Euroopa Liidu nõukogu Eesti eesistumine: rahandusministeeriumi vaade

Andres Kuningas, rahandusministeeriumi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja

Eesistumine läheneb suure kiirusega. Kas oleme valmis ja mida teeme?

Vastus on, et oleme valmis ja tahame olla head eesistujad, kuulata kõiki laua taga olevaid riike ning leida just need õiged lahendused, mis Euroopat ja Eestit koos meie kaasteelistega edasi viiksid.

Eesistumise kavade tegemisel oleme siiski realistid ning illusioone ei loo.

Peame arvestama sellega, et lõviosa eesistumisega kaasnevatest ülesannetest saame kaasa praeguselt eesistujalt, osa Euroopa Komisjoni tööplaanist ning sõltume ka Euroopa Parlamendi valmidusest erinevate eelnõude üle läbirääkimisi alustada või lõpetada.

Oma pitseri eesistumise ajal ühe või teise teema progressile jätavad rahvusvaheline olukord, BREXITi ümber toimuv, liikmesriikides toimuvad valimised aga ka üldine eurooplaste suhtumine Euroopa Liitu ja selle tuleviku küsimustesse.

Meie eesistumise ajal juulist kuni detsembrini juhatab rahandusminister viite Euroopa Liidu rahandusministrite kohtumist, millest üks – mitteametlik kohtumine – leiab aset ka Tallinnas.

Riigihalduse ministril on oma kohtumised seoses ühtekuuluvuspoliitikaga. Eraldi terviku moodustab Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve läbirääkimiste protsess.

Ministrite kohtumised on siiski ainult jäämäe veepealne osa. Nende kohtumiste taga on kümneid töögruppide kohtumisi Brüsselis, Luxembourgis ja Tallinnas ning läbirääkimispäevi Euroopa Parlamendiga Brüsselis või Strasbourgis.

Teine poolaasta on küll tööajaliselt lühem, kuid seda intensiivsem, et tulemusteni jõuda.

Jaanuaris kinnitas valitsus neli Eesti eesistumise tegevussuunda:

  • avatud ja uuendusmeelse majandusega Euroopa
  • digitaalne Euroopa ja andmete vaba liikumine
  • kaasav ja kestlik Euroopa
  • turvaline Euroopa.

Rahandusministeerium kavatseb oma panuse nende suundade edusse anda. Loomulikult on meie põhilised pingutused seotud esimese valdkonnaga. Siin võib eraldi ära märkida pangandusliidu ja kapitali turgude liitu, maksundust ja ka rahastamisvõimaluste eest seismist.

Rahandusministeeriumi eesistumise programmi neli prioriteeti:

PANGANDUSLIIT JA KAPITALITURGUDE LIIT

Mõne aasta eest Euroopa institutsioonide juhtide poolt nn viie presidendi raportis tehtud ettepanekud nägid euroala edasise arendamise ühe ehitusblokina just finantsliitu.

Selles suunas on juba suured sammud astutud, loodud on ühtne pangandusjärelevalve ning ühtne panganduskriisi lahenduse süsteem. Järge ootab ühtne hoiuste tagamine. Eesti eesistumise ajal püüamegi selle eelnõuga, aga esmalt selle eelduseks oleva pankade riskide vähendamise paketiga, edasiminekut saavutada.

Samuti soovime jätkata kapitaliturgude liidu eelnõudega. Ikka selleks, et ettevõtetel oleks lihtsam ligipääs rahastamisele, oleks pakkuda alternatiivseid rahastamisviise ning seeläbi vähendada sõltuvust traditsiooniliselt pankade poolt pakutavast rahastamisest.

MAKSUKESKKONNA UUENDAMINE

Viimastel aastatel on fookuses olnud maksudest kõrvale hoidmise ja maksupettuste vastu võitlemine. Selles vallas on rõhk olnud otsestel maksudel, st et teenitud kasumitelt laekuks ka riikidele nende õiglane osa. Kindlasti jätkame siin pooleliolevate eelnõude aruteludega- ühtne tulumaksubaas jne. Sügiseks jõuab lauale ka Euroopa Komisjoni koostööd mitte tegevate maksujurisdiktsioonide nimekirja ettepanek. Peame selle aasta lõpuks ka selle kokkuleppega sadamasse sõudma.

Meie enda suurem huvi on seotud eelkõige käibemaksuga. Käibemaksusüsteemi uuenduste eesmärk on aidata kaasa halduskoormuse vähendamisele ja parandada süsteemi vastupanuvõimet pettustele.

Seonduvalt meie eesistumise digisuunitlusest soovime maksuteemades näha tänapäevaste võimaluste ära kasutamist maksuhalduses ning riikidevahelise koostöö toetamist. Ikka selleks, et ühelt poolt muuta maksumaksja elu lihtsamaks ja teiselt poolt tagada maksude laekumine ning vältida pettusi ning maksudest kõrvale hoidmist. Nii tagame võrdsed konkurentsitingimused ja riikidele vajaliku maksutulu.

EUROOPA LIIDU EELARVE 2018

Võimalik, et EL 2018 eelarve võib osutuda üheks nähtavamaks eesistumise tulemuseks rahandusministeeriumile. Euroopa Komisjon esitab eelarve eelnõu mais-juunis ja Eesti juhatusel alustavad liikmesriigid kohe ka läbirääkimisi ühise positsiooni kokkuleppimiseks. Nõukogu esialgne seisukoht lepitakse kokku juulis.  Edasi ootame Euroopa Parlamendi seisukoha selgumist ning paralleelselt algavad ka kolmepoolsed läbirääkimised nõukogu, parlamendi ja komisjoni vahel.

EL-i eelarve üldised ja valdkondlikud kululaed on paika pandud mitmeaastase eelarveperspektiiviga (2014-2020).

2015 ja 2016. a kokkulepitud eelarvete maht on olnud 140+ miljardit eurot ning eeldada võib, et ka 2018. aasta eelarve on sellises suurusjärgus. Jooniselt on näha, et läbirääkimistest on mõjutatud ca 5 miljardit eurot ehk umbes 3,5% eelarve mahust. Käesolevaks aastaks eelarve vähenes, kuna eelmise eelarve perioodi programmid on lõppemas ning praeguse perioodi programmid ei ole veel täit hoogu saavutanud.

EUROOPA LIIDU TULEVIK

Eelnevale lisaks peame olema valmis andma oma panuse ka Euroopa Liidu tuleviku debatti, mis meie eesistumise ajal käivitub. 1. märtsil avaldas Euroopa Komisjon valge raamatu „Euroopa Liidu tulevik“, milles on pakutud välja viis võimalikku arengustsenaariumit:

  • samamoodi edasi
  • üksnes ühtne turg
  • kes tahavad rohkem, teevad rohkem
  • teeme vähem, aga paremini
  • teeme palju rohkem koos

Komisjon on lubanud järjepanu ilmutada temaatilisi mõttepabereid. Neist rahandusministeeriumi kõige otsesemalt puudutavad mai lõpus avaldatav majandus ja rahaliidu (EMU) integratsiooni süvendamise mõttepaber ning juuni lõpus avaldatav Euroopa Liidu eelarve rahastamise mõttepaber. Esimene võimalus rahandusministrite sellesisulist arutelu edendada avaneb septembris Tallinnas toimuval mitteametlikul rahandusministrite kohtumisel.

Uus riigihangete seadus loob uusi võimalusi ja toob kvaliteedi kasvu

Kristel Mesilane, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja
Karoli Niilus, rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabiosakonna nõunik

 

Möödunud aastal korraldasid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning ka nende ettevõtted üle 10 000 riigihanke. 2016. aastal alustatud riigihangete hinnanguliseks maksumuseks kujuneb ca 2 miljardit eurot. Eesti eelmise aasta SKP oli veidi üle 20 miljardi euro ning riigieelarve maht oli pisut alla 9 miljardi, seega riigihanked mängivad olulist rolli riigi majanduses. Seetõttu on oluline, et ka seadusandlus oleks ajakohane, arvestaks valdkonna kiirete arengutega ja toetaks hangete korraldust optimaalselt.

Direktiivid ootavad üle võtmist

Eelmisel aastal jõustusid 2014. aastal kehtestatud riigihangete direktiivid. Direktiivide peamine eesmärk oli muuta riigihangete kui Euroopa majandust elavdava poliitilise instrumendi regulatsiooni Euroopa-üleselt paindlikumaks, lihtsamaks ja tõhusamaks, sealjuures muutes riigihanked väga selgelt riigi keskkonnaalaste, sotsiaalsete ja innovaatiliste strateegiliste eesmärkide elluviimist toetavaks vahendiks. Rahandusministeerium alustas direktiivide üle võtmiseks vajaliku seaduseelnõu väljatöötamist juba 2014. aastal ja valitsus kiitis selle heaks möödunud aasta kevadel. Täna on ukse ees 2017. aasta kevad ning riigihankedirektiive Eesti õigusesse üle võtva uue riigihangete seaduse eelnõu on juba peaaegu aasta olnud menetlemisel riigikogus.

Eesti valis direktiive üle võtva seaduse väljatöötamisel keerulisema tee, võttes seaduse muudatusega fookusesse riigihangete läbiviimise õigusliku baasi tervikuna, kuigi direktiivide üle võtmiseks oleks piisanud vaid rahvusvahelist piirmäära ületavate hankemenetluste korra reguleerimisest.

Uus riigihangete seaduse eelnõu loob hankijate ja pakkujate jaoks mitmeid uusi võimalusi nii rahvusvahelist piirmäära ületavate kui ka selle alla jäävate hankemenetluste jaoks, sh võtab uus seadus üle ka direktiividest tuleneva kohustuse, et alates 2018. aasta 18. oktoobrist tuleb üle minna täielikult e-riigihangetele. Täielikule e-hangetele ülemineku kohustus kehtib kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele, mis tugevdab Euroopa ühtse turu toimimist.

Üleminek e-riigihangetele

Eelmisel aastal korraldasid hankijad Eestis juba 90% riigihangetest e-menetlusena. E-riigihangete osakaal kõikidest hankemenetlustest on Eestis olnud pidevalt kasvav alates aastast 2011, mil loodi riigihangete registrisse riigihanke elektroonilise läbiviimise võimalus.

Eesti on täielikule e-riigihangetele üleminekul eelisseisus võrreldes liikmesriikidega, kus praegu veel riigihangete elektrooniline menetluskeskkond puudub või ei ole selle kasutamine laialdaselt levinud. Meie riigihangete e-menetluskeskkonda võib pidada Eesti edulooks riigihankemaastikul, mille kohta on käinud kogemusi ja parimaid praktikaid kogumas erinevate riikide ning ka Euroopa Komisjoni ametnikud. Riigihangete elektrooniline menetlemine säästab suurel hulgal hankijate tööd ning ettevõtjate vaeva, mistõttu on rahandusministeerium väga selgelt täielikule e-riigihangetele ülemineku poolt.

Vaatamata sellele, et Eesti riigihangete e-menetluskeskkonda ning infoportaali peetakse juba praegu Euroopa nn lipulaevaks, tuleb Eesti IT arengutaseme juures siiski tunnistada, et praegune 2007. aastal loodud riigihangete e-keskkond on nii moraalselt kui tehniliselt vananenud. Seetõttu algatas rahandusministeerium uue arendusprojekti eesmärgiga toetada nii hankijaid kui ka pakkujaid täielikule e-riigihangetele üleminekul. Muu hulgas leiab arendatavas riigihangete registris lahenduse ka osadega hanke osade eraldi menetlemise võimalus, mis senises e-keskkonnas oli ebamugavalt lahendatud.

Eelnõu loob uusi võimalusi

Lisaks täielikule e-riigihangetele ülemineku kohustusele toob uus seadus ka hankijatele ja pakkujatele mitmeid võimalusi, mida seni ei ole ei tehniliste lahenduste ega ka õigusliku raamistiku tõttu olnud võimalik kasutada.

Näiteks luuakse pakkujatele võimalus võtta kasutusele hankepass. Hankepassi näol on tegemist ettevõtja enda kinnitusega kvalifitseerimise tingimustele vastamise ning kõrvaldamise aluste puudumise kohta. Kuna hankepassi kasutades ei ole ettevõtjal vaja pakkumust esitades enam koguda hulgaliselt erinevaid tõendeid, vähendab see pakkujate jaoks olulisel määral riigihankel osalemiseks tehtava töö hulka.  See omakorda avaldab kõige suuremat mõju eelkõige aktiivsete pakkujate koormuse vähenemisele pakkumuste esitamisel. Kuna hankepass on Euroopa-ülene dokument ning on kasutatav ka teistes Euroopa Liidu riikides, siis selle kasutuselevõtmine  lihtsustab ja täiendab ka Eesti pakkujate võimalusi teiste Euroopa Liidu riikide rahvusvahelistel hangetel osalemiseks.

Hankijate jaoks muutub paindlikumaks hankemenetluse läbiviimine, kuna uue seadusega tekib näiteks pöördmenetluse kasutamise võimalus. Pöördmenetluse käigus saab hankija alustada pakkumuste hindamisest ning jätta kõrvaldamise aluste ja pakkujate kvalifitseerimise etapp menetluse lõppu.

Uues seaduses on oodata ka uuendusi, mis ei pruugi hankijate ja pakkujate elu lihtsustada, kuid mis on vajalikud, et luua Eestile tervikuna paremad ja efektiivsemad võimalused kvaliteetsema tulemusega hankemenetluste läbiviimiseks.

Keskmine pakkujate arv on Eestis olnud seni kuskil 3,5 pakkujat ühe hankemenetluse kohta. Seda võib hanketuru konkurentsitaset peegeldava näitajana pidada suhteliselt madalaks. Hankijate jaoks saab olema väljakutseks aga direktiivist ületulev heastamise regulatsioon, mille kohaselt kõrvaldamisaluseid omaval pakkujal on võimalus esitada tõendeid selle kohta, et ta on võtnud tarvitusele piisaval hulgal meetmeid, et oma usaldusväärsust tõestada. See muudatus toob tänasega võrreldes hanketurule täiendavad pakkujad, kes kehtiva seaduse alusel kuuluksid hankemenetlusest kõrvaldamisele.

Samas on uue seadusega täpsustatud  varasemalt hankelepinguid rikkunud pakkujate kõrvaldamise  võimalusi. Võrreldes eelnõuga ei ole kehtiva seaduse säte nii üheselt piiritletud. Riigikogu majanduskomisjonis täpsustatud eelnõu sätestab konkreetselt, et hankija võib kõrvaldada pakkuja, kes on oluliselt või pidevalt rikkunud eelnevalt sõlmitud hankelepingut või hankelepinguid nii, et rikkumise tulemusena on lepingust taganetud või leping üles öeldud, hinda alandatud, hüvitatud kahju või makstud leppetrahvi. Selle muudatusega soovitakse piirata ebakvaliteetset tööd pakkuvate ning lepingut rikkunud ettevõtete osalemist riigihangetel.

Uute muudatusettepanekutena  on riigikogu majanduskomisjonis veel arutluse all sellised  teemad nagu alltöövõtjate kaitse ja kontrolli regulatsioon ja põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste kindlaks tegemiseks selgete aluste loomine.

Arutlusel on ka regulatsiooni täiendamine, mille jõustumisel hakkaks riigihangete vaidlustuskomisjon kaotajalt välja mõistma ka vaidlustusprotsessiga kaasnenud õigusabikulusid. Plaanitava muudatuse tulemusel ei pea ettevõtjad enam rahalistel kaalutustel vaidlustamisest loobuma, kui nad on vaidlustuse aluste olemasolus kindlad. Samuti toetab see  muudatus nii-öelda „tühjade“ või ajavõitmiseks esitatud vaidlustuste arvu vähenemist. 2016. aastal esitati riigihangete vaidlustuskomisjonile kokku 262 vaidlustust, millest vaadati läbi 183 ja rahuldati 66.

Pakkumuste hindamisel on esiplaanil majanduslik soodsus

On üsna levinud müüt, et riigihankega peab riik soetama alati kõige soodsama lahenduse. Antud valearusaam on seejuures üsna kindlalt juurdunud ning saanud ka palju kriitikat. Siinjuures on tähelepanuväärne, et ka kehtiva seaduse sõnastus ei suuna hankijat pakkumuste hindamisel lähtuma üksnes madalaimast hinnast, vaid annab vähemalt võrdväärse valikuna hankijale võimaluse pakkumuste hindamiseks majanduslikust soodsusest lähtuvalt, võttes lisaks hinnale arvesse ka muid kriteeriume. Uus eelnõu aga rõhutab veelgi selgemalt, et hankija hindab pakkumusi justnimelt majandusliku soodsuse alusel ning annab selgemad piirid, millisel juhul võib pakkumuse majanduslik soodsus sõltuda üksnes pakkumuse hinnast.

See on vajalik, et tagada riigihangete kaudu kvaliteetsema tulemuse saavutamine, mida madalaimast hinnast lähtudes alati paraku ei ole võimalik tagada. Täna on Eestis majanduslikku soodsust hindamiskriteeriumina kasutatud 2015. aastal 15% hankemenetlustest ja 2016. aastal 16% hankemenetlustest. Võrdlusena võib tuua välja 2015. aasta Euroopa Komisjoni üle rahvusvahelise piirmäära jäävate hangete andmed[1] näiteks Norra kohta, kus on kasutatud madalaimat hinda vaid 19% ulatuses hangetest, Belgias 30% ning Soomes ja Rootsis ca 50% ulatuses. Ka Eesti peaks võtma suuna liikumaks edasi iganenud „alati odavaim“ põhimõttelt uudsele „alati kvaliteetseim“ põhimõttele, mida toetab ka uue seaduse regulatsioon.

Kokkuvõtteks

Sel aastal on välja kuulutatud juba üle 2400 hankemenetluse. See näitab, et hankemenetluste arv sel aastal ei näita vähenemise tendentsi. Paraku tuleb tõdeda, et vaatamata senistele pingutustele, ei ole oodata uue riigihangete seaduse jõustumist enne selle aasta sügist, mistõttu tuleb ka enamus sellel aastal algatatud hankemenetlustest siiski läbi viia kehtiva riigihangete seaduse alusel.

Riigikogu majanduskomisjoni menetluses olev uus riigihangete seaduse eelnõu sisaldab endas lisaks eeltoodule ka palju teisi vajalikke ja olulisi muudatusi, millest rahandusministeerium kirjutab oma edasistes blogipostitustes.

Peatselt alustab rahandusministeerium ka uut seadust tutvustava koolitusprogrammiga ning seaduse jõustumise järgselt on kavas koostada ka erinevaid  juhendmaterjale.

Loodame, et paljude osapoolte kaasamisel valminud ja pika väljatöötamisperioodi tulemusena saab Eesti seaduse, mis loob võimalused kauaoodatud kvaliteedi kasvuks riigihankemaastikul.

[1] http://ec.europa.eu/internal_market/scoreboard/performance_per_policy_area/public_procurement/index_en.htm (9.03.2017)

Loe ka riigihangete 2016. aasta kokkuvõtvat pressiteadet riigihangete infoportaalist.

Riigi konkurentsivõime tõstmine eeldab paindlikumat eelarvet

Joonas Pärenson, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Kuidas ja miks on vaja suurendada riigieelarve paindlikkust: tõhustamiskavade läbiviimisest.

Elame muutuste ajastul.

Meie rahvastik väheneb ning vananeb. Sellest tulenevalt muutuvad rahva ootused teenustele, mida riik pakub, aga ka viisile, kuidas neid pakutakse. Rahvusvaheline majanduskeskkond ja selle muudatused ei jäta meid üllatamast. Meenutame kas või Suurbritannia otsust Euroopa Liidust lahkuda. Majanduse tsüklilisust ei õnnestu meil vältida. Seetõttu peame olema ettenägelikud, et tulla toime pidevalt muutuva keskkonnaga.

Konkurentsivõimeline riik on paindlik ja valmis kiiresti reageerima muutunud olukorrale. Peamine, mis näitab riigi valmisolekut, on riigieelarve ja selle paindlikkus. Riigieelarve on valitsuse keskne juhtimisinstrument ja poliitika kujundamise vahend.

Soove ja ideid jagub, aga ressursid on piiratud

Valitsus teostab poliitikat väga olulises osas eelarve kaudu. Mõte on ju väga lihtne – poliitik annab lubadusi, rahvas valib ta lähtuvalt nendele lubadustele ja poliitik viib oma lubadused valituks osutudes ellu. Rahvas reeglina ei vali neid, kes lubavad, et nad mitte midagi ei muuda.

Möödunud aastal tegid ministeeriumid ja riigiasutused 2017. aasta riigieelarve koostamisel ettepanekuid lisataotlusteks kogumahus 560 miljonit eurot, kusjuures riigieelarve kogumaht on tänavu 9,66 miljardit eurot. Soovid jätkasid kasvamist ka järgmistel aastatel. Milles on probleem? Riigieelarve kasvab igal aastal ligikaudu 7 protsenti.

Siiski mitte kogu mahu kasvu ei saa käsitleda vaba rahana, sest riigil on arvestatavas mahus fikseeritud kulusid. Kulu, mida tuleb esmajärjekorras kanda: näiteks eri seadustega kindlaks määratud toetused, hüvitised, pensionid. Ka eraisikuna soovime esmalt maksta laenud-liisingud, kommunaalkulud ning teha muud püsivat sorti kulutused. Alles seejärel vaatame, palju meil jääb vahendeid meelelahutuseks ja muuks. Kui palju on siis riigil vaba raha ja kui palju on ruumi uuteks kulutusteks? Kust leida selleks kate?

Riigi eelarvepaindlikkus on vähenenud

Igal aastal on kasvanud seadusega fikseeritud kulude osakaal riigieelarves, mis ei jäta ruumi ega võimalust uute prioriteetide rahastamiseks või avalike teenuste kvaliteedi parandamiseks. Kui 2007. aastal moodustasid riigi fikseeritud kulud 72 protsenti riigieelarvest, siis 2017. aastaks on need üle 78 protsendi ning eelarvestrateegia perioodil on näha kasvu jätkumist (vaata joonist 1). See näitab, et riigi paindlikkus on kestvas vähenemises ja meil on aasta-aastalt üha keerulisem leida vahendeid uuteks investeeringuteks.

Joonis 1. Riigieelarve fikseeritud ja mittefikseeritud kulud

Peame keskenduma valikutele, milliste teenuste osutamine ja eesmärkide saavutamine on esmatähtis ja millised ületavad meie tegelikke võimalusi. Peame võtma selleks kasutusele uusi meetodeid, et analüüsida kulude tekkimise põhjuseid, et paremini mõista kuhu ja miks me raha suuname.

Riik on küsimust teadvustanud

Valitsus on seadnud eesmärgiks tagada jätkusuutlik ja makromajandust tasakaalustav eelarvepoliitika. Rahandusministeerium on koostanud ettepaneku tõhustamiskava (spending review) protsessi regulaarseks läbi viimiseks Eestis. Kontseptsiooni hõlmab metoodika ja protsessi kirjeldust, kuidas otsustatakse konkreetse tõhustamiskava teema, valitakse koostamise metoodika, kuidas tõhustamiskava koostada, rakendada ja täitmist seirata.

Tõhustamiskavana käsitleme valitsussektori kulutuste kriitilist hindamist eesmärgiga tõhustada valdkondi, vabastada ressursse vajalikeks investeeringuteks ning leida uusi kasvuallikaid. Sellega taotletakse avalike ressursside tulemuslikku ning efektiivset kasutust ning riigi toimimise paindlikkuse suurenemist.

Tõhustamiskavad peavad pakkuma ettepanekuid poliitikamuudatusteks, mida saab arvestada riigieelarve koostamisel, näiteks koos ministeeriumide või asutuste riigieelarvest lisaraha saamiseks tehtud taotluste hindamisega.

Tõhustamiskavade regulaarne läbiviimine aitab leida täiendavaid tuluallikaid ning vähendada kulutusi – jättes midagi tegemata või suunates vahendeid ringi valdkonna siseselt või hoopis valdkondade vahel. Riigi ressursside paindlikkuse suurendamine on oluline eeltingimus uute prioriteetide rahastamisel. Seda eriti olukorras, kus fikseeritud riigi kulud jätkavad kasvamist.

Tõhustamiskava koostamist veab valdkonna eest vastutav ministeerium koostöös rahandusministeeriumiga

Iga konkreetse tõhustamiskava tarbeks moodustatakse asjakohane juhtkomisjon, mis lähtub valitsuskabineti suunistest ja tõhustamiskava kontseptsioonist. Juhtkomisjoni tööd koordineerib valdkonna eest vastutav ministeerium.

Juhtkomisjon peab kaasama oma töösse ka väliseid eksperte ja olulisi sidusgruppe, et leida uusi poliitikaalternatiive avalike teenuste osutamiseks või valdkondade ümber korraldamiseks. Nii võimaldab juhtkomisjon ületada valdkondade omavahelisi piire.

Tõhustamiskava on proovitud ja see andis positiivse tulemuse

Tõhustamiskava raporti koostamist oleme rahandusministeeriumis piloteeritud ametisõidukite valdkonnas. Sellega tehti kuus ettepanekut, mille rakendamisega on alustatud ja mis aitavad 10 aasta jooksul hoida kokku sõidukite tõhusamast korraldusest ligikaudu 16 miljonit eurot. Ametisõidukite tõhustamiskava raportit saab lugeda rahandusministeeriumi koduleheküljelt: www.fin.ee/riigivara.

Kuna tõhustamiskavade rakendamine on andnud positiivseid tulemusi, siis soovitakse sellega senisest ulatuslikumalt edasi liikuda ning pärast terve protsessi läbi piloteerimist ja metoodikate ja juhendite läbi mängimist rakendada juba oluliselt mahukamalt.

Kaugem eesmärk on tagada, et kõigi ministeeriumide valitsemisalade kulusid analüüsitakse vähemalt iga nelja aasta tagant ja et analüüs sisaldaks igal aastal vähemalt 5 protsenti eelarve kuludest.

Soovime juurutada, et tõhustamiskavade rakendamine oleks riigieelarve koostamise loomulik osa, mis aitab suurendada riigi paindlikkust. See suurendab valmisolekut muutusteks ja ühtlasi annab võimaluse teha muudatusi. Tahame ju elada tänapäevases ja pidevalt uuenevas riigis.

Tõhustamiskavasid kasutab enamik OECD riike

Tõhustamiskava rakendamise ettepanek sisaldus ka 2015. aastal avaldatud Eesti, Soome ja OECD riigivalitsemise raportis „Valitsusülese strateegilise suutlikkuse ja piiride üleste e-teenuste edendamine“ (raporti soovitus 11: „Kasutada rohkem strateegilisi ja kulutuste analüüse“). Kuigi OECD ja Euroopa Komisjon on välja töötanud soovitused tõhustamiskava läbiviimiseks, siis puudub universaalne lähenemine ning igas riigis on protsess erinev.

Tõhustamiskavasid rakendatakse enamikus OECD riikides (22 riigis, 70 protsenti) ning selle kasutamine on muutunud viimastel aastatel regulaarsemaks. Tegemist ei ole üksnes majanduskriisi või valitsuse vahetusel läbi viidava protseduuriga, vaid mitmed riigid rakendavad seda regulaarselt, eesmärgiga tagada valdkondades suurem paindlikkus. Enamik analüüse keskendub suuremale efektiivsusele ja mitte kulude kokkuhoiule, kuid üle poolte läbi viidud analüüside puhul on võetud vaatluse alla enam kui 20 protsenti valitsuse kuludest.

Poliitikakujundamises on kasutusel ka mitmeid teisi poliitikainstrumente, mida erinevate probleemide ja eesmärkide korral kasutatakse. Joonisel 2 on välja toodud valikuline nimekiri arengukavade rakendusplaanidele sisendit pakkuvatest poliitikainstrumentidest ning asetatud need skaalale, mis kirjeldab muutuse fookust (mõju-kulu) ning suunda (minevik-tulevik).

Joonis 2. Poliitikainstrumentide võrdlus mõju-kulu ja minevik-tulevik skaalal

Tõhustamiskava kui vahetult riigieelarvega seotud instrument eristub teistest, kuna on tihedalt seotud kulutuste analüüsiga. Kuluanalüüsi tehakse tulevikku vaatava suunitlusega, eesmärgiga anda soovitusi kulude efektiivsemaks jaotamiseks. Finantsinfol põhinevad regulaarsed analüüsid, mis oleksid tihedalt seotud avaliku sektori eesmärkidega, on Eestis senini kasutamata hoob.

Tõhustamiskava koostamine erineb riigikontrolli auditist, kuna tegemist on valitsuse järjepidevalt rakendatava tööriistaga – analüüsitavad kulud ja valdkonnad ning muudatusettepanekute rakendamise otsustab valitsus. Samuti kinnitab valitsus, mis on tõhustamiskava läbiviimise eesmärk: kas kulusid kokku hoida, ressursse ümber jaotada või suurem efektiivsus ja koostöö.

Maksuhaldurite koostöö Euroopa Liidus ja kultusfilm „Tähtede sõda“

Anneli Valgma, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist anneli-valgma

Ma olen elanud sama kaua kui on toimunud maksuhaldurite koostöö Euroopa Liidus (1). Palju rohkem saaks laike fakt, et olen sündinud samal aastal, mil tuli kinolinale kultusfilm „Tähtede sõda” (2). Aasta oli siis 1977. Eesti eesistumise aastal on juubel.

Maksuhaldurite koostöö vajas tollal õiguslikke aluseid ettevõtjate suurema liikuvuse tõttu. Maksuametnikul ei ole niisama asja teise riigi territooriumile. Globaliseerumise hoog on loomulikult aina kasvanud. Maksude aina agressiivsem planeerimine tekitab täna maksupoliitikutes juba sama palju õudu kui „Impeeriumi“ pealetung vastupanuvõitlejates (3). See ei hävita küll terveid planeete, kuid paneb lihtsa inimese või ettevõtja võrdlemisi nigelasse olukorda. Juhul, kui riigid ei saa arvestada planeeritud maksutuluga, võib olla lihtsaks lahenduseks tühjendada nende rahakotti, kellel ei ole võimalik oma elu- või tegevuskohta muuta ega tulu vaiba alla lükata. Veidi õiglasem lahendus on anda maksuhalduritele parem ülevaade maailmas toimuvast.

Euroopa Liidu piires lepime maksuhaldurite koostöö, sealhulgas teabevahetuse üksikasjad kokku halduskoostöö direktiivis. OECD klubi liikmena teeme seda maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni ja maksulepingute kaudu.

Kõige kuumemaks sõnaühendiks on viimastel aastatel saanud automaatne teabevahetus. See on selline proaktiivne teabevahetus, kus kõik saadavad kõigile pidevalt teavet ilma, et keegi seda küsiks. 2015. aastast hakkasime Euroopa Liidu liikmesriikidele sellisel viisil saatma teavet nende inimeste siin saadud palkade, pensionide, kinnisvaratulu ja juhatuse liikmete tasude kohta. Vastu saame enda inimesi puudutavaid numbreid. Enne seda olime põgusalt kuid edukalt kätt harjutanud teabe vahetamisega hoiuseintresside kohta.

Lausa viirusena hakkas automaatne teabevahetus levima Ameerika Ühendriikide FATCA (4) tuules. Umbes nagu järjed 1977. aasta filmile, rääkimata animafilmidest.

taxwarsTänaseks ei ole enam pääsu järgmisel (juubeli) aastal algavast teabevahetusest, mille käigus saab maksu- ja tolliamet teada meie kõigi välismaa pankades avatud mistahes pangakontode seisu (6). Vähemalt selliste pankade, mis asuvad Euroopa Liidus või riigis, mis on ühinenud OECD üleskutsega ja kelle klient on osanud end Eesti maksuresidendina tutvustada. Teabevahetuse täpne võrgustik selgub lähiajal ning avaldatakse OECD veebis. Arv on muljetavaldav, ühendades vähemalt tuhandet teabevahetuse liini. Tegemist on väga tundliku teabega, mistõttu suhtutakse siin andmete kaitsmisesse väga tõsiselt. Väljaspool Euroopa Liitu oleva riigiga vahetame teavet vaid juhul, kui OECD läbiviidud analüüs näitab, et selles riigis on andmekaitse tagatud (7). 2017. (juubeli) aasta näeb kõigi ootuste kohaselt ka maksuhaldurite siduvate eelotsuste alase ja ka suurkontsernide aruandluse alase teabevahetuse algeid. Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud seaduseelnõu (8), mis selleks õigusliku aluse annab. Teabevahetus ei piirdu Euroopa Liidu liikmesriikidega, kuid halduskoostöö direktiiv on võetud õiguslikuks vundamendiks.

Maksuhalduri siduv eelotsus on, tsiteerides iseennast, maksustamisalane rätsepaülikond, mille on maksuhaldur õmmelnud just konkreetse maksumaksja tarvis. Teabevahetus puudutab selliseid ülikondi, milles on näha galaktika jälgi. Ehk milles käsitletakse Eesti piire ületavaid tehinguid, tehingupartnereid või muid seoseid mõne välisriigiga. Teabevahetus on maksu- ja tolliameti töö, ettevõtjatel jääb üle vaid sellega arvestada. 2017. aasta lõpuks peame olema vahetanud teavet kõikide eelotsuste kohta, mis alates 2012. aastast on antud. Meil on neid lausa 46.

Suurkontsernidele aga pannakse eelnõuga täiendavaid kohustusi. Huviorbiidis olevad ettevõtjate grupid on sellised, kelle kogutulu on üle 750 miljoni euro aastas (9). Meil peaks maksuhalduri hinnangul olema sellise suurusega suurkontserne kümne ringis. Tavapärastest raamatupidamisandmetest tuleb suurkontsernidel välja otsida maksuhalduritele veidi rohkem huvi pakkuv teave – näiteks kui palju on makstud tulumaksu, saadud kasumit, kui suur on aktsiakapital, millega kontserni liikmed (ametlikult) tegelevad ning kui palju on neil (ametlikult) töötajaid palgal.  Esimene aruanne 2016. aasta numbrite kohta tuleb kokku saada juba 2017. aasta lõpuks, selleks, et maksuametnikud saaksid andmeid 2018. aasta kevadel omavahel jagada (10).

Ja nagu ei vaibu ilmselt „Tähtede sõja“ fenomen, ei jää ka siinne viimaseks uudiseks Euroopa Liidust või G20 riikidelt. Makse ju siiski maksab maksta ning just riigis, kus toimub kasumit loov tegevus.

Autor loodab siiski, et juubeliaasta uudised piirduvad vaid „Tähtede sõja“ kaheksanda ekraniseeringuga.


(1) Võeti vastu esimene maksuhaldurite halduskoostööd reguleeriv direktiiv. OECDl tulid sel aastal siiski välja juba maksulepingu mudeli versiooniuuendused. Esialgne mudel pärineb juba vanaisade ajast.

(2) Kõik võrdlused selle filmiga on täiesti ebaoriginaalsed ning meelevaldsed.

(3) Märksõnad LuxLeaks ja Panama paberid on kindlasti vähemalt sama tuntud kui printsess Leia.

(4) Vt www.fin.ee/fatca

(5) Pilt on võetud Tax Justice blogist, vt samas ka suurema fänni jaoks huvitav maksuanalüüs: http://www.taxjusticeblog.org/archive/2015/12/tax_wars_3_lessons_about_tax_p.php#.WBoTlzXrBSE

(6) Maksuametnik ei saa loomulikult konto väljavõtet, ainult aasta lõpu seisu kujutava numbri, millest võib aga võib ka mitte teha järeldusi võimaliku maksukohustuse varjamise kohta.

(7) OECD tugineb seejuures Ameerika Ühendriikide tehtud analüüsile, mis eelnes FATCA lepingu sõlmimisele. Kuna kõik kardavad IRSi, on enamik riike oma õigusaktid ning IT süsteemid korda teinud.

(8) Eelnõude infosüsteem: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/055664a5-ed87-4e08-a643-d5af17e00019

(9) OECD on arvutanud, et nad moodustavad 10% maailma ettevõtjatest aga nende käes on 90% rahakotist.

(10) Veel ei ole selge, mis saab plaanist analoogne aruanne raamatupidamisreegleid sätestava direktiivi alusel avalikustada. Meil on tasutud maksude summa juba täna avalikustatav teave ning Vabariigi Valitsus on heaks kiitnud eelnõu, millega avalikustatakse ka käibed ja töötajate arv.

Riigi kinnisvarareformi õppetunnid

Veronika-Ilsjan 2Veronika Ilsjan, rahandusministeeriumi nõunik
Vastukaja riigikontrolli 18.10.2016 valminud aruandele „Riigi tegevus riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimisel“.

Riigikontrolör tõdeb aruande kaaskirjas, et riigi kinnisvarareform pakub väärtuslikke õppetunde ajal, kui valitsus on alustanud mitmeid uusi reforme. Järgin riigikontrolöri  üleskutset vaadata otsa tehtud (või juhtunud) vigadele ja süsteemis olevatele puudustele, et neid saaks parandada ja vältida nende kordumist tulevikus. 

Üldjoontes nõustun riigikontrolli hinnanguga riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimise kohta – riigi kinnisvarareform ei ole edenenud kavandatult, süsteem vajab muutmist.

Ma ei ole päris nõus riigikontrolli järeldusega, et reformi ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks on olnud valitsuse suutmatus leppida kokku ühtses riigi kinnisvarapoliitikas.
Peamisteks takistusteks reformi elluviimisel on minu arvates:
•  rahastamise vajadused on suuremad kui võimalused ja
•  pole suudetud ehitada toimivat süsteemi, mille reeglid oleksid selged.

Mõlema takistuse kõrvaldamine on justkui rahandusministeeriumi vastutusalas. Esimene takistus – rahapuudus, on kõrvaldatav ainult teiste valdkondade arvelt, sest raha juurde ei tule ja välisrahastus väheneb. Kodanikuna ja riigieelarve kokkupanemist kõrvalt näinuna pean tõdema, et riigi kinnisvaravaldkond ei ole vist kõige suuremas rahapuuduses vaevlev valdkond riigis. Raha juurde saamine võib olla vajalik, aga sellel oleks mõtet alles siis, kui raha mõistlikumalt kasutama hakatakse.

2007. aastal valitsuses heaks kiidetud riigi kinnisvarastrateegia järgi on juhtimissüsteemi ülesehitamine rahandusministeeriumi ülesanne, seega oleks aus vaadata peeglisse ja küsida miks me pole hakkama saanud.

1. ÕPPETUND: Oluline on tagada, et kõik uued otsused oleksid mõistlikud, et ei tehtaks rohkem „halbu“ otsuseid.
Kinnisvara otsused on pikaajalised ja seovad meid aastakümnete pikkuse rahalise kohustusega, kusjuures hoone eluea kuludest 80 protsenti määratakse ära kinnisvara kavandamise ja projekteerimise faasis. Riigi pikaajaline praktika on olnud, et ehitusotsuse tegemise hetkeks on eskiis või projekt juba valmis ja ehitusotsus tehakse neis kavandatud mahtude alusel. Me ei saa panna ka täna kätt südamele ja öelda, et kõik uued otsused on olnud mõistlikud.
Praegu on rahandusministeeriumi põhifookus kinnisvara otsustusprotsesside parandamisel, eesmärk on tagada, et kõik uued kinnisvara investeeringu ja kasutamiseks võtmise otsused oleksid säästlikud ja tuleviku kulude kokkuhoiule suunatud.

2. ÕPPETUND: Uute investeeringute planeerimise kõrval ei tohi jätta unarusse olemasoleva vara taastamist ja remonti. Riigi kinnisvara on amortiseerunud, sest vara korrashoidu ja remonti ei ole piisavalt panustatud, sest olemasolevate hoonete remontimisele on aastaid eelistatud uute ehitamist – sellest on tekkinud sadadesse miljonitesse ulatus remondivõlg. See tähendab, et varad on amortiseerunud kiiremas tempos kui nende remondiks on raha kulutatud. Vältimaks vea kordamist tulevikus on uuele RKAS-i rahastamismudelile üle läinud varadel kavandatud remondifondi kogumine. Paraku avaldab remondifondi kogumine mõju iga-aastastele tegevuskuludele, mis tekitab omakorda skepsist uue rahastamismudeli suhtes. Kui oodatud kvaliteedikasvu kiirelt ei kaasne, siis kõhklused süvenevad.

3. ÕPPETUND: Eelarvekulude vähendamine ei saa olla reformi edukuse mõõdupuuks ja saada eesmärgiks omaette, sest eelarve ei näita kõiki kulusid. Meil ei ole täna head infosüsteemi, et võrrelda kinnisvarakulusid „enne ja pärast“ reformi, seetõttu tuleb olla väga ettevaatlik numbritest järelduste tegemisel. Ka riigikontroll tunnistas, et andmete kättesaamine ja järelduste tegemine oli keeruline rõhutades oma aruandes korduvalt, et riigi eelarvekulud lähiaastatel kasvavad kordades. Paraku jäi varju asjaolu, et oluline osa kasvust tuleb rahastamismudeli muutusega kaasnevast kulustruktuuri muutusest. Reformi läbiviimisel  minnakse üle ise-haldamise mudelilt üürimudelile, mis tähendab, et lisaks sisseostetavate teenuste kuludele lisanduvad ka seni oma personaliga tehtud tegevuste kulud, remondikulud ja kapitalikulud. Juhul kui tehakse uus investeering, siis lisandub ka investeeringukomponent, mida isehaldamise mudeli puhul ei lisandu.

4. ÕPPETUND: Teenuste hinna kõrval tuleks võrrelda ka mahtu ja kvaliteeti. Riigikontrolli aruanne püüdis analüüsida teenuste hinnamuutust peale RKAS-le üleandmist, et leida kokkuhoidu. Selget järeldust selle kohta, kas teenused on läinud kallimaks või odavamaks, aruandest ei tulnud, sellist järeldust ongi raske teha. Pelgalt numbrite võrdlemise kõrval tuleb kindlasti analüüsida ka teenuste sisu, mis ei ole enne ja peale RKAS-le üleandmist sageli sama. Näiteks on tavapärane, et kui enne tehti vaid avariilist tehnohooldust ja peale RKAS-le üleandmist hakatakse tegema ka ennetavat tehnohooldust, sel juhul peaks olema mõistetav, et teenuse hind kasvab ja säästu mõõtmine ongi keeruline, kuid see hoiab kokku remondikulusid tulevikus.

5. ÕPPETUND: Kokkuhoiuks on vaja investeerida, uus investeering tõstab eelarvekulusid. Selleks, et ruumikasutust vähendada, tuleb teha investeeringuid ruumide ümber ehitamiseks. Korduvalt on toodud eeskujuks maksu- ja tolliametit (MTA), kes viis läbi oma asutuse kinnisvarareformi ja vähendas büroopinna 1/3 võrra ehitades uue hoone, sest olemasolevates hoonetes ei ole võimalik luua uut ja optimaalset funktsionaalsust. Selleks oli vaja teha ühekordne investeering. Kusjuures vaatamata sellele, et MTA paiknes ka varem suuresti rendipindadel (st kulutase ei olnud n-ö kunstlikult madal) optimeerimisega tegevuskulude kokkuhoidu ei saavutatud.

Teiseks näiteks, kus uus investeering tõstis eelarvekulusid, võiks tuua riigikontrolli kolimise käesoleva aasta suvel Narva maantee rendipinnalt Toompeale, aadressile Kiriku 2. Kui varem oli riigikontrolli kasutuses 1995 m² pinda, siis uues hoones veidi rohkem 2144 m². Suuremale pinnale kolimine ei tähenda, et hakati rohkem laiutama, vaid vanalinna hoonetes on ruumikasutus vähem funktsionaalsem. Igakuised prognoositud üürikulud (kõik kulukomponendid, koos käibemaksuga) olid eelmisel üüripinnal 29910 eurot (15 €/m² kuus), uuel pinnal 57539 eurot (27 €/m² kuus). See teeb kulude kasvuks uuele pinnale kolimisel +92%. Kusjuures ka Riigikontroll paiknes varem üüripinnal, st mudeli muutusest tulenev mõju üürikulu kasvule oli väike. Mängin nüüd mõttega, et mis siis, kui Riigikontroll oleks paiknenud riigi hoones ja senisteks kuludeks oleks olnud vaid sisseostetavate teenuste kulud: siis oleks kulude kasv uude hoonesse kolimisel olnud +332%. Tahan öelda, et numbritest ei maksa teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi.

6. ÕPPETUND. Aruannetega elu muutmine on kohmakas ja halduskoormav. Riigikontrolli aruanne on huvitav lugemine. Kui küsida, kas aruandega loodud uus teadmine on proportsionaalne selle tegemiseks panustatud ressursiga, siis minu arvates on vastus „ei“.   Seda aruannet tehti kaks aastat, paljud süsteemis töötavad ametnikud  kulutasid kümneid töötunde andmete otsimiseks, analüüsiks, intervjuudeks, kirjavahetusteks, tagasiside andmiseks. Samamoodi on aruannete tegemisele hulga kalleid töötunde kulutanud rahandusministeerium koostades põhjalikke riigi kinnisvara valitsemise koondaruandeid tuvastades reformi kitsaskohad ja pakkudes välja lahendusi. Meie esimese koondaruande kohta ütles riigireformi üks toetajaid Jüri Raidla, et see on kõige ausam aruanne, mida ta riigis on näinud. Me teame, mis on tegemata – kõikide viidatud probleemide lahendamine on töös.

7. ÕPPETUND: Ilma informatsioonita tarkade otsuste tegemine ei ole võimalik. Riik on teinud arendusi riigi kinnisvararegistrisse ja koondanud ühtse vaate riigi kasutuses ja omandis olevast kinnisvarast erinevatest riiklikes registritest (maakataster, kinnistusraamat, ehitisregister jt). Praeguseks on meil juba päris hea info sellest, mis varad riigil on olemas. RKAS-le üle antud hoonetel on hea ülevaade hoonete seisukorrast ja investeerimisvajadustest. Paraku on puudu veel kõige olulisem – ülevaade kuludest, varade kasutamisest ja seostest riigi põhitegevusega. Kogu info koondamiseks on veel päris mitme aasta pikkune tee minna, et liidestada ja välja arendada registrid ja see info sinna ühtse struktuuri alusel sisestada – et saaks võrrelda õunu õuntega ja teha otsustusprotsesse toetavat aruandlust.

8. ÕPPETUND: Riigi kinnisvara vajaduste planeerimine peab toimuma kooskõlas riigi strateegilise planeerimisega. Riigikontroll heidab aruandes ette, et riigil puudub ülevaade oma kinnisvara vajadustest ja kehtestatud ei ole ühtseid kinnisvarakasutuse normatiive. Rahandusminister ega riigihalduse minister ei hakka tõenäoliselt mitte kunagi planeerima kogu riigi  kinnisvara vajadusi, see on iga valdkonna ministri enda pädevuses. Rahandusministeerium ei saa ette öelda, kui palju koole on haridusministril, kui palju päästedepoosid on siseministril või kuipalju vangla pinda on justiitsministril vaja oma strateegiliste eesmärkide elluviimiseks. Ammugi ei ole võimalik kehtestada ühtseid normatiive ja võrrelda koolide pinnakasutust vanglatega jne, küll aga saab võrrelda büroosid omavahel ning koole koolidega, depoosid depoodega, vanglaid vanglatega jne.  Iga valitsemisala peab ise vastutama oma eesmärkide säästliku elluviimise eest ja kavandama kulude kokkuhoiu meetmed. Riigi üleminek tegevuspõhisele eelarvestamisele peaks igati toetama neid muutusi.

9. ÕPPETUND: Tuleb tagada süsteemi paindlikkus, sest pole midagi püsivamat kui muutus. Maailm ei saa kunagi valmis ja ei maksa ka loota, et meil ühel hetkel tekib püsiv ülevaade riigi kinnisvara vajadustest. Näiteks:
• Täna oleme olukorras, kus riigi kohtute portfell on äsja peaaegu  uuendatud vastavalt kavandatud vajadustele, aga riigireformi raames räägime taas kohtute reformist.
• Kohe-kohe on valmimas terviseameti uus hoone ja räägime sotsiaalministeeriumi asutuste ühendamisest.
Peame looma ülevaate riigi kinnisvara vajadustest, kuid olema valmis pidevalt ja kiirelt kohanema muutustega. Eriti puudutab see riigi büroode pinnakasutust, kus näeme suurimaid võimalusi kokkuhoiuks, sh kavandatavad riigimajad maakonnakeskustes.

10. ÕPPETUND: Riik ei ole ainult riigieelarvelised asutused, vaid ka muu keskvalitsus (avalik-õiguslikud juriidilised isikud, riigi sihtasutused jt) ja muidugi kohalikud omavalitsused. Tõdemus on eriti ajakohane olukorras, kus riigil on käsil riigireform (sh  jätkub sihtasutuste moodustamine, haldusreform) ja kus riigikontroll on avalikustamas kohalike omavalitsuste kinnisvara auditi järeldusi. Omavalitsuste kinnisvaraportfell on 2,5 korda suurem kui riigil ja selle valitsemisel ei ole olukord sugugi parem.

Kokkuvõtteks: Riigi kinnisvara masinavärk on keeruline, selle remontimine vajab aega ja kannatlikkust. Rahandusministeerium on valmis viima riigi kinnisvarateemade ülevaate ja ettepanekud valitsusse lähinädalatel.

Loe ka Veronika Ilsjani varasemalt avaldatud artiklit riigi kinnisvarakulude kohta ja miks riik vajab kinnisvarareformi rahablogis.

Riigimaja: mitu teenust – üks maja

Mart_UusjärvMart Uusjärv, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Augustikuu lõpus tegi valitsus olulise otsuse ja leppis kokku, et riigimajade kontseptsiooniga tuleb edasi liikuda ehk koondada riigi teenused maakonnakeskustes ühte kohta. Plaani aluseks on rahandusministeeriumi ettepanek maavalitsuste ülesanded ringi jagada. Et riigimajja võib meil igaühel tulevikus asja olla, kordan üle, mis on riigimaja ja kuidas võidaks nende asutamisest üle Eesti kodanik, ettevõtja ja riik.

Paremad riigi teenused inimesele ühes majast

Vaieldamatult on riiklike teenuste kättesaadavus kõigis Eesti maakonnakeskustes esmatähtis. Riigihalduse minister Arto Aas on toonud lihtsa näite, et inimesel saab lihtsamini asju ajada, kui riigimajas on riigiteller, kes suudab vastata ühe asemel kümnele küsimusele ja suunata inimese kohe õigesse kohta samas majas, mitte teises linna otsas järgmisel vastuvõtupäeval.

Praegu on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad igas maakonnas keskeltläbi 30 erinevat avaliku sektori asutust, mis on saanud oma kontori asukoha vabalt valida. Nii saab  mõnes maakonnas inimene riigilt teenuseid enam kui kümnelt eri aadressilt.

Olukorrad, kus ühe päeva jooksul või ühe küsimuse tõttu tuleb külastada mitut riigiasutust, ei vasta meie ettekujutusele tõhusast 21. sajandi riigist. Näiteks, kui koostamist vajab maja detailplaneering või ehitusprojekt ning nõu on vaja kuuelt-seitsmelt asutuselt, tähendab see kodanikule parajat närvikulu eri asutuste vahel sõeludes. Tuleb hakata otsima kaardilt asutuste asukohti, ühildama bussigraafikuid, oma ajalisi ja logistilisi võimalusi ning asutuste vastuvõtuaegu. Ja kui need vastuvõtuajad on juhtumisi eri päevadel, tuleb asjaajamiseks võtta töölt mitu vaba päeva. Maakondlik riigimaja teeks taolise asjaajamise oluliselt lihtsamaks.

Mitmel pool maailmas on avalik sektor seisukohal, et „klient on kuningas“ täpselt nii nagu erasektoriski. Sellist riigi teenust pakub näiteks Austraalia, Kanada, USA ja Suurbritannia. Lisaks sellele, et näiteks passi, juhi- ja kalastusloa saab taotleda ühest kohast ja seda nii asutusest kohapealt, telefonitsi kui e-teenusena, on teenused disainitud mugavalt teemade kaupa ning võttes arvesse seda, kas oled ettevõtja, resident või koolinoor. Sealjuures ei pea inimene mõistatama, millise nimega amet annab kalastusloa või millise riigiasutuse ülesanne on väljastada juhilube.

Tänapäevased e-teenused pakuvad võimalust muuta osa teenuse pakkumisest kiiremaks ja mugavamalt kättesaadavaks ning aina enam riigiteenuseid saab kätte veebi kaudu. Kuid päris ilma inimeste ja silmast silma nõustamiseta ka ei saa. Riigimajade kontseptsioon näeb ette, et need riigiasutused, kes kodanikule või ettevõtjale teenust osutavad, teevad seda ühest hästi ligipääsetavast asukohast ning võimalikult suures koostöös ühise teenindusleti tagant. Samuti võiks riigi teenuste kõrval oma koha leida tulevikus ka omavalitsuste teenused ning erasektori pakutavad teenused, näiteks panga-, side- ja postiteenused.

Parem koostöö asutuste vahel

Riigimajas suureneb tõhusus selles, mis jääb kodaniku jaoks üldjuhul nähtamatuks ehk teisele poole letti. Paraneb koostöö riigiasutuste vahel, sest rohkem ametnikke töötab lähestikku. Samuti kasutatakse hooneid otstarbekamalt.

Riigimajas on nii mõnelgi asutusel lihtsam säilitada oma teenuseid maakonnakeskustes. Olukorras, kus asutus on näiteks viinud suurema osa oma klienditeenindusest internetipõhiseks ja seetõttu vahetut teenindamist vajavate klientide arv ei ole enam eraldi teenindaja tööl hoidmiseks piisav ning paar korda nädalas kasutatavate büroopindade pidamine muutub liiga kulukaks, võib abi olla riigimajast. Riigimajas on võimalik pakkuda erinevate asutuste teenuseid ühise klienditeenindaja kaudu ning alakasutatud büroopinna asemel jagada ruume teiste asutustega.

Mõistlikumad kinnisvarakulud

Nii jõuamegi tõsiasjani, et mitme hoone kasutamine on kallim, sest mitmel pool tuleb hoida eraldi klienditeenindusala, koosolekuruume ja koopiamasinaid. Lääne maavalitsus on oma maakonna näitel välja arvutanud, et kohalike riigiasutuste ühise büroo- ja teeninduskeskkonna loomisel hoitaks ruumi kokku vähemalt 30 protsenti.

Samal ajal ei tähenda see vajadust rajada maakonnakeskustesse uusi kõrghooneid, sest seal on üldjuhul juba olemas esinduslikud ja hea asukohaga maavalitsuste hooned, millest paljude puhul on võimalik riigimajad kujundada. Kui maavalitsuste ümberkorraldamisel jääb osa ruume vabaks, annab see võimaluse mitme asutuse koondumiseks ühe katuse alla. Riigiasutuste maakondlikud bürood on üldjuhul piisavalt väikesed, et need ka täies koosseisus riigimajja mahutada.

Rohkem riigiasutuste töökohti maakondades

Lisaks riigi teenustele näeb riigimajade kava ette võimalust teha neis ka kaugtööd. Praegu polegi kõrgharidusega tippspetsialistil sageli muud valikut peale Tallinna või Tartu kolimise, kui ta soovib töötada näiteks mõnes ministeeriumis või riigiasutuses.

Tänapäeva tehnoloogia pakub võimalusi, et näiteks rahandusministeeriumi kõik töötajad ei pea istuma koos samas hoones Tallinnas. Riigimajades on ette nähtud kaugtöökoha võimalus riigiasutuste töötajatele, mis suurendab oluliselt avaliku sektori töökorralduse paindlikkust. Kui maakondades on rohkem riigiasutuste töökohti, tähendab see väljaspool pealinna omavalitsustele rohkem elanikke ning suuremaid maksulaekumisi. Ja rohkem riiki kohapeal.

Selge on, et muutused ei sünni kergelt – ühiste eesmärkide saavutamiseks on vaja pingutada, koostöö tegemiseks kompromisse teha ning tulemuste nägemiseks aega anda. Lihtsalt iseenesest ei juhtu midagi. Eelpool loetletud neli võitu on eesmärgid, mida tuleb iga maakonna rätsepalahendust välja töötades silmas pidada.

Riigi pakutavad teenused on näiteks: maksunõustamine, töötuna arvelevõtmine, tööohutuse alane nõustamine, töövõimetuspensioni taotlemine, karjäärinõustamine, keskkonnaprojektide toetuste taotlemine, metsateatise esitamine, restaureerimistoetuse ja rahvakultuuri toetuste taotlemine, maaparandussüsteemi arvelevõtmine, toiduainete käitlemise tegevusloa taotlemine, põllumajandustoetuste taotlemine, sõidukite registreerimine, tarbijakaitse- ja tuleohutusalane nõustamine, passi taotlemine, abielu registreerimine jne.

Piirkondliku potentsiaali indeks – kuidas on omavalitsuste taustsüsteem viimase viie aastaga muutunud?

Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Millise piirkonna potentsiaal on kõige kõrgem?IMG_0432
Millise piirkonna potentsiaal on kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul?
Mis mõjutab piirkonna potentsiaali?

Indeksist

Piirkondliku potentsiaali indeksi eesmärk on kirjeldada taustsüsteemi, milles omavalitsused tänasel päeval tegutsevad. Indeks koosneb 20 näitajast, mis on valdkondlikku kuuluvust arvestades jaotatud kolme kategooriasse: inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital. Indeks ei anna hinnangut omavalitsuse tegevusele ega võimekusele, vaid aitab koondada olulise taustainformatsiooni, mis on vajalik juhtimisotsuste tegemiseks. Indeks moodustab ühe osa omavalitsuse hindamisprotsessist (vt joonis 1). Omavalitsuse terviklikuks hindamiseks on vajalik analüüsida nii taustanäitajaid, finantsnäitajaid kui ka tegevusnäitajaid. Vaadelda nende omavahelist koosmõju ja vastastikuseid seoseid.

Omavalitsuse hindamisprotsess
Joonis 1. Omavalitsuse hindamisprotsess

Täpsemalt saab indeksi metoodika ning tulemustega (sh indeksi koostamiseks kasutatud alusandmetega) tutvuda rahandusministeeriumi kodulehel ning lugeda samal teemal ilmunud blogipostitust.

Indeksi tulemustest

Oodatavalt on kõige kõrgema piirkondliku potentsiaaliga omavalitsus Tallinn, kellele järgnevad vastavalt Tartu, Pärnu ja Narva linn. Eesti suurematele linnadele pakuvad tihedat konkurentsi Tallinna lähivallad Viimsi, Rae, Harku ja Saue.

Jooniselt 2 on näha, et kui esiviisik on aastatel 2011–2015 püsinud muutumatuna, siis võrreldes 2011. aastaga on kõige enam kohaarvestuses tõusnud Haapsalu linn, Ülenurme vald ja Viljandi vald. Need on omavalitsused, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud ning oluliselt kiirema kasvutempoga kui sarnase lähtepositsiooniga alustanud omavalitsustel. Kõigi kolme omavalitsuse arengumustrid on väga erinevad–Haapsalu linna kiire kasvutempo taga on maa väärtuse oluline suurenemine, Ülenurme vald on kasvanud kõigis kolmes kategoorias korraga ja Viljandi valla puhul on märgata majandusliku kapitali lisanäitajate (kapitali kvaliteet) olulist kasvu.

Kõige enam on aga kohaarvestuses langenud Võru linn, Kuressaare linn ja Rakvere linn. Neile omavalitsustele on iseloomulik nii piirkondliku potentsiaali vähenemine kui ka vastupidise trendiga liikumine võrreldes sarnase lähtepositsiooniga alustanud omavalitsustele. Kõigi kolme linna elanike arv on vähenenud vastavalt 997 (-7%), 874 (-6%) ja 746 (-4%) elaniku võrra. Lisaks jääb Võru linna puhul silma oluline maa väärtuse langus.

Kolme tärniga on tähistatud omavalitsused, kes kõigi kolme kategooria indeksites kuuluvad samuti ülemise 25 hulka. Need on omavalitsused, kes tegutsevad igapäevaselt Eesti suurimates taustsüsteemides, mis loovad eeldused piirkonna arenemiseks ning võimaldavad saavutada tugevamat positsiooni läbi mastaabiefekti.

2015. aasta piirkondliku potentsiaali indeksi ÜLEMINE 25
Joonis 2. 2015. aasta piirkondliku potentsiaali indeksi ÜLEMINE 25

Kui suuremad piirkonnad on tulenevalt enda mastaapsusele piirkondliku potentsiaali indeksi edetabeli tipus, siis kõigi indeksi arvutamiseks kasutatud näitajate osas neil liidripositsioone hoida ei õnnestu. Joonisel 3 on välja toodud kõik indeksi arvutamiseks kasutatud näitajad koos omavalitsusega, kes punktiskoori arvestuses 2015. aastal selles kategoorias esikohal on.

Joonisel 3 märgitud põhinäitajad on suuruse näitajad, mis kirjeldavad piirkonnas olemasolevat kapitali mahtu ehk massi ja lisanäitajad on ühikunäitajad, mis kirjeldavad olemasolevat kapitali mahtu ühiku kohta ehk kapitali kvaliteeti.

piirkondliku-potentsiaali-indeksi-arvutamiseks-kasutatud-naitajad-ja-korgeima-punktide-arvuga-omavalitsus-2015-aastal
Joonis 3. Piirkondliku potentsiaali indeksi arvutamiseks kasutatud näitajad ja kõrgeima punktide arvuga omavalitsus 2015. aastal

Joonisel 4 on välja toodud omavalitsused, kelle piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate punktiskoor kuulub 25 parima hulka. Kolme tärniga tähistatud omavalitsused kuuluvad kõigis kolmes kategoorias (inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital) lisanäitajate punktide alusel ülemise 25 hulka– need on omavalitsused, kellel on väga kõrged kapitali kvaliteedi näitajad kõigis kolmes kategoorias korraga.

2015 aasta piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate ÜLEMINE 25
Joonis 4. 2015 aasta piirkondliku potentsiaali indeksi lisanäitajate ÜLEMINE 25

Joonisel 4 märgitud omavalitsused asuvad seitsmes maakonnas, millest kõige arvukamalt ehk 13 omavalitsusega (52%) on esindatud Harjumaa. Talle järgneb Tartumaa 4 omavalitsusega (16%) ja Pärnumaa 3 omavalitsusega (12%). Ida-Virumaa on esindatud 2 omavalitsusega ja Lääne-, Saare-, ja Valgamaa võrdselt 1 omavalitsusega. Jaotades omavalitsused elanike arvu gruppidesse on jaotumine oluliselt ühtlasem: 36% omavalitsustest on 5000–11 000 elanikuga, 24% üle 11 000 elanikuga, 24% alla 3000 elanikuga ja 16% 3000–5000 elanikuga omavalitsused.

Analüüsides nii kapitali suurust (joonis 2) kui ka selle kvaliteeti (joonis 4) samaaegselt, võib väita, et Eesti kõige suuremate ja tugevamate taustsüsteemidega omavalitsused on Tallinn, Viimsi vald, Harku vald, Saue vald, Tartu linn ja Keila linn.

Indeksi tulemustes toimunud muutustest aastatel 2011–2015

Lisaks piirkondade potentsiaali kaardistamisele on väga oluline analüüsida piirkondade arengu dünaamikat. Indeksi aegrida (2011–2015) võimaldab igal omavalitsusel analüüsida, milline on olnud piirkonna individuaalne areng viimase viie aasta jooksul, ja kuhu see asetub võrdluses teistega. Leida piirkondi, kellega on sarnased arengumustrid, ja tuvastada neid, kellelt midagi õppida oleks.

Olulisemad tähelepanekud, mis indeksi tulemuste (2011–2015) analüüsimisel silma jäid, on järgmised:

  • enamiku (74%) omavalitsuste piirkondlik potentsiaal on kasvanud võrreldes 2011. aastaga;
  • ligikaudu 20% omavalitsuste piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud;
  • kõige kiirem indeksi aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo on Tartumaa (0,6%) ja Saaremaa (0,5%) ning kõige aeglasem Jõgevamaa (0,08%) ja Ida-Virumaa (0,09%) omavalitsuste piirkonnas;
  • valimisaktiivsus on suurenenud piirkondades, kus on suurenenud volikogu ühele mandaadile kandideerijate arv (korrelatsioonikoefitsent 0,5);
  • kodanikuühenduste arv elaniku kohta on suurenenud piirkondades, kus on suurenenud ka alla 65-aastaste elanike osatähtsus (korrelatsioonikoefitsent 0,4).

Ülejäänud olulisematest tähelepanekutest loe juba raportist „Piirkondliku potentsiaali indeks 2015“.

Analüüsides omavalitsuste indeksi tulemustes toimunud muudatusi viimase viie aasta jooksul, jäävad eeskätt silma piirkonnad, mille potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud. Kokku on selliseid omavalitsusi 39, kellest 72% on alla 3000 elanikuga omavalitsused. Kiire ja stabiilne kasv näitab, et piirkond on pidevas arengus ning taustsüsteem, milles omavalitsus igapäevaselt tegutseb, muutub järjest tugevamaks. Joonisel 5 on välja toodud 10 kõige kiirema aastate 2011–2015 keskmise juurdekasvutempoga omavalitsust, kelle potentsiaal on iga-aastaselt järjepidevalt kasvanud.

Ülevaade omavalitsustest, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud (sulgudes aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo)
Joonis 5. Ülevaade omavalitsustest, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud (sulgudes aastate 2011–2015 keskmine juurdekasvutempo)

Omavalitsuste indeksi tulemuste analüüsimisel tuleb arvestada, et mida väiksem on omavalitsus, seda enam iga muudatus algandmetes lõpptulemusele mõju avaldab. Sellest tulenevalt on väga oluline lisaks omavalitsuste üleüldisele järjestamisele, võrrelda ka sarnase suurusega omavalitsusi omavahel.

Analüüsides omavalitsuste, kelle piirkondlik potentsiaal on iga-aastaselt kasvanud, tulemusi elanike arvu gruppide kaupa, saab välja tuua, et alla 3000 elanikuga omavalitsuste grupist on kiireima ja stabiilseima kasvuga Mikitamäe (1,4%), Kambja (1,08%) ja Are vald (1,08%), 3000–5000 elanikuga omavalitsuste grupist Luunja (1,13%), Raasiku (0,66%) ja Saarde vald (0,45%), 5000–11 000 elanikuga omavalitsuste grupist Tartu vald (0,77%) Ülenurme (0,71%) ja Saue vald (0,55%) ning üle 11 000 elanikuga grupist Rae (0,79%) ja Harku vald (0,41%).

Millisel omavalitsusel on kõige kõrgemad inimkapitali, majandusliku kapitali ja sotsiaalse kapitali näitajad? Millises omavalitsuses on need kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul? Neile ja kõigile teistele küsimustele leiad vastused raportist „Piirkondliku potentsiaali indeks 2015“.

Uus investeerimisfondide seadus toetab kapitali liikumist majandusse

Ardo-Heiki Ingar, rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialist. ardo_ingar

Majanduse sujuva vereringe jaoks on oluline, et raha pakkujatel ehk investoritel oleks võimalikult mugav ja turvaline raha ettevõtjatele pakkuda. Mida sujuvamalt on raha kaasamine kapitaliturul korraldatud, seda kergem on ettevõtjatel leida rahastust ning investoritel sobivaid investeerimisobjekte. Investeerimisfondi eesmärk ongi kollektiivses vormis koguda investorite raha ja investeerida see võimalikult tulusalt eelnevalt kokkulepitud viisil, näiteks mõnda suure kasvuväljavaatega ettevõttesse. Investeerimisfondi haldab üldjuhul eraldiseisev isik ehk fondivalitseja.

Eesti majandus ja ettevõtted on suhteliselt väikesed, mistõttu on siia keeruline kaasata suurematest rahapaigutustest huvitatud välisinvestorite kapitali. Seetõttu on oluline just kohaliku kapitalituru arendamine, mis aitab paigutada kohalike investorite raha siinsesse majandusse. Kohaliku kapitalituru üheks kõige olulisemateks investoriteks on pensionifondid, mis on samuti investeerimisfondid. Seega aitab investeerimisfondide uus seadus ka pensionikogujate raha siinsestesse ettevõtetesse investeerida.

Uus investeerimisfondide seadus:

  • toetab laiema investeerimisfondide valiku kaudu fonditeenuste ärivaldkonna arengut;
  • vähendab investeerimisfonde haldavate fondivalitsejate halduskoormust;
  • suurendab pensionifondide turule sisenemisbarjääride langetamise abil konkurentsi.

Viimased aastad on Eesti fondituru kasvu toetanud

Fondituru võib jagada laias laastus kaheks: avalikkusele ehk jaeinvestoritele suunatud fonditurg ning kutselistele (professionaalsetele) investoritele suunatud fonditurg.

Eesti avalikust fonditurust lõviosa ehk 82% moodustavad pensionifondid: kohustuslike pensionifondide maht oli 2016. aasta alguses 2,6 miljardit eurot, mis on võrreldav Tallinna börsi kapitalisatsiooniga ning mis moodustab Eesti sisemajanduse kogutoodangust ligi 10 protsenti. Aktsiafondide maht oli 300 miljonit eurot (9% fonditurust) ja kinnisvarafondide maht 224 miljonit eurot (7% fonditurust). Täpsem avaliku fondituru ülevaade on leitav Finantsinspektsiooni turuülevaatest.

Mitteavalikest ettevõtetesse investeerivatest fondidest on viimastel aastatel oluliselt kasvanud riskikapitalifondide arv ja mahud. Riskikapitalifonde ühendava Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsiooni (ESTVCA) andmetel oli riskikapitalifondide maht 2015. aastal 464 miljonit ja see on kavas 2020. aastaks tõsta ühe miljardi euroni. Selline märkimisväärne kasv on võimalik eelkõige tänu riigi ning Euroopa Investeerimisfondi ja erasektiori osalusega fondidele, milleks on Balti Innovatsioonifond ja Estfund. Täpsem riskikapitalituru ülevaade on leitav ESTVCA veebilehelt.

Laiem investeerimisfondide valik toetab fonditeenuste ärivaldkonna arengut

Uus seadus laiendab investeerimisfondide valikut, mida saab Eestis asutada. Uued fonditüübid võimaldavad Eesti fondivalitsejatel paremini konkureerida teiste riikide fondivalitsejatega ja aitavad kaasa fondihalduse kui ärivaldkonna arengule. Rahvusvahelise praktikaga kooskõlas olev regulatsioon ja konkurentsivõimelised teenuste hinnad loovad eelduse selleks, et ka välisinvestorid kaaluksid fondide asutamist Eestis. See omakorda tõstab Eestis fondihalduse ärivaldkonnaga hõivatud inimeste arvu (fonditeenuste pakkujad, audiitorid, raamatupidajad, advokaadid jne), mis avaldab suurenevate maksulaekumiste kaudu positiivset mõju ka riigieelarvele.

Uus seadus annab võimaluse asutada Eestis esmakordselt usaldusfonde ehk usaldusühingu vormis tegutsevaid fonde. Usaldusfondide asutamiseks tuleb need registreerida äriregistris ning anda nende kohta mõningast teavet finantsinspektsioonile. Usaldusfondiga kaasneb ka eraldi maksurežiim − nn maksuläbipaistvuse režiim. Fondi maksuläbipaistvus tähendab, et fond ise ei ole maksukohustuslane ning fondi investoreid maksustatakse sama moodi nagu siis, kui nad oleksid teinud vastava investeeringu sihtettevõttesse otse, ilma fondi vahenduseta. See võimaldab saavutada neutraalse maksutulemi, sh vältida investori tulu topeltmaksustamist.

Eesti on otsustanud võtta usaldusfondi kasutusele suurendamaks oma turu atraktiivsust investorite silmis. Seni on era- ja riskikapitaliinvestorid tihtipeale valinud oma fondide asutamiseks teisi riike, kuna Eestis ei olnud usaldusfondi asutamine võimalik. Muudatusega soovitakse tuua siinne kapital Eestisse tagasi ning meelitada ligi ka välisinvestoreid. Sellist lootust annab asjaolu, et usaldusfondide potentsiaalsete investorite taust ja päritolu on väga rahvusvaheline ning ka fondi investeerimistegevus ulatub reeglina erinevatesse riikidesse.

Uue seaduse jõustumisel saab võrreldes senisega asutada lihtsamini aktsiaseltsifondi, mille peamiseks eripäraks tavalise aktsiaseltsiga on see, et tal puudub fikseeritud aktsiakapital (nn muutuva aktsiakapitaliga aktsiaseltsifond). Praktika on näidanud, et fikseeritud aktsiakapitali kasutamine fondide puhul on osutunud liiga jäigaks: see ei võimaldanud fondidel aktsiad välja lasta ja osta neid tagasi vastavalt investeerimistsüklile või investorite soovile, aktsiakapitali muudatusi tuli heaks kiita ja registreerida äriseadustikus sätestatud korras.

Aktsiaseltsifondi kontseptsiooni väljatöötamisel lähtuti teiste riikide kogemusest, kus selliste fondide loomine on üsna levinud (Luksemburg, Saksamaa, Malta ja näiteks ka Leedu). Loodetavasti annab see uuendus investoritele põhjust kaaluda oma uute fondide registreerimiskohana Eestit. See parandab meie positsiooni rahvusvahelisel investeerimismaastikul.

Uuel aktsiaseltsifondil on võrreldes tavalise aktsiaseltsiga veel mitu erinevust.

Näiteks:

  • peab aktsiaseltsifondil olema fondivalitseja, kes tegeleb fondi vara valitsemisega (täpsemalt investeerimisega) − tavalise aktsiaseltsi puhul sellist nõuet ei ole;
  • aktsiaseltsifond loetakse asutatuks siis, kui finantsinspektsioon kooskõlastab põhikirja ja fond kantakse äriregistrisse − tavalise aktsiaseltsi puhul piisab kandest äriregistrisse;
  • aktsiaseltsifondi aktsiad ei pea olema registreeritud Eesti Väärtpaberite Keskregistris, aktsiaraamatut võib pidada juhatus − aktsiaseltsi puhul sellist valikut ei ole;
  • aktsiaseltsifondi nõukogu võib anda oma pädevuse teatud ulatuses edasi juhatusele − tavalise aktsiaseltsi puhul see lubatud ei ole.

Avalike ja mitteavalike fondide suurem eristamine vähendab fondivalitsejate halduskoormust

Võrreldes kehtiva seadusega eristatakse uue seadusega selgelt jaeinvestoritele ja professionaalsetele investoritele suunatud fondid − nn avalikud ja mitteavalikud fondid. Viimastele esitab uus seadus senisega võrreldes vähem nõudmisi, seega väheneb bürokraatia professionaalsete investorite jaoks. Finantsjärelevalve roll selliste fondide tegevuse kontrollimisel väheneb oluliselt. Teiselt poolt tähendab see seda, et investorid peavad ise edaspidi olema hoolikamad oma fondiinvesteeringute jälgimisel.

Uus seadus jagab fondivalitsejad sisuliselt kolmeks:

  • täistegevusloaga fondivalitsejad;
  • lihtsustatud tegevusloaga fondivalitsejad;
  • registreerimiskohustusega fondivalitsejad.

Üksnes täistegevusloaga fondivalitsejad võivad valitseda pensionifonde ja muid avalikkusele suunatud fonde (eurofonde). Lihtsustatud tegevusloaga fondivalitsejad võivad valitseda aga professionaalsetele investoritele suunatud fonde (eelkõige on need riskikapitalifondid). Registreerimiskohustus on neil fondivalitsejatel, kes juba täna tavalise osaühingu kaudu teatud ringi investorite raha kaasavad ja seda edasi investeerivad.

Fondivalitsejana tegutsemiseks tuleb taotleda tegevusluba või oma tegevus finantsinspektsioonis registreerida. Finantsinspektsiooni tähelepanu on eelkõige suunatud täistegevusloaga fondivalitsejatele. Teiste fondivalitsejate puhul on järelevalveline koormus tunduvalt väiksem.

Pensionifondide turule sisenemisbarjääride langetamine suurendab konkurentsi pensionifondide turul

Pensionifondide muudatuste eesmärgiks on konkurentsi suurendamine pensionifondide pakkujate turul; erineva investeerimispoliitikaga pensionifondide loomine ning tööandja kolmandasse pensionisambasse maksete tegemise soodustamine.

Kõige olulisemaks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on fondivalitseja aktsiakapitalinõude vähendamine. Kapitalinõuded alanevad seniselt kolmelt miljonil eurolt ühe miljoni euroni II sambas ja 0,73 miljonilt eurolt 0,5 miljoni euroni III sambas. Samuti alanevad täiendavate omavahendite ja omaosakute kaasamise nõuded seniselt 1%-le, sõltuvalt fondi mahust kuni 0,02%-ni. Selle tulemusena muutub fondide valitsemine oluliselt odavamaks, mis suurendab ka konkurentsi.

Teiseks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on osakute tagasivõtmistasu piirmäära vähendamine – senise 1% asemel saab tagasivõtmistasuna rakendada maksimaalselt 0,05% konservatiivsete pensionifondide puhul ja 0,1% teiste kohustuslike pensionifondide puhul. Tagasivõtmistasu ei saa edaspidi mitte fondivalitseja, vaid see läheb fondi. Kui investori pensioniportfelli suurus on näiteks 50 000 eurot, siis fondi vahetamiseks peab ta praegu maksma fondivalitsejale 500 eurot, eelnõu kohaselt tuleks pensionifondi vahetamiseks maksta kas 50 või 25 eurot ja see summa läheb fondivalitseja asemel tehingukulude katteks fondile.

Kolmandaks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on võimalus teiste riikide fondivalitsejatel Eestis filiaali kaudu tegutseda ehk siin pensionifondide valitsemiseks ei pea enam Eestis aktsiaseltsi asutama.

Uus seadus lihtsustab ka erineva investeerimispoliitikaga pensionifondide loomist (nt elutsüklifondid või indeksfondi tüüpi fondid). Pensionifondivalitseja võib valitseda pensionifonde, mille aktsiatesse tehtud investeeringute maksimaalne osakaal on 0%, 25%, 50% või 75%. Eelnõuga muutub mitme pensionifondi valitsemine paindlikumaks. Kui varem võisid ühel fondivalitsejal olla ühesuguse maksimaalse aktsiainvesteeringute osakaaluga pensionifondid vaid siis, kui need erinesid muude, seaduses loetletud investeerimispiirangute poolest, siis uue seaduse kohaselt piisab sellest, et nende fondide investeerimispoliitika on fondivalitseja hinnangul lihtsalt piisavalt erinev. Samuti toob uus seadus 0%, 25%, 50% ja 75% pensionifondide kõrval eraldi välja nn elutsüklifondid, kuna sätestab, et  lubatud on luua ka selliseid pensionifonde, mille investeerimispoliitika näeb ette aktsiatesse tehtud investeeringute maksimaalse osakaalu muutumise vastavalt pensionifondi osakuomanike vanuse muutumisele.

Lisaks eelnevale soovime suurendada tööandjate motivatsiooni teha oma töötajate eest sissemakseid III pensionisambasse. Kui seni on tööandja saanud teha oma töötajate eest III samba fondidesse sissemakseid ja seadus lubab ka eraldi tööandja pensionifondi loomist koostöös pensionifondivalitsejaga, siis uus seadus loob võimaluse lasta olemasolevates III samba pensionifondides välja mitut liiki osakuid. Siiani olid III samba pensionifondidel vaid ühte liiki osakud. Seaduse muudatus võimaldab tööandjatel kokkuleppel fondivalitsejaga luua endale sobivad tingimused nende osakute kasutamisel, näiteks lubada osakuid realiseerida alles pensionieas vms. Muudatus annab tööandjale kindluse, et III sambasse makstavat raha kasutatakse sihipäraselt pensioniks ja töötaja ei võta seda raha niiöelda palgalisana kohe välja.

Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud ja Riigikogule esitatud eelnõu on leitav siit.

Ülevaade seadusemuudatustest PowerPoint slaidid

 

Riigihanke reeglistik – pelk formaalsus?

Kati OrgmetsKati Orgmets,
rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnajuhataja asetäitja

Selleks, et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev, otstarbekas ja konkurentsi soodustav, on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud ühtses avaliku sektori teenuste, asjade ja ehitustööde soetamise ning ostmise korraldamise reeglistikus. Eesti on vastava reeglistiku siseriiklikult kehtestanud riigihangete seadusega.

Riigihanke detailne reeglistik tagab, et kõik turuosalised teavad, kuidas toimub avaliku sektori soetuste ja ostude tegemine ning neil tekib seeläbi teatav õiguspärane ootus ausa ja läbipaistva protsessi suhtes.

Riigihanke reeglistikuga tuleb arvestada hanke ettevalmistamisel ja ka hilisemas menetluses

Kas üksikasjaliku regulatsiooni järgimise nõudmine on pelk formaalsus? Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud sellest, et riigihanke alusdokumentides sätestatud tingimustest viimase detailini kinnipidamine on justkui juuksekarva poolitamine. Kas ikka on? Hankijatel on seaduses määratud ulatuses valikuvabadus otsustamaks, kui rangeid või keerukaid tingimusi ühes või teises riigihankes sätestada. Näiteks on hankija otsustada, kas sätestada ostetavate asjade erinevad parameetrid millimeetritäpsusega või lubada kindlaks määratud ulatuses, näiteks 5 protsenti ka kõrvalekaldeid. Kusjuures liiga rangete tingimuste sätestamine, mis välistab konkurentsi, ei ole üldjuhul lubatud. Olukorras, kus hankija on pidanud vajalikuks sätestada hulgaliselt erinevaid tingimusi, on kõigi turuosaliste jaoks ootuspärane, et hankija neist tingimustest ka ise kinni peab. Seega, kui hankija on riigihanke dokumentides määranud, et toode peab olema selliste parameetritega ja lubatud kõrvalekalle on 5 protsenti, siis tuleb nii pakkujatel kui ka hankijal endal sellest tingimusest lähtuda. Sellises olukorras ei ole hankijal lubatud menetluse käigus otsustada, et 5 protsenti kõrvalekalle on ebamõistlik ja tegelikult rahuldab hankija vajadusi ka toode, mille parameetrite kõrvalekalle on 15 protsenti. Hankija ei saa poole sõidu peal nö hobuseid vahetada ja otsustada, et päris kõik tingimused ei olnud mõistlikud ja seejärel neis meelevaldselt mööndusi teha. Mõistlikkus on määratlemata mõiste ja turuosalised ei pruugi sellest üheselt aru saada ehk teisisõnu see, mis tundub ühele mõistlik, ei pruugi seda olla teise jaoks.

Riigihanke tingimuste muutmisel tuleb järgida seaduses määratud korda

Riigihanke tingimuste muutmiseks on seaduses ettenähtud oma protseduurireeglid, millest hankijad on kohustatud kinni pidama. Nendest tingimustest kõrvalekalduvate muudatuste tegemine ei ole lubatud, kuna see riivab oluliselt riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid – eelkõige läbipaistvus ja kontrollitavus, võrdne kohtlemine ja konkurentsi soodustamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole hankijal lubatud suvalisel ajahetkel oma parima äranägemise järgi otsustada, millised tingimused ja millises ulatuses on mõistlikud ning millest seeläbi lähtuda.

Riigihanke põhjalik ettevalmistus on üks eeldus edukaks hanke korralduseks

Seega on väga oluline riigihanke põhjalik planeerimine ja kõikide hankija poolt seatavate tingimuste läbimõtlemine enne riigihanke väljakuulutamist, et vältida olukorda, kus hankija hilisemas faasis peab nõudma enda jaoks ebavajalikuks muutunud tingimuste täitmist. Korraliku eeltöö tegemiseks on hankijal võimalik kaasata vastavaid eriala spetsialiste ning suhelda ka ettevõtete esindajatega. Siinjuures on oluline jälgida, et selline turuosaliste kaasamine hanke ettevalmistusprotsessis ei annaks mõnele neist eelist teiste pakkujate ees.

Riigihanke väljakuulutamise järgselt on aga ka sisuliselt, mitte ainult formaalselt, väga oluline kõikidest seaduses ja hankija enda koostatud riigihanke dokumentides sätestatud nõuetest kinnipidamine, et tagada riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus ning aus konkurentsiolukord.

Muudatustest maksukorralduse seaduses ning elektroonilise side seaduses

Tanel Ruusmaa, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist.Tanel Ruusmaa

Rahandusministeerium saadab lähiajal justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks palju kirgi kütnud maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse (MKS) eelnõu. Oleme viimase poole aasta jooksul põhjalikult konsulteerinud eelnõu esialgse versiooni kohta tagasisidet andnud ettevõtete ja erialaliitudega ning arvestanud nüüdseks valminud eelnõus nende ettepanekutega.

Ajakirjanduses on varasemalt väljendatud seisukohti, justkui eelnõuga laiendataks oluliselt maksu- ja tolliameti volitusi ning ettevõtete ja erialaliitude tagasisidet pole eelnõu koostamisel arvestatud. Sellisteks kartusteks pole põhjust, sest valdavas osas on tegu olemasolevate või kunagi praktikas kasutatud õiguste täpsustamisega.

Oluline on märkida, et seaduseelnõu tervikuna ning selles tehtud muudatused puudutavad siiski ainult neid ettevõtteid, kes on mingil põhjusel maksu- ja tolliameti huviorbiidis, enamasti arvatavate maksualaste rikkumiste pärast.

Eelnõust jäeti välja muudatused, mis andsid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral õigusrikkumise ennetamiseks läbi viia üksikjuhtumi kontrolli ning välja jäeti ka suurem osa vaatlust käsitlevatest muudatustest. Viimane näiteks oli seotud vajadusega sõnastada vaatlust reguleerivat paragrahvi lihtsamaks ja kergemini loetavaks, kuid kahjuks tekitas see arusaama, justkui antaks maksuhaldurile uusi õigusi. Koostöös erialaliitudega on täpsustatud õigusi, mille alusel saab küsida sideettevõtjatelt teavet maksumenetluse tarvis.

Eelnõu muudab paindlikumaks ettevõtte maksuvõla ajatamise võimaluse ning laiendab avalike andmete ringi.

Allpool annan täpsema ülevaate olulisematest muudatustest, mis tehti eelnõusse pärast esimest kooskõlastusringi.

Sideettevõtjatelt teabe küsimine

Eelnõust on välja jäetud elektroonilise side seaduse regulatsioonis olev lünk, mis takistas maksuhalduril saada sideettevõtjalt andmeid maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks sideteenust kasutavale isikule väljastatud arve sisu kohta. Seda teavet vajab maksuhaldur näiteks maksumenetluses, kus kontrollitakse ettevõtja poolt ettevõtluses kasutamiseks soetatud kinnisvaralt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust ning omatarbe maksustamist.

Toonitan, et maksu- ja tolliametil on sideettevõtjalt õigus andmeid küsida üksnes juhul, kui maksukohustuslase maksuarvestuse õigsuse kontrollimiseks on algatatud maksumenetlus ning maksukohustuslane ise andmeid maksuhaldurile ei anna või maksuhalduril pole võimalik isikuga seotud teavet kindlaks teha – näiteks siis, kui menetluse käigus on olemas teave üksnes ettevõtte telefoninumbri kohta. Maksu- ja tolliametil on õigus küsida teavet üksnes arve sisu kohta, kuid ka edaspidi puudub õigus küsida näiteks kõneeristusi. Sideettevõtjalt teabe küsimiseks väljastab maksu- ja tolliamet allkirjastatud korralduse, kuhu märgitakse maksukohustuslase nimi, kelle kohta teavet küsitakse, ning sideettevõtja poole pöördumise põhjus. Siinkohal on oluline märkida, et maksuhaldur peab olema enne sideettevõtjalt info küsimist pöördunud sama nõudega maksukohustuslase enda poole. Sideettevõtjatelt teabe küsimist käsitleva sätte töötas rahandusministeerium välja koostöös Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga.

Vaatluse sätete täpsustamine

Kehtivas seaduses puudub selge õiguslik alus, mis lubaks maksuhalduril vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja, kui see on isiku valduses, kuid asub väljaspool ettevõtja majandustegevuse kohta. Seetõttu on tekkinud olukord, kus maksuhaldur saab vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja üksnes siis, kui see on tema valduses ning asub ettevõtte territooriumil. Kui ettevõtja viib majandustegevuses kasutatava vallasasja ettevõtte territooriumilt ära, siis maksuhaldur ei tohiks justkui enam vallasasja vaadelda.

Samas on seadusega maksuhaldurile antud õigus vaadelda kolmanda isiku valduses olevat vallasasja, vaatamata asjaolule, kas kolmanda isiku valduses olev vallasasi asub kontrollitava ettevõtja ettevõtluseks kasutataval territooriumil või sellest väljaspool. MKSi mõtte ega eesmärgiga pole kooskõlas olukord, kus maksuhaldur võib vaadelda näiteks käibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel 100-protsendiliselt ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutamist, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liikme abikaasa, ning vaatluse läbiviimise õigus justkui puuduks siis, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liige ise. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks olema erinevalt reguleeritud maksuhalduri õigused vaatluse läbiviimisel sõltuvalt olukorrast, kus ettevõtja majandustegevuses kasutatav vallasasi on ettevõtja enda või kolmanda isiku valduses. Seetõttu täiendatakse maksukorralduse seadust sõnastusega, mille kohaselt on maksuhalduril õigus vaadelda ka ettevõtja valduses olevat vallasasja, mis asub väljaspool tema majandustegevuses kasutatavat tegevuskohta. Selline vaadeldav vallasasi peab olema seotud maksukohustuslase majandustegevusega. Vaatlusest antakse alati ette teada ning see viiakse läbi ajal, kui toimub ettevõtja majandustegevus. Oluline on märkida, et vaatluse käigus on nii praegu kui ka tulevikus jätkuvalt keelatud siseneda kellegi tahte vastaselt tema eluruumi ja seda ka juhul, kui ettevõtja majandustegevus toimub eluruumides. Muudatus aitab tõhustada maksuhalduri tööd ettevõtluses kasutatava varaga seotud maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel.

Tööandjate keskliit tegi ettepaneku täiendada vaatluse regulatsiooni sättega, mille kohaselt tuleb maksuhalduril tutvustada vaatluse juures viibivale menetlusosalisele viivitamata tema õigusi ja kohustusi suuliselt või kirjalikult ning seejuures lihtsas ja arusaadavas keeles. Õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta tuleb võtta vaatluse läbiviimise protokolli allkiri.

Käivete ning töötajate arvu avalikustamine

Kaubandus-tööstuskoja ettepanekul laiendatakse avalike andmete ringi. Andmete avaldamise eesmärk on suurema läbipaistvuse kaudu õiglasema konkurentsikeskkonna tagamine ning maksukuulekuse suurendamine. Deklareeritud maksustatava käibe summa avaldamine annab avalikkusele ettekujutuse ettevõtja toodetavast lisaväärtuse mahust ning tema panusest avalike teenuste rahastamisse ehk ühiskonna heaolu kasvu.

Muudatuste järel avaldatakse maksuhalduri veebilehel käibemaksukohustuslase deklareeritud käibemaksu summa kvartalis. Samuti avaldatakse töötamise registri andmetel tööandja töötajate koguarv kvartali viimase kuupäeva seisuga. Käibemaksu summa saadakse käibemaksukohustuslase käibedeklaratsiooni ridadel 1–3 (20%, 9% ja 0% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) deklareeritud käibe summa summeerimisel, töötajate arv saadakse töötamise registrist.

Maksuvõla ajatamine

Maksuvõla ajatamine muudetakse paindlikumaks. Seni on maksuvõlga olnud võimalik ajatada vaid selle olemasolul. Seega kui maksumaksja näeb ette, et ta ei suuda täita talle teada olevat eesseisva tähtajaga maksukohustust, on tal võimalik edaspidi taotleda selle ajatamist etteulatuvalt.

Õigusrikkumise ennetamiseks läbiviidav kontrollimenetlus

Eelnõust jäeti esimesel kooskõlastusringil edastatud tagasiside põhjal välja muudatused, mis sätestasid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll õigusrikkumise ennetamise eesmärgil enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva.

Pärast justiitsministeeriumilt kooskõlastuse saamist edastab rahandusminister eelnõu heaks kiitmiseks Vabariigi Valitsusele. Seaduse jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2017.