Detsentraliseeritud valitsemiskorralduse määr Eesti põhiseaduses ja praktikas

Artikkel on algselt avaldatud ajakirjas Juridica (2022/2)

Detsentraliseerimist[1] kui avaliku võimu otsustusõiguse viimist võimalikult elanikele lähedasele tasandile on OECD hinnanud üheks olulisemaks reformiks, mida on lääne ühiskonnas teostatud viimase 50 aasta jooksul. Selle mõjud ulatuvad ühiskonna kõikidesse valdkondadesse alates elukeskkonnast valitsemise kvaliteedini, riigi rikkuse ja majandusarenguni ning mis kõige olulisem: elanike heaoluni välja.[2]

Detsentraliseerimine toob kaasa positiivseid mõjusid nagu avaliku sektori efektiivsuse kasv, suurem avalik vastutus, ühtlasem arengutase jne. Tulemus sõltub paljuski sellest, kuidas on detsentraliseerimist ellu viidud.

Üks olulisemaid järeldusi on, et riik ei saa omavalitsusüksustele üle anda ülesandeid ilma iseotsustusõiguseta (õigus otsustada lahenduse ja finantseerimise üle), sest sellisel juhul ei teki vastutust ega motivatsiooni. Puuduliku detsentraliseerimise korral ei pruugi soovitud hüved realiseeruda või on mõjud isegi negatiivsed.[3]

Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 154 lõikes 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). Euroopa kohaliku omavalitsuse harta[4] (EKOH) artikli 4 lõike 2 järgi on omavalitsusüksustel täielik vabadus seadusega lubatud piires rakendada oma initsiatiivi igas valdkonnas, mis ei jää väljapoole nende pädevust ega ole määratud täitmiseks mõnele teisele haldusorganile. Seega omavalitsusüksuste tuumpõhimõte või roll on otsustada ja korraldada iseseisvalt elanike huvides kohaliku elu küsimusi, milleks üldistatult on kõik elanike heaolu mõjutavad ühiskonnaelu teemad – sh turvalise ja kvaliteetse elukeskkonna tagamine, põhiõiguste ja vabaduste kaitse ning piirkonna elujõulisuse edendamine.

Riigikohus on sisulisest kriteeriumist lähtudes pidanud kohaliku elu küsimusteks neid küsimusi, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi.[5]

Omavalitsusliku juurega on kõik ülesanded, mille puhul inimesele pakutakse avalikku teenust isiku igapäevases toimeareaalis ning selle juures on vaja tasakaalukalt arvestada kas inimese soovide ja vajaduste või piirkonna eripäradega.

Mis on detsentraliseerimine ja kuidas see toimub?

Detsentraliseerimine on lähimuse põhimõtte rakendamine sellele sisu andmise kaudu. EKOH artikli 4 lõige 3 osutab selgelt, et avalike kohustuste täitmist tuleks eelistatavalt korraldada kodanikule kõige lähemal valitsemistasandil, kus see tagab ülesandega seotud eesmärkide täitmise tulemuslikkuse, on majanduslikult tõhus ja mõjus ning kus on (või on otstarbekas kujundada) selleks vajalik võimekus. Ainult ülesande riikliku iseloomu, täitmisega seotud mastaabiefekti, tulemuslikkuse mõttes otstarbekuse või efektiivsuse tõttu võib ülesande anda täita keskvalitsuse tasandile.

Detsentraliseerimine kui arengusuund võimaldab nii omavalitsusüksustele anda seadusega täitmiseks kohustuslikke ülesandeid kui ka omavalitsusüksustel võtta vabatahtlikult täita ühiskonnaelu küsimusi, mida seadusandja ei ole omavalitsusüksustele ette kirjutanud. Artiklis käsitatakse detsentraliseerimise all seadusega omavalitsusüksustele ülesannete täitmiseks andmist.

Detsentraliseerimise peamised eesmärgid on:

• vahetu riigihalduse kergendamine (otsuste langetamise pädevus on hierarhiline ja madalamal tasandil saab palju asju operatiivselt ära lahendada);
• suurema kodanikuläheduse saavutamine (rohkem inimesi saab otsuste tegemises osaleda);
• suurem paindlikkus (iga otsustamistasand ja piirkond saab valida talle sobivad lahendused);
• avalike teenuste parem kvaliteet (nt valdkondade ­ülesed isiku vajadusest lähtuvad avalikud teenused);
• valitsemise efektiivsus (nt teenuste optimaalsema korraldusega säästetud raha jääb omavalitsusüksusele, kes saab seda kasutada muudeks olulisteks tegevusteks);
• kesk- ja kohaliku võimu tasakaal (kohalikud huvid saavad väljundi otsustusprotsessi ja keskvalitsus ei domineeri teiste huvide arvelt).

OECD soovitused poliitikakujundajatele edukaks detsentraliseerimiseks keskenduvad järgmistele aspektidele[6]:

• tagada selgus ülesannete ja rollide jaotuses (kui vastutus on segane, siis võib juhtuda, et ei keskvalitsus ega omavalitsusüksus võta vastutust mõne spetsiifilise probleemi lahendamise eest);
• tagada ülesannete täitmiseks piisav tulubaas (kui rahastus on ebapiisav, siis tulemuseks on teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi halvenemine);
• tagada kohustuste mahule vastav omavalitsusüksuste finantsautonoomia (omavalitsusüksus saab teenuseid oma elanike vajadustele vastavaks kujundada üksnes siis, kui ta saab elanikke maksustada);
• toetada omavalitsusüksuste võimekuse suurendamist (keskvalitsus peab regulaarselt hindama omavalitsusüksuste võimekust ning panustama selle suurendamisse);
• luua otsustusprotsessis poolte huvide paremaks esindamiseks koordinatsiooni­mehhanismid (nt koostöövõrgustikud, komisjonid, nõukojad, koostöölepingud jms);
• parandada andmete kättesaadavust ja nende liikumist otsustustasandite vahel ning kasutada neid oskuslikult seireks (otsuste tegemiseks, teenuste hindamiseks ja tulemuste seireks on kriitilise tähtsusega vajalike andmete olemasolu);
• kasutada inimeste valitsemisse kaasamiseks erinevaid lahendusi (info ja avaandmete lihtne kättesaadavus veebis ja erinevate kanalite kaudu inimeste kaasamine aegsasti muudatuste kavandamisse);
• ühtlustada eri piirkondade rahalist võimekust, et tagada teenuste ühtlane kättesaadavus üle riigi (nt tasandusfond);
• kasutada vajadusel asümmeetrilisi lahendusi (omavalitsusüksustel võivad olenevalt piirkonnast, suurusest, kompetentsist vms olla erinevad ülesanded).

Detsentraliseerimine eeldab olulisi muutusi riigi tasandil. Ministeeriumide roll peaks muutuma strateegilisemaks ehk keskenduma vajaliku koordinatsiooni tagamiseks tingimuste loomisele, üldiste arengusuundade seadmisele ja eestvedamisele, omavalitsusüksuste tulemuslikkuse monitoorimisele ja tasakaalustatud arengu toetamisele.[7] Riigi roll teiseneb õigusaktidega omavalitsusüksustele aina uuemate detailsete reeglite kehtestamise, uute sihtotstarbeliste toetuste rakendamise ning otsese teenusepakkumise asemel pigem omavalitsusüksuseid toetavaks, hõlmates üldise raamistiku kujundamist, nõustamist, abistamist ja takistuste kõrvaldamist.

Detsentraliseerimine ei too oodatud kasu, kui ülesanne antakse omavalitsusüksustele täitmiseks, kuid sihtotstarbeliste eraldiste või detailideni ette kirjutatud õigusnormide kaudu soovib keskvalitsus siiski jätkuvalt ülesande täitmist üksikasjalikult edasi juhtida. Detsentraliseerimine võib ebaõnnestuda, kui riik annab ülesande omavalitsusüksustele ilma piisavate rahaliste vahenditeta, riigipoolse nõustava toeta ja võimestamiseta. Mastaabiefekti eiramine võib samuti tuua kaasa negatiivseid tagajärgi, sest omavalitsusüksus ei suudaks ülesande optimaalset toimeareaali arvestades seda täita ei üksi ega koostöös teiste omavalitsusüksustega.

Detsentraliseerimisprotsessi takistab keskvalitsuse vähene usaldus omavalitsusüksuste vastu, mis võib tuleneda kartusest, et omavalitsusüksuste võimekuse, oskuste ja raha puudus võivad omavalitsusüksuse osutatavate avalike teenuste olukorda detsentraliseerimise korral halvendada. Selline kartus võib olla tingitud info puudumisest omavalitsusüksuste teenuste ja võimekuse kohta või ka mõnest negatiivsest kogemusest detsentraliseerimisega, mille läbikukkumise põhjus võis tegelikult olla kehv läbimõtlemine ja poolik teostus. Samas ei arvata keskvalitsuse tasandil, et omavalitsusüksused olemuslikult tahavad elanikele halvemaid teenuseid pakkuda.

Ülesannete andmine omavalitsusüksustele ei ole eesmärk omaette. Selle suunas tuleks liikuda, kui seeläbi on võimalik muuta teenus inimeste jaoks paremaks (parem kättesaadavus, suurem efektiivsus, väiksem bürokraatia, suurem operatiivsus, parem lähtumine isikute vajadustest, parem kvaliteet jne). Detsentraliseerimine on püsiv valitsemiskorralduse printsiip ja igakordse protsessina kompleksne ning selle õnnestumine eeldab paljude aspektide hoolikat läbimõtlemist.

Detsentraliseerimise olukord Eestis

Põhiseaduse järgi toimib Eesti omavalitsusüksuste süsteem lähimuse põhimõttest lähtudes ning eeldab kohalikule võimutasandile olulise rolli andmist riigivalitsemise süsteemis. Põhiseaduse kommentaaride autorid osutavad, et omavalitsusüksused eksisteerivad avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides, mis välistab nende nii kaudse kui ka otsese riigikeskseks muutumise.[8] Seega on Eestile peetud sobilikuks kogukondliku omavalitsusüksuse mudelit.

Traditsiooniliselt mõõdetakse riigi fiskaalset detsentraliseeritust omavalitsusüksuste kulude või tulude osakaalu järgi SKP-s või valitsussektoris. Kulude osakaalu järgi on Eesti vähem detsentraliseeritud ja väiksema kohalike ülesannete mahuga riikide hulgas. Kui Eestis moodustab omavalitsusüksuste kulude osakaal SKP-st 10%, siis Norras 17%, Soomes 22%, Rootsis 25% ja Taanis 34%.[9] Võrreldes teiste unitaarriikidega[10] (nt Soome ja Norraga), ei ole Eesti omavalitsusüksuste ülesanneteks kutseharidus, täiskasvanukoolitus, esmatasandi tervishoid (sh koduõendus), haiglad, erivajadusega inimeste toetused, erihoolekanne, rehabilitatsiooniteenused, lastetoetused, tööturuteenused, avaliku korra tagamine, päästeteenus, muinsuskaitse, majandus/ettevõtluskeskkonna arendamine vms.

Põhiseaduse § 154 lõike 1 põhimõte on, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad omavalitsusüksused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Omavalitsus­üksustele täitmiseks antud ülesannete ulatust on Eestis suuresti peetud poliitiliseks valikuks. Eesti ühiskonnas ei ole arutletud süsteemselt teema üle, miks ikkagi on mitmel juhul kohaliku elu küsimused (nt osaliselt gümnaasiumiharidus, kogukonnapõhised erihoolekandeteenused, puudega inimeste perioodilised sotsiaaltoetused, kohaliku liiklusega kõrvalmaanteed jne) riigiasutuste otsustada ning kas 2017. aasta haldusreformi järel omavalitsusüksuste väiksuse ja ebapiisava võimekuse argumendi ära langedes on õigustatud sellist praktikat jätkata.

Riigikohus ei ole seni sisustatud mõistet „otsustab ja korraldab kõiki kohaliku elu küsimusi“. Riigikohtu üldkogu on 16. märtsi 2010. a otsuses asjas 3-4-1-8-09 kohaliku elu küsimuste lahendamise kohustuse kohta leidnud, et täitmist vajavaid kohalikke ülesandeid ei ole võimalik ammendavalt loetleda. Ka võivad need ülesanded eri omavalitsusüksuste puhul erineda, sõltudes omavalitsusüksuste eripärastest vajadustest, aga ka kohaliku kogukonna eelistustest. Tegemist on selliste kohalike ülesannetega, mille täitmist saab omavalitsus­üksustelt konkreetses ajas ja ruumis mõistlikult eeldada. Olulised kohalikud ülesanded, nagu ka nende täitmise nõutav ulatus, on ajas muutuvad suurused, olenedes suurel määral üldisest sotsiaal-majanduslikust olukorrast ja ühiskonna heaolu tasemest.

Muudatused sotsiaalses ja majanduslikus keskkonnas võivad mõjutada nii täitmist nõudvaid kohalikke ülesandeid kui ka nende täitmise eeldatavat ulatust ja kvaliteeti (otsuse p 67). Riigi tasandil ei ole hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas ega muudes õiguse loojatele kohalduvates seadusloomet puudutavates õigusaktides otsesõnu räägitud vajadusest tagada detsentraliseeritud valitsemiskorraldus. Samuti ei ole kindlaks määratud põhimõtteid, mille alusel otsustada, millal ülesannet peaks täitma kohalikul ja millal riigi tasandil.

Kui riik on kohaliku elu küsimuste lahendamise võtnud enda ülesandeks, tõuseb küsimus, kust jookseb piir, millal on tegemist omavalitsusüksuste enesekorraldusõiguse intensiivse riivega ja põhiseaduse mõttega vastuolus praktikaga. Seega ei ole ühest vastust, kui suur detsentraliseerituse määr peab olema, et oleks täidetud põhiseaduse nõue – omavalitsusüksuste õigus otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi. Omavalitsusüksuste autonoomia ehk enesekorraldusõiguse olukorra hindamiseks on mõistlik vaadata seda rahvusvahelises kontekstis. Siinkohal näide rahvusvahelisest indeksist creating a comparative index of local autonomy[11] (edaspidi: LAI indeks), mis katab kõik olulised omavalitsusüksuse aspektid.
Andmed on 2014. aasta kohta.[12]

Eestis on mahajäämus finantsautonoomia, riigi sekkumise ning kesktasandi otsustusprotsessidele juurdepääsu kategoorias võrreldes nii Põhjamaade kui ka Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikidega.

Finantsautonoomia võrdluses kuulub Eesti vähese detsentraliseeritusega riikide hulka[13], sest siinsete omavalitsusüksuste võimalused oma tulubaasi mõjutada on väga väikesed. Eestis moodustasid 2020. aastal riigi toetused ja tasud omavalitsusüksuste tulubaasist 84,8% ning kohalikud maksud 3,2%.[14] Eesti omavalitsusüksustele ülekantavat tulumaksu peetakse riiklikuks toetuseks, sest omavalitsusüksustel puudub õigus selle suhtes midagi otsustada ja see raha liigub riigieelarve kaudu. Riik sekkub omavalitsusüksuste finantseerimisse suures ulatuses ka sihtotstarbeliste toetustega, mille puhul kehtestatakse tihti väga detailsed reeglid.

Keskvalitsuse ülesanne on luua omavalitsusüksuste finantseerimise süsteem, mis tagab piisavad vahendid ülesannete täitmiseks. Seadusandja otsustada on, kui suur osa laekub riiklikest maksudest ja tasudest, missuguseid kohalikke makse ja tasusid võib omavalitsusüksus kehtestada ning kui palju laekub riigieelarvest toetustena (tasandusfond, toetusfond, juhtumipõhised toetused).[15] Omavalitsusüksuste finantseerimise süsteemi kujundamist on peetud poliitiliseks valikuks. Ühiskonnas on seni laialdasemalt läbi arutamata omavalitsusüksuste maksu- ja finantsautonoomia tähendus. Põhiseaduse § 154 lõige 1 sätestab, et omavalitsusüksused peavad saama täita oma ülesandeid iseseisvalt, § 157 kohaselt on omavalitsusüksustel iseseisev eelarve ja EKOH artikli 9 lõike 3 järgi peab osa omavalitsusüksuse tuludest tulema kohalikest maksudest. Kui omavalitsusüksuste finantseerimine sõltub suurel määral riigieelarvest eraldatavast rahast, suureneb sõltuvus riigi otsustest. See tähendab, et omavalitsusüksus peab oma eelarveotsuste tegemisel ootama ära, millal ja kui palju keskvalitsus talle raha annab. Selline sõltuvus piirab omavalitsusüksuse finantsilist enesekorraldusõigust ja iseseisva eelarve põhimõtte vabalt realiseerimist, mis takistab omakorda kohaliku elu küsimuste operatiivset lahendamist. Riigikohtu praktikas ei ole seni vaieldud, kust jookseb riigieelarve toetustest liigse sõltuvuse piir, millest alates on tegemist omavalitsusüksuste finantsautonoomia ja üldisemalt enesekorraldus­õiguse intensiivse riivega ning vastuoluga põhiseaduse mõttega.

OECD[16] kohaselt on väga vähene finantsautonoomia oluline riskitegur omavalitsusüksuste eduka toimimise tagamisel. Selliselt osaliselt teostatud detsentraliseerimisel võib olla mitu soovimatut kaasnähtust, mis mõjutavad omavalitsusüksuste tegutsemise stiimuleid ja otsuseid. Peamiseks puuduseks on omavalitsusüksuste piiratud võimalus jaotada ressursse vastavalt kohapealsetele vajadustele ja olukorrale. Sihtotstarbelised toetused ei võimalda eri valdkondi kombineerida, tekitades killustatud lahendusi, mis teenuse saajate vajadusi ei rahulda.

Uuringute kohaselt töötavad omavalitsusüksused kõige tõhusamalt siis, kui elanikud maksavad kohalike teenuste eest kohalike maksude ja tasudena. Finantsautonoomia suurendab avalikku vastutust pakutavate teenuste eest, sest võimaldab leida tasakaalu avalike teenuste soovide ja selle eest makstavate maksude vahel. Maksuraha kasutamise suhtes nõudlikud elanikud hindavad kulude ja kasu omavahelist tasakaalu, jälgivad saadava teenuse kvaliteeti ning võrdlevad seda teistes omavalitsusüksustes pakutavaga. Selline tulemuslikkuse hindamine suurendab elanike osalemist ja hääletamist nii valimistel kui vajadusel ka n-ö jalgadega. Kui teatav konkurents omavalitsusüksuste vahel toimub nii teenuste kvaliteedi kui ka maksukoormuse puhul, siis seda rohkem peavad kohalikud poliitikud pingutama elanike heaolu nimel. Teiselt poolt suunab omavalitsusüksuste ­vaheline konkurents innovatsiooni ja suurendab tõhusust, mis omakorda mõjub positiivselt majandusele.[17]

Suur sõltuvus tsentraalsetest ülekannetest ei pruugi motiveerida omavalitsusüksuseid säästlikult või otstarbekalt kulutama. Sihtotstarbeliste toetuste puhul on vastutus tulemuste eest keskvalitsuse ja omavalitsusüksuste vahel hajunud ning reeglid suunavad omavalitsus­üksuseid järgima formaalseid nõudeid tulemuste saavutamise arvelt. Eestis on selliseks näiteks põhiharidus ja koolivõrk, kus klassi täitumus on OECD riikide seas väikseim. Norras tehtud uuring näitas, et toetuste kasutamise piirangute kaotamine tõi seal kohe kaasa olulisi muutusi kohalike teenuste pakkumises. See viitab sellele, et kohaliku otsustusõiguse järele oli selge vajadus.[18]

Uuringud näitavad ka, et omavalitsusüksuste piiratud maksuautonoomia vähendab riigi kui terviku tõhusust.[19] Tsentraliseeritud mudelis on omavalitsusüksus vastutav ülespoole, aga mitte niivõrd elanike ees.[20] Maksuautonoomia puudumisel nõuavad omavalitsusüksused riigilt tulubaasi suurendamist kasvava teenusvajaduse katmiseks ja keskvalitsus peab suurendama selleks üleriigilist maksukoormust või võtma laenu. Inimesed hakkavad nõudma valitsuselt kohalike küsimuste lahendusi.

Haldusreformi järel on Eesti omavalitsusüksused elanike arvult suuremad kui näiteks Soomes ja Norras.[21] Samas ülesannete ulatuse ja finantsautonoomia näitajad jäävad Põhjamaade vastavatele näitajatele alla. Teenuste taseme mõõtmise rakendus minuomavalitsus.ee võimaldab omavalitsusüksuste tegevuse või soorituse kohta süsteemse info avaldamisega suurendada nii riigiasutuste kui ka avalikkuse usaldust omavalitsusüksuste vastu.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et omavalitsusüksuste soorituse kohta info süsteemne avaldamine n-ö nügib omavalitsusüksuseid pingutama rohkem.[22] Seireinfo koos lisameetmetega mahajääjate abistamiseks võimaldab maandada riski, et riigilt ülesannete andmisel omavalitsusüksustele teenuste kättesaadavus või kvaliteet halveneksid.

Seega on Eestis ainest ulatuslikuks detsentraliseerimiseks ja omavalitsusüksuste finantsautonoomia suurendamiseks. Riigilt omavalitsusüksustele ülesannete andmist on valitsuskabinetis arutatud 2021. aasta mais[23] ja 2022. aasta alguses. Rahandusministeerium koostas ministeeriumitele omavalitsusüksustele ülesannete andmise hindamiseks abimaterjali, milles toodud põhimõtted võiksid tulevikus saada õigusloome eeskirjade osaks. Omavalitsus­üksuste finants- ja maksuautonoomiat on plaanis valitsuskabinetis arutada 2022. aasta suve alguses.

Kokkuvõte

Eestis on seni teostatud osaliselt puudulik detsentraliseerimine, mis OECD detsentraliseerimis­juhendi kohaselt toob kaasa riskid seoses teenuste kvaliteetse ja efektiivse korraldusega. Mitme ülesande puhul ei ole õigused ja vastutus jaotatud selgelt ega tasakaalukalt. Lisaks on maksuautonoomia puudulik ja suur on sõltuvus riigieelarve kaudu finantseerimisest.

Detsentraliseerimise tulemuslikkus sõltub keskvalitsuse valmisolekust ja usaldusest omavalitsusüksuste vastu ning ka omavalitsusüksuste endi valmisolekust ja soovist endale uusi ülesandeid võtta. Eduka detsentraliseerimise rakendamiseks tuleb hoolikalt läbi mõelda kõik olulised aspektid. Arvestades detsentraliseerimisprotsessi pikka ajalist kestust alates poliitilise valmisoleku tekkest kuni muutuste realiseerumiseni, on detsentraliseerimise edasiseks toetamiseks vajalik konkreetsem poliitiline kokkulepe põhimõtteliste suundade kohta.

---

[1] Eesti prioriteetideks OECD-s on peetud mh kohaliku ja regionaalse tasandi haldust ning fiskaalset detsentraliseerimist. Arvutivõrgus: https://vm.ee/et/eesti-prioriteedid-oecd-s.
[2] Fiscal Decentralisation and Inclusive Growth. OECD 2018.
[3] Making Decentralisation Work. A Handbook for Policy-makers. OECD Multi-level Governance Studies 2019.
[4] RT II 1994, 26, 95.
[5] RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09, p 53.
[6] Making Decentralisation Work (viide 3).
[7] Samas.
[8] Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne. 14. peatüki kommentaarid. https://pohiseadus.ee/sisu/3672
[9] OECD Key Data 2019. Andmed graafikul 2018. a kohta. http://oe.cd/FDdb.
[10] Paremad avalikud teenused läbi kohalike omavalitsuste võimestamise. Rahandusministeerium. Arvutivõrgus: https://fin.ee/media/5646/download.
[11] A. Ladner, N. Keuffer. https://www.semanticscholar.org/paper/Creating-a-comparative-index-of-local-autonomy-Ladner-Keuffer/8231e17aab94cfa3fb00792acb01f9d402f18ce4.
[12] Raamat avaldati 2019. aastal ja seetõttu ei ole värskemaid andmeid kui 2014. aasta omad.[13] Paremad avalikud teenused läbi kohalike omavalitsuste võimestamise (viide 10).
[14] The OECD Fiscal Decentralisation Database.
[15] RKÜKo 16.03.2010, 3-4-1-8-09.
[16] Making Decentralisation Work (viide 3).
[17] Fiscal Decentralisation and Inclusive Growth. OECD Fiscal Federalism Studies 2020.
[18] Making Decentralisation Work (viide 3).
[19] Samas.
[20] Teenuse elaniku vajadustele vastavusest on olulisem, et ei eksitaks normide vastu ning keskvalitsus tagaks aina suurema rahastuse.
[21] Eestis on omavalitsusüksuste elanike mediaanarv 7400, Soomes 6000 ja Norras 5000 (2018. a andmed). OECD Key Data 2019. http://oe.cd/FDdb
[22] Improving the Performance of Sub-national Governments through Benchmarking and Performance Reporting. OECD 2018.
[23] Arvutivõrgus: https://fin.ee/riik-ja-omavalitsused-planeeringud/kohalikud-omavalitsused/omavalitsuste-poliitika#omavalitsuste-lesan.