Millal ja miks vahetada pensionifondi?

Avaldatud: 15. aprill 2016 | Kommenteeri

T6nu-Lillelaid_DSC21682Tõnu Lillelaid, kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

Rahandusministeeriumil valmis märtsi lõpus järjekordne riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistika kokkuvõte.

Kokkuvõte on kättesaadav siit.

Seekord vaatleme lähemalt fondide vahetamist. II sambas on võimalik valida 20 pensionifondi vahel, mida valitseb viis fondi. Pensionifondide vahel on võimalik liikuda kas sissemakseid suunates või pensionifondi osakuid vahetades.

Sissemaksete suunamisel uude fondi jäävad senise fondi osakud alles. Edasised sissemaksed hakkavad aga laekuma uude fondi. Suunamise avaldust saab esitada iga päev.

Pensionifondi osakute vahetamine tähendab ühe fondi osakute vahetamist uue pensionifondi osakute vastu, kui uued sissemaksed tehakse endiselt vanasse fondi. Vahetada on võimalik nii kõiki fondi osakuid kui ka ainult osa nendest. Samuti on võimalik vahetada osakuid mitmesse erinevasse fondi korraga. Pensionifondi osakuid saab vahetada kuni kolm korda aastas.

Seega on erinevaid võimalusi pensionivara hajutamiseks erinevate pensionifondide vahel. Kui aga on soov ühest fondist kogu oma varaga lahkuda ning ei soovita sinna enam ka sissemakseid teha, siis tuleb esitada kaks eraldi avaldust osakute vahetamise ja sissemaksete suunamise kohta.

Pensionifondi osakute vahetamisel on inimese jaoks ka kulu. Vahetamisele kuuluvate osakute väärtusest üks protsent tuleb maksta osakute tagasivõtmise tasuna fondivalitsejale.

Juhul, kui inimene on aga juba vanaduspensioni eas või on tal sinna aega veel kuni viis aastat, ei ole vaja tasu maksta. Osakute tagasivõtmise tasu on eelkõige ennetav meede liiga tiheda ja mõtlematu fondide vahetamise vältimiseks.

Ühest küljest tähendab tihe vahetamine süsteemile kulu (nii otsest – tehingukulud jms, kui ka kaudset – suur osa varadest tuleb hoida likviidsetes ja väiksema tootlusega varades). Kuid senine praktika on ka näidanud, et üle poolte juhtudest valitakse uueks fondiks see, mille tootlus on edaspidi madalam, kui vanal fondil. Otsuseid tehakse tihti ka lühiajalise tootluse põhjal, mis ei iseloomusta fondi pikaajalist minevikutootlust ega ka tulevikutootlust.

Sissemaksete ümbersuunamiste arv ja osakute vahetamiste arv on viimastel aastatel oluliselt vähenenud võrreldes tippajaga 2011. aastal, mil mõlemat avaldust esitas umbes 100 000 inimest. 2015. aastal vahetas pensionifondi osakuid umbes 59 600 ning sissemakseid suunas 59 500 inimest. Keskmiselt esitas iga pensionifondi vahetaja 1,3 avaldust ja sissemaksete suunaja 1,2 avaldust, mis tähendab, et mõned inimesed esitasid aasta jooksul mitu avaldust fondi muutmiseks. Kõigis kahekümnes fondis on osakuid ainult kuuel inimesel ja rohkem kui kahes fondis on osakuid 9200 inimesel. Väiksem vahetamiste arv võib ühest küljest tähendada konkurentsi mõningast vähenemist, kuid positiivse poole pealt on vähenenud ka süsteemi kulu.

II samba sissemaksete suunajate ja osakute vahetajate arv.

pilt1

 

 

 

 

 

Viimase üheksa aasta jooksul on pensionifondide vahetamise tulemusena kliente võitnud ja kaotanud enamasti samad pensionifondid. Võitjad (st fondi tulijate ja lahkujate vahe) on eelkõige kõik uued agressiivsed pensionifondid aga ka kõik LHV pensionifondid. Siiski, statistiliselt puudub oluline korrelatsioon fondide vahetamise ja pikaajalise tootluse vahel. Kui aga võrrelda tootlusi ja vahetamisi konkreetsetel aastatel, siis on korrelatsioon mõnevõrra suurem. See tähendab, et otsuseid tehakse pigem fondi tootluse lühiajaliste muutuste põhjal.

Enim uusi kliente on üheksa aasta jooksul saanud LHV L (üle 55 000 inimese) ja Swedbank K4 pensionifondid (üle 52 000 inimese). Enim on kliente kaotanud Swedbank K3 (üle 73 000 inimese) ja SEB Progressiivne (üle 42 000 inimese) pensionifond. Suur osa K3-st lahkujatest on liikunud just K4 pensionifondi. 2015. aasta oli siiski LHV jaoks erandlik, kuna kõik nende fondid kaotasid vahetamise tulemusena kliente. Kõikide fondide peale kokku oli kaotus üle 5000 inimese. Samas, Swedbanki kõik fondid võitsid kliente juurde, kokku üle 9000 inimese. Põhjuseks oli ilmselt võrreldes LHV-ga Swedbanki mõnevõrra parem tootlus 2015. aasta esimeses pooles.

Vahetamise teel fondi tulijate ja lahkujate vahe aastatel 2007-2015 ja fondide keskmine nominaaltootlus alates fondi loomisest.

pilt2

 

 

 

 

Kas intressimäärad on kõrged või madalad?

Avaldatud: 6. aprill 2016 | Kommenteeri

Marten-Ross-srMärten Ross
rahandusministeeriumi finantspoliitika ja välissuhete asekantsler

Mida peale hakata, kui pank sinu raha hoiustamise eest mitte peale ei maksa, vaid hoopis lisatasu nõuab? Selline küsimus, mis viis aastat tagasi pigem rahandusteoreetilisi ajakirju sisustas, sai mõne aasta eest uueks reaalsuseks mitmel pool maailmas. Mitte igal pool ja mitte veel väga laialdaselt, kuid siiski piisavalt, et ka Eesti avalikkust ergutada.

Harjumatu on see igal juhul. Aga kas ka sisult imelik?

Intressimääraga tähistame me lepingulist lubadust, et keegi sinu vara (ajutise) kasutamise eest ka tasu maksab. Aga miks ta seda peaks tegema? Eks ikka seepärast, et tal on ühel või teisel põhjusel seda kapitali rohkem vaja kui sinul. Panga näitel võib siis eeldada, et ta sisselaenatud raha kellelegi kõrgema intressiga edasi laenab või on ajutiselt tal seda kapitali vaja muude kohustuste täitmiseks. Ja sellise lubaduse peale oled siis ka sina valmis oma tarbimist edasi lükkama.

Aga mis siis, kui tal pole seda kapitali vaja? Või on seda kapitali nii palju, et selle eest tavapärast hinda maksta ei taheta? Veel segasem – meil on ju küllaldaselt kogemust aegadest, kui muu vara hind kogunisti langeb. Seda küll mitte tingimata laenulepingutes, aga näiteks aktsia- või kinnisvaraturul, kus investeeringuid (ehk säästmist) teostatakse valdavalt selliste lepingutega, kus mingit tootlust keegi ei garanteeri. Isegi vastupidi – mõnikord on lausa keelatud seda lubadust reklaamida. Ja kui siis „see aeg“ majandustsüklist tulema satub, on need varade hinnad ka langenud. Paljude meelehärmiks. Selles võrdluses võib „ainult natuke“ varakaotust või ka negatiivset hoiusetootlust tunduda lausa lotovõiduna.

Seega, intressimäär väljendab kahe osapoole vahelist kokkulepet ja valmidust spekuleerida kapitali turuhinnaga. Hinnad aga nii tõusevad kui ka langevad ning selliselt võttes ei pruugiks ka võlalepingutes väärtuse langus arusaamatu olla.

Kas intressimäärad on madalad?

Kas intressimäärad on siis maailmas praegu madalad? Üldiselt võttes on nad madalad muidugi, kuid ajalooliselt mitte ka täiesti ennekuulmatul tasemel.

Esiteks võiks üle korrata, et negatiivsetest intressidest räägime praegu siiski vaid mõnede ja valdavalt lühemate lepingute kontekstis. Teatud võlakirjadel – näiteks Saksa või Jaapani riigivõlakirjade puhul – küll isegi lausa viie või kümne aasta ajahorisondini välja, kuid globaalselt on see siiski vähemus. Praktikas tähendab see siiski, et maailmas on väga palju investeerijaid, kes hindavad negatiivset intressitaset selliseks, mis väärib alternatiive silmas ikkagi pidades oma säästude paigutamist. Isegi sularaha hoidmine suures koguses omab selgeid kulusid ja ei pruugi parem olla.

Samas ei olnud maailma olulisim intresside indikaator ehk Ameerika võlakirjad negatiivse tootlusega ka mitte intressitsükli madalamas faasis ja päris negatiivseks ei läinud seal – vähemalt esialgu – ka rahapoliitilised lühiajalised intressid.

Pikas ajaloolises võrdluses on praegused intressid madalad, kuid ka mitte täiesti erakordsed. Kui püsivamaid nullilähedasi keskpankade negatiivseid intresse tasub otsida pigem suure sõja eelsest majandussurutisest, siis pikaajaliste intresside puhul võib 2–3 protsendi vahemikku kohata ka pikematel ajavahemikel – seda küll stabiilse rahalise keskkonnaga kullastandardi perioodist üle saja aasta tagasi või veel eelmise sajandi viiekümnendatest. Nii et mitte päris eriskummaline intressitase, aga võrdlemisi madal ikkagi.

Teiseks tuleks aga vahet teha lepingulisel intressimääral ehk nominaalsel tootlusel ja oodataval reaaltootlusel, kus intressist on maha arvestatud osapoolte hinnang tulevasele inflatsioonile ehk raha ostujõu üldisele langusele. Just eelmise sajandi ekslemised kõrge inflatsiooniga on tekitanud ilmselt ootusi, et „normaalsed madala krediidiriskiga intressid“ ongi üle 5 protsendi või lausa 10 protsenti. Kuid tihtilugu tähistas sellises keskkonnas lepinguline 5-protsendiline tootlus sisuliselt väiksemat reaaltootlust kui praegune 0 protsenti.

Peab siiski tõdema, et just reaaltootluse mõttes võib praegune olukord olla ajalooliselt eriline. Kui nominaaltootluste osas võib pikkade intresside taset pidada üsna võrreldavaks varasemate madala intressitasemega perioodidega, siis toonased reaalintressid olid eeldatavasti siiski kõrgemad praegustest. Selle põhjuseks oli toonane valdav eeldus, et hinnatase püsib pikalt sama, mistõttu pikaajalised nominaalsed ja reaalintressid olid üsna sarnased. Samas praegu, kui inflatsiooniootused suuremates majandustes on siiski vähemalt protsendi või paar positiivsed, tähendab nullilähedane või paariprotsendine intressikeskkond mitte lihtsalt madalat nominaalintresside taset, vaid veel enam eriti madalat reaalintresside taset.

Aga miks siis intressimäärad on nii madalad?

Aga miks on (reaal)intressimäärad siis nii madalad? Ja kas see on „uus reaalsus“ või oletatavasti pigem ajutine olukord?

Tehniliselt on lühiajalised intressimäärad muidugi keskpankade rahapoliitika otsene peegeldus ja seega väljendavad nende hinnangut tulevasele inflatsioonile ja majanduskasvule. Põhimõtteliselt näitavad ka pikaajalised intressid ju järgmiste aastate oodatavate lühiajaliste intresside ootusi.

Kuid selline otsene mõju peab paika ainult lühiajaliste nominaalintresside osas. Reaalintresside üle pole keskpankadel otsest võimu.

Seega võib madalate reaalintresside põhjuseid otsida pigem ikkagi üleilmsetest kapitali nõudluse ja pakkumise trendidest. Triviaalsena tunduv tõdemus peidab paraku endas ristipõiki vastupidiseid järeldusvõimalusi.

On see siis viide sellele, et globaalselt on kapitali kogunenud liiga palju ja/või näiteks laiemalt maad võttev vananemistrend on juba vähendamas investeeringunõudlust? Siis võiks seda protsessi pidada võrdlemisi püsivaks ning harjuma peaks pigem madala intressikeskkonnaga. Majanduspoliitilised jõupingutused selles olukorras võivad väga lihtsalt päädida hoopis kapitali allokatsiooni väärastavates suundades, näiteks liiga lõdva rahapoliitikaga lühiajaliselt muid varade hindu üles surudes. Mis siis mullina lõhkevad. Seda küll juba siis, kui valed signaalid majandusele oma kahju on jõudnud teha.

Või on hoopis majanduskasv ja sestap ka nõudluse kasv liiga aeglased, mistõttu ka nõudlust kapitali järele tavapärasest vähem? Sellisel juhul võiks eeldada, et madal reaalintressi tase on ajutine ning majandustsükli pöördudes tõusevad intressid kiiresti. Tõsi, reaalintresside langust täheldati eelmisel kümnendil juba siis, kui globaalne majanduskasv veel pigem väga kiire oli. Nii et võta nüüd kinni. Paradoksaalselt on intresside seisukohast ka muidugi nii, et lühiajaliselt toetaks selline diagnoos ikkagi rahapoliitika lõdvana hoidmist ehk lühiajalisi madalaid või ka negatiivseid intresse võime näha veel hea mitu aastat.

Segaduse lisamiseks peab tõdema, et neid tõlgendusvõimalusi on paraku veel. Kokkuvõttes ei peaks praeguseid madalaid või lausa negatiivseid intressimääru pidama väga ootamatuteks. Samuti ei julgeks arvata, et turu hinnang, et selline intressikeskkond võib püsida veel pikemalt, oleks põhjendamatu. Küll aga tuleb seejuures tõdeda, et majanduspoliitiliselt peegeldab see pigem probleeme kasvuootustega.

Riik läheb kassapõhiselt eelarvelt üle tekkepõhisele

Avaldatud: 15. märts 2016 | Kommenteeri

Veikko Kapsta, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhatajaVeikko-Kapsta-vk

Rahandusministeerium koostab 2017. aasta riigieelarve eelnõu tekkepõhiselt, kuuludes sellega kogu maailma avaliku sektori uuenduslikumate riikide hulka – seni on täielikult tekkepõhisele eelarvele üle läinud väheste riikide hulgas olnud näiteks Suurbritannia, Austraalia, Austria, Šveits ja Uus-Meremaa. See on osa riigivalitsemise reformist ning valmistab ette tegevuspõhise eelarve kasutuselevõttu.

Tekkepõhine eelarvestamine on senisest kassapõhisest usaldusväärsem ning annab parema ülevaate raha kasutamisest. Eesti avalikus sektoris on juba üle kümne aasta kasutusel tekkepõhine raamatupidamine. Koostatud kvaliteetsed finantsaruanded leiavad vähe kasutust, kuna ei haaku kassapõhiste eelarvetega. Olukord, kus eelarvet koostatakse kassapõhiselt ning finantsaruandeid tekkepõhiselt, ei ole mõistlik ega aita kaasa efektiivsele riigi ressursside juhtimisele ja kontrollimisele.

Tekkepõhisele eelarvele üleminek on loomulik jätk ühtse riigivalitsemise ning finantsjuhtimise kontseptsiooni rakendamisele. Ka riigi tugiteenuste tsentraliseerimisel ja üleminekul uuele tarkvarale on eeldatud tekkepõhisele eelarvele üleminekut. 2012. aastast on uut majandustarkvara SAPi kasutavatel riigiasutustel võimalik eelarvestada ja kasutada eelarvet tekkepõhiselt.

Lühidalt võib kassa- ja teekpõhise eelarve erinevused ja hetkeseisu kokku võtta alljärgnevalt:

tekkepohine-riigieelarve

Praegu riigieelarves kasutatav kassapõhine arvestus põhineb majandustehingute kajastamisel vastavalt raha laekumisele või väljamaksmisele. Tekkepõhiselt kajastatakse majandustehinguid vastavalt nende toimumisele sõltumata sellest, kas sellega seotud raha on laekunud või välja makstud. Tekkepõhine arvestupõhimõte parandab võrreldavust eri eelarveperioodide vahel.

Tekkepõhine riigieelarve on usaldusväärsem, kuna kajastab täpsemalt otsuste majanduslikku sisu. Tekkepõhine eelarvestamine sisaldab tulusid ja kulusid, mis planeeritakse eelarveperioodiks sõltumata sellest, millal toimub tulude laekumine või kulude eest tasumine. Erinevalt kassapõhisest eelarvest sisaldab tekkepõhine eelarve ka selliseid kulusid, millega ei kaasne raha väljaminekut, näiteks põhivara amortisatsioon.

Kui kassapõhine eelarvestamine ja finantsarvestus keskendub ainult rahale, siis tekkepõhine võtab arvesse tehingute kogumõju maksumaksja jaoks, sealhulgas ka mitterahalist mõju. Tekkepõhise eel­arvestamise toel saab paremini võrrelda riigi erinevaid teenuseid omavahel ja erasektori teenustega. Suurem osa rahvusvahelist fiskaal- ja finantsstatistikat, sealhulgas eelarve ülejäägi või puudujää­gi andmed, tuleb koostada tekkepõhiste andmete
põhjal. Tekkepõhine eelarvestamine võimaldab vä­hendada tehtavat tööd, kuna aruandlus ja alusandmete koostamine muutub lihtsamaks ja vähem töö­mahukaks.

Selleks, et tekkepõhisele eelarvestamisele üleminek toimuks sujuvalt, tagab rahandusministeerium üleminekuperioodiks nõustamise, teavitus- ja koolitustegevuse, ümberõppe ning aja- ja asjakohased juhendid.

Eesti kuulub tekkepõhise eelarvega kogu maailma avaliku sektori uuenduslikumate riikide hulka. Tekkepõhist eelarvet oli OECD andmetel rakendanud 2015. aasta andmetel vaid üksikud riigid, näiteks Uus-Meremaa, Austraalia, Austria, Šveits ja Suurbritannia.

Eesti avalik sektor läks 2004. aastal üle tekkepõhisele raamatupidamisele, olles üks esimesi riike maailmas, mis rakendas avalikus sektoris puhtalt tekkepõhiseid rahvusvahelistel avaliku sektori raamatupidamisstandarditel (IPSAS) tuginevaid arvestuspõhimõtteid. Üleminek tekkepõhisele eelarvestamisele seab eelarvestamise ja raamatupidamise samadele alustele.

Riigieelarve on seni olnud kassapõhine, kuid ministeeriumid ja asutused on läinud tekkepõhisele eelarvele üle järk-järgult. Esimesena on alates 2010. aastast alates tekkepõhist eelarvet asutusesiseselt kasutanud politsei- ja piirivalveamet.

Rahandusministeerium on tekkepõhisele eelarvele ülemineku kaasanud koostööpartnerina konsultatsiooniettevõtte PricewaterhouseCoopers, kelle toel koostati ja täiustati metoodika ja juhendmaterjalid ning hinnati teiste riikide tekkepõhise eelarve kogemusi Uus-Meremaa, Austraalia ja Austria näidetel.

Loe ka riigivalitsemise reformi infokirja.

Kahanev planeerimine ehk riigireformist ametniku pilguga

Avaldatud: 14. märts 2016 | Kommenteeri

Raido Roop, Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunikRaido-Roop-vk

Rahandusministeerium koos teiste ministeeriumite ja nende allasutustega teeb esimesi samme riigivalitsemise reformi elluviimiseks ning vaatab üle riigi ülesanded ja ülesehituse. Selleks on hea teada, kui palju inimesi ja millistes asutustes riigi heaks töötab ning mis on reformi lähtekohad ja hetkeseis.

Riik tuleb inimesele lähemale, vaadates üle oma tagatoa

E-teenuste ajastul toimib riik paljuski umbisikuliselt ja märkamatult. Mida paremini e-teenused toimivad, seda vähem on tavainimesel näost näkku kokkupuudet ametnikega. Maksudeklaratsioonid koostatakse e-maksuametis, apteegist saame retseptirohu kätte ID-kaardiga, ID-kaart toimib ka erasektori teenuste vahendamisel, näiteks internetipangas. E-kool annab ülevaate lapse kooliasjadest, lastetoetus ja pension tulevad lubatud päeval arvele. E-teenused hoiavad kokku aega ja raha. Riigi isikustatud toimimist märkame veel otseselt klassikaliste avalike teenuste pakkujate kaudu, nagu arst, õpetaja, politseinik, päästja, sotsiaal- ja kultuuritöötaja.

Nii e-teenuste kui ka klassikaliste teenuste toimimiseks on tehtud ja tehakse ka edaspidi suur töö riigi tagatoas, sest vaja on seadusi, tehnoloogilisi lahendusi, turvasüsteeme ja palju muud. Riigi tagatoa tegevust ei ole tingimata avalikkuses märgata, kuid selleta ei saa riik toimida.

Reformi tehes peame leidma võimalusi, kuidas neid tagatoa tegevusi planeerida kahanevalt, et kokku hoida raha ja tööjõudu, kuid sealjuures peame olema nii nutikad, et suudame väiksema asutuste ja töötajate arvuga pakkuda inimestele ja ettevõtetele paremaid avalikke teenuseid. See tähendab, et peame tegema olulisi asju ning pakkuma avalike teenustena ainult neid, mille järele on nõudlus ning mis on vajalikud riigi toimimiseks ja selleks, et Eestis oleks parem elada.

Kas riiki on liiga palju, kuna riigipalgalisi inimesi on liiga palju? Mis on riigi kulukuse mõõdupuu?

  Avaliku sektori struktuurjoonis 14 3 16

Joonis 1. Avaliku sektori ülesehitus

Riigireform tegeleb suurema osaga avalikust sektorist, kuid mitte kogu sektoriga (kui mõõta riiki tema jaoks töötavate inimeste arvu järgi). Avalikus sektoris tervikuna töötab peaaegu 136 800 inimest, millest 17 700 inimest töötab muu avaliku sektori määratluse all. Avaliku sektoris on kokku 3287 organisatsiooni, millest 271 organisatsiooni on muu avalik sektor.

Muu avalik sektor koosneb peamiselt riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega kaupu ja teenuseid tootvatest ettevõtetest (nt Eesti Energia, Tallinna Sadam, Tallinna Lennujaam, Saaremaa Prügila, mõõteseadmeid taatlev Metrosert, Kuressaare Bussijaam, Põlva Vesi), kelle arvelt laekub omanikutulu riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvetesse. Muu avaliku sektori alla kuuluvad lisaks ettevõtetele mitmesugused asutused, nt Eesti Pank, Audiitorkogu, Notarite Koda, Advokatuur, Tallinna Lauluväljak.

Riigivalitsemise reform tegeleb valitsussektoriga, kus töötab 119 100 inimest. Valitsussektor jaguneb 55 700 töötajaga keskvalitsuseks, 62 700 töötajaga kohalikeks omavalitsusteks (KOV) ning 700 töötajaga sotsiaalkindlustusfondideks (haigekassa ja töötukassa). Valitsussektoris on kokku 3016 organisatsiooni, millest ameti- ja hallatavaid asutusi on 2602 (sh riigiasutused 206, KOV asutused 2396), sihtasutusi ja avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid on 328 (sh sotsiaalkindlustusfonde 2, riigi organisatsioone 103 ning KOV organisatsioone 223), äriühinguid on 48 (sh riigi äriühingud 14 ja KOV äriühingud 34), mittetulundusühinguid on 38 (kõik kuuluvad KOV-idele). Kui valitsuse liikmed ja ametnikud räägivad eelarvepositsioonist ja -tasakaalust, siis mõeldakse just sellise hulga inimeste ja asutuste ning nende tegemistega seotud kulusid.

Ministeeriumide ametnikke on kokku kõigest 2700. Paralleelselt on võimalik välja tuua, et linna- ja vallavalitsustes töötab kokku 5790 inimest, sh 1402 Tallinna linnavalitsuses, 302 Tartu linnavalitsuses ning 244 Narva linnavalitsuses. Nende vähendamine on kindlasti võimalik ja vajalik, kuid mitte sellises mahus, et saaksime tõsimeeli rääkida riigipalgaliste inimeste suurest kärpimisest. Pigem on oluline rääkida sellest, millega need inimesed tegelevad, milliseid õiguslikke dokumente, norme, reegleid nad toodavad ning kas see on ühiskonnale vajalik või hoopis liigselt koormav. Selle käigus saab ka selgeks, kas riiki on palju ning kas mõnda teenust ehk ei peakski riik pakkuma, vaid erasektor.

Muudatuste kavandamine, otsuste tegemine ning reaalsete ümberkorralduste tegemine võtab aega

Rahandusministeeriumi vaatenurgast moodustavad riigivalitsemise reform ja haldusreform kokku riigireformi (vt täpsemalt jooniselt 2). Riigivalitsemise reformi eesmärk on pakkuda inimestele kvaliteetseid avalikke teenuseid, mida toetab paindlik ja tõhus riigikorraldus. Haldusreform tegeleb kohalike omavalitsuste tegevuse ümberkorraldamisega: nende arvu vähendamise, nende  täidetavate ülesannete ülevaatamise ning rahastamismudeli uuendamisega.

riigireformi joonis final

Joonis 2. Riigireformi ülesehitus.

Pole võimalik nimetada riigivalitsemise reformi konkreetset algusaega ega täpset kuupäeva, kuna asi tehtud saab. Varem ei ole riigivalitsemise reformile olnud nii tugevat poliitilist mandaati valitsuse tegevusprogrammi ja koalitsioonileppe kaudu. Riigivalitsemise reformi toetab ka riigihalduse ministri vastutusvaldkonna määratlemine. Tegemist on erinevatest osadest ja etappidest koosneva masinavärgiga, mille piirides ja sisus lepitakse kokku jooksvalt tegevuste elluviimise käigus. Viimastel aastatel tehtud ning tehtavad valikud ja otsused mõjutavad omakorda järgmisi tegevusi. Tarkust tuleb pidevalt juurde ning ühiskonna vajadused muutuvad, mistõttu tuleb riigivalitsemise uuendamisega järjepidevalt tegeleda. Võime tuua võrdluse jalgrattasõiduga: selleks, et mitte maha kukkuda, tuleb pidevalt edasi vändata.

Riigivalitsemise reformi panustavad kõik väiksemad ja suuremad valdkondlikud ümberkorraldused, mida eri ministeeriumid ja asutused teevad. Näiteks eelmisel aastal reformis justiitsministeerium kohtulike registrite tööd. Selle tulemusena oli võimalik vähendada koosseisu 70 inimese võrra, nii et senise 159 töötaja asemel tehakse sama töö ära 89 inimesega. Kindlasti on oluline roll infotehnoloogilistel arendustel, mis võimaldavad teatud töölõigud automatiseerida. Reform võimaldas töötajate palku tõsta. Kohtunikuabide ametipalk mujal kui Harjumaal ja Tartumaal tõusis 1315 eurolt 1875 euroni. Suuri muudatusi on teinud ja tööd tõhusamaks korraldanud on ka Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet ning Maksu- ja Tolliamet. Riigi tugiteenuste koondamine Riigi Tugiteenuste Keskusse on lõpule jõudmas ning nüüd keskendutakse riigihangete keskse üksuse tegevusele ning riiginõuete tsentraliseerimisele. Riik jätkab kinnisvarareformiga, mis tähendab riigi kinnisvara haldamise üleandmist Riigi Kinnisvara ASile.

Need tegevused aitavad tõhusamalt riiki korraldada ning selle tulemusel majandame optimaalsemalt ning planeerime terviklikumalt. Iga nimetatud tegevus on osa suuremast pildist, mille tulem ei ole kohe käega katsutav, aga annab pikemas ajalises perspektiivis olulise panuse riigi tagatoa efektiivsemaks muutmisele.

Reformi esimese suure sammuna vaadatakse üle riigi ülesanded

2016. aasta esimeses pooles on rahandusministeeriumi halduspoliitika valdkonna olulisim tegevus riigiülesannete analüüs, mis annab riigivalitsemise reformile suuna edasiseks. Arvestades analüüsi läbiviimiseks antud piiratud aega ning inimesi, oleme keskendunud kümnele fookusvaldkonnale, mille kohta teeme suve alguseks valitsusele konkreetsemad ettepanekud. Tegemist on alles esimese etapiga, mille kohta tehtavad otsused viivad järgmiste tegevusteni järgmistel aastatel. Loe täpsemalt riigivalitsemise reformi kodulehelt: http://www.fin.ee/riigivalitsemise-reform/

Suuri muudatusi tehakse koostöös

Hea meel on tõdeda, et riigireformiga juba tegeletakse ka väljaspool ministeeriume. Riigikogu toetusgrupp valmistab ette riigireformi arutamist parlamendis olulise riikliku tähtsusega küsimusena ning tööandjate keskliit ja Praxis on käivitanud algatuse „riigireformi radar“, kus kolleegium hindab riigireformi edenemist (või tagasiminekut) neljal suunal: kvaliteetsed avalikud teenused, mõjus poliitikakujundamine ja elluviimine, jõukohane ja heas vormis riik, professionaalne inimeste ja ressursside juhtimine. Samuti hinnatakse reformiprotsessi ennast.

Kutsume üles inimesi kaasa mõtlema ning tegema ettepanekuid lahenduste leidmiseks, et Eesti riik toimiks läbipaistvalt ja tõhusalt ning väiksemate kuludega. Kindlasti viib ka konstruktiivne kriitika edasi, mistõttu ootame huviga, milliste ettepanekute ja järeldustega tulevad välja eri huvigrupid. Kelle jaoks me seda reformi teeme? Sinu, minu ja meie jaoks. Just Sinu mõte või idee võib kaasa aidata riigi paremaks tegemisele!

Milliseid reserve haldab riigikassa?

Avaldatud: 11. veebruar 2016 | Kommenteeri

Katrin Rasmann, rahandusministeeriumi riigikassa osakonna juhataja Katrin-Rasmann-vk

Riik kasutab likviidsusreservi riigi ja teiste rahandusministeeriumis oma raha hoidvate isikute rahavoo juhtimiseks, stabiliseerimisreserv on erakorralistes kriisiolukordades kasutamiseks mõeldud raha tagavara. 

Riigikassa haldab riigi finantsvara kahes reservis. Stabiliseerimisreservi hoitakse varuna kriisiolukordades kasutamiseks, selle maht on alates 2010. aastast igal aastal kasvanud. Majanduskriisi ajal 2009. aastal stabiliseerimisreservist kasutusele 224 miljonit eurot, et vähendada üleilmsest kriisist tulenevaid üldmajanduslikke riske, kuid sellest ajast peale on reservi maht pidevalt suurenenud. Möödunud aastal paigutas riik stabiliseerimisreservi 29 miljonit eurot. See koosnes riigi 2014. aasta korrigeeritud konsolideerimata rahavoolisest ülejäägist mahus 24,7 miljonit eurot ja Eesti Panga kasumieraldisest mahus 4,3 miljonit eurot.

Seevastu teist riigikassa hallatavat reservi, likviidsusreservi kasutatakse pidevalt rahavoo operatiivseks juhtimiseks. Likviidsusreservi maht suureneb ja väheneb, kuna riigi rahavoog aasta eri kuudel ja samuti eri aastatel on erinev. Selleks, et riik saaks kindlasti teha riigieelarvega ette nähtud makseid õigel ajal, peab likviidsusreservi maht ületama kehtestatud arvestusliku miinimumtaseme, mis arvutatakse igal eelarveaastal riigieelarve mahu ja majanduskeskkonna prognoosi põhjal. Reservi miinimummahu madalaim piir vastab riigi keskmisele kahe nädala kulude mahule. 2015. aasta detsembri lõpul ületas likviidsusreservi maht kehtivat miinimumtaset, ka 2016. aastaks planeeritud 84 miljoni eurose negatiivse rahavoo puhul jääb likviidsusreservi maht üle miinimumtaseme.

Likviidsusreservi vahendeid kasutatakse muu hulgas selleks, et riik saaks maksta Euroopa Liidu struktuuritoetuste kasutajatele välja toetusi, mille jaoks pole Euroopa Liidu institutsioonidelt vahendeid veel laekunud. See põhjustab aeg-ajalt likviidsusreservi kõikumist, kuna toetuste väljamaksmine ja selleks EList raha laekumine ei ole samaaegne. Neljandas kvartalis kasvasid oluliselt väljamaksed Euroopa Liidu struktuurifondidest rahastatavate projektide tarbeks. Seoses ELi eelmise eelarveperioodi lõpu ja Euroopa toetusega projektidele raha väljamaksmisega tekkis ELi fondidest raha laekumisel ajutine ajaline nihe. Möödunud aastal laekus detsembri lõpuks toetusi ELilt ja muudelt institutsioonidelt 370,9 miljonit eurot, väljamakseid tehti aga 658,9 miljonit eurot, sellest tulenes 288 miljoni eurone lõhe.

Struktuurifondide mõju oli peamine põhjus, miks riigieelarve teenindamise rahavoog jäi 2015. aastal negatiivseks. Likviidsusreserv vähenes negatiivse rahavoo tõttu möödunud aasta lõpul 377,1 miljoni euro võrra võrreldes 2014. aasta lõpu seisuga. Uusi suuremaid ELi toetuste laekumisi on oodata järgmisel aastal.

Euroopa Liidu toetustega tehtud investeeringud infrastruktuuri panustavad Eesti tulevikku pikaajaliselt. Lisaks eurotoetustele investeeris riik mullu ka varem kasvuhoonegaaside kvootide müügist saadud tulu, et tuua Tallinna tänavatele uued trammid. Selliste investeeringute tegemine on pikaajalises perspektiivis mõistlik ja nende sildrahastamine vajadusel likviidsusreservist on kõigiti kohane.

Eesti riigi rahandus tervikuna on jätkusuutlik. Möödunud aastal olid riigi kulutused ootuspärased ja maksutulusid laekus planeeritust oluliselt enam. Ootuste kohaselt oli valitsussektori eelarve 2015. aastal nii nominaalses kui ka struktuurses ülejäägis. Esialgsed ametlikud andmed nominaalse eelarvepositsiooni kohta avalikustab statistikaamet 24. märtsil. Seaduse järgi tuleb riigieelarve koostada selliselt, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon on tasakaalus või ülejäägis. Ka Euroopas kokku lepitud reeglid vaatavad eelarvepositsiooni kogu valitsussektori lõikes, mis lisaks keskvalitsusele hõlmab ka kohalikke omavalitsusi, haigekassat ja töötukassat, mis riigieelarvest välja jäävad. Struktuurset tasakaalu hinnates eemaldatakse jooksvast tulude ja kulude vahest (ehk nominaalsest eelarvepositsioonist) majandustsükli mõju ning arvestamata jäetakse ühekordsed ja ajutised tegurid.

Loe ka: Miks riigikassa võtab laenu ja ei emiteeri võlakirju?

riigi-tulud-2015-seire

Eesti esimene piirkondliku potentsiaali indeks – kellele ja milleks?

Armo Vask | Avaldatud: 10. veebruar 2016 | Kommenteeri

IMG_0432Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Rahvusvahelised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) innustavad riike parandama ettevõtluskliimat ja investeerimiskeskkonda ning suurendama konkurentsivõimet. Kui suurema aja  20. sajandist valitses iseenesestmõistetav arusaam, et majanduskasv on ühiskonna arengu sünonüüm, siis tänaseks mõistetakse, et päris nii üksühene see seos ei ole (OECD 2011). Seetõttu soovitab Euroopa Komisjon jälgida, et majanduskasv oleks tark, põhinedes teadmistel ja innovatsioonil, jätkusuutlik, tagades keskkonna säästliku kasutamise ja kaasav, hoides kõrget tööhõivet ning sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (Euroopa Komisjon 2010). Sellest tulenevalt on ülemaailmselt suurenenud vajadus saada riikide arengust mitmekülgsemat vaadet kui üksnes sisemajanduse koguprodukt. Rahvusvaheliselt levinud lahendusena nähakse sellele traditsiooniliste majandusnäitajate hindamist koos sotsiaalsete ja inimressurssi kirjeldavate näitajatega (Stiglitz et al 2008). Loe edasi »

Kuidas teisest sambast pensioniraha välja makstakse?

Avaldatud: 4. veebruar 2016 | Kommenteeri

Kertu-Fedotov-vkKertu Fedotov, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik

Alguseks üks meeldetuletus – kohustuslik kogumispension (II sammas) on Eesti riikliku pensionikindlustussüsteemi osa, see on loodud toeks riiklikule pensionisambale (I sammas) ja peab töötama samade eesmärkide saavutamise nimel – et inimesed saaksid piisavat pensioni (sotsiaalne jätkusuutlikkus) ja et jätkuks raha nende pensionide väljamaksmiseks (finantsiline jätkusuutlikkus).

Kui inimene käib tööl, panustab ta oma tulevasse pensionipõlve.  Esimeses sambas kogub ta pensioniõigusi, mis määravad hiljem makstava pensioni suuruse (pensione makstakse välja laekuvatest maksurahadest). Teises sambas kogub ta raha ja pensioni suurus, mida selle eest maksta saab, selgub pensionile minnes.

Kui inimene jõuab vanaduspensioni ikka (praegu 63 aastat), tekib tal õigus minna pensionile ja hakata saama väljamakseid mõlemast sambast.

Nagu riikliku pensioni puhul, kehtib ka teise samba pensioni puhul põhimõte, et seda makstakse inimesele tema vanaduspõlve lõpuni (kindlustuses tuntakse seda põhimõtet ka kui pikaealisuse riski katmine). Riski, et inimene elab keskmisest kauem ja et talle tuleb pensionina maksta rohkem, kui ta teise sambasse kogus, võtab elukindlustusselts. Seega tuleb teisest sambast pensioni saamiseks reeglina sõlmida elukindlustusseltsiga pensionileping.

Olukordadeks, kus raha on kogutud liiga vähe, et seda eluaegse pensionina välja maksta, on ette nähtud erandid – ühekordne väljamakse ja fikseeritud perioodiks (mitte elu lõpuni) kokkulepitud regulaarsed väljamaksed (fondipension) otse pensionifondidest. Piir, mis ütleb, kas raha on kogutud piisavalt või mitte on seotud miinimumpensioni ehk rahvapensioni määraga. Rahvapensioni määra kehtestab Vabariigi Valitsus ja seda määra indekseeritakse riikliku pensioni indeksiga. Alates 2015. aasta 1. aprillist on rahvapensioni määr 158,37 eurot.

Praegune väljamaksete korraldus

Pensioni saamiseks tuleb elukindlustusseltsiga sõlmida pensionileping, kui pensionifondidesse on raha kogutud vähemalt 50-kordse rahvapensioni määra jagu, s.o vähemalt 7918 eurot ja 50 senti. Kui pensionileping on sõlmitud, hakkab elukindlustusselts pensioni välja maksma ja teeb seda inimese elu lõpuni. Sarnaselt riikliku pensioniga ei ole  pensionisaajal ka siin vaja karta, et pensioni maksmine ühel hetkel lõpeb, sest raha enam ei ole. Pensioni suuruse saab välja arvutada pensionikeskuse veebilehel esitatud kindlustusseltside kalkulaatori abil: http://www.pensionikeskus.ee/eesti-pensionisusteem/kalkulaatorid/kindlustusseltside-kalkulaator/.

Erandiks on olukorrad, kus raha on kogutud vähem.

Kui pensionifondidesse kogutud raha ei ületa 10-kordset rahvapensioni määra (1583 eurot ja 70 senti), saab selle summa soovi korral korraga välja võtta.

Kui pensionifondidesse kogutud summa jääb 1583 euro ja 70 sendi (10-kordne rahvapensioni määr) ning 7918 euro ja 50 sendi (50-kordne rahvapensioni määr) vahele võib inimene eluaegse pensioni asemel valida väljamaksed kindlaks perioodiks, so fondipension.

Väljamaksete perioodi pikkus sõltub inimese vanusest, näiteks 63-aastase inimese puhul makstakse kogutud raha fondipensionina välja kümne aasta jooksul. Kui kümme aastat saab läbi, ei ole rohkem ka teisest sambast raha saada. Et väljamakse suurus fondipensioni puhul liiga väike ei oleks, saab väljamaksele määrata miinimumsumma. See tähendab, et inimesel on aasta jooksul õigus kätte saada kolmekordse rahvapensioni määra suurune summa ehk umbes 475 eurot (umbes 40 eurot kuus). Kui kogutud summad on väiksemad (alla 30-kordse rahvapensioni määra ehk alla 4751,1 euro), tähendab miinimumsumma kasutamine seda, et kogu raha kasutatakse ära kiiremini ja väljamaksete tegemine lõpeb tegelikult varem kui algselt kokku lepiti.

Väljamaksed pensionifondist ja pensionilepingust
Väljamaksed pensionifondist ja pensionilepingust

 

Tuleviku väljamaksete paindlikum võimalus

Kuigi ka väiksemate summade puhul ei keela seadus pensionilepingu sõlmimist ei ole see kõige praktilisem lahendus. Kui raha on kogutud vähe, siis kujuneb ka pension väga väike, sest seda makstakse oluliselt pikema aja jooksul kui näiteks fondipensioni puhul.

Selleks, et inimestel, kel ei ole kogutud eluaegse pensioni maksmiseks piisavalt raha, oleks ka siiski soovi korral võimalik oma väljamaksete suurus fikseerida ja investeerimisriski kandmisest loobuda, on lähitulevikus plaanis fondipensioni kõrvale tuua tähtajalised pensionilepingud. Sellise lepingu tähtaeg hakkaks fondipensioniga sarnaselt sõltuma inimese vanusest (kümme aastat, kui inimene on 63-aastane). Kui fondipensioni puhul sõltuvad väljamaksed pensionifondide investeerimistulemustest ja võivad sel põhjusel kuust kuusse kõikuda, siis tähtajalise pensionilepingu puhul maksaks elukindlustusselts garanteeritud intressi, mistõttu oleks väljamaksete suurus muutumatu.

Kogutud summad ja neile vastavad väljamaksete viisid
Kogutud summad ja neile vastavad väljamaksete viisid

Aastatel 2009–2014 pensionilepingute alusel makstud keskmine pension oli 50 eurot kuus (eluaegne pension), sealjuures 2014. aastal sõlmitud lepingute keskmine pension 56 eurot kuus. Keskmine fondipensioni väljamakse oli samal perioodil 48 eurot. Keskmine ühekordne väljamakse oli 1 040 eurot.

Teise sambasse on raha kogutud küllaltki lühikest aega, mistõttu on ka selle samba pensionid olnud esialgu pigem tagasihoidlikud. Ajapikku teise samba tähtsus kasvab ja siit makstava pensioni osakaal hakkab moodustama keskmiselt kolmandiku esimese ja teise samba pensionidest, keskmisest kõrgema sissetulekutega inimestel isegi suurema osa. Siiski ei tähenda teine sammas ka tulevikus täiendavat sissetulekut võrreldes praeguste pensionäridega. See katab augu, mis demograafiliste muutuste tagajärjel esimesse sambasse tekib – lihtsustatult öeldes hoiab teine sammas tulevikus meie pensioni palga suhtes samal tasemel nagu see on praegu meie vanavanematel või vanematel.

Loe lisa rahandusministeeriumi II pensionisamba väljamaksete analüüsist.

Müütidest eurotoetuste ümber

Avaldatud: 29. detsember 2015 | Kommenteeri

kylli-kranerKülli Kraner, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna nõunik

Eurotoetused on elu Eestis märgatavalt edendanud ja tore on see, et paljud meist teavad oma kodukoha europrojekte. Samas arvatakse aga euroraha sildi alla ka tegevusi, mida ei ole rahastatud või mida koguni ei saa reeglite alusel eurorahast toetada. Tekivad müüdid.

Selle aastaga lõppev 2007.–2013. eelarveperiood oli Eesti jaoks esimene täispikk eurotoetuste rakendusperiood. See periood tõi Eesti elu edendamiseks suurima võimaliku eurorahade summa – kokku oli seatud eesmärkide saavutamiseks kasutada 3,4 miljardit eurot. Eesti arenguprioriteete ja eurotoetuste kasutamise võimalusi järgides oli lõppeva perioodi üldeesmärk kiire ja jätkusuutlik areng: majanduse konkurentsivõime kasv, sotsiaalse sidususe kasv ja keskkonna kasutamise säästvuse kasv.

Mida on saavutatud? Kas eesmärgid said täidetud?

Eurotoetused on olulisel määral kaasa aidanud Eesti majandusarengule ja konkurentsivõime tugevdamisele. Toetatud tegevustega on saavutatud enamik seatud eesmärkidest ja lisaks õnnestus struktuurivahendite abiga leevendada majanduskriisi negatiivseid mõjusid. 2008. aastal alanud majanduskriisile reageeriti kiiresti läbi ettevõtlusaktiivsuse tõstmise ning tööhõive suurendamise. Tehtud muudatused aitasid Eestil olla üheks kiiremaks kriisist taastujaks. 2009. aastast muutus ettevõtjatele laenude saamine raskemaks, mistõttu, suunati ettevõtjatele täiendavalt 128 miljonit eurot investeeringute tegemiseks.

Üle Eesti on struktuurivahendite kaasabil tehtud märkimisväärseid asju. On silmaga nähtavaid tulemusi, nagu näiteks uuendatud Tallinna lennujaam, Ülemiste kahetasandiline ristmik, uued rongid ja Lottemaa teemapark Pärnumaal. Samas on tehtud ka palju neid projekte, mida saame igapäevaselt oma elus tunda – näiteks puhas joogivesi sadadele tuhandetele inimestele, energiasäästlik kodu või kiire interneti kasutamise võimalused. Märkimata ei saa jätta transpordivaldkonda ja selle arengut. Ühtekuuluvusfondi toetatud TEN-T projektidega on rekonstrueeritud pikad maanteelõigud. Riigil on vahendeid olemasolevaid teid hooldada ja teha vajalikke parendusi, kuid Euroopa ja Eesti jaoks oluliste transiidikoridoride arendamiseks Eesti riigil eelarvelised vahendid puuduvad.

Lotemaa-foto-Piret-Aaslaid-vk

Rahandusministeeriumi tellitud uuringu “Perioodi 2007–2013 struktuurivahendite mõju regionaalarengule” raames läbi viidud vestlustes ja töögruppides ilmnes kümnes maakonnas, et eurotoetused on toonud kaasa pikaajalised muutused maakonna elukeskkonnas ja toetanud arengueelduste väljaarendamist. Seda eriti transpordi, inimeste liikumisvõimaluste ning elukeskkonna ja turismivõimaluste arendamisel. Tehtud investeeringute maht ilma struktuurivahendite abita oleks käinud kohalikul tasandil üle jõu. Märkimisväärselt on paranenud piirkondade konkurentsivõime välisinvesteeringute kaasamisel tänu tööstusalade arendamisele ning olulisel määral on panustatud tööhõive suurendamisse ning ümberõppesse.

Millised müüdid eurotoetusi ümbritsevad?

Oluline on rõhutada, et eurotoetuste abil on võimalik rahastada projekte ja tegevusi, mida on Euroopa Komisjoni lubanud ja mis on läbirääkimiste käigus detailselt kokku lepitud. Kõiki tegevusi ei saa rahastada. Nii näiteks ei ole võimalik struktuurifondidest rahastada kohalike teede korrashoidu või doteerida maakondlikku ühistranspordisüsteemi. Seega neid tegevusi tuleb rahastada teistest allikatest.

Mitmed meedias kajastamist leidnud müüdid kirjeldavad sihipäratu euroraha kasutamise näidetena üksteisele võrdlemisi lähestikku asuvate ujulate ehitamist, seda nii Kuusalu ja Loksa kui ka Karksi ja Abja ujulate näitel. Siinkohal tuleb märkida, et väited on eksitavad ja ühegi mainitud ujula ehitust ei ole eurotoetusest rahastatud. Nimetatud ujulatega seotud investeeringuid on omavalitsused teinud oma eelarvelistest vahenditest. Kohalikule avalikule taristule struktuurivahenditest toetuse andmisel on pakutava teenuse jätkusuutlikkus üks olulisemaid kriteeriume, mille raames on hinnatud nii kasusaajate kriitilise massi säilimist kui ka objekti edaspidise ülalpidamise rahalisi võimalusi.

Teiseks väidetakse ekslikult, et eurotoetustest on rahastatud koole, mis üsna pea on seejärel suletud. Tuleb nentida, et näiteks üldhariduskoolide õpilaste arv on kogu Eestis aastatel 2005–2015 vähenenud üle 20 protsendi ja saavutanud teatava stabiilsuse alles viimaste aastatega. Suletud koolide andmestiku põhjal saab siiski kinnitada, et kõikides eurotoetuse toel korda tehtud munitsipaalkoolimajades on ka praegu võimalik üldharidust omandada. Kui räägitakse koolide sulgemisest, on tegelikkuses enamasti tegemist vaid üldhariduse ühe või kahe kooliastme sulgemisega, säilitades ülejäänud klassid. Kohalike omavalitsuste ühinemiste käigus on koole kui munitsipaalasutusi ka likvideeritud, ühendades need ühtse juhtimise alla. Ka sellistel juhtudel antaksesamas koolihoones haridust edaspidigi. Kuigi mitmes toetatud koolis ei jätka enam tegutsemist või on kavas sulgeda gümnaasiumiosa, on projektide rahastamisel juba ennetavalt arvestatud võimalike koolivõrgustiku muudatustega ning investeeringu asjakohasust on hinnatud tegevust jätkava põhikooli vajadustest lähtuvalt.

Kui pikemaajaliste rahvastikuprotsesside tulemusena peaks siiski koolivõrk nii palju muutuma, et mõni seni rahastatud kool täielikult suletakse, saab vajadusel muuta hoonete funktsionaalsust ka hiljem – näiteks renoveeritud, kuid tühjenevatesse koolimajadesse saab kavandada lasteaia, rehabilitatsiooniteenuse või anda selle külaseltsi käsutusse näiteks külamajana. Selliseid hoonete kasutusotstarbe mitmekesistamise lahendusi on omavalitsused juba praegugi kasutamas.

Probleemina on ette heidetud ka seda, et siseriiklike rahastajate puhul ja Euroopa Liidu toetuste puhul on erinevad reeglid, sealhulgas erinevad omafinantseeringu määrad, ning on soovitud, et nõuded võiksid sarnaste tegevuste jaoks olla sarnasemad. Tegelikkuses on nõuded omafinantseeringu määrale samad ja raha kasutamisel kehtivad samad seadused. Küll on aga riigi raha ja euroraha erisus see, et viimase kasutamisel on kontroll tõhusam, kuna kontrollijaid on rohkem ja sanktsioonid on erinevad.

Mis saab pärast aastat 2020? Eurotoetused ära ei kao, kuid meie riigi majanduse kasvades Eestile eraldatav toetussumma väheneb. Peame ka alanud eelarveperioodi toetuseid kasutama nutikalt, tehes tarku investeeringuid tootlikkuse tõusuks, tööhõive kasvuks ja Eesti elu paremaks muutmiseks.

Eurotoetused on silmnähtavalt meie riiki arendanud. Paljud ellu viidud projektid on kinnituseks, et oleme eri valdkondades olnud edasimineku tunnistajaks ning käesoleva finantsperioodi valikud on olulised tuleviku edulugude aluseks.

Allikas-RM-vk

Teine riigi kinnisvara koondaruanne keskendub riigi kinnisvarareformi lõpuleviimisele

Avaldatud: 14. detsember 2015 | Kommenteeri

Veronika-Ilsjan 2Veronika Ilsjan, riigivara osakonna nõunik

Rahandusministeeriumi riigivaraosakonnas valmis teine riigi kinnisvara valitsemise koondaruanne, mis annab ülevaate riigi omandis ja kasutuses olevate maade ja hoonete ning nendega tehtud tehingute kohta aastatel 2013-2014. Siin annan põgusa ülevaate mahuka aruande (u 100 lk, koos kokkuvõtte ja lisadega 170 lk) ulatusest ja põhisõnumitest, et kutsuda huvilisi aruandega lähemalt tutvuma. 

Riigi kinnisvara koondaruande eesmärk on anda ülevaade riigi kinnisvara portfellist ja selles toimunud muutustest, analüüsida riigi kinnisvara valitsemisega seotud eesmärkide täitmist ja teha ettepanekuid vara paremaks valitsemiseks. Eelmisel aastal avaldatud esimese koondaruande põhitähelepanu oli suunatud riigivaraseaduse ja riigi kinnisvarastrateegia eesmärkide täitmise analüüsile, selle aasta  aruande fookuses on riigi hoonestatud kinnisvara reformi jätkamise tegevuskava ja rahastamisvõimaluste analüüs.

Riigi kinnisvara ei ole kogu avaliku sektori kinnisvara, vaid ainult riigiasutuste osa

Kogu avaliku sektori kinnisvara bilansiline jääkmaksumus oli 17,2 miljardit eurot (siin ja edaspidi andmed seisuga 31.12.2014).

Riigi kinnisvara koondaruande tähenduses on riigieelarveliste asutuste (edaspidi riigiasutuste) kinnisvara, st põhiseaduslike institutsioonide, Riigikantselei, ministeeriumite, ametite, maavalitsuste ja nende hallatavate asutuste kinnisvara. Nende asutuste kinnisvara jääkmaksumus on 2,4 miljardit eurot, mis moodustab 14% kogu avaliku sektori kinnisvaraportfelli väärtusest.

Riigi kinnisvara koondaruande tähenduses ei ole:

  • Riigi avalik-õiguslike juriidiliste isikute kinnisvara, sest nad tegutsevad  eriseaduste alusel ja neile riigivaraseadus ei laiene (nt ülikoolid, Rahvusraamatukogu, Rahvusooper Estonia) ning riigi eraõiguslike juriidiliste isikute kinnisvara, kus riigivara seaduse järgi on riigivaraks riigi osalus äriühingus või sihtasutuses (nt suuremad teatrid, haiglad, paljud muuseumid, hoolekandeteenused, infrastruktuuriettevõtted). Juriidiliste isikute kinnisvaraportfelli väärtus on kokku 3,4 miljardit eurot, see moodustab 20 protsenti kogu avaliku sektori kinnisvaraportfelli väärtusest.

Erandiks on kaks juriidilist isikut, kelle kinnisvara on osaliselt aruande objekt:

o  Riigi Kinnisvara AS ehk RKAS (kinnisvaraportfelli jääkmaksumus 0,3 miljardit eurot), kes ei ole riigivara valitseja riigivaraseaduse tähenduses, kuid kes on riigile kinnisvarateenuste osutaja. Kinnisvara koondaruanne puudutab RKAS-i varasid eelkõige osas, kus teenuseid osutatakse riigiasutustele.

o  Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK (kinnisvaraportfelli jääkmaksumus 1,2 miljardit eurot), kes on metsaseaduse alusel volitatud valitsema riigimetsamaad ja muud enda valduses olevat vara, kuid kellele laienevad osaliselt ka riigivaraseaduse sätted.

  • Kohalike omavalitsuste kinnisvara (nt enamik põhikoole ja gümnaasiume) ja ülejäänud avaliku sektori kinnisvara, mille väärtus on 11,4 miljardit eurot ja mis moodustab 66 protsenti kogu avaliku sektori kinnisvaraportfelli väärtusest.

Arvestades, et suur osa avaliku sektori tehingutest mõjutab valitsussektori eelarve tasakaalu ja on ka riigieelarvest rahastatav ning riigireformiga seotud tegevused hõlmavad riiki laiemalt, on kindlasti olemas vajadus laiaulatuslikuma kinnisvara aruandluse järele.

Erinevate kinnisvara liikide valitsemine on korraldatud erinevalt

Kinnisvarana käsitletakse maad koos selle oluliste osadega, milleks on tavaliselt hooned, rajatised ja mets. Vaadates detailsemalt riigiasutuste kinnisvaraportfelli väärtuse (2,4 miljardit eurot) jagunemist näeme, et erinevad vara liigid on erineva osakaaluga, erinevalt on korraldatud ka erinevate varaliikide valitsemine:

  • Suurima osakaaluga on rajatised, millest põhiosa moodustab teede väärtus – riigi teede valitsemise eest on ehitusseadusega vastutus antud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsevale Maanteeametile, seda riigi kinnisvara koondaruanne ei käsitle. Kinnisvara koondaruandega on puutumus vaid teede aluse maa ning teede ja tehnorajatiste talumisega seotud kasutuslepingutel.
  • Kolmandiku väärtusest moodustab hoonete väärtus – riigi hoonete valitsemise strateegilised alused tulenevad 2007. aastal valitsuse poolt heaks kiidetud riigi kinnisvarategevuse strateegiast, mis näeb ette, et riigiasutused annavad oma hoonestatud kinnisvara üle riigi hoonete kompetentsikeskusele RKAS-ile ja jäävad üürniku rolli. See võimaldab neil vabaneda kinnisvara omaniku kohustuste täitmisest ja keskenduda põhitegevusele, milleks on avalike teenuste osutamine. Hoonestatud kinnisvara valitsemine ja riigi hoonestatud kinnisvarareformi läbiviimisega seotud probleemid ongi riigi kinnisvara koondaruande põhiteema, neist on veidi pikemalt kirjutatud ka siin.
  • Maa osakaal on marginaalne, vaid 5 protsenti – hoonestamata maade valitsemisel puudub nii selge strateegiline lähenemine nagu hoonestatud maadel, kuid valdavalt toimub riigi maade valitsemine Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas Maa-ametis, kellest on  kujunenud riigi maade kompetentsikeskus.
  • Metsa osakaal riigiasutuste kinnisvara väärtuses on peaaegu „null“ – metsa valitsemise eest vastutab RMK, nagu eespool juba öeldud. Kinnisvara koondaruanne metsade valitsemist ei käsitle, selle kohta leiab infot RMK majandusaasta aruannetest. Kinnisvara koondaruandega on puutumus vaid metsamaadel ja nendega seotud tehingutel.

Joonis: Riigiasutuste kinnisvaraportfelli väärtuse (2,4 miljardit eurot) struktuur seisuga 31.12.2014

riigi kinnisvara pilt

 

Kindlasti ei ole praegune killustatud vaade ja ühtse riigi kinnisvarastrateegia puudumine see olukord, millega tuleb rahul olla. Uute strateegiliste aluste loomine, mh riigi kinnisvarapoliitika seostamine teiste riigi poliitikatega, on kindlasti väga vajalik, kuid see ei ole kõige kiirem lahendamist vajav teema. Praegune prioriteet on käimasoleva riigi hoonestatud kinnisvara reformi lõpuleviimine ja uute otsuste kvaliteedi tõstmise, kuna see on otseselt seotud ka valitsuse prioriteediks oleva riigireformiga.

Hoonestatud kinnisvara valitsemise üheks võtmeteemaks on andmete kvaliteedi parandamine

Riigiasutuste hoonete portfelli suurust iseloomustavad näitajad:

  • Riigieelarveliste asutuste kasutuses olevate hoonete portfell on 2,1 miljonit ruutmeetrit, lisaks on 0,1 miljonit ruutmeetrit RMK omandis.
  • 70 protsenti hoonete pinnast on riigi omandis ja 30 protsenti lepingu alusel kasutusse võetud, peamiselt Riigi Kinnisvara AS-i kaudu.
  • RKASi omandis 1,0 miljonit ruutmeetrit hoonete pinda, sellest 53 protsenti on välja üüritud riigiasutustele, 30 protsenti on vakantne, sh arenduses, 17 protsenti on välja üüritud teistele isikutele, valdavalt avaliku sektori üksustele.
  • Riigi omandis olevatest hoonetest 6 protsenti on teistele isikutele kasutusse antud.
  • Riigi omandis olevate hoonete pindala moodustab alla 2 protsendi Eesti hoonete kogu pinnast.
  • Riigi omandis olevate hoonete keskmine bilansiline maksumus on 520 eurot ruutmeetrilt.
  • Riigi omandis hoonete portfell on ajas mõõdukalt kahanenud, kuna mittevajalikud hooned on võõrandatud ning RKAS-ile üle antavatest vajalikest hoonetest ei rendita kogu pinda tagasi.
  • Riigi hoonete portfell tervikuna näitab kasvutendentsi, põhjuseks pidevalt toimuv registriandmete korrastamine. 2014. aastal lisandus riigi kinnisvararegistrisse 70 000 ruutmeetrit riigi omandis olevat hoonete pinda ja 100 000 ruutmeetrit üüripinda.

Pinnaandmete puuduliku usaldusvääruse kõrval on probleem see, et kinnisvaraga seotud kuludest on võimalik ülevaadet saada vaid väga üldisel (koondatud) tasemel, kinnisvara kasutamise kohta (nt töötajate arv büroos) koondandmed puuduvad. Objekti tasemel kuludest ja kasutusest ülevaate saamine on võimalik, kuid selleks tuleb teha ajamahukat käsitööd. Üüritud varade kuludest ülevaate saamine on oluliselt lihtsam, kuna kõik või enamik kuludest kajastuvad üürihinnas.

Hoonete pinnaandmete kvaliteet on viimastel aastatel oluliselt paranenud, kuid andmete korrastamine ja infohalduse parandamine on jätkuvalt kinnisvarastrateegia võtmeküsimused, mille lahendamist aruandes analüüsitakse. Selleks nähakse ette kaheetapiline tegevuskava.

  • Esimeses etapis toimub pinnaandmete, energiatarbimise ja hoonete seisukorra andmete korrastamine. Selle tegevuse vastutus on otstarbekas anda üle hoonete (tulevasele) omanikule RKAS-le, kes korraldaks ülemõõdistamised ja looks kolmemõõtmelises formaadis ruumiandmed aasta jooksul peale hoonete haldamise ülevõtmist. Kui arvestada hoonete RKAS-le üle andmise ja mõõdistamise mahuga 200 000 ruutmeetrit aastas, siis on lootust, et pinnaandmed saavad korda aastal 2020.
    • Teises etapis lahendatakse hoonete kasutamise ja kuluandmete loomine. Selle etapi eelduseks on esimese etapi läbiviimine ehk kaasaegsete mõõdistusjooniste olemasolu ning riigi kinnisvararegistri andmete korrastamine ja andmevahetuse loomine RKAS-i kinnisvarahalduse infosüsteemiga, riigi eelarvestamise infosüsteemiga (kulude planeerimiseks ja sidumiseks erinevate põhitegevuse valdkondade arengukavadega) ja riigi finantsaruandluse infosüsteemiga (planeeritud kulude seireks ja sidumiseks personali andmetega). Olukorra lahendamise teeb keerukaks asjaolu, et ka riigi finantsjuhtimine on reformimisel – eelarves minnakse üle kassapõhiselt arvestussüsteemilt tekkepõhisele (eesmärk lõpule viia 2017), mis võimaldaks ka investeeringute kulud adekvaatselt pilti tuua. Paralleelselt toimub tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminek (eesmärk lõpule viia 2020), mis tähendab, et ka kinnisvara kui ressursi kulu tuleb siduda erinevate tegevuste ja teenuste kuludega. Eesmärgipärase ja tõhusa tegutsemise korral peaks olema ka selle etapi tegevused võimalik lõpetada aastal 2020.

Hoonestatud kinnisvara valitsemise teiseks võtmeteemaks kinnisvarakasutuse optimeerimine

Riigi hoonetega seotud  kogukulud riigi finantsaruandluse infosüsteemi andmetel olid 2014. aastal 184,6 mln eurot (koos käibemaksuga), millest

  • 114,2 miljonit eurot üür ja majandamiskulud ilma kapitalikomponendi ja intressita,
  • 66,2 miljonit eurot arvestuslik keskmine aastane investeeringumaht koos kapitalikomponendiga,
  • 4,2 miljonit eurot RKAS-ile makstud kapitalirendi intress.

Investeeringute puhul tuleb arvestada tõsiasjaga, et perioodil 2010-2014 hoonetesse tehtud investeeringute aasta keskmisest mahust (u 66,2 mln eurot) oli välisvahendite osakaal hinnanguliselt u 80 protsenti, sellest EL struktuurivahendite maht 30 mln eurot aastas ja kvoodimüügi vahendite maht u 20 miljonit eurot aastas. Järgmisel ELi rahastamise perioodil (2014-2020) väheneb hoonetesse suunatavate investeeringute maht vähemalt kolmandiku võrra (u 20 mln eurole), sellele järgneval perioodil (2021-2027) veel kolmandiku võrra (u 10 miljonile eurole).

Pikemas perspektiivis on võimalik arvestada vaid riigi omatuludega ja paralleelselt kasvavate tegevuskuludega, sest olemasolev kinnisvaraportfell vajab korras hoidmist ja ülal pidamist.

Jagades hoonete kogukulu samade asutuste hoonete ruutmeetritega (2,1 miljonit ruutmeetrit) saame keskmiseks kogukuluks 88 eurot/ruutmeeter/aastas. Võrreldes riigi hoonete kulusid kinnisvarateenuste hindadega turul ning arvestades remondivajadustega võib järeldada, et riigi hooned on hinnanguliselt ühe kolmandiku ulatuses alarahastatud. Üldine suund on riigivalitsemise kulude kokkuhoiule, seega on vajalik vähendada riigi hoonete pinda ühe kolmandiku võrra ja muuta otsustusprotsesse selliselt, et kõik uued investeeringuotsused oleksid säästlikud ja hoone elueakulude kokkuhoiule suunatud.

Esimene samm riigi pinnakasutuse tõhustamiseks ja portfelli optimeerimiseks on tehtud:  enamik riigile mittevajalikest hoonetest on RKAS-le üle antud ja müüdud. Järgmine samm on keerulisem ja suurem väljakutse: riigiasutuste kasutuses oleva pinnakasutuse vähendamine. Kinnisvara optimeerimise potentsiaal on suurim maakonnakeskuste büroohoonetes praeguste maavalitsuse hoonete baasil. Pinnakasutuse optimeerimist on võimalik teha ainult keskselt juhituna ning koos avalike teenuste kaardistamise ja optimeerimisega ning tugitegevuste ümberkorraldamisega.  Riigi kinnisvarareform on üks osa riigireformist, selle läbiviimine on praeguse valitsuse ja rahandusministeeriumi üks prioriteetseid tegevusi.

Riigi kinnisvarareformi läbiviimisel on õige lähtuda nn TOI-strateegiast, mis tähendab, et tegevusi tuleb teha õiges järjekorras: varade haldamine tsentraliseeritakse (T), seejärel viiakse läbi optimeerimine (O) ja alles siis tehakse vajalikud investeerimisotsused (I).

Joonis: Riigi kinnisvarastrateegia tegevused vastavalt nn TOI strateegiale

Ülaltoodud joonisel on esitatud ülevaatlikult nn TOI strateegia tegevused, selgituseks:

  • Riigiasutuste ülesandeks optimeerimisel on algatada enda valitsemisel oleva kinnisvara üleandmine RKAS-le, juhul kui seda ei ole veel tehtud (joonisel „Üleandmine RKAS-le“)
  • Seejärel saab RKAS korraldada vara ülevõtmise, andmete korrastamise, vara seisukorra hindamise ja investeeringuvajaduse määramise ning koondada ülevaate portfellist, et luua tervikpilt riigi võimalustest (joonisel „Andmete korrastamine“ ja „Portfelli ülevaade“).
  • Optimeerimise läbiviimiseks on vajalik, et riigiasutused (ja teised avaliku sektori organisatsioonid) oleksid koostanud ülevaate enda poolt pakutavatest avalikest teenustest ja nende pakkumise kanalitest (nt e-teenuste pakkumisega on võimalik kinnisvara kasutust vähendada) ja kirjeldanud nende pakkumiseks vajalikud nõuded kinnisvarakeskkonnale (joonisel „Valdkondlikud vajadused“).
  • Seejärel on võimalik koostada valdkondlikud kinnisvara optimeerimise kavad või  valdkondlikud kinnisvarastrateegiad, mis on aluseks eelarveotsuste tegemisel (joonisel esitatud  „Valdkondade optimeerimiskavad“).  Riigi büroohoonetel koostatakse valdkondade, ministeeriumite ja asutuste ülesed  piirkondlikud optimeerimiskavad, et kasutada ära ka erinevate avalike teenuste vaheline sünergia jagades erinevate teenuste pakkumiseks ruume või teenuslette nn riigimajades juhtudel, kui teenust ei pakuta 8 tundi päevas ja 5 korda nädalas.
  • Rahandusministeeriumi kui strateegiategevuste eest vastutaja ja koordinaatori ülesanne on kehtestada regulatsioon ja koostada metoodika optimeerimise läbiviimiseks, et iga osapoole õigused, kohustused ja vastutused oleksid selgelt määratletud ning ette nähtud ka vaidluste lahendamise mehhanism juhtudeks, kui osapooled ei jõua omavahel kokkuleppele (joonisel „Optimeerimise tegevuskava“).
  • Rahandusministeeriumi ülesandeks on ka luua rahastamise raamistik ja täpsemad reeglid eelarveotsuste tegemiseks ning iga rahastamisvajadusega objekti puhul analüüsida, millist rahastamismudelit oleks kõige otstarbekam rakendada arvestades eelarve võimalusi: kas RKAS-i kaudu, erasektoriga koostöös, otse riigieelarvest kaasates laenuraha või kaasates välisvahendeid. Oluline on, et kõik investeeringud, sõltumata rahastamismudelist, oleksid läbinud sama kavandamise protsessi (joonisel „Rahastamise detailanalüüs ja raamistik“ ning „rahastamise otsused“).

Riigi hoonestamata varade valitsemise põhiteemaks on maareformi lõpetamine ja vajadus strateegilisema vaate järele

Riigi maaportfelli suurust iseloomustavad näitajad:

  • Riigiasutuste maaportfelli suurus on 255 680 hektarit (koos RMK-ga 1,61 miljonit hektarit).
  • Riigiasutuste maaportfell moodustab alla 6 protsendi kogu Eesti pindalast (koos RMK-ga 35 protsenti).
  • Lisaks on riigil 125 000 hektarit sellist riigimaad, mille maareformi toimingud vajavad lõpetamist.
  • Suurimateks valitsejateks on Maa-amet (42 protsenti), maavalitsused (25 protsenti), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Maanteeameti kaudu (16 protsenti).
  • Riigi omandis oleva maa keskmine bilansiline maksumus on 0,05 eurot ruutmeeter.
  • Riik on lepingu alusel kasutusse andnud 13 503 kinnistut (või osa kinnistust) millest 634 on hoonestatud.
  • Kokku oli 2014. aasta lõpu seisuga RKVR-is registreeritud 14 446 kasutuslepingut, millest 5 protsenti on hoonestatud vara üürilepingud, 49 protsenti hoonestamata maa kasutamiseks andmise lepingud (maa rentimine, rentimine kaevandamiseks, kasutusvaldus, hoonestusõigus, isiklik kasutusõigus ja servituut) ning 46 protsenti maareformi seaduse alusel sõlmitud kasutusvalduse ja hoonestusõiguse lepingud.

Analüüsimist vajab, millises ulatuses on otstarbekas koondada riigiasutuste maa haldamise kompetents Maa-ametisse, et vähendada teiste valitsemisalade koormust ja suurendada riigi maaportfelli haldamise tõhusust. Suuna võtmine maareformilt  riigi maaportfelli haldamise tõhustamisele ja strateegilisemale valitsemisele on oluline muutus riigi maapoliitikas.

Valminud riigi kinnisvara koondaruannetega saab tutvuda rahandusminiseeriumi kodulehel

 

Kes tõstab maksukoormust?

Avaldatud: 23. november 2015 | Kommenteeri

Madis Aben, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütikMadis-Aben-vxem-blogisse

Preambul

Viimasel ajal on palju polemiseeritud Eesti heade maksulaekumiste põhjuste üle. Maksuamet peab seda enda töövõiduks ja kinnitab uhkusega, et sellel aastal laekub väikeses Eestis riigieelarvesse käibemaksu ilmselt rohkem kui suures Lätis. Peamiseks põhjuseks olevat käibemaksudeklaratsiooni lisa (KMD INF), mis teeb keerulisemaks käibemaksupettused, suurendades samas paratamatult mõnevõrra ettevõtjate halduskoormust (enamasti ühekordselt). Maksumaksjate liit aga leiab, et „see on mõttetu bürokraatia ja ausa ettevõtja mõnitamine /…/ mille positiivne tulemus on enam kui küsitav.“

Seisukohad on vastandlikud, aga küsimus on kokkuvõttes selles, kas saadav kasu – nii ausama ettevõtluskeskkonna kui ka täiendava maksulaekumise mõttes – kaalub üles ettevõtjate lisavaeva? Sellele küsimusele vastamiseks uurime, kas, miks ja kui palju on viimasel ajal maksutulud kasvanud majandusest kiiremini, keskendudes käibemaksule. Nimelt on positiivselt üllatanud just käibemaksulaekumised, mis esimesel poolaastal suurenesid aastases võrdluses 11,6 protsenti. Käibemaksu baas kasvas sellel perioodil vaid 4,3 protsenti ning sisemajanduse koguprodukti (SKP) nominaalkasv jäi 2,8 protsenti juurde.

1. Mis on juhtunud meie maksukoormusega?

Jooniselt 1 on näha, et alates 2014. aastast on Eesti maksukoormus ehk laekunud maksude suhe SKPsse selgelt kasvanud (2015. aasta teise poolaasta kohta sisaldab prognoosi). Samas ei ole nendel aastatel jõulisi maksumäärade tõuse toimunud, pigem vastupidi. Tööjõu maksumäärad langesid 2015. aastal oluliselt. Aktsiisitõusud on tõesti mõnevõrra kergitanud tarbimise maksukoormust, kuid käibemaksu määrad on jäänud samaks. Samas on just käibemaksulaekumised viimasel ajal oluliselt ületanud majanduses loodud lisandväärtuse kasvu, mis avaldub maksukoormuse tõusuna. Seega ei saa maksukoormuse kergitamist viimase kahe aasta jooksul panna süüks poliitikutele. Põhjuseid tuleb otsida mujalt.

Joonis-1-maksukoormus-SKPst

2. Miks ei tarvitse maksutulud kasvada majandusega samas tempos?

Maksukoormus muutub, kui majandus ja maksutulud ei kasva samas tempos. Nagu jooniselt 2 nähtub, kasvasid SKP ja maksutulud kuni 2008. aastani suures plaanis sama kiiresti ning maksukoormus oli küllaltki stabiilne. 2009. aastal kasvas maksukoormus SKP järsu languse ja samal ajal toimunud maksutõusude tulemusena. Viimasel paaril aastal on majanduse nominaalkasv jäänud selgelt alla maksulaekumiste kasvule, mis ongi maksukoormuse tõusu tehniline põhjus.

Sisulisi põhjuseid selleks võib lisaks poliitikute meelevallale, mille jätsime kõrvale, olla vähemalt kaks. Esiteks – maksude tasumise kultuur muutub kas maksumaksjate või maksuameti eestvedamisel. Ja teiseks – muutub majanduse struktuur – palgatulu ja sisenõudluse põhine majanduskasv on „maksurikkam“ kui ekspordipõhine. Palgatulu ja sisetarbimine on viimastel aastatel tõesti kiiresti kasvanud, samas kui ekspordi kasv on aeglustunud. Kuid selle agregeeritud pildi järgi on raske öelda, kas mõnede maksude väga head laekumist on mõjutanud ka vabatahtlik või pealesunnitud muutus maksukultuuris. Selleks vaatleme lähemalt käibemaksu laekumist ja selle mõjutajaid.

Lisaks eelnevale on veel paar põhjust, mis võivad seletada maksulaekumiste ja maksubaasi arengu ajutisi erinevusi. Esiteks on andmed maksubaaside kohta statistilised hinnangud ehk need on kogutud statistikaameti poolt valimiga, mistõttu sisaldavad nad paratamatult mõõtmisviga. Eeldusel, et mõõtmistulemused ei ole süstemaatiliselt kaldu ühele poole, peaks see viga pikema perioodi vältel välja taanduma. Teiseks võivad maksulaekumised kvartalite lõikes olla hüplikud tagastuste ajastamise tõttu. Seetõttu opereerib käesolev analüüs silutud andmetega.

Joonis-2-nom-SKP-vs-maksulaekumine

3. Kas käibemaksu laekumise kasv on olnud kiirem kui maksubaasi kasv?

Käibemaks on sisuliselt lisandväärtuse maks ja seega peaks selle laekumine maksumäärade ja maksubaasi definitsiooni samaks jäädes käima käsikäes lisandväärtuse ehk üldise majanduskasvuga. Samas laekub käibemaks siiski vaid kodumaistelt lõpptarbimiskulutustelt — ekspordiks müüdud toodang on kodumaal käibemaksuvaba. Seega tuleb käibemaksu üle- või alalaekumiste hindamiseks summeerida käibemaksu baasi konkreetsed komponendid ja võrrelda maksubaasi kasvu maksu laekumise kasvuga.

Käibemaksu baasi moodustavad: rahalised eratarbimiskulutused riigi territooriumil (eratarbimisest on maha arvatud arvestuslik komponent kaudne rent), valitsussektori vahetarbimine ehk valitsussektori ostud erasektorilt, valitsussektori investeeringud ja kodumajapidamiste eluasemeinvesteeringud. Joonis 3 esitab nende baasi komponentide nominaalsed tasemed kvartalite kaupa statistikaameti andmete põhjal.

Joonis-3-KM-baasi-komponendid

Võrreldes omavahel käibemaksu baasi ja käibemaksu laekumiste aastaseid kasve (Joonis 4), on alates sajandi algusest näha kolm perioodi, kui need kasvutempod on selgelt erinevad. 2004–2005 mõjutas käibemaksu laekumisi Euroopa Liiduga ühinemine, mis korralduslike muutuste tõttu vähendas laekumisi 2004. aasta esimesel kahel kvartalil, kuid nagu jooniselt 4 näha, toimus korrektsioon laekumistes aasta hiljem. Nii et sellele anomaaliale on seletus olemas.

Märkimisväärne kasvude erinevus oli ka aastatel 2009–2010, mille põhjustas käibemaksu määra tõstmine 18 protsendilt 20 protsendile alates 2009. aasta kolmandast kvartalist. Kolmas lahknevus kasvudes on süvenenud alates 2014. aasta kevadest. Käibemaksu määrades ei ole viimastel aastatel muutusi toimunud. Mõnevõrra on käibemaksu baasi tehniliselt suurendanud aktsiisitõusud, mis tõepoolest suurendavad ka käibemaksulaekumisi, kuid nagu allpool selgub, ei ole selle mõju oluline. Samuti suurendab 2015. aasta algusest käibemaksulaekumisi baasi laiendamine firmaautodega seotud kuludele, mis tuleb käibemaksu „ülemäärase“ laekumise hindamisel arvesse võtta.

Joonis-4-KM-baasi-ja-laekumise-kasv

4. Kui palju on käibemaksu rahaliselt laekunud rohkem, kui maksubaasi kasv lubaks eeldada?

Üks võimalus tuvastada käibemaksu „ülemäärane“ laekumine, mille võib kirjutada maksukultuuri muutumise arvele, on järgmine. Kõigepealt rakendame käibemaksu baasi kasvumäära aastatagusele käibemaksu laekumisele, mis annab meile oodatava laekumise ilma poliitika- ja kultuurimuudatusteta. Seejärel lahutame saadud tulemusest maha teadaolevad administratiivsed tegurid, mis on laekumist suurendanud (laiendades maksubaasi, sest käibemaksumäärad ei ole muutunud). Kui maksupoliitika muudatused on eemaldatud, siis peaks järele jääv summa kirjeldama maksukultuuri muutumist, mille üheks oluliseks initsiaatoriks võib ilmselt pidada maksuametit (KMD INF ja muud innovaatilised pettuste tuvastamise meetmed).

Käibemaksu baasiks baasperioodil on eelpool kirjeldatud komponentide põhjal (ajavahemikul 2013. aasta teisest kvartalist kuni 2014. aasta teise kvartalini) 1,621 miljardit eurot. Rakendades käibemaksu baasi kasvu (4,1 protsenti 2014. aasta kolmandast kvartalist kuni 2015. aasta teise kvartalini) baasperioodi laekumistele saame oodatavaks laekumiseks 1,687 miljardit eurot. Tegelikuks laekumiseks aga osutus 1,792 miljardit eurot ehk 114 miljonit eurot rohkem (vt Tabel 1).

See lähenemine on konservatiivne, kuna kasutab stabiilsuse huvides nelja kvartali keskmisi, samas on KMD INF kehtinud vaid viimased kaks kvartalit ehk 2015. aasta esimesel poolaastal. Kui rakendaksime 2015. aasta esimese poolaasta maksubaasi kasvu 3,5 protsenti eelmise aasta esimese poole laekumistele, siis saaksime nelja kvartali peale laiendatud tulemuseks 133 miljonit eurot ehk 17 protsenti rohkem. Võib siiski arvata, et KMD INFil oli ka ennetavat mõju.

Nüüd tuleb sellest summast maha arvata lisalaekumised alkoholiaktsiisi tõusust (mis laiendab käibemaksu baasi) ja firmaautode käibe täiendavast maksustamisest. Esimese poolaasta andmetele tuginedes on need kogu selle aasta kohta hinnanguliselt 2 miljonit eurot ja 16 miljonit eurot. Seega võiks eeltoodud kaalutlustel pidada selliseks käibemaksu laekumiseks, mida ei saa põhjendada maksupoliitika muudatustega, 114–2–16=96 miljonit eurot.

Tabel 1. Käibemaksu baasi komponendid ja tegelik laekumine.

III 2013…II 2014 III 2014…II 2015 muutus
mln €		 muutus %
Käibemaksu baas 12 208 12 706 498 4,1
.. Eratarbimine 9 136 9 555 418 4,6
.. Elanike invsteeringud 760 791 31 4,1
.. Aval.sekt. investeeringud 1 074 1 039 -35 -3,3
.. Aval.sekt. vahetarbimine 1 237 1 321 84 6,8
Käibemaksu laekumine 1 621 1 792 171 10,6

Allikas: statistikaamet

5. Kas täiendav maksulaekumine suurusjärgus 100 miljonit eurot aastas tänu paremale maksukultuurile on vähe või palju?

Kui eeldada, et muutuse maksukultuuris on peaasjalikult põhjustanud KMD INFi juurutamine ja teised aktiivsed maksukultuuri parandamise meetmed, siis tuleb ühele kaalukausile panna kõigi ettevõtjate täiendav halduskoormus (valdavalt ühekordne kulu) ja teisele ausam konkurentsikeskkond, millest peaks olema huvitatud suurem osa ühiskonnast: ausad ettevõtjad ja nende töötajad, avaliku sektori töötajad, ülalpeetavad ja nii edasi… välja arvatud ebaausad ettevõtjad.

Rahaliselt tuleks teisele kaalukausile lisaks asetada aga veel üks Ülemiste ristmiku mahus riiklik investeerimisprojekt igal aastal. Seda eeldusel, et käibemaksu laekumise tase jääb selle summa võrra kõrgemaks ka kõigil järgnevatel aastatel. Alternatiivselt võiks tõsta ka näiteks universaalset lastetoetust (mis alles mullu oli 19,18 eurot) tänavuselt 45 eurolt 75 euroni. Ehk teisisõnu – viimase aasta jooksul elimineeritud käibemaksupettuste arvelt oleks lapsetoetused võinud juba ammu olla 30 eurot lapse kohta kuus suuremad. Kui kasutada see summa aga tööjõumaksude langetamiseks, siis võiks meie tulumaksuvaba miinimum olla juba praegu 154 euro asemel 220 eurot kuus, nii et igale palgasaajale jääks igas kuus 13 eurot rohkem kätte.

Seega on põhjust arvata, et käibemaksupettustega leppimise alternatiivkulu ehk seadustatud maksukeskkonna mitte kehtestamise praegune hind on suurusjärgus 100 000 000 eurot aastas. (Lihtsamalt: praeguseks on tuvastatud käibemaksupettusi saja miljoni euro ulatuses aastas ja seda raha võiks kasutada valijatele meelepärasemal moel.) See ei ole siiski ühiskonna kui terviku jaoks maast leitud raha, vaid see on tulusiire maksupetturitelt kogu ühiskonna taskusse, mida võib kasutada erineval viisil. Netovõit ühiskonnale on ausam ja efektiivsem ettevõtluskeskkond, mis saab majandusarengut mõjutada vaid positiivselt.

MÄRKUS. Käesolev arvutus on ebatäpne mitmetel põhjustel: maksubaasi hinnang on statistiline ja sisaldab mõõtmisviga; maksulaekumisi kvartali lõikes mõjutab maksude tasumise ja tagastamise täpne ajastus; analüüsitav periood lõpeb 2015. aasta teise kvartaliga, kuna maksubaasi kohta hilisemad andmed puuduvad, KMD INF on aga selleks ajaks jõudnud juriidiliselt kehtida vaid seitse kuud, mistõttu sisaldab eelnevalt esitletud mõju aastases arvestuses prognoose. Hinnangu suurusjärk (100 miljonit eurot) peaks olema siiski õige, kuna nii maksuametis kui ka rahandusministeeriumis on sarnastele tulemustele jõutud ka teisi meetodeid kasutades – kõik hinnangud on vahemikus 80–120 miljonit eurot käesoleval aastal. Lisaks annab umbes sama tulemus ka võrdlus Lätiga.