eelarvepoliitika asekantsler
Rahatargast ühiskonnast on palju räägitud, kuid kas riik ise oma asutuste, poliitikate ja tegevustega saab olla rahatark? Eeldused selleks on Eestis kindlasti olemas ja tegeleda tuleb vähemalt kolme suunaga – mõjusus, tõhusus ja valmisolek ootamatusteks. Ehk vaja on otsida vastust küsimustele, kas maksumaksja raha loob oodatud väärtust (mõjusus), kas ressursid selleks kuluvad parimal viisil (tõhusus) ja kas on olemas riskianalüüs, mis tervikuna riigi fiskaalriske hindab ja maandab (valmisolek ootamatusteks)?
Teadlikkus fiskaalriskidest on Eestis kõrge ja vastav raport rahandusministeeriumi kodulehel ka avaldatud. Samas riigi tegevuse mõjususe ja tõhususe hindamiseks tuleb veel päris palju vaeva näha. Ühtlasi tuleb mõista, et avaliku teenuse kvaliteedi halvenemine ei ole tõhususe suurenemine. Rahatark on riik, kus kokku lepitud eesmärke täidetakse või nendeni jõutakse võimalikult tõhusalt. Seetõttu ei peaks arutelu alustama sellest, mitu protsenti tegevuskulude eelarvest tuleb kärpida. Kuigi see on lihtne ja kiire viis teatud ulatuses tõhususe stimuleerimiseks. Tuleb korra peatuda ja mõelda, miks me midagi teeme ja kas saab teha nutikamalt. Vähendada inertsust eelarves ja ka mõtteviisi, et kuskil kaugel on eesmärgid ja on olemas sellest sõltumatu ressurss. Mida siis pidevalt tuleb juurde küsida, sest kogu muu eelarve baas on justkui “lukus”. Peatuda ja mõelda. See kõik on ajamahukas analüütiline töö, mis eeldab riigi ressursikasutuse pulkadeks lahti võtmist. Eelarverevisjon ja null-baasiline eelarve on siinkohal kasulikeks tööriistadeks, kuidas rahatarga riigi jaoks oluliste valikuteni jõuda. Tehes seda analüüsiparalüüsi vältides, mis on info ülekülluse ja riigihalduse keerukuse tõttu tihti kerge tekkima. Eestis on kõik suuremad ja väiksemad eesmärgid riigieelarve ressursiga seotud ja see on üks peamisi eeldusi tõhusa rahakasutuseni jõudmisel. Kui eesmärk on ebatäpne või lausa puudu, siis tuleb sellega täiendavalt tegeleda, sest vastasel korral ei ole lootustki aru saada, kuhu ja miks riigi raha kulub ja kas see ka midagi paremaks muudab.
Õigus saab olla nii neil, kes ütlevad, et riiki peaks juhtima nagu äriühingut, kui ka neil kes seda ei mõista. Põhjus on selles, et on olemas nii personaalne riik kui impersonaalne riik. Kodanikele suunatud otseseid teenuseid saab ja tulebki juhtida ühe väärtuspakkumisena, õmblusteta ning sõltumata taustal toimivast nähtamatust bürokraatiast ja rahastusest. Mõõtes seejuures teenustega rahulolu ja muid asjakohaseid mõõdikuid. Teiselt poolt on olemas ka nö impersonaalne riik, kus loodavaid hüvesid tarbib kogu ühiskond tervikuna. Näideteks on riigi kaitsevõime ja välisdiplomaatia. Mõistes, et personaalne ja impersonaalne riik on üksteist täiendavad, ei teki ka ebavajalikku vastandamist. Kodaniku vaatest ei tohiks ühtlasi olla vahet, milline ministeerium, amet või sihtasutus avalikku teenust pakub. Fookused ja prioriteedid muutuvad ning riik peab olema administratiivselt paindlik. Kliimaministeeriumi moodustamine või tulevikus ükskõik millised ümberkorraldused viitavad vajadusele eelarvestada ka eesmärkide vastu joondatud sisu ja tegevusi, mitte ainult administratiivseid silotorne. Asutused ja juhtimismudel võivad muutuda, aga väärtusloome protsessid ei peaks selle käigus saama kannatada ega killustuma. Mida rohkem me suudame ühe väärtusahelaga seotud tegevusi ühe katuse alla loogiliseks tervikuks koondada nii sisu juhtimise kui rahastamismudeli mõttes, seda tõhusamaks ja mõjusamaks muutub ka Eesti riik.
Kui tahame näiteks vähendada liiklussurmasid või suurendada tervena elatud eluiga, siis otsime vastust küsimusele, mis on kõige kulutõhusamad viisid nende eesmärkide saavutamiseks. Seejuures võivad paljud tegevused tulemusele kaasa aidata, kuid piiratud ressursside tingimustes tuleb arvestada kahanevat piirkasulikkust. Teatud infrastruktuuri objektid või universaalne helikopteriraha võivad aidata täita küll eesmärki, kuid osa sellest võib tõhusust otsides osutuda eesmärgi suhtes marginaalse mõjuga olevaks. Näiteks universaalsed sotsiaaltoetused on kindlasti tundlik teema, kuid see ei peaks takistama asjale analüütiliselt lähenemast. Valida võib lõpuks ühte või teistpidi. Sarnaselt saab läbi valgustada kõik eelarvelised tegevused, meetmed ja toetused. Lisaks tuleb hinnata ka otsustusprotsessi kvaliteeti, mis ideaalis võiks olla andme- ja teadmuspõhine. Riigi investeeringute valiku puhul on oluline teada nii koguportfelli stiimuli suurust majanduskeskkonnale kui ka iga objekti võrreldavat sotsiaalmajanduslikku mõju. Selle tulemusel jõuame me ka sama ressursi juures mõjusamate valikuteni ehk aitame täita rahatarga riigi ühte olulist eeldust. Ka riikliku järelevalve maht ja erinevate lubade väljastamise vajadus on sarnaselt investeeringutega horisontaalne teema, mis väärib tulevikus oma tõhustamiskava. Kõik eelnev vajab muidugi metoodilist järjepidevust alusandmetes, mis juba etteruttavalt tahab eraldi tähelepanu ja ühtlustamist.
Eesti riigi kogukulu maksumaksja jaoks on koos investeeringutega Euroopa Liidus tagantpoolt neljandal kohal. Ehk Eesti riik on suhteliselt odav üleval pidada, kuid samal ajal on avalike teenuste kvaliteet ja tulemuslikkus üsna kõrge. Seda kinnitab näiteks Maailmapanga poolt erinevate indikaatorite põhjal kokku pandud riikide mõjususe (Government Effectiveness) pingerida. Metoodika hindab avalike teenuste ja teenistujate kvaliteeti ning sõltumatust, poliitikakujundamise kvaliteeti ja rakendamist ning valitsuste järjepidevust nende järgimisel. Eesti on selles edetabelis Euroopa Liidu riikide seas väga kõrgel kaheksandal kohal, edestades vahetult Saksamaad ja Prantsusmaad. Sarnase komposiitindikaatorina hindab OECD riikide heaolu taset, pannes ritta tulemused tervishoius, hariduses, turvalisuses, sissetulekus jms. Eesti on Euroopa Liidu riikide seas 11ndal kohal ja kuigi võiks arvata, et suurema kulutasemega riigid suudavad kindlasti ka heaolu rohkem luua, on Eesti Kesk- ja Ida-Euroopas kõige kõrgema heaolu tasemega. Seejuures on meist ühe koha võrra eespool Prantsusmaa, mille kogukulud ja seega ka võimalused heaolu suurendamiseks on ca 18,5% SKPst (7,4 mld eurot) suuremad kui Eestil. Viidates asjaolule, et kulude kogumahust olulisem on see, kui targalt raha ühiskonna hüvanguks teenima pannakse ja Eesti on siin juba olnud edukas.
Oleme seega erinevate rahvusvaheliste mõõdikute ja edetabelite järgi üsna tõhus ja mõjus riik. See ei tähenda muidugi seda, et ei saaks veelgi paremini, kuid madalal rippuvaid vilju on palju raskem leida kui mõnes „paksemas“ riigis. Samas ei kahtle keegi, et targemateks valikuteks on potentsiaali veel palju. Kasutades seejuures ära nii siseriikliku analüütika kui rahvusvaheliste organisatsioonide poolt pakutava kõrvalpilgu. Eelarverevisjoni esimesi tulemusi loodame kasutada juba sügisel, kui eelarveprotsessis tehakse muuhulgas valikuid riigi tõhusamaks ja mõjusamaks muutmisel.