Vastastikune kindlustusselts kui võimalus kindlustusturu rikastamiseks?

Andres Lehtmets, kindlustuspoliitika osakonna jurist

Rahandusministeerium on asunud kaaluma vastastike kindlustusseltside asutamise ja tegutsemise taaslubamist ning sellega seoses saatnud kooskõlastusringile teemat puudutava väljatöötamiskavatsuse. Selle eesmärk on leida vastus küsimusele, kas vastastikuste kindlustusseltside regulatsiooni puudumise puhul on tegemist ebaproportsionaalse ettevõtlusvabaduse riivega ja kas on mõjuvaid põhjuseid, miks selline ühinguvorm ei peaks Eestis lubatud olema. Teiseks on meie soov saada infot, kas praktikas on üldse huvi vastastikuste kindlustusseltside regulatsiooni järgi.

Kui avaliku konsultatsiooni põhjal selgub, et vastastikuste kindlustusseltside regulatsiooni loomine on põhjendatud ja vajalik, on Rahandusministeeriumi eesmärgiks saadud tagasiside põhjal välja töötada tänapäevane vastastikuste kindlustusseltside regulatsioon kooskõlas EL-i õigusega, mis võtaks arvesse teiste riikide parima praktika, kuid arvestaks ühtlasi ka Eesti õigussüsteemi eripärasid.

Uus on ära unustatud vana

Vastastikusel põhinevatel organisatsioonidel on pikk ajalugu, mis ulatub iidsetesse aegadesse, kuid oma tähtsuse saavutasid nad 19. ja 20. sajandil. Vastastikused ühingud pakkusid kaitset tehasetöölistele, farmeritele ja muudele ühiskonnagruppidele, kogudes vahendeid sotsiaalsete ja varaliste riskide vastu (haigus, puue, vanadus jne), olles sellega ka aluseks kaasaaegsele sotsiaalkaitse süsteemile. Olemuselt põhinesid need organisatsioonid põhimõttel, et vastastiku kogutakse vahendeid üksteise võimalike kahjude hüvitamiseks. 19. sajandil levis see idee üle Euroopa.[1]

Eesti kontekstis olid esimesed sellised ühingud vastastikused tule vastu kindlustamise ühisettevõtted Eestimaa vastastikune tulekindlustuse selts (1851. a) ja Liivimaa vastastikune tulekindlustuse selts (1863. a). 1861. a ja 1864. a seadustega muudeti Venemaa linnades, alevikes ja maal hoonete kindlustamine kohustuslikuks. 1867. a seadusega tehti ka Balti talupoegadel hoonete kindlustamine kohustuslikuks. Selle kohustuse täitmiseks asutati valdades „Tulekahju kordadel vastastikku abistamise seltsid“. Enamus viidatud vastastikuse abistamise seltse olid ilma kindla preemiamaksuta (kindlustuspreemiata) ja enamasti ka ilma kindla kapitalita. Tulekahju korral jagati abistamise kohustus liikmete vahel ära ning abistamine toimus enamasti läbi ehitusmaterjali, mis oli vajalik hoone taastamiseks. Rahaline toetus oli pigem harvem. Ühtsed kindlustusmaksed võeti kasutusele alles iseseisvas Eestis. Lisaks valdade vastastikuste abistamise seltsidele oli talunikel võimalik tule vastu kindlustada ka Liivi- ja Eestimaa vastastikustes tulekindlustuse seltsides. Välja võib veel tuua, et Liivimaa vastastikuses tulekindlustuse seltsis oli 1869. a kindlustatud 1080 hoonet, nende hulgas 929 taluhoonet. Eestimaa vastastikuses tulekindlustuse-seltsis oli 1877. a kindlustatud 1274 taluhoonet. Lisaks kindlustati ka vilja, loomi ja majakraami. Lisaks loodi 1865. aastal Suure-Rõngu vastastikune kindlustamise selts rahekahjude jaoks. Iga talupidaja pidi maksma 10 aasta jooksul iga aasta 5 kopikat ühe taalri ees. Kogunenud summat plaaniti hiljem kasutada võimalike kahjude väljamaksmiseks. Juhuks, kui aga sissemaksetest ei jätkuks kahjude kandmiseks, oli ette nähtud võimalus kogukonna liikmete vastutusel laenu võtta ning selle eest kahjud kanda.[2] Esimene ülemaaline vastastikune kindlustusselts hakkas tegutsema Tartus ning kandis nime „Eesti vastastikune tulekindlustuse selts“, mis hiljem hakkas kandma nime „Eesti“. Ülemaaliselt hakkavad tegutsema ka kindlustusselts „Asunik“ (1922), mis hiljem kannab nime „Talu“ (1924). Samuti „Eesti Ühistegelik Kesk-selts“ (1923) ja „Eesti Apteekrite Vastastikune Kindlustusselts“ (1926). Ühistulised kindlustusseltsid võisid kindlustusteenus pakkuda elu-, veo-, õnnetus-, murdvarguse-, klaasi-, koduloomade- ja rahekahjude riskide vastu.[3]

 Tänapäeval on vastastikused kindlustusseltsid laialdaselt levinud eelkõige Kesk-Euroopas ja Põhjamaades. Euroopa vastastikuste kindlustusseltside assotsiatsiooni AMICE 2014. aasta andmetel omavad EL-is tegutsevad kindlustusandjad 32,1% kogu EL kindlustusturust, kogudes kindlustusmaksetena kokku 387 miljardit eurot. Vastastikuseid kindlustusseltse on ELis hinnanguliselt umbes 2700 ning nad pakuvad tööd 430 000 inimesele ning teenindavad kokku ca 400 miljonit klienti.[4]

Kehtiva kindlustustegevuse seaduse kohaselt võib Eesti kindlustusandja tegutseda ainult aktsiaseltsina või Euroopa äriühinguna. Teised ühinguvormid lubatud ei ole ning seega ei ole Eestis võimalik kindlustusandjat asutada vastastikuse kindlustusandjana (inglise keeles mutual insurer; eesti keeles ka vastastikune kindlustusselts, vastastikune ühing). Samas, kuni 1995. aasta 1. septembrini võis Eesti kindlustusandja tegutseda ka vastastikuse kindlustusandjana.

Vastastikuste kindlustusseltside definitsioon

Vastastikust kindlustusseltsi võib lühidalt defineerida kui kindlustusseltsi, mida kontrollitakse ja omatakse tema liikmete ehk kindlustusvõtjate poolt ning mis lähtub liikmetevahelisest solidaarsusest ja kindlustusandja jätkusuutlikkusest. Vastastikused kindlustusseltsid on vabatahtlikkuse alusel tegutsevad füüsiliste või juriidiliste isikute grupid, kus liikmed osalevad ühtlasi ka ühingu juhtimises. Solidaarsus väljendub muu hulgas selles, et kõigil on põhikirjas kokkulepitud tingimustel võimalik vastastikuse seltsi liikmeks astuda, samuti liikmelisus lõpetada. Vastastikuste ühingute puhul võib iseloomuliku tunnusena välja tuua demokraatliku juhtimise (igal liikmel on üks hääl). Samas võib hääleõiguse teostamine olla riigiti erinev, st hääletamisel võib lubatud olla ka esindajate kasutamine. Viimasena võib välja tuua, et vastastikustele kindlustusseltsidele on iseloomulik kasumi kasutamine oma liikmete huvides, mis võib väljenduda nii tulevastes väiksemates kindlustuspreemiates, otsestes väljamaksetes või teenuse kvaliteedi parandamises oma liikmete heaks, samuti omavahendite suurendamises või kasutamises ühiskonna või kogukonna heaks üldiselt.[5]

EL-i tasandil võib eristada laias laastus kahte tüüpi vastastikuseid kindlustusseltse. Esiteks vastastikused kindlustusseltsid (inglise k mutual insurance societies või mutual insurance companies) ning teiseks vastastikused ravikindlustusühingud või ravikindlustusseltsid (inglise k mutual benefit/health providence societies). Viimased tegelevad eelkõige erinevate sotsiaalkindlustusteenuste pakkumisega kas riikliku sotsiaalkindlustusele lisaks, sellele täiendavalt või on osa riiklikust sotsiaalkindlustusest, pakkudes töövõimetuskindlustust, pensionikindlustust või ravikindlustust ning teatud juhtudel omavad ja majandavad haiglaid.[6]

Vastastikuste kindlustusseltside võrdlus äriühingust kindlustusseltsidega

Vastastikused kindlustusseltsid on võrreldes aktsiaseltsidega tihti väiksemad, piiritletud tegevusraadiusega ning fokuseeritud teatavatele kindlustusliikidele. Samas ei ole see reegel ning olemas on ka väga suuri vastastikuseid kindlustusseltse. Vastastikuste kindlustusseltside puhul võib eeliseks lugeda seda, et puudub huvide konflikt omanike ja kindlustusvõtjate vahel, kuna nad on ühes isikus. Samas aktsiaseltside puhul on paremad võimalused juhtkonna kontrollimiseks ning soovitud suunas juhatamiseks.

Teoreetilises kirjanduses on välja toodud, et üheks erisuseks vastastikuste seltside ja aktsiaseltsina tegutsevate seltside vahel on kapitali kaasamise viis. Aktsiaseltsid üldiselt kaasavad kapitali oma investoritelt ning seejärel alustavad kindlustuslepingute müüki. Vastastikused seltsid aga kaasavad kapitali läbi kindlustusmaksete, seega on kapitali kaasamine otseselt seotud kindlustuslepingute müügiga. Samas, kuigi aktsiaseltsidel on lihtsam juurdepääs kapitalile, kompenseerivad teoorias vastastikused kindlustusseltsid seda oma kuuluvusega kindlustusvõtjatele ning nende ühistele huvidele ning vähem mitmekesisemale omanikeringile. Nad saavad vajadusel pöörduda oma liikmete poole lisakapitali kaasamiseks. Kapitaliga seoses on kirjanduses veel välja toodud probleem, et aktsiaseltsid sõltuvad suuresti välisest kapitalist. See võib saada probleemiks kriisiaegadel, kui investorid vähendavad oma investeeringuid või kui investeeringute väärtus langeb. Sellisel juhul võivad tegelikud kindlustuspreemiad, mis klientidelt saadakse, olla ebapiisavad riskide katmiseks. Samas vastastikuste seltside puhul seda probleemi ei esine tänu sidemetele kapitali ja kindlustuslepingute vahel, mis muudab vastastikused seltsid turvalisemaks ja jätkusuutlikumaks just kriisiaegadel. Hoolimata sellest, et vastastikuseid ühinguid peetakse kriisidega paremini toime tulevateks, on siiski oluline rõhutada, et selle kohta puuduvad põhjalikumad empiirilised uuringud.

Üldiselt eeldatakse, et vastastikused seltsid on rohkem efektiivsemad ja kliendisõbralikumad tänu oma struktuurile, kus kindlustusvõtjad on ühtlasi ka seltsi omanikud. Samas ühtset seisukohta selles küsimuses siiski kujundada ei saa. Erinevates uuringutes on välja toodud, et seoses teenuse kvaliteedi ning tegevusega ei ole olulist vahet vastastikuste seltside ja aktsiaseltside vahel – mõlemad vormid on võrdselt edukad ühikukulu haldamisel ning kasumi osas. UK-s läbi viidud kliendirahulolu uuringust tuli aga välja, et vastastikused seltsid pakuvad suure tõenäosusega paremat teenindust, aga lisaks sellele on kliendid ka paremini meelestatud kindlustusteenuse kui sellise osas üldiselt, hoolimata sellest, et nad ei pruugi ise teadvustadagi, et nad kasutavad vastastikuse seltsi teenuseid. Viimase tähelepanekuga seoses on siiski välja toodud, et klientide rahulolu ei pruugi olla otseselt sõltuvuses seltsi ühinguõiguslikust vormist, vaid seltsi suurusest. Väiksematel seltsidel on lähedasemad suhted oma klientidega ning seega pakuvad nad ka paremat teenust. Kuna aga väiksemad seltsid on tihti ka vastastikused seltsid, saab kaudselt väita, et nad pakuvad ka paremad ja kliendile orienteeritud teenust. Kõikide nende uuringute tulemuste juures tuleb siiski arvestada, et need on ühe riigi põhised, mis mõjutab ka tulemust. Ühtegi võrdlevat analüüsi või üle Euroopalist analüüsi sel teemal seni tehtud ei ole.[7]

Kindlustusturg on väga mitmekesine turg, mis katab väga eripalgelisi riske ning teenindab väga erinevaid ühiskonna gruppe, kellel kõigil on omale iseloomulikud nõudmised, soovid ja eelistused. Seda mitmekesisust võib näha ka ühe põhjendusena, miks peaks olema võimalik kindlustusteenust pakkuda erinevates ühinguvormides. Teoreetiliselt on võimalik, et vastastikused kindlustusandjad toovad turule kindlustusteenuseid, mida täna turul ei pakuta. See suurendaks omakorda klientide valikuvabadust, sh võimaldaks klientidel kindlustada end riskide vastu, mis täna võimalik ei ole. Lisaks võiks vastastikuse kindlustusandja asutamine teoreetiliselt olla üheks võimaluseks kohustuslike vastutuskindlustuste puhul, kus nt kohustuslik vastutuskindlustus on sätestatud ühe eriala esindajatele. Teoreetiliselt võiks see kõne alla tulla nt arstide vastutuskindlustuse puhul, kui vastav kindlustus oleks kehtestatud kohustusliku kindlustusena ehk seaduses sätestatakse kindlustamise kohustus, kuid subjektid võivad turult valida sobiva (era)kindlustusandja. Sellisel juhul oleks huvitatud subjektidel üheks alternatiiviks selline kindlustusandja ise vastastikuse kindlustusandjana luua. Sama võiks teoreetiliselt võimalik olla ka tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse puhul, kui selline kindlustus loodaks kohustusliku kindlustuse vormis. Läbi konkurentsi suurenemise võib mõju olla ka kindlustusteenuse hinnale ja kvaliteedile ehk potentsiaalsetele klientidele võib teenus odavamaks ja/või kvaliteetsemaks muutuda. Tihenev konkurents võib muuta täna tegutsevaid kindlustusandjaid innovaatilisemateks. Kui kindlustusandja analüüsib seoses konkurentsi suurenemisega paremini läbi klientide ootuseid, võib see kaasa tuua parema teenuse.

Kokkuvõtteks

Kuna kehtiva õiguse kohaselt ei tohi kindlustusandjat asutada vastastikuse kindlustusandjana, võib olla tegemist võimaliku ettevõtlusvabaduse riivega, mis ei pruugi olla proportsionaalne ega põhjendatud. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad aga olema sekkumist õigustavad põhjused.  Samas ei ole teada täpsed põhjused, miks otsustati alates 1995. aasta 1. septembrist loobuda kindlustusandja õigusest tegutseda ka vastastikuse kindlustusseltsi vormis. Eelpool tulenev ei tähenda, et tegemist on tingimata ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse riivega, kuid kuna vastavat analüüsi tehtud ei ole, ei ole võimalik ka vastupidisele seisukohale asuda.

Vastastikuste kindlustusseltside seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus on leitav eelnõude infosüsteemis.

 

[1] „Study on the current situation and prospects of mutuals in Europe . Final report.“ Broek, S et al. Brüssel, 2012, lk 38-39. http://ec.europa.eu/DocsRoom/documents/10390/attachments/1/translations/en/renditions/pdf

[2] Ühistegevuse Üldkursus. I osa. Ühistegevuse ajalugu. Tartu, 1936, lk 74–75.

[3] Ibid, lk 96.

[4] Market InSights Europe 2014 http://www.amice-eu.org/Download.ashx?ID=58082

[5] Vt täpsemalt „Study on the current situation and prospects of mutuals in Europe . Final report.“ Broek, S et al. Brüssel, 2012, lk 30.

[6] „The role of mutual societies in the 21st century.“ Grijpstra, D et al Brüssel, 2011, lk 7.

[7] Vt vastastikuste kindlustusseltside ja äriühingust kindlustusseltside võrdluse kohta täpsemalt „The role of mutual societies in the 21st century.“ Grijpstra, D et al Brüssel, 2011, lk 60-64.

Kohalike omavalitsuste finantsvõimekus radaril

Pirgit Lohk, kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist 

 

Miks on vajalik hinnata omavalitsuste finantsvõimekust?

Kuidas hinnata omavalitsuste finantsvõimekust?

Milline on omavalitsuste finantsvõimekus?

 

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamise vajadusest

Kohalike omavalitsuste finantsvõimekus on hetkel kõigi aegade kõrgeim. Samas on lähiaastatel ees ootamas mitmed väljakutsed, mille ületamiseks on vaja senisest enam fokusseeritud ja teadmispõhist finantsjuhtimist.

Viimane ülemaailmne majanduskriis tõstis teravalt esile vajaduse muuta riikide senist eelarvepoliitikat efektiivsemaks. Ühelt poolt on see vajalik makromajandusliku stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks ning teiselt poolt finantsinstitutsioonides ja potentsiaalsetes investorites riigi kui usaldusväärse partneri maine kujundamiseks. Riigi eelarvepoliitika on mitmetasandiline ning hõlmab nii keskvalitsust kui ka kohalikke omavalitsusi, mistõttu on suur vajadus osata hinnata ka omavalitsuste finantsseisundit ning selle jätkusuutlikkust.

Praegusel ajal on kasvamas avalike teenuste korraldamise detsentraliseerimine keskvalitsuselt omavalitsustele. See suurendab omavalitsuste vastutust maksumaksja ressursside kasutamisel ning kohaliku kogukonna rolli otsustusprotsessides kaasarääkimisel. Selleks, et tagada tugev kohaliku tasandi valitsemissüsteem, mis suudab korraldada kvaliteetsete avalike teenuste pakkumist nii praegu kui ka tulevikus, on omavalitsuste finantsseisundi hindamine ning finantsvõimekust kirjeldavate näitajate ja hindamismeetodite olemasolu väga tähtis. Ühtlasi võimaldab see nii keskvalitsusel kui ka kohalikul kogukonnal juba varakult tuvastada finantsraskustesse sattumise ohtu, suurendades seeläbi avaliku raha kasutamise efektiivsust ja läbipaistvust.

Finantsvõimekuse hindamine moodustab ühe osa omavalitsuste hindamisprotsessist (vt joonis 1). Omavalitsuste terviklikuks hindamiseks on vajalik analüüsida nii finantsnäitajaid, taustanäitajaid kui ka tegevusnäitajaid, hinnata nende omavahelist koosmõju ja vastastikuseid seoseid.

Joonis 1. Omavalitsuste hindamisprotsess

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamise metoodikast

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamine on mitmeosaline protsess, mis hõlmab endas nii finants- kui ka mittefinantsnäitajate analüüsimist, nende omavahelise koosmõju ja vastastikuste seoste hindamist. Oluline on mitte teha ekslikke järeldusi üksikute näitajate põhjal, kuna need on üksteisega oluliselt seotud ja omavalitsuse finantstervist tuleb käsitleda kui tasakaalu nende näitajate vahel. Näiteks ei viita kõrge netovõlakoormus automaatselt finantsraskustele, kui omavalitsusel on vajadus investeeringute tegemiseks ning võimekus võõrkapitali kaasamiseks. Selline tegevus võib hoopis parandada pikaajalist finantsplaneerimist läbi rahavoogude tasakaalustamise ja põlvkondade vahelise panuse ühtlasema jaotamise. Seega tuleb vaadata kõiki näitajaid üheskoos.

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamiseks ja finantsraskustesse sattumise ohu varajases staadiumis avastamiseks kasutatakse 17 näitajat, mis jaotatakse vastavalt kirjeldusvõimele viide kategooriasse: lühiajaline maksevõime, pikaajaline maksevõime, iseseisvus, paindlikkus ja jätkusuutlikkus. Näitajad valiti lähtudes nende võimest kirjeldada kohalikke omavalitsuste finantsjuhtimise eripärasid ning nende kasutamisest varasemates uuringutes.

Finantsvõimekuse hindamiskriteeriumite välja töötamisel ja murdepunktide määramisel analüüsiti omavalitsuste finantsnäitajaid aastatel 2004–2015, sh analüüsiti eraldi kõiki aastatel 2006–2015 riigi poolt saneeritud omavalitsusi.

Eelpool toodust lähtuvalt kuvatakse omavalitsuse finantsvõimekus radarile järgmiste kategooriate ja näitajate kaupa.

 Lühiajalise maksevõime näitajad kirjeldavad omavalitsuse võimekust tasuda lühiajalisi kohustusi tähtaegselt:

  1. maksevõime tase;
  2. vahetu maksevalmiduse kordaja.

 Pikaajalise maksevõime näitajad kirjeldavad nii omavalitsuse pikaajalist maksevõimet kui ka võõrkapitali osatähtsust kogukapitalis:

  1. netovõlakoormuse osatähtsus ülemmäärast;
  2. intressikulude kattekordaja;
  3. netovõla suhe põhitegevuse tulemisse.

 Iseseisvuse näitajad kirjeldavad omavalitsuse sõltuvust välisest finantseerimisest:

  1. mittesihtotstarbeliste tulude osatähtsus põhitegevuse tuludest;
  2. omatulude suhe tegevuskuludesse;
  3. omatuludest teostatud investeeringute osatähtsus koguinvesteeringutest

 Paindlikkuse näitajad kirjeldavad omavalitsuse võimet reageerida ootamatutele finantsolukordadele:

  1. juhtimiskulude suhe põhitegevuse tuludesse;
  2. likviidsete varade suhe põhitegevuse kuludesse;
  3. põhitegevuse tulemi osatähtsus põhitegevuse tuludest;
  4. majandamiskulude suhe põhitegevuse tuludesse;
  5. 10-lt suurimalt tööandjalt laekunud tulumaksu osatähtsus.

Jätkusuutlikkuse näitajad kirjeldavad omavalitsuse suutlikkust pakkuda kvaliteetseid avalikke teenuseid nii praegu kui ka tulevikus:

  1. põhitegevuse tulude reaaljuurdekasvu indeks;
  2. KOVi valitsussektori töötajate osatähtsus KOVi maksumaksjatest;
  3. KOVi töötajate (v.a juhid) töötasu suhe KOVi elanike keskmisesse sissetulekusse;
  4. põhitegevuse tulemi suhe materiaalse põhivara amortisatsioonikulusse.

Täpsemalt saab finantsvõimekuse hindamise metoodika (sh näitajate kirjeldus) ning tulemustega tutvuda rahandusministeeriumi kodulehel.

Omavalitsuste finantsvõimekuse hindamise tulemustest

Analüüsides omavalitsuste finantsvõimekuse dünaamikat aastatel 2004–2016, saab välja tuua, et selle variatiivsus on sarnane majandustsüklitega, peegeldades 2004–2008 toimunud kiiret majanduskasvu (finantsvõimekus suurenes) ning sellele järgnenud majanduskriisi (finantsvõimekus vähenes). Alates 2011. aastast on märgata finantsvõimekuse taastumise märke ning viimaste aastate näitajad on liikunud järjepidevalt paremuse suunas. Samal ajal on oluliselt kasvanud ka omavalitsuste põhitegevuse tulud, ületades 2016. aastal esimest korda reaalhindades kriisieelset taset. Hinnates majandustsüklite mõju omavalitsuste individuaalsele võimekusele, saab välja tuua, et omavalitsused, mille finantsvõimekus oli kõrgem majanduskasvu aastatel, säilitasid enda positsiooni ka majanduslanguse aastatel ja vastupidi, ehk majandustsüklite muutustel ei leitud olulist mõju omavalitsuste eristamiseks finantsvõimekuse alusel.

Analüüsides omavalitsuste finantsvõimekust kategooriate kaupa aastatel 2004–2016, jääb silma, et kõige stabiilsemad on olnud lühiajalise maksevõime näitajad, mis peegeldab omavalitsuste ühtlaselt head rahavoogude juhtimise võimekust. Pikaajalise maksevõime näitajad on võrreldes eelmise kategooriaga oluliselt rohkem varieerunud, kuid on viimastel aastatel jõuliselt paranenud, peegeldades omavalitsuste kasvanud võõrkapitali kaasamise võimekust. Kui 2000. aastate alguses oli omavalitsuste finantsvõimekus kategooriate lõikes iseseisvuse kategoorias kõige madalam, siis majanduskriisi järgselt on see järjepidevalt liikunud ülespoole, peegeldades omavalitsuste suurenenud võimekust iseseisvalt hakkama saada. Paindlikkuse näitajad on olnud läbi aastate ühed stabiilsemad ning on ka viimastel aastatel liikunud paremuse suunas, mis näitab, et omavalitsuste võimekus reageerida ootamatutele finantsväljakutsetele on suurenenud. Sarnaselt eelmistele kategooriatele järgivad ka jätkusuutlikkuse näitajad sama mustrit, olles majanduskriisi järgselt liikunud järk-järgult paremuse suunas. Samas on jätkusuutlikkuse kategoorias üks väga oluline näitaja põhitegevuse tulemi suhe materiaalse põhivara amortisatsioonikulusse, mille tase on jätkuvalt liiga madal, tekitades seeläbi muret, et keskvalitsuse antavate investeeringutoetuste puudumisel suureneb risk, et omavalitsused ei suuda omavahenditest põhivara asendusinvesteeringuid teostada. Sellest tulenevalt on omavalitsustel vajalik lähiaastatel kriitiliselt üle vaadata enda põhivara, eelkõige kinnisvaraportfell (hoonete amortisatsioonikulu moodustab 40% kogu põhivara amortisatsioonikulust) ning müüa või lammutada alakoormatud taristu, mille ülalpidamine võrreldes sellest saadava hüvega on ebaproportsionaalne. Sellele probleemkohale on viidanud ka Riigikontroll enda 2016. aastal avaldatud aruandes „Ülevaade omavalitsuste hoonestatud kinnisvarast ja selle haldamisest“.

Autori samal teemal avaldatud teadusartikliga „Predicting the Risk of Encountering Financial Difficulties by the Example of Estonian Municipalities saab tutvuda siin.

 

Ülevaade II pensionisamba väljamaksetest

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Rahandusministeeriumil valmis märtsi lõpus järjekordne riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistika kokkuvõte.

Kokkuvõtte rõhuasetus on küll eelkõige II ja III sambal, kuid kuna II sammas on riikliku pensionikindlustuse osa, siis on põgusalt käsitletud ka I sammast. Statistika kokkuvõte on kättesaadav siin. Seekord toon blogis välja pensionifondide väljamaksed.

II sammas on riikliku pensionikindlustuse osa ja see panustab otseselt samadesse eesmärkidesse, mis on ka riiklikul pensionil – vaesusriski vältimine vanaduspensionieas, adekvaatse vanaduspensioni tagamine, rahvusvaheliste pensioninõuete täitmine jms. Riik on võtnud endale eesmärgi hoida keskmise netovanaduspensioni ja netopalga suhet tulevikus vähemalt 40% tasemel. Viimastel aastatel on see pidevalt langenud ja eelmise aasta lõpus oli see 41,6%. Pensionäride arvu kasvades ja töötajate arvu vähenedes on tulevikus 40% taseme hoidmine väga keeruline, kui just ei tõsteta oluliselt sotsiaalmaksu. II samba pension, mis ei sõltu otseselt demograafilistest arengutest, aitab neid riske maandada.

Kaugemas tulevikus, peale 2050. aastat, mil enamus pensionäre on II sambaga liitunud, moodustab II sammas umbes 1/3 keskmisest vanaduspensionist, mis loodetavasti omakorda moodustab 40% keskmisest palgast. Juhul, kui plaanitav I samba pensionivalemi reform viiakse täide, siis on pikas perspektiivis II sammas ka ainus riikliku pensioni komponent, mis sõltub inimese sissetuleku suurusest. Eelnevast tulenevalt on väga oluline, et II sammas oleks ühest küljest maksimaalselt efektiivne. Samuti on vajalik, et väljamaksetes on kaetud pikaealisuse risk, st pensioneid makstakse välja igal juhul inimese surmani, sest ainult sel juhul on võimalik tagada, et II sammas panustab riikliku pensionikindlustuse eesmärkidesse.

Siiski erandjuhtudel kui raha ei ole kogunenud piisavalt, et osta eluaegset  pensionilepingut, on mõistlik teha väljamakseid lühemal perioodil.

Seadusega on ette nähtud kaks erandit:

  • juhul kui raha on kogunenud alla 10-kordse rahvapensioni määra (1759,4 EUR), siis võib võtta ühekordse väljamakse pensionifondist;
  • juhul kui raha on kogunenud alla 50-kordse rahvapensioni määra (8797 EUR), siis leppida kokku fondipensionis.

Täpsemalt saab lugeda nendest võimalustest Pensionikeskuse kodulehelt http://www.pensionikeskus.ee/ii-sammas/valjamaksed/.

II samba väljamaksed algasid 2009. aastal ja eelmise aasta lõpuks oli inimestele välja makstud 39,8 miljonit eurot. Lisaks sellele on kindlustuslepingute reservide maht 57,8 miljonit eurot, mis tähendab, et pensionifondidest on väljamaksete eesmärgil kokku välja läinud ligi 100 miljonit eurot. Iga-aastased väljamaksed on pidevalt kasvanud, ulatudes eelmisel aastal 9,2 miljoni euroni. Esimestel väljamaksete aastatel oli eluaegsete pensionilepingute osakaal marginaalne, kuna pensionieas olevate inimeste kogumisperiood oli liiga lühike, et kogutud summa ületaks 50-kordset rahvapensioni määra. Kuid 2016. aastal moodustasid pensionilepingute väljamaksed juba 29% II samba väljamaksetest.

Joonis 1. II samba väljamaksete absoluutmahud aastas

 

 

 

 

 

 

 

2016. aasta lõpus oli Eestis 305 610 vanaduspensionäri, kellest õigus II samba pensionile oli 32 272 inimesel. Viimastest omakorda 26 189 inimest olid esitanud ka II samba väljamaksete avalduse. II sambast eluaegset pensionit said aga ainult 5015 inimest, mis tähendab, et II samba panus riigi keskmisse vanaduspensioni on veel väga väike. Samas on II sambaga liitunu jaoks pensionilepingu väljamakse (2016. aasta lõpus oli keskmine pensionilepingu lausel tehtud väljamakse 53,7 eurot kuus) siiski arvestatava suurusega, kuna see moodustab 12% II sambaga liitunud inimese keskmisest riiklikust pensionist (I ja II sammas kokku). Pensionilepingu alusel makstava pensioni ja riigi keskmise brutopalga suhe oli aga 4,7%. Arvestades, et kogumisperiood on siiani olnud maksimaalselt kolmandiku võimalikust potentsiaalsest kogumisperioodist, siis on need tulemused kooskõlas prognoosidega ja loodetava II samba panusega riikliku pensioni suurusesse.

79% vanaduspensionäridest, kellel on õigus II samba väljamaksetele, on ka vastava avalduse teinud. Ülejäänutest enamusel on olemas töine sissetulek, mis on ilmselt olnud ka väljamaksete edasilükkamise põhjuseks. Samas I sambas on pensioni edasi lükanud alla 1% pensionäridest. Kuna senised kogumisperioodid on olnud suhteliselt lühikesed ja kogutud summad seetõttu väikesed, siis on enamus väljamaksete saajatest ka saanud kas ühekordse või fondipensioni väljamakseid.

Joonis 2. II sambaga liitunud vanaduspensionäride jaotus väljamaksete liigi järgi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

II samba väljamaksete suurused on peamiselt mõjutatud senisest lühikesest kogumisperioodist. Keskmine eluaegse pensionilepingu alusel makstav pension oli 2016. aastal 53,7 eurot kuus, samas kui keskmine fondipensioni makse, mille väljamaksed on 63-aastase osakuomaniku puhul jaotatud kümnele aastale, oli 41 eurot. Uute, st 2016. aastal sõlmitud pensionilepingute alusel makstavad pensionid olid kolme euro võrra kõrgemad keskmisest. Üle 96% pensionilepingutest on sõlmitud garantiiperioodiga. Garantiiperioodi kasutamine tähendab aga inimesele mõnevõrra väiksemat pensionit. Keskmine garantiiperioodi pikkus oli 14,1 aastat, samas kui keskmine oodatav eluiga pensionieas on olnud 5-6 aasta võrra kõrgem.

Euroopa Liidu nõukogu Eesti eesistumine: rahandusministeeriumi vaade

Andres Kuningas, rahandusministeeriumi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja

Eesistumine läheneb suure kiirusega. Kas oleme valmis ja mida teeme?

Vastus on, et oleme valmis ja tahame olla head eesistujad, kuulata kõiki laua taga olevaid riike ning leida just need õiged lahendused, mis Euroopat ja Eestit koos meie kaasteelistega edasi viiksid.

Eesistumise kavade tegemisel oleme siiski realistid ning illusioone ei loo.

Peame arvestama sellega, et lõviosa eesistumisega kaasnevatest ülesannetest saame kaasa praeguselt eesistujalt, osa Euroopa Komisjoni tööplaanist ning sõltume ka Euroopa Parlamendi valmidusest erinevate eelnõude üle läbirääkimisi alustada või lõpetada.

Oma pitseri eesistumise ajal ühe või teise teema progressile jätavad rahvusvaheline olukord, BREXITi ümber toimuv, liikmesriikides toimuvad valimised aga ka üldine eurooplaste suhtumine Euroopa Liitu ja selle tuleviku küsimustesse.

Meie eesistumise ajal juulist kuni detsembrini juhatab rahandusminister viite Euroopa Liidu rahandusministrite kohtumist, millest üks – mitteametlik kohtumine – leiab aset ka Tallinnas.

Riigihalduse ministril on oma kohtumised seoses ühtekuuluvuspoliitikaga. Eraldi terviku moodustab Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve läbirääkimiste protsess.

Ministrite kohtumised on siiski ainult jäämäe veepealne osa. Nende kohtumiste taga on kümneid töögruppide kohtumisi Brüsselis, Luxembourgis ja Tallinnas ning läbirääkimispäevi Euroopa Parlamendiga Brüsselis või Strasbourgis.

Teine poolaasta on küll tööajaliselt lühem, kuid seda intensiivsem, et tulemusteni jõuda.

Jaanuaris kinnitas valitsus neli Eesti eesistumise tegevussuunda:

  • avatud ja uuendusmeelse majandusega Euroopa
  • digitaalne Euroopa ja andmete vaba liikumine
  • kaasav ja kestlik Euroopa
  • turvaline Euroopa.

Rahandusministeerium kavatseb oma panuse nende suundade edusse anda. Loomulikult on meie põhilised pingutused seotud esimese valdkonnaga. Siin võib eraldi ära märkida pangandusliidu ja kapitali turgude liitu, maksundust ja ka rahastamisvõimaluste eest seismist.

Rahandusministeeriumi eesistumise programmi neli prioriteeti:

PANGANDUSLIIT JA KAPITALITURGUDE LIIT

Mõne aasta eest Euroopa institutsioonide juhtide poolt nn viie presidendi raportis tehtud ettepanekud nägid euroala edasise arendamise ühe ehitusblokina just finantsliitu.

Selles suunas on juba suured sammud astutud, loodud on ühtne pangandusjärelevalve ning ühtne panganduskriisi lahenduse süsteem. Järge ootab ühtne hoiuste tagamine. Eesti eesistumise ajal püüamegi selle eelnõuga, aga esmalt selle eelduseks oleva pankade riskide vähendamise paketiga, edasiminekut saavutada.

Samuti soovime jätkata kapitaliturgude liidu eelnõudega. Ikka selleks, et ettevõtetel oleks lihtsam ligipääs rahastamisele, oleks pakkuda alternatiivseid rahastamisviise ning seeläbi vähendada sõltuvust traditsiooniliselt pankade poolt pakutavast rahastamisest.

MAKSUKESKKONNA UUENDAMINE

Viimastel aastatel on fookuses olnud maksudest kõrvale hoidmise ja maksupettuste vastu võitlemine. Selles vallas on rõhk olnud otsestel maksudel, st et teenitud kasumitelt laekuks ka riikidele nende õiglane osa. Kindlasti jätkame siin pooleliolevate eelnõude aruteludega- ühtne tulumaksubaas jne. Sügiseks jõuab lauale ka Euroopa Komisjoni koostööd mitte tegevate maksujurisdiktsioonide nimekirja ettepanek. Peame selle aasta lõpuks ka selle kokkuleppega sadamasse sõudma.

Meie enda suurem huvi on seotud eelkõige käibemaksuga. Käibemaksusüsteemi uuenduste eesmärk on aidata kaasa halduskoormuse vähendamisele ja parandada süsteemi vastupanuvõimet pettustele.

Seonduvalt meie eesistumise digisuunitlusest soovime maksuteemades näha tänapäevaste võimaluste ära kasutamist maksuhalduses ning riikidevahelise koostöö toetamist. Ikka selleks, et ühelt poolt muuta maksumaksja elu lihtsamaks ja teiselt poolt tagada maksude laekumine ning vältida pettusi ning maksudest kõrvale hoidmist. Nii tagame võrdsed konkurentsitingimused ja riikidele vajaliku maksutulu.

EUROOPA LIIDU EELARVE 2018

Võimalik, et EL 2018 eelarve võib osutuda üheks nähtavamaks eesistumise tulemuseks rahandusministeeriumile. Euroopa Komisjon esitab eelarve eelnõu mais-juunis ja Eesti juhatusel alustavad liikmesriigid kohe ka läbirääkimisi ühise positsiooni kokkuleppimiseks. Nõukogu esialgne seisukoht lepitakse kokku juulis.  Edasi ootame Euroopa Parlamendi seisukoha selgumist ning paralleelselt algavad ka kolmepoolsed läbirääkimised nõukogu, parlamendi ja komisjoni vahel.

EL-i eelarve üldised ja valdkondlikud kululaed on paika pandud mitmeaastase eelarveperspektiiviga (2014-2020).

2015 ja 2016. a kokkulepitud eelarvete maht on olnud 140+ miljardit eurot ning eeldada võib, et ka 2018. aasta eelarve on sellises suurusjärgus. Jooniselt on näha, et läbirääkimistest on mõjutatud ca 5 miljardit eurot ehk umbes 3,5% eelarve mahust. Käesolevaks aastaks eelarve vähenes, kuna eelmise eelarve perioodi programmid on lõppemas ning praeguse perioodi programmid ei ole veel täit hoogu saavutanud.

EUROOPA LIIDU TULEVIK

Eelnevale lisaks peame olema valmis andma oma panuse ka Euroopa Liidu tuleviku debatti, mis meie eesistumise ajal käivitub. 1. märtsil avaldas Euroopa Komisjon valge raamatu „Euroopa Liidu tulevik“, milles on pakutud välja viis võimalikku arengustsenaariumit:

  • samamoodi edasi
  • üksnes ühtne turg
  • kes tahavad rohkem, teevad rohkem
  • teeme vähem, aga paremini
  • teeme palju rohkem koos

Komisjon on lubanud järjepanu ilmutada temaatilisi mõttepabereid. Neist rahandusministeeriumi kõige otsesemalt puudutavad mai lõpus avaldatav majandus ja rahaliidu (EMU) integratsiooni süvendamise mõttepaber ning juuni lõpus avaldatav Euroopa Liidu eelarve rahastamise mõttepaber. Esimene võimalus rahandusministrite sellesisulist arutelu edendada avaneb septembris Tallinnas toimuval mitteametlikul rahandusministrite kohtumisel.

Uus riigihangete seadus loob uusi võimalusi ja toob kvaliteedi kasvu

Kristel Mesilane, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja
Karoli Niilus, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabiosakonna nõunik

 

Möödunud aastal korraldasid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning ka nende ettevõtted üle 10 000 riigihanke. 2016. aastal alustatud riigihangete hinnanguliseks maksumuseks kujuneb ca 2 miljardit eurot. Eesti eelmise aasta SKP oli veidi üle 20 miljardi euro ning riigieelarve maht oli pisut alla 9 miljardi, seega riigihanked mängivad olulist rolli riigi majanduses. Seetõttu on oluline, et ka seadusandlus oleks ajakohane, arvestaks valdkonna kiirete arengutega ja toetaks hangete korraldust optimaalselt.

Direktiivid ootavad üle võtmist

Eelmisel aastal jõustusid 2014. aastal kehtestatud riigihangete direktiivid. Direktiivide peamine eesmärk oli muuta riigihangete kui Euroopa majandust elavdava poliitilise instrumendi regulatsiooni Euroopa-üleselt paindlikumaks, lihtsamaks ja tõhusamaks, sealjuures muutes riigihanked väga selgelt riigi keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja innovaatiliste strateegiliste eesmärkide elluviimist toetavaks vahendiks. Rahandusministeerium alustas direktiivide üle võtmiseks vajaliku seaduseelnõu väljatöötamist juba 2014. aastal ja valitsus kiitis selle heaks möödunud aasta kevadel. Täna on ukse ees 2017. aasta kevad ning riigihankedirektiive Eesti õigusesse üle võtva uue riigihangete seaduse eelnõu on juba peaaegu aasta olnud menetlemisel riigikogus.

Eesti valis direktiive üle võtva seaduse väljatöötamisel keerulisema tee, võttes seaduse muudatusega fookusesse riigihangete läbiviimise õigusliku baasi tervikuna, kuigi direktiivide üle võtmiseks oleks piisanud vaid rahvusvahelist piirmäära ületavate hankemenetluste korra reguleerimisest.

Uus riigihangete seaduse eelnõu loob hankijate ja pakkujate jaoks mitmeid uusi võimalusi nii rahvusvahelist piirmäära ületavate kui ka selle alla jäävate hankemenetluste jaoks, sh võtab uus seadus üle ka direktiividest tuleneva kohustuse, et alates 2018. aasta 18. oktoobrist tuleb üle minna täielikult e-riigihangetele. Täielikule e-hangetele ülemineku kohustus kehtib kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele, mis tugevdab Euroopa ühtse turu toimimist.

Üleminek e-riigihangetele

Eelmisel aastal korraldasid hankijad Eestis juba 90% riigihangetest e-menetlusena. E-riigihangete osakaal kõikidest hankemenetlustest on Eestis olnud pidevalt kasvav alates aastast 2011, mil loodi riigihangete registrisse riigihanke elektroonilise läbiviimise võimalus.

Eesti on täielikule e-riigihangetele üleminekul eelisseisus võrreldes liikmesriikidega, kus praegu veel riigihangete elektrooniline menetluskeskkond puudub või ei ole selle kasutamine laialdaselt levinud. Meie riigihangete e-menetluskeskkonda võib pidada Eesti edulooks riigihankemaastikul, mille kohta on käinud kogemusi ja parimaid praktikaid kogumas erinevate riikide ning ka Euroopa Komisjoni ametnikud. Riigihangete elektrooniline menetlemine säästab suurel hulgal hankijate tööd ning ettevõtjate vaeva, mistõttu on rahandusministeerium väga selgelt täielikule e-riigihangetele ülemineku poolt.

Vaatamata sellele, et Eesti riigihangete e-menetluskeskkonda ning infoportaali peetakse juba praegu Euroopa nn lipulaevaks, tuleb Eesti IT arengutaseme juures siiski tunnistada, et praegune 2007. aastal loodud riigihangete e-keskkond on nii moraalselt kui tehniliselt vananenud. Seetõttu algatas rahandusministeerium uue arendusprojekti eesmärgiga toetada nii hankijaid kui ka pakkujaid täielikule e-riigihangetele üleminekul. Muu hulgas leiab arendatavas riigihangete registris lahenduse ka osadega hanke osade eraldi menetlemise võimalus, mis senises e-keskkonnas oli ebamugavalt lahendatud.

Eelnõu loob uusi võimalusi

Lisaks täielikule e-riigihangetele ülemineku kohustusele toob uus seadus ka hankijatele ja pakkujatele mitmeid võimalusi, mida seni ei ole ei tehniliste lahenduste ega ka õigusliku raamistiku tõttu olnud võimalik kasutada.

Näiteks luuakse pakkujatele võimalus võtta kasutusele hankepass. Hankepassi näol on tegemist ettevõtja enda kinnitusega kvalifitseerimise tingimustele vastamise ning kõrvaldamise aluste puudumise kohta. Kuna hankepassi kasutades ei ole ettevõtjal vaja pakkumust esitades enam koguda hulgaliselt erinevaid tõendeid, vähendab see pakkujate jaoks olulisel määral riigihankel osalemiseks tehtava töö hulka.  See omakorda avaldab kõige suuremat mõju eelkõige aktiivsete pakkujate koormuse vähenemisele pakkumuste esitamisel. Kuna hankepass on Euroopa-ülene dokument ning on kasutatav ka teistes Euroopa Liidu riikides, siis selle kasutuselevõtmine  lihtsustab ja täiendab ka Eesti pakkujate võimalusi teiste Euroopa Liidu riikide rahvusvahelistel hangetel osalemiseks.

Hankijate jaoks muutub paindlikumaks hankemenetluse läbiviimine, kuna uue seadusega tekib näiteks pöördmenetluse kasutamise võimalus. Pöördmenetluse käigus saab hankija alustada pakkumuste hindamisest ning jätta kõrvaldamise aluste ja pakkujate kvalifitseerimise etapp menetluse lõppu.

Uues seaduses on oodata ka uuendusi, mis ei pruugi hankijate ja pakkujate elu lihtsustada, kuid mis on vajalikud, et luua Eestile tervikuna paremad ja efektiivsemad võimalused kvaliteetsema tulemusega hankemenetluste läbiviimiseks.

Keskmine pakkujate arv on Eestis olnud seni kuskil 3,5 pakkujat ühe hankemenetluse kohta. Seda võib hanketuru konkurentsitaset peegeldava näitajana pidada suhteliselt madalaks. Hankijate jaoks saab olema väljakutseks aga direktiivist ületulev heastamise regulatsioon, mille kohaselt kõrvaldamisaluseid omaval pakkujal on võimalus esitada tõendeid selle kohta, et ta on võtnud tarvitusele piisaval hulgal meetmeid, et oma usaldusväärsust tõestada. See muudatus toob tänasega võrreldes hanketurule täiendavad pakkujad, kes kehtiva seaduse alusel kuuluksid hankemenetlusest kõrvaldamisele.

Samas on uue seadusega täpsustatud  varasemalt hankelepinguid rikkunud pakkujate kõrvaldamise  võimalusi. Võrreldes eelnõuga ei ole kehtiva seaduse säte nii üheselt piiritletud. Riigikogu majanduskomisjonis täpsustatud eelnõu sätestab konkreetselt, et hankija võib kõrvaldada pakkuja, kes on oluliselt või pidevalt rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et rikkumise tulemusena on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud kahju või makstud leppetrahvi. Selle muudatusega soovitakse piirata ebakvaliteetset tööd pakkuvate ning lepingut rikkunud ettevõtete osalemist riigihangetel.

Uute muudatusettepanekutena  on riigikogu majanduskomisjonis veel arutluse all sellised  teemad nagu alltöövõtjate kaitse ja kontrolli regulatsioon ja põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste kindlaks tegemiseks selgete aluste loomine.

Arutlusel on ka regulatsiooni täiendamine, mille jõustumisel hakkaks riigihangete vaidlustuskomisjon kaotajalt välja mõistma ka vaidlustusprotsessiga kaasnenud õigusabikulusid. Plaanitava muudatuse tulemusel ei pea ettevõtjad enam rahalistel kaalutustel vaidlustamisest loobuma, kui nad on vaidlustuse aluste olemasolus kindlad. Samuti toetab see  muudatus nii-öelda „tühjade“ või ajavõitmiseks esitatud vaidlustuste arvu vähenemist. 2016. aastal esitati riigihangete vaidlustuskomisjonile kokku 262 vaidlustust, millest vaadati läbi 183 ja rahuldati 66.

Pakkumuste hindamisel on esiplaanil majanduslik soodsus

On üsna levinud müüt, et riigihankega peab riik soetama alati kõige soodsama lahenduse. Antud valearusaam on seejuures üsna kindlalt juurdunud ning saanud ka palju kriitikat. Siinjuures on tähelepanuväärne, et ka kehtiva seaduse sõnastus ei suuna hankijat pakkumuste hindamisel lähtuma üksnes madalaimast hinnast, vaid annab vähemalt võrdväärse valikuna hankijale võimaluse pakkumuste hindamiseks majanduslikust soodsusest lähtuvalt, võttes lisaks hinnale arvesse ka muid kriteeriume. Uus eelnõu aga rõhutab veelgi selgemalt, et hankija hindab pakkumusi justnimelt majandusliku soodsuse alusel ning annab selgemad piirid, millisel juhul võib pakkumuse majanduslik soodsus sõltuda üksnes pakkumuse hinnast.

See on vajalik, et tagada riigihangete kaudu kvaliteetsema tulemuse saavutamine, mida madalaimast hinnast lähtudes alati paraku ei ole võimalik tagada. Täna on Eestis majanduslikku soodsust hindamiskriteeriumina kasutatud 2015. aastal 15% hankemenetlustest ja 2016. aastal 16% hankemenetlustest. Võrdlusena võib tuua välja 2015. aasta Euroopa Komisjoni üle rahvusvahelise piirmäära jäävate hangete andmed[1] näiteks Norra kohta, kus on kasutatud madalaimat hinda vaid 19% ulatuses hangetest, Belgias 30% ning Soomes ja Rootsis ca 50% ulatuses. Ka Eesti peaks võtma suuna liikumaks edasi iganenud „alati odavaim“ põhimõttelt uudsele „alati kvaliteetseim“ põhimõttele, mida toetab ka uue seaduse regulatsioon.

Kokkuvõtteks

Sel aastal on välja kuulutatud juba üle 2400 hankemenetluse. See näitab, et hankemenetluste arv sel aastal ei näita vähenemise tendentsi. Paraku tuleb tõdeda, et vaatamata senistele pingutustele, ei ole oodata uue riigihangete seaduse jõustumist enne selle aasta sügist, mistõttu tuleb ka enamus sellel aastal algatatud hankemenetlustest siiski läbi viia kehtiva riigihangete seaduse alusel.

Riigikogu majanduskomisjoni menetluses olev uus riigihangete seaduse eelnõu sisaldab endas lisaks eeltoodule ka palju teisi vajalikke ja olulisi muudatusi, millest rahandusministeerium kirjutab oma edasistes blogipostitustes.

Peatselt alustab rahandusministeerium ka uut seadust tutvustava koolitusprogrammiga ning seaduse jõustumise järgselt on kavas koostada ka erinevaid  juhendmaterjale.

Loodame, et paljude osapoolte kaasamisel valminud ja pika väljatöötamisperioodi tulemusena saab Eesti seaduse, mis loob võimalused kauaoodatud kvaliteedi kasvuks riigihankemaastikul.

[1] http://ec.europa.eu/internal_market/scoreboard/performance_per_policy_area/public_procurement/index_en.htm (9.03.2017)

Loe ka riigihangete 2016. aasta kokkuvõtvat pressiteadet riigihangete infoportaalist.

Riigi konkurentsivõime tõstmine eeldab paindlikumat eelarvet

Joonas Pärenson, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Kuidas ja miks on vaja suurendada riigieelarve paindlikkust: tõhustamiskavade läbiviimisest.

Elame muutuste ajastul.

Meie rahvastik väheneb ning vananeb. Sellest tulenevalt muutuvad rahva ootused teenustele, mida riik pakub, aga ka viisile, kuidas neid pakutakse. Rahvusvaheline majanduskeskkond ja selle muudatused ei jäta meid üllatamast. Meenutame kas või Suurbritannia otsust Euroopa Liidust lahkuda. Majanduse tsüklilisust ei õnnestu meil vältida. Seetõttu peame olema ettenägelikud, et tulla toime pidevalt muutuva keskkonnaga.

Konkurentsivõimeline riik on paindlik ja valmis kiiresti reageerima muutunud olukorrale. Peamine, mis näitab riigi valmisolekut, on riigieelarve ja selle paindlikkus. Riigieelarve on valitsuse keskne juhtimisinstrument ja poliitika kujundamise vahend.

Soove ja ideid jagub, aga ressursid on piiratud

Valitsus teostab poliitikat väga olulises osas eelarve kaudu. Mõte on ju väga lihtne – poliitik annab lubadusi, rahvas valib ta lähtuvalt nendele lubadustele ja poliitik viib oma lubadused valituks osutudes ellu. Rahvas reeglina ei vali neid, kes lubavad, et nad mitte midagi ei muuda.

Möödunud aastal tegid ministeeriumid ja riigiasutused 2017. aasta riigieelarve koostamisel ettepanekuid lisataotlusteks kogumahus 560 miljonit eurot, kusjuures riigieelarve kogumaht on tänavu 9,66 miljardit eurot. Soovid jätkasid kasvamist ka järgmistel aastatel. Milles on probleem? Riigieelarve kasvab igal aastal ligikaudu 7 protsenti.

Siiski mitte kogu mahu kasvu ei saa käsitleda vaba rahana, sest riigil on arvestatavas mahus fikseeritud kulusid. Kulu, mida tuleb esmajärjekorras kanda: näiteks eri seadustega kindlaks määratud toetused, hüvitised, pensionid. Ka eraisikuna soovime esmalt maksta laenud-liisingud, kommunaalkulud ning teha muud püsivat sorti kulutused. Alles seejärel vaatame, palju meil jääb vahendeid meelelahutuseks ja muuks. Kui palju on siis riigil vaba raha ja kui palju on ruumi uuteks kulutusteks? Kust leida selleks kate?

Riigi eelarvepaindlikkus on vähenenud

Igal aastal on kasvanud seadusega fikseeritud kulude osakaal riigieelarves, mis ei jäta ruumi ega võimalust uute prioriteetide rahastamiseks või avalike teenuste kvaliteedi parandamiseks. Kui 2007. aastal moodustasid riigi fikseeritud kulud 72 protsenti riigieelarvest, siis 2017. aastaks on need üle 78 protsendi ning eelarvestrateegia perioodil on näha kasvu jätkumist (vaata joonist 1). See näitab, et riigi paindlikkus on kestvas vähenemises ja meil on aasta-aastalt üha keerulisem leida vahendeid uuteks investeeringuteks.

Joonis 1. Riigieelarve fikseeritud ja mittefikseeritud kulud

Peame keskenduma valikutele, milliste teenuste osutamine ja eesmärkide saavutamine on esmatähtis ja millised ületavad meie tegelikke võimalusi. Peame võtma selleks kasutusele uusi meetodeid, et analüüsida kulude tekkimise põhjuseid, et paremini mõista kuhu ja miks me raha suuname.

Riik on küsimust teadvustanud

Valitsus on seadnud eesmärgiks tagada jätkusuutlik ja makromajandust tasakaalustav eelarvepoliitika. Rahandusministeerium on koostanud ettepaneku tõhustamiskava (spending review) protsessi regulaarseks läbi viimiseks Eestis. Kontseptsiooni hõlmab metoodika ja protsessi kirjeldust, kuidas otsustatakse konkreetse tõhustamiskava teema, valitakse koostamise metoodika, kuidas tõhustamiskava koostada, rakendada ja täitmist seirata.

Tõhustamiskavana käsitleme valitsussektori kulutuste kriitilist hindamist eesmärgiga tõhustada valdkondi, vabastada ressursse vajalikeks investeeringuteks ning leida uusi kasvuallikaid. Sellega taotletakse avalike ressursside tulemuslikku ning efektiivset kasutust ning riigi toimimise paindlikkuse suurenemist.

Tõhustamiskavad peavad pakkuma ettepanekuid poliitikamuudatusteks, mida saab arvestada riigieelarve koostamisel, näiteks koos ministeeriumide või asutuste riigieelarvest lisaraha saamiseks tehtud taotluste hindamisega.

Tõhustamiskavade regulaarne läbiviimine aitab leida täiendavaid tuluallikaid ning vähendada kulutusi – jättes midagi tegemata või suunates vahendeid ringi valdkonna siseselt või hoopis valdkondade vahel. Riigi ressursside paindlikkuse suurendamine on oluline eeltingimus uute prioriteetide rahastamisel. Seda eriti olukorras, kus fikseeritud riigi kulud jätkavad kasvamist.

Tõhustamiskava koostamist veab valdkonna eest vastutav ministeerium koostöös rahandusministeeriumiga

Iga konkreetse tõhustamiskava tarbeks moodustatakse asjakohane juhtkomisjon, mis lähtub valitsuskabineti suunistest ja tõhustamiskava kontseptsioonist. Juhtkomisjoni tööd koordineerib valdkonna eest vastutav ministeerium.

Juhtkomisjon peab kaasama oma töösse ka väliseid eksperte ja olulisi sidusgruppe, et leida uusi poliitikaalternatiive avalike teenuste osutamiseks või valdkondade ümber korraldamiseks. Nii võimaldab juhtkomisjon ületada valdkondade omavahelisi piire.

Tõhustamiskava on proovitud ja see andis positiivse tulemuse

Tõhustamiskava raporti koostamist oleme rahandusministeeriumis piloteeritud ametisõidukite valdkonnas. Sellega tehti kuus ettepanekut, mille rakendamisega on alustatud ja mis aitavad 10 aasta jooksul hoida kokku sõidukite tõhusamast korraldusest ligikaudu 16 miljonit eurot. Ametisõidukite tõhustamiskava raportit saab lugeda rahandusministeeriumi koduleheküljelt: www.fin.ee/riigivara.

Kuna tõhustamiskavade rakendamine on andnud positiivseid tulemusi, siis soovitakse sellega senisest ulatuslikumalt edasi liikuda ning pärast terve protsessi läbi piloteerimist ja metoodikate ja juhendite läbi mängimist rakendada juba oluliselt mahukamalt.

Kaugem eesmärk on tagada, et kõigi ministeeriumide valitsemisalade kulusid analüüsitakse vähemalt iga nelja aasta tagant ja et analüüs sisaldaks igal aastal vähemalt 5 protsenti eelarve kuludest.

Soovime juurutada, et tõhustamiskavade rakendamine oleks riigieelarve koostamise loomulik osa, mis aitab suurendada riigi paindlikkust. See suurendab valmisolekut muutusteks ja ühtlasi annab võimaluse teha muudatusi. Tahame ju elada tänapäevases ja pidevalt uuenevas riigis.

Tõhustamiskavasid kasutab enamik OECD riike

Tõhustamiskava rakendamise ettepanek sisaldus ka 2015. aastal avaldatud Eesti, Soome ja OECD riigivalitsemise raportis „Valitsusülese strateegilise suutlikkuse ja piiride üleste e-teenuste edendamine“ (raporti soovitus 11: „Kasutada rohkem strateegilisi ja kulutuste analüüse“). Kuigi OECD ja Euroopa Komisjon on välja töötanud soovitused tõhustamiskava läbiviimiseks, siis puudub universaalne lähenemine ning igas riigis on protsess erinev.

Tõhustamiskavasid rakendatakse enamikus OECD riikides (22 riigis, 70 protsenti) ning selle kasutamine on muutunud viimastel aastatel regulaarsemaks. Tegemist ei ole üksnes majanduskriisi või valitsuse vahetusel läbi viidava protseduuriga, vaid mitmed riigid rakendavad seda regulaarselt, eesmärgiga tagada valdkondades suurem paindlikkus. Enamik analüüse keskendub suuremale efektiivsusele ja mitte kulude kokkuhoiule, kuid üle poolte läbi viidud analüüside puhul on võetud vaatluse alla enam kui 20 protsenti valitsuse kuludest.

Poliitikakujundamises on kasutusel ka mitmeid teisi poliitikainstrumente, mida erinevate probleemide ja eesmärkide korral kasutatakse. Joonisel 2 on välja toodud valikuline nimekiri arengukavade rakendusplaanidele sisendit pakkuvatest poliitikainstrumentidest ning asetatud need skaalale, mis kirjeldab muutuse fookust (mõju-kulu) ning suunda (minevik-tulevik).

Joonis 2. Poliitikainstrumentide võrdlus mõju-kulu ja minevik-tulevik skaalal

Tõhustamiskava kui vahetult riigieelarvega seotud instrument eristub teistest, kuna on tihedalt seotud kulutuste analüüsiga. Kuluanalüüsi tehakse tulevikku vaatava suunitlusega, eesmärgiga anda soovitusi kulude efektiivsemaks jaotamiseks. Finantsinfol põhinevad regulaarsed analüüsid, mis oleksid tihedalt seotud avaliku sektori eesmärkidega, on Eestis senini kasutamata hoob.

Tõhustamiskava koostamine erineb riigikontrolli auditist, kuna tegemist on valitsuse järjepidevalt rakendatava tööriistaga – analüüsitavad kulud ja valdkonnad ning muudatusettepanekute rakendamise otsustab valitsus. Samuti kinnitab valitsus, mis on tõhustamiskava läbiviimise eesmärk: kas kulusid kokku hoida, ressursse ümber jaotada või suurem efektiivsus ja koostöö.

Maksuhaldurite koostöö Euroopa Liidus ja kultusfilm „Tähtede sõda“

Anneli Valgma, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist anneli-valgma

Ma olen elanud sama kaua kui on toimunud maksuhaldurite koostöö Euroopa Liidus (1). Palju rohkem saaks laike fakt, et olen sündinud samal aastal, mil tuli kinolinale kultusfilm „Tähtede sõda” (2). Aasta oli siis 1977. Eesti eesistumise aastal on juubel.

Maksuhaldurite koostöö vajas tollal õiguslikke aluseid ettevõtjate suurema liikuvuse tõttu. Maksuametnikul ei ole niisama asja teise riigi territooriumile. Globaliseerumise hoog on loomulikult aina kasvanud. Maksude aina agressiivsem planeerimine tekitab täna maksupoliitikutes juba sama palju õudu kui „Impeeriumi“ pealetung vastupanuvõitlejates (3). See ei hävita küll terveid planeete, kuid paneb lihtsa inimese või ettevõtja võrdlemisi nigelasse olukorda. Juhul, kui riigid ei saa arvestada planeeritud maksutuluga, võib olla lihtsaks lahenduseks tühjendada nende rahakotti, kellel ei ole võimalik oma elu- või tegevuskohta muuta ega tulu vaiba alla lükata. Veidi õiglasem lahendus on anda maksuhalduritele parem ülevaade maailmas toimuvast.

Euroopa Liidu piires lepime maksuhaldurite koostöö, sealhulgas teabevahetuse üksikasjad kokku halduskoostöö direktiivis. OECD klubi liikmena teeme seda maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni ja maksulepingute kaudu.

Kõige kuumemaks sõnaühendiks on viimastel aastatel saanud automaatne teabevahetus. See on selline proaktiivne teabevahetus, kus kõik saadavad kõigile pidevalt teavet ilma, et keegi seda küsiks. 2015. aastast hakkasime Euroopa Liidu liikmesriikidele sellisel viisil saatma teavet nende inimeste siin saadud palkade, pensionide, kinnisvaratulu ja juhatuse liikmete tasude kohta. Vastu saame enda inimesi puudutavaid numbreid. Enne seda olime põgusalt kuid edukalt kätt harjutanud teabe vahetamisega hoiuseintresside kohta.

Lausa viirusena hakkas automaatne teabevahetus levima Ameerika Ühendriikide FATCA (4) tuules. Umbes nagu järjed 1977. aasta filmile, rääkimata animafilmidest.

taxwarsTänaseks ei ole enam pääsu järgmisel (juubeli) aastal algavast teabevahetusest, mille käigus saab maksu- ja tolliamet teada meie kõigi välismaa pankades avatud mistahes pangakontode seisu (6). Vähemalt selliste pankade, mis asuvad Euroopa Liidus või riigis, mis on ühinenud OECD üleskutsega ja kelle klient on osanud end Eesti maksuresidendina tutvustada. Teabevahetuse täpne võrgustik selgub lähiajal ning avaldatakse OECD veebis. Arv on muljetavaldav, ühendades vähemalt tuhandet teabevahetuse liini. Tegemist on väga tundliku teabega, mistõttu suhtutakse siin andmete kaitsmisesse väga tõsiselt. Väljaspool Euroopa Liitu oleva riigiga vahetame teavet vaid juhul, kui OECD läbiviidud analüüs näitab, et selles riigis on andmekaitse tagatud (7). 2017. (juubeli) aasta näeb kõigi ootuste kohaselt ka maksuhaldurite siduvate eelotsuste alase ja ka suurkontsernide aruandluse alase teabevahetuse algeid. Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud seaduseelnõu (8), mis selleks õigusliku aluse annab. Teabevahetus ei piirdu Euroopa Liidu liikmesriikidega, kuid halduskoostöö direktiiv on võetud õiguslikuks vundamendiks.

Maksuhalduri siduv eelotsus on, tsiteerides iseennast, maksustamisalane rätsepaülikond, mille on maksuhaldur õmmelnud just konkreetse maksumaksja tarvis. Teabevahetus puudutab selliseid ülikondi, milles on näha galaktika jälgi. Ehk milles käsitletakse Eesti piire ületavaid tehinguid, tehingupartnereid või muid seoseid mõne välisriigiga. Teabevahetus on maksu- ja tolliameti töö, ettevõtjatel jääb üle vaid sellega arvestada. 2017. aasta lõpuks peame olema vahetanud teavet kõikide eelotsuste kohta, mis alates 2012. aastast on antud. Meil on neid lausa 46.

Suurkontsernidele aga pannakse eelnõuga täiendavaid kohustusi. Huviorbiidis olevad ettevõtjate grupid on sellised, kelle kogutulu on üle 750 miljoni euro aastas (9). Meil peaks maksuhalduri hinnangul olema sellise suurusega suurkontserne kümne ringis. Tavapärastest raamatupidamisandmetest tuleb suurkontsernidel välja otsida maksuhalduritele veidi rohkem huvi pakkuv teave – näiteks kui palju on makstud tulumaksu, saadud kasumit, kui suur on aktsiakapital, millega kontserni liikmed (ametlikult) tegelevad ning kui palju on neil (ametlikult) töötajaid palgal.  Esimene aruanne 2016. aasta numbrite kohta tuleb kokku saada juba 2017. aasta lõpuks, selleks, et maksuametnikud saaksid andmeid 2018. aasta kevadel omavahel jagada (10).

Ja nagu ei vaibu ilmselt „Tähtede sõja“ fenomen, ei jää ka siinne viimaseks uudiseks Euroopa Liidust või G20 riikidelt. Makse ju siiski maksab maksta ning just riigis, kus toimub kasumit loov tegevus.

Autor loodab siiski, et juubeliaasta uudised piirduvad vaid „Tähtede sõja“ kaheksanda ekraniseeringuga.


(1) Võeti vastu esimene maksuhaldurite halduskoostööd reguleeriv direktiiv. OECDl tulid sel aastal siiski välja juba maksulepingu mudeli versiooniuuendused. Esialgne mudel pärineb juba vanaisade ajast.

(2) Kõik võrdlused selle filmiga on täiesti ebaoriginaalsed ning meelevaldsed.

(3) Märksõnad LuxLeaks ja Panama paberid on kindlasti vähemalt sama tuntud kui printsess Leia.

(4) Vt www.fin.ee/fatca

(5) Pilt on võetud Tax Justice blogist, vt samas ka suurema fänni jaoks huvitav maksuanalüüs: http://www.taxjusticeblog.org/archive/2015/12/tax_wars_3_lessons_about_tax_p.php#.WBoTlzXrBSE

(6) Maksuametnik ei saa loomulikult konto väljavõtet, ainult aasta lõpu seisu kujutava numbri, millest võib aga võib ka mitte teha järeldusi võimaliku maksukohustuse varjamise kohta.

(7) OECD tugineb seejuures Ameerika Ühendriikide tehtud analüüsile, mis eelnes FATCA lepingu sõlmimisele. Kuna kõik kardavad IRSi, on enamik riike oma õigusaktid ning IT süsteemid korda teinud.

(8) Eelnõude infosüsteem: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/055664a5-ed87-4e08-a643-d5af17e00019

(9) OECD on arvutanud, et nad moodustavad 10% maailma ettevõtjatest aga nende käes on 90% rahakotist.

(10) Veel ei ole selge, mis saab plaanist analoogne aruanne raamatupidamisreegleid sätestava direktiivi alusel avalikustada. Meil on tasutud maksude summa juba täna avalikustatav teave ning Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud eelnõu, millega avalikustatakse ka käibed ja töötajate arv.

Riigi kinnisvarareformi õppetunnid

Veronika-Ilsjan 2Veronika Ilsjan, rahandusministeeriumi nõunik
Vastukaja riigikontrolli 18.10.2016 valminud aruandele „Riigi tegevus riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimisel“.

Riigikontrolör tõdeb aruande kaaskirjas, et riigi kinnisvarareform pakub väärtuslikke õppetunde ajal, kui valitsus on alustanud mitmeid uusi reforme. Järgin riigikontrolöri  üleskutset vaadata otsa tehtud (või juhtunud) vigadele ja süsteemis olevatele puudustele, et neid saaks parandada ja vältida nende kordumist tulevikus. 

Üldjoontes nõustun riigikontrolli hinnanguga riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimise kohta – riigi kinnisvarareform ei ole edenenud kavandatult, süsteem vajab muutmist.

Ma ei ole päris nõus riigikontrolli järeldusega, et reformi ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks on olnud valitsuse suutmatus leppida kokku ühtses riigi kinnisvarapoliitikas.
Peamisteks takistusteks reformi elluviimisel on minu arvates:
•  rahastamise vajadused on suuremad kui võimalused ja
•  pole suudetud ehitada toimivat süsteemi, mille reeglid oleksid selged.

Mõlema takistuse kõrvaldamine on justkui rahandusministeeriumi vastutusalas. Esimene takistus – rahapuudus, on kõrvaldatav ainult teiste valdkondade arvelt, sest raha juurde ei tule ja välisrahastus väheneb. Kodanikuna ja riigieelarve kokkupanemist kõrvalt näinuna pean tõdema, et riigi kinnisvaravaldkond ei ole vist kõige suuremas rahapuuduses vaevlev valdkond riigis. Raha juurde saamine võib olla vajalik, aga sellel oleks mõtet alles siis, kui raha mõistlikumalt kasutama hakatakse.

2007. aastal valitsuses heaks kiidetud riigi kinnisvarastrateegia järgi on juhtimissüsteemi ülesehitamine rahandusministeeriumi ülesanne, seega oleks aus vaadata peeglisse ja küsida miks me pole hakkama saanud.

1. ÕPPETUND: Oluline on tagada, et kõik uued otsused oleksid mõistlikud, et ei tehtaks rohkem „halbu“ otsuseid.
Kinnisvara otsused on pikaajalised ja seovad meid aastakümnete pikkuse rahalise kohustusega, kusjuures hoone eluea kuludest 80 protsenti määratakse ära kinnisvara kavandamise ja projekteerimise faasis. Riigi pikaajaline praktika on olnud, et ehitusotsuse tegemise hetkeks on eskiis või projekt juba valmis ja ehitusotsus tehakse neis kavandatud mahtude alusel. Me ei saa panna ka täna kätt südamele ja öelda, et kõik uued otsused on olnud mõistlikud.
Praegu on rahandusministeeriumi põhifookus kinnisvara otsustusprotsesside parandamisel, eesmärk on tagada, et kõik uued kinnisvara investeeringu ja kasutamiseks võtmise otsused oleksid säästlikud ja tuleviku kulude kokkuhoiule suunatud.

2. ÕPPETUND: Uute investeeringute planeerimise kõrval ei tohi jätta unarusse olemasoleva vara taastamist ja remonti. Riigi kinnisvara on amortiseerunud, sest vara korrashoidu ja remonti ei ole piisavalt panustatud, sest olemasolevate hoonete remontimisele on aastaid eelistatud uute ehitamist – sellest on tekkinud sadadesse miljonitesse ulatus remondivõlg. See tähendab, et varad on amortiseerunud kiiremas tempos kui nende remondiks on raha kulutatud. Vältimaks vea kordamist tulevikus on uuele RKAS-i rahastamismudelile üle läinud varadel kavandatud remondifondi kogumine. Paraku avaldab remondifondi kogumine mõju iga-aastastele tegevuskuludele, mis tekitab omakorda skepsist uue rahastamismudeli suhtes. Kui oodatud kvaliteedikasvu kiirelt ei kaasne, siis kõhklused süvenevad.

3. ÕPPETUND: Eelarvekulude vähendamine ei saa olla reformi edukuse mõõdupuuks ja saada eesmärgiks omaette, sest eelarve ei näita kõiki kulusid. Meil ei ole täna head infosüsteemi, et võrrelda kinnisvarakulusid „enne ja pärast“ reformi, seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik numbritest järelduste tegemisel. Ka riigikontroll tunnistas, et andmete kättesaamine ja järelduste tegemine oli keeruline rõhutades oma aruandes korduvalt, et riigi eelarvekulud lähiaastatel kasvavad kordades. Paraku jäi varju asjaolu, et oluline osa kasvust tuleb rahastamismudeli muutusega kaasnevast kulustruktuuri muutusest. Reformi läbiviimisel  minnakse üle ise-haldamise mudelilt üürimudelile, mis tähendab, et lisaks sisseostetavate teenuste kuludele lisanduvad ka seni oma personaliga tehtud tegevuste kulud, remondikulud ja kapitalikulud. Juhul kui tehakse uus investeering, siis lisandub ka investeeringukomponent, mida isehaldamise mudeli puhul ei lisandu.

4. ÕPPETUND: Teenuste hinna kõrval tuleks võrrelda ka mahtu ja kvaliteeti. Riigikontrolli aruanne püüdis analüüsida teenuste hinnamuutust peale RKAS-le üleandmist, et leida kokkuhoidu. Selget järeldust selle kohta, kas teenused on läinud kallimaks või odavamaks, aruandest ei tulnud, sellist järeldust ongi raske teha. Pelgalt numbrite võrdlemise kõrval tuleb kindlasti analüüsida ka teenuste sisu, mis ei ole enne ja peale RKAS-le üleandmist sageli sama. Näiteks on tavapärane, et kui enne tehti vaid avariilist tehnohooldust ja peale RKAS-le üleandmist hakatakse tegema ka ennetavat tehnohooldust, sel juhul peaks olema mõistetav, et teenuse hind kasvab ja säästu mõõtmine ongi keeruline, kuid see hoiab kokku remondikulusid tulevikus.

5. ÕPPETUND: Kokkuhoiuks on vaja investeerida, uus investeering tõstab eelarvekulusid. Selleks, et ruumikasutust vähendada, tuleb teha investeeringuid ruumide ümber ehitamiseks. Korduvalt on toodud eeskujuks maksu- ja tolliametit (MTA), kes viis läbi oma asutuse kinnisvarareformi ja vähendas büroopinna 1/3 võrra ehitades uue hoone, sest olemasolevates hoonetes ei ole võimalik luua uut ja optimaalset funktsionaalsust. Selleks oli vaja teha ühekordne investeering. Kusjuures vaatamata sellele, et MTA paiknes ka varem suuresti rendipindadel (st kulutase ei olnud n-ö kunstlikult madal) optimeerimisega tegevuskulude kokkuhoidu ei saavutatud.

Teiseks näiteks, kus uus investeering tõstis eelarvekulusid, võiks tuua riigikontrolli kolimise käesoleva aasta suvel Narva maantee rendipinnalt Toompeale, aadressile Kiriku 2. Kui varem oli riigikontrolli kasutuses 1995 m² pinda, siis uues hoones veidi rohkem 2144 m². Suuremale pinnale kolimine ei tähenda, et hakati rohkem laiutama, vaid vanalinna hoonetes on ruumikasutus vähem funktsionaalsem. Igakuised prognoositud üürikulud (kõik kulukomponendid, koos käibemaksuga) olid eelmisel üüripinnal 29910 eurot (15 €/m² kuus), uuel pinnal 57539 eurot (27 €/m² kuus). See teeb kulude kasvuks uuele pinnale kolimisel +92%. Kusjuures ka Riigikontroll paiknes varem üüripinnal, st mudeli muutusest tulenev mõju üürikulu kasvule oli väike. Mängin nüüd mõttega, et mis siis, kui Riigikontroll oleks paiknenud riigi hoones ja senisteks kuludeks oleks olnud vaid sisseostetavate teenuste kulud: siis oleks kulude kasv uude hoonesse kolimisel olnud +332%. Tahan öelda, et numbritest ei maksa teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi.

6. ÕPPETUND. Aruannetega elu muutmine on kohmakas ja halduskoormav. Riigikontrolli aruanne on huvitav lugemine. Kui küsida, kas aruandega loodud uus teadmine on proportsionaalne selle tegemiseks panustatud ressursiga, siis minu arvates on vastus „ei“.   Seda aruannet tehti kaks aastat, paljud süsteemis töötavad ametnikud  kulutasid kümneid töötunde andmete otsimiseks, analüüsiks, intervjuudeks, kirjavahetusteks, tagasiside andmiseks. Samamoodi on aruannete tegemisele hulga kalleid töötunde kulutanud rahandusministeerium koostades põhjalikke riigi kinnisvara valitsemise koondaruandeid tuvastades reformi kitsaskohad ja pakkudes välja lahendusi. Meie esimese koondaruande kohta ütles riigireformi üks toetajaid Jüri Raidla, et see on kõige ausam aruanne, mida ta riigis on näinud. Me teame, mis on tegemata – kõikide viidatud probleemide lahendamine on töös.

7. ÕPPETUND: Ilma informatsioonita tarkade otsuste tegemine ei ole võimalik. Riik on teinud arendusi riigi kinnisvararegistrisse ja koondanud ühtse vaate riigi kasutuses ja omandis olevast kinnisvarast erinevatest riiklikes registritest (maakataster, kinnistusraamat, ehitisregister jt). Praeguseks on meil juba päris hea info sellest, mis varad riigil on olemas. RKAS-le üle antud hoonetel on hea ülevaade hoonete seisukorrast ja investeerimisvajadustest. Paraku on puudu veel kõige olulisem – ülevaade kuludest, varade kasutamisest ja seostest riigi põhitegevusega. Kogu info koondamiseks on veel päris mitme aasta pikkune tee minna, et liidestada ja välja arendada registrid ja see info sinna ühtse struktuuri alusel sisestada – et saaks võrrelda õunu õuntega ja teha otsustusprotsesse toetavat aruandlust.

8. ÕPPETUND: Riigi kinnisvara vajaduste planeerimine peab toimuma kooskõlas riigi strateegilise planeerimisega. Riigikontroll heidab aruandes ette, et riigil puudub ülevaade oma kinnisvara vajadustest ja kehtestatud ei ole ühtseid kinnisvarakasutuse normatiive. Rahandusminister ega riigihalduse minister ei hakka tõenäoliselt mitte kunagi planeerima kogu riigi  kinnisvara vajadusi, see on iga valdkonna ministri enda pädevuses. Rahandusministeerium ei saa ette öelda, kui palju koole on haridusministril, kui palju päästedepoosid on siseministril või kuipalju vangla pinda on justiitsministril vaja oma strateegiliste eesmärkide elluviimiseks. Ammugi ei ole võimalik kehtestada ühtseid normatiive ja võrrelda koolide pinnakasutust vanglatega jne, küll aga saab võrrelda büroosid omavahel ning koole koolidega, depoosid depoodega, vanglaid vanglatega jne.  Iga valitsemisala peab ise vastutama oma eesmärkide säästliku elluviimise eest ja kavandama kulude kokkuhoiu meetmed. Riigi üleminek tegevuspõhisele eelarvestamisele peaks igati toetama neid muutusi.

9. ÕPPETUND: Tuleb tagada süsteemi paindlikkus, sest pole midagi püsivamat kui muutus. Maailm ei saa kunagi valmis ja ei maksa ka loota, et meil ühel hetkel tekib püsiv ülevaade riigi kinnisvara vajadustest. Näiteks:
• Täna oleme olukorras, kus riigi kohtute portfell on äsja peaaegu  uuendatud vastavalt kavandatud vajadustele, aga riigireformi raames räägime taas kohtute reformist.
• Kohe-kohe on valmimas terviseameti uus hoone ja räägime sotsiaalministeeriumi asutuste ühendamisest.
Peame looma ülevaate riigi kinnisvara vajadustest, kuid olema valmis pidevalt ja kiirelt kohanema muutustega. Eriti puudutab see riigi büroode pinnakasutust, kus näeme suurimaid võimalusi kokkuhoiuks, sh kavandatavad riigimajad maakonnakeskustes.

10. ÕPPETUND: Riik ei ole ainult riigieelarvelised asutused, vaid ka muu keskvalitsus (avalik-õiguslikud juriidilised isikud, riigi sihtasutused jt) ja muidugi kohalikud omavalitsused. Tõdemus on eriti ajakohane olukorras, kus riigil on käsil riigireform (sh  jätkub sihtasutuste moodustamine, haldusreform) ja kus riigikontroll on avalikustamas kohalike omavalitsuste kinnisvara auditi järeldusi. Omavalitsuste kinnisvaraportfell on 2,5 korda suurem kui riigil ja selle valitsemisel ei ole olukord sugugi parem.

Kokkuvõtteks: Riigi kinnisvara masinavärk on keeruline, selle remontimine vajab aega ja kannatlikkust. Rahandusministeerium on valmis viima riigi kinnisvarateemade ülevaate ja ettepanekud valitsusse lähinädalatel.

Loe ka Veronika Ilsjani varasemalt avaldatud artiklit riigi kinnisvarakulude kohta ja miks riik vajab kinnisvarareformi rahablogis.

Riigimaja: mitu teenust – üks maja

Mart_UusjärvMart Uusjärv, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Augustikuu lõpus tegi valitsus olulise otsuse ja leppis kokku, et riigimajade kontseptsiooniga tuleb edasi liikuda ehk koondada riigi teenused maakonnakeskustes ühte kohta. Plaani aluseks on rahandusministeeriumi ettepanek maavalitsuste ülesanded ringi jagada. Et riigimajja võib meil igaühel tulevikus asja olla, kordan üle, mis on riigimaja ja kuidas võidaks nende asutamisest üle Eesti kodanik, ettevõtja ja riik.

Paremad riigi teenused inimesele ühes majast

Vaieldamatult on riiklike teenuste kättesaadavus kõigis Eesti maakonnakeskustes esmatähtis. Riigihalduse minister Arto Aas on toonud lihtsa näite, et inimesel saab lihtsamini asju ajada, kui riigimajas on riigiteller, kes suudab vastata ühe asemel kümnele küsimusele ja suunata inimese kohe õigesse kohta samas majas, mitte teises linna otsas järgmisel vastuvõtupäeval.

Praegu on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad igas maakonnas keskeltläbi 30 erinevat avaliku sektori asutust, mis on saanud oma kontori asukoha vabalt valida. Nii saab  mõnes maakonnas inimene riigilt teenuseid enam kui kümnelt eri aadressilt.

Olukorrad, kus ühe päeva jooksul või ühe küsimuse tõttu tuleb külastada mitut riigiasutust, ei vasta meie ettekujutusele tõhusast 21. sajandi riigist. Näiteks, kui koostamist vajab maja detailplaneering või ehitusprojekt ning nõu on vaja kuuelt-seitsmelt asutuselt, tähendab see kodanikule parajat närvikulu eri asutuste vahel sõeludes. Tuleb hakata otsima kaardilt asutuste asukohti, ühildama bussigraafikuid, oma ajalisi ja logistilisi võimalusi ning asutuste vastuvõtuaegu. Ja kui need vastuvõtuajad on juhtumisi eri päevadel, tuleb asjaajamiseks võtta töölt mitu vaba päeva. Maakondlik riigimaja teeks taolise asjaajamise oluliselt lihtsamaks.

Mitmel pool maailmas on avalik sektor seisukohal, et „klient on kuningas“ täpselt nii nagu erasektoriski. Sellist riigi teenust pakub näiteks Austraalia, Kanada, USA ja Suurbritannia. Lisaks sellele, et näiteks passi, juhi- ja kalastusloa saab taotleda ühest kohast ja seda nii asutusest kohapealt, telefonitsi kui e-teenusena, on teenused disainitud mugavalt teemade kaupa ning võttes arvesse seda, kas oled ettevõtja, resident või koolinoor. Sealjuures ei pea inimene mõistatama, millise nimega amet annab kalastusloa või millise riigiasutuse ülesanne on väljastada juhilube.

Tänapäevased e-teenused pakuvad võimalust muuta osa teenuse pakkumisest kiiremaks ja mugavamalt kättesaadavaks ning aina enam riigiteenuseid saab kätte veebi kaudu. Kuid päris ilma inimeste ja silmast silma nõustamiseta ka ei saa. Riigimajade kontseptsioon näeb ette, et need riigiasutused, kes kodanikule või ettevõtjale teenust osutavad, teevad seda ühest hästi ligipääsetavast asukohast ning võimalikult suures koostöös ühise teenindusleti tagant. Samuti võiks riigi teenuste kõrval oma koha leida tulevikus ka omavalitsuste teenused ning erasektori pakutavad teenused, näiteks panga-, side- ja postiteenused.

Parem koostöö asutuste vahel

Riigimajas suureneb tõhusus selles, mis jääb kodaniku jaoks üldjuhul nähtamatuks ehk teisele poole letti. Paraneb koostöö riigiasutuste vahel, sest rohkem ametnikke töötab lähestikku. Samuti kasutatakse hooneid otstarbekamalt.

Riigimajas on nii mõnelgi asutusel lihtsam säilitada oma teenuseid maakonnakeskustes. Olukorras, kus asutus on näiteks viinud suurema osa oma klienditeenindusest internetipõhiseks ja seetõttu vahetut teenindamist vajavate klientide arv ei ole enam eraldi teenindaja tööl hoidmiseks piisav ning paar korda nädalas kasutatavate büroopindade pidamine muutub liiga kulukaks, võib abi olla riigimajast. Riigimajas on võimalik pakkuda erinevate asutuste teenuseid ühise klienditeenindaja kaudu ning alakasutatud büroopinna asemel jagada ruume teiste asutustega.

Mõistlikumad kinnisvarakulud

Nii jõuamegi tõsiasjani, et mitme hoone kasutamine on kallim, sest mitmel pool tuleb hoida eraldi klienditeenindusala, koosolekuruume ja koopiamasinaid. Lääne maavalitsus on oma maakonna näitel välja arvutanud, et kohalike riigiasutuste ühise büroo- ja teeninduskeskkonna loomisel hoitaks ruumi kokku vähemalt 30 protsenti.

Samal ajal ei tähenda see vajadust rajada maakonnakeskustesse uusi kõrghooneid, sest seal on üldjuhul juba olemas esinduslikud ja hea asukohaga maavalitsuste hooned, millest paljude puhul on võimalik riigimajad kujundada. Kui maavalitsuste ümberkorraldamisel jääb osa ruume vabaks, annab see võimaluse mitme asutuse koondumiseks ühe katuse alla. Riigiasutuste maakondlikud bürood on üldjuhul piisavalt väikesed, et need ka täies koosseisus riigimajja mahutada.

Rohkem riigiasutuste töökohti maakondades

Lisaks riigi teenustele näeb riigimajade kava ette võimalust teha neis ka kaugtööd. Praegu polegi kõrgharidusega tippspetsialistil sageli muud valikut peale Tallinna või Tartu kolimise, kui ta soovib töötada näiteks mõnes ministeeriumis või riigiasutuses.

Tänapäeva tehnoloogia pakub võimalusi, et näiteks rahandusministeeriumi kõik töötajad ei pea istuma koos samas hoones Tallinnas. Riigimajades on ette nähtud kaugtöökoha võimalus riigiasutuste töötajatele, mis suurendab oluliselt avaliku sektori töökorralduse paindlikkust. Kui maakondades on rohkem riigiasutuste töökohti, tähendab see väljaspool pealinna omavalitsustele rohkem elanikke ning suuremaid maksulaekumisi. Ja rohkem riiki kohapeal.

Selge on, et muutused ei sünni kergelt – ühiste eesmärkide saavutamiseks on vaja pingutada, koostöö tegemiseks kompromisse teha ning tulemuste nägemiseks aega anda. Lihtsalt iseenesest ei juhtu midagi. Eelpool loetletud neli võitu on eesmärgid, mida tuleb iga maakonna rätsepalahendust välja töötades silmas pidada.

Riigi pakutavad teenused on näiteks: maksunõustamine, töötuna arvelevõtmine, tööohutuse alane nõustamine, töövõimetuspensioni taotlemine, karjäärinõustamine, keskkonnaprojektide toetuste taotlemine, metsateatise esitamine, restaureerimistoetuse ja rahvakultuuri toetuste taotlemine, maaparandussüsteemi arvelevõtmine, toiduainete käitlemise tegevusloa taotlemine, põllumajandustoetuste taotlemine, sõidukite registreerimine, tarbijakaitse- ja tuleohutusalane nõustamine, passi taotlemine, abielu registreerimine jne.

Piirkondliku potentsiaali indeks – kuidas on omavalitsuste taustsüsteem viimase viie aastaga muutunud?

Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Millise piirkonna potentsiaal on kõige kõrgem?IMG_0432
Millise piirkonna potentsiaal on kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul?
Mis mõjutab piirkonna potentsiaali?

Indeksist

Piirkondliku potentsiaali indeksi eesmärk on kirjeldada taustsüsteemi, milles omavalitsused tänasel päeval tegutsevad. Indeks koosneb 20 näitajast, mis on valdkondlikku kuuluvust arvestades jaotatud kolme kategooriasse: inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital. Indeks ei anna hinnangut omavalitsuse tegevusele ega võimekusele, vaid aitab koondada olulise taustainformatsiooni, mis on vajalik juhtimisotsuste tegemiseks. Indeks moodustab ühe osa omavalitsuse hindamisprotsessist (vt joonis 1). Omavalitsuse terviklikuks hindamiseks on vajalik analüüsida nii taustanäitajaid, finantsnäitajaid kui ka tegevusnäitajaid. Vaadelda nende omavahelist koosmõju ja vastastikuseid seoseid.

Omavalitsuse hindamisprotsess
Joonis 1. Omavalitsuse hindamisprotsess

Täpsemalt saab indeksi metoodika ning tulemustega (sh indeksi koostamiseks kasutatud alusandmetega) tutvuda rahandusministeeriumi kodulehel ning lugeda samal teemal ilmunud blogipostitust.

Indeksi tulemustest

Oodatavalt on kõige kõrgema piirkondliku potentsiaaliga omavalitsus Tallinn, kellele järgnevad vastavalt Tartu, Pärnu ja Narva linn. Eesti suurematele linnadele pakuvad tihedat konkurentsi Tallinna lähivallad Viimsi, Rae, Harku ja Saue.

Jooniselt 2 on näha, et kui esiviisik on aastatel 2011–2015 püsinud muutumatuna, siis võrreldes 2011. aastaga on kõige enam kohaarvestuses tõusnud Haapsalu linn, Ülenurme vald ja Viljandi vald. Need on omavalitsused, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud ning oluliselt kiirema kasvutempoga kui sarnase lähtepositsiooniga alustanud omavalitsustel. Kõigi kolme omavalitsuse arengumustrid on väga erinevad–Haapsalu linna kiire kasvutempo taga on maa väärtuse oluline suurenemine, Ülenurme vald on kasvanud kõigis kolmes kategoorias korraga ja Viljandi valla puhul on märgata majandusliku kapitali lisanäitajate (kapitali kvaliteet) olulist kasvu.

Kõige enam on aga kohaarvestuses langenud Võru linn, Kuressaare linn ja Rakvere linn. Neile omavalitsustele on iseloomulik nii piirkondliku potentsiaali vähenemine kui ka vastupidise trendiga liikumine võrreldes sarnase lähtepositsiooniga alustanud omavalitsustele. Kõigi kolme linna elanike arv on vähenenud vastavalt 997 (-7%), 874 (-6%) ja 746 (-4%) elaniku võrra. Lisaks jääb Võru linna puhul silma oluline maa väärtuse langus.

Kolme tärniga on tähistatud omavalitsused, kes kõigi kolme kategooria indeksites kuuluvad samuti ülemise 25 hulka. Need on omavalitsused, kes tegutsevad igapäevaselt Eesti suurimates taustsüsteemides, mis loovad eeldused piirkonna arenemiseks ning võimaldavad saavutada tugevamat positsiooni läbi mastaabiefekti.

2015. aasta piirkondliku potentsiaali indeksi ÜLEMINE 25
Joonis 2. 2015. aasta piirkondliku potentsiaali indeksi ÜLEMINE 25

Kui suuremad piirkonnad on tulenevalt enda mastaapsusele piirkondliku potentsiaali indeksi edetabeli tipus, siis kõigi indeksi arvutamiseks kasutatud näitajate osas neil liidripositsioone hoida ei õnnestu. Joonisel 3 on välja toodud kõik indeksi arvutamiseks kasutatud näitajad koos omavalitsusega, kes punktiskoori arvestuses 2015. aastal selles kategoorias esikohal on.

Joonisel 3 märgitud põhinäitajad on suuruse näitajad, mis kirjeldavad piirkonnas olemasolevat kapitali mahtu ehk massi ja lisanäitajad on ühikunäitajad, mis kirjeldavad olemasolevat kapitali mahtu ühiku kohta ehk kapitali kvaliteeti.

piirkondliku-potentsiaali-indeksi-arvutamiseks-kasutatud-naitajad-ja-korgeima-punktide-arvuga-omavalitsus-2015-aastal
Joonis 3. Piirkondliku potentsiaali indeksi arvutamiseks kasutatud näitajad ja kõrgeima punktide arvuga omavalitsus 2015. aastal

Joonisel 4 on välja toodud omavalitsused, kelle piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate punktiskoor kuulub 25 parima hulka. Kolme tärniga tähistatud omavalitsused kuuluvad kõigis kolmes kategoorias (inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital) lisanäitajate punktide alusel ülemise 25 hulka– need on omavalitsused, kellel on väga kõrged kapitali kvaliteedi näitajad kõigis kolmes kategoorias korraga.

2015 aasta piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate ÜLEMINE 25
Joonis 4. 2015 aasta piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate ÜLEMINE 25

Joonisel 4 märgitud omavalitsused asuvad seitsmes maakonnas, millest kõige arvukamalt ehk 13 omavalitsusega (52%) on esindatud Harjumaa. Talle järgneb Tartumaa 4 omavalitsusega (16%) ja Pärnumaa 3 omavalitsusega (12%). Ida-Virumaa on esindatud 2 omavalitsusega ja Lääne-, Saare-, ja Valgamaa võrdselt 1 omavalitsusega. Jaotades omavalitsused elanike arvu gruppidesse on jaotumine oluliselt ühtlasem: 36% omavalitsustest on 5000–11 000 elanikuga, 24% üle 11 000 elanikuga, 24% alla 3000 elanikuga ja 16% 3000–5000 elanikuga omavalitsused.

Analüüsides nii kapitali suurust (joonis 2) kui ka selle kvaliteeti (joonis 4) samaaegselt, võib väita, et Eesti kõige suuremate ja tugevamate taustsüsteemidega omavalitsused on Tallinn, Viimsi vald, Harku vald, Saue vald, Tartu linn ja Keila linn.

Indeksi tulemustes toimunud muutustest aastatel 2011–2015

Lisaks piirkondade potentsiaali kaardistamisele on väga oluline analüüsida piirkondade arengu dünaamikat. Indeksi aegrida (2011–2015) võimaldab igal omavalitsusel analüüsida, milline on olnud piirkonna individuaalne areng viimase viie aasta jooksul, ja kuhu see asetub võrdluses teistega. Leida piirkondi, kellega on sarnased arengumustrid, ja tuvastada neid, kellelt midagi õppida oleks.

Olulisemad tähelepanekud, mis indeksi tulemuste (2011–2015) analüüsimisel silma jäid, on järgmised:

  • enamiku (74%) omavalitsuste piirkondlik potentsiaal on kasvanud võrreldes 2011. aastaga;
  • ligikaudu 20% omavalitsuste piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud;
  • kõige kiirem indeksi aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo on Tartumaa (0,6%) ja Saaremaa (0,5%) ning kõige aeglasem Jõgevamaa (0,08%) ja Ida-Virumaa (0,09%) omavalitsuste piirkonnas;
  • valimisaktiivsus on suurenenud piirkondades, kus on suurenenud volikogu ühele mandaadile kandideerijate arv (korrelatsioonikoefitsent 0,5);
  • kodanikuühenduste arv elaniku kohta on suurenenud piirkondades, kus on suurenenud ka alla 65-aastaste elanike osatähtsus (korrelatsioonikoefitsent 0,4).

Ülejäänud olulisematest tähelepanekutest loe juba raportist „Piirkondliku potentsiaali indeks 2015“.

Analüüsides omavalitsuste indeksi tulemustes toimunud muudatusi viimase viie aasta jooksul, jäävad eeskätt silma piirkonnad, mille potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud. Kokku on selliseid omavalitsusi 39, kellest 72% on alla 3000 elanikuga omavalitsused. Kiire ja stabiilne kasv näitab, et piirkond on pidevas arengus ning taustsüsteem, milles omavalitsus igapäevaselt tegutseb, muutub järjest tugevamaks. Joonisel 5 on välja toodud 10 kõige kiirema aastate 2011–2015 keskmise juurdekasvutempoga omavalitsust, kelle potentsiaal on iga-aastaselt järjepidevalt kasvanud.

Ülevaade omavalitsustest, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud (sulgudes aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo)
Joonis 5. Ülevaade omavalitsustest, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud (sulgudes aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo)

Omavalitsuste indeksi tulemuste analüüsimisel tuleb arvestada, et mida väiksem on omavalitsus, seda enam iga muudatus algandmetes lõpptulemusele mõju avaldab. Sellest tulenevalt on väga oluline lisaks omavalitsuste üleüldisele järjestamisele, võrrelda ka sarnase suurusega omavalitsusi omavahel.

Analüüsides omavalitsuste, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud, tulemusi elanike arvu gruppide kaupa, saab välja tuua, et alla 3000 elanikuga omavalitsuste grupist on kiireima ja stabiilseima kasvuga Mikitamäe (1,4%), Kambja (1,08%) ja Are vald (1,08%), 3000–5000 elanikuga omavalitsuste grupist Luunja (1,13%), Raasiku (0,66%) ja Saarde vald (0,45%), 5000–11 000 elanikuga omavalitsuste grupist Tartu vald (0,77%) Ülenurme (0,71%) ja Saue vald (0,55%) ning üle 11 000 elanikuga grupist Rae (0,79%) ja Harku vald (0,41%).

Millisel omavalitsusel on kõige kõrgemad inimkapitali, majandusliku kapitali ja sotsiaalse kapitali näitajad? Millises omavalitsuses on need kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul? Neile ja kõigile teistele küsimustele leiad vastused raportist „Piirkondliku potentsiaali indeks 2015“.