Millistesse Eesti varadesse pensionifondid investeerivad?

Avaldatud: 14. aprill 2015 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

II samba varadest investeeritakse Eestisse riikidest kõige rohkem –  22 protsenti. Samas moodustavad 72 protsenti nendest investeeringutest hoiused ja arvelduskontod. Rahas on Eestisse tehtud investeeringud kokku 489 miljonit eurot, sellest kontod ja hoiused 350 miljonit eurot. Kuhu on investeeritud ülejäänud 139 miljonit?

Suurima osa sellest 139 miljonist eurost moodustavad erinevad Eestis registreeritud investeerimisfondid – 69 miljonit eurot (3,1 protsenti II samba koguvaradest). Sellest omakorda suurima osakaalu moodustab EfTEN Kinnisvarafond 44 miljoni euroga, kuhu peamiselt on investeeritud LHV fondide vara, kuid vähemal määral ka Nordea ja Danske fondide vara. Teine suurem Eestis registreeritud fond, kuhu pensionifondid investeerivad, on SEB Ida-Euroopa Võlakirjafond 16,5 miljoni euroga. Sinna on oma raha paigutanud ainult SEB pensionifondid. Loe edasi »

Kaks vaadet II pensionisamba tootlusele

Avaldatud: 1. aprill 2015 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Rahandusministeeriumis valmis märtsis järjekordne riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistika kokkuvõte. Kokkuvõtte rõhuasetus on küll eelkõige II ja III sambal, kuid kuna II sammas on I samba oluline osa, siis on põgusalt käsitletud ka I sammast. Statistika kokkuvõte on kättesaadav siit.

All järgneb selle kokkuvõtte põhjal tehtud ülevaade II samba tootlusest.

Statistika kokkuvõttes on vaadatud kahte liiki II samba tootlust. Esiteks fondiosakute puhasväärtusel NAV põhinev netotootlus (st tasud on juba maha arvatud) ja teiseks tootlust, mida on täiendavalt korrigeeritud rahavoogudega (eelkõige sissemaksetega II sambasse). Loe edasi »

Miks riigikassa võtab laenu ja ei emiteeri võlakirju?

Avaldatud: 27. veebruar 2015 | Kommenteeri

Kui palju on riigikassal raha ja võlakohustusi? (Ning muid korduma kippuvaid küsimusi.) 

Merle Wilkinson, rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja 

Kui suur on riigikassa võlg valitsussektori koguvõlast?
Eesti riigi eelarvepoliitika on pikka aega olnud konservatiivne. Valitsused on lähtunud tasakaalus eelarvepoliitikast: valitsussektori eelarve tulud ja kulud (sh investeeringud) on olnud enam-vähem tasakaalus. Konservatiivse eelarvepoliitika tulemusel on riigikassasse kogunenud finantsreservid ning võlakohustusi on võetud väikeses mahus.
Statistikas tuuakse reeglina välja riikidevahelised võrdlused valitsussektori võlakoormuse kohta ning tihti arvatakse, et kogu valitsussektori võlgnevus on riigikassa võetud. Tõsi, enamikus riikides on riigikassa suurim valitsussektori laenuvõtja ning kohalike omavalitsuste, sihtasutuste ja avalik-õiguslike isikute võlgnevus moodustab väiksema osa kogu valitsussektori võlakoormusest. Allolevas tabelis on toodud ülevaade, kuidas jaguneb valitsussektori sisene võlakoorumus Eestis.

2014. aasta III kvartali lõpul moodustas riigi 2 miljardi euro suurusest valitsussektori võlakoormusest riigikassa laenuportfell 533 miljonit eurot ehk 26,4%.
Riigi võlakohustuste hulka arvestatakse ka riigigarantii EFSF-i emiteeritud võlakirjadele (2014. aasta III kvartalis 501 miljonit eurot, 24,8% kogu keskvalitsuse võlast). Reaalselt ei ole Eesti EFSF-i võlakohustuste katteks raha maksnud.

 

Mis on riigikassa?
Riigikassa on rahandusministeeriumi väike osakond, kus töötab 13 inimest.
Riigikassa hoolitseb igapäevaselt, et riigiasutuste kõik maksed saaksid korrektselt tehtud ja informatsioon maksude, riigilõivude, trahvide ja muude tulude laekumise kohta jõuaks sekunditega õige riigiasutuseni. Riigikassa teenindab kõiki riigiasutusi, 59 sihtasutust, töötukassat, haigekassat ja Eesti Väärtpaberikeskust.
Riigikassa juhib riigi rahavoogusid, paigutab likviidsus- ja stabiliseerimisreservi vahendeid ning võtab vajadusel riigile laenu või emiteerib võlakirju. Riigikassa hoiab silma peal ka riigi potentsiaalsetel kohustustel. Erandjuhtudel antakse laenu riigiettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele või garanteeritakse nende võlakohustusi.

Graafikus on toodud riigikassa halduses olevate võlakohustuste ja finantsreservide, sh klientide –haigekassa, töötukassa, sihtasutuste – vahendite mahud aastalõpu seisuga viimase 10 aasta jooksul. Haigekassa ja töötukassa raha ühendati likviidsusreserviga alates detsembrist 2011 kuni juunini 2012. 2014. aasta lõpul ületasid riigikassa halduses olevad finantsreservid võlakohustusi 2,8 korda. 

02-rko-reserv-v6lg

 

Kui palju on riigikassas raha?
Riigikassa haldab riigi kahte finantsreservi – likviidsus- ja stabiliseerimisreservi.
Likviidsusreservi kasutatakse riigi igapäevase rahavoo juhtimiseks ja selle maht muutub igapäevaselt. 2014. aasta lõpul oli riigi likviidsusreserv 1,12 miljardit eurot.
Stabiliseerimisreserv on finantsreserv kriisiolukordadeks. Näiteks finantskriisideks, eriolukordadeks ja üldmajanduslike riskide vähendamiseks. Seda kasutatakse väga harva. Viimati võeti reservist kasutusele 224 miljonit eurot 2009. aastal. Stabiliseerimisreservi maht oli 2014. aasta lõpul 369 miljonit eurot.
Riigikassa kaks portfellihaldurit haldavad mõlemat reservi ja välishaldurite teenust ei kasutata.

03-reservide-maht

 

Miks ei võta riigikassa pikaajalisteks investeeringuteks laenu?
Riigi eelarvepoliitikast sõltub, kas riigile on vaja laenu võtta või mitte:

1. Riigikogu võtab vastu iga-aastase riigieelarve, mis koosneb tuludest ja kuludest (sh investeeringutest) ning finantseerimistehingutest.
2. Rahandusministeerium teeb riigieelarve põhjal rahavoo prognoosi, millest selgub, kas on vaja riigile laenu võtta või mitte.

Riigieelarve finantseerimist kavandatakse ühtse tervikuna, st sissetulekute (maksutulud, toetused, vara müük jm) arvel kaetakse väljaminekud (kulud, investeeringud jm). Rahavoo prognoosi alusel otsustab riigikassa, kas on vaja võlakohustusi võtta või mitte. Riigil ei ole otstarbekas investeeringute finantseerimiseks täiendavalt laenusummasid kasutusse võtta, kui riigieelarve koostamisel on arvestatud, et riigieelarve tulud ja toetused katavad nii kulusid kui ka investeeringuid.
2015. aasta riigieelarve ja 2015.–2018. aasta riigi eelarvestrateegia põhjal koostatud nelja-aastase rahavoo prognoosi kohaselt piisab riigi rahavoo juhtimiseks likviidsusreservist ning laenu võtmise vajadus puudub. Muidugi võib see muutuda, kui majandusarengu olukord erineb prognoositust või kui riigieelarve strateegias tehakse suuri muudatusi.
Riigi pikaajalise konservatiivse eelarvepoliitika tulemusel on riigikassas finantsreserve enam kui võlakohustusi. 2014. aasta lõpul oli riigikassa võlakohustuste portfell 525 miljonit eurot, samas kui finantsreservid ulatusid 1,5 miljardi euroni.
Riigikassa on europrojektide investeeringute kaasfinantseerimiseks võtnud 550 miljonit eurot pikaajalist laenu Euroopa Investeerimispangalt (EIB), kuid see laen võeti kasutusele alles siis, kui rahavoo juhtimise seisukohalt oli vaja riigi väljamaksete finantseerimiseks võõrvahendeid kaasata.
Graafikust on näha riigikassa võlakohustuste jääk, tagasi makstud ja võetud võlakohustuste summad aastate lõikes viimase 10 aasta jooksul ning prognoos aastani 2020.

 

Millest lähtub riigikassa riigile võlakohustuste võtmisel?
Riigi rahavoogude juhtimisel lähtutakse põhimõttest, et võlakohustusi võetakse siis, kui seda läheb vaja ning need makstakse tagasi niipea, kui seda on mõistlik teha. Juhul kui võtta igaks juhuks ennetavalt laenu või emiteerida võlakirju, kaasneks sellega riigile täiendav kulu, sest riigi makstavad laenuintressid on suurem kui vaba raha finantsturgudele paigutamiselt teenitav tulu.
Kui riigi rahavoogude finantseerimiseks on vaja võõrvahendeid kaasata, kaalub riigikassa erinevaid võimalusi riigile võlakohustuste võtmiseks (vt ka järgmist küsimust). Võlakohustuste võtmise vormi valikul lähtutakse sellest, mis on rahavoo vajaduste (vajaminev laenumaht ja sobilikum tagasimaksete tähtajalisus), võla kogukulu (intressid, teenustasud, valuutariski maandamine) ja finantsriskide (refinantseerimisrisk ja intressirisk) seisukohalt optimaalne.

Millised on riigikassa erinevad võimalused võlakohustuste võtmiseks?
Võlakohustusi on võimalik võtta nii laenu kui ka võlakirjade vormis. Laenuandjateks on rahvusvahelised investeerimispangad – Euroopa Investeerimispank (EIB), Põhjamaade Investeerimispank (NIB) või kommertspangad. Võlakirju saab emiteerida nii kohalikele investoritele Eestis kui ka rahvusvahelistel finantsturgudel tunduvalt suuremale investorite ringile.
Arvestades riigieelarve madalat finantseerimisvajadust, on siiani olnud mõistlik kasutada soodsat pikaajalist laenu EIB-lt. Võrreldes võlakirjade emiteerimisega hoitakse kokku teenustasudelt registripidajatele, reitinguagentuuridele ja võlakirjaemissioonide korraldajatele. EIB laen on paindlike ja soodsate tingimustega: pikk laenu väljavõtuperiood ja kuni 25 aastane tagasimaksetähtaeg ning võlakirjadest soodsam kogukulu (intress ja teenustasud).
Enamik Euroopa riike kasutab võlaportfelli juhtimiseks võlakirju. Võlakirjade emiteerimine on praktiline suuremahuliste võlaportfellide juhtimiseks, kui võõrvahendeid on vaja kaasata suurtes mahtudes nii olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks kui ka riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks. Väikese finantseerimisvajadusega (aastas 50–500 miljonit eurot) riikidel on otstarbekam kasutada laene ja suunatud võlakirjaemissioone.
Euroopa Keskpanga hiljutine otsus osta eurotsooni võlakirju mõjub positiivselt võlakirjade emiteerimisele. Lisandunud on üks suur „osta ja hoia“ investor. Samas peab silmas pidama fakti, et keskpangad ostavad võlakirju vaid järelturult (riik ei saa keskpangale otse võlakirju müüa) ning kuni 25% ulatuses emissioonist. Riigikassa jälgib pidevalt võlakirjade emiteerimise võimalusi, kui need osutuvad laenudest soodsamaks.

Tabelis on toodud erinevad võimalused võlakohustuste võtmiseks, mille vahel riigikassa valib:

06-v6imalused

 

Mis laenulepinguid on riigikassa sõlminud?
Riigikassa võlakohustuste portfellis on kaks laenu – 524 miljoni euro suuruse jäägiga laen EIB-lt ja 800 000 euro suuruse jäägiga laen Maailmapangalt. Maailmapanga laen võeti kasutusse 2000. aastal ning EIB laen kahes osas 2009. ja 2012. aastal finantskriisi keskkonnas. Laenude keskmine intressimäär on 1% ja kaalutud keskmine tagasimakseperiood on 6 aastat.
Arvestades riigi rahaliikumise kõikumist ning kohustust tagada raha olemasolu riigi igapäevasteks väljamakseteks, on riigikassa sõlminud pankadega arvelduskrediidi- ja valmisolekulaenude lepinguid mahus 620 miljonit eurot. Samuti sõlmiti 2014. aasta detsembris EIB-ga uus, 200 miljoni euro suurune laenuleping perioodi 2014–2020 europrojektide kaasfinantseerimiseks.

Kas riigikassa on emiteerinud võlakirju?
Eesti riik on riigikassa kaudu emiteerinud võlakirju kahel korral. 1993. aastal mahus 300 miljonit krooni seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004. Lisaks sellele emiteeris 2002. aastal Eesti riik rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot lunastustähtajaga 2007. aastal. Nende võlakirjade emiteerimise eesmärk oli refinantseerida juba võetud välislaene ning rahastada radarisüsteemide oste.

Riigi osalus ettevõtetes näitab langustrendi

Avaldatud: 26. veebruar 2015 | Kommenteeri

Tarmo Porgand, rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja

Riigi osalus ettevõtetes näitab langustrendi – seda suunda on teadlikult hoitud, eelkõige muutuvatest vajadustest ja majandussektorite arengustest lähtuvalt. Samas on riigil põhjuseid piiratud hulga riigiettevõtete omamiseks –  näiteks tulu teenimise eesmärgist julgeoleku tagamise ja muu avaliku huvini, kus erasektori oma initsiatiiv on tagasihoidlikum. Riigile kuuluvate äriühingute tegevust suunatakse üldistest põhimõtetest lähtuvalt, kuid iga konkreetne ettevõtete vajab oma eesmärki ning omanikuootusi ja nende väljatöötamisele on ka suund võetud.
Riigi osalus ettevõtluses on ka pärast masserastamise lõppemist 90ndate aastate lõpus pidevas dünaamikas. Riigiasutusena toiminud üksuseid muudeti äriühinguteks ning jätkus osaluste müümine (vt allolev graafik). Mõningane osaluste numbriline stabiilsus tekkis alates 2009. aastast, kuid ka seejuures on igal aastal toimunud muutused  – tegevusefektiivsuse tõstmiseks ühendati väikesed ühingud, müüdi mittestrateegilisi osalusi ja regulatsioonidest tulenevalt korraldati ümber ettevõtete tegevust. Loe edasi »

Kas sõidad sel nädalavahetusel Tartusse bussi või rongiga?

Avaldatud: 4. veebruar 2015 | Kommenteeri

Märten Ross, rahandusministeeriumi finantspoliitika ja välissuhete asekantsler

„Kas sõidad sel nädalavahetusel Tartusse bussi või rongiga?“ küsib Aadu Peedult õhinaga. Viimane vaatab imestusega ja pomiseb, et ta ei sõida nädalavahetusel Tartusse. Aadu pöörab solvunult selja: „Oled ikka mühkam, eile kah ei tahtnud mu küsimusele vastata.“ Peedu on hämmelduses: „Ma ei mõista, mida ma vastama pean? Ma ei saa mingil juhul sel nädalavahetusel Tartusse minna. Rääkisime sellest ju eile pikalt, miks sa uuesti küsid? Võib-olla järgmisel kuul saab, siis arutame.“

Küsimuseks vormistatud sõnadel võib olla sisu või siis ka mitte. Kõik sõltub kontekstist. Umbes kaks kuud tagasi andis Eesti lähiaastate eelarvele Euroopa Komisjon esialgse hinnangu, mis ka meie avalikkuses tähelepanu pälvis. Selle põhisisu oli lühidalt, et eelarve maksutulude ja riigi poolt tehtavate kulude plaanid vastavad ainult napilt kokkulepitud tasakaalureeglitele. Avalikkuses tekkis seepeale kogunisti väike arutelu, kas riigieelarve pole mitte liiga palju kulusid lubav ning kas nüüd on kavas kärpeplaan. Loe edasi »

Kas patarei ostmiseks peab tingimata kasutama euroraha?

Avaldatud: 29. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Helio Siitam, rahandusministeeriumi välisvahendite osakonna juhataja asetäitja

Armin Lastovets, rahandusministeeriumi riigiabi ja riigihangete osakonna juhataja

Uus eurotoetuste periood on saanud stardipaugu, kuid võitjaks ei osutu siiski see, kes suudab eurorahaga võimalikult palju igapäevaseid kulusid ära katta. Sellele murele viitab ka 19. jaanuari EPL-i artikkel, kus selgub, et Tartu Ülikooli teadusprorektor ei ole rahul sellega, et peab eurotoetusest patarei ostmiseks pabereid täitma (http://epl.delfi.ee/news/eesti/riigi-burokraatia-sunnib-ulikoole-iga-pisiasja-ostmiseks-hanget-tegema?id=70573575)

Ilmselt oleme me kõik seisukohal, et Eestile kasutamiseks mõeldud euroraha teeks kaude meie kõigi elu paremaks, olgu selleks teaduse arendamine või puhtam joogivesi. Euroraha ei ole mõeldud asutuse igapäevakulude katteks, vaid millegi suure ärategemiseks, mis hea planeerimise korral tähendab vähem paberimajandust. Kui rahaga soetatakse midagi väiksemat,  tuleb arvestada, et sellega võib kaasneda suurem halduskoormus.

Struktuuritoetuste jagamise süsteem, mis moodustab lõviosa Eestile antavast toetusest, on kulude hüvitamise põhine. See tähendab seda, et toetuse saaja teeb kõigepealt kulu ja siis Euroopa Komisjon hüvitab selle. Rahandusministeerium püüab tagada, et toetus jõuaks saajani 90 päeva jooksul, aga toetuse väljamaksmise eelduseks on ikkagi kulude abikõlblikkus ehk, et  raha on kasutatud reeglite järgi ja õige asja jaoks. Tegemist on põhimõttega, mis on toetuse saajale teada ja eeldab, et ta oma tegevusi planeerides ka sellega arvestab.

Ülikoolid on siin isegi mõneti eelisseisundis, sest on ühed vähestest toetuse saajatest, kes saavad riigilt n-ö ettemakseid ja ei pea enne toetuse taotlemist kulusid oma vahenditest ära tasuma.

Samamoodi ei vaidle keegi tõenäoliselt vastu sellele, et meie kõigi huvides on, et raha kasutatakse õigesti ja saadav heaolu ulatuks ühe või teise asutuse lävepakust kaugemale. Paraku ei piisa toetuse andjale ja Euroopa Komisjonile sellest, et toetuse saaja käsi südamel kinnitab, et kõik on kõige paremas korras ja iga eurosent on kulutatud projekti õnnestumiseks.

Komisjon on öelnud, millist infot tal on vaja selleks, et veenduda, et raha on läinud õigesse kohta. Eesti siseriiklikud nõudmised ei ole kindlasti rangemad kui EL-i direktiivid seda ette näevad. Raha väljamaksmine toimub seda kiiremini, mida korrektsemad on esitatud dokumendid. Kui kõik ei ole selge ja vaja on lisainfot, siis lükkab see tähtaega edasi. Kui toetuse saaja ei suuda tõendada, et on riigihangete seadust järginud ja sellega võrdse konkurentsi taganud, siis sellised kulud ei kuulu hüvitamisele, sest neid ei saa Euroopa Komisjonile esitada.

Mis puudutab artiklis viidatud konkreetset juhtumit, mida rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond auditeeris, siis oli vaatluse all projekt, mille raames oli kemikaalide ja tarvikute ostmiseks kulutatud 0,8 miljonit eurot, aga selleks korraldatud riigihankeid ja võrreldavaid pakkumusi ülikoolil ette näidata ei olnud. Auditi ajal oli projekt veel pooleli ja samalaadseid kulusid oli edaspidiseks planeeritud veel miljonite ulatuses. Seega ei ole probleem ühe patarei ostus, vaid kohatises soovimatuses riigihankeid korraldada, mille tulemuseks on sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvate kulutuste tegemine riigihanke väliselt. Liiatigi näitavad andmed, et lõviosa ülikooli soetusi on tehtud Eesti riigis tegutsevatelt ettevõtetelt, mistõttu viide ostudele üksikutelt tarnijatelt maailmas ning seeläbi nende erilisusele ei ole adekvaatne.

Selgitamist vajab ka artiklis viitatud rahandusministeeriumi seisukoht, et riigihangete all tuleb mõista kõiki hankija ostetavaid asju ning tellitavaid teenuseid ja ehitustöid alates esimesest eurosendist. Kirjapildis on viidatud seisukoht õige, kuid artiklis on selle sisu ülikoolide poolt edasi antud meelevaldselt.

Tuleb aru saada, et riigihange on üldmõiste ning igasugust avalike vahendite kulutamist loetakse riigihankeks kui selliseks. See aga ei tähenda, et iga pisiasja ostmiseks peab läbima keerulise ja kuluka menetluse. Üldjoontes kehtib põhimõte: mida kallimaks läheb ost, seda täpsemaks menetlusreeglid. Nii ongi  riigihangete seaduses kirjas konkreetsed piirmäärad, millest alates nõutakse konkreetsete menetlusreeglite järgimist. Näiteks asjade ostmisel on esimeseks piirmääraks 10 000 eurot, millest alates tuleb hankijal läbi viia lihthanke. Vastavalt nimetusele jätab lihthange hankijale menetlusreeglite osas üsna vabad käed. Alla lihthanke piirmäära jäävate ostude puhul tuleb aga hankijal järgida vaid riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid. Seega on nn väikesoetuste puhul just asutuse juhi pädevuses määratleda hankekorras käitumisreeglid, mis tagaks riigihangete seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgmise.

Ilmus lühendatud kujul 27. jaanuari Eesti Päevalehes 

 

 

Kuidas vähendada riigitöötajate arvu?

Avaldatud: 20. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Indrek Ostrat, riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik 

Riigitöötajate arvu vähendamine ei ole omaette eesmärk, vaid planeeritud tegevuste üks tulemus.

Poolteist kuud enne valimisi on näha, et vajadus riigireformi järele on leidnud koha enamikus valimisprogrammides. Mõtteid edasiminekuks on mitmesuguseid, kuid algpõhjuses ollakse enamasti ühel meelel. Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, seega väheneb ka töötavate inimeste arv. Kui Eesti majanduses ei tule suurt revolutsiooni, mille tagajärjel tootlikkus hüppeliselt suureneks, siis jääb nii rahandusministeeriumi kui ka teiste prognoosijate järgi lähiaastate jätkusuutlikuks aastaseks majanduskasvuks umbes 3%.

Selline areng tähendab, et riigieelarve kasv ja seega ümberjagatava avaliku raha hulk jääb oluliselt maha huvigruppide ootusest, vananev elanikkond suurendab survet eelarve sotsiaalpoolele ning tulevikku vaatav pilk nõuab enam vahendeid pere- ja hariduspoliitikale. Arvestades erakondadeülest konsensust hoida kaitsekulud 2% tasemel SKPst või sellest veidi kõrgemal on surve teisi kulusid kokku tõmmata.

Üks osa sellest on riigi tegevuskulud, mille moodustavad nii riigi keskvalitsuse toimimine (valitsuse töö, poliitikakujundamine ministeeriumides, poliitika elluviimine ameti- ja hallatavates asutustes ning sihtasutustes), põhiseadusega loodud institutsioonide tegevus, jõuametkondade tegevus (PPA, pääste ja vanglad) kui ka koolihariduse (nii põhi-, gümnaasiumi- kui kõrgharidus) andmine.

Avaliku raha piiratud kasvu tuleb vaadata kui võimalust korraldada ümber kogu avaliku sektori toimimine. See hõlmab nii riigi institutsionaalse ja halduskorralduse ülevaatamist (peamine probleem on erinevate organisatsioonivormide vohamine, mis teeb valitsemiskulude kasvu kontrollimise raskeks), ja infotehnoloogiliste lahenduste veel laiemat kasutamist avalike teenuste disainimisel ja pakkumisel. Samamoodi peab riigi personalipoliitika olema läbimõeldum, mis tähendab seda, et omades täit pilti sellest, millised on riigi vajadused, aitab see omakorda hinnata, milline on optimaalne inimeste arv teenuste pakkumiseks.

Vähenev töötajate arv avaldab riigi asjade korraldamisele ja avalike teenuste pakkumisele mõju mitmel moel. Et käia ühte jalga kahaneva töötajate hulgaga, peab ka valitsussektor vähenema järgmisel kümnendil keskmiselt 1% jagu ehk veidi üle tuhande inimese aastas. Seda põhimõtet tuleks järgida kõikjal, välja arvatud kaitsejõududes, mille arengukava näeb ette suuremat inimeste arvu ning sotsiaalhoolekandes ja tervishoius, kuna rahvastik vananeb. See aitab ühelt poolt kontrollida riigi tegevuskulude kasvu ega suurenda valitsemissektoris hõivatud inimeste osakaalu, sest töökäsi vajab ka rahvuslikku rikkust tootev erasektor.

Samas ei saa see olla lihtsalt mehaaniline kärbe, siin tuleb arvesse võtta ka asutustes tehtud eelnevaid reforme ja arvestada ühiskonna vajadusi. Ka on õige vaadata riigipalgaliste arvu tervikuna, see tähendab, et ülesannete täitmise ümberkorralduste tulemusena võib inimeste arv suureneda valitsussektori mõnes osas, samal ajal vähenedes teises. Valitsussektoris töötavate inimeste arv on 121 322-lt aastal 2008 vähenenud 117 267-ni aastal 2013 ehk 3,3%, mis näitab, et üheprotsendiline vähendamine on ambitsioonikas eesmärk ja selle täitmine eeldab tugevat pühendumist.

Üks võimalus pakkuda rohkem avalikke teenuseid väiksema hulga inimestega on tõhusam valitsussektori inimeste ja organisatsioonide juhtimine. Siin on hea näide maksu- ja tolliamet, kus töötajate arv on alates 2008. aastast vähenenud 30,5%, ja riigi tugiteenuste keskus, kuhu nelja ministeeriumi tugiteenuste koondamisega on teenuseosutajate arv vähenenud 20%.

Arvamus ilmus Äripäevas 19.01.2015

Aktsiisitõus ehk kõikide murede allikas

Avaldatud: 16. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Marek Uusküla, tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja

Alkoholiaktsiisi eesmärk on lisaks riigieelarve tulu saamisele suunata inimeste käitumist, täpsemalt vähendada alkoholi tarbimist ja alkoholi liigtarbimisest tekkivaid tervise- ja muid kahjusid.

Statistika on näidanud, et Eestis on alkoholiga seotud surmajuhtumeid rohkem kui teistes Euroopa Liidu riikides, näiteks oli Eestis 2010. aastal 6,2 alkoholiga seotud surma 100 000 elaniku kohta, mis oli Euroopa Liidu kõige kõrgem näitaja.
Alkoholiaktsiis on tarbimismaks, mille maksab kinni lõpptarbija, mitte ettevõtja. Vastavalt valitsuse tegevuskavale tõstetakse aktsiisimäärasid tervise kaitseks ja tervist kahjustavate toodete kättesaadavuse vähendamiseks. Alkoholiaktsiisi tõus on ühe meetmena sisse kirjutatud ka alkoholipoliitika rohelisse raamatusse.
Üldiselt ei tohi ei alkohol ega tubakas muutuda kasvavate palkade tõttu kättesaadavamaks. Reaalpalk ehk palga ostujõud on Eestis kasvanud 2011. aastast alates ja seetõttu on alkoholiaktsiisi tõus alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks põhjendatud. Kõrgem maks alkoholile ja tubakale toob reeglina kaasa tarbimise kahanemise järk-järgult – osalt harjutakse hinnatõusuga, aga osalt ostetakse ikkagi vähem. Lahja alkoholi tarbimine on Eestis näidanud viimastel aastatel vähenemise trendi. Seda võib pidada märgiks, et Eesti alkoholipoliitika mõjub õiges suunas ja inimeste teadlikkus kasvab.

Ettevõtete huvi alkohoolseid jooke rohkem toota ja müüa ning tarbijate soov nende eest vähem maksta ei kaalu üles alkoholi tarbimisest tulenevat tervisekahju või alkoholiga seotud surmajuhtumeid. Õigus tervise kaitsele on põhiseaduslik väärtus, alkohol ei ole esmatarbekaup. Hinna ja tarbimise seos on tugev, mis viitab sellele, et alkohoolsete jookide kõrgem maksustamine ja tõhus salakauba vastu võitlemine annab mõõdetava tulemuse säästetud elude, alkoholiga seotud haiguste vähenemise ja kahanenud terviseriskide kaudu. Alkohol kahjustab ka suuremat osa ettevõtlussektorist väga otseselt, sest koos töötajate tervisega vähenevad nii tööaeg kui ka -viljakus.

Mõjutab ka suurem kontroll Soome piiril

Tänavu aasta esimese kvartali vähenenud tootmismahud on tingitud alkohoolsete jookide varumisest möödunud aasta neljandas kvartalis, kuna müüjad on aktsiisitõusu ennetades jooke varunud. Rahandusministeerium on oma hinnangus arvestanud, et alkohoolsete jookide deklareeritud kogused neljandas kvartalis planeeritud aktsiisitõusu tõttu suurenevad. See ei tähenda tarbimise hüppelist suurenemist aasta lõpul, vaid seda, et möödunud aasta lõpul soetatud varusid müüakse ja tarbitakse ka tänavu aasta esimestel kuudel.
Alkohoolsete jookide tootmismahtude ajutine vähenemine aasta alguses on seetõttu ootuspärane. Kui müüjate aasta lõpus soetatud varud ammenduvad, siis tootmismahud ka taastuvad.
Jookide müüki mõjutab praegu ka tõhustatud kontroll Soome piiril reisijate riiki toodud alkohoolsete jookide üle – Soome toll on hakanud kontrollima lubatud kogustest kinnipidamist ja piirangut järjekindlamalt jõustama. See on kindlasti vähendanud alkohoolsete jookide müüki Soomest pärit turistidele Tallinnas.
Tänavu aastal teoks saanud alkoholiaktsiisi tõusust anti ettevõtjatele teada kevadel pärast uue valitsuse moodustamist. Üldine põhimõte on see, et maksumuudatustest tuleb teatada vähemalt kuus kuud ette. Sellest reeglist on valitsus kinni pidanud.

Raha trükkimine pole nali

Avaldatud: 9. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Madis Aben, analüütik

Postimehes ilmus 7. jaanuaril pealkirja all “Spiegel: mis oleks, kui jagaks kõigile raha?” refereering erinevatest arvamustest turgutada Euroopa stagneerunud majandust sularaha laialijagamisega otse elanikele. Nagu arvata võis, tekitas see plaan elevust ja mitmed kohalikud respekteeritud tele– ja raadiosaatejuhid imestasid, miks ilmub selline koomiline tekst majandus- ja mitte huumorirubriigis, “nagu oleks esimene aprill!”

Miks võiks “raha külvamine helikopterilt” olla siiski täiesti arvestatav makromajanduspoliitiline meede eurotsooni deflatsioonist väljatoomiseks, suurtöötuse vähendamiseks ja kogu ELi majanduse juba seitse aastat kestnud kriisi seljatamiseks? Loe edasi »

Maksupoliitika jäägu valimistel tagaplaanile

Avaldatud: 22. detsember 2014 | Kommenteeri

Dmitri Jegorov, rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Põhiseadus keelab rahvahääletuse maksude teemal. Ometi toimub iga nelja aasta järel säärane referendum siiski, sest riigikogu valimistel tõusevad maksud alati põhiteemaks. Praegugi on kõik tuntumad jõud öelnud või vihjanud: makse võikski muuta.

Olulisemad teemad. Oleks hea, kui maksupoliitika jääks valimistel teisejärguliseks. See tähendab ühtlasi, et me võiksime maksudest vähem rääkida. Hoopis olulisem on arutada (pikaajalisi) majandus-, sotsiaal-, haridus-, regionaal-, kaitse- jt poliitikaid ja seda “maksuvabalt”.

Maksud täitku meie ühist rahakotti lihtsalt ja läbipaistvalt ilma tohutult pika soodustuste ja välistuste nimekirjata. Kui raha on koos, saame ühiselt otsustada, millist nendest mainitud poliitikatest tuleb eelisarendada, mis mahus ja kuidas. Siit tõusetubki küsimus, kas me ikka pühendame piisavalt tähelepanu nendele teistele poliitikatele? Minu hinnangul mitte.

Maksudega üritataksegi teha teisi poliitikaid, aga kas ka edukalt? Sageli mitte. Kindlasti aitavad nt aktsiisid piirata mõnede kaupade tarbimist. Samas on maksusoodustused halb valik inimeste käitumise mõjutamiseks. Vaevalt võttis keegi meist kodulaenu või läks ülikooli seetõttu, et nendele kuludele kehtib maksusoodustus. Kodulaenu puhul on ka see halb külg, et mida suurem tulu, kodu ja laen, seda rohkem me seda inimest maksurahaga toetame.

Üks mantra on hakanud oma elu elama. Kes vähegi oskab statistikaga ümber käia, teab, et ülejäänud ELiga võrreldes ei ole meie tööjõu maksukoormus suur. Pingereas on ta isegi selle teises pooles.

Seega meie probleem ei ole kõrged maksud – meie probleem on väike sissetulek. Kui madalapalgaliste maksukoormust on otsustatud langetada, siis olgu see nii. Aga see aitab vaid korra ehk siis maksulangetuse aastal. Ja ainult nii palju, kui seda maksuvähendust ei varjuta teiste maksude tõus samadele inimestele.

700 miljonit aastas. Ka maksupoliitikast saab aga rääkida pikaajalises vaates. Kehtivate maksusoodustuste kogukulu ja maksupettuste tõttu tekkiv kahju on Eestis aastas vähemalt 700 miljonit eurot. See on suur raha, mille kokkukogumise tagab poliitiline tahe kaotada ebaefektiivsed maksuerandid ning otsustavjulgus investeerimisel maksuhalduri võimekusse.

Arvamuslugu ilmus 22. detsembri Äripäevas