Helio Siitam, rahandusministeeriumi välisvahendite osakonna juhataja asetäitja
Armin Lastovets, rahandusministeeriumi riigiabi ja riigihangete osakonna juhataja
Uus eurotoetuste periood on saanud stardipaugu, kuid võitjaks ei osutu siiski see, kes suudab eurorahaga võimalikult palju igapäevaseid kulusid ära katta. Sellele murele viitab ka 19. jaanuari EPL-i artikkel, kus selgub, et Tartu Ülikooli teadusprorektor ei ole rahul sellega, et peab eurotoetusest patarei ostmiseks pabereid täitma (http://epl.delfi.ee/news/eesti/riigi-burokraatia-sunnib-ulikoole-iga-pisiasja-ostmiseks-hanget-tegema?id=70573575)
Ilmselt oleme me kõik seisukohal, et Eestile kasutamiseks mõeldud euroraha teeks kaude meie kõigi elu paremaks, olgu selleks teaduse arendamine või puhtam joogivesi. Euroraha ei ole mõeldud asutuse igapäevakulude katteks, vaid millegi suure ärategemiseks, mis hea planeerimise korral tähendab vähem paberimajandust. Kui rahaga soetatakse midagi väiksemat, tuleb arvestada, et sellega võib kaasneda suurem halduskoormus.
Struktuuritoetuste jagamise süsteem, mis moodustab lõviosa Eestile antavast toetusest, on kulude hüvitamise põhine. See tähendab seda, et toetuse saaja teeb kõigepealt kulu ja siis Euroopa Komisjon hüvitab selle. Rahandusministeerium püüab tagada, et toetus jõuaks saajani 90 päeva jooksul, aga toetuse väljamaksmise eelduseks on ikkagi kulude abikõlblikkus ehk, et raha on kasutatud reeglite järgi ja õige asja jaoks. Tegemist on põhimõttega, mis on toetuse saajale teada ja eeldab, et ta oma tegevusi planeerides ka sellega arvestab.
Ülikoolid on siin isegi mõneti eelisseisundis, sest on ühed vähestest toetuse saajatest, kes saavad riigilt n-ö ettemakseid ja ei pea enne toetuse taotlemist kulusid oma vahenditest ära tasuma.
Samamoodi ei vaidle keegi tõenäoliselt vastu sellele, et meie kõigi huvides on, et raha kasutatakse õigesti ja saadav heaolu ulatuks ühe või teise asutuse lävepakust kaugemale. Paraku ei piisa toetuse andjale ja Euroopa Komisjonile sellest, et toetuse saaja käsi südamel kinnitab, et kõik on kõige paremas korras ja iga eurosent on kulutatud projekti õnnestumiseks.
Komisjon on öelnud, millist infot tal on vaja selleks, et veenduda, et raha on läinud õigesse kohta. Eesti siseriiklikud nõudmised ei ole kindlasti rangemad kui EL-i direktiivid seda ette näevad. Raha väljamaksmine toimub seda kiiremini, mida korrektsemad on esitatud dokumendid. Kui kõik ei ole selge ja vaja on lisainfot, siis lükkab see tähtaega edasi. Kui toetuse saaja ei suuda tõendada, et on riigihangete seadust järginud ja sellega võrdse konkurentsi taganud, siis sellised kulud ei kuulu hüvitamisele, sest neid ei saa Euroopa Komisjonile esitada.
Mis puudutab artiklis viidatud konkreetset juhtumit, mida rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond auditeeris, siis oli vaatluse all projekt, mille raames oli kemikaalide ja tarvikute ostmiseks kulutatud 0,8 miljonit eurot, aga selleks korraldatud riigihankeid ja võrreldavaid pakkumusi ülikoolil ette näidata ei olnud. Auditi ajal oli projekt veel pooleli ja samalaadseid kulusid oli edaspidiseks planeeritud veel miljonite ulatuses. Seega ei ole probleem ühe patarei ostus, vaid kohatises soovimatuses riigihankeid korraldada, mille tulemuseks on sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvate kulutuste tegemine riigihanke väliselt. Liiatigi näitavad andmed, et lõviosa ülikooli soetusi on tehtud Eesti riigis tegutsevatelt ettevõtetelt, mistõttu viide ostudele üksikutelt tarnijatelt maailmas ning seeläbi nende erilisusele ei ole adekvaatne.
Selgitamist vajab ka artiklis viitatud rahandusministeeriumi seisukoht, et riigihangete all tuleb mõista kõiki hankija ostetavaid asju ning tellitavaid teenuseid ja ehitustöid alates esimesest eurosendist. Kirjapildis on viidatud seisukoht õige, kuid artiklis on selle sisu ülikoolide poolt edasi antud meelevaldselt.
Tuleb aru saada, et riigihange on üldmõiste ning igasugust avalike vahendite kulutamist loetakse riigihankeks kui selliseks. See aga ei tähenda, et iga pisiasja ostmiseks peab läbima keerulise ja kuluka menetluse. Üldjoontes kehtib põhimõte: mida kallimaks läheb ost, seda täpsemaks menetlusreeglid. Nii ongi riigihangete seaduses kirjas konkreetsed piirmäärad, millest alates nõutakse konkreetsete menetlusreeglite järgimist. Näiteks asjade ostmisel on esimeseks piirmääraks 10 000 eurot, millest alates tuleb hankijal läbi viia lihthanke. Vastavalt nimetusele jätab lihthange hankijale menetlusreeglite osas üsna vabad käed. Alla lihthanke piirmäära jäävate ostude puhul tuleb aga hankijal järgida vaid riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid. Seega on nn väikesoetuste puhul just asutuse juhi pädevuses määratleda hankekorras käitumisreeglid, mis tagaks riigihangete seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgmise.
Ilmus lühendatud kujul 27. jaanuari Eesti Päevalehes