Andrus Jõgi, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna nõunik 
Kalle Killar, sotsiaalministeeriumi e-teenuste ja innovatsiooni asekantsler
Konkurentsil on arengule ja majandusele positiivne mõju. Sealhulgas on eraldi väärtus sellest tekkiv mitmekülgsus, mis võimaldab võtta arvesse klientide erinevaid vajadusi. Klientide hoidmiseks on vajalik teenust pidevalt kaasajastada, laiendamiseks katsetada uusi lahendusi. Tihtipeale ei ole ka ette teada, milline lahendus tagab tulevikus edu.
Konkurentsi peetakse üldjuhul omaseks erasektorile ning avalikus sektoris luuakse tihtipeale efektiivsuse ja ühetaolise teenuse pakkumise ettekäändel teenusemonopole. Rahvusvaheline kogemus näitab, et avalikus sektoris on teisi ja ehk ka paremaid võimalusi efektiivsust ja kvaliteeti parandada.
Riik on esmajoones otsustaja, mitte teenusepakkuja
Lihtsustatult võiks öelda, et riigi ja sealhulgas omavalitsuste peamine roll on kujundada poliitikat ning teha otsuseid, millised teenused, millise kvaliteedi ja kuluga peaksid olema avaliku raha eest kättesaadavad. Kui eelnev on hästi paigas, siis teenuse pakkumine – teinekord ka teenuse pakkumise korraldamine – ei pea olema tingimata avaliku sektori kanda. Näiteks on teede ehitus ja hooldus või ka laste hambaravi erasektori pakutavad teenused, kuigi avalik sektor selle eest tasub.
Riik peaks täiendavat tähelepanu osutama seal, kus on turutõrked: piirkonnas liiga vähe tarbijaid, teenuse mastaabiefekt on liiga kõrge, erasektoris puudub teenusepakkujate konkurents või erasektor ei suuda tagada järjepidevust.
Konkurentsi edendamine teenuse pakkumisel
Üks võimalus mitmekesisuse edendamiseks avalikus sektoris on detsentraliseerimine. Detsentraliseerimine võib tähendada teenuste andmist kohalikele omavalitsustele, kuid mitte ainult. Näide omavalitsustest mööda minevast detsentraliseeritud juhtimismudelist oleks võtta Taani keskhariduse korraldusest. Koolidele on tagatud riiklik pearaha, lähtudes peamiselt õpilaste ja lõpetanute arvust, aga kooli juhtimine on piirkonna enda käes kohapeal moodustatud laiapinnalise nõukogu kaudu („isejuhtimise mudel“).
Aga ka nende teenuste osas, mis on üleriigilised või isegi ka kohalike omavalitsuste korraldada, saab konkurentsipõhisust edendada. Taanis näiteks määrab kohalik omavalitsus inimesele küll sotsiaalteenuse, kuid selle teenuse osutaja valib elanik ise. Kohalik omavalitsus peab tagama, et inimesel oleks võimalik valida vähemalt kahe teenusepakkuja vahel. Võta-või-jäta-lahendusi ei soosita. Kuigi teenuse osutaja on sealgi valdavalt mõni kohaliku omavalitsuse enda asutustest, siis kehva teenuse puhul on elanikul alati võimalus saada teenust erasektorist või kasvõi teisest kohalikust omavalitsusest. See aga tähendab, et avaliku sektori teenust osutav asutus ei saa olla kindel, et talle on oma eelarve alati tagatud.
Sarnane näide on Rootsist, kus sotsiaaltranspordi teenuse osutamine on terviklikult antud erasektori operaatorile – omavalitsus määratleb vaid reeglid teenusele, kuid kliendid suhtlevad otse pakkujaga. Tasub mainida, et „preemiat“ saab operaator sõitude optimeerimise kaudu: nende tasu tuleb mitte vahendustasust, vaid sellest, kui palju nad erinevaid sõite ühildades on võimelised raha kokku hoidma.
Kui võimaldatakse erasektoril mõnda avalikku teenust pakkuda, peab lisaks vaatama, et neil ei tekiks põhjendamatuid eeliseid. Olgu siin näitena toodud põhihariduse koha maksumuse toetamine. Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis peab erakool riikliku toetuse saamiseks hoidma õppemaksu tasemel, kus see koos avaliku sektori toetusega kokku ei ületaks munitsipaalkoolide õppekoha keskmist maksumust. Eestis erakoolidel selliseid piiranguid ei ole.
Andmete liikuvus, mitte tarkvara monopolid
Sama tuleks meeles pidada ka mitmete halduslike teenuste osas nagu näiteks IT, raamatupidamine või kinnisvara. Efektiivsuse nimel teenust konsolideerida mastaabiefekti saavutamiseni on kahtlemata õige suund, kuid samal ajal teenuse ainult ühte avalikku asutusse konsolideerimine ja teenuse tarbijatelt valikuvõimaluste ära võtmine sisaldab mitmeid monopolidele omaseid ohumomente.
Näiteks peavad taanlased oluliseks, et ühe ainuvõimaliku IT-tarkvara kasutamist ei tohiks riigis edendada, kuna see pärsib selle edasist arengut. Kui tsentraalselt on vajalik vähemalt üks IT-teenus välja arendada, siis peab see olema suuteline infot jagama ja vastu võtma ning selle kasutamine on kõigile osapooltele võimalus, mitte kohustus. See annab võimaluse riigi eri asutustel ka muu tarkvaraga toimetada, ilma et riiklikud ühisvajadused kannataksid. Positiivse näitena, kus sellega on arvestatud, olgu toodud e-arvete kasutuselevõtt Eestis. Eri platvormide vahelist andmevahetust toetab ka X-tee tehnoloogia.
Samalaadselt võiks kaaluda otsa vaatamist ka riigi raamatupidamisele või ka praegu alles jutuks olevale ühtse riigi IT-teenuskeskuse loomisele. Teenusel peaks olema selge ja avalik hind, mis kajastab teenuse kogukulu ning igal teenuse tarbijal peaks olema võimalus parema teenuse korral – olgu siis hinna, kvaliteedi või teenuse parema sobivuse poolest – võimalik seda osta ka erasektorist. Nii näiteks on rendihinnapõhised Riigi Kinnisvara ASi osutatavad teenused, kus teenuse ostjal on alati võimalik võrrelda seda erasektori pakutavate võimalustega.
See võiks olla lähtealuseks ka esmatasandi tervishoiu IT-lahenduste kujundamisel, kus ei peaks olema ainult ühte õiget lahendust, jäetakse võimalus mitme tarkvaraga tegutsemiseks. Riigi jaoks on selles oluline andmete säilimine ning andmete ühest tarkvarast teise ümber tõstmise võimalus, tagamaks perearsti sujuv töörütm.
Poliitika korraldamine ja teenuse osutamine tuleks igal pool lahutada
Eraldi tähelepanu vääriks olukorrad, kus poliitika kujundajad (ministeerium) on ametis strateegilise juhtimise kõrval (või halvimal juhul selle asemel) teenuse korraldamise või teenuse osutamise juhtimisega. Sellisel juhul on need erinevad funktsioonid omavahel liialt läbi põimunud ja eesmärgid kokku sulandunud. See aga ei tule tulemusele kasuks.
Konkurents teenuse osutajate vahel saab olla edasiviiv jõud ka avalikus sektoris ning aina rohkem peaks selle arendamisele kaasa mõtlema, et tagada avaliku sektori efektiivne korraldus ja ajaga kaasas käimine. Kus võimalik, tuleks erasektorit rohkem kaasata ja neile anda võimalus teenuse pakkumise turul osaleda, ning rakendada võimalusi ka konkurentsi edendamiseks avaliku sektori sees.
Artikkel väljendab autorite isiklikke arvamusi. Artikkel on varem ilmunud ka Äripäevas 21. veebruaril.