Riigiabi: võimalus ja vastutus

Avaldatud: 21. september 2015 | Kommenteeri

Anna-Liisa Aasrand fotoAnna-Liisa Aasrand, riigihangete ja riigiabi osakonna jurist

Riigiabi on viimasel ajal päevakorda tõusnud mitme ettevõttega seoses, näiteks Estonian Air, Tehvandi Spordikeskus, AS Eesti Teed ja Elron, aga ka tervishoiu rahastamise valdkonnas üldiselt. 2014. aastal anti Eestis riigiabi ligikaudu 175 miljoni euro väärtuses, mis on 2,3 korda rohkem kui aasta varem. Riigiabi andmine on pigem tõusutrendis, kui languses. Seetõttu on kohane selgitada põgusalt riigiabi andmise põhimõtteid ja korda ning seeläbi panna veel kord südamele, et igasuguste avalike toetuste jagamisel või saamisel peab olema väga tähelepanelik, et olla teadlik oma kohustustest ja vastutusest.

Riigiabi on riigi poolt antav rahaline või muu soodustusena antav toetus ettevõtjale, millega tekitatakse neile konkurentsieelis potentsiaalsete konkurentide ees. Konkurentsiseadus loetleb riigiabi andjateks riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu isiku, sealhulgas sihtasutuse, mittetulundusühingu, avalik-õiguslik juriidilise isiku või avaliku ettevõtja, kes otseselt või kaudselt kasutab riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse vahendeid riigiabi andmiseks. Seega võivad riigiabi anda lisaks riigiasutustele ka mitmed muud asutused, millel ligipääs riigi või kohaliku omavalitsuse vahenditele.

Riigiabi neli tingimust

Euroopa Liidus on riigiabi kui termin üsna ebaselgelt määratletud. Asjaolud, mis teevad toetusest riigiabi, leiab üldsõnaliselt Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklist 107. Sama artikkel sätestab ka riigiabi andmise põhimõttelise keelu. Lihtsustatult tuleb igasugust abimeedet käsitleda riigiabina, kui täidetud on neli järgmist tingimust: (1) abi antakse riigi vahenditest, (2) abi saaja saab eelise võrreldes oma potentsiaalsete konkurentidega, (3) abi antakse valikuliselt ja (4) abi omab mõju Euroopa Liidu kaubandusele ja konkurentsile. Riigiabiga on tegemist vaid siis, kui täidetud on kõik neli tingimust.

Näiteks abi, mida antakse küll valikuliselt riigi vahenditest, tekitades kindlale ettevõtjale eelise teiste ees, ei pruugi sellegipoolest olla riigiabi selle sõna juriidilises tähenduses. Kui sellise abi andmisega ei tekitata ka piiriülest konkurentsi moonutamist või ei mõjutata liikmesriikidevahelist kaubandust, siis ei saa toetust nimetada riigiabiks.

Näiteks kui kohalik omavalitsus annaks Valtu ujulale toetust, siis tõenäoliselt ei kvalifitseeru see riigiabiks, sest Valtu ujula ei meelita näiteks Läti või Soome ujulate kliente endale – siin puudub piiriülene konkurents. Samas tuleb ka taolistel juhtudel olla tähelepanelik, sest Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus on konkurentsi moonutamise osas võtnud väga range hoiaku ja rõhutanud korduvalt, et kui abimeede võib kasvõi potentsiaalselt mõjutada konkurentsi või kaubandust, loetakse riigiabi neljas tingimus pigem täidetuks.

Kuigi riigiabi andmine on põhimõtteliselt keelatud, eksisteerivad teatud erandid, kui kavandataval riigiabil on kasutoov mõju. Riigiabimeetmed võivad korrigeerida turutõrkeid ja seeläbi parandada turgude toimimist ja aidata kaasa Euroopa konkurentsivõime kasvule. Seetõttu on Euroopa Liidu institutsioonid välja töötanud terve rea riigiabi valdkonda reguleerivaid õigusakte, raamistikke ja juhiseid. Need selgitavad ja täpsustavad, kuidas, kui palju ja kellele tohib riigiabi anda. Kui selgub, et toetus osutub riigiabiks, peab järgmise sammuna välja selgitama, millised õigusaktid sellele abile kohalduvad. Seejärel tuleb tähelepanelikult jälgida kõikides asjassepuutuvates dokumentides paika pandud reegleid.

Tagasinõudmine

Riigiabi andmise reeglite rikkumise tagajärg on abi tagasinõudmine. Asja teeb aga keerulisemaks see, et Euroopa Kohtu hinnangul tuleb lisaks tagasinõudmisele nõuda abi saajalt ka intressi kogu aja eest, mil viimane sai ebaseadusliku riigiabi eelist nautida. Vastasel juhul võiks leida, et abi saaja kasutas raha „tasuta“ ja see tekitab juba iseenesest uue riigiabi olukorra. Lühidalt on riigiabi koos intressidega tagasinõudmise eesmärk taastada abi andmisele eelnenud olukord.

Seetõttu ei piisa, kui tagasi makstakse vaid saadud riigiabile vastav rahasumma. Siin ei ole ka vahet, kas tagasimaksmisest võib tekkida abisaaja maksejõuetus ning millised ebameeldivad tagajärjed see omakorda kaasa võib tuua. Näiteks Prantsusmaa vs Euroopa Komisjoni kaasuses tuli Prantsusmaal tagasi nõuda Marseille’ ja Korsika vahelise laevaühenduse teostamiseks antud toetus vaatamata riigi esitatud seisukohale, et see võib viia teenuseosutaja sundlõpetamiseni ja tekitada sotsiaalseid rahutusi, mis toovad kaasa Korsika territoriaalse ühendatuse katkemise maismaaga.

Riigiabi taotlemisel on oluline mõista, et Euroopa Kohtus korduvalt kinnitust leidnud hoolsa ettevõtja põhimõtte kohaselt peab abi saaja ise veenduma, et saab abi kooskõlas Euroopa Liidu reeglitega. Sellest tulenevalt on abi saajal tagasinõude korral väga piiratud võimalused keelduda saadud toetuse tagasimaksmisest. Sestap ei ole üldjuhul piisav vastuväide näiteks see, et ettevõtjal oli õiguspärane ootus abi seaduslikkuse kohta. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Sellest tulenevalt peab ettevõtja arvestama, et kui ta on riigiabi mingil põhjusel saanud ebaseaduslikult, võib ta ootamatult tagasinõude saada isegi näiteks 9 aasta pärast.

Riigiabi vältimine

Riigiabi olukorra tekkimist saab teatud juhtudel vältida, näiteks riigihanke korraldamise teel. Loogika peitub selles, et kui kõigil konkurentidel on samaväärne juurdepääs pakutavale hüvele või kui hüve kujutab endast vaid õiglast kompensatsiooni osutatud teenuste või täidetud ülesannete eest, siis võib leida, et tegemist ei ole eelise andmisega ettevõtjale. Sellisel juhul oleks täitmata üks neljast vajalikust riigiabi tingimusest.

Oluline on seejuures aga tõik, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt välistab riigihankemenetlus riigiabi olemasolu vaid siis, kui selle abil on võimalik valida välja pakkuja, kes on tõepoolest võimeline osutama teenust vähima kuluga. Nii avatud kui ka piiratud riigihankemenetluse läbiviimine võib suure tõenäosusega olla selleks otstarbeks sobiv. Samas ei saa olla kindel, et olukorras, kus menetluses osaleb ainult üks pakkuja, osutatakse riigile teenust vähima kuluga. Näiteks on võistleva dialoogi ja läbirääkimistega hankemenetluste puhul hankijatel võrdlemisi suur otsustusvabadus ning see võib piirata huvitatud ettevõtjate osalemist hankel. Sel põhjusel võivad viimatinimetatud menetlused riigiabi välistada vaid väga erandlikel juhtudel, mistõttu vajab iga selline olukord eraldi hinnangut.

Kokkuvõttes tuleb riigiabi andes mõista, et tegemist on keeruka valdkonnaga, mille reguleerimine on Euroopa Liidu ainupädevuses. Riigil on võimalik ühel või teisel moel ettevõtlust toetada, kuid  seejuures tuleb arvesse võtta kõiki kohalduvaid reegleid ning meeles pidada, et riigiabi kontseptsioon on ajas arenev. See tähendab, et meetmeid, mida varem ei peetud riigiabiks võivad siseturu arenedes muutuda mitte ainult (lubatavaks) riigiabiks, vaid lausa siseturuga kokkusobimatuks ehk keelatud riigiabiks. Vead, mis on tehtud riigiabi andmisel, võivad tagasilöögi anda ka kuni 10 aasta pärast arvates abi andmisest, kusjuures tulenevalt riigiabi tagasinõudmise reeglitest on ettevõtjal väga piiratud võimalused keelduda toetuse tagasimaksest. Seepärast tuleks riigiabi vaadata mitte kui imevahendit, vaid kui võimalust, millega kaasneb ka suur vastutus.

Pensionifondide valitsemistasud langesid

Avaldatud: 26. august 2015 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

T6nu-Lillelaid_DSC21682

Pärast rahandusministri määruse jõustumist on langenud kõigi kohustuslike pensionifondide valitsemistasud, keskmine valitsemistasu on praegu 1,24 protsenti.

Möödunud aastal muudeti määrust, mis reguleerib II samba pensionifondide valitsemistasude sõltumist pensionifondide varade väärtusest. II samba pensionifondide valitsemistasud sõltuvad edaspidi kõikide sama fondivalitseja valitsetavate pensionifondide mahtude summast erinevalt siiamaani kehtinud süsteemist, kus valitsemistasu sõltus ainult sama fondi mahust. Täpsemalt kirjeldasime muudatust ühes varasemas sissekandes.

Kuna määruse muudatuse tulemusel alanesid II samba pensionifondide valitsemistasud 2015. aasta augustis, siis on õige aeg üle vaadata määruse täpsem mõju. Allolevas tabelis on võrreldud pensionifondide valitsemistasusid 2014. aasta lõpus ja 2015. aasta augustis. Swedbanki kui suurima mahuga fondide keskmine valitsemistasu langes 1,31 protsendilt 1,00 protsendini. Järgnesid LHV ja SEB fondid, kus langus oli keskmiselt 0,21 ja 0,1 protsendipunkti. Nordea ja Danske kui mõnevõrra väiksemate mahtudega fondivalitsejate tasude langus jäi 0,04 protsendipunkti juurde. Loe edasi »

Riigiäriühingud sponsoreerivad mõõdukalt

Avaldatud: 27. juuli 2015 | Kommenteeri

Agris Peedu, rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler 

Agris-Peedu_1RP9589Viimastel aastatel on riigiäriühingud kasutatud neile lubatud toetuse jagamise võimalust mõõdukalt, möödunud aastal oli makstud toetuste summa vähem kui viiendik selleks lubatud piirist.

Rahandusministeeriumi riigivara osakonna koondatud statistika kohaselt toetasid riigiäriühingud aastatel 2010–2014 enim haridusvaldkonda 38,6 protsenti; sporti 32,7 protsenti, keskkonda 3,7 protsenti, piirkondlikku elu 2,2 protsenti. Muud toetused moodustasid kõigist toetustest 22,7 protsenti. Kokku andsid riigile kuuluvad äriühingud nendel aastatel toetusi ligikaudu 4,9 miljoni euro ulatuses. Sealhulgas toetused haridusele andsid kokku 1,9 miljonit eurot ja spordile 1,6 miljonit eurot.

Viimastel aastatel on kasvanud haridusvaldkonna toetamine ning omakorda vähenenud spordi toetamine.

Toetusi jagasid 2010.–2014. aastal kümme riigi äriühingut:

  • Eesti Energia AS summas 2,6 miljonit eurot;
  • AS Tallinna Sadam summas 1,37 miljonit eurot;
  • Riigi Kinnisvara AS summas 345 000 eurot;
  • Lennuliiklusteeninduse AS summas 117 000 eurot;
  • AS Elering summas 206 000 eurot;
  • Eesti Loots AS summas 134 000 eurot;
  • AS Eesti Raudtee summas 89 000 eurot;
  • AS EVR Cargo summas 7000 eurot;
  • Vireen AS summas 7200 eurot;
  • AS Tallinna Lennujaam summas 14 300 eurot.

Seega on aktiivsemad toetuste maksjad kümme äriühingut. Ülejäänutel ei ole põhikirjades toetuse maksmise reegleid sätestatud, on sätestatud ühene keeld või siis on küll põhikirjaga toetuste maksmine lubatud, aga viimastel aastatel ei ole seda võimalust praktikas kasutatud.

Tulebki meenutada, et riigivara seaduse kohaselt võib riigiäriühing toetusi maksta ja annetusi teha üksnes siis, kui see aitab kaasa äriühingu tegevus- ja finantseesmärkide saavutamisele ning põhikiri sisaldab toetuste maksmise korra, sealhulgas toetuste maksmise ja annetuste tegemise põhimõtteid, maksmise tingimusi, piirsummasid või -määrasid majandusaasta kohta ning otsuste tegemise korra.

Seadus täpsustab, et kalendriaasta jooksul võib riigi äriühing maksta toetusi ja teha annetusi kuni 1,5 protsendi ulatuses äriühingu kolme eelneva majandusaasta keskmisest konsolideeritud puhaskasumist. Teave makstud toetuste ja tehtud annetuste kohta avaldatakse äriühingu veebilehel kolme tööpäeva jooksul pärast otsuse tegemist ja see on veebilehel avalik vähemalt nelja aasta jooksul toetamise lõppemisest või annetuse tegemisest arvates. Toetava äriühingu veebilehel tuleb märkida toetuse saaja nimi või nimetus, toetuse summa ja toetamise põhjendus. Seega saab toetuste saajate ja summadega tutvuda nende äriühingute kodulehtede kaudu (vaata näiteks asjaomast jaotust Eesti Lootsi, Eesti Energia või Riigi Kinnisvara AS-i koduleheküljel).

Kui näiteks 2014. aastal võisid riigiäriühingud maksta toetusi kokku 4,2 miljoni euro eest, siis tegelikkuses kasutati seda võimalust üksnes 18,2 protsendi ulatuses. Viimati jagati toetusi sellises ulatuses 2007. aastal. Võrdluseks jagasid näiteks 2012. aastal riigiäriühingud toetusi 39,9 protsendi ulatuses ja 2011. aastal 35,1 protsendi ulatuses seaduses sätestatud piirmäärast. Seega on viimastel aastatel kasutatud toetuse jagamise võimalust kasutatud üksnes mõõdukalt. Samuti on märgata, et äriühingud on uuendanud oma toetuse jagamise põhimõtteid, näiteks enam rõhutanud vastutustundlikkust ning piirkondliku elu ja hariduse valdkonda.

Riigiettevõtete poolt toetuste jagamine ehk sponsorlus on rahandusministeeriumil teemana kaardistatud osaluspoliitika rohelises raamatus, mille valitsus kiitis heaks tänavu juulis, ning osaluspoliitika valges raamatus, mis valmib käesoleva aasta lõpus. Rohelises raamatus tõstatasime kaks küsimust:

  • Kas kehtestada valdkonnad, millele riigi osalusega äriühing tohib toetust anda (vt nt koalitsioonileppes sport, kultuur)?
  • Kuidas muuta toetuste maksmine veelgi läbipaistvamaks?

Nendele küsimustele otsitakse vastust viidatud valges raamatus. Eestil on tegutsevaid riigi äriühinguid kokku 34, millest 27 on riigi ainuomanduses.

Et võrrelda Eestis kehtestatud toetuste maksmise regulatsiooni teiste riikidega, uuris rahandusministeeriumi riigivara osakond Soome, Rootsi ja Norra äriühingutes osalemise põhimõtteid. Nimetatud riigid on eesrindlikumad ja aktiivseimad riigi osaluspoliitika kujundajad rahvusvaheliselt, sealhulgas osalevad väga aktiivselt Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) soovituste ettevalmistamises, mistõttu on neid riiki kõige parem hea tava eeskujuna kasutada.

Analüüsi tulemusena tuleb tõdeda, et Soome, Rootsi ega Norra enda osalusega äriühingute sponsorluspoliitikat ega toetuste maksmise korda ei reguleeri. Piiranguid ei ole seatud ei õigusaktide ega poliitikadokumentidega. Ainuke konkreetne sponsorlust käsitlev nõue on Soomes seotud aruandlusega, kus valitsuse kinnitatud osaluspoliitika üks osa käsitleb sotsiaalset vastutust ja vastavat aruandlust. Selles aruandluse blokis eeldatakse muu hulgas ülevaate andmist äriühingu antud toetustest. See peab hõlmama toetuste maksmise põhimõtete kirjeldust ning makstud toetusi sihtgruppide kaupa, näiteks lapsed ja noored; teadus- ja haridustegevus; kultuur; sport; poliitika; kodanikuühiskond ja keskkonnakaitseorganisatsioonid.

Loe veel riigi osaluste valitsemisest rahandusministeeriumi koduleheküljelt.

Maksuameti õigustest mustade ja ka roosade prillideta

Avaldatud: 24. juuli 2015 | Kommenteeri

Dmitri Jegorov, rahandusministeeriumi maksupoliitika asekantslerDmitri-Jegorov_1RP0251

Tavakodanik Eestis maksuametnikku reeglina ei näe ega kuule, totaalset kontrolli maksuhaldur ei harrasta ega oma selleks õigusi. Ometi on maksuhalduri töö meil OECD andmetel liikmesriikide seas efektiivseim. Nii võiks ka edaspidi olla – seda nii maksu- ja tolliameti (MTA) vähese märgatavuse kui ka tema tõhusa töö mõttes. Ideaalses riigis ei oleks maksukontrollil kohtagi – maksuamet oleks vaid pangakonto, kuhu laekuvad maksud, ja paar-kolm infoliini töötajat. Kuigi see pole täiesti realistlik, võiks siiski püüelda selle poole.

Maksukorralduse seaduse eelnõu on tekitanud põhjendamatult palju müüte, mistõttu on vaja selgitada, millist probleemi see lahendab. Üldiselt võib kinnitada, et tegemist on kas praeguste õiguste täpsustamise või mõne õiguse kohendamisega, et see vastaks seaduse mõttele ja eesmärgile. Jutt maksuhalduri volituste jõulisest laienemisest ei vasta tõele.

Näiteks on tekkinud küsimusi ennetavast kontrollist. Kõigepealt tuleb täpsustada, et õigus tegutseda õigusrikkumise ärahoidmiseks on MTAl praegu olemas, kuid ainult tolli valdkonnas, näiteks pagasi ja postisaadetiste kontroll, kus konkreetset rikkumist ei olegi ette teada, maksumenetluses aga mitte. Maksupool tegeleb seega suuresti tagajärgedega. Mõnikord ei anna see enam mingit tulemust. Nt ei ole võimalik tõhusalt kontrollida väliüritusel külastajate arvu või töötajate korrektset vormistamist kuu-poolteist hiljem, kui üritus on ammu läbi. Samas ei luba seadus ja ka Riigikohtu suunised maksumaksjat sellega liigselt koormata, kui võimalik on piirduda tavapärase ehk tagantjärgi kontrolliga. Siis peab maksuamet põhjendama selle võimatust.

Amet teatab vaatlusest ette

 

Palju poleemikat tekitavad vaatlused. Vaatluse võrdlemine jälitusega on eksitav. Ükski vaatlus ei ole varjatud – ametnikud on vormis, nähtavad ja peavad vaatlusest isegi ette teatama koos põhjendusega, v.a kui see on kiireloomuline või ohustab vaatluse eesmärki. Ent ka siis peab eesmärki kasvõi tagantjärgi kirjalikult selgitama. Vaatluse eesmärk on reeglina ettevõtluseks soetatud vara kasutamise kontroll – kas see on ikka ettevõtluses või hoopis makse tasumata erakasutusse läinud. Ka on vaatlus vajalik, et veenduda, et kauba ost-müük on reaalne tehing, mitte pelgalt dokument, millega tekitatakse fiktiivset käivet ümbrikupalga maksmiseks. Väited isiklikku ellu tungimisest on seega põhjendamatud, sest tegu on ettevõtluse vara sihipärase kasutamise kontrolliga. Oleks hea meel, kui lõppeks paanika külvamine koju trügimisest: MTAl pole selleks õigust ega ole ka tulevikus, ka siis, kui elukohas toimub majandustegevus. Kodu on puutumatu.

Vaatlus ise ei ole uus õigus – see on kehtivas seaduses koos piirangutega, mida MTA teha ei tohi, näiteks avada lukustatud ruume, läbi otsida. Eelnõu lahendab vaatluse puhul vaid ühe valge laigu. Kehtiva seaduse tähtinäriv tõlgendamine viib arusaamani, et ettevõtte vallasvara kontroll on võimalik kas ainult majandustegevuse kohas või siis, kui vara on antud kolmandale isikule, mitte aga siis, kui maksumaksja ise viib vara ettevõtte tegutsemiskohast ära. See on aga ebaloogiline, sest erinevalt kinnisvarast on ettevõtte vallasvara võimalik kasutada ükskõik kus.

Sideettevõtetele saaks teha üksikpäringuid  

Sideteenuse osutajatelt info küsimine on ka avalikkusele muret tekitanud. Kinnitan, et see ei puuduta eraisikuid, suhtluse sisu teada ei saa ega saa valimatult masspäringuid teha. Seadus paneb ranged piirid sellele, millist infot saaks küsida – mis liiki leping (telefon, internet) on kelle nimele sõlmitud, kes tasub tarbitud teenuste eest ning kes on märgitud sideteenuse kasutajateks. Sedagi tuleb esmalt küsida maksumaksjalt endalt ning kui sealt ei vastata, siis alles sideettevõttelt. Ja info küsimist peab MTA sideoperaatorile kirjalikult põhjendama.

Infot on vaja nt siis, kui töötajateta äriühingu nimele on vormistatud mitu telefoni- või internetilepingut või on paberite järgi büroona kasutatavas eluruumis füüsilise isiku nimele vormistatud liitumislepingud, s.h kaabel-TV. On olnud ka juhtumeid, kus ostu-müügi tehingute kontrollimisel ei ole üks pool, kelle kohta on teada vaid telefoninumber, kättesaadav ei äripartnerile ega maksuhaldurile.

Viimaks vajab ümberlükkamist väide, et üllatusi pakkunud kooskõlastamine on mingil põhjusel meelega sätitud kesksuvele. Esimest korda toodi teema avalikkuse ette koos pressiteatega juba veerand aastat tagasi aprillis, kus kooskõlastamisele saadeti väljatöötamiskavatsus, milles kõik need teemad olid detailideni lahti kirjutatud.
Kokkuvõttes saab maksuamet maksuraha kogudes kõige paremini hakkama siis, kui seadused on selged ja üheselt mõistatavad. Praegune eelnõu ei piira ettevõtlusvabadust, vaid aitab kaasa sellele, et keskkond äritegevuseks oleks kõikidele võrdselt soodne.

Tekkinud küsimustele saab vastuseid maksukorralduse seaduste muudatuste teemalehelt.

Kas Eesti riik peaks sekkuma palgaläbirääkimistesse?

Avaldatud: 5. juuni 2015 | Kommenteeri

Madis Aben, rahandusministeeriumi analüütik. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

ÄP 2.6.2015: „Äripäeva hinnangul tuleb alampalk kaotada: see on seisukoht, mida oleme järjepidevalt kaitsnud juba 2002. aastast saadik /…/ ettevõtlikult meelestatud inimesed usuvad nagu Äripäevgi, et turg on ise kõige parem palkade reguleerija, mistõttu peale harjumuse argumendi puudub tegelikult tarvidus palku administratiivses korras paika panna.

See seisukoht ei ole Eestis ilmselt unikaalne. Samas on räägitud lähiaastate perspektiivis ka 1000 eurosest alampalgast. Järgnevalt küsimuste–vastuste vormis mõned selgitused, mis aitavad anda alampalga ümber käivale diskussioonile adekvaatsema raamistiku.

Miks peaks riik üldse sekkuma töötaja ja tööandja suhetesse?

Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne väidab, et „Eesti ei ole ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta art 4 lg 1 ehk sätet, mis tunnustab töötajate õigust saada sellist töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme. Samas on Eesti suhtes kehtiv majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, mille art 7 järgi riigid kohustuvad võtma meetmeid, et töötajatele oleks tagatud õiglane töötasu, mis tagab nende ja perekondade äraelamise.“

Seega peetakse kaasaegses tsiviliseeritud ühiskonnas töötingimusi, kaasa arvatud minimaalset töötasu, sedavõrd oluliseks inimõiguse komponendiks, et seda ei saa jätta puhtalt iga konkreetse töölepingu osapoolte läbirääkimiste küsimuseks. Põhjuseks on eeldus, et tööandja ja töövõtja läbirääkimispositsioonid ei ole võrdsed.

Miks peaks Eesti riik sekkuma töötaja ja tööandja suhetesse?

Põhiseaduse § 29 ütleb, et „Töötingimused on riigi kontrolli all“ ja põhiseaduse kommenteeritud väljaanne selgitab, et „Tuginedes PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõttele /…/ peaks minimaalne töötasu olema selline, et see tagaks täisajaga tööd tegevale inimesele ja ta perekonnale inimväärse äraelamise.“

Selle taustal kõlavad kõik üleskutsed kaotada alampalk põhiseaduse sätete üle arutamisena ja sellisena peaks neid ka serveerima. Lähtudes kehtivast põhiseadusest ja tunnistades töötajate nõrka esindatust ametühingutes ning madalat kaetust kollektiivlepingutega, on seadustatud töötasu alammäär valitsuse kõige otsesem poliitikameede nõrgas läbirääkimispositsioonis olevate madalapalgaliste töötajate palgataseme mõjutamiseks.

Kuidas on alampalk reguleeritud Eestis?

Vastavalt töölepingu seaduse § 29 lõikele 5 „Vabariigi valitsus kehtestab määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära.“ Väljakujunenud tava põhjal võtab valitsus oma otsuse aluseks tööandjate ja ametühingute vahel kollektiivlepingu seaduse alusel sõlmitud kokkuleppe töötasu alammäära osas, mis laieneb ka ametühingutega mitte hõlmatud töötajatele.

Samas ei ole valitsusel otseselt seadusest tulenevat kohustust kehtestada töötasu alammäär täpselt tööandjate ja ametühingute kokkuleppe kohaselt. Selle kokkuleppe aluseks võtmise poolt räägib põhimõtteliselt asjaolu, et sellisel juhul vastab töötasu alammäär (koos kõigi tööjõumaksudega) Eesti praegusele majanduslikule reaalsusele, nii nagu tööandjad ja ametühingud seda näevad. Eelduseks on tööandjate ja ametühingute võrdne läbirääkimispositsioon ja adekvaatne analüütiline taustainfo. Arvestades ametühingulisuse ja kollektiivlepingutega kaetuse väga madala tasemega ei tarvitse see eeldus olla Eestis täidetud.

Kuidas on alampalk reguleeritud teistes riikides?

Valdavas enamikus ELi riikides on kehtestatud töötasu alammäär seadusega. Viimasena, alates 2015. aastast, kehtestati riiklikult sätestatud miinimumpalk ka Saksamaal (1473 eurot kuus Eurostati andmetel). Seaduse tasemel ei ole töötasu alammäära kehtestatud Austrias, Itaalias, Küprosel ja Skandinaaviamaades (Rootsi, Soome, Taani). See aga ei tähenda, et töötasu alammääras ei oleks nendes riikides üldse kokku lepitud, vaid need kokkulepped on ametühingute ja tööandjate vahelised ning valdkonnapõhised. Valitsuse sekkumine nendes riikides ei ole vajalik, kuna valdav osa töötajatest on kaetud kollektiivsete töölepingutega või laieneb nende kehtivus ka lepinguvälistele töötajatele.

Alates 2009. aastast kehtestati föderaalne miinimumpalk ka USAs ($7,25 ehk 6,53 eurot tunnis ja 1100 eurot kuus, kasutades 20.5.2015 kehtivat USA dollari ja euro vahetuskurssi 1,11). Rohkem kui pooltes osariikides on kehtestatud föderaalsest miinimumist kõrgem alampalga määr, mis on California osariigis näiteks $9 (minimaalne võrreldav kuupalk 1364 eurot).

Kuidas näeb Eesti alampalk välja rahvusvahelises võrdluses?

Joonisel 1 on OECD riigid reastatud miinimumbrutopalga suhte järgi mediaanpalka (pooled töötajad teenivad mediaanpalgast rohkem ja pooled vähem) ja Eesti puhul oli see suhe 2013. aastal veidi alla 40%. Aastatel 2014–2015 kasvas Eestis miinimumpalk keskmisest mõnevõrra kiiremini (vastavalt 10% ja 6,7%), mistõttu on praeguseks see suhtarv veidi paranenud. Joonisel puuduvad Skandinaaviamaad, kus üleriigilist seadusega kehtestatud miinimumpalka ei ole, kuid kus sisuliselt on miinimumtöötasu suhe keskmisesse ilmselt üle OECD keskmise. Perioodil 2007–2013 on märgatavalt miinimumpalga suhet riigi keskmisesse parandanud Läti, Poola ja Sloveenia.

Joonis 1. Miinimumpalga (bruto) suhe mediaanpalka 2007 ja 2013, protsentides

joonis1

Allikas: Minimum wages after the crisis: Making them pay, OECD 2015

Joonisel 2 on riigid reastatud miinimumpalga reaalse ostujõu järgi, kus rahaline miinimumpalk on korrigeeritud kohaliku hinnatasemega. Selles võrdluses jäävad Eestist tahapoole kolm OECD riiki: Mehhiko, Läti ja Tšiili. Suure osa erinevustest joonise erinevates otstes seletab ära keskmise palga ehk üldise elatustaseme erinevus, kuid oma roll on ka kehtestatud miinimumpalga suhtel keskmisesse.

Joonis 2. Bruto ja neto miinimumpalk 2013 riikide ostujõuga korrigeeritud hindades, USA dollarites
joonis2

Allikas: Minimum wages after the crisis: Making them pay, OECD 2015

Joonisel 3 on ELi riigid, kus kehtib riiklik miinimumpalk, reastatud miinimumpalga ostujõu alusel (punased tulbad) ja lisaks on toodud ka miinimumpalga nominaalsed tasemed (sinised tulbad). Märkimisväärselt madalam on Eestiga võrreldes miinimumpalga reaalne ostujõud vaid Rumeenias ja Bulgaarias. Kuna Eesti hinnatase on näiteks Läti ja Leeduga võrreldes mõnevõrra kõrgem, siis on Eesti miinimumpalga ostujõud vaid marginaalselt lõunanaabritest kõrgem.

Joonis 3. Nominaalne miinimumpalk ja selle ostujõud ELis 2015, eurodes ja hinnatasemega korrigeeritud eurodes.

joonis3

Allikas: Eurostat

Seega on Eesti miinimumpalk rahvusvahelises võrdluses küllaltki madal nii kohaliku keskmise palga suhtes kui ostujõu arvestuses.

Kuidas on Eesti alampalk keskmise suhtes ajas muutunud?

Eestis on miinimumpalga suhe keskmisesse palka sajandi algusest alates vahelduva eduga tõusnud ja viimastel aastatel on miinimumpalga kasv taas ületanud keskmise palga kasvu. 2015. aastal moodustas miinimumpalk riigi keskmisest 37% (2000. aastal 28%).

Tabel 1. Eesti keskmine palk ja töötasu alammäär 2000–2015, eurot kuus

Miinimumpalk Keskmine palk Miinimum
/keskmine %
2000 89 314 28
2001 102 352 29
2002 118 393 30
2003 138 430 32
2004 159 462 34
2005 172 514 33
2006 192 598 32
2007 230 720 32
2008 278 819 34
2009 278 781 36
2010 278 788 35
2011 278 831 33
2012 290 880 33
2013 320 948 34
2014 355 1000 36
2015 390 1050 37

Tööjõukulu, brutopalk, netopalk – mis on oluline?

Miinimumpalga eesmärk on garanteerida töötavale inimesele selline inimväärne sissetuleku tase, mis motiveeriks töötegemist. Töötaja seisukohast on oluline netopalk ja tööandja seisukohast palgakulu koos kõigi tööjõumaksudega. Nende kahe vahele jääb maksukiil, mis sisaldab nii tööandja kui töövõtja poolt tasutavaid makse. Praktikas käivad läbirääkimised valdavalt siiski brutopalga üle.

Tööandja minimaalse palgakulu tõstmine liiga kiiresti või liiga kõrgele võib vähendada töökohtade loomist või suurendada töötust ning sedakaudu hoopis halvendada väheste oskustega töötajate toimetulekut vähemalt lühikeses perspektiivis.

Samas võib miinimumpalga tõstmine ettevõtjate jaoks mugavast tasemest kõrgemale aidata pikemas plaanis kaasa ka positiivsetele muutustele majandusstruktuuris, sundides tootlikkust mitte tõstvaid firmasid turult lahkuma ning vabastades sedakaudu tööjõudu tootlikumate ettevõtete jaoks. Seetõttu on miinimumpalga tõstmine mitmetahuline ja keeruline küsimus, kuid tööjõukulude hüppeline tõstmine on igal juhul ebasoovitav.

Kui palju õnnestuks kohe (põhimõtteliselt) suurendada töötaja netopalka tööandja tööjõukulu tõstmata?

Lisaks miinimumpalga sätestamisele on riigil võimalik mõjutada töötaja netopalga suurust ka maksupoliitikaga. Näiteks võib miinimumpalga vabastada kõigist tööjõumaksudest, kaasa arvatud tööandja maksudest, kui tööjõukulu on miinimumpalga tasemel juba nii kõrge, et selle edasine tõstmine oleks majanduslikult põhjendamatu ja võiks mõjuda negatiivselt tööhõivele ka pikemas plaanis.

Tabel 2 illustreerib töötaja netopalga muutmise võimalusi praeguse alampalga maksuvabaks tegemise abil kõigist maksudest. Nagu näha, võiks tööandja palgakulu praegusega võrreldes suurendamata tõsta miinimumnetopalga praeguse 332 euro tasemelt 522 euroni ehk 57%.

Tabel 2. Netopalga suurendamise põhimõtteline võimalus

Praegu Töötasu alammäär maksuvaba
Miinimumpalk bruto 390 522
Tööandja palgakulu 522 522
Miinimumpalk neto 332 522

Arusaadavalt oleks sellisel jõulisel maksumuudatusel oluline negatiivne mõju maksulaekumistele, mida tuleks kompenseerida muude meetmetega. Selle näite mõte on illustreerida riigi põhimõttelisi võimalusi madalapalgaliste netosissetulekute suurendamisel ilma tööandja tööjõukulu suurendamata. Kuna selline lahendus tooks endaga kaasa praeguse maksupoliitika olulise ümberhindamise, siis vajab selle koondmõjude väljaselgitamine eraldi uuringut.

Kas palk ei peaks mitte kasvama koos tootlikkusega?

Palga (tööjõukulude) kasv ja tase nii majanduses tervikuna kui ühe ettevõtte tasemel peab vähemalt pikas plaanis vastama tootlikkuse arengutele. Samas on igas majanduses töökohti, kus tootlikkuse (reaalne toodang ajaühikus) kasvatamine on keeruline, kui mitte võimatu (juuksur, oboemängija orkestris …). Samuti leidub ilmselt paratamatult ka töökohti, kus tootlikkuse tase ei võimalda ka täistööajaga töötades inimväärseks äraelamiseks vajalikku sissetulekut. (See viimane on muidugi subjektiivne ja ühiskondliku kokkuleppe küsimus.)

Seetõttu ei ole miinimumpalga taseme määramisel esmaseks argumendiks madala lisandväärtusega töökohtade tootlikkus, vaid moraalsed ja sotsiaalsed kaalutlused. Alampalka tuleks käsitleda koos maksusüsteemi ja toimetulekutoetustega ühtse tervikuna, et töötamine ka objektiivselt madalapalgalistel ametikohtadel oleks majanduslikult motiveeritud ning perede sissetulekud kõigist tuluallikatest võimaldaksid inimväärset toimetulekut.

Millal võiks alampalk olla 1000 eurot?

Miinimumpalgast võib rääkida kas absoluutsetes ühikutes ehk eurodes või suhtelistes ühikutes ehk protsentides näiteks keskmisest palgast. Et arutelu miinimumpalga taseme üle eurodes oleks läbipaistev ja adekvaatne, tuleks lähtuda praegusest keskmisest palgatasemest ja selles võrdluses ei saa 1000 eurone miinimumpalk olla kuidagi reaalne.

Tuleviku osas peaks rääkima miinimumpalga suhtest aritmeetilisse keskmisesse või mediaanpalka ja selle soovitud arengutest, kuna keskmise palga arenguid me täpselt ei tea. Lisaks ei tasuks unustada maksupoliitika võimalusi minimaalse netopalga mõjutamisel, mistõttu võiks rääkida ka minimaalse netopalga suhtest keskmisesse netopalka – see oleks ehk kõige läbipaistvam arengu näitaja.

Kui aga siiski spekuleerida, millal võiks miinimumpalk Eestis olla 1000 eurot, siis võiks seda teha nii. Eeldades lähemaks kümneks aastaks umbes 6%st keskmise palga kasvu ning miinimumpalga ja keskmise palga suhte tõusmist praeguselt 40%-lt 50%-le võiks see aeg saabuda kümne aasta pärast (kui keskmine palk läheneb 2000 eurole).

Kas miinimumpalgal on veel mõjusid väljaspool tööturgu?

Töötasu alammääraga on juriidiliselt seotud vähemalt üks oluline asjaolu väljaspool tööturgu. Vastavalt Perekonnaseaduse § 101-le lõige 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kahe lapse eest on miinimumelatis seega võrdne alampalgaga. Kuna alampalk on kasvanud viimastel aastatel keskmisest palgast oluliselt kiiremini, siis on see raskendanud elatiskohustuse täitmist.

2015. aastal on hinnanguline mediaannetopalk Eestis 650 eurot (ei ole taandatud täistööajale, vaid arvestab palgatöötajate tegelikke sissetulekuid) ja kuna minimaalne elatiskohustus kahe lapse eest on töötasu alammäär ehk 390 eurot, siis jääks mediaanpalga teenijal enda vajaduste rahuldamiseks kätte 260 eurot. Pooltel palgasaajatel aga veelgi vähem. Selline elatiskohustus ei ole ilmselt proportsionaalne ja on elatiskohustusest kõrvalehoidmise oluline põhjus.

Kuna viimastel aastatel on miinimumpalk tõusnud oluliselt kiiremini kui keskmine ning praegust miinimumpalga madalat taset arvestades on tehtud mitmeid miinimumpalga jõulise tõstmise ettepanekuid (ametühingud küsivad alampalgaks 2016. aastal 488 ja 2017. aastal 609 eurot), siis tuleks miinimumelatis miinimumpalgast lahti siduda, et vältida elatiskohustuse mittetäitmise probleemi süvenemist.

Kas leidub argumente ka administratiivselt sätestatud alampalga vastu?

Siin võib välja tuua ühe majandusliku ja ühe moraalse argumendi. Majanduslikult peaks töötaja palk (palgakulu) vastama töötaja (piir)tootlikkusele ja administratiivselt kehtestatud tootlikkust ületav miinimumpalk oleks vastuolus vabaturuloogikaga. Samas tuleb meenutada, et miinimumpalga taseme määramisel ei ole esmaseks kriteeriumiks tootlikkus, vaid inimväärset äraelamist võimaldav sissetulek, mis motiveerib tööturul osalema. Seetõttu tuleb kaalutlustesse kaasata ka maksu- ja toetussüsteem.

Moraalselt võib pidada isikuvabadust piiravaks keeldu müüa oma tööjõudu odavamalt, kui kellegi teise (riigi, ametühingute …) poolt kehtestatud miinimumhind. Sellele probleemile objektiivset lahendust ei ole ja arutelu taandub riigi rolli üle töötingimuste kontrollimisel ja inimväärse äraelamise taseme määratlemisel.

Kreeka pääsemislootuse purunemine

Avaldatud: 27. aprill 2015 | Kommenteeri

Märten Ross, finantspoliitika ja välissuhete asekantsler

Kreekal oli lootust 2015. aastal troika programmist kenasti väljuda. Lootuse purustasid Kreeka ühiskonna ebarealistlikud ootused.

Kreeka viimase paari kuu negatiivses uudisvoos pole kõige kiuslikum see, et kõik tundub nii tuttav. Pigem on kiuslik see, et veel eelmise aasta septembris oli arutelu hoopis teises punktis. Siis oli olulisim hoopis küsimus: kas Kreeka väljub programmist „tervena” juba 2015. aastal? Või oleks ikka hea korraldada rahvusvaheline garantiilaen, mis annaks majandusreformi jätkamiseks kaudset tuge, kuid päris laenu ennast enam välja ei võetaks? Praegust kriitilist keskustelu toona pildil praktiliselt polnudki.

Sügisene optimism ei tähendanud seda, et kõik Kreeka majandusprobleemid oleksid olnud lahendatud. Ka mõningane rahastamisvajak oli igal juhul ennustatav. Kuid selle katmiseks eeldati Kreekal olevat juba piisavalt tugevusvaru, mis oleks võimaldanud vajamineva raha ise otse kapitaliturult laenata. Praktikas kajastus see meelsus Kreeka tunduvalt langenud intressides.

Mis toonast optimismi toetas? Peamiselt kolm tegurit. Esiteks oli Kreeka finantsseis viimastel aastatel sedavõrd kohanenud, et nii laenuteenindamise eelne eelarveline tulu-kulu kui ka välismajanduslik tasakaal olid aastatetagusest kriisist sisuliselt paranenud. Teiseks toetasid optimismi majanduse mõningase struktuurse paranemise märgid nii maksukogumises, ettevõtluskliimas ja majandusaktiivsuses kui ka teenuste ekspordis. Ülisuur tööpuuduski oli ilmselt saavutanud lae.

Kolmas toetav tegur oli (ja on siiani) seotud tõsiasjaga, et kuigi Kreeka riigi koguvõlg on erakordselt suur, on selle tagasimaksetingimused ja ajastus sellised, mis teevad sisulise laenuteenindamise koorma võrreldavaks teiste suure võlaga Euroopa riikide omaga. Näiteks Portugal ja Iirimaa on viimasel aastal mitte ainult tugiprogrammidest edukalt väljunud, vaid hakanud heade rahastamistingimuste toel IMF-ile kiiremini võlga tagasi maksma.

Joonis 1. 10-aastase tähtajaga riigivõla intressimäär.

 

Kr1

Järgmistel kuudel ei toimunud nende eeldustega tegelikult midagi märkimisväärset. Üksikasjades võib viidata mõnele taktikalisele veale, mis maksulaekumist uuesti nõrgendasid, ja mõnegi vajaliku reformi venimise märkidele. Need mured venitasid ka abiprogrammi rajal oleku kinnitamist IMF-is ja Euroopa Komisjonis. Kuid suures plaanis ei olnud neil otsest seost praeguse olukorraga. Peamiselt on viimaste kuude katastroofiliselt halvenenud likviidsusolukorra ajendanud seejärel tehtud poliitilised otsused, mille juuri võib küll leida ka viimaste aastate majandusarengust ja -poliitikast, kuid mis oleksid igal juhul olnud täiesti välditavad.

Neil juurtel on hulk harusid. Olulisim on see, et isegi praeguseks pole üldiselt aktsepteeritud, kuivõrd suurel määral olid Kreeka inimeste palgad ja ettevõtete kasumid enne kriisi seotud välismaalt võla võtmisega ning kuivõrd nõrk oli majanduse võime välisturul tooteid ja teenuseid müüa. Teisisõnu: siiani on arusaamatult palju mittemõistmist, et toonased tulud ja tarbimine ei olnud jätkusuutlikud.

Kreeka SKT oli kriisi alguses umbes 240 miljardit eurot. See oli tuluvoog, mis palgasaajate ja ettevõtjate vahel aastas jaotati. Ometi on raske leida põhjendust, miks oleks Kreeka SKT pidanud muutumatu majanduse struktuuri puhul olema oluliselt suurem kui Portugalil. Portugali rahvaarv on Kreeka omaga ligilähedane, kuid SKT oli ligemale 180 miljardit. Seejuures oli Portugali teenuste ja toodete eksport mahult isegi suurem kui Kreekal, kuigi ka Portugali tase oli Euroopa väikeste majanduste kontekstis ebanormaalselt madal.Kui sellest lähtuda, siis ei olnud palga- ja muude tulude, näiteks pensionide paari-kolmekümne protsendine langus üksnes loogiline, vaid vist ainus oodatav tulemus. Kuid meiegi teame, kuidas selline lihtne tõdemus haihtub, kui jutuks tulevad üksikisiku tulud. Siis ei ole majanduse üldise toimimise alusreeglid üleliia veenvad. Oma nahale lähemal on tunne, et varasem tulutase oli see õige (või vähemalt õigem) ning uus reaalsus on olemuselt ebaõiglane. Sestap ei olnud majanduse läinudaastane stabiliseerumine paljudele mingi märk majandusolukorra korrastumisest, vaid domineerima jäi kaotatu pärast tekkinud pettumus. Peab tunnistama, et kuigi eelarvepoliitika täpse rihtimise üksikasjade üle võib vaielda (muu hulgas: kas rahvusvaheline avalikkus andis Kreeka majandusele kohanemiseks liiga vähe tuge?), ei ole ka dogmaatilised suuremat nõudlust nõudvad üleskutsed selle põhilise lähtekoha mõistmisele kasuks tulnud.

Tõsi, see teadmine on kindlam tagantjärele, sest pärast aastaid kestnud buumi on ülehinnatuse tegelikku ulatust alati raske hinnata. Samuti oli kohanemisvajadus seotud majanduse võimega ennast sisenõudluselt ekspordile ümber suunata. Portugal ja Hispaania olid paraku ka selles edukamad. Kreeka võime majandust rohkem ekspordile suunata oli probleemide sügavuse tõttu väiksem. Mitmeti võib osutada reformide enda aeglusele, mis oleks olnud välditav. Ühtlasi ei saa muidugi alahinnata probleeme, mida tekitab kasvõi mingilegi üksmeelele tuginev endisest madalamate palkade ja pensionide kokkuleppimine. Kuigi kriisijärgsed aastad on tegelikult näinud ka olulisi muutusi Kreeka majanduses, suhtus laiem üldsus muutuste kiirusse ja tulemuslikkusse liiga optimistlikult.

Kokkuvõttes on viimase aja probleemsete suundumuste taustapõhjus Kreeka ühiskonna suutmatus ebarealistlikest ootustest üle saada. Seda, et inimestele tagataks buumiaegsele lähedane sissetulek, ei oodata isegi pikemas perspektiivis, vaid kohe. Paradoksaalsel kombel on aastate jooksul läinud raskemaks seda vastuolu ületada. Sellise olukorra püsides on Kreekast keeruline mingitki edu loota.

Joonis 2. Kreeka ja Portugali nominaalne SKP (miljonites eurodes).

Kr2

Joonis 3. Kreeka ja Portugali teenuste ja kaupade eksport (milj.EUR). Allikas: Eurostat

Kr3

Artikkel ilmus 27.04 Eesti Päevalehes.

 

Millistesse Eesti varadesse pensionifondid investeerivad?

Avaldatud: 14. aprill 2015 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

II samba varadest investeeritakse Eestisse riikidest kõige rohkem –  22 protsenti. Samas moodustavad 72 protsenti nendest investeeringutest hoiused ja arvelduskontod. Rahas on Eestisse tehtud investeeringud kokku 489 miljonit eurot, sellest kontod ja hoiused 350 miljonit eurot. Kuhu on investeeritud ülejäänud 139 miljonit?

Suurima osa sellest 139 miljonist eurost moodustavad erinevad Eestis registreeritud investeerimisfondid – 69 miljonit eurot (3,1 protsenti II samba koguvaradest). Sellest omakorda suurima osakaalu moodustab EfTEN Kinnisvarafond 44 miljoni euroga, kuhu peamiselt on investeeritud LHV fondide vara, kuid vähemal määral ka Nordea ja Danske fondide vara. Teine suurem Eestis registreeritud fond, kuhu pensionifondid investeerivad, on SEB Ida-Euroopa Võlakirjafond 16,5 miljoni euroga. Sinna on oma raha paigutanud ainult SEB pensionifondid. Loe edasi »

Kaks vaadet II pensionisamba tootlusele

Avaldatud: 1. aprill 2015 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Rahandusministeeriumis valmis märtsis järjekordne riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistika kokkuvõte. Kokkuvõtte rõhuasetus on küll eelkõige II ja III sambal, kuid kuna II sammas on I samba oluline osa, siis on põgusalt käsitletud ka I sammast. Statistika kokkuvõte on kättesaadav siit.

All järgneb selle kokkuvõtte põhjal tehtud ülevaade II samba tootlusest.

Statistika kokkuvõttes on vaadatud kahte liiki II samba tootlust. Esiteks fondiosakute puhasväärtusel NAV põhinev netotootlus (st tasud on juba maha arvatud) ja teiseks tootlust, mida on täiendavalt korrigeeritud rahavoogudega (eelkõige sissemaksetega II sambasse). Loe edasi »

Miks riigikassa võtab laenu ja ei emiteeri võlakirju?

Avaldatud: 27. veebruar 2015 | Kommenteeri

Kui palju on riigikassal raha ja võlakohustusi? (Ning muid korduma kippuvaid küsimusi.) 

Merle Wilkinson, rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja 

Kui suur on riigikassa võlg valitsussektori koguvõlast?
Eesti riigi eelarvepoliitika on pikka aega olnud konservatiivne. Valitsused on lähtunud tasakaalus eelarvepoliitikast: valitsussektori eelarve tulud ja kulud (sh investeeringud) on olnud enam-vähem tasakaalus. Konservatiivse eelarvepoliitika tulemusel on riigikassasse kogunenud finantsreservid ning võlakohustusi on võetud väikeses mahus.
Statistikas tuuakse reeglina välja riikidevahelised võrdlused valitsussektori võlakoormuse kohta ning tihti arvatakse, et kogu valitsussektori võlgnevus on riigikassa võetud. Tõsi, enamikus riikides on riigikassa suurim valitsussektori laenuvõtja ning kohalike omavalitsuste, sihtasutuste ja avalik-õiguslike isikute võlgnevus moodustab väiksema osa kogu valitsussektori võlakoormusest. Allolevas tabelis on toodud ülevaade, kuidas jaguneb valitsussektori sisene võlakoorumus Eestis.

2014. aasta III kvartali lõpul moodustas riigi 2 miljardi euro suurusest valitsussektori võlakoormusest riigikassa laenuportfell 533 miljonit eurot ehk 26,4%.
Riigi võlakohustuste hulka arvestatakse ka riigigarantii EFSF-i emiteeritud võlakirjadele (2014. aasta III kvartalis 501 miljonit eurot, 24,8% kogu keskvalitsuse võlast). Reaalselt ei ole Eesti EFSF-i võlakohustuste katteks raha maksnud.

 

Mis on riigikassa?
Riigikassa on rahandusministeeriumi väike osakond, kus töötab 13 inimest.
Riigikassa hoolitseb igapäevaselt, et riigiasutuste kõik maksed saaksid korrektselt tehtud ja informatsioon maksude, riigilõivude, trahvide ja muude tulude laekumise kohta jõuaks sekunditega õige riigiasutuseni. Riigikassa teenindab kõiki riigiasutusi, 59 sihtasutust, töötukassat, haigekassat ja Eesti Väärtpaberikeskust.
Riigikassa juhib riigi rahavoogusid, paigutab likviidsus- ja stabiliseerimisreservi vahendeid ning võtab vajadusel riigile laenu või emiteerib võlakirju. Riigikassa hoiab silma peal ka riigi potentsiaalsetel kohustustel. Erandjuhtudel antakse laenu riigiettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele või garanteeritakse nende võlakohustusi.

Graafikus on toodud riigikassa halduses olevate võlakohustuste ja finantsreservide, sh klientide –haigekassa, töötukassa, sihtasutuste – vahendite mahud aastalõpu seisuga viimase 10 aasta jooksul. Haigekassa ja töötukassa raha ühendati likviidsusreserviga alates detsembrist 2011 kuni juunini 2012. 2014. aasta lõpul ületasid riigikassa halduses olevad finantsreservid võlakohustusi 2,8 korda. 

02-rko-reserv-v6lg

 

Kui palju on riigikassas raha?
Riigikassa haldab riigi kahte finantsreservi – likviidsus- ja stabiliseerimisreservi.
Likviidsusreservi kasutatakse riigi igapäevase rahavoo juhtimiseks ja selle maht muutub igapäevaselt. 2014. aasta lõpul oli riigi likviidsusreserv 1,12 miljardit eurot.
Stabiliseerimisreserv on finantsreserv kriisiolukordadeks. Näiteks finantskriisideks, eriolukordadeks ja üldmajanduslike riskide vähendamiseks. Seda kasutatakse väga harva. Viimati võeti reservist kasutusele 224 miljonit eurot 2009. aastal. Stabiliseerimisreservi maht oli 2014. aasta lõpul 369 miljonit eurot.
Riigikassa kaks portfellihaldurit haldavad mõlemat reservi ja välishaldurite teenust ei kasutata.

03-reservide-maht

 

Miks ei võta riigikassa pikaajalisteks investeeringuteks laenu?
Riigi eelarvepoliitikast sõltub, kas riigile on vaja laenu võtta või mitte:

1. Riigikogu võtab vastu iga-aastase riigieelarve, mis koosneb tuludest ja kuludest (sh investeeringutest) ning finantseerimistehingutest.
2. Rahandusministeerium teeb riigieelarve põhjal rahavoo prognoosi, millest selgub, kas on vaja riigile laenu võtta või mitte.

Riigieelarve finantseerimist kavandatakse ühtse tervikuna, st sissetulekute (maksutulud, toetused, vara müük jm) arvel kaetakse väljaminekud (kulud, investeeringud jm). Rahavoo prognoosi alusel otsustab riigikassa, kas on vaja võlakohustusi võtta või mitte. Riigil ei ole otstarbekas investeeringute finantseerimiseks täiendavalt laenusummasid kasutusse võtta, kui riigieelarve koostamisel on arvestatud, et riigieelarve tulud ja toetused katavad nii kulusid kui ka investeeringuid.
2015. aasta riigieelarve ja 2015.–2018. aasta riigi eelarvestrateegia põhjal koostatud nelja-aastase rahavoo prognoosi kohaselt piisab riigi rahavoo juhtimiseks likviidsusreservist ning laenu võtmise vajadus puudub. Muidugi võib see muutuda, kui majandusarengu olukord erineb prognoositust või kui riigieelarve strateegias tehakse suuri muudatusi.
Riigi pikaajalise konservatiivse eelarvepoliitika tulemusel on riigikassas finantsreserve enam kui võlakohustusi. 2014. aasta lõpul oli riigikassa võlakohustuste portfell 525 miljonit eurot, samas kui finantsreservid ulatusid 1,5 miljardi euroni.
Riigikassa on europrojektide investeeringute kaasfinantseerimiseks võtnud 550 miljonit eurot pikaajalist laenu Euroopa Investeerimispangalt (EIB), kuid see laen võeti kasutusele alles siis, kui rahavoo juhtimise seisukohalt oli vaja riigi väljamaksete finantseerimiseks võõrvahendeid kaasata.
Graafikust on näha riigikassa võlakohustuste jääk, tagasi makstud ja võetud võlakohustuste summad aastate lõikes viimase 10 aasta jooksul ning prognoos aastani 2020.

 

Millest lähtub riigikassa riigile võlakohustuste võtmisel?
Riigi rahavoogude juhtimisel lähtutakse põhimõttest, et võlakohustusi võetakse siis, kui seda läheb vaja ning need makstakse tagasi niipea, kui seda on mõistlik teha. Juhul kui võtta igaks juhuks ennetavalt laenu või emiteerida võlakirju, kaasneks sellega riigile täiendav kulu, sest riigi makstavad laenuintressid on suurem kui vaba raha finantsturgudele paigutamiselt teenitav tulu.
Kui riigi rahavoogude finantseerimiseks on vaja võõrvahendeid kaasata, kaalub riigikassa erinevaid võimalusi riigile võlakohustuste võtmiseks (vt ka järgmist küsimust). Võlakohustuste võtmise vormi valikul lähtutakse sellest, mis on rahavoo vajaduste (vajaminev laenumaht ja sobilikum tagasimaksete tähtajalisus), võla kogukulu (intressid, teenustasud, valuutariski maandamine) ja finantsriskide (refinantseerimisrisk ja intressirisk) seisukohalt optimaalne.

Millised on riigikassa erinevad võimalused võlakohustuste võtmiseks?
Võlakohustusi on võimalik võtta nii laenu kui ka võlakirjade vormis. Laenuandjateks on rahvusvahelised investeerimispangad – Euroopa Investeerimispank (EIB), Põhjamaade Investeerimispank (NIB) või kommertspangad. Võlakirju saab emiteerida nii kohalikele investoritele Eestis kui ka rahvusvahelistel finantsturgudel tunduvalt suuremale investorite ringile.
Arvestades riigieelarve madalat finantseerimisvajadust, on siiani olnud mõistlik kasutada soodsat pikaajalist laenu EIB-lt. Võrreldes võlakirjade emiteerimisega hoitakse kokku teenustasudelt registripidajatele, reitinguagentuuridele ja võlakirjaemissioonide korraldajatele. EIB laen on paindlike ja soodsate tingimustega: pikk laenu väljavõtuperiood ja kuni 25 aastane tagasimaksetähtaeg ning võlakirjadest soodsam kogukulu (intress ja teenustasud).
Enamik Euroopa riike kasutab võlaportfelli juhtimiseks võlakirju. Võlakirjade emiteerimine on praktiline suuremahuliste võlaportfellide juhtimiseks, kui võõrvahendeid on vaja kaasata suurtes mahtudes nii olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks kui ka riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks. Väikese finantseerimisvajadusega (aastas 50–500 miljonit eurot) riikidel on otstarbekam kasutada laene ja suunatud võlakirjaemissioone.
Euroopa Keskpanga hiljutine otsus osta eurotsooni võlakirju mõjub positiivselt võlakirjade emiteerimisele. Lisandunud on üks suur „osta ja hoia“ investor. Samas peab silmas pidama fakti, et keskpangad ostavad võlakirju vaid järelturult (riik ei saa keskpangale otse võlakirju müüa) ning kuni 25% ulatuses emissioonist. Riigikassa jälgib pidevalt võlakirjade emiteerimise võimalusi, kui need osutuvad laenudest soodsamaks.

Tabelis on toodud erinevad võimalused võlakohustuste võtmiseks, mille vahel riigikassa valib:

06-v6imalused

 

Mis laenulepinguid on riigikassa sõlminud?
Riigikassa võlakohustuste portfellis on kaks laenu – 524 miljoni euro suuruse jäägiga laen EIB-lt ja 800 000 euro suuruse jäägiga laen Maailmapangalt. Maailmapanga laen võeti kasutusse 2000. aastal ning EIB laen kahes osas 2009. ja 2012. aastal finantskriisi keskkonnas. Laenude keskmine intressimäär on 1% ja kaalutud keskmine tagasimakseperiood on 6 aastat.
Arvestades riigi rahaliikumise kõikumist ning kohustust tagada raha olemasolu riigi igapäevasteks väljamakseteks, on riigikassa sõlminud pankadega arvelduskrediidi- ja valmisolekulaenude lepinguid mahus 620 miljonit eurot. Samuti sõlmiti 2014. aasta detsembris EIB-ga uus, 200 miljoni euro suurune laenuleping perioodi 2014–2020 europrojektide kaasfinantseerimiseks.

Kas riigikassa on emiteerinud võlakirju?
Eesti riik on riigikassa kaudu emiteerinud võlakirju kahel korral. 1993. aastal mahus 300 miljonit krooni seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004. Lisaks sellele emiteeris 2002. aastal Eesti riik rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot lunastustähtajaga 2007. aastal. Nende võlakirjade emiteerimise eesmärk oli refinantseerida juba võetud välislaene ning rahastada radarisüsteemide oste.

Riigi osalus ettevõtetes näitab langustrendi

Avaldatud: 26. veebruar 2015 | Kommenteeri

Tarmo Porgand, rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja

Riigi osalus ettevõtetes näitab langustrendi – seda suunda on teadlikult hoitud, eelkõige muutuvatest vajadustest ja majandussektorite arengustest lähtuvalt. Samas on riigil põhjuseid piiratud hulga riigiettevõtete omamiseks –  näiteks tulu teenimise eesmärgist julgeoleku tagamise ja muu avaliku huvini, kus erasektori oma initsiatiiv on tagasihoidlikum. Riigile kuuluvate äriühingute tegevust suunatakse üldistest põhimõtetest lähtuvalt, kuid iga konkreetne ettevõtete vajab oma eesmärki ning omanikuootusi ja nende väljatöötamisele on ka suund võetud.
Riigi osalus ettevõtluses on ka pärast masserastamise lõppemist 90ndate aastate lõpus pidevas dünaamikas. Riigiasutusena toiminud üksuseid muudeti äriühinguteks ning jätkus osaluste müümine (vt allolev graafik). Mõningane osaluste numbriline stabiilsus tekkis alates 2009. aastast, kuid ka seejuures on igal aastal toimunud muutused  – tegevusefektiivsuse tõstmiseks ühendati väikesed ühingud, müüdi mittestrateegilisi osalusi ja regulatsioonidest tulenevalt korraldati ümber ettevõtete tegevust. Loe edasi »