Milliseid reserve haldab riigikassa?

Avaldatud: 11. veebruar 2016 | Kommenteeri

Katrin Rasmann, rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja Katrin-Rasmann-vk

Riik kasutab likviidsusreservi riigi ja teiste rahandusministeeriumis oma raha hoidvate isikute rahavoo juhtimiseks, stabiliseerimisreserv on erakorralistes kriisiolukordades kasutamiseks mõeldud raha tagavara. 

Riigikassa haldab riigi finantsvara kahes reservis. Stabiliseerimisreservi hoitakse varuna kriisiolukordades kasutamiseks, selle maht on alates 2010. aastast igal aastal kasvanud. Majanduskriisi ajal 2009. aastal stabiliseerimisreservist kasutusele 224 miljonit eurot, et vähendada üleilmsest kriisist tulenevaid üldmajanduslikke riske, kuid sellest ajast peale on reservi maht pidevalt suurenenud. Möödunud aastal paigutas riik stabiliseerimisreservi 29 miljonit eurot. See koosnes riigi 2014. aasta korrigeeritud konsolideerimata rahavoolisest ülejäägist mahus 24,7 miljonit eurot ja Eesti Panga kasumieraldisest mahus 4,3 miljonit eurot.

Seevastu teist riigikassa hallatavat reservi, likviidsusreservi kasutatakse pidevalt rahavoo operatiivseks juhtimiseks. Likviidsusreservi maht suureneb ja väheneb, kuna riigi rahavoog aasta eri kuudel ja samuti eri aastatel on erinev. Selleks, et riik saaks kindlasti teha riigieelarvega ette nähtud makseid õigel ajal, peab likviidsusreservi maht ületama kehtestatud arvestusliku miinimumtaseme, mis arvutatakse igal eelarveaastal riigieelarve mahu ja majanduskeskkonna prognoosi põhjal. Reservi miinimummahu madalaim piir vastab riigi keskmisele kahe nädala kulude mahule. 2015. aasta detsembri lõpul ületas likviidsusreservi maht kehtivat miinimumtaset, ka 2016. aastaks planeeritud 84 miljoni eurose negatiivse rahavoo puhul jääb likviidsusreservi maht üle miinimumtaseme.

Likviidsusreservi vahendeid kasutatakse muu hulgas selleks, et riik saaks maksta Euroopa Liidu struktuuritoetuste kasutajatele välja toetusi, mille jaoks pole Euroopa Liidu institutsioonidelt vahendeid veel laekunud. See põhjustab aeg-ajalt likviidsusreservi kõikumist, kuna toetuste väljamaksmine ja selleks EList raha laekumine ei ole samaaegne. Neljandas kvartalis kasvasid oluliselt väljamaksed Euroopa Liidu struktuurifondidest rahastatavate projektide tarbeks. Seoses ELi eelmise eelarveperioodi lõpu ja Euroopa toetusega projektidele raha väljamaksmisega tekkis ELi fondidest raha laekumisel ajutine ajaline nihe. Möödunud aastal laekus detsembri lõpuks toetusi ELilt ja muudelt institutsioonidelt 370,9 miljonit eurot, väljamakseid tehti aga 658,9 miljonit eurot, sellest tulenes 288 miljoni eurone lõhe.

Struktuurifondide mõju oli peamine põhjus, miks riigieelarve teenindamise rahavoog jäi 2015. aastal negatiivseks. Likviidsusreserv vähenes negatiivse rahavoo tõttu möödunud aasta lõpul 377,1 miljoni euro võrra võrreldes 2014. aasta lõpu seisuga. Uusi suuremaid ELi toetuste laekumisi on oodata järgmisel aastal.

Euroopa Liidu toetustega tehtud investeeringud infrastruktuuri panustavad Eesti tulevikku pikaajaliselt. Lisaks eurotoetustele investeeris riik mullu ka varem kasvuhoonegaaside kvootide müügist saadud tulu, et tuua Tallinna tänavatele uued trammid. Selliste investeeringute tegemine on pikaajalises perspektiivis mõistlik ja nende sildrahastamine vajadusel likviidsusreservist on kõigiti kohane.

Eesti riigi rahandus tervikuna on jätkusuutlik. Möödunud aastal olid riigi kulutused ootuspärased ja maksutulusid laekus planeeritust oluliselt enam. Ootuste kohaselt oli valitsussektori eelarve 2015. aastal nii nominaalses kui ka struktuurses ülejäägis. Esialgsed ametlikud andmed nominaalse eelarvepositsiooni kohta avalikustab statistikaamet 24. märtsil. Seaduse järgi tuleb riigieelarve koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon on tasakaalus või ülejäägis. Ka Euroopas kokku lepitud reeglid vaatavad eelarvepositsiooni kogu valitsussektori lõikes, mis lisaks keskvalitsusele hõlmab ka kohalikke omavalitsusi, haigekassat ja töötukassat, mis riigieelarvest välja jäävad. Struktuurset tasakaalu hinnates eemaldatakse jooksvast tulude ja kulude vahest (ehk nominaalsest eelarvepositsioonist) majandustsükli mõju ning arvestamata jäetakse ühekordsed ja ajutised tegurid.

Loe ka: Miks riigikassa võtab laenu ja ei emiteeri võlakirju?

riigi-tulud-2015-seire

Eesti esimene piirkondliku potentsiaali indeks – kellele ja milleks?

Armo Vask | Avaldatud: 10. veebruar 2016 | Kommenteeri

IMG_0432Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Rahvusvahelised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) innustavad riike parandama ettevõtluskliimat ja investeerimiskeskkonda ning suurendama konkurentsivõimet. Kui suurema aja  20. sajandist valitses iseenesestmõistetav arusaam, et majanduskasv on ühiskonna arengu sünonüüm, siis tänaseks mõistetakse, et päris nii üksühene see seos ei ole (OECD 2011). Seetõttu soovitab Euroopa Komisjon jälgida, et majanduskasv oleks tark, põhinedes teadmistel ja innovatsioonil, jätkusuutlik, tagades keskkonna säästliku kasutamise ja kaasav, hoides kõrget tööhõivet ning sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (Euroopa Komisjon 2010). Sellest tulenevalt on ülemaailmselt suurenenud vajadus saada riikide arengust mitmekülgsemat vaadet kui üksnes sisemajanduse koguprodukt. Rahvusvaheliselt levinud lahendusena nähakse sellele traditsiooniliste majandusnäitajate hindamist koos sotsiaalsete ja inimressurssi kirjeldavate näitajatega (Stiglitz et al 2008). Loe edasi »

Kuidas teisest sambast pensioniraha välja makstakse?

Avaldatud: 4. veebruar 2016 | Kommenteeri

Kertu-Fedotov-vkKertu Fedotov, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik

Alguseks üks meeldetuletus – kohustuslik kogumispension (II sammas) on Eesti riikliku pensionikindlustussüsteemi osa, see on loodud toeks riiklikule pensionisambale (I sammas) ja peab töötama samade eesmärkide saavutamise nimel – et inimesed saaksid piisavat pensioni (sotsiaalne jätkusuutlikkus) ja et jätkuks raha nende pensionide väljamaksmiseks (finantsiline jätkusuutlikkus).

Kui inimene käib tööl, panustab ta oma tulevasse pensionipõlve.  Esimeses sambas kogub ta pensioniõigusi, mis määravad hiljem makstava pensioni suuruse (pensione makstakse välja laekuvatest maksurahadest). Teises sambas kogub ta raha ja pensioni suurus, mida selle eest maksta saab, selgub pensionile minnes.

Kui inimene jõuab vanaduspensioni ikka (praegu 63 aastat), tekib tal õigus minna pensionile ja hakata saama väljamakseid mõlemast sambast.

Nagu riikliku pensioni puhul, kehtib ka teise samba pensioni puhul põhimõte, et seda makstakse inimesele tema vanaduspõlve lõpuni (kindlustuses tuntakse seda põhimõtet ka kui pikaealisuse riski katmine). Riski, et inimene elab keskmisest kauem ja et talle tuleb pensionina maksta rohkem, kui ta teise sambasse kogus, võtab elukindlustusselts. Seega tuleb teisest sambast pensioni saamiseks reeglina sõlmida elukindlustusseltsiga pensionileping.

Olukordadeks, kus raha on kogutud liiga vähe, et seda eluaegse pensionina välja maksta, on ette nähtud erandid – ühekordne väljamakse ja fikseeritud perioodiks (mitte elu lõpuni) kokkulepitud regulaarsed väljamaksed (fondipension) otse pensionifondidest. Piir, mis ütleb, kas raha on kogutud piisavalt või mitte on seotud miinimumpensioni ehk rahvapensioni määraga. Rahvapensioni määra kehtestab Vabariigi Valitsus ja seda määra indekseeritakse riikliku pensioni indeksiga. Alates 2015. aasta 1. aprillist on rahvapensioni määr 158,37 eurot.

Praegune väljamaksete korraldus

Pensioni saamiseks tuleb elukindlustusseltsiga sõlmida pensionileping, kui pensionifondidesse on raha kogutud vähemalt 50-kordse rahvapensioni määra jagu, s.o vähemalt 7918 eurot ja 50 senti. Kui pensionileping on sõlmitud, hakkab elukindlustusselts pensioni välja maksma ja teeb seda inimese elu lõpuni. Sarnaselt riikliku pensioniga ei ole  pensionisaajal ka siin vaja karta, et pensioni maksmine ühel hetkel lõpeb, sest raha enam ei ole. Pensioni suuruse saab välja arvutada pensionikeskuse veebilehel esitatud kindlustusseltside kalkulaatori abil: http://www.pensionikeskus.ee/eesti-pensionisusteem/kalkulaatorid/kindlustusseltside-kalkulaator/.

Erandiks on olukorrad, kus raha on kogutud vähem.

Kui pensionifondidesse kogutud raha ei ületa 10-kordset rahvapensioni määra (1583 eurot ja 70 senti), saab selle summa soovi korral korraga välja võtta.

Kui pensionifondidesse kogutud summa jääb 1583 euro ja 70 sendi (10-kordne rahvapensioni määr) ning 7918 euro ja 50 sendi (50-kordne rahvapensioni määr) vahele võib inimene eluaegse pensioni asemel valida väljamaksed kindlaks perioodiks, so fondipension.

Väljamaksete perioodi pikkus sõltub inimese vanusest, näiteks 63-aastase inimese puhul makstakse kogutud raha fondipensionina välja kümne aasta jooksul. Kui kümme aastat saab läbi, ei ole rohkem ka teisest sambast raha saada. Et väljamakse suurus fondipensioni puhul liiga väike ei oleks, saab väljamaksele määrata miinimumsumma. See tähendab, et inimesel on aasta jooksul õigus kätte saada kolmekordse rahvapensioni määra suurune summa ehk umbes 475 eurot (umbes 40 eurot kuus). Kui kogutud summad on väiksemad (alla 30-kordse rahvapensioni määra ehk alla 4751,1 euro), tähendab miinimumsumma kasutamine seda, et kogu raha kasutatakse ära kiiremini ja väljamaksete tegemine lõpeb tegelikult varem kui algselt kokku lepiti.

Väljamaksed pensionifondist ja pensionilepingust
Väljamaksed pensionifondist ja pensionilepingust

 

Tuleviku väljamaksete paindlikum võimalus

Kuigi ka väiksemate summade puhul ei keela seadus pensionilepingu sõlmimist ei ole see kõige praktilisem lahendus. Kui raha on kogutud vähe, siis kujuneb ka pension väga väike, sest seda makstakse oluliselt pikema aja jooksul kui näiteks fondipensioni puhul.

Selleks, et inimestel, kel ei ole kogutud eluaegse pensioni maksmiseks piisavalt raha, oleks ka siiski soovi korral võimalik oma väljamaksete suurus fikseerida ja investeerimisriski kandmisest loobuda, on lähitulevikus plaanis fondipensioni kõrvale tuua tähtajalised pensionilepingud. Sellise lepingu tähtaeg hakkaks fondipensioniga sarnaselt sõltuma inimese vanusest (kümme aastat, kui inimene on 63-aastane). Kui fondipensioni puhul sõltuvad väljamaksed pensionifondide investeerimistulemustest ja võivad sel põhjusel kuust kuusse kõikuda, siis tähtajalise pensionilepingu puhul maksaks elukindlustusselts garanteeritud intressi, mistõttu oleks väljamaksete suurus muutumatu.

Kogutud summad ja neile vastavad väljamaksete viisid
Kogutud summad ja neile vastavad väljamaksete viisid

Aastatel 2009–2014 pensionilepingute alusel makstud keskmine pension oli 50 eurot kuus (eluaegne pension), sealjuures 2014. aastal sõlmitud lepingute keskmine pension 56 eurot kuus. Keskmine fondipensioni väljamakse oli samal perioodil 48 eurot. Keskmine ühekordne väljamakse oli 1 040 eurot.

Teise sambasse on raha kogutud küllaltki lühikest aega, mistõttu on ka selle samba pensionid olnud esialgu pigem tagasihoidlikud. Ajapikku teise samba tähtsus kasvab ja siit makstava pensioni osakaal hakkab moodustama keskmiselt kolmandiku esimese ja teise samba pensionidest, keskmisest kõrgema sissetulekutega inimestel isegi suurema osa. Siiski ei tähenda teine sammas ka tulevikus täiendavat sissetulekut võrreldes praeguste pensionäridega. See katab augu, mis demograafiliste muutuste tagajärjel esimesse sambasse tekib – lihtsustatult öeldes hoiab teine sammas tulevikus meie pensioni palga suhtes samal tasemel nagu see on praegu meie vanavanematel või vanematel.

Loe lisa rahandusministeeriumi II pensionisamba väljamaksete analüüsist.

Müütidest eurotoetuste ümber

Avaldatud: 29. detsember 2015 | Kommenteeri

kylli-kranerKülli Kraner, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Eurotoetused on elu Eestis märgatavalt edendanud ja tore on see, et paljud meist teavad oma kodukoha europrojekte. Samas arvatakse aga euroraha sildi alla ka tegevusi, mida ei ole rahastatud või mida koguni ei saa reeglite alusel eurorahast toetada. Tekivad müüdid.

Selle aastaga lõppev 2007.–2013. eelarveperiood oli Eesti jaoks esimene täispikk eurotoetuste rakendusperiood. See periood tõi Eesti elu edendamiseks suurima võimaliku eurorahade summa – kokku oli seatud eesmärkide saavutamiseks kasutada 3,4 miljardit eurot. Eesti arenguprioriteete ja eurotoetuste kasutamise võimalusi järgides oli lõppeva perioodi üldeesmärk kiire ja jätkusuutlik areng: majanduse konkurentsivõime kasv, sotsiaalse sidususe kasv ja keskkonna kasutamise säästvuse kasv.

Mida on saavutatud? Kas eesmärgid said täidetud?

Eurotoetused on olulisel määral kaasa aidanud Eesti majandusarengule ja konkurentsivõime tugevdamisele. Toetatud tegevustega on saavutatud enamik seatud eesmärkidest ja lisaks õnnestus struktuurivahendite abiga leevendada majanduskriisi negatiivseid mõjusid. 2008. aastal alanud majanduskriisile reageeriti kiiresti läbi ettevõtlusaktiivsuse tõstmise ning tööhõive suurendamise. Tehtud muudatused aitasid Eestil olla üheks kiiremaks kriisist taastujaks. 2009. aastast muutus ettevõtjatele laenude saamine raskemaks, mistõttu, suunati ettevõtjatele täiendavalt 128 miljonit eurot investeeringute tegemiseks.

Üle Eesti on struktuurivahendite kaasabil tehtud märkimisväärseid asju. On silmaga nähtavaid tulemusi, nagu näiteks uuendatud Tallinna lennujaam, Ülemiste kahetasandiline ristmik, uued rongid ja Lottemaa teemapark Pärnumaal. Samas on tehtud ka palju neid projekte, mida saame igapäevaselt oma elus tunda – näiteks puhas joogivesi sadadele tuhandetele inimestele, energiasäästlik kodu või kiire interneti kasutamise võimalused. Märkimata ei saa jätta transpordivaldkonda ja selle arengut. Ühtekuuluvusfondi toetatud TEN-T projektidega on rekonstrueeritud pikad maanteelõigud. Riigil on vahendeid olemasolevaid teid hooldada ja teha vajalikke parendusi, kuid Euroopa ja Eesti jaoks oluliste transiidikoridoride arendamiseks Eesti riigil eelarvelised vahendid puuduvad.

Lotemaa-foto-Piret-Aaslaid-vk

Rahandusministeeriumi tellitud uuringu “Perioodi 2007–2013 struktuurivahendite mõju regionaalarengule” raames läbi viidud vestlustes ja töögruppides ilmnes kümnes maakonnas, et eurotoetused on toonud kaasa pikaajalised muutused maakonna elukeskkonnas ja toetanud arengueelduste väljaarendamist. Seda eriti transpordi, inimeste liikumisvõimaluste ning elukeskkonna ja turismivõimaluste arendamisel. Tehtud investeeringute maht ilma struktuurivahendite abita oleks käinud kohalikul tasandil üle jõu. Märkimisväärselt on paranenud piirkondade konkurentsivõime välisinvesteeringute kaasamisel tänu tööstusalade arendamisele ning olulisel määral on panustatud tööhõive suurendamisse ning ümberõppesse.

Millised müüdid eurotoetusi ümbritsevad?

Oluline on rõhutada, et eurotoetuste abil on võimalik rahastada projekte ja tegevusi, mida on Euroopa Komisjoni lubanud ja mis on läbirääkimiste käigus detailselt kokku lepitud. Kõiki tegevusi ei saa rahastada. Nii näiteks ei ole võimalik struktuurifondidest rahastada kohalike teede korrashoidu või doteerida maakondlikku ühistranspordisüsteemi. Seega neid tegevusi tuleb rahastada teistest allikatest.

Mitmed meedias kajastamist leidnud müüdid kirjeldavad sihipäratu euroraha kasutamise näidetena üksteisele võrdlemisi lähestikku asuvate ujulate ehitamist, seda nii Kuusalu ja Loksa kui ka Karksi ja Abja ujulate näitel. Siinkohal tuleb märkida, et väited on eksitavad ja ühegi mainitud ujula ehitust ei ole eurotoetusest rahastatud. Nimetatud ujulatega seotud investeeringuid on omavalitsused teinud oma eelarvelistest vahenditest. Kohalikule avalikule taristule struktuurivahenditest toetuse andmisel on pakutava teenuse jätkusuutlikkus üks olulisemaid kriteeriume, mille raames on hinnatud nii kasusaajate kriitilise massi säilimist kui ka objekti edaspidise ülalpidamise rahalisi võimalusi.

Teiseks väidetakse ekslikult, et eurotoetustest on rahastatud koole, mis üsna pea on seejärel suletud. Tuleb nentida, et näiteks üldhariduskoolide õpilaste arv on kogu Eestis aastatel 2005–2015 vähenenud üle 20 protsendi ja saavutanud teatava stabiilsuse alles viimaste aastatega. Suletud koolide andmestiku põhjal saab siiski kinnitada, et kõikides eurotoetuse toel korda tehtud munitsipaalkoolimajades on ka praegu võimalik üldharidust omandada. Kui räägitakse koolide sulgemisest, on tegelikkuses enamasti tegemist vaid üldhariduse ühe või kahe kooliastme sulgemisega, säilitades ülejäänud klassid. Kohalike omavalitsuste ühinemiste käigus on koole kui munitsipaalasutusi ka likvideeritud, ühendades need ühtse juhtimise alla. Ka sellistel juhtudel antaksesamas koolihoones haridust edaspidigi. Kuigi mitmes toetatud koolis ei jätka enam tegutsemist või on kavas sulgeda gümnaasiumiosa, on projektide rahastamisel juba ennetavalt arvestatud võimalike koolivõrgustiku muudatustega ning investeeringu asjakohasust on hinnatud tegevust jätkava põhikooli vajadustest lähtuvalt.

Kui pikemaajaliste rahvastikuprotsesside tulemusena peaks siiski koolivõrk nii palju muutuma, et mõni seni rahastatud kool täielikult suletakse, saab vajadusel muuta hoonete funktsionaalsust ka hiljem – näiteks renoveeritud, kuid tühjenevatesse koolimajadesse saab kavandada lasteaia, rehabilitatsiooniteenuse või anda selle külaseltsi käsutusse näiteks külamajana. Selliseid hoonete kasutusotstarbe mitmekesistamise lahendusi on omavalitsused juba praegugi kasutamas.

Probleemina on ette heidetud ka seda, et siseriiklike rahastajate puhul ja Euroopa Liidu toetuste puhul on erinevad reeglid, sealhulgas erinevad omafinantseeringu määrad, ning on soovitud, et nõuded võiksid sarnaste tegevuste jaoks olla sarnasemad. Tegelikkuses on nõuded omafinantseeringu määrale samad ja raha kasutamisel kehtivad samad seadused. Küll on aga riigi raha ja euroraha erisus see, et viimase kasutamisel on kontroll tõhusam, kuna kontrollijaid on rohkem ja sanktsioonid on erinevad.

Mis saab pärast aastat 2020? Eurotoetused ära ei kao, kuid meie riigi majanduse kasvades Eestile eraldatav toetussumma väheneb. Peame ka alanud eelarveperioodi toetuseid kasutama nutikalt, tehes tarku investeeringuid tootlikkuse tõusuks, tööhõive kasvuks ja Eesti elu paremaks muutmiseks.

Eurotoetused on silmnähtavalt meie riiki arendanud. Paljud ellu viidud projektid on kinnituseks, et oleme eri valdkondades olnud edasimineku tunnistajaks ning käesoleva finantsperioodi valikud on olulised tuleviku edulugude aluseks.

Allikas-RM-vk

Teine riigi kinnisvara koondaruanne keskendub riigi kinnisvarareformi lõpuleviimisele

Avaldatud: 14. detsember 2015 | Kommenteeri

Veronika-Ilsjan 2Veronika Ilsjan, riigivara osakonna nõunik

Rahandusministeeriumi riigivaraosakonnas valmis teine riigi kinnisvara valitsemise koondaruanne, mis annab ülevaate riigi omandis ja kasutuses olevate maade ja hoonete ning nendega tehtud tehingute kohta aastatel 2013-2014. Siin annan põgusa ülevaate mahuka aruande (u 100 lk, koos kokkuvõtte ja lisadega 170 lk) ulatusest ja põhisõnumitest, et kutsuda huvilisi aruandega lähemalt tutvuma. 

Riigi kinnisvara koondaruande eesmärk on anda ülevaade riigi kinnisvara portfellist ja selles toimunud muutustest, analüüsida riigi kinnisvara valitsemisega seotud eesmärkide täitmist ja teha ettepanekuid vara paremaks valitsemiseks. Eelmisel aastal avaldatud esimese koondaruande põhitähelepanu oli suunatud riigivaraseaduse ja riigi kinnisvarastrateegia eesmärkide täitmise analüüsile, selle aasta  aruande fookuses on riigi hoonestatud kinnisvara reformi jätkamise tegevuskava ja rahastamisvõimaluste analüüs.

Riigi kinnisvara ei ole kogu avaliku sektori kinnisvara, vaid ainult riigiasutuste osa

Kogu avaliku sektori kinnisvara bilansiline jääkmaksumus oli 17,2 miljardit eurot (siin ja edaspidi andmed seisuga 31.12.2014).

Riigi kinnisvara koondaruande tähenduses on riigieelarveliste asutuste (edaspidi riigiasutuste) kinnisvara, st põhiseaduslike institutsioonide, Riigikantselei, ministeeriumite, ametite, maavalitsuste ja nende hallatavate asutuste kinnisvara. Nende asutuste kinnisvara jääkmaksumus on 2,4 miljardit eurot, mis moodustab 14% kogu avaliku sektori kinnisvaraportfelli väärtusest.

Riigi kinnisvara koondaruande tähenduses ei ole:

  • Riigi avalik-õiguslike juriidiliste isikute kinnisvara, sest nad tegutsevad  eriseaduste alusel ja neile riigivaraseadus ei laiene (nt ülikoolid, Rahvusraamatukogu, Rahvusooper Estonia) ning riigi eraõiguslike juriidiliste isikute kinnisvara, kus riigivara seaduse järgi on riigivaraks riigi osalus äriühingus või sihtasutuses (nt suuremad teatrid, haiglad, paljud muuseumid, hoolekandeteenused, infrastruktuuriettevõtted). Juriidiliste isikute kinnisvaraportfelli väärtus on kokku 3,4 miljardit eurot, see moodustab 20 protsenti kogu avaliku sektori kinnisvaraportfelli väärtusest.

Erandiks on kaks juriidilist isikut, kelle kinnisvara on osaliselt aruande objekt:

o  Riigi Kinnisvara AS ehk RKAS (kinnisvaraportfelli jääkmaksumus 0,3 miljardit eurot), kes ei ole riigivara valitseja riigivaraseaduse tähenduses, kuid kes on riigile kinnisvarateenuste osutaja. Kinnisvara koondaruanne puudutab RKAS-i varasid eelkõige osas, kus teenuseid osutatakse riigiasutustele.

o  Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK (kinnisvaraportfelli jääkmaksumus 1,2 miljardit eurot), kes on metsaseaduse alusel volitatud valitsema riigimetsamaad ja muud enda valduses olevat vara, kuid kellele laienevad osaliselt ka riigivaraseaduse sätted.

  • Kohalike omavalitsuste kinnisvara (nt enamik põhikoole ja gümnaasiume) ja ülejäänud avaliku sektori kinnisvara, mille väärtus on 11,4 miljardit eurot ja mis moodustab 66 protsenti kogu avaliku sektori kinnisvaraportfelli väärtusest.

Arvestades, et suur osa avaliku sektori tehingutest mõjutab valitsussektori eelarve tasakaalu ja on ka riigieelarvest rahastatav ning riigireformiga seotud tegevused hõlmavad riiki laiemalt, on kindlasti olemas vajadus laiaulatuslikuma kinnisvara aruandluse järele.

Erinevate kinnisvara liikide valitsemine on korraldatud erinevalt

Kinnisvarana käsitletakse maad koos selle oluliste osadega, milleks on tavaliselt hooned, rajatised ja mets. Vaadates detailsemalt riigiasutuste kinnisvaraportfelli väärtuse (2,4 miljardit eurot) jagunemist näeme, et erinevad vara liigid on erineva osakaaluga, erinevalt on korraldatud ka erinevate varaliikide valitsemine:

  • Suurima osakaaluga on rajatised, millest põhiosa moodustab teede väärtus – riigi teede valitsemise eest on ehitusseadusega vastutus antud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsevale Maanteeametile, seda riigi kinnisvara koondaruanne ei käsitle. Kinnisvara koondaruandega on puutumus vaid teede aluse maa ning teede ja tehnorajatiste talumisega seotud kasutuslepingutel.
  • Kolmandiku väärtusest moodustab hoonete väärtus – riigi hoonete valitsemise strateegilised alused tulenevad 2007. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud riigi kinnisvarategevuse strateegiast, mis näeb ette, et riigiasutused annavad oma hoonestatud kinnisvara üle riigi hoonete kompetentsikeskusele RKAS-ile ja jäävad üürniku rolli. See võimaldab neil vabaneda kinnisvara omaniku kohustuste täitmisest ja keskenduda põhitegevusele, milleks on avalike teenuste osutamine. Hoonestatud kinnisvara valitsemine ja riigi hoonestatud kinnisvarareformi läbiviimisega seotud probleemid ongi riigi kinnisvara koondaruande põhiteema, neist on veidi pikemalt kirjutatud ka siin.
  • Maa osakaal on marginaalne, vaid 5 protsenti – hoonestamata maade valitsemisel puudub nii selge strateegiline lähenemine nagu hoonestatud maadel, kuid valdavalt toimub riigi maade valitsemine Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Maa-ametis, kellest on  kujunenud riigi maade kompetentsikeskus.
  • Metsa osakaal riigiasutuste kinnisvara väärtuses on peaaegu „null“ – metsa valitsemise eest vastutab RMK, nagu eespool juba öeldud. Kinnisvara koondaruanne metsade valitsemist ei käsitle, selle kohta leiab infot RMK majandusaasta aruannetest. Kinnisvara koondaruandega on puutumus vaid metsamaadel ja nendega seotud tehingutel.

Joonis: Riigiasutuste kinnisvaraportfelli väärtuse (2,4 miljardit eurot) struktuur seisuga 31.12.2014

riigi kinnisvara pilt

 

Kindlasti ei ole praegune killustatud vaade ja ühtse riigi kinnisvarastrateegia puudumine see olukord, millega tuleb rahul olla. Uute strateegiliste aluste loomine, mh riigi kinnisvarapoliitika seostamine teiste riigi poliitikatega, on kindlasti väga vajalik, kuid see ei ole kõige kiirem lahendamist vajav teema. Praegune prioriteet on käimasoleva riigi hoonestatud kinnisvara reformi lõpuleviimine ja uute otsuste kvaliteedi tõstmise, kuna see on otseselt seotud ka valitsuse prioriteediks oleva riigireformiga.

Hoonestatud kinnisvara valitsemise üheks võtmeteemaks on andmete kvaliteedi parandamine

Riigiasutuste hoonete portfelli suurust iseloomustavad näitajad:

  • Riigieelarveliste asutuste kasutuses olevate hoonete portfell on 2,1 miljonit ruutmeetrit, lisaks on 0,1 miljonit ruutmeetrit RMK omandis.
  • 70 protsenti hoonete pinnast on riigi omandis ja 30 protsenti lepingu alusel kasutusse võetud, peamiselt Riigi Kinnisvara AS-i kaudu.
  • RKASi omandis 1,0 miljonit ruutmeetrit hoonete pinda, sellest 53 protsenti on välja üüritud riigiasutustele, 30 protsenti on vakantne, sh arenduses, 17 protsenti on välja üüritud teistele isikutele, valdavalt avaliku sektori üksustele.
  • Riigi omandis olevatest hoonetest 6 protsenti on teistele isikutele kasutusse antud.
  • Riigi omandis olevate hoonete pindala moodustab alla 2 protsendi Eesti hoonete kogu pinnast.
  • Riigi omandis olevate hoonete keskmine bilansiline maksumus on 520 eurot ruutmeetrilt.
  • Riigi omandis hoonete portfell on ajas mõõdukalt kahanenud, kuna mittevajalikud hooned on võõrandatud ning RKAS-ile üle antavatest vajalikest hoonetest ei rendita kogu pinda tagasi.
  • Riigi hoonete portfell tervikuna näitab kasvutendentsi, põhjuseks pidevalt toimuv registriandmete korrastamine. 2014. aastal lisandus riigi kinnisvararegistrisse 70 000 ruutmeetrit riigi omandis olevat hoonete pinda ja 100 000 ruutmeetrit üüripinda.

Pinnaandmete puuduliku usaldusvääruse kõrval on probleem see, et kinnisvaraga seotud kuludest on võimalik ülevaadet saada vaid väga üldisel (koondatud) tasemel, kinnisvara kasutamise kohta (nt töötajate arv büroos) koondandmed puuduvad. Objekti tasemel kuludest ja kasutusest ülevaate saamine on võimalik, kuid selleks tuleb teha ajamahukat käsitööd. Üüritud varade kuludest ülevaate saamine on oluliselt lihtsam, kuna kõik või enamik kuludest kajastuvad üürihinnas.

Hoonete pinnaandmete kvaliteet on viimastel aastatel oluliselt paranenud, kuid andmete korrastamine ja infohalduse parandamine on jätkuvalt kinnisvarastrateegia võtmeküsimused, mille lahendamist aruandes analüüsitakse. Selleks nähakse ette kaheetapiline tegevuskava.

  • Esimeses etapis toimub pinnaandmete, energiatarbimise ja hoonete seisukorra andmete korrastamine. Selle tegevuse vastutus on otstarbekas anda üle hoonete (tulevasele) omanikule RKAS-le, kes korraldaks ülemõõdistamised ja looks kolmemõõtmelises formaadis ruumiandmed aasta jooksul peale hoonete haldamise ülevõtmist. Kui arvestada hoonete RKAS-le üle andmise ja mõõdistamise mahuga 200 000 ruutmeetrit aastas, siis on lootust, et pinnaandmed saavad korda aastal 2020.
    • Teises etapis lahendatakse hoonete kasutamise ja kuluandmete loomine. Selle etapi eelduseks on esimese etapi läbiviimine ehk kaasaegsete mõõdistusjooniste olemasolu ning riigi kinnisvararegistri andmete korrastamine ja andmevahetuse loomine RKAS-i kinnisvarahalduse infosüsteemiga, riigi eelarvestamise infosüsteemiga (kulude planeerimiseks ja sidumiseks erinevate põhitegevuse valdkondade arengukavadega) ja riigi finantsaruandluse infosüsteemiga (planeeritud kulude seireks ja sidumiseks personali andmetega). Olukorra lahendamise teeb keerukaks asjaolu, et ka riigi finantsjuhtimine on reformimisel – eelarves minnakse üle kassapõhiselt arvestussüsteemilt tekkepõhisele (eesmärk lõpule viia 2017), mis võimaldaks ka investeeringute kulud adekvaatselt pilti tuua. Paralleelselt toimub tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminek (eesmärk lõpule viia 2020), mis tähendab, et ka kinnisvara kui ressursi kulu tuleb siduda erinevate tegevuste ja teenuste kuludega. Eesmärgipärase ja tõhusa tegutsemise korral peaks olema ka selle etapi tegevused võimalik lõpetada aastal 2020.

Hoonestatud kinnisvara valitsemise teiseks võtmeteemaks kinnisvarakasutuse optimeerimine

Riigi hoonetega seotud  kogukulud riigi finantsaruandluse infosüsteemi andmetel olid 2014. aastal 184,6 mln eurot (koos käibemaksuga), millest

  • 114,2 miljonit eurot üür ja majandamiskulud ilma kapitalikomponendi ja intressita,
  • 66,2 miljonit eurot arvestuslik keskmine aastane investeeringumaht koos kapitalikomponendiga,
  • 4,2 miljonit eurot RKAS-ile makstud kapitalirendi intress.

Investeeringute puhul tuleb arvestada tõsiasjaga, et perioodil 2010-2014 hoonetesse tehtud investeeringute aasta keskmisest mahust (u 66,2 mln eurot) oli välisvahendite osakaal hinnanguliselt u 80 protsenti, sellest EL struktuurivahendite maht 30 mln eurot aastas ja kvoodimüügi vahendite maht u 20 miljonit eurot aastas. Järgmisel ELi rahastamise perioodil (2014-2020) väheneb hoonetesse suunatavate investeeringute maht vähemalt kolmandiku võrra (u 20 mln eurole), sellele järgneval perioodil (2021-2027) veel kolmandiku võrra (u 10 miljonile eurole).

Pikemas perspektiivis on võimalik arvestada vaid riigi omatuludega ja paralleelselt kasvavate tegevuskuludega, sest olemasolev kinnisvaraportfell vajab korras hoidmist ja ülal pidamist.

Jagades hoonete kogukulu samade asutuste hoonete ruutmeetritega (2,1 miljonit ruutmeetrit) saame keskmiseks kogukuluks 88 eurot/ruutmeeter/aastas. Võrreldes riigi hoonete kulusid kinnisvarateenuste hindadega turul ning arvestades remondivajadustega võib järeldada, et riigi hooned on hinnanguliselt ühe kolmandiku ulatuses alarahastatud. Üldine suund on riigivalitsemise kulude kokkuhoiule, seega on vajalik vähendada riigi hoonete pinda ühe kolmandiku võrra ja muuta otsustusprotsesse selliselt, et kõik uued investeeringuotsused oleksid säästlikud ja hoone elueakulude kokkuhoiule suunatud.

Esimene samm riigi pinnakasutuse tõhustamiseks ja portfelli optimeerimiseks on tehtud:  enamik riigile mittevajalikest hoonetest on RKAS-le üle antud ja müüdud. Järgmine samm on keerulisem ja suurem väljakutse: riigiasutuste kasutuses oleva pinnakasutuse vähendamine. Kinnisvara optimeerimise potentsiaal on suurim maakonnakeskuste büroohoonetes praeguste maavalitsuse hoonete baasil. Pinnakasutuse optimeerimist on võimalik teha ainult keskselt juhituna ning koos avalike teenuste kaardistamise ja optimeerimisega ning tugitegevuste ümberkorraldamisega.  Riigi kinnisvarareform on üks osa riigireformist, selle läbiviimine on praeguse valitsuse ja rahandusministeeriumi üks prioriteetseid tegevusi.

Riigi kinnisvarareformi läbiviimisel on õige lähtuda nn TOI-strateegiast, mis tähendab, et tegevusi tuleb teha õiges järjekorras: varade haldamine tsentraliseeritakse (T), seejärel viiakse läbi optimeerimine (O) ja alles siis tehakse vajalikud investeerimisotsused (I).

Joonis: Riigi kinnisvarastrateegia tegevused vastavalt nn TOI strateegiale

Ülaltoodud joonisel on esitatud ülevaatlikult nn TOI strateegia tegevused, selgituseks:

  • Riigiasutuste ülesandeks optimeerimisel on algatada enda valitsemisel oleva kinnisvara üleandmine RKAS-le, juhul kui seda ei ole veel tehtud (joonisel „Üleandmine RKAS-le“)
  • Seejärel saab RKAS korraldada vara ülevõtmise, andmete korrastamise, vara seisukorra hindamise ja investeeringuvajaduse määramise ning koondada ülevaate portfellist, et luua tervikpilt riigi võimalustest (joonisel „Andmete korrastamine“ ja „Portfelli ülevaade“).
  • Optimeerimise läbiviimiseks on vajalik, et riigiasutused (ja teised avaliku sektori organisatsioonid) oleksid koostanud ülevaate enda poolt pakutavatest avalikest teenustest ja nende pakkumise kanalitest (nt e-teenuste pakkumisega on võimalik kinnisvara kasutust vähendada) ja kirjeldanud nende pakkumiseks vajalikud nõuded kinnisvarakeskkonnale (joonisel „Valdkondlikud vajadused“).
  • Seejärel on võimalik koostada valdkondlikud kinnisvara optimeerimise kavad või  valdkondlikud kinnisvarastrateegiad, mis on aluseks eelarveotsuste tegemisel (joonisel esitatud  „Valdkondade optimeerimiskavad“).  Riigi büroohoonetel koostatakse valdkondade, ministeeriumite ja asutuste ülesed  piirkondlikud optimeerimiskavad, et kasutada ära ka erinevate avalike teenuste vaheline sünergia jagades erinevate teenuste pakkumiseks ruume või teenuslette nn riigimajades juhtudel, kui teenust ei pakuta 8 tundi päevas ja 5 korda nädalas.
  • Rahandusministeeriumi kui strateegiategevuste eest vastutaja ja koordinaatori ülesanne on kehtestada regulatsioon ja koostada metoodika optimeerimise läbiviimiseks, et iga osapoole õigused, kohustused ja vastutused oleksid selgelt määratletud ning ette nähtud ka vaidluste lahendamise mehhanism juhtudeks, kui osapooled ei jõua omavahel kokkuleppele (joonisel „Optimeerimise tegevuskava“).
  • Rahandusministeeriumi ülesandeks on ka luua rahastamise raamistik ja täpsemad reeglid eelarveotsuste tegemiseks ning iga rahastamisvajadusega objekti puhul analüüsida, millist rahastamismudelit oleks kõige otstarbekam rakendada arvestades eelarve võimalusi: kas RKAS-i kaudu, erasektoriga koostöös, otse riigieelarvest kaasates laenuraha või kaasates välisvahendeid. Oluline on, et kõik investeeringud, sõltumata rahastamismudelist, oleksid läbinud sama kavandamise protsessi (joonisel „Rahastamise detailanalüüs ja raamistik“ ning „rahastamise otsused“).

Riigi hoonestamata varade valitsemise põhiteemaks on maareformi lõpetamine ja vajadus strateegilisema vaate järele

Riigi maaportfelli suurust iseloomustavad näitajad:

  • Riigiasutuste maaportfelli suurus on 255 680 hektarit (koos RMK-ga 1,61 miljonit hektarit).
  • Riigiasutuste maaportfell moodustab alla 6 protsendi kogu Eesti pindalast (koos RMK-ga 35 protsenti).
  • Lisaks on riigil 125 000 hektarit sellist riigimaad, mille maareformi toimingud vajavad lõpetamist.
  • Suurimateks valitsejateks on Maa-amet (42 protsenti), maavalitsused (25 protsenti), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Maanteeameti kaudu (16 protsenti).
  • Riigi omandis oleva maa keskmine bilansiline maksumus on 0,05 eurot ruutmeeter.
  • Riik on lepingu alusel kasutusse andnud 13 503 kinnistut (või osa kinnistust) millest 634 on hoonestatud.
  • Kokku oli 2014. aasta lõpu seisuga RKVR-is registreeritud 14 446 kasutuslepingut, millest 5 protsenti on hoonestatud vara üürilepingud, 49 protsenti hoonestamata maa kasutamiseks andmise lepingud (maa rentimine, rentimine kaevandamiseks, kasutusvaldus, hoonestusõigus, isiklik kasutusõigus ja servituut) ning 46 protsenti maareformi seaduse alusel sõlmitud kasutusvalduse ja hoonestusõiguse lepingud.

Analüüsimist vajab, millises ulatuses on otstarbekas koondada riigiasutuste maa haldamise kompetents Maa-ametisse, et vähendada teiste valitsemisalade koormust ja suurendada riigi maaportfelli haldamise tõhusust. Suuna võtmine maareformilt  riigi maaportfelli haldamise tõhustamisele ja strateegilisemale valitsemisele on oluline muutus riigi maapoliitikas.

Valminud riigi kinnisvara koondaruannetega saab tutvuda rahandusminiseeriumi kodulehel

 

Kes tõstab maksukoormust?

Avaldatud: 23. november 2015 | Kommenteeri

Madis Aben, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütikMadis-Aben-vxem-blogisse

Preambul

Viimasel ajal on palju polemiseeritud Eesti heade maksulaekumiste põhjuste üle. Maksuamet peab seda enda töövõiduks ja kinnitab uhkusega, et sellel aastal laekub väikeses Eestis riigieelarvesse käibemaksu ilmselt rohkem kui suures Lätis. Peamiseks põhjuseks olevat käibemaksudeklaratsiooni lisa (KMD INF), mis teeb keerulisemaks käibemaksupettused, suurendades samas paratamatult mõnevõrra ettevõtjate halduskoormust (enamasti ühekordselt). Maksumaksjate liit aga leiab, et „see on mõttetu bürokraatia ja ausa ettevõtja mõnitamine /…/ mille positiivne tulemus on enam kui küsitav.“

Seisukohad on vastandlikud, aga küsimus on kokkuvõttes selles, kas saadav kasu – nii ausama ettevõtluskeskkonna kui ka täiendava maksulaekumise mõttes – kaalub üles ettevõtjate lisavaeva? Sellele küsimusele vastamiseks uurime, kas, miks ja kui palju on viimasel ajal maksutulud kasvanud majandusest kiiremini, keskendudes käibemaksule. Nimelt on positiivselt üllatanud just käibemaksulaekumised, mis esimesel poolaastal suurenesid aastases võrdluses 11,6 protsenti. Käibemaksu baas kasvas sellel perioodil vaid 4,3 protsenti ning sisemajanduse koguprodukti (SKP) nominaalkasv jäi 2,8 protsenti juurde.

1. Mis on juhtunud meie maksukoormusega?

Jooniselt 1 on näha, et alates 2014. aastast on Eesti maksukoormus ehk laekunud maksude suhe SKPsse selgelt kasvanud (2015. aasta teise poolaasta kohta sisaldab prognoosi). Samas ei ole nendel aastatel jõulisi maksumäärade tõuse toimunud, pigem vastupidi. Tööjõu maksumäärad langesid 2015. aastal oluliselt. Aktsiisitõusud on tõesti mõnevõrra kergitanud tarbimise maksukoormust, kuid käibemaksu määrad on jäänud samaks. Samas on just käibemaksulaekumised viimasel ajal oluliselt ületanud majanduses loodud lisandväärtuse kasvu, mis avaldub maksukoormuse tõusuna. Seega ei saa maksukoormuse kergitamist viimase kahe aasta jooksul panna süüks poliitikutele. Põhjuseid tuleb otsida mujalt.

Joonis-1-maksukoormus-SKPst

2. Miks ei tarvitse maksutulud kasvada majandusega samas tempos?

Maksukoormus muutub, kui majandus ja maksutulud ei kasva samas tempos. Nagu jooniselt 2 nähtub, kasvasid SKP ja maksutulud kuni 2008. aastani suures plaanis sama kiiresti ning maksukoormus oli küllaltki stabiilne. 2009. aastal kasvas maksukoormus SKP järsu languse ja samal ajal toimunud maksutõusude tulemusena. Viimasel paaril aastal on majanduse nominaalkasv jäänud selgelt alla maksulaekumiste kasvule, mis ongi maksukoormuse tõusu tehniline põhjus.

Sisulisi põhjuseid selleks võib lisaks poliitikute meelevallale, mille jätsime kõrvale, olla vähemalt kaks. Esiteks – maksude tasumise kultuur muutub kas maksumaksjate või maksuameti eestvedamisel. Ja teiseks – muutub majanduse struktuur – palgatulu ja sisenõudluse põhine majanduskasv on „maksurikkam“ kui ekspordipõhine. Palgatulu ja sisetarbimine on viimastel aastatel tõesti kiiresti kasvanud, samas kui ekspordi kasv on aeglustunud. Kuid selle agregeeritud pildi järgi on raske öelda, kas mõnede maksude väga head laekumist on mõjutanud ka vabatahtlik või pealesunnitud muutus maksukultuuris. Selleks vaatleme lähemalt käibemaksu laekumist ja selle mõjutajaid.

Lisaks eelnevale on veel paar põhjust, mis võivad seletada maksulaekumiste ja maksubaasi arengu ajutisi erinevusi. Esiteks on andmed maksubaaside kohta statistilised hinnangud ehk need on kogutud statistikaameti poolt valimiga, mistõttu sisaldavad nad paratamatult mõõtmisviga. Eeldusel, et mõõtmistulemused ei ole süstemaatiliselt kaldu ühele poole, peaks see viga pikema perioodi vältel välja taanduma. Teiseks võivad maksulaekumised kvartalite lõikes olla hüplikud tagastuste ajastamise tõttu. Seetõttu opereerib käesolev analüüs silutud andmetega.

Joonis-2-nom-SKP-vs-maksulaekumine

3. Kas käibemaksu laekumise kasv on olnud kiirem kui maksubaasi kasv?

Käibemaks on sisuliselt lisandväärtuse maks ja seega peaks selle laekumine maksumäärade ja maksubaasi definitsiooni samaks jäädes käima käsikäes lisandväärtuse ehk üldise majanduskasvuga. Samas laekub käibemaks siiski vaid kodumaistelt lõpptarbimiskulutustelt — ekspordiks müüdud toodang on kodumaal käibemaksuvaba. Seega tuleb käibemaksu üle- või alalaekumiste hindamiseks summeerida käibemaksu baasi konkreetsed komponendid ja võrrelda maksubaasi kasvu maksu laekumise kasvuga.

Käibemaksu baasi moodustavad: rahalised eratarbimiskulutused riigi territooriumil (eratarbimisest on maha arvatud arvestuslik komponent kaudne rent), valitsussektori vahetarbimine ehk valitsussektori ostud erasektorilt, valitsussektori investeeringud ja kodumajapidamiste eluasemeinvesteeringud. Joonis 3 esitab nende baasi komponentide nominaalsed tasemed kvartalite kaupa statistikaameti andmete põhjal.

Joonis-3-KM-baasi-komponendid

Võrreldes omavahel käibemaksu baasi ja käibemaksu laekumiste aastaseid kasve (Joonis 4), on alates sajandi algusest näha kolm perioodi, kui need kasvutempod on selgelt erinevad. 2004–2005 mõjutas käibemaksu laekumisi Euroopa Liiduga ühinemine, mis korralduslike muutuste tõttu vähendas laekumisi 2004. aasta esimesel kahel kvartalil, kuid nagu jooniselt 4 näha, toimus korrektsioon laekumistes aasta hiljem. Nii et sellele anomaaliale on seletus olemas.

Märkimisväärne kasvude erinevus oli ka aastatel 2009–2010, mille põhjustas käibemaksu määra tõstmine 18 protsendilt 20 protsendile alates 2009. aasta kolmandast kvartalist. Kolmas lahknevus kasvudes on süvenenud alates 2014. aasta kevadest. Käibemaksu määrades ei ole viimastel aastatel muutusi toimunud. Mõnevõrra on käibemaksu baasi tehniliselt suurendanud aktsiisitõusud, mis tõepoolest suurendavad ka käibemaksulaekumisi, kuid nagu allpool selgub, ei ole selle mõju oluline. Samuti suurendab 2015. aasta algusest käibemaksulaekumisi baasi laiendamine firmaautodega seotud kuludele, mis tuleb käibemaksu „ülemäärase“ laekumise hindamisel arvesse võtta.

Joonis-4-KM-baasi-ja-laekumise-kasv

4. Kui palju on käibemaksu rahaliselt laekunud rohkem, kui maksubaasi kasv lubaks eeldada?

Üks võimalus tuvastada käibemaksu „ülemäärane“ laekumine, mille võib kirjutada maksukultuuri muutumise arvele, on järgmine. Kõigepealt rakendame käibemaksu baasi kasvumäära aastatagusele käibemaksu laekumisele, mis annab meile oodatava laekumise ilma poliitika- ja kultuurimuudatusteta. Seejärel lahutame saadud tulemusest maha teadaolevad administratiivsed tegurid, mis on laekumist suurendanud (laiendades maksubaasi, sest käibemaksumäärad ei ole muutunud). Kui maksupoliitika muudatused on eemaldatud, siis peaks järele jääv summa kirjeldama maksukultuuri muutumist, mille üheks oluliseks initsiaatoriks võib ilmselt pidada maksuametit (KMD INF ja muud innovaatilised pettuste tuvastamise meetmed).

Käibemaksu baasiks baasperioodil on eelpool kirjeldatud komponentide põhjal (ajavahemikul 2013. aasta teisest kvartalist kuni 2014. aasta teise kvartalini) 1,621 miljardit eurot. Rakendades käibemaksu baasi kasvu (4,1 protsenti 2014. aasta kolmandast kvartalist kuni 2015. aasta teise kvartalini) baasperioodi laekumistele saame oodatavaks laekumiseks 1,687 miljardit eurot. Tegelikuks laekumiseks aga osutus 1,792 miljardit eurot ehk 114 miljonit eurot rohkem (vt Tabel 1).

See lähenemine on konservatiivne, kuna kasutab stabiilsuse huvides nelja kvartali keskmisi, samas on KMD INF kehtinud vaid viimased kaks kvartalit ehk 2015. aasta esimesel poolaastal. Kui rakendaksime 2015. aasta esimese poolaasta maksubaasi kasvu 3,5 protsenti eelmise aasta esimese poole laekumistele, siis saaksime nelja kvartali peale laiendatud tulemuseks 133 miljonit eurot ehk 17 protsenti rohkem. Võib siiski arvata, et KMD INFil oli ka ennetavat mõju.

Nüüd tuleb sellest summast maha arvata lisalaekumised alkoholiaktsiisi tõusust (mis laiendab käibemaksu baasi) ja firmaautode käibe täiendavast maksustamisest. Esimese poolaasta andmetele tuginedes on need kogu selle aasta kohta hinnanguliselt 2 miljonit eurot ja 16 miljonit eurot. Seega võiks eeltoodud kaalutlustel pidada selliseks käibemaksu laekumiseks, mida ei saa põhjendada maksupoliitika muudatustega, 114–2–16=96 miljonit eurot.

Tabel 1. Käibemaksu baasi komponendid ja tegelik laekumine.

III 2013…II 2014 III 2014…II 2015 muutus
mln €		 muutus %
Käibemaksu baas 12 208 12 706 498 4,1
.. Eratarbimine 9 136 9 555 418 4,6
.. Elanike invsteeringud 760 791 31 4,1
.. Aval.sekt. investeeringud 1 074 1 039 -35 -3,3
.. Aval.sekt. vahetarbimine 1 237 1 321 84 6,8
Käibemaksu laekumine 1 621 1 792 171 10,6

Allikas: statistikaamet

5. Kas täiendav maksulaekumine suurusjärgus 100 miljonit eurot aastas tänu paremale maksukultuurile on vähe või palju?

Kui eeldada, et muutuse maksukultuuris on peaasjalikult põhjustanud KMD INFi juurutamine ja teised aktiivsed maksukultuuri parandamise meetmed, siis tuleb ühele kaalukausile panna kõigi ettevõtjate täiendav halduskoormus (valdavalt ühekordne kulu) ja teisele ausam konkurentsikeskkond, millest peaks olema huvitatud suurem osa ühiskonnast: ausad ettevõtjad ja nende töötajad, avaliku sektori töötajad, ülalpeetavad ja nii edasi… välja arvatud ebaausad ettevõtjad.

Rahaliselt tuleks teisele kaalukausile lisaks asetada aga veel üks Ülemiste ristmiku mahus riiklik investeerimisprojekt igal aastal. Seda eeldusel, et käibemaksu laekumise tase jääb selle summa võrra kõrgemaks ka kõigil järgnevatel aastatel. Alternatiivselt võiks tõsta ka näiteks universaalset lastetoetust (mis alles mullu oli 19,18 eurot) tänavuselt 45 eurolt 75 euroni. Ehk teisisõnu – viimase aasta jooksul elimineeritud käibemaksupettuste arvelt oleks lapsetoetused võinud juba ammu olla 30 eurot lapse kohta kuus suuremad. Kui kasutada see summa aga tööjõumaksude langetamiseks, siis võiks meie tulumaksuvaba miinimum olla juba praegu 154 euro asemel 220 eurot kuus, nii et igale palgasaajale jääks igas kuus 13 eurot rohkem kätte.

Seega on põhjust arvata, et käibemaksupettustega leppimise alternatiivkulu ehk seadustatud maksukeskkonna mitte kehtestamise praegune hind on suurusjärgus 100 000 000 eurot aastas. (Lihtsamalt: praeguseks on tuvastatud käibemaksupettusi saja miljoni euro ulatuses aastas ja seda raha võiks kasutada valijatele meelepärasemal moel.) See ei ole siiski ühiskonna kui terviku jaoks maast leitud raha, vaid see on tulusiire maksupetturitelt kogu ühiskonna taskusse, mida võib kasutada erineval viisil. Netovõit ühiskonnale on ausam ja efektiivsem ettevõtluskeskkond, mis saab majandusarengut mõjutada vaid positiivselt.

MÄRKUS. Käesolev arvutus on ebatäpne mitmetel põhjustel: maksubaasi hinnang on statistiline ja sisaldab mõõtmisviga; maksulaekumisi kvartali lõikes mõjutab maksude tasumise ja tagastamise täpne ajastus; analüüsitav periood lõpeb 2015. aasta teise kvartaliga, kuna maksubaasi kohta hilisemad andmed puuduvad, KMD INF on aga selleks ajaks jõudnud juriidiliselt kehtida vaid seitse kuud, mistõttu sisaldab eelnevalt esitletud mõju aastases arvestuses prognoose. Hinnangu suurusjärk (100 miljonit eurot) peaks olema siiski õige, kuna nii maksuametis kui ka rahandusministeeriumis on sarnastele tulemustele jõutud ka teisi meetodeid kasutades – kõik hinnangud on vahemikus 80–120 miljonit eurot käesoleval aastal. Lisaks annab umbes sama tulemus ka võrdlus Lätiga.

Miks ja kuidas Euroopa Liit riikide majandust suunab?

Avaldatud: 16. november 2015 | Kommenteeri

Tanel Steinberg, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitjaTanel-Steinberg-v2iksem

Euroopa Liit on majandus- ja finantskriisist väljudes ja sellest õpitu põhjal oluliselt reforminud majandusjuhtimise ja koordinatsiooni reegleid: heaks on kiidetud kaks majanduse juhtimist käsitlevate õigusaktide paketti, ratifitseeritud fiskaallepe. Reeglite praktiliseks rakendamiseks on iga-aastase protsessina loodud Euroopa semester ehk Euroopa poolaasta, mille käigus Euroopa Komisjon ja liikmesriikide ministritest koosnev Euroopa Liidu nõukogu hindavad liikmesriikide eelarve- ja majanduspoliitikat, annavad vastavaid soovitusi ja hindavad soovituste täitmist.

Euroopa poolaasta käivitab Euroopa Komisjon, kes novembris (tänavu 18.11) avaldab iga-aastase majanduskasvu analüüsi (Annual Growth Survey, AGS) ja häiremehhanismi aruande (Alert Mechanism Report, AMR). Majanduskasvu analüüs annab raamistiku majanduspoliitikale üldiselt, keskendudes sellele, mida saaks Euroopa Liidu tasandil, aga ka liikmesriikides teha, et fokuseerida tähelepanu veelgi rohkem kasvupotentsiaali suurendamisele ja töökohtade loomisele. Majanduskasvu analüüsi põhjal sõnastab märtsis peetav ELi valitsusjuhtide ja riigipeade tippkohtumine ehk Euroopa Ülemkogu peamised üldised väljakutsed majanduspoliitikale, mida siis võtavad liikmesriigid arvesse oma aprillis esitatavate programmide poliitikates (stabiilsus- ja konvergentsiprogrammid, reformikavad nagu “Eesti 2020”).  Loe edasi »

Mida on Eesti majandusel oodata lähemas tulevikus?

Avaldatud: 13. oktoober 2015 | Kommenteeri

Madis Aben, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütik Madis-Aben-vxem-blogisse

Üheksa küsimust ja vastust Eesti majanduse lähema aja väljavaadete kohta.

1. Kuidas on majanduskeskkond kevadest alates muutunud?

Euroopa Liidus keskmiselt on majandususaldus püsinud suhteliselt kõrgel ning ka Eesti lähinaabrite hulgas on konjunktuur olnud viimasel ajal stabiilne. Samas on Eestis alates aasta algusest majandususaldus oluliselt vähenenud. Usaldus on langenud kõigil tegevusaladel ja tarbijatel ning see ei luba ennustada majanduskasvu kiirenemist veel sellel aastal. Juulis–augustis usaldusindeksid tarbijatel, teeninduses ja ehituses siiski paranesid.
Kui Euroopa Liidus on majanduskasvu kiirenemise lootused mõnevõrra paranenud, siis üleilmselt on olukord muutunud kevadega võrreldes ärevamaks. Hiina majanduskasvu aeglustumise kartus on pannud kõikuma maailma börsid, mille närvilisust mõõtev volatiilsusindeks on tõusnud kõrgeimale tasemele pärast nelja aasta taguseid vapustusi. Lisaks vinduvale Ukraina kriisile on Euroopat tabanud pagulaskriis. Seega seisab nii Eesti, Euroopa Liidu kui ka kogu maailma majandus silmitsi suureneva ebakindlusega, mis ei saa majandusarengule mõjuda hästi.

madis-blogi-joonis-1

2. Kuidas toetab väliskeskkond nõudlust Eesti toodangu järele?

Eesti eksporditurgude kasv jääb 2015. aastal 0,8 protsendi juurde, mis on aeglaseim tempo pärast 2009. aasta sügavat langust. Venemaa majandus on sellel aastal 5-protsendises languses ning Soome majandus ei kasva. Õnneks kasvab stabiilselt kiiresti Rootsi majandus. Väga nõrga välisnõudluse tõttu ei kasva 2015. aastal ka Eesti eksport ja hinnalanguse tõttu eksporditulud vähenevad. Eesti ekspordipartnerite prognoosid lubavad siiski eeldada, et järgmisel aastal nende majanduskasv kiireneb 1,6 protsendini ning annab olulise tõuke ka Eesti ekspordile. See omakorda lubab prognoosida ka Eesti majanduskasvu märgatavat kiirenemist.

madis-blogi-joonis-2

3. Kas sisenõudluse panus majanduskasvu püsib?

2015. aastal toetab nõudlust olulisel määral eratarbimine, samas kui investeeringute langus ilmselt jätkub. Investeeringud langevad juba teist aastat järjest peamiselt ettevõtlussektori vähese investeerimisaktiivsuse tõttu. Ettevõtete investeeringute kasvu taastumine eeldab välisnõudluse tugevnemist, mida prognoosid lubavad oodata alles järgmisel aastal. Eratarbimise kasvutempo peaks alates järgmisest aastast märgatavalt aeglustuma, kuna sellel aastal tõstsid elanike tarbimisvõimet mitmed ühekordsed tegurid (hinnalanguse jätkumine, tööjõumaksude oluline langetamine).

madis-blogi-joonis-3

4. Kas palgakasv kiireneb võib aeglustub?

Palgatöötaja seisukohast on viimased kaks aastat olnud väga soodsad, kuna kiiresti on kasvanud keskmine palk ja suurenenud on ka hõivatute arv. 2015. aastal kujuneb keskmiseks palgakasvuks peaaegu 5 protsenti ning hõive suureneb 1 protsendi. Osa hõive suurenemisest on ilmselt küll statistiline ning tuleneb töötamise registri kasutuselevõtust eelmise aasta suvel, millega tõusis hüppeliselt ametlikult töötavate inimeste arv. Lisaks kiirele brutopalga kasvule toetas netopalga kasvu sellel aastal ka tulumaksumäära ja töötuskindlustusmakse määra langetamine ja maksuvaba tulu tõus, mis lisasid keskmise palgasaaja netosissetulekule veel 1,7 protsenti. Palgatulu ostujõudu suurendas juba teist aastat ka tarbijahindade kerge langus.

Brutopalga kasvutempo võib järgmisel aastal natuke aeglustuda, kuna palgatulu on juba üle kahe aasta järjest kasvanud oluliselt kiiremini kui majandus nominaalselt ja viinud palgatulu ja kapitalitulu proportsiooni tasakaalust välja. Majanduskasvu kiirenedes peaks 2017. aastast alates kiirenema taas ka palgakasv, tõustes 6 protsendi lähedale. 2016. aastal taastub umbes 2-protsendine hinnatõus, mis vähendab sissetulekute ostujõudu. Hõivatute arv pöördub alates järgmisest aastast tõenäoliselt pikaajalisse langusesse, kuna töötus on juba suhteliselt madal (6 protsendi lähedal) ning tööealiste inimeste arv väheneb.

madis-blogi-joonis-4

5. Kas tööpuuduse vähenemine jätkub?

Areng tööturul on olnud viimastel aastatel positiivne ning prognoositud hõive langustrendi algus on edasi lükkunud. Statistiliselt on viimase aasta jooksul moonutanud tööhõive näitajaid ilmselt töötamise register, mille mõju ulatus lisaks paremale tööjõumaksude laekumisele ka hõive statistikasse. Seega on tegelik hõive kasv 2015. aastal statistilisega võrreldes ilmselt mõnevõrra väiksem (ja tööviljakuse kasv selle võrra suurem).

Esmakordselt võtab rahandusministeeriumi prognoos arvesse ka töövõimereformi mõju, mis on kahetine. Kuna reformi eesmärk on suunata osa seniseid töövõimetuspensionäre tööturule, siis tõstab see tööjõus osalemise määra, mis on positiivne. Kuna osa tööturule lisandunutest ei leia vähemalt lühikeses plaanis endale ilmselt sobivat tööd, siis kasvab hõivemäär oluliselt vähem. Eelneva kahe sündmuse tulemusena tõuseb aga statistiline töötuse määr oluliselt. Sellesse tuleb suhtuda siiski positiivselt, kuna osa praegustest töövõimetuspensionäridest, kes olid loobunud töö otsimisest, kuid on selleks vähemalt osaliselt võimelised, liiguvad töötukassa mõjusfääri. Kavandatud meetmetega soodustatakse nende naasmist aktiivsesse tööellu, mis aga võtab aega. Ilma töövõimereformita võiks töötuse määr langeda 6 protsendi lähedale, kuid mitteaktiivsuse määr püsiks vastavalt kõrgemal. Hõivatute arv hakkab prognoosi kohaselt vähenema alates 2016. aastast ja töövõimereform suudab demograafiliselt määratud hõive pikaajalist langustrendi üksnes veidi leevendada.

madis-blogi-joonis-5

6. Miks tarbijahinnad langevad ja millal hinnatõus taastub?

Tarbijahinnad püsivad kerges languses teist aastat järjest, mis on valdavalt tingitud globaalse nafta- ja toiduhindade ning Põhjamaise elektrihinna langusest. Nafta- ja toidu hindu on allapoole surunud globaalne ülepakkumine nõudlusega võrreldes ning elektri hinda hoiab madalal Eesti integreeritus Põhjamaade elektrituruga. Teenuste hinnatõusu pidurdab haridusteenuse odavnemine tasuta kõrghariduse tõttu, mis arusaadavalt puudutab vaid usinaid üliõpilasi. 2015. aasta viimastel kuudel hakkab tarbimiskorv aastases võrdluses taas kallinema, kuna just eelmise aasta lõpus langes nafta maailmaturuhind oluliselt ja edasist hinnalangust ei oodata.

Järgmise aasta jooksul suureneb kõigi komponentide panus hinnatõusu. Aktsiisikaupade panus üldisesse hinnatõusu kasvab oluliselt nii alkoholi ja tubaka kui ka lisanduva kütuste aktsiisitõusu tõttu. Oodata on toiduainete hinnatõusu taastumist ning alates 2017. aastast palgatõusu kiirenemisega seoses ka teenuste hindade panuse kasvu. 2016. aastal on oodata 2-protsendilist ja järgnevatel aastatel kuni 3-protsendilist hinnatõusu. Hinnatõusuga käib üldiselt käsikäes ka SKP reaalse ja nominaalse kasvu kiirenemine, mis avaldub vastavalt kasvavas palgatulus, kuigi viimasel paaril aastal kogetud palgatöötajate reaalsissetulekute kasv jääb ilmselt erandlikuks.

madis-blogi-joonis-6

7. Kui kiiresti siis ikkagi Eesti majandus kasvab?

Kui prognoosid Eesti lähinaabrite majanduskasvu kiirenemise kohta peavad paika, siis võib oodata ka Eesti ekspordi pöördumist tõusule ning meie majanduskasvu kiirenemist. 2015. aastal kasvab majandus väga nõrga välisnõudluse tõttu prognoosi kohaselt 1,7 protsenti, kuid edaspidi peaks kasv kiirenema ja võib prognoosi kohaselt ulatuda 2016. aastal 2,6 protsendini ja 2017. aastal 3,4 protsendini. 2017. aastal saavutab Eesti SKP hinnanguliselt oma potentsiaalse taseme, ehk majanduses ei ole enam vabu ressursse, mida võiks ilma hinnatõususurveteta kogutoodangu kiireks suurendamiseks rakendada. Seetõttu on edaspidi oodata kasvutempo mõningast aeglustumist.

madis-blogi-joonis-7

8. Kuidas hindavad Eesti kasvuväljavaateid teised prognoosijad?

Rahandusministeeriumi prognoosi avalikustamise ajal osutus see nii 2015. kui ka 2016. aasta puhul ülejäänud prognoosidega võrreldes majanduskasvu osas kõige pessimistlikumaks. Joonistelt on näha viimaste aastate trend, et prognoositava aasta lähenedes on kasvuväljavaateid korrigeeritud süstemaatiliselt allapoole. Sellised prognooside allapoole korrigeerimised on aset leidnud juba seitse aastat ehk alates majanduskriisi puhkemisest. Sama on toimunud ka Eesti ekspordipartnerite prognoosidega. Sellest võib järeldada, et prognoosijad hindavad endiselt üle kas riikide majanduste sisemist kasvupotentsiaali või turumajanduse loomupärast võimet tulla toime majanduskriisidega ilma aktiivse riigipoolse sekkumiseta.

madis-blogi-joonis-8

madis-blogi-joonis-9

9. Kuidas prognoosib rahandusministeerium Eesti olulisemate majandusnäitajate muutumist lähiaastatel?

  2014 2015 2016 2017  2018  2019
SKP reaalkasv, % 2,9 1,7 2,6 3,4 3,2 3,0
SKP nominaalkasv, % 5,0 3,1 5,5 6,4 6,3 6,0
SKP jooksevhindades, mld € 20,0 20,6 21,7 23,0 24,6 26,0
Tarbijahinnaindeksi kasv, % -0,1 -0,3 2,0 2,9 3,0 2,9
Tööhõive kasv, % 0,6 1,0 -0,6 -0,3 -0,4 -0,2
Töötuse määr, % 7,4 6,5 6,3 7,2 8,4 9,4
Palga reaalkasv, % 5,7 5,0 2,4 2,4 3,0 2,9
Palga nominaalkasv, % 5,6 4,8 4,5 5,4 6,0 5,9
Tööviljakuse reaalkasv, % 2,3 0,6 3,2 3,8 3,6 3,3
Ekspordi reaalkasv, % 1,8 -0,5 3,5 5,0 5,5 5,5
Eratarbimise reaalkasv, % 3,3 5,0 2,8 2,7 3,0 2,9
Investeeringute reaalkasv, % -3,1 -2,0 4,0 4,7 4,2 4,5
Sisenõudluse reaalkasv, % 3,2 0,9 2,9 3,3 3,2 3,1

Põhjalikumad vastused neile ja teistelegi küsimustele leiate rahandusministeeriumi värskeimast majandusprognoosist.

Vaata ka majandusprognooside lehekülge rahandusministeeriumi veebis. 

Kuidas riik end kokku tõmbab?

Avaldatud: 9. oktoober 2015 | 1 vastus


Kairi_Kontkar (2)Kairi Kontkar, rahandusministeeriumi  riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik

Töötajate arvu vähendamise plaan valitsussektoris on ajendatud kahest suurest probleemist. Esiteks, tööturg liigub struktuursete muutuste suunas, kus kahaneb nooremate ning kasvab vanemaealiste töötegijate arv.

Riik peab tööhõive vähenemisele reageerima ja vältima olukorda, kus liiga palju tööjõudu on hõivatud avalikus sektoris. Seetõttu on valitsus võtnud sihiks hoida valitsussektori töötajate osakaal tööealisesse elanikkonda vähemalt praegusel tasemel. 2014. aastal oli valitsussektori töötajate osakaal tööealisest elanikkonnast (15-74) 12 protsenti. Keskvalitsuse hõive osakaal tööealisest elanikkonnast oli 2014. aastal 5,6 protsenti. Rahvastikutrendid näitavad, et Eesti tööealine elanikkond väheneb järgneva viie aasta jooksul aastas keskmiselt 0,7 protsenti. Seega tuleb ka valitsussektori töötajate arvu vähendada aastas samas mahus, s.o. keskmiselt 0,7 protsenti ehk u 700 töötaja võrra, sh keskvalitsuse tasandil (kohalikke omavalitsusi arvesse võtmata) umbes 350 töötaja võrra aastas. Loe edasi »

Eesti riik vajab edasi liikumiseks ulatuslikku detsentraliseerimist

Avaldatud: 30. september 2015 | 5 vastust

Andrus Jõgi, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna nõunik Andrus-J6gi-v2iksem-blogisse

Ukraina president Petro Porošenko ütles mõni nädal tagasi osaliselt juba 2015. aasta sügisel jõustatavat ulatuslikku detsentraliseerimist õigustades, et reaalse otsustusvabaduse puudumine kohalikel omavalitsustel on olnud peamine põhjus, miks nende avalik sektor on viimase 24 aasta jooksul olnud sedavõrd ebaefektiivne. Eesti ei maadle sama kategooria muredega, aga päris tundmatud need meile ka ei tohiks olla.

Eestis on kohalike omavalitsuste osakaal valitsussektori kogukuludest ligi 25 protsenti (võrdluseks: Taanis 64 protsenti, Rootsis 47 protsenti, Soomes 41 protsenti, Norras 34 protsenti – Subnational Governments in OECD countries: Key Data 2015 edition. OECD). Seejuures ligikaudu üks kolmandik kohalike omavalitsuste tuludest saadakse keskvalitsuselt toetustena, mille kasutamine on meil erinevalt lääneriikidest jäigalt reguleeritud. Tsentraalset kontrolli edendavalt mõttelaadilt oleme sarnasemad pigem oma saatusekaaslastega Kesk- ja Ida-Euroopas kui pikaaegsete demokraatlike traditsioonidega lääneriikidega. Kui meil püstitatakse hüpotees, et põhi- ja gümnaasiumihariduse tagamine ei pruugi tänapäeval oma olemuselt olla kohaliku elu küsimus, siis läänes arvatakse vastupidi –aina rohkem ülesandeid proovitakse kohalikule tasandile lahendamiseks üle anda. (Selleteemalisi materjale leiab näiteks OECD veebilehekülje kaudu.) Loe edasi »