Euroraha siht pole preemia, vaid head tulemused Eesti elus

Avaldatud: 14. november 2014 | Kommenteeri

Kadri Tali, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhataja asetäitja

Uuel euroraha perioodil on fookuses tulemuste saavutamine toetuste korrektse kasutamise ja väljamaksmise kõrval. Meie edukust ei näita see, kui kiiresti oleme raha ära kasutanud, vaid mida oleme selle eest saanud – kas inimeste heaolu ja ühiskonna jõukus on kasvanud.

Tulemuste poole püüdlemist motiveerib Euroopa Liit tulemusreservi ehk nn preemia kaudu. Eurotoetuste kasutamiseks lepivad Eesti riik ja Euroopa Komisjon omavahel kokku Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskavas aastateks 2014–2020, millised tulemused peame selle raha eest eri valdkondades saavutama. Perioodi alguses jäetakse 6 protsenti raha reservi ja liikmesriik saab kasutusse võtta vaid 94 protsenti rahast. Need valdkonnad, mis on edukad ja saavutavad kokkulepitud tulemused, saavad kasutada ka 6 protsenti tulemusreservi jäetud raha.

Tulemuste saavutamist hinnatakse mõõdikute abil, millele on seatud numbrilised sihid aastateks 2018 ja 2023. Aasta 2018 lõpu seisuga hinnatakse, kas kokkulepitud vahe-eesmärgid on täidetud ja millised valdkonnad olid tulemuste saavutamisel edukad. Tulemusreservi saavad kasutada vaid need valdkonnad, mis on saavutanud 2018. aasta lõpuks kokku lepitud tulemused või on sellele lähedal (juhul kui tulemused on täidetud vähemalt 85 protsendi ulatuses). Need valdkonnad, mis ei ole tulemuste saavutamisel edukad, tulemusreservist raha juurde ei saa. Nende võrra saavad edukad valdkonnad raha rohkem. Eesti tervikuna raha ei kaota.

Millistesse edukatesse valdkondadesse saadud tulemusreservi raha suunata ja millises mahus, otsustatakse 2019. aastal. Valdkonnale tulemusreservist suunatav raha ei ole proportsionaalselt seotud sellega, kui palju valdkonnal praegu rakenduskava järgi raha kasutada on. Liikmesriigile on antud paindlikkus vastavalt sotsiaalmajanduslikule olukorrale, kui palju ta millisesse valdkonda tulemusreservist raha suunab. Kriteeriumiks on see, et valdkond peab olema olnud tulemuste saavutamisel edukas.

Tulemuste mittesaavutamisega kaasnevad ka Euroopa-poolsed sanktsioonid. Kui mõõdikute saavutustase jääb 2018. aasta lõpuks alla 65 protsendi kokkulepitust, siis on Euroopa Komisjonil õigus valdkonna rahastamine peatada, kuniks liikmesriik võtab kasutusele tulemuslikkust parandavad meetmed. Kui aga perioodi lõpuks jääb sihtasemete saavutamine alla 65 protsendi (ehk me ei täida aastaks 2023 kokkulepitud sihttaset), siis on Euroopa Komisjonil õigus osa valdkonnale suunatud toetustest liikmesriigilt tagasi küsida.

Kokku on uuel perioodil Eestile eraldatav struktuurivahendite maht 3,53 miljardit eurot, millest perioodi alguses jääb tulemusreservi 6 protsenti ehk 212 miljonit eurot.

Näiteks tööhõive valdkonna meetmetele on rakenduskavas planeeritud 214 miljonit eurot (Euroopa Liidu osalus). Kui valdkond on edukas, siis proportsionaalselt oleks selle osa tulemusreservis 13,7 miljonit eurot. Tulemusreservi osa võib suurendada või vähendada lähtuvalt sotsiaalmajanduslikust olukorrast. See tähendab, et valdkond võib saada ka 5 miljonit eurot või 50 miljonit eurot lisa.

Kui aga tööhõive valdkond lubatud tulemusi ei saavuta, ei ole sellel õigust tulemusreservist jaotatavale rahale. Kui meil aastal 2019 tekib vajadus lisada raha juurde töövõime reformile või teistele tööhõive meetmetele, siis tulemuste mittesaavutamise korral selleks igasugune võimalus puudub.

Ülejääk või puudujääk?

Avaldatud: 11. november 2014 | 1 vastus

Andrus Säälik, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja

Rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon on eri meelt Eesti valitsussektori eelarve struktuurse ülejäägi või puudujäägi suhtes. Vaidlus käib peamiselt selle üle, millises majandustsükli faasis riik on, milline on praegune sisemajanduse koguprodukt (SKP) võrreldes majanduse potentsiaaliga. Komisjon leidis oma kevadises hinnangus Eesti stabiilsusprogrammi kohta, et Eesti nominaalses puudujäägis eelarve võib olla ka struktuurses puudujäägis. Eesti (ja teiste prognoosijate nagu IMF ja OECD) seisukoht on, aga et meie majandus ei ole praegu kiires kasvutsüklis ja seetõttu pole ka eelarvepuudujääki. Juba enne prognoosi olid rahandusministeeriumi erimeelsused Euroopa Komisjoni nägemusega teada. Pikemalt on sellest juttu olnud nii rahandusministeeriumi kevadist majandusprognoosi kui ka rahandusministeeriumi sügisest prognoosi tutvustades. Loe edasi »

Eesti valmistub üleminekuks e-arvetele avaliku ja erasektori vahelistes arveldustes

Avaldatud: 29. oktoober 2014 | Kommenteeri

Keiu Rõa
Ernst & Young Baltic AS juhtivkonsultant

Enamiku Eesti avaliku ja erasektori poolt saadetavatest arvetest moodustavad täna e-posti teel edastatavad PDF-arved. Masinloetavad e-arved, mis liiguvad tarkvarasüsteemide vahel ilma käsitsi sisestuseta, on Eestis veel vähe levinud. Selleks, et soodustada masinloetavate e-arvete laiemat kasutamist, on Rahandusministeerium alustanud ettevalmistusi üleminekuks kohustuslikule e-arveldamisele riigihangete puhul. 2016. aasta lõpuks on ettevõtetel võimalik esitada avaliku sektori asutustele arveid ainult masinloetava e-arve kujul. Loe edasi »

Kuidas noored rahaga ümber käivad?

Avaldatud: 10. oktoober 2014 | Kommenteeri

Oktoobris korraldavad era- ja avaliku sektori asutused ja organisatsioonid üle Eesti rahatarkuse koolitusi. Kui soovid osa võtta ja saada teadmisi pikaajalisest rahaplaneerimisest, leiad infot rahandusministeeriumi kodulehelt.

Koolitustega tahetakse parandada inimeste võimet rahaga ümber käia. Selle vajalikkusest ka noorte hulgas annavad aimu mitmed uuringud nagu “Finantskirjaoskuse ja finantsteenuste alase teadlikkuse uuring Eesti elanike hulgas: teadmised, oskused, käitumine ja hoiakud isiklike rahaasjade korraldamisel (Saar Poll, jaanuar 2013).”

Oma kokkupuutest finantskirjaoskusega kirjutab Tartu Ülikooli tudengina finantskirjaoskuse projekti uuringute läbiviimises ja loovlahenduste leiutamises osalenud Mari Krusten:

“Kui õppejõud magistrantuuri esimesel aastal strateegilise kommunikatsiooni projektide kliente loosisid, siis sõna „finantskirjaoskus“ kuuldes tundus, et selles on ebavajalikult palju silpe. Seejärel teemasse süvenedes ning rühmakaaslastega uuringuid läbi viies ning strateegilist lähenemist välja töötades tundus olevat täiesti võimatu seda sõna ka teistele inimestele arusaadavaks teha, ilma et nad samuti mõtleksid, et selles on ebavajalikult palju silpe. Vaatamata silpide arvule on aga tegemist väga olulise mõistega – oskus lugeda ja kirjutada on ju oluline ja ilmselt ei tea keegi tänapäeva Eestis kedagi, kes seda ei oskaks.

Miks siis mitte suhtuda samamoodi finantskirjaoskusesse ehk rahatarkusse? Lõppude lõpuks huvitab ju kõiki see, kuidas sissetulekuid võimalikult hästi suurendada ja kuidas väljaminekuid minimeerida ning mitte lasta materiaalse maailma puudustel seista enda ja oma unistuste elu vahel.

Vaatlesin rahatarkust uurija positsioonilt ning jälgida seda, milliseid mõtteid ja reaktsioone sel teemal arutlemine mu eakaaslastes vallandas, oli väga huvitav. See oligi võib olla uurimise käigus kõige üllatavam moment, et kui nooremat põlvkonda peetakse pigem hedonistlikeks elunautijateks, siis tegelikult mõeldakse ka tuleviku peale.

Allikas: Finantskirjaoskuse ja finantsteenuste alase teadlikkuse uuring

Eesti elanike hulgas: teadmised, oskused, käitumine ja hoiakud isiklike rahaasjade

korraldamisel (Saar Poll, 2013).

Kui pealispinda natuke kratsida, siis on näha, et kinnistunud on stamparusaamad, mida peetakse sotsiaalselt aktsepteeritavateks: näiteks „laenamine on halb“ ja „säästmine ja kokkuhoid on hea“. Edasi uurides on tegelikult näha, et noortel on potentsiaali selleks, et olla läbimõeldult rahatargad ning mõelda lisaks säästmisele ka tulevikule – esimese kodu soetamise ja sealt edasi ka pensionipõlve peale – ja miks mitte ka julgele investeerimisele.

Uurimise käigus läbi viidud fookusgruppides osalenud noored avaldasid selgelt seisukohta, et säästmise jaoks on vajalik konkreetne motivaator, kuid samas olid osalejad mõelnud ka pensionisammaste peale ning kaalunud kodulaenu tingimusi. Nende oskuste voolimiseks on vaja siiski arendada ka tugivõrgustikku praktiliste teadmiste, hariduse ja põhjus-tagajärg seoste kultiveerimise näol.

Uurijana võin enda käitumismustreid analüüsides öelda, et mida rohkem rahatarkuse teemaga tegelesin, seda alalhoidlikumaks ja vähem riskialtimaks minu enda tarbijakäitumine muutus – näiteks muutus ühtäkki vägagi huvitavaks eri pensionifondide tootluse info. Mingil määral on see kindlasti seotud ka minu enda varasema töökogemusega võlamenetluse vallas, mis ühest küljest aitas arendada empaatiavõimet ja teisest küljest rohkem analüüsima finantskirjaoskuse hetkestaatust Eesti ühiskonnas.

Dieedipidajatele öeldakse naljaga pooleks, et „A moment on the lips, lifetime on the hips“ („Hetkeks huulte peal, eluajaks vöökohal“). Rahatarkusega on natuke samamoodi – eelkõige on oluline mõelda selle peale, kuidas hetkelist rõõmu pakkuvad praktikad võivad takistada pikemaajalise õnne saavutamist.”

Kuidas noored kulutavad ja säästavad?

Raha kogub noor inimene ennekõike reisimise ja hobide (32%), rõivaste/jalanõude (28%) ja autoostu (20%) tarbeks.
Noortele on internet vaieldamatult kõige olulisem infokanal finantsteenuste kohta informatsiooni hankimisel, sealjuures ei soovi nad kulutada liiga palju aega finantsteenuste kasutamiseks sõlmitavate lepingute tingimustega tutvumisele.
Noore inimese käitumuslikud iseärasused võivad muuta noored interneti kaudu pakutavate või reklaamitavate finantsteenuste tarbijatena majanduslikult kergesti haavatavaks sihtrühmaks.
Noorte muretum suhtumine väljendub ka näiteks selles, et materiaalselt suudetakse ennast kindlustatuna tunda ka siis, kui tegelik rahaline pagas võimaldab toime tulla vähem kui kolm kuud.
- Allikas: Finantskirjaoskuse ja /…/ Saar Poll 2013

Pensionifondide tasud – miks ja kuidas neid alandada?

Avaldatud: 29. september 2014 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid,
Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

II samba pensionifondide tasud on pensionifondide tootluse kujunemisel oluline element. Tähtis on sealjuures teada, et kõik pensionifondide poolt avalikustatud tootlused on netotootlused ehk tasud on juba maha arvestatud.

Seega on inimese jaoks kõige olulisem võrrelda eelkõige pensionifondide tootlusi, mitte tasusid. Pensionifondil võib olla küll kõrge tasu, kuid kui sellega saavutatakse kõrgem netotootlus võrreldes madalama tasuga fondiga, on see fond inimese jaoks siiski kasulikum.

On muidugi tähtis, et pensionifondide tasud ei oleks ülemäära suured. See tähendab, et kõik fondivalitseja poolt tehtud kulud ja saadud kasum peaksid olema põhjendatud. Kuigi eelduslikult peaks konkurents tootluse üle ka tasusid alandama, sest fondil on võimalik tasusid langetades näidata kõrgemat netotootlust, siis praktikas see siiski täielikult ei toimi.

Eelkõige on põhjuseks, et investorite fondide valik ei tugine ainult fondide tootlusele, vaid on mõjutatud ka mitmetest muudest teguritest (müügivõrkude võimekus, investeerimisportfell jms) ning fondivalitsejatel puudub motivatsioon toimetada maksimaalselt efektiivselt. Seetõttu on vaja tasusid täiendavalt regulatiivselt piirata.

Praegune süsteem

Pensionifondide tasude reguleerimisel tuleb lähtuda pensionisüsteemi peaeesmärgist ehk tootluse maksimeerimisest. Tasude regulatsioon võib sealjuures olla tootlusele nii positiivne kui negatiivne.

Tasud on optimaalsed siis, kui iga täiendav tasuühik ei suurenda enam isiku jaoks netotootlust, vaid hakkab seda vähendama.

Liiga madalad tasud ei taga fondivalitsejale piisavat investeerimisvõimekust ja ka motivatsiooni näidata head tulemust. Liiga kõrged tasud aga fondivalitseja investeerimisvõimekust enam ei paranda ja selle võrra hakkavad pensionifondide netotootlused langema.

Seetõttu ei ole mõistlik piirata pensionifondide tasusid järsult, vaid liikuda järk-järgult võimaliku optimumi poole.

Pensionifondid võivad võtta sisuliselt ainult ühte tasu, milleks on valitsemistasu. Valitsemistasule on ka seadusega seatud piirang, milleks on konservatiivsetele fondidel 1,2% ja ülejäänutel 2%. Lisaks on alates 2010. aastast valitsemistasu sõltuv fondi varade mahust. Iga 100 miljoni euro ületamisel tuleb seda ületavale varade mahule rakendada valitsemistasu, mis on minimaalselt 10% võrra väiksem võrreldes valitsemistasuga, mis kehtis eelmises 100 miljoni euro vahemikus. 2011. aastast on keelatud võtta osakute väljalasketasu. Osakute tagasivõtmistasu võib võtta ainult isikutelt, kelle vanus on viis aastat pensionieast madalam.

Joonis 1. Kohustuslike pensionifondide keskmised tegelikud tasumäärad aastatel 2002–2013[1]

Eesti II samba pensionifondide eripäraks võrreldes tavaliste investeerimisfondidega (või ka näiteks välismaiste pensionifondidega) on fondivalitseja kohustus katta kõik kulud valitsemistasu arvelt. See tähendab, et kui tavafondil lisandub valitsemistasule veel nt depootasu või muu tasu, siis II samba pensionifondil seda võimalust ei ole. See lahendus tagab ühest küljest tasude parema võrreldavuse ja teisest küljest tähendab see fondivalitsejale motivatsiooni hoida erinevaid kulusid kontrolli all, kuna nendest sõltub otseselt tema kasum.

Rahandusministeerium alandab tasusid

Rahandusministeerium on II samba fondide tasusid põhjalikumalt analüüsinud kahel korral – 2008. aastal ja 2013. aastal. Viimase analüüsi järel tegime olulise muudatuse. Nimelt muutub alates 2015. aasta keskpaigast valitsemistasu regressiooni arvutamise metoodika. Kui siiamaani läks arvesse ainult selle sama fondi maht, siis muudatuse kohaselt tuleb regressiooni arvestada ühele fondivalitsejale kuuluvate kõikide kohustuslike pensionifondide mahtude summast.

Seega hakkab edaspidi valitsemistasu regressioon mõjutama ka nende fondide tasu, mis on väiksemad kui 100 miljonit eurot. Augusti lõpu seisuga oli selliseid fonde 18 kõigist 23-st II samba pensionifondist. Allolevas tabelis on tehtud näitlik arvutus.

	Fond 1	Fond 2	Fond 3
Valitsemistasu	1,00%	1,50%	2,00%
Fondimaht	10	70	220
Kehtiva regressiooniga valitsemistasu	1,00%	1,50%	1,87%
Uue regressiooniga valitsemistasu	0,90%	1,36%	1,81%

Fondivalitsejapõhine regresseerumine on õiglasem, kuna fondide püsikulud ei ole enamalt jaolt seotud eraldi iga fondiga, vaid on fondivalitseja jaoks keskselt hallatavad. Sellisel juhul saaksid fondivalitseja mastaabisäästust osa kõikide fondide osakuomanikud. Muudatuse tagajärjel peaks keskmine II samba pensionifondide tasu alanema 0,2% protsendi võrra võrreldes kehtiva valitsemistasu regressiooniga. Muude tingimuste samaks jäämise korral tähendaks see keskmise tootluse tõusu 0,2% võrra aastas. Kuna pensionifondide mahud kasvavad, siis prognoositavalt peaks 2019. aastaks langema keskmine valitsemistasu alla 1%-i. Pikemas perspektiivis peaks keskmine valitsemistasu aga lähenema 0,5%-le.

Joonis 2. Kohustuslike pensionifondide valitsemistasu prognoos kehtiva ja uue reegli kohaselt.

[1] Allikas: Pensionifondide aruanded, rahandusministeeriumi arvutused

Venemaa sanktsioonide oodatav otsemõju on väike

Avaldatud: 4. september 2014 | Kommenteeri

Artikkel ilmus lühendatud kujul Maalehes.

Kristjan Pungas, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütik

Venemaa valitsuse kehtestatud sanktsioonid Euroopa Liidu toidukaupadele tulid ajal, kui Eesti eksport Venemaale oli juba vähenemas. Toidukaupade embargo mõju kogu Eesti kaubaekspordile ega majandusele laiemalt ei ole väga suur, kuid kahjustab oluliselt mitmeid tootjaid, tööstusi ja vedajaid. Samuti on Ukraina konflikt potentsiaalselt suurema ebakindluse allikas, kuna see võib mõjutada Euroopa ja Venemaa suhete kaudu laiemalt mõlema poole majandust.

Venemaa osatähtsus Eesti eksportijate sihtriigina on viimastel aastatel kõikunud 10–12 protsendi vahel ning tegu on tähtsuselt kolmanda ekspordituruga Rootsi ja Soome järel. Venemaa-suunalist eksporti on viimastel aastatel kasvatanud välismaist päritolu kaupade ehk Eesti kaudu Venemaale veetavate kaubavoogude suurenemine. See on aga re-eksport, mis suurendab Eesti väliskaubandusmahtu, kuid mille mõju Eestis loodavale lisandväärtusele on väike. See tegevus kajastub teenuste ekspordis, kuna Eesti ettevõtted vahendavad kaupade vedu, osutades lao- ja transporditeenust.

Statistikaameti hinnangul moodustas 2012. aastal selline kaubavahendus Venemaale üle 50 protsendi Eesti ekspordist Venemaale. 2013. aastal eksporditi Venemaale toiduaineid ja põllumajandussaadusi 239,4 miljoni euro väärtuses, kuid sellest mahust moodustasid ligi 60 protsenti joogid, kakao ja kohv, mis on välismaist päritolu.

Eksport langes juba enne
Toiduainete ja põllumajandussaaduste ekspordis on peamised turud Soome, Läti ja Leedu. Venemaa osa toiduainete ekspordis ilma eelmainitud taasväljaveetavate kaupadeta jäi veidi alla 10 protsendi. Tänavu 7. augustil teatas Venemaa valitsus impordikeelust toiduainetele — looma- ja sealihale, puu- ja aedviljale, linnulihale, kalale, juustule, piimale ja piimatoodetele, mis pärinevad Euroopa Liidust, Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Kanadast ja Norrast.

Eesti ettevõtted eksportisid sanktsioonide alla kuuluvaid kaupu 2013. aastal Venemaale 75 miljoni euro ning tänavu esimesel poolaastal 28 miljoni euro eest.

Selle aasta esimesel poolel on sanktsioonide alla kuuluvate kaupade väljavedu Venemaale märgatavalt vähenenud, langedes 27 protsenti. Selle põhjus oli asjaolu, et Venemaa veterinaar- ja fütosanitaarjärelevalveamet Rosselhoznadzor kehtestas sisseveopiirangud mitmele Eesti ettevõttele juba tänavu jaanuaris. Need varasemad sanitaarnõuetega põhjendatud keelud puudutavad kuut Eesti kalatööstust ja viit Eesti piimatööstust. Seepärast on piima- ja kalatoodete eksport Venemaale esimesel poolaastal vähenenud.

Piimatoodete eksport Venemaale kahanes veidi üle kolmandiku, 36 protsenti. Juba varem on Venemaa keelustanud elusloomade ning 2014. aasta jaanuaris ka sealiha sisseveo, mistõttu lihatoodete ja elusloomade eksport Venemaale oli selle aasta esimeses pooles pea olematu. Seega oli toiduainetööstusel Venemaa ettearvamatu käitumisest mõju juba enne augusti impordikeelu lisamist olemas. Selle tulemusena suunati piimatoodete eksport osaliselt Venemaa asemel Leetu.

Prognoosis sees
Venemaa sanktsioonide otsene mõju toidukaupade ekspordile on rahandusministeeriumi sel nädalal avalikustatud Eesti majanduse suveprognoosi sisse arvestatud. Prognoosi kohaselt vähendavad sanktsioonid Venemaa-suunalist toiduainete eksporti 50 miljoni euro võrra. See moodustab küll väikese osa Eesti kaubaekspordist (0,4 protsenti), kuid halvendab osa tootjate ja tööstuste majandustegevust ja finantsseisundit olukorras, kus uute turgude leidmine on ülepakkumise tõttu raske. Samuti kannatab maanteetransport, kuna Venemaa-suunaline kaubavedu moodustas 2013. aastal 29 protsenti Eestis pealelaaditud kaubamahust.

Venemaa võimud leevendasid 20. augustil impordikeeldu, arvates nimekirjast välja osa toiduaineid, millest Eestit peaks suuremal määral mõjutama laktoosivaba piima ja sellest tehtud toodete ekspordi võimaldamine. Selle sammuga ei ole rahandusministeeriumi majandusprognoosis veel arvestatud. Seega mõjutavad Venemaa võimude kehtestatud sanktsioonid põllumajandust ja toiduainetööstust ning maanteetransporti väheneva toidukaupade veo kaudu.

Võttes arvesse 2013. aasta andmeid, ulatub Eesti Panga hinnangul sanktsioonide otsemõju 0,2–0,3 protsendini Eesti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Tõenäoliselt jääb tegelik mõju veel mõnevõrra väiksemaks, kuna 2014. aastal vähenesid toidu ekspordimahud Venemaale juba enne sanktsioonide kehtestamist ning negatiivset mõju peaks leevendama ka laktoosivabade piimatoodete ekspordi võimaldamine.

Risk tulevikuks
Siiski on üleval risk, et Lääne ja Venemaa vahelise konflikti süvenemine ja sellest tulenev poliitiline ebakindlus võib kahandada Eesti kaubanduspartnerite majanduskasvu. Kui risk realiseeruks, siis see mõjutaks negatiivselt ekspordist sõltuvaid tegevusalasid ning suurendaks ettevõtjate ja tarbijate ebakindlust, mis võib omakorda piirata investeerimisaktiivsust ja tarbimisjulgust.

Seni on Euroopa Liidu majandus viimastel kvartalitel näidanud stabiilset kasvu ja kindlustunne on EL-is püsinud kõrge. Eesti peamiste kaubanduspartnerite kaalutud keskmine majanduskasv hakkas järk-järgult tugevnema möödunud aasta teisel poolel ning tänavuse aasta kokkuvõttes võib oodata 1,3-protsendilist kasvu.

Venemaa ja Ukraina konflikti edasine areng võib mõjutada järgmisel aastal oodatavat välisnõudluse elavnemist, arvestades, et Eesti ekspordinõudlus sõltub enim Rootsi, Soome, Venemaa ja teiste Balti riikide arengutest.

Ilmselt on Venemaa toidusanktsioonide tõttu veidi allapoole pööranud ka Eesti elanike hinnang sellele, milliseks kujuneb riigi majanduslik olukord lähema aasta jooksul. Ent selle mõju tarbimiskäitumisele ei tarvitse olla oluline. Tarbijate kindlustunne on seni olnud üle kahe aasta tõusutrendil. Olukord tööturul on palgatöötajale endiselt soodne – palgakasv on kiire ja hinnatõus selle aasta kokkuvõttes marginaalne.

Maksuloosungid ja tegelik elu

Avaldatud: 19. august 2014 | Kommenteeri

Märten Ross, finantspoliitika ja välissuhete asekantsler

Ühes keskmises vesternis suhtutakse pangaröövlisse kui mitte just positiivsesse kangelasse, siis vähemalt kui süütusse ullikesse, kes oma igapäevatööd teeb. Keda aga ei kuvata neis kuigi tihti — kui neid üldse näidatakse — on vaesunud farmerid või kaupmehed, kes pangaröövli kuritöö tõttu pankrotti läinud pangas oma säästud kaotasid. Teatud robinhuudlik allhoovus on vist meis kõigis. Ei ole minu asi ega huvi hakata siinkohal pankureid kaitsma, kuid rutiinse finantssektori tümitamise sisu osas peaks mõnda asja ikka täpsustama. Kas või akadeemilisest huvist.

Ehk siis — „nagu me kõik teame“ — ei maksa pangad makse. Erinevalt meist igapäevastest rügajatest. Kui see nii oleks, oleks vist tõesti paha lugu. Mis on aga seis nii-öelda faktipõhiselt?

Lihtsalt sissejuhatuseks tasub tõdeda, et nagu teisedki ettevõtted, maksavad pangad oma töötajate palkade pealt sotsiaalmaksu ja peavad kinni ka üksikisiku tulumaksu. Võttes kokku kõik finantsasutused ehk siis mitte kitsalt pangad, vaid ka varahaldusfirmad, liisinguettevõtted, kindlustusseltsid jm, mis tihti pangaga sama katuse all on või samasse kontserni kuuluvad, tuleb tõdeda, et kui töötajatest on nad moodustanud viimastel aastatel tiba alla 2 protsendi koguhulgast, on nad ka maksnud tööandja makse samas suurusjärgus. Tegelikult isegi ebaproportsionaalselt palju – 2,7 protsenti kogu sotsiaalmaksu laekumisest ja ligi 3 protsenti üksikisiku tulumaksu laekumisest. Eks see ülekaalulisus kajasta ka finantssektori üle keskmist palgataset ning maksude maksmata jätmises neid igatahes süüdistada selle nurga alt ei anna.

Kui liikuda tööjõumaksudelt „tegeliku suli“ ehk panga omaniku tulu maksustamisele, kes tihti liiati ka võõramaalane, siis kõigepealt tõdeks, et erinevalt tekitatud kuvandist ei ole finantssektori omanike tulu maksustamisel mingeid erandeid võrreldes pudupoega või kingatehasega. Nii nagu teised ettevõtted, maksab pangaomanik oma saadud tulu pealt tulumaksu siis, kui ta seda oma kasutusse saab võtta ehk vahetult enne dividendide ülekandmist isiklikule pangakontole. Kõrvalpõikena olgu märgitud, et samuti ei maksusta meie maksukaru topeltmaksustamise vältimiseks ei pankade ega teiste ettevõtete välismaalt teenitud kasumit.

Hea küll, erandeid pole. „Aga nad ikka ei maksa tulumaksu, onju? See peab ju ometi õige väide olema.“ Nii see aga pole.
Kogu majanduses on ettevõtte tulumaks küllaltki ebastabiilne näitaja peamiselt seetõttu, et ka maksu aluseks olev tulu ehk kasum on majanduses tavalisest suurema hüplikkusega. Näiteks pärast buumiaegset kasumikasvu, mis paljuski oli jätkusuutmatu, pidi finantssektor 2009.aastal leppima hoopis kaugelt üle saja miljoni eurose kahjumiga Eesti tegevuselt. Tol ja järgmisel aastal finantssektori omanikud üsna oodatult, praktiliselt kasumit ettevõtetest ei jaganud ning seetõttu ka tulumaksu peaaegu ei maksnud. Olukord hakkas mõnevõrra muutuma 2011. aastal ning finantsettevõtete makstud juriidilise isiku tulumaksu kasv on jätkunud. Kolme aasta jooksul kasvas see 14 miljonilt eurolt aastas 29 miljoni euroni, olles viimasel aastal üle 8,5 protsenti kõigi ettevõtete makstud tulumaksust. On huvipakkuv, et see on rohkem, kui seda on pankade lisandväärtuse osatähtsus majanduses ja seega ka rohkem, kui on nende osatähtsus kogu majanduse kasumites.

Siinkohal tuleb siiski täheldada, et üks kõhklus meie tulumaksusüsteemi toimivusest ülepiiriliste pangakontsernide tulu õiglase maksustamisega on. Nimelt tekitab küsimusi tõsiasi, et üha karmimate nõuetega on Euroopa valitsused sundinud panku ja teisi finantsasutusi hoidma suuremat kapitalipuhvrit oma äritegevuses võetud riskide katteks. Seda muidugi eesmärgiga vähendada riske hoiustajatele ja teistele pangale laenu andnutele, kas või näiteks pensionifondidele.

Kapital koguneb aga peale võimalike sissemaksete peamiselt just kasumi arvel, mis jääb dividendidena omanikele välja jagamata. Kriisi lahvatamise eelõhtul, kui pankade kõrgendatud riskiprofiil riiklike järelevalvajate arvates hakkas juba ilmseks saama, koguni ahistati panku aktiivselt vältima dividendimakseid. Eesmärgiks ikka seesama: koguda kapitalipuhvreid. Kriisi kogemuse põhjal tuleb toonast initsiatiivi pidada vähimaks, mida riik võis teha buumiga kasvanud riskide katmiseks. Muu hulgas aitas see vältida mitmete teiste riikide kurbi kogemusi, kus pangad halvemate aegade saabudes mitte lihtsalt tulumaksu maksmise lõpetasid, vaid neile tuli maksumaksja kukrust veel hullema ära hoidmiseks lisakapitali maksta.

Kui pangad on nüüd uuesti kapitalipuhvrite ehitamise faasi jõudnud, tekib aga nüüd küsimus, kas maksusüsteem kallutab äkki neid kasumeid koguma kuhugi pangagrupi ühte teatud taskusse. Kui näiteks sama pangakontserni Rootsi ja Eesti osad teeniksid 50 miljonit eurot kasumit ning pank peaks kokku teenitud 100 miljonist kolm neljandikku jätma reservi, siis kas tal võib olla maksusüsteemist tulenev kiusatus jätta just Eestis kogu 50 miljonit eurot terve kontserni kapitalipuhvriks ning 25 miljonit maksta dividendideks Rootsis. Ehk siis: vastupidi mitmetele panikööridele pole teoreetiline probleem mitte selles, et kasum tulumaksuvabalt Eesti riigist välja jookseb, vaid risti vastupidi – probleemiks võib osutuda, et kasum ei voola pankadest ja takkatippu ka mitte Eestist välja. Kui siinkohal viidatakse oletusele, et „ju majasisese laenamisega see kasum kuidagi välja nihverdatakse“, siis see niinimetatud siirdehinnastamise probleem kehtib igasuguse tulumaksusüsteemiga. Sellise panku puudutava küsimuse kontekstis pole see üleüldse asjakohane, sest nagu tõdetud, on lähtekoht just võimalik motiveeritus hoida kasumit siin ja mitte seda siirdehindadega välja nihverdada.

See võimalik väärastus süsteemis ei saa kindlasti olla väga massiivne. Muu hulgas ei ole nii regulatiivselt kui ka kontsernijuhtimise seisukohast jätkusuutlik kogu rahvusvahelise kontserni seisukohalt lõpmatult kasumit vaid ühe tütarpanga bilanssi koguda. Pigem tähendab see dividendimaksete ja sellega kaasneva tulumaksu maksmise lükkumist. Eelmiste aastate kasvanud pangagruppide sisesed dividendimaksed on samuti vähemalt esialgu õõnestamas selle teoreetilise ohu tõenäosust tegelikus elus. Kuid elame-näeme. Esialgu ei ole alust väita, et pangad kasumilt makse ei maksaks. Pigem on nende makstud maksud olnud viimastel aastatel kogu majanduse võrdluses pigem üle keskmise. Kuid kindlus praeguse süsteemi sujuvast toimimisest selle nurga alt saabub pigem tulevastel aastatel. Seda muidugi eeldades, et majandus normaalselt areneb.

Millal on II pensionisammas kasulik?

Avaldatud: 17. juuni 2014 | Kommenteeri

Demograafia, solidaarsuse ja tootluse mõju

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Alates II samba loomisest tõuseb aeg-ajalt küsimus, kas see on loodud ainult pankade nuumamiseks ning kas inimestel oleks kasulikum jätta oma sotsiaalmaks I sambasse. Fondihaldurite kõrged tasud ja fondide madalad tootlused söövat ju kogu raha ära ning pensioniks ei jää midagi alles. Järgnevalt analüüsin, mis tingimustel on II sammas inimese jaoks kasulik.

Algselt lihtsana tundunud teema osutus kokkuvõttes suhteliselt keeruliseks. Nüansse ja detaile on palju ning oht nendesse ära uppuda on suur. Toon kolm punkti, mis tunduvad olulisimad – demograafia mõju, solidaarsuse mõju ning tootluse ja pensioniindeksi võrdlus

1. Demograafia mõju

I sammas toimub jooksval finantseerimisel, mis tähendab, et pensioni suurus sõltub laekuvast sotsiaalmaksust. Lihtsustatud võrrandina saab seda väljendada järgmiselt:

pension = (töötajate arv × keskmine palk × maksumäär)
pensionäride arv

II sammas toimub ette kogumise põhimõttel ehk iga inimene kogub enda jaoks ise pensioni. Pensioni suuruseks kujuneb:

pension = kogumisperiood × individuaalne palk × maksemäär
pensionil oleku periood

Puhta demograafilise mõju leidmiseks on eeldatud, et puuduvad inflatsioon, palgakasv ja investeerimistootlus ning maksumäär ei muutu ajas. Kasutades rahandusministeeriumi ja Eurostati rahvastikuprognoose (vt järgnev joonis), saab võrrelda I ja II samba pensionivalemit erinevates demograafilistes olukordades.

Arvutuste baasandmeteks on võetud 2013. aasta, mil I samba pensionideks maksti välja 1428 miljonit eurot. Jagades selle summa pensionäride arvuga saame keskmiseks pensioniks (sh töövõimetus-, toitjakaotus- ja erinevad soodustingimustel pensionid) 289 eurot kuus. Jagades sama summa töötajate arvuga, pidi iga töötaja keskmiselt maksma 192 eurot kuus ühele pensionärile.

Prognooside kohaselt on Eesti rahvastik enam vähem vananemise haripunktis 2050. aastal, mis tähendab, et töötajate arvu ja pensionäride arvu suhe on madalaim. Kui eeldada, et pensionär saaks endiselt sama palju raha kätte (289 eurot), siis pensionide kulu suureneks 1577 miljoni euroni, kuna pensionäride arv on oluliselt suurem. Ehk iga töötaja peaks maksma pensionäridele keskmiselt 248 eurot kuus.

Aasta	2013	2050
Töötajate arv	621000	530000
Pensionäride arv	411000	454000
Pensionide kulu 2013 (milj EUR)	1428	1577
Iga pensionär sai kuus	289	289
Iga töötaja maksis pensionideks ühes kuus	192	248
Maksukoormuse tõus töötaja kohta	x	29,4%

Eelnev näide selgitab, et ainult demograafiat arvestades tuleb jooksval finantseerimisel põhineva süsteemiga sama suure pensioni maksmiseks suurendada makse umbes 30% võrra või siis alternatiivina leppida 30% madalama pensioniga.

II samba pensioni valemis demograafiline mõju sellisel kujul puudub. Inimese pension sõltub eelkõige tema enda individuaalsest sissetulekust ja kogumisperioodist.

Näitest võiks järeldada, et individuaalne kogumine on rahvastiku vananemise protsessi valguses tunduvalt parem, kuid ei tohi unustada, et pensionisüsteemis ei osale ainult täistöövõimega inimesed. Riigil on kohustus tagada sissetulek ka neile, kes ei ole võimelised täies mahus töötama või kelle palk on olnud liiga väike piisavaks pensioniks. Seetõttu on hädavajalik, et süsteemis oleks ka teatud solidaarsust ning seda rolli peab täitma I sammas.

2. Teises näites võrdlen 4% sotsiaalmaksu saatust I ja II sambas.

Kumb oleks inimese jaoks kasulikum – kas jätta see 4% I sambasse, mis on solidaarne, või suunata II sambasse?

Lihtsustatult on I samba pensionivalem järgmine:

pension=baasosa+(aastakoefitsiendid+staažiaastad)×aastahinne

Baasosa ja aastahinde väärtused on kõigil inimestel samad. Staažiaastaid koguti kuni 1999. aastani ja edaspidi asendus see aastakoefitsiendiga. Isiku aastakoefitsient on võrdne tema eest makstud sotsiaalmaksu ja Eesti keskmise sotsiaalmaksu suhtega ning see arvutatakse välja iga kalendriaasta kohta. Ehk kui inimene saab täpselt Eesti keskmist sotsiaalmaksuga maksustatavat palka, on tema aastakoefitsient 1,kui saab pool sellest, siis on koefitsiendiks 0,5.

Kui inimene on liitunud II sambaga, siis ei maksta tema eest enam kogu sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa (20%) I sambasse, vaid ainult 16%. Ülejäänud 4% suunatakse II sambasse, millele lisandub individuaalne panus 2%. Kuna osa sotsiaalmaksu enam ei jõua I sambasse, siis saab inimene ka selle võrra (1/5 võrra) vähem pensioniõiguseid I sambas. Ehk siis keskmise palgaga inimene ei saa enam aastakoefitsienti 1, vaid saab 0,8 ja poole keskmise palgaga inimene saab 0,5 asemel 0,4.

2013. aastal oli aastahinde väärtuseks 4,72 eurot, mis teeb keskmise palgaga isiku 4% väärtuseks ühes kuus 4,72 X (1-0,8)= 0,94 eurot. Eeldusel, et puuduvad inflatsioon, palgakasv ja ka demograafilised muutused, saab öelda, et selle 4% mõju I samba pensionile on keskmiselt 0,94 eurot kuus kogu tema pensionil oleku aja jooksul (hetkel umbes 20. aastat).

2013. aastal oli keskmine sotsiaalmaksustatud palk 850 eurot. Juhul kui inimene on liitunud II sambaga, siis tema keskmine 4% rahaline väärtus on 850 X 4%=34 eurot. 20. aastase väljamaksete perioodi juures tähendab see 34/20=1,7 eurot kuus.

Seega keskmise palgaga inimene saab II sambas 4% eest 80% suuremat pensionit kui I sambas. Sõltuvalt väljamaksete perioodist võib see erinevus olla kas suurem või väiksem. Oluline on veel märkida, et protsentuaalne erinevus on sama kõikide palkade suuruste juures, erinevus on ainult absoluutväärtuses.

Sellise erinevuse põhjuseks on suur solidaarsus I sambas – ligi pool I samba pensionikuludest läheb solidaarselt ümberjagamisele.

3. Palgakasvu, tootluse ja inflatsiooni mõju

Eelmised kaks punkti näitasid, et demograafilisest ja solidaarsest aspektist on töötavale inimesele II sambaga liitumine kindlasti kasulik. Samas oli nende näidete puhul eeldatud, et palga kasv, tootlus ja inflatsioon puuduvad. Viimases punktis vaatakski nende mõju 4% sotsiaalmaksule I ja II sambas.

I sambas kasvab aastahinde väärtus pensioniindeksi ja II sambas tootluse võrra. Seega 4% sotsiaalmaksu rahalise väärtuse erinevus kummaski süsteemis ei muutu kui kehtib võrdus:

0,2×THI(tarbijahinnaindeks)+0,8×sotsiaalmaksulaekumise kasv = tootlus

Lüües selle võrrandi veel omakorda komponentideks saame lihtsustatult (kõik tegurid on kujul 1+muutus):

0,2×THI+0,8×THI×reaalpalga kasv×töötajate arvu muutus = THI×reaaltootlus

Välistades siin näites demograafilised muutused võime eeldada, et töötajate arv ei muutu ning taandades võrrandist ka THI, saame uueks valemiks:

0,2+0,8×reaalpalga kasv = reaaltootlus

Selle valemi põhjal saab eeldada, et kui demograafia ei muutu ja reaalpalga kasv on pikaajaliselt 2% aastas, siis reaaltootlus võib samal ajal olla mõnevõrra väiksem ehk 1,6%, ilma, et raha väärtus kasvaks I sambas kiiremini.

Reaalpalga kasv	Reaaltootluse kasv
0,0%	0,0%
1,0%	0,8%
2,0%	1,6%
3,0%	2,4%
4,0%	3,2%
5,0%	4,0%

Kokkuvõtteks

Eelnevalt on toodud kolm peamist tegurit, mis on olulised I ja II samba võrdluses. Tegemist on siiski teatud määral lihtsustatud näidetega ning ega keegi ei tea täpselt milline on aastal 2050. töötajate ja pensionäride suhe, milline on pensionivalem, pensioniindeks, vahepealne majanduskasv jne. Kuid eeltoodu peaks siiski näitama, et II sammas on siiski pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks oluline ja tööl käiva inimese jaoks kasulik.

Kokkuvõtvalt on allpool toodud kolme eelneva punkti koondmõju. Siinkohal on toodud ainult tulemus, kuid arvutuste eeldused on kõik samad, mis eelpool. Koondmõju on taandatud reaaltootluse ja reaalpalga võrdlusele.

Reaalpalga kasv	Reaaltootluse kasv
0,0%	-3,7%
1,0%	-3,0%
2,0%	-2,2%
3,0%	-1,5%
4,0%	-0,8%
5,0%	-0,1%
6,0%	0,6%

Ehk siis kui II samba fondide reaaltootlus on pikaajaliselt 0%, peab reaalpalga kasv ületama 5%, et individuaalses vaates muutuks inimese jaoks 4% sotsiaalmaksu II sambas kahjulikumaks kui I sambas.

Vaadates reaalpalga kasvu ja reaaltootlust perioodil 2002-2013, siis tegelikult on olukord olnud üsna selle piiri lähedal – reaalpalga kasv – ca 4,5% ja reaaltootlus 0% aastas. Arvestada tuleb, et sellel perioodil oli üks ajaloo suurimaid finantskriise ning puudus oluline demograafiline mõju. Tulevikus võib siiski eeldada, et reaalpalga kasv jääb keskmiselt madalamaks kui 4,5% ning reaaltootlus on keskmiselt kõrgem kui 0%.

Miks töötab Eestis valitsussektoris suhteliselt palju inimesi?

Avaldatud: 15. juuni 2014 | Kommenteeri

Külli Taro, Eesti Koostöö Kogu
Cerlin Pesti, Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna juhataja

Statistikas kasutatakse suhtarve kogu elanikkonda või tööealisse elanikkonda. Kuna Eestis on elanikke vähe, siis ka absoluutnumbrites väike riigisektor näib väikese elanike arvuga läbi jagades suhteliselt suur. Kui väikeriik soovib täita samu ülesandeid ja pakkuda oma elanikele samasuguseid avalikke teenuseid nagu oodatakse suurelt riigilt, siis nõuab see muu hulgas ka proportsionaalselt suuremat tööjõudu. Sellest tulenevalt ongi Eesti valitsussektori töötajate osakaal suhteliselt suur. Absoluutnumbrites võrreldes jääme enamikust võrdlusalustest riikidest siiski tahapoole. OECD võrdluse aluseks võetud andmebaasi alusel on Eestis üle 138 tuhande valitsussektori töötaja, Lätis aga näiteks üle 200, Leedus üle 300 ja Soomes üle 660 tuhande.

Valitsuse prioriteedid

Avaliku sektori töötajate arv on sõltuvuses valitsuse kulutuste prioriteetidest. Mida rohkem riik panustab tööjõumahukatesse valdkondadesse (nt haridus, tervishoid, kultuur), seda enam on ka riigipalgalisi töötajaid. Võrreldes teiste OECD riikide valitsussektori kulutuste jaotusega, panustabki Eesti keskmiselt rohkem just haridusse ja kultuuri.

Avaliku sektori töötajate arv sõltub ka sellest, kui palju ülesandeid eelistab riik ise täita ja kui palju on välja delegeeritud. Rahvusvahelise võrdluse järgi eelistab Eesti riik keskmisest enam teenuseid ise pakkuda ja vähem erasektorile delegeerida. See selgitab ka vajadust suhteliselt suurema arvu riigipalgaliste töötajate järele. Samas on näha, et üha enam suurenevad alltöövõtu kulud.

Pärand ja traditsioonid

Valitsussektori suurust mõjutab ka ajalooline pärand. Eelkõige traditsioon, milliste ülesannetega tegeleb riik, millega kolmas sektor (tugevas katoliikliku traditsiooniga riigis nt ka kirik), erasektor ja mis jääb üksikisiku vastutuseks. Eesti pidi hakkama saama totalitaarse riigi pärandiga, kus pea kõik töötajad ja ülesanded kuulusid avalikku sektorisse. Kuigi Eesti on taasiseseisvuse perioodil oma avaliku sektori töötajate hulka koguni ligi 3,5 korda vähendanud, võib see taust riigi ülesehitust ja ootuseid avalikule sektorile endiselt mõjutada. Me oleme näiteks oma õppeasutuste võrku (nii üld- kui ka kutsehariduses) ja haiglavõrku oluliselt koomale tõmmanud, ent puhtalt elanikkonna koguarvule tuginevad vajaduspõhised arvestused oleks ette näinud siiski veel radikaalsemaid reforme. Olemasolevat vähendada on keerulisem kui midagi uut vajaduspõhiselt üles ehitada või vajaduse suurenedes laiendada. Omad piirangud seab ka väikese rahvaarvu kohta suhteliselt suur territoorium ja regionaalse teenuste kättesaadavuse saavutamine.

Kuigi valitsussektori töötajate osakaal on Eestis suhteliselt kõrge, siis valitsussektori kogukulude osakaal SKPst on jällegi Euroopa Liidu keskmisest madalam. Eriliselt paistab Eesti silma üldiste valitsussektori teenuste väikese osakaaluga SKPst (COFOGi alusel). Eestis oli 2012. aastal vastav näitaja 3,6% ja see on Euroopa Liidus kõige madalam (EL27 keskmine näitaja 6,7%). OECD riikide keskmisest enam panustab Eesti jällegi kaitse, hariduse, kultuuri, avaliku korra ja julgeoleku ning majanduse valdkondadesse (siin pole arvestatud ainult tegevuskulusid, vaid kogukulusid).

Põhimõttelised muutused?

Kuna töötajate absoluutarvud on suured, siis saaksid märkimisväärsed muutused makrotasandil toimuda aga juhul, kui avalikus sektoris midagi põhimõtteliselt teistmoodi (struktuursed reformid, funktsioonide ümberkorraldamine) või vähem tegema hakataks (erasektorile/kolmandale sektorile delegeerimine). Valitsussektori hõive on üldiselt üsna püsiv suurus. Isegi hiljutistel kriisiaastatel, kui räägiti vajadusest avalikku sektorit kokku tõmmata, suuri ja järske muutuseid nii Eestis kui ka teistes OECD riikides ei toimunud.

Keskmise töötasu osas jääb Eesti kõigis võrreldavates gruppides OECD keskmisele alla (võrreldakse nii erinevaid positsioone (nt tippjuhid, keskastme juhid, nooremametnikud) kui ka ameteid (nt politseiametnik, tollitöötaja, õpetaja)). Isegi võttes arvesse riigi suhtelisi võimalusi (SKP inimese kohta) ning üldist palgataset (keskmine kõrgharidusega töötaja tasu), makstakse Eesti avaliku sektori töötajatele vähem palka kui teistes kõrgelt arenenud riikides.

Avaliku Teenistuse Faktileht

Loe pikemalt avaliku teenistuse ressursikasutuse analüüsist

Sõiduautode käibemaksumuudatuste eesmärk on õiglus ja efektiivsus

Avaldatud: 21. mai 2014 | Kommenteeri

“Maksumuudatustel on tavaliselt mitu eesmärki korraga. Ühtlasi on neid samaaegselt raske saavutada või raske mõista. Näiteks ebaõigluste vähendamine süsteemis võib tähendada halduskoormuse kasvu. Samuti võib selle lihtsustamine tähendada, et kõik ei taju muudatust võrdselt õiglasena. Rääkimata sellest, et muudatuse taga võib olla ka lihtne vajadus rahastada avalikke teenuseid, mis on üldiselt maksustamise tähtsaim eesmärk.”

Loe Risto Kaarna artiklit Ärilehes.