Majandusprognoosi blogi: ülikiire hinnakasv pärsib nii tarbimist kui ka investeeringuid

Valitsuses algab sügis alati riigieelarve planeerimisega. Üks sisend sellesse on rahandusministeeriumi ametnike poolt koostatud majandus- ja rahandusprognoos, mis tänavu valmis 23. augustiks.

Raoul Lättemäe
rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja

Suvelõpu pilt Eesti majandusele on ootamatult vastandlik. Vaadates kevadele ja suvekuudele tagasi, on Eesti majandus olnud ülikiiret hinnatõusu, sõda, sanktsioone, põgenikke ning impordipiiranguid arvestades üllatavalt vastupidav. Vaadates edasi, on järgmise nelja kvartali väljavaade aga üsna sünge. Inflatsioon on kõrge ning teadmatus, kas ja kuidas saab Euroopa tervikuna talvel hakkama tubade ja tehaste kütmiseks ning valgustamiseks vajaliku energiaga ja mis saab edasi sõja ja põgenikega, on suur.

Elanike ostujõud on käesoleval aastal üsna oluliselt vähenenud. Ettevõtete käibed on veel suured, sest tarbimist on säilitatud säästude abil, kuid reaalne majanduskasv on pidurdunud olematuks, värskeim info tööstusettevõtete olukorra kohta räägib langusest ja majanduse maht lähemate kvartalite jooksul väheneb. Pole ime, et tavatarbijate kindlustunne on nii Eestis kui ka terves Euroopas vabalanguses ning ettevõtjad mures.

Mida selles olukorras öelda ja soovitada ettevõtetele, elanikele ja valitsusele? Kas rahandus-ministeeriumi prognoosi sõnum on positiivne, sest seni oleme olnud vastupidavad? Või on sõnum negatiivne, sest lähikuud on rasked ja selgem taastumine paremuse poole leiab aset alles aastal 2024? Ja kas eelarvepoliitika peaks stimuleerima laiapõhjaliselt või sihitult? Eesti majandus oma 1,3 miljoni elaniku, rohkem kui 670 tuhande töötaja ja 145 tuhande ettevõttega on keeruline struktuur. Seetõttu ei saa majandusprognoosile nii must-valgelt või pealiskaudselt läheneda, otsides sealt ühte lihtsustatud vastust. Eriti tänastes oludes, kus määramatus on suur ning inflatsiooni, nõudlus- või tarneraskuste mõju individuaalselt nii inimeste kui ettevõtete lõikes väga erinev.

Seetõttu soovitan kõigil huvilistel tutvuda meie prognoosi põhjalikuma seletuskirja ja selle lisadega, kus üksikasjalikumalt kirjeldatud, milliseid arenguid eeldame majandussektoritelt, sissetulekutelt, tarbimiselt ja investeeringutelt. Prognoosi järgi on suurim väljakutse majandusele nii sel kui järgmisel aastal ülikiire hinnakasv, mis pärsib nii tarbimist kui ka investeeringuid. Sisenõudlus pöördub langusesse ning jääb nõrgaks ka järgmisel aastal.

Majandussektorite lõikes panustab majanduskasvu eelseisvatel aastatel enim teenuste sektor. Töötlevat tööstust mõjutab ettevaates sisendhindade tõus ning kesisem ekspordinõudlus seoses peamiste kaubanduspartnerite majanduste jahtumisega. Olukord hakkab paranema alles järgmise aasta teisel poolel. Prognoosi üheks osaks on suurema majanduslangusega riskistsenaarium, kus Eesti konkurentsivõimet ja energiaintensiivseid ettevõtteid tabavad raskused osutuvad suuremaks. Viimaste päevade tööstussektori info koos energiahindade kiire kavu jätkumisega on mõnevõrra suurendanud selle riski realiseerumise tõenäosust.

Kui hästi oskame tulla toime määramatusega?
Eelseisvate kuude kõige suurem väljakutse nii riigieelarve koostamisel, aga ka ettevõtte äriplaani või pere rahaasjade väljavaadet plaanides, seisneb oskuses hinnata olukorda konservatiivselt ning reageerida tuleviku ebakindlusele mitte emotsioonide ajel, vaid kainelt ja arukalt. Sest määramatus on suur, võimalikke arengutrajektoore palju ja just trajektooride paljusest tingitud riskidega tuleb majandusprognoosi kasutades meil kõigil arvestada.

Tänane ebakindlus on mitmes mõttes teistsugune kui tavaliselt. Esiteks on arenenud turumajandustes olukord, kus pakkumise nappus on püsiv, üsna harv nähtus – tavaliselt on pudelikaelaks nõudluse vähesus. Ka jäävad arenenud riikide kokkupuuted ülikiire inflatsiooniga aastakümnete taha. Ehk arenenud riikidel napib praeguse olukorraga võrreldava kriisi kogemusi. Seetõttu on üsna raske üheselt piiritleda, milline saab olema majanduse arengutrajektoor sumedast suvest heitlikku sügisesse. Selles, et kõrge inflatsioon toob reaalsed tagasilöögid, ei ole aga põhjust kahelda. Reaalkasvu pidurdumist näeme juba täna ja sellega oleme rahandus-ministeeriumi prognoosis arvestanud.

Teiseks on talviseid vintsutusi keeruline üheselt ette näha seetõttu, et Venemaa peab ettearvamatut sõda Lääne väärtuste vastu. Ja sõda Ukrainas on hetkel takerdunud seisu, mis ei saa ega tohi väga pikaks püsima jääda. Euroopa vastu kasutatavasse energiatarnete relva ning maailma teraviljakriisi on sisse ehitatud tubli annus ettearvamatust, kuid me ei tea, kus või milline võib olla järgmine vahend, mida Venemaa meie vastu kasutab ja millised on selle majanduslikud tagajärjed. Küll tajume kõik selgelt, et täiendavate rünnakute ja meie vastusammude oht on olemas. Need on tegurid, mis inflatsiooni kõrval selgelt rõhuvad erasektori kindlustunnet. Energiatarnete raskuste süvenemist Euroopas koos veelgi kõrgema inflatsiooniga oleme hinnanud oma riskistsenaariumis.

Kolmandaks on Venemaa sõda Lääne väärtuste vastu sattunud vahetult pandeemiakriisi järgsesse aega. See on oluline põhjusel, et riikide reaktsioon pandeemiale oli üle Euroopa ulatuslik ning kompensatsioonid ja toetused kõikjal laiapõhjalised. Selline eelarvestiimul ei oleks olnud võimalik tavapärase eelarvedistsipliini reeglistiku kehtimise korral. Nüüdseks on Euroopa eelarvereeglite rakendamist edasi lükatud juba tervelt neli aastat. Pandeemiaperioodi kogemus ja igal aastal avanenud võimalus eelarvedistsipliiniga tegelemisega alustamist edasi lükata, viidates sealhulgas ka teistele riikidele, on tekitanud ühiskonnas tugeva ootuse, et rahakoti jõuline avamine ongi riigi majandus¬poliitika roll kõikide kriiside ja probleemide korral.

Kahjuks ei ole tänane olukord võrreldav pandeemiaperioodiga. Ostujõu reaalne langus, sisendite hinnatõusu ja vajadus korraldada ümber tarneahelad on hetkel sõja hind, mis tuleb moel või teisel ühiskonnal tegelikult kanda. See eeldab majanduse kohanemist uute oludega. Seetõttu ei ole laiaulatuslik eelarvestiimul poliitika, mida saaks või mida oleks mõistlik rakendada. Lisaks oleme nii Euroopas kui ka terves maailmas oleme üha enam jõudmas situatsiooni, kus riigi kaks suurt majanduspoliitikat hakkavad üksteist tasalülitama: stiimuli, mille valitsused suruvad eelarve-defitsiitidega majandusse, nopivad keskpangad intressipoliitikaga majandusest välja, et pärssida inflatsiooni mõju. Selline võistlev poliitika oleks kõikjal riiklike ressursside raiskamine, mis pigem kahjustab täiendavalt Lääneriikide vastupanuvõimet Venemaa rünnakute vastu.

Riigirahanduse paradoksaalne olukord
Paradoksaalsel kombel on kiire hinnatõus toonud riigile kaasa pea sama kiire maksutulude kasvu. Kulude tase kasvab sõja mõjust ja kiiremast inflatsioonist tingituna kõikidel valitsussektori tasanditel, aga jääb maksutulude kasvule alla. See võib välisele vaatlejale tekitada petlikult positiivse mulje eelarvepositsiooni olukorrast, sest meie prognoos on mõeldud sisendiks poliitikutele riigieelarve otsustele langetamiseks ja seetõttu ei saa see sisaldada ühtegi kulu, mida valitsus või riigikogu ei ole seadustanud.

Majandusekspertidena me võime küll oletada, et hinnatõusu ja erasektori palgasurve tõttu on väga suur vajadus lisaks maksutulude suuremaks hindamisele ka riigi kulusid täiendavalt korrigeerida. Aga ametnikena ei saa me selliseid makromajanduslikke hinnanguid oma prognoosi lisada, sest riigi kulutrajektoori otsustavad poliitikud mitte majandusnumbrite matemaatiline analüüs.

Samamoodi ei sisaldu prognoosis koalitsioonileppe hinnangulist mõju, sest ka neid poliitilisi kokkuleppeid ei ole veel jõutud seadustada. Osade poliitiliste kokkulepete hind on veel ka lahtine, mistõttu koalitsioonileppe lubaduste osaline või valikuline kaasamine prognoosi osaks ei tule kõne alla.

Nii on eelarvedefitsiidi number rahandusprognoosi järgi justkui kiiresti vähenenud, aga kui ka eelnevaid seadustamata kokkuleppeid ja vajadusi arvesse võtta, siis on riigi rahaline seis oluliselt keerukam. See ei tähenda, et riigieelarve koostamisel langetatakse otsuseid pooliku info alusel. Rahandusministeerium on valitsusele alati välja arvutanud iga kavandatava otsuse mõju nii riigi kuludele kui tuludele ehk eelarvepositsioonile. Sel aastal on riigieelarve läbirääkimiste alguses see nimekiri koalitsioonileppe tõttu paksem. Ehk et valitsus küll alustab eelarveläbirääkimisi rahandusprognoosi põhjal, aga see arutelu ise kätkeb ka poliitiliste kokkulepete eeldatavat mõju. Need arvutused arvestavad sellega, et riigi täiendavad kulutused ja investeeringud võivad omakorda toota maksutulu ehk arvesse võetakse lisakulude mõju riigi sissetulekutele.