslase majandustegevusega. Vaatlusest antakse alati ette teada ning see viiakse läbi ajal, kui toimub ettevõtja majandustegevus. Oluline on märkida, et vaatluse käigus on nii praegu kui ka tulevikus jätkuvalt keelatud siseneda kellegi tahte vastaselt tema eluruumi ja seda ka juhul, kui ettevõtja majandustegevus toimub eluruumides. Muudatus aitab tõhustada maksuhalduri tööd ettevõtluses kasutatava varaga seotud maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel.

Tööandjate keskliit tegi ettepaneku täiendada vaatluse regulatsiooni sättega, mille kohaselt tuleb maksuhalduril tutvustada vaatluse juures viibivale menetlusosalisele viivitamata tema õigusi ja kohustusi suuliselt või kirjalikult ning seejuures lihtsas ja arusaadavas keeles. Õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta tuleb võtta vaatluse läbiviimise protokolli allkiri.

Käivete ning töötajate arvu avalikustamine

Kaubandus-tööstuskoja ettepanekul laiendatakse avalike andmete ringi. Andmete avaldamise eesmärk on suurema läbipaistvuse kaudu õiglasema konkurentsikeskkonna tagamine ning maksukuulekuse suurendamine. Deklareeritud maksustatava käibe summa avaldamine annab avalikkusele ettekujutuse ettevõtja toodetavast lisaväärtuse mahust ning tema panusest avalike teenuste rahastamisse ehk ühiskonna heaolu kasvu.

Muudatuste järel avaldatakse maksuhalduri veebilehel käibemaksukohustuslase deklareeritud käibemaksu summa kvartalis. Samuti avaldatakse töötamise registri andmetel tööandja töötajate koguarv kvartali viimase kuupäeva seisuga. Käibemaksu summa saadakse käibemaksukohustuslase käibedeklaratsiooni ridadel 1–3 (20%, 9% ja 0% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) deklareeritud käibe summa summeerimisel, töötajate arv saadakse töötamise registrist.

Maksuvõla ajatamine

Maksuvõla ajatamine muudetakse paindlikumaks. Seni on maksuvõlga olnud võimalik ajatada vaid selle olemasolul. Seega kui maksumaksja näeb ette, et ta ei suuda täita talle teada olevat eesseisva tähtajaga maksukohustust, on tal võimalik edaspidi taotleda selle ajatamist etteulatuvalt.

Õigusrikkumise ennetamiseks läbiviidav kontrollimenetlus

Eelnõust jäeti esimesel kooskõlastusringil edastatud tagasiside põhjal välja muudatused, mis sätestasid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll õigusrikkumise ennetamise eesmärgil enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva.

Pärast justiitsministeeriumilt kooskõlastuse saamist edastab rahandusminister eelnõu heaks kiitmiseks Vabariigi Valitsusele. Seaduse jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2017.

Maavalitsuste reformist: paneme tuled põlema

Mart_UusjärvMart Uusjärv
Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Maavalitsuste tähendus Eesti riigiaparaadis pole täna enam see, mis ta oli kümmekond aastat tagasi, ning aina tugevamaks on saanud veendumus, et süsteem vajab uuendamist. Siin-seal räägitakse maakondade kaotamisest ning mõni on valmis juba kustutama tuled. Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigiülesannete analüüs teeb ettepaneku luua regionaalamet, teha teenused kättesaadavaks riigimajas, luua paremad kaugtöö võimalused ning viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea ilmtingimata seal asuma.

Maavalitsused on pidanud töötama piiratud ressurssidega ning täitma sealjuures kvaliteetselt sadu seadustega pandud ülesandeid. Maavanemad ja maavalitsuste ametnikud on pühendunult seisnud oma maakonna heaolu eest ning andnud endast parima, ent üha enam tuleb tõdeda, et praegune süsteem seab piirangud.

Osa ülesannete täitmisel on maakond tööpiirkonnana jäänud liiga väikseks ega taga ühele ametnikule piisavat koormust. Võtame näiteks siseriikliku lapsendamise korraldamise. Kolmveerandi eelmise aasta 88 lapsendamisest korraldas kolm maavalitsust, samas kui mõni maavalitsus pole viimaste aastate jooksul pidanud korraldama ühtegi lapsendamist.

Ühistranspordi valdkonnas tuleb üldjuhul kord kaheksa aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu ning hangete vaidlustustest on saanud protsessi lahutamatu osa, mistõttu peab olema valmis kohtus tippadvokaatidega vaidlema. Kas on siis põhjendatud see, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem, peaasi, et nad oleks valmis iga maakonda teenindama ja vajadusel kohale tulema.

Teisalt on maavalitsustel ülesandeid, mis eeldavad tööd meeskonnas. Riigi seisukohast pole otstarbekas mehitada viitteist tiimi, kellele pole täiskoormust anda. Võtame kaks näidet. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim siis, kui seda tehakse mitmekesi koos ja suuremas tööpiirkonnas kui üks maakond. Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneks hästi eri tüüpi õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal. Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla veel ka paindlik ja innovaatiline on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.

Aastatega on süsteemi juba ka muudetud, mille tulemusel on maavanemate portfell vahetunud õhema vastu. 1990-ndatel istusid maavanemad koos ministritega valitsuse istungil ühise laua taga, kuid praegu on Stenbocki maja laua ääres viitteist lisatooli raske ette kujutada. Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearsti konkursi läbiviimine on nüüd teiste asutuste töö. Peagi saab läbi omandi- ja maareform ning kandam väheneb veelgi. Kui maavalitsustes oli viisteist aastat tagasi ligi 1000 töötajat, siis praegu tuleb töö ära teha vähem kui 500 inimesega. Maakonnas asuvate riigiasutuste töö ümberkorraldamisel on maavanema seisukoha küsimine pigem erand kui reegel ning ka selle kaal pole enam endine.

Maavanema rolli vähenemine ei tähenda siiski, et jäänud on vaid lindilõikamine, nagu kohati arvamustes kuulda võib. Vabariigi Valitsuse seadus ütleb, et maakonna tasakaalustatud ja tervikliku arengu eest hoolitseb maavanem. Praktikas tähendab see, et ta saab küll eesmärgid maakonna arengukavasse või planeeringusse kirja panna, kuid tegevuste ellu viimine on keeruline, kuna rahakott on reeglina kellegi teise käes.

Regionaalamet seob eri tasandi huvid, riigimaja eri valdkonna teenused

Põhimõtteliselt on maavalitsuse ülesanded võimalik ära jagada olemasolevate riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel. Kui lapsendamise ja ühistranspordi korraldamise ning õppeasutuste järelevalve ülesanded oleks paslik anda valdkondlikele asutustele, kus sarnaste ülesannetega juba tegeletakse, siis näiteks saarevahtide tööd korraldada ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitseda saaksid edaspidi omavalitsused. Siin aitaksid sujuva ülemineku tagada ülesandega kaasa liikuvad maavalitsuste parimad spetsialistid.

Riigi ja kohaliku tasandi arengute ning investeeringute kavandamine võiks olla senisest enam kooskõlas, kus siduja rolli võtab loodav regionaalamet. Näiteks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti jaoks tehtud tegevuskavad on head näited, mida saaks amet ka teiste piirkondade jaoks teha. Ühtlasi oleks regionaalameti portfell sobivaim koht planeeringute koostamiseks ja järelevalveks, rahvastikutoiminguteks (nt abielude registreerimine ja lahutamine) ja omavalitsuste haldusaktide järelevalveks.

Mugavamaks saab muuta riigiga suhtlemist. Lihtsustatult öeldes ei peaks riik jooksutama kodanikku mööda linna eri asutuste vahel. Maakonnakeskustes on esinduslikud ja üldjuhul hea asukohaga maavalitsuste hooned, kus saaks pakkuda senisest enam erinevaid riigiteenuseid. Ja kui maavalitsuste ümberkorraldamisel vabanevad ruumid, annab see võimaluse mitmete asutuste koondumiseks ühe katuse alla. Nii saab luua töötajatele paremad koostöövõimalused, võtta hooned otstarbekalt kasutusse ning asutustel on paremad võimalused säilitada oma teenuseid maakondades.

Maavalitsuste ümberkorraldamine ei tähenda maakondade kaotamist

Kui valitsus otsustab, et ei nimetata enam edaspidi ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, siis ei tähenda see ajalooliste maakondade hülgamist. Kodanikud ei võrdsusta oma maakonda ei maavalitsuse ega konkreetse maavanema isikuga. Maakondades korraldatakse ka edaspidi olümpiaade, spordivõistlusi, laulu- ja tantsupidusid, valitakse aasta ema, isa, õpetajaid ning toimuvad tunnustusüritused.

Kui Terviseamet või Maa-amet korraldab oma tööd mitme maakonna peale loodud üksustes ning sealjuures on tal jätkuvalt igas maakonnas esindused, siis ei saa rääkida maakondade kadumisest. Inimese jaoks pole oluline mitte see, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid see, et tulekahju korral oleks abi tagatud ja politseile avalduse esitamiseks või muinsuskaitsealase nõuande saamiseks ei peaks teise maakonda sõitma.

Kaugtöö ehk töötamine väljaspool tavapärast töökohta

Kuigi me saame pea kõikjal üle Eesti allkirjastada dokumente ja pidada videokõnesid, siis praktikas on paljud riigiasutuste töötajad ikkagi pealinnas. Me ei peaks aheldama töötajaid ja nende perekondi pealinna ja selle ümbrusesse. Kaugtöö ei ole kodutöö ning paljudele inimestele ei sobigi kodust töö tegemine. Nad vajavad kohta, kus on võimalus tööle minna, töölt tulla ja vahepeal segamatult tööd teha. Siin võiks riik appi tulla. Näiteks kiire internetiga varustatud maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majades on potentsiaali. Kui väljaspool pealinna oleks töö tegemiseks sobiv keskkond oma laua, printeri ja turvalise sideühendusega, saaksid inimesed töötada ja elada seal, kus neile meeldib ja nende pere end hästi tunneb. Ka kohalik kogukond võidaks, kui ühes töötajatega liigub arvestatav osa palgarahast pealinnast väljapoole.

Asutuste pealinnast väljaviimine on valikute küsimus

Kui me soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia ka terveid asutusi või nende struktuuriüksusi. See kogemus on näiteks Rootsil, Suurbritannial ja Lõuna-Koreal, aga näiteid ei pea alati otsima piiri tagant. Riigi Tugiteenuste Keskusel on üksused Tartus ja Viljandis, Justiitsministeeriumi vanglate osakond asub Jõhvis, Maaelu Edendamise Sihtasutus Viljandis ning Haridus- ja Teadusministeerium Tartus. Kriitikule meeldiks siinkohal viidata, et viimase viimine Tartusse pole end õigustanud. Tõepoolest, ministeeriumide kolimist ei propageeri ka analüüs, aga saame tunnistada tõsiasja, et tänu ministeeriumile lisandus Tartusse üle 200 töökoha.

Asutused ise peavad sageli pealinnast väljaviimist ebavajalikuks, kuna nii võib kaduma minna hulk häid töötajaid, see on kallis ning muidu tülikas. Eks siin on omajagu tõtt, aga häid töötajaid on ka väljaspool pealinna. Igasugune muutuste läbi viimine on keeruline, ent lõpuks on see põhimõtteline valikute küsimus, kuidas riik regionaalpoliitikat teeb ja kus me oma inimestel elamist soodustame.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui eelpool kirjeldatu teoks saab, siis ei kustutata maavalitsuste majades mitte tulesid, vaid tehakse riigi poolt kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning meil kõigil sellest kasu oleks.

 

 

Alkoholiaktsiisist ja piirikaubandusest

Dmitri Jegorov, maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Dmitri-Jegorov_1RP0251

Lõuna-Eesti piiriäärse alkoturismi teema tõstatamine on kindlasti kasulik piiri ääres asuvatele poodide pidajatele endile ja sarnaneb üha rohkem promokampaania kui tõsise murega maksulaekumiste pärast. Sest kui süveneda hinnavõrdlustesse ja otsida soodsamaid võimalusi ka Eestist, kahvatub alkoretkede atraktiivsus märgatavalt.

Viimasel ajal sagenenud üleskutseid alkoholiaktsiisi poliitika ümbervaatamiseks ei tahaks sildistada täiesti põhjendamatuteks, aga need on kindlasti enneaegsed ja seetõttu ei saa nendega nõus olla. Ei riigil ega tootjatel-kauplejatel endil ei ole veel piisavalt statistikat kogu riigis toimuva hindamiseks ja veel vähem kurjakuulutavate järelduste tegemiseks. Selle põhjuseks on see, et viimase aktsiisitõusu järel on olemas maksulaekumiste andmed kõigest nelja kuu eest. Ka on kaugeleulatuvate järelduste tegemine ennatlik eelmistest kordadest suurema varumise tõttu. Meieni kostnud info kohaselt tähendab see, et mõni ketipood on varustatud vanade määrade järgi maksustatud viinaga pikemalt kui aastaks ajaks ja enne varude ammendumist uut viina ei ostagi. Negatiivsete hoiuseintresside valguses liigituks jutt säärasest investeerimisest aktsiisitõusudesse üsna usutavate kõlakate alla. See aga tähendab ebareeglipäraseid maksulaekumiste andmeid.

Siiski, olemasolev statistika näitab, et kuised aktsiisilaekumised on varumise tõttu aset leidnud suure kukkumise järel taastunud peaaegu samale tasemele, kus need olid eelmisel aastal. Prognoose tehes arvestasid meie analüütikud nii tarbimise vähenemisega, konkurentsieelise vähenemisega võrreldes Soomega kui ka nn viinaralli kiirenemisega Lõuna-Eestis. Seetõttu on prognoosid sel korral konservatiivsed, rääkimata sellest, et mitte keegi ei eelda, et aktsiisitõusu protsent oleks võrdne maksulaekumiste tõusu protsendiga. Alkoholiaktsiisi laekumisi on sel aastal oodata suuremaid kui eelmisel ja puuduvad andmed, mis sunniksid meie analüütikuid praeguseid prognoose olulises mahus korrigeerima, rääkimata suurte eelarveaukude ennustamisest.

Alkoholiaktsiisi tõusu taga on kaks põhjust, millest üks puudutab eelarvet ja teine inimeste käitumist. Väiksem alkoholitarbimine ja suuremad maksulaekumised on kindlasti soovitud tulemus. Kuid massiline alkoholi sissevedu Lätist võib tähendada hoopis tarbimise suurenemist ja väiksemaid maksulaekumisi Eestis. See on põhjus, miks me ise jälgime olukorda siiski üsna pingsalt. Ent isegi kui alkoholitöösturite hirmujutud viiendiku alkoturu kolimisest Lätti peaksid paika, siis 4/5 müügist on jätkuvalt Eestis ja selle suhtes rakenduv aktsiisitõus kindlasti vähendab ka tarbimist. Mis aga ongi üks alkoholipoliitika eesmärke.

Siinkohal tuleb kõva häälega öelda, et hinnavahed, millega aktsiisitõusu vastased hirmutavad, on sageli eksitavad. Soomlaste seas populaarseim 24 purgiga õllekast maksab piiril alla 9 euro ja Tallinna sadama-ala ja laevapardal olevates poodides üle 9 euro, lubades säästa, kütusekulu arvestamata, u 1,5 eurot kastilt. Samas paljud ostjad, sh soomlased, on tihti ka margitruud ja nii võib konkreetset õllemarki otsides kahaneda võit kõigest 50 sendile. Tulles Lätis veedetud puhkuselt tagasi on ehk selline vahepeatus piiril mõne jaoks õigustatud, ent raske on näha majanduslikku põhjendatust kuuetunniseks sõiduks Tallinnast piirile ja tagasi. Hinnavõrdlused näitavad, et maksimaalset alkoholi kogust ostes ja kütusekulu maha arvates säästaks selline klient 12 eurot, kusjuures korraga tuleb välja käia tublisti üle 200 euro. Kuuetunnine sõit ja 12 eurot säästu ei kõla just atraktiivselt.

Nagu Postimeeski kirjutab, on palju neid, kes tulevad piiripoodi huvi pärast. Õnneks või kahjuks peavad aga nad sageli pettuma, sest enamasti ei ole hinnavahed siiski seda retke väärt. Enam kui kummastavad on siinkohal väidetavad viskide ja rummide hinnavahed. Muidugi neid leidub, kui võrrelda suurpoe tavahindu ja piiriäärse laopoe kampaaniahindu, aga see pole ju õige võrdlus. See, kes otsib odavat kraami, oskab ikka ka internetti kasutada. Ja nii leiab ta üsna hõlpsasti, et viskit ja rummi saab ka Tallinnast osta mitte 17 ja 19 euro eest, nagu alkoholitöösturid väidavad, vaid 12-13 euro eest. Nii kahaneb ka väidetav 5-7 eurone „kaotus“ Lätile kõigest 1-1,5-euroseks.

Piiriäärne alkokaubandus on hetkel eelpool mainitud põhjustel saamas hoogu sisse mitte niivõrd aktsiisivahedest, vaid erinevast ärimudelist. Tallinnast tuntud sadama-ala alkoholi laopoe kontseptsioon on lihtsalt kopeeritud piiri äärde. Seega ei maksa näidata näpuga aktsiisipoliitika suunas isegi siis, kui kange alkoholi pooleliitrise pudeli hinnavahe on 5-7 eurot. Seda seetõttu, et kange alkoholi pooleliitrises pudelis on maksuvahe Lätiga kõigest 1.80 eurot, mistõttu ülejäänud vahe 3-5 eurot on kaupluste erinevad juurdehindlused. Seetõttu väheneb müük ka Läti enda poodides, mis asuvad piirist veidi eemal, ja nagu Postimees kirjutab, on see vähenemine kohati kuni 40 protsenti.

Tasub korrata, et teisest liikmesriigist ostetava alkoholi hulk ei ole piiramatu. Meeles peab pidama, et selle alkoholi edasimüük ei ole lubatud. Maksu- ja Tolliamet on juba meelde tuletanud, millised on lubatavad kogused ja hoiab piirikaubandusel silma peal. Seega enne, kui oma naabritelt tellimusi võtta, võiks kolmandat korda kuus 110 liitrit ostev „ärimees“ korralikult läbi mõelda, millise tähtsündmuse tähistamisega ta hakkab põhjendama isiklikku tarbimist sellistes kogustes. Sellist alkoholi ei tohi maksuvabalt riiki tuua ka ärieesmärkidel. Meieni on samuti jõudnud info, et mõned Lõuna-Eesti baarid ja ööklubid otsustasid proovida vähendada selliselt oma kulusid. See on ilmselgelt väga riskantne tegevus, sest lisaks kopsakale trahvile peaksid nad „säästu“ ilmsikstuleku korral maksma ka aktsiisi, kusjuures mitte Läti ja Eesti vahet, vaid Eestis kehtivas täismääras.

Lõpetuseks peab mainima, et valitsus on võtnud endale kohustuseks analüüsida aktsiisitõusude mõjusid (ka tubaka ja kütuse puhul) ning vajadusel kaaluda, milliseid samme astuda. Selline kohustus on sõnaselgelt kirjas viimati aktsiise kergitanud seaduses. See analüüs tulevikus tuleb ning valitsus ei ole sellest plaanist meile teadaolevalt loobunud. Samas märke, et seda oleks vaja praegu teha, ei ole. See oleks ka kõigest nelja kuu andmete põhjal äärmiselt raske ja seetõttu ei oleks ka usaldusväärne. Ka Lätis, vaatamata 30 protsenti madalamatele palkadele, on ostujõud tõusuteel, mis tingib aktsiisitõusu vajaduse ka seal.

Firmaautode erakasutuse maksustamisest

Risto Kaarna, fiskaalpoliitika osakonna peaspetsialist

Risto

Valitsus kiitis heaks rahandusministeeriumi ettepaneku muuta ettevõtete sõiduautode erakasutuse maksustamist. Tegemist on põhjaliku süsteemimuudatusega, mille eesmärk on korraga muuta maksustamist õiglasemaks kogu ühiskonnas ja vähendada bürokraatiat. Muudatusettepanekule eelnes mahukas analüütiline eeltöö.

Praegune süsteem

Praegune firmaautode erisoodustuse süsteem on kirjutatud kahte seadusesse.

  • Tulumaksuseadus ütleb, et erisoodustus on (muu hulgas) „sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks”. Samuti: “tööandja maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt”.
  • Sotsiaalmaksuseaduses on sätestatud, et „sotsiaalmaksu makstakse erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult”.

Tööandja sõiduauto tasuta või soodushinnaga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise erisoodustuse ülempiir on 256 eurot kuus iga sõiduauto kohta. Erisoodustuse suurus määratakse arvestuse alusel ehk nö sõidupäevikut kasutades. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks 256 eurot. Erisoodustuse hind ühe kilomeetri kohta on sõiduauto puhul vanusega üle viie aasta ja auto silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 20 senti ning muudel juhtudel 30 senti.

Vastavalt Statistikaametile on keskmine töökoha kaugus nendel, kes peamise vahendina kasutavad töölkäimiseks firmaautot, 17-22 km (vt alljärgnevat tabelit).

Tabel: põhitöökoha keskmine kaugus elukohast vastavalt peamisele transpordiliigile, km

2010 2011 2012 2013 2014 2015
Keskmine 9,8 10,2 10,1 10,5 11,2 10,3
Jalgsi 1,2 1,2 1,2 1,3 1,4 1,3
Jalgratta, mopeedi, mootorrattaga 3,7 3,5 3,4 3,6 2,7 3,8
Isikliku autoga 12,6 12,8 13,1 13,4 13,8 13,1
Ametiauto, töökoha sõidukiga 18,6 18,2 17 17,8 22,2 17,3
Ühissõidukiga 10 10,9 10,8 10,9 11 10,7

Allikas: Statistikaamet

Keskmine täiskoormusega töötav inimene sõidab (puhkusi arvestamata) ühes tüüpilises kuus 2010.-2015. aasta keskmise töökoha kauguse põhjal ca 780 km vaid töö ja kodu vahet. Erisoodustus sellisel juhul on 234 eurot. Kui sõita kuu jooksul veel täiendavad 75 kilomeetrit, muutub arvestuse pidamine ebavajalikuks, kuna maksukohustus täiendavatest sõitudest enam ei kasva.

Võrdne kohtlemine

Erisoodustuse maksustamise vajalikkus seisneb võrdses kohtlemises ning õigluses. Kõik tööandjalt saadavad hüved (lisaks palgale) peavad olema võrdselt maksustatud, et ei tekiks võimalust ja motivatsiooni ühel või teisel viisil töötajatele maksuvaba või soodustustega loonuspalka maksta. See oleks nende suhtes, kes makse täiel määral maksavad, ebaõiglane ning tekitab turumoonutusi. Hea erisoodustuse süsteem arvestab täielikult hüve rahalise väärtusega töötaja jaoks. Teisisõnu, erisoodustus peab olema ideaalis maksustatud samaväärselt olukorraga, kui töötaja selle hüve ise omale ostab.

Praegune erisoodustuse süsteem on problemaatiline kahel põhjusel. Esiteks ei arvesta kilomeetripõhine lähenemine töötaja saadava hüve tegeliku väärtusega. Nii kalli kui ka odava auto puhul makstakse maksu absoluutsummas sama palju. Kui aga töötaja ostaks ise auto, tähendaks talle kalli auto ostmine suuremat maksukoormust, kui odava auto ostmine, kuna töötaja teenitud tulu on proportsionaalselt maksustatud, erinevalt erisoodustusest, millel on kindlasummaline (i.k lump sum) maks. Teiseks on kehtiv kilomeetrite arvestuse praktika halduslikult problemaatiline. Sõidupäevikute süsteem on levinud avaliku arvamuse kohaselt halduslikult koormav ning ei pruugi ka maksuvaidlustes anda adekvaatset infot.

Erinevad kulud eraisikule ja ettevõtjale

Et selgitada eelpoolkirjeldatud maksustamise ebavõrdsust eraisiku ja juriidilise isiku vahel, toon näite maksustamise erinevusest sama autole tehtava kulutuse juures. Vahe on vaid kulutaja õiguslikus staatuses. Kui eraisik kulutab ühes kuus autole näiteks 500 eurot, on tema maksukohustus järgmine:

  • 500 x 20/80 = 125 eurot tulumaksu
  • (500 + 125) x 33% = 206 eurot sotsiaalmaksu
  • 500 x 20/120 = 83 eurot käibemaksu

Kokku on eraisiku maksukohustus 414 eurot (jättes lihtsustuse eesmärgil kõrvale töötuskindlustusmakse). Juriidiline isik, kes kulutab 500 eurot autole, maksab erisoodustuselt makse maksimaalselt 211 eurot (170 eurot tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt, lisaks 42 eurot käibemaksu), ehk ligi poole vähem.

Sellised ettevõtete autode maksustamise käärid on paljudes riikides ning seda on põhjalikumalt analüüsinud nii OECD kui ka Euroopa Komisjon. Vaid kaks OECD riiki maksustavad süsteemi mõttes ettevõtte-, ning eraautosid sarnaselt. Nendeks on Kanada ja Norra. Mehhiko ja Ungari ei maksusta ettevõtte autosid üldse.

1

Joonis: OECD riikide ettevõtete autode maksustamise osakaal eraisiku autode maksustamisest (allikas: OECD)

Joonisel on arvutuste aluseks võetud keskmise auto kulutused kolme aasta jooksul ning protsent väljendab osakaalu, kui palju ettevõtte autode maksusüsteem erakasutuse maksustamisest katab. Olgu ka öeldud, et tegemist on teoreetilise maksustamisega, mitte tegeliku maksukogumisega, mis paljudel juhtudel võib olla veelgi väiksem.

Sellise alamaksustamisega seonduvad järgmised probleemid, millele OECD analüüs ka osutab:

  • Ettevõtete autode maksusoodustused suurendavad sõidetud kilomeetreid
  • Sõidetud lisakilomeetrid kahjustavad keskkonda
  • Sõidetud kilomeetrite soodustamine on kõige kahjulikum osa ettevõtte autode maksustamises (võrreldes näiteks auto soetuse toetamisega)
  • Maksusoodustuste kaotamine (eriti sõidetud kilomeetrite soodustamise) parandaks oluliselt OECD riikide keskkonda

Euroopa Komisjoni kahe analüüsi järeldused on laias laastus sarnased, kuid lisaks:

  • Ettevõtte autode maksustamine on ühiskondliku kuluga (54 miljardit eurot Euroopa Liidus aastas, ehk 0,5% SKPst)
  • Balti riikides on probleem eriti terav

Nii OECD kui Euroopa Komisjon ütlevad oma analüüsi järeldustes üsna ühemõtteliselt, et ettevõtete autode maksustamise turumoonutus tuleks kaotada.

Muud majanduslikud moodutused

Eestis on firmaautode maksustamisega seotud ka teatud spetsiifilised majanduslikud moonutused. Näiteks viitab Eesti Panga uuring, et ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste leibkondade tulud ja tarbimine on väga erinevalt kajastatud. Leibkonnad, kes oma toidutarbimise harjumustelt on sarnased, kuid vähemalt üks liige on ettevõtte juhatuses, on oodatust 2,6 korda väiksema sissetulekuga. See viitab selgelt kas maksustava sissetuleku varjamisele, muu tarbimise tegemisele läbi ettevõtte, või mõlemale.

Täiendav näide sellisest eripärasest käitumisest on rahandusministeeriumi analüütiku Madis Abeni poolt koostatud liiklusregistri ja maksuameti andmete ühendamisel saadud analüüsi tulemus. See näitab ühe kalli ettevõtete arvel oleva automudeli (Toyota Land Cruiser hinnaga ca 50 000 eurot) omanike poolt Eesti Maksu- ja Tolliametile (EMTA) deklareeritud brutopalga jaotust (vt alljärgnev joonis). Kahe kolmandiku autoomanike brutopalk on alla 1200 euro kuus (2013. aasta andmed). Netopalk sellisel juhul on mitte rohkem, kui 940 eurot. 50 000 eurot maksva auto liisingu kuumakse 5-aastase liisingu korral on ligi 600 eurot ning auto omamise ning kasutamisega seonduvad keskmised kulud (kindlustus, kütus, hooldus, remont) lisavad kogukuludele veel umbes sama palju otsa.

2

Joonis: ettevõtte arvel olevate Toyota Land Cruiserite omanike brutopalga jaotus (allikas: Maksu- ja Tolliamet, Maanteeamet, Madis Abeni arvutused)

Täiendavalt on vastavalt EMTA 2013. aasta andmetele 5700 ettevõtet ilma sisulise tegevuseta, kuid nende arvel ligi 7000 autot, ehk kümnendik kõigist firmaautodest. Ettevõtetesse ostetakse keskmiselt võrreldes eraisikutega ligi 30% kallimaid kasutatud autosid ning ligi 70% kallimaid uusi autosid (allikas: Eesti Panga liisingustatistika, EMTA tehingustatistika, Rahandusministeeriumi arvutused). Lisaks on keskmine ettevõtete autode võimsus vastavalt maanteeameti sõiduautode registri andmetele ja rahandusministeeriumi arvutustele suurem kui eraautodel (89 kW vs 114 kW). Vastavalt tööjõu-uuringule käib firmaautoga peamise transpordiliigina tööl üle 70 000 inimese, firmaautosid kehtiva liikluskindlustusega on kokku vaid 75 000 (Maanteeamet, EMTA, liikluskindlustusregister). Erisoodustust sellelt deklareeritakse palju vähem. Teiste riikide kogemuse põhjal on firmaautode erasõitude osakaal 60-80% (sellele viitab ka MNT läbisõidu-uuring). Eesti on uute autode CO2 emissiooni ja võimsuse poolest ELis esimene (s.t kõige keskkonnakahjulikum).

Mis ja kus on firmaautod kajastatud?

Firmaautode kajastumine maksudeklaratsioonidel on samuti problemaatiline. Üldse kajastub käibedeklaratsioonidel firmaautosid 66 000, kuid liikluskindlustusregistri ja liiklusregistri andmetel peaks aktiivkasutuses olevaid autosid olema umbes 75 000.

Seega osa autosid on maksustamise mõttes „kadunud“. Segakasutuses autosid on 44 000, millelt laekub aastas 17 miljonit eurot käibemaksu (allikas: EMTA 2015, rahandusministeeriumi arvutused). Seda segakasutust deklareerib 24 000 ettevõtet, ehk keskmiselt on see 1,8 autot ettevõtte kohta. Erisoodustust deklareerib vaid 6 800 ettevõtet ehk alla kolmandiku neist ettevõtetest, kes teisel maksudeklaratsioonil ütlevad, et nende autod on ka erakasutuses.

Täpne autode arv, millelt erisoodustust makstakse, pole teada, kuid on selge, et käärid on siin suured. Tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt laekus 2015. aastal 25 miljonit eurot (allikas: EMTA 2015, rahandusministeeriumi arvutused). Kaasneva positiivse nähtusena lisandus neist 4 miljonit eurot koos firmaautode käibemaksusüsteemi muudatusega pärast 2014. aasta detsembrit.

Selliste eripärade üheks põhjuseks on juba mainitud maksustamise ebavõrdsus. Isegi kui teha ainult erasõite ning maksta ära kõik maksud, on rahaliselt kõige otstarbekam osta auto just juriidilise isikuna. 25 000 eurot maksva auto puhul (koos muude kuludega) maksab juriidiline isik viie aasta jooksul eraisikuga võrreldes 26 000 eurot vähem makse. Eraisik maksab 39 000 eurot ning juriidiline isik 13 000.

ETTEPANEK: lihtsam ja õiglasem süsteem

Võttes kõike eelnevat arvesse, oli meie ülesanne analüüsida ning selle põhjalt leida lihtne ja õiglane tööandja poolt töötajale sõiduki kasutada andmise erisoodustuse süsteem. Lihtsus ja õiglus on enamasti aga teineteist välistavad nähtused. Lihtne süsteem lööb kõiki ühe puuga, mis pole õiglane. Õiglane süsteem võib aga olla halduslikult koormav ja keeruline, kuna autod võivad olla erakasutuses väga erineval määral. Samuti ei soovinud me erisoodustuse arvestusel kasutada selliseid näitajaid, millega on kerge manipuleerida.

Kui vaadata Euroopasse, siis tüüpiliselt on auto erisoodustuse aluseks mingi osakaal auto ostuväärtusest (6%-30%).

Tüüpiliselt on sellele lisatud ka erinevad määrad aastase läbisõidugrupi-, CO2 emissioonide grupi, võimsuse vms kohta. Süsteeme on palju erinevaid. Selleks, et vähendada võimalusi manipulatsiooniks, kasutavad enamus riike erisoodustuse arvestamisel mingit kindlat väärtust või rusikareeglit.

Auto rahaline väärtus on teoreetiliselt üks parimaid näitajaid iseloomustamaks auto väärtust hüvena töötaja jaoks, kuid probleemiks on siin nii selle õiglase hindamise keerukus (väärtus on muutuv ja osaliselt subjektiivne suurus), kui ka selle suurusega manipuleerimise oht.

Euroopas on auto väärtuse hindamisel kasutatud ka auto turuväärtust, kindlustusväärtust, ostuväärtust, asendamisväärtust, automüüjate hinnakirjade hindu või sarnase auto liisingukulu suurust, ka keskmist taksokilomeetri hinda. Nende kõigiga on sarnased hindamise ja manipuleerimisega seotud probleemid

Auto läbisõit erisoodustuse alusena on selles mõttes hea, et see iseloomustab auto reaalset kasutusaktiivsust ja on seega otseses seoses hüve väärtusega. Väiksema kasutuse puhul on maksukohustus väiksem ning suurema kasutuse puhul suurem. Küll on aga problemaatiline selle mõõtmine sellise täpsuse ja usaldusväärsusega, mis maksuvaidlustes adekvaatne oleks.

CO2 emissioon on erisoodustuse alusena hea keskkonna aspektist ning kuna uuemad autod on reeglina parema näitajaga, soodustaks see ka autopargi uuendamist. Küll aga pole selle näitaja seos auto hinnaga piisavalt tugev, et saaks öelda, et see näitaja iseloomustab hästi auto rahalist väärtust.

Näitaja, milleni jõudsime, on sõiduki võimsus. Võimsus on statistilises mõttes ülitugevas korrelatsioonis auto hinnaga (üle 90%). Analüüsiks uurisime uute ja kasutatud autode hindu autode kohta, mis reaalselt meie liiklusregistris ettevõtete arvel on. Iga mudeli kohta otsisime võimalikult sarnased müügil olevad mudelid ning auto hinna leidmiseks võtsime nende keskmise. Korrelatsioon on tugev nii markide ja mudelite vahel – erinevate tootjate võimsamad mudelid on kallimad, kui ka ühe mudeli piires – st sama automudel võimsama mootoriga on kallim, kui nõrgema mootoriga mudel.

3

Joonis: Eesti ettevõtete 2015. aastal registreeritud autode juhuvalimi hinna ja võimsuse seos (allikas: Maanteeamet, rahandusministeeriumi arvutused)

Sarnane seos säilib ka vanemate autode puhul. Võimsuse ja hinna korrelatsioon on 83% ka 10 aastat vanade autode puhul. Võimsusel on keskmiselt tugev statistiline seos CO2  emissioonide näitajaga, mis kaasneva nähtusena suunab maksustamist ka rohkem keskkonnakahjule.

Täiendavalt on oluline sisse tuua auto vanus, kuna auto vananedes selle väärtus väheneb (vt allolevat joonist). Vaid kaks aastat vana auto puhul väheneb selle väärtus 20% võrra ning 10 aastaga on auto väärtus langenud ligi 80%.

4

Joonis: Eesti ettevõtete autode väärtus ja vanus, vanusegrupi keskmised (allikas: rahandusministeeriumi arvutused)

Kuna auto vanus mõjutab nii tugevalt auto väärtust, on vaja ka seda erisoodustuse alusena arvestada. Küll on aga oluline välja tuua, et autoga seotud kulud ei koosne vaid auto enda väärtusest. Alljärgneval kahel joonisel on välja toodud analüüs, millest nähtub, et esialgu moodustab autokuludest suurema osa auto enda ostukulu (joonisel carrying) ning hiljem muud autoga seotud kulud (joonisel operating) (kütus, remont, hooldus, kuluvad osad jne). Sealjuures muud autoga seonduvad kulud ajas kasvavad.

5

Joonis: Autokulude jaotus auto vanuse suhtes (allikas: ConsumerReports)

Samuti on süsteemi parameetreid sättides oluline silmas pidada muid autoga seonduvaid kulusid lisaks auto hinnale. Viie aastaga moodustavad muud autoga seotud kulud umbes poole kõigist autoga seotud kuludest (joonisel oranž).

6

Joonis: Autokulude jaotus liigiti ning ajas (allikas: ConsumerReports)

Maksustamisel on oluline jälgida, kes maksukoormust kannab. Autode võimsuse jaotus on toodud alljärgneval joonisel. Keskmine ettevõtte sõiduauto võimsus on 114 kW (joonisel punases tulbas) ning mediaanvõimsus on 103 kW. Enamus firmaautodest asub võimsusvahemikus 50-130 kW.

7

Joonis: Eesti ettevõtete autode võimsuse jaotus (allikas: Maanteeamet, rahandusministeeriumi arvutused)

Eelnevale tuginedes ning ka asjassepuutuvate ettevõtjate esindajatega arutledes jõudsime järgme ettepanekuni.

Auto võimsusest ja vanusest sõltuv baas:

Auto erisoodustuse väärtus sõltub auto võimsusest ning vanusest. Kilomeetripõhine arvestus kaoks. Üks lisanduv kW muudab erisoodustust 1,96 euro võrra. Keskmise auto (114 kW) erisoodustus oleks 223,4 eurot kuus, millelt tulu- ja sotsiaalmaks oleks 148 eurot kuus (praegu 169,6 eurot). Vanusekoefitsient 75% vähemalt viis aastat vanade autode puhul (erisoodustus on 75% täisväärtusest). Keskmise auto puhul oleks see 167,6 eurot ning tulu- ja sotsiaalmaks 111 eurot kuus.

Arvuliselt on valdav enamus autosid allpool keskmist, seega enamuse (täismääralt maksjate) maksukoormus väheneb.

Alljärgnevas tabelis on esitatud näited erinevatest automudelitest, nende erisoodustuse väärtusest meie ettepaneku kohaselt ning selle võrdlusest praegu kehtiva erisoodustuse suurusega.

Tabel: Autokulud ja maksud erinevate tüüpmudelite puhul vastavalt muudatusettepanekule

Mudel Võimsus (kW) Erisoodustus (kW * 1,96), eurot kuus Keskmised autokulud kuus[1] Erisoodustuse osakaal autokuludest Maksud ilma KM-ta, eurot kuus Muutus 169,60lt
Škoda Fabia 44 86 232 37% 57 -66,40%
Nissan Micra 59 116 270 43% 77 -54,60%
Škoda Octavia 81 159 408 39% 105 -38,10%
Nissan Juke 86 169 408 41% 112 -34,00%
Mazda 6 110 216 596 36% 143 -15,70%
Honda CR-V 114 223 736 30% 148 -12,70%
Audi A4 140 274 912 30% 182 7,30%
Toyota Land Cruiser 207 406 1650 25% 269 58,60%
Mercedes-Benz S500 335 657 2940 22% 435 156,50%

[1] Muud kulud moodustavad poole auto ostukuludest 5 aasta jooksul

Sellise süsteemi rakendamine nõuab ka teatavaid tehnilisi muudatusi. Lisaks on oluline silmas pidada senist autoomanike käitumist ning võimalikke muudatusi selles. Oleme teinud ettepanekud senise süsteemi muutmiseks järgmiselt:

  • Läbisõidu arvestust (sõidupäevikut) ei peeta
  • Pettuste vältimiseks tuleb auto kasutusotstarbe ette deklareerida ning käibemaksu saab maha arvata üksnes katkematu kaheaastase kasutusega 100% ettevõtluses
  • Et tagada parem sotsiaalne kontroll autode maksustamise osas, võiksid 100% ettevõtluses kasutuses olevad sõiduautod, sh riigiettevõtete autod, olla märgistatud
  • Arvestus käib täiskuu-, mitte päevapõhiselt, kuna sõidupäevikut ei ole – alla kuu arvestuse jaoks jääb isikliku auto kasutamise maksuvaba hüvitis kuni 335 euro ulatuses
  • Kaubikuomanikud võivad sama süsteemi kasutada vabatahtlikult

Analüüsime täiendavalt seda, kuidas võimalikult vähese halduskoormusega kõigi jaoks tagada see, kuidas maksuhalduri jaoks rahuldavalt viisil ja seeläbi vältides maksuvaidlusi, eristada segakasutuses ning täielikult ettevõtluses olevaid autosid.

Kokkuvõttes leiame, et meie ettepaneku järgselt on firmaautode erisoodustuse süsteem lihtsam – kaob arvestuse pidamine ning erisoodustuse alus oleks kõigile selge ning üheselt mõistetav ning mitte manipuleeritav; õiglasem – kallim auto on rohkem maksustatud ning odavam auto vähem maksustatud; halduslikult kergem nii maksuametnikele kui ka ettevõtetele, kuna kaob arvestuse pidamine. Lisaks on muudatus enamikule autokasutajatele praegusest soodsam.