Rahandusministeeriumi nõunik Rando Härginen
Mullu oli rahandusministeeriumi üks sihte suurendada teadlikkust riigitöötajatest ja säästa neist osa ametnike armee aktiivteenistusse arvamisest[1]. Muu hulgas selgitades, et kõik riigitöötajad pole ametnikud ja et paljud riigipalgalistest teevad isegi päris tööd. Näiteks õpetajad ja teadlased. Selle tulemusel selgus nii mõnelegi, et riigitöötaja võib olla kodudes levinum kui majavamm (kontrolli kevadel mõlema olemasolu!). Positiivsest vastukajast liigjulgeks läinuna heidame nüüd vaikselt palvetades pilgu ka osa riigitöötajate palkadele.
Sama vääramatult, nagu veebruar on meedias tulu deklareerimise kuu, möödub mai valdavalt avalikustatud riigipalkade kulu tähe all. Enamjaolt pühendavad suuremad meediakanalid tähelepanu riigiasutuste juhtide palkadele. Kuid palkade teema kuumutab meeli kõikjal ja sissetulekute üle arutlemine rullub ka maakonnalehtedesse, kus ette võetakse eelkõige linnade ja valdade juhid. Naljaga pooleks võib öelda, et Riigikogu hüvitistega sarnaselt aitab valitsussektori palgatemaatika nii igal aastal kollektiivselt talvega lupjunud veresooned vihaverega klaariks uhta ning mururehast krampunud sõrmi kommentaare kirjutades pehmitada.
Selline palkade info avalikustamine ja järelevalve on demokraatlikus riigis igati õigustatud nähtus, aga kahjuks ei huvita meediat nii väga palkade alumine ots. Seetõttu on palju selliseid palganäitajaid, mis jäävad üldise huvi joone alla. Ja ka Eesti keskmise brutopalga joone alla või napilt selle peale (1484 eurot 2020. aastal).
Sissejuhatuses nimetatud ametite kõrval on hulk vähem teada või poppe töid ja asutusi, mis avalike teenuste masinavärki käimas hoiavad. Reeglina ei pälvi nende palgad erinevalt näiteks eesliinitöötajatest nii palju tähelepanu ka riigis endas. Vahel on see tähelepanu stiilis „mõtted ja palved“, mitte rahaline, aga siiski.
Kõige selle tulemusena paisutatakse värvikamate palgalugude taustal avalikkuse vaimusilmas üüratuks ka kõigi üle 116 000 riigitöötaja palgad.
Igapäevast leiba tänapäev
Hiljuti on olnud mitmeid uudiseid, kus kritiseeritakse riigi järelevalve puudulikkust. Samas näiteks Keskkonnaametis oli eelmisel aastal nõustava ja kontrolliva järelevalve valdkonna keskmine põhipalk 1359 eurot. Põllumajandus- ja Toiduametis ning PRIA-s näeb sama valdkonna töötaja prognoosi kohaselt ka 2021. aastal vastavalt 1379 ja 1366 euro suurust keskmist põhipalka. Sageli peab sellise palga eest rinda pistma meie maailma vägevatega.
See aasta ei ole ka paljudele teistele asutustele liiga glamuurne. Prokuratuur prognoosib prokuröride kõrval teiste töötajate keskmiseks põhipalgaks 1472 eurot. Kaitsevägi tegevväelaste kõrval muudele teenistujatele 1482 eurot. Kultuuriministeerium mitme muuseumi keskmiseks põhipalgaks väikeste vahedega alates 1074 eurost kuni Eesti Rahva Muuseumi 1391 euroni. Transpordiamet saab oma laevapere liikmetele tasuda 1478 eurot.
Arusaadavalt ongi palkade ja sihtgruppide prioriseerimine piiratud rahakoti tingimustes keeruline, aga veel mõned näited. Hädasolijale numbril 112 vastavale päästekorraldajale tasutakse 2021. a keskmiselt 1220 euro suuruse põhipalgaga. Nemad võtavad aastas vastu ca miljon hädaabikõnet. Maksu- ja Tolliameti nõu jagav teenuste konsultant saab 1191 eurot. Lugejale ohutut toitu tagada aitav Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi vanemlaborant aga 931 eurot.
Andke andeks me võlad
Ametniku terminit kasutatakse tihti kergekäeliselt kõigi riigilt palka saavate inimeste kohta. Seejuures pole üldse kindel, kas on teadvustatud ametnikke avaliku teenistuse seaduse mõistes või kõiki hoomamata jäänud riigitöötajaid. „Päris“ ehk ministeeriumite ametnike armee on muide väiksem kui leegion ehk ligikaudu 2500 pead.
Reeglina võib vastavateemalistest kirjutistest välja lugeda, et riigipalgalised väärtust ei loo ja tasu ei vääri. Ometi on ühiskonna toimimise osana teatud tegevuste elluviimine delegeeritud oma ala spetsialistidele. Me ei kaksa ise oma hambaid ega valva õhuruumi. Oma õiguste kaitse usaldame samuti teistele. Delegeerimise eest tuleb arusaadavalt maksta. Raske südamega ka riigiteenijatele.
Leidub ka mõni lohutav näitaja. Valitsussektori[2] palgakasv oli eelmisel aastal Eesti keskmise palga kasvust 1,9 protsendipunkti kiirem, kuid seda võimendas 2020. aastaks prioriteetsetele sihtgruppidele ehk kultuuri-, hariduse- ja sotsiaaltöötajatele ning siseturvalisuse asutustele eraldatud lisavahendid. Riigipalkade puhul tuleks arvestada ka asjaolu, et enamikule riigitöötajatest kehtib muu hulgas kõrghariduse nõue.
Kui vaadata lähemalt riigiasutuste kuupõhipalga keskmist mahajäämust üldturu mediaanist, siis see on suurenenud 12,4 protsendile ning riigiga rohkem konkureerivates sektorites (näiteks info ja side, finantsala) on palgad erasektoris veelgi tõusnud. Teisisõnu, osa valdkondi jääb erasektori palkadest üha enam maha ja riigil on raske töötajaid värvata. Kuivõrd 2021. aastaks keskvalitsuse[3] palgateemad külmutati, siis valitsussektori palkade edestamistrend võrdluses erasektoriga ilmselt raugeb.
Kurjast päästmine
Kui jätta kõrvale töö- ja tervisekassad ning kohalikud omavalitsused, siis keskvalitsuse (selles pesitseb ka enamik tõupuhtaid ametnikke) osakaal tööealisest elanikkonnast vanuses 20-64 aastat on aastaga langenud 8,5 protsendilt 7,9 protsendile. See on kolmeaastase languse jätk. Julgeolekuvaldkondade personali märgatavast kasvust hoolimata on esialgsetel andmetel kogu keskvalitsus vähenenud aastaga üle 1000 inimese võrra. Laiemalt osundab muutus, et vähem töötajaid teeb osa tööd ära mõnevõrra suurema palgaga. Töökäte vabastamine erasektorisse on olnud ka üks riigireformi sihte.
Õigus on neilgi, kes leiavad, et eri valdkondades on töö efektiivistamiseks (ja seega osaliselt ka tööjõu paremaks tasustamiseks) jätkuvalt võimalusi. Küljekuti tuleb arvestada, et riigile lisandub üha uusi keerukaid ülesandeid ja väljakutseid ning elanike ootused teenuste kvaliteedile üha suurenevad. Näiteks langeb üks raskuspunkt riigi IT-majadele, kus on vajadus kasvatada tööjõudu kümnete inimeste kaupa. Seega armee küll jätkab taandumist, aga manööverdades.
Sinu riik tulgu
Sageli võistlevad asutused hoovatuna sama tööjõu pärast, nii valitsemisala sees kui ka teiste valitsemisaladega. Sügav kummardus neile juhtidele ja eriti töötajatele endile, kes muu hulgas kirjeldatud palgatingimustes ja alamehitatult oma üksuste eesmärke ja ülesandeid täita suudavad. Seda sageli ka avalikkuse kiiva silma all.
Olukorra leevenemisele on siiski osaliselt takka aidanud koroonaviirusest tingitud tööjõu mobiilsuse kasv. Varasemalt riigireformiga jõuliselt nügitud regionaalsete töökohtade loomisele on samuti järgnenud uus orgaaniline laine koos hajustöötamise võimaluste suurenemisega. Keskselt rajatakse ka riigimaju ja laiemalt mõtestatakse koostööd. Kogumis avarduvad võimalused ka riigiasutustel regionaalselt värvata ning töötajatel elukohale lähem või kodus töötamine valida. Nii tuleb „riik“ üha lähemale ja riigitöötaja saab infiltreeruda veelgi sügavamale.
Ilmselt on eelnev jutt põhimõttelistele vastalistele ja minimaalse riigi soovijatele tühja kirjutatud. Neile jääb soovida vaid valvsust ka tänavuse kulupõlengu lõkkele puhumisel. Eks kesksematel juhtidel ja kõrgematel ametnikel on see palga sees.
Võimalusel paluks siiski mitte nii palju üldistada. Sealhulgas järgmine kord mõne avaliku sektori umbkoti puhul lajatada, et riik on süüdi. Süüdi on ikkagi konkreetse olukorra põhjustaja. Meelepaha ja vastutust ei maksa laiendada kõigile riigitöötajatele. Riik on kõigele vaatamata meie endi päralt.
Artikkel avaldati esmakordselt ERRi portaalis 1. mail 2021 aastal https://www.err.ee/1608196537/rando-harginen-riigitootaja-ka-joonealune-ja-levinum-kui-majavamm
[1] https://blogi.fin.ee/2020/10/kes-on-need-riigitootajad-akki-sa-ise-ka-aga-naitlejad-voi-arstid/#more-1608
[2] keskvalitsus, KOV-id, sotsiaalkindlustusfondid
[3] ministeeriumid, nende allasutused jne