Riigi osalus ettevõtetes näitab langustrendi

Avaldatud: 26. veebruar 2015 | Kommenteeri

Tarmo Porgand, rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja

Riigi osalus ettevõtetes näitab langustrendi – seda suunda on teadlikult hoitud, eelkõige muutuvatest vajadustest ja majandussektorite arengustest lähtuvalt. Samas on riigil põhjuseid piiratud hulga riigiettevõtete omamiseks –  näiteks tulu teenimise eesmärgist julgeoleku tagamise ja muu avaliku huvini, kus erasektori oma initsiatiiv on tagasihoidlikum. Riigile kuuluvate äriühingute tegevust suunatakse üldistest põhimõtetest lähtuvalt, kuid iga konkreetne ettevõtete vajab oma eesmärki ning omanikuootusi ja nende väljatöötamisele on ka suund võetud.
Riigi osalus ettevõtluses on ka pärast masserastamise lõppemist 90ndate aastate lõpus pidevas dünaamikas. Riigiasutusena toiminud üksuseid muudeti äriühinguteks ning jätkus osaluste müümine (vt allolev graafik). Mõningane osaluste numbriline stabiilsus tekkis alates 2009. aastast, kuid ka seejuures on igal aastal toimunud muutused  – tegevusefektiivsuse tõstmiseks ühendati väikesed ühingud, müüdi mittestrateegilisi osalusi ja regulatsioonidest tulenevalt korraldati ümber ettevõtete tegevust. Loe edasi »

Kas sõidad sel nädalavahetusel Tartusse bussi või rongiga?

Avaldatud: 4. veebruar 2015 | Kommenteeri

Märten Ross, rahandusministeeriumi finantspoliitika ja välissuhete asekantsler

„Kas sõidad sel nädalavahetusel Tartusse bussi või rongiga?“ küsib Aadu Peedult õhinaga. Viimane vaatab imestusega ja pomiseb, et ta ei sõida nädalavahetusel Tartusse. Aadu pöörab solvunult selja: „Oled ikka mühkam, eile kah ei tahtnud mu küsimusele vastata.“ Peedu on hämmelduses: „Ma ei mõista, mida ma vastama pean? Ma ei saa mingil juhul sel nädalavahetusel Tartusse minna. Rääkisime sellest ju eile pikalt, miks sa uuesti küsid? Võib-olla järgmisel kuul saab, siis arutame.“

Küsimuseks vormistatud sõnadel võib olla sisu või siis ka mitte. Kõik sõltub kontekstist. Umbes kaks kuud tagasi andis Eesti lähiaastate eelarvele Euroopa Komisjon esialgse hinnangu, mis ka meie avalikkuses tähelepanu pälvis. Selle põhisisu oli lühidalt, et eelarve maksutulude ja riigi poolt tehtavate kulude plaanid vastavad ainult napilt kokkulepitud tasakaalureeglitele. Avalikkuses tekkis seepeale kogunisti väike arutelu, kas riigieelarve pole mitte liiga palju kulusid lubav ning kas nüüd on kavas kärpeplaan. Loe edasi »

Kas patarei ostmiseks peab tingimata kasutama euroraha?

Avaldatud: 29. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Helio Siitam, rahandusministeeriumi välisvahendite osakonna juhataja asetäitja

Armin Lastovets, rahandusministeeriumi riigiabi ja riigihangete osakonna juhataja

Uus eurotoetuste periood on saanud stardipaugu, kuid võitjaks ei osutu siiski see, kes suudab eurorahaga võimalikult palju igapäevaseid kulusid ära katta. Sellele murele viitab ka 19. jaanuari EPL-i artikkel, kus selgub, et Tartu Ülikooli teadusprorektor ei ole rahul sellega, et peab eurotoetusest patarei ostmiseks pabereid täitma (http://epl.delfi.ee/news/eesti/riigi-burokraatia-sunnib-ulikoole-iga-pisiasja-ostmiseks-hanget-tegema?id=70573575)

Ilmselt oleme me kõik seisukohal, et Eestile kasutamiseks mõeldud euroraha teeks kaude meie kõigi elu paremaks, olgu selleks teaduse arendamine või puhtam joogivesi. Euroraha ei ole mõeldud asutuse igapäevakulude katteks, vaid millegi suure ärategemiseks, mis hea planeerimise korral tähendab vähem paberimajandust. Kui rahaga soetatakse midagi väiksemat,  tuleb arvestada, et sellega võib kaasneda suurem halduskoormus.

Struktuuritoetuste jagamise süsteem, mis moodustab lõviosa Eestile antavast toetusest, on kulude hüvitamise põhine. See tähendab seda, et toetuse saaja teeb kõigepealt kulu ja siis Euroopa Komisjon hüvitab selle. Rahandusministeerium püüab tagada, et toetus jõuaks saajani 90 päeva jooksul, aga toetuse väljamaksmise eelduseks on ikkagi kulude abikõlblikkus ehk, et  raha on kasutatud reeglite järgi ja õige asja jaoks. Tegemist on põhimõttega, mis on toetuse saajale teada ja eeldab, et ta oma tegevusi planeerides ka sellega arvestab.

Ülikoolid on siin isegi mõneti eelisseisundis, sest on ühed vähestest toetuse saajatest, kes saavad riigilt n-ö ettemakseid ja ei pea enne toetuse taotlemist kulusid oma vahenditest ära tasuma.

Samamoodi ei vaidle keegi tõenäoliselt vastu sellele, et meie kõigi huvides on, et raha kasutatakse õigesti ja saadav heaolu ulatuks ühe või teise asutuse lävepakust kaugemale. Paraku ei piisa toetuse andjale ja Euroopa Komisjonile sellest, et toetuse saaja käsi südamel kinnitab, et kõik on kõige paremas korras ja iga eurosent on kulutatud projekti õnnestumiseks.

Komisjon on öelnud, millist infot tal on vaja selleks, et veenduda, et raha on läinud õigesse kohta. Eesti siseriiklikud nõudmised ei ole kindlasti rangemad kui EL-i direktiivid seda ette näevad. Raha väljamaksmine toimub seda kiiremini, mida korrektsemad on esitatud dokumendid. Kui kõik ei ole selge ja vaja on lisainfot, siis lükkab see tähtaega edasi. Kui toetuse saaja ei suuda tõendada, et on riigihangete seadust järginud ja sellega võrdse konkurentsi taganud, siis sellised kulud ei kuulu hüvitamisele, sest neid ei saa Euroopa Komisjonile esitada.

Mis puudutab artiklis viidatud konkreetset juhtumit, mida rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond auditeeris, siis oli vaatluse all projekt, mille raames oli kemikaalide ja tarvikute ostmiseks kulutatud 0,8 miljonit eurot, aga selleks korraldatud riigihankeid ja võrreldavaid pakkumusi ülikoolil ette näidata ei olnud. Auditi ajal oli projekt veel pooleli ja samalaadseid kulusid oli edaspidiseks planeeritud veel miljonite ulatuses. Seega ei ole probleem ühe patarei ostus, vaid kohatises soovimatuses riigihankeid korraldada, mille tulemuseks on sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvate kulutuste tegemine riigihanke väliselt. Liiatigi näitavad andmed, et lõviosa ülikooli soetusi on tehtud Eesti riigis tegutsevatelt ettevõtetelt, mistõttu viide ostudele üksikutelt tarnijatelt maailmas ning seeläbi nende erilisusele ei ole adekvaatne.

Selgitamist vajab ka artiklis viitatud rahandusministeeriumi seisukoht, et riigihangete all tuleb mõista kõiki hankija ostetavaid asju ning tellitavaid teenuseid ja ehitustöid alates esimesest eurosendist. Kirjapildis on viidatud seisukoht õige, kuid artiklis on selle sisu ülikoolide poolt edasi antud meelevaldselt.

Tuleb aru saada, et riigihange on üldmõiste ning igasugust avalike vahendite kulutamist loetakse riigihankeks kui selliseks. See aga ei tähenda, et iga pisiasja ostmiseks peab läbima keerulise ja kuluka menetluse. Üldjoontes kehtib põhimõte: mida kallimaks läheb ost, seda täpsemaks menetlusreeglid. Nii ongi  riigihangete seaduses kirjas konkreetsed piirmäärad, millest alates nõutakse konkreetsete menetlusreeglite järgimist. Näiteks asjade ostmisel on esimeseks piirmääraks 10 000 eurot, millest alates tuleb hankijal läbi viia lihthanke. Vastavalt nimetusele jätab lihthange hankijale menetlusreeglite osas üsna vabad käed. Alla lihthanke piirmäära jäävate ostude puhul tuleb aga hankijal järgida vaid riigihangete korraldamise üldpõhimõtteid. Seega on nn väikesoetuste puhul just asutuse juhi pädevuses määratleda hankekorras käitumisreeglid, mis tagaks riigihangete seaduses sätestatud üldpõhimõtete järgmise.

Ilmus lühendatud kujul 27. jaanuari Eesti Päevalehes 

 

 

Kuidas vähendada riigitöötajate arvu?

Avaldatud: 20. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Indrek Ostrat, riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna nõunik 

Riigitöötajate arvu vähendamine ei ole omaette eesmärk, vaid planeeritud tegevuste üks tulemus.

Poolteist kuud enne valimisi on näha, et vajadus riigireformi järele on leidnud koha enamikus valimisprogrammides. Mõtteid edasiminekuks on mitmesuguseid, kuid algpõhjuses ollakse enamasti ühel meelel. Eesti rahvastik väheneb ja vananeb, seega väheneb ka töötavate inimeste arv. Kui Eesti majanduses ei tule suurt revolutsiooni, mille tagajärjel tootlikkus hüppeliselt suureneks, siis jääb nii rahandusministeeriumi kui ka teiste prognoosijate järgi lähiaastate jätkusuutlikuks aastaseks majanduskasvuks umbes 3%.

Selline areng tähendab, et riigieelarve kasv ja seega ümberjagatava avaliku raha hulk jääb oluliselt maha huvigruppide ootusest, vananev elanikkond suurendab survet eelarve sotsiaalpoolele ning tulevikku vaatav pilk nõuab enam vahendeid pere- ja hariduspoliitikale. Arvestades erakondadeülest konsensust hoida kaitsekulud 2% tasemel SKPst või sellest veidi kõrgemal on surve teisi kulusid kokku tõmmata.

Üks osa sellest on riigi tegevuskulud, mille moodustavad nii riigi keskvalitsuse toimimine (valitsuse töö, poliitikakujundamine ministeeriumides, poliitika elluviimine ameti- ja hallatavates asutustes ning sihtasutustes), põhiseadusega loodud institutsioonide tegevus, jõuametkondade tegevus (PPA, pääste ja vanglad) kui ka koolihariduse (nii põhi-, gümnaasiumi- kui kõrgharidus) andmine.

Avaliku raha piiratud kasvu tuleb vaadata kui võimalust korraldada ümber kogu avaliku sektori toimimine. See hõlmab nii riigi institutsionaalse ja halduskorralduse ülevaatamist (peamine probleem on erinevate organisatsioonivormide vohamine, mis teeb valitsemiskulude kasvu kontrollimise raskeks), ja infotehnoloogiliste lahenduste veel laiemat kasutamist avalike teenuste disainimisel ja pakkumisel. Samamoodi peab riigi personalipoliitika olema läbimõeldum, mis tähendab seda, et omades täit pilti sellest, millised on riigi vajadused, aitab see omakorda hinnata, milline on optimaalne inimeste arv teenuste pakkumiseks.

Vähenev töötajate arv avaldab riigi asjade korraldamisele ja avalike teenuste pakkumisele mõju mitmel moel. Et käia ühte jalga kahaneva töötajate hulgaga, peab ka valitsussektor vähenema järgmisel kümnendil keskmiselt 1% jagu ehk veidi üle tuhande inimese aastas. Seda põhimõtet tuleks järgida kõikjal, välja arvatud kaitsejõududes, mille arengukava näeb ette suuremat inimeste arvu ning sotsiaalhoolekandes ja tervishoius, kuna rahvastik vananeb. See aitab ühelt poolt kontrollida riigi tegevuskulude kasvu ega suurenda valitsemissektoris hõivatud inimeste osakaalu, sest töökäsi vajab ka rahvuslikku rikkust tootev erasektor.

Samas ei saa see olla lihtsalt mehaaniline kärbe, siin tuleb arvesse võtta ka asutustes tehtud eelnevaid reforme ja arvestada ühiskonna vajadusi. Ka on õige vaadata riigipalgaliste arvu tervikuna, see tähendab, et ülesannete täitmise ümberkorralduste tulemusena võib inimeste arv suureneda valitsussektori mõnes osas, samal ajal vähenedes teises. Valitsussektoris töötavate inimeste arv on 121 322-lt aastal 2008 vähenenud 117 267-ni aastal 2013 ehk 3,3%, mis näitab, et üheprotsendiline vähendamine on ambitsioonikas eesmärk ja selle täitmine eeldab tugevat pühendumist.

Üks võimalus pakkuda rohkem avalikke teenuseid väiksema hulga inimestega on tõhusam valitsussektori inimeste ja organisatsioonide juhtimine. Siin on hea näide maksu- ja tolliamet, kus töötajate arv on alates 2008. aastast vähenenud 30,5%, ja riigi tugiteenuste keskus, kuhu nelja ministeeriumi tugiteenuste koondamisega on teenuseosutajate arv vähenenud 20%.

Arvamus ilmus Äripäevas 19.01.2015

Aktsiisitõus ehk kõikide murede allikas

Avaldatud: 16. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Marek Uusküla, tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja

Alkoholiaktsiisi eesmärk on lisaks riigieelarve tulu saamisele suunata inimeste käitumist, täpsemalt vähendada alkoholi tarbimist ja alkoholi liigtarbimisest tekkivaid tervise- ja muid kahjusid.

Statistika on näidanud, et Eestis on alkoholiga seotud surmajuhtumeid rohkem kui teistes Euroopa Liidu riikides, näiteks oli Eestis 2010. aastal 6,2 alkoholiga seotud surma 100 000 elaniku kohta, mis oli Euroopa Liidu kõige kõrgem näitaja.
Alkoholiaktsiis on tarbimismaks, mille maksab kinni lõpptarbija, mitte ettevõtja. Vastavalt valitsuse tegevuskavale tõstetakse aktsiisimäärasid tervise kaitseks ja tervist kahjustavate toodete kättesaadavuse vähendamiseks. Alkoholiaktsiisi tõus on ühe meetmena sisse kirjutatud ka alkoholipoliitika rohelisse raamatusse.
Üldiselt ei tohi ei alkohol ega tubakas muutuda kasvavate palkade tõttu kättesaadavamaks. Reaalpalk ehk palga ostujõud on Eestis kasvanud 2011. aastast alates ja seetõttu on alkoholiaktsiisi tõus alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks põhjendatud. Kõrgem maks alkoholile ja tubakale toob reeglina kaasa tarbimise kahanemise järk-järgult – osalt harjutakse hinnatõusuga, aga osalt ostetakse ikkagi vähem. Lahja alkoholi tarbimine on Eestis näidanud viimastel aastatel vähenemise trendi. Seda võib pidada märgiks, et Eesti alkoholipoliitika mõjub õiges suunas ja inimeste teadlikkus kasvab.

Ettevõtete huvi alkohoolseid jooke rohkem toota ja müüa ning tarbijate soov nende eest vähem maksta ei kaalu üles alkoholi tarbimisest tulenevat tervisekahju või alkoholiga seotud surmajuhtumeid. Õigus tervise kaitsele on põhiseaduslik väärtus, alkohol ei ole esmatarbekaup. Hinna ja tarbimise seos on tugev, mis viitab sellele, et alkohoolsete jookide kõrgem maksustamine ja tõhus salakauba vastu võitlemine annab mõõdetava tulemuse säästetud elude, alkoholiga seotud haiguste vähenemise ja kahanenud terviseriskide kaudu. Alkohol kahjustab ka suuremat osa ettevõtlussektorist väga otseselt, sest koos töötajate tervisega vähenevad nii tööaeg kui ka -viljakus.

Mõjutab ka suurem kontroll Soome piiril

Tänavu aasta esimese kvartali vähenenud tootmismahud on tingitud alkohoolsete jookide varumisest möödunud aasta neljandas kvartalis, kuna müüjad on aktsiisitõusu ennetades jooke varunud. Rahandusministeerium on oma hinnangus arvestanud, et alkohoolsete jookide deklareeritud kogused neljandas kvartalis planeeritud aktsiisitõusu tõttu suurenevad. See ei tähenda tarbimise hüppelist suurenemist aasta lõpul, vaid seda, et möödunud aasta lõpul soetatud varusid müüakse ja tarbitakse ka tänavu aasta esimestel kuudel.
Alkohoolsete jookide tootmismahtude ajutine vähenemine aasta alguses on seetõttu ootuspärane. Kui müüjate aasta lõpus soetatud varud ammenduvad, siis tootmismahud ka taastuvad.
Jookide müüki mõjutab praegu ka tõhustatud kontroll Soome piiril reisijate riiki toodud alkohoolsete jookide üle – Soome toll on hakanud kontrollima lubatud kogustest kinnipidamist ja piirangut järjekindlamalt jõustama. See on kindlasti vähendanud alkohoolsete jookide müüki Soomest pärit turistidele Tallinnas.
Tänavu aastal teoks saanud alkoholiaktsiisi tõusust anti ettevõtjatele teada kevadel pärast uue valitsuse moodustamist. Üldine põhimõte on see, et maksumuudatustest tuleb teatada vähemalt kuus kuud ette. Sellest reeglist on valitsus kinni pidanud.

Raha trükkimine pole nali

Avaldatud: 9. jaanuar 2015 | Kommenteeri

Madis Aben, analüütik

Postimehes ilmus 7. jaanuaril pealkirja all “Spiegel: mis oleks, kui jagaks kõigile raha?” refereering erinevatest arvamustest turgutada Euroopa stagneerunud majandust sularaha laialijagamisega otse elanikele. Nagu arvata võis, tekitas see plaan elevust ja mitmed kohalikud respekteeritud tele– ja raadiosaatejuhid imestasid, miks ilmub selline koomiline tekst majandus- ja mitte huumorirubriigis, “nagu oleks esimene aprill!”

Miks võiks “raha külvamine helikopterilt” olla siiski täiesti arvestatav makromajanduspoliitiline meede eurotsooni deflatsioonist väljatoomiseks, suurtöötuse vähendamiseks ja kogu ELi majanduse juba seitse aastat kestnud kriisi seljatamiseks? Loe edasi »

Maksupoliitika jäägu valimistel tagaplaanile

Avaldatud: 22. detsember 2014 | Kommenteeri

Dmitri Jegorov, rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Põhiseadus keelab rahvahääletuse maksude teemal. Ometi toimub iga nelja aasta järel säärane referendum siiski, sest riigikogu valimistel tõusevad maksud alati põhiteemaks. Praegugi on kõik tuntumad jõud öelnud või vihjanud: makse võikski muuta.

Olulisemad teemad. Oleks hea, kui maksupoliitika jääks valimistel teisejärguliseks. See tähendab ühtlasi, et me võiksime maksudest vähem rääkida. Hoopis olulisem on arutada (pikaajalisi) majandus-, sotsiaal-, haridus-, regionaal-, kaitse- jt poliitikaid ja seda “maksuvabalt”.

Maksud täitku meie ühist rahakotti lihtsalt ja läbipaistvalt ilma tohutult pika soodustuste ja välistuste nimekirjata. Kui raha on koos, saame ühiselt otsustada, millist nendest mainitud poliitikatest tuleb eelisarendada, mis mahus ja kuidas. Siit tõusetubki küsimus, kas me ikka pühendame piisavalt tähelepanu nendele teistele poliitikatele? Minu hinnangul mitte.

Maksudega üritataksegi teha teisi poliitikaid, aga kas ka edukalt? Sageli mitte. Kindlasti aitavad nt aktsiisid piirata mõnede kaupade tarbimist. Samas on maksusoodustused halb valik inimeste käitumise mõjutamiseks. Vaevalt võttis keegi meist kodulaenu või läks ülikooli seetõttu, et nendele kuludele kehtib maksusoodustus. Kodulaenu puhul on ka see halb külg, et mida suurem tulu, kodu ja laen, seda rohkem me seda inimest maksurahaga toetame.

Üks mantra on hakanud oma elu elama. Kes vähegi oskab statistikaga ümber käia, teab, et ülejäänud ELiga võrreldes ei ole meie tööjõu maksukoormus suur. Pingereas on ta isegi selle teises pooles.

Seega meie probleem ei ole kõrged maksud – meie probleem on väike sissetulek. Kui madalapalgaliste maksukoormust on otsustatud langetada, siis olgu see nii. Aga see aitab vaid korra ehk siis maksulangetuse aastal. Ja ainult nii palju, kui seda maksuvähendust ei varjuta teiste maksude tõus samadele inimestele.

700 miljonit aastas. Ka maksupoliitikast saab aga rääkida pikaajalises vaates. Kehtivate maksusoodustuste kogukulu ja maksupettuste tõttu tekkiv kahju on Eestis aastas vähemalt 700 miljonit eurot. See on suur raha, mille kokkukogumise tagab poliitiline tahe kaotada ebaefektiivsed maksuerandid ning otsustavjulgus investeerimisel maksuhalduri võimekusse.

Arvamuslugu ilmus 22. detsembri Äripäevas

Kinnisvara üürimine ei pruugi olla isemajandamisest kallim

Avaldatud: 12. detsember 2014 | Kommenteeri

Kui riigiasutused hakkaksid oma kinnisvara isemajandamise asemel üürima, tuleksid ka välja selle tegelikud kulud. See ei tähenda aga, et üürimudel oleks riigile kallim, leiab rahandusministeeriumi nõunik Veronika Ilsjan vastuseks Postimehe artiklile «Nõiaring riigi laguneva kinnisvara ümber».

Riigi kinnisvaraga on tõepoolest probleeme, paanikaks aga siiski põhjust pole. Esiteks ei vaja riigi kinnisvara inventeerimist (vara loendamist ja arvele võtmist), vaid andmete korrastamist ja täiendamist. Sellega tegeletakse pidevalt. Inventuur viidi läbi 2008-2009, peale seda on tehtud väga palju tööd andmete korrastamisega, töö jätkub lähiaastatel.

Me ei arva, et riigi hoonete andmed oleksid halvemas korras kui teistel omanikel, aga suur osa suure portfelli juhtimiseks vajalikust infost on veel puudu või on erinevates andmebaasides. Suurim mure on seisukorra, kulu ja kasutuse andmetega. Praegu peetakse riigi kinnisvararegistris arvestust varade ja lepingute kohta, riigi raamatupidamises tehtud kulude ja väärtuse kohta, kuid vara seisukorra ning investeeringu- ja remondivajaduse kohta riigil tervikülevaade puudub. RKAS-ile üle antud varadel jookseb tervikpilt kokku, see oli ka üks tsentraliseerimise põhjus.

Rahandusministeerium hoiab pidevalt riigivaral silma peal. 2015. aasta kevadeks valmib järjekordne riigi kinnisvara koondaruanne, lisaks on viimastel aastatel läbi viinud mitmeid süvaanalüüse riigi kinnisvarareformi elluviimise eesmärgil, mh näiteks rahastamismudelite analüüs ja RKASiga sõlmitud rendilepingute rendimaksete analüüs. Meil on hea meel, et sama teeb ka riigikontroll.

Igasugustes võrdlustes on väga oluline, et analüüsis minnakse süvitsi ja võrreldakse «õunu õuntega», mitte «apelsinidega», mis võib anda moonutatud pildi. Riigikontrolli ehmatanud kuni kümnekordne kulude kasv peale RKASile üle andmist tuleneb eelkõige kulustruktuuri muutusest. Riigiasutuste hoonetel käsitletakse kinnisvarakuludena vaid jooksvate tarbimisteenuste kulusid (elekter, küte, vesi, kanalisatsioon), milleks deklareeriti aastal 2012 RKASile üle antud hoonetel 1 €/m²/kuus, mis ei kata kaugeltki kõiki vajadusi.

Üürimudelile üle minnes lisanduvad üür (sisuliselt kapitali- ehk tehtud investeeringu kulu) ning tasu halduse, hoolduse, heakorra jt teenuste eest, mida riigiasutus tegi enne oma personaliga või mis jäeti üldse tegemata. Lisatakse remondikomponent, et vara kvaliteeti hoida ning uute investeeringute puhul täiendav kapitalikomponent. Lisandub ka käibemaks, mis tuleb ringiga riigile tagasi. Selline raha ühest taskust teise liigutamine teenib suuresti avaliku sektori läbipaistvuse eesmärki.

Üürimudelile üleminekuga tulevad kulud välja, see ei tähenda aga, et üürimudel oleks kallim. Ei ole olulist vahet, millise mudeli alusel rahastamine toimub, küll aga annab keskne juhtimine võimaluse pinnakasutust suures pildis analüüsida, optimeerimise arvel säästa ja saavutada mastaabiefekti.

Näiteks koondas maksu- ja tolliamet paar aastat tagasi oma töötajad uude hoonesse ja vähendas pinnakasutust kolmandiku võrra. Kulude vähenemist ei toimunud, sest uus on kallim kui vana, kuid uues majas on väiksemad ülalpidamiskulud, sh energiakulud. Võimalik oleks optimeerida ka riigiasutuste üleselt, seda saab teha vaid keskselt. Headeks näiteks on RKASi juhitavad ministeeriumite ühishoone ning Rapla ja Pärnu riigimajade projektid.

Üldpõhimõte on, et kui turul on konkurents, siis tuleb seda kasutada. Näiteks on võimalik ja mõistlik sisse osta ehitus- ja arendus ning suur osa korrashoiuteenustest. Turult üürimine on mõistlik, kui pakkumine on olemas ja hind soodsam kui ise ehitamine, nt büroodel.

Ühiselamutel peaks analüüsima võimalusi neid koostöös erasektoriga keskselt opereerida. Hoonetel, kus üüriturg puudub, on võimalik teha muus vormis koostööd. Neid võimalusi oleme praegu analüüsimas ja kevadises koondaruandes esitame ettepanekud valitsusele.

Mittevajalike hoonete ükshaaval mahamüümist ei ole kavandatud. Eesmärk on enne müüki vara väärtustada, et riik omanikuna saaks kõrgeimat tulu. Riik on siin vigadest õppinud, kuid arenguruumi veel on, näiteks varade müügistrateegias ning laiemalt üleriigilises koostöös.

Riigi kinnisvara valitsemise koondaruandega saab tutvuda siin.

Arvamuslugu avaldati Postimehe arvamuse rubriigis 10.12.2014

Kas Balti riigid peaksid sõiduautosid rohkem maksustama?

Avaldatud: 8. detsember 2014 | 1 vastus

Autorid Baudouin Lamine ja Erki Lõhmuste, ECFINi majandusanalüütikud

Majandusanalüüs  ilmus novembrikuises Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi (ECFIN) väljaandes, analüüsi täistekstiga saab tutvuda siin:  http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/country_focus/2014/pdf/cf_vol11_issue11_en.pdf

Baltimaade energiatarbimine ja süsinikuheite määr on üks Euroopa Liidu suurimaid, seda just transpordis, kus sõiduautod on energiakulu poolest liidu esirinnas. Lisaks madalatele kütusemaksudele seletab seda asjaolu, et Eestis ja Leedus ei ole automaksu, aga ettevõttele ostetud sõiduauto hinnast Eestis maha arvata kuni 100% ja Lätis 80%.

Maanteetranspordiga kaasneb Eestis ja Lätis umbes kolmandik heitkogustega kauplemise süsteemi väliste kasvuhoonegaaside summaarsest heitkogusest, Leedus neljandik. Sõiduautod tekitavad poole kuni kaks kolmandikku maanteetranspordi heitmetest. Võrdlemisi kõrged ootused Balti riikide majanduskasvule viitavad sellele, et täiendavate meetmete puudumisel ei maksa loota kauplemissüsteemiväliste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisele keskpikas perspektiivis, arvestades tugevat sõltuvust majanduskasvu ja transpordiga seotud CO2-heitmete vahel.

Baltimaade energianõudlik autopark

Aastatel 2000–2012 langes uute sõiduautode keskmine CO2 heitkogus stabiilselt mitmes EL-i piirkonnas. Samas oli 2012. aastal Balti riikides uute sõiduautode keskmine mass 1526 kilo, mis on tunduvalt kõrgem EL-i keskmisest (1415 kg) ning lähedane Rootsile ja Soomele. Seetõttu jäid uute sõiduautode CO2 heitkogused Balti riikides endiselt EL-i suurimate sekka: heitmete tase 149 grammi CO2 kilomeetri kohta oli kõrgem kui EL-i uutes liikmesriikides, samuti Rootsis ning Soomes, mis on võrreldava rahvastikutiheduse ja kliimaga. Heite pilt

Asjaolu, et vanad liikmesriigid on uute sõiduautode CO2-heitmete vähendamisel edukamad, võib olla seotud viimastel aastatel vastuvõetud maksustamispõhimõtetega, mis põhinevad sõiduki keskkonnaomadustel, kasutades CO2 heitkoguseid kas liiklusmaksu, registreerimismaksu või mõlema määramiseks.

Madalad transpordimaksud kui üks suure energiatarbimise põhjuseid

Üldiselt kompenseerivad transpordimaksud negatiivseid keskkonnamõjusid ja on taristuinvesteeringute oluline rahastamisallikas. Kasutatakse makse, nagu kütusemaksud (aktsiisid), registreerimismaksud, liiklusmaksud ja teemaksud. Kuigi kütuseaktsiise võidakse kasutada eelisjärjekorras, kuna need on autode kasutamise ja saastega tihedalt seotud, rakendatakse ka muid makse (auto registreerimismaks, liiklus- ja teemaksud), et saavutada rohkem tasakaalus tulemust (transpordi kättesaadavus, ühiskondlik aspekt, taristuinvesteeringute ja hoolduse rahastamine, juurdepääsu piiramine suure õhusaastega piirkondadele jne).

Baltimaade autode suur energiakasutus on osalt seletatav mootorikütuste madalate aktsiisimääradega. Bensiiniaktsiisid on 20% ja diislikütuse aktsiis 15% alla EL-i keskmise. Uute liikmesriikide võrdluses ei ole kütuseaktsiisi määrade vaheline erinevus siiski kuigi suur. Üldiselt iseloomustab Balti riike üks madalamaid kütusemaksust laekuva tulu ja kasvuhoonegaaside heitkoguste suhtarve, mis viitab sellele, et keskkonnamaksude tõstmiseks on piisavalt ruumi.

Eestis ega Leedus sõiduautosid ei maksustata, Lätis kehtivad mõõdukad automaksud: registreerimismaks (CO2-põhine) ja liiklusmaks (massi/mõõtmete põhine). Ometi on Läti uued autod EL-i kõige energianõudlikumad.

Firmaautode suur osakaal ja soodne maksukohtlemine

Eesti maanteeameti andmetel ja Eesti Panga liisingustatistika kohaselt kuulub äriühingutele umbkaudu 16% kõigist autodest (96 680 autot). Uute autode hulgas on suhtarv suurem: firmaautod moodustavad pea 60%. Leedus oli firmaautode osakaal 2010. aastal kõigist autodest 12% ja uutest autodest 50% – see on ligilähedane EL-i keskmisele näitajale. Lätis moodustasid firmaautod 2012. aastal umbes 11% kõigist autodest.

Loe edasi »

Eesti maksud jäävad Euroopas madalamate hulka

Avaldatud: 21. november 2014 | Kommenteeri

Risto Kaarna, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna peaspetsialist

PwC on paigutanud Eesti taas kord kõrgete maksudega riikide hulka oma iga-aastases maksumaksmise raportis „Paying Taxes“, mis võrdleb ette antud parameetritega näidisettevõte makstavaid makse eri riikides. See tulemus aga pole adekvaatne kirjeldus Eesti maksukoormusest.

Raporti järgi on Eesti kogu maksumäär („Total Tax Rate“) 49,3 protsenti, millest 8,4 protsendipunkti moodustab kasumi Total Tax Rate, 39,0 protsendipunkti moodustab tööjõu Total Tax Rate ja 1,9 protsendipunkti moodustab muu Total Tax Rate. Euroopa keskmine Total Tax Rate on 41 protsenti ning seega Eesti oma on märkimisväärselt keskmisest suurem.

Siinkohal oleks sobilik selgitada, mis on nende numbrite taga.

Maksukoormuse definitsioon on makstud maksude või maksukohustuse jagamine maksubaasiga ehk selle summaga, millelt maksuprotsent võetakse. PwC analüüsis seetõttu maksukoormusest ei räägita, vaid on räägitud mõistest „Total Tax Rate“, mille vabatõlge võiks olla „kogu maksumäär“. See ei ole maksukoormus, kuna selles ei ole tegemist ei makstud maksude ega vastava maksubaasiga. Arvutuse aluseks võetakse hüpoteetiline ettevõte (teatud töötajate arvu, tegevusala, kasumi, käibe ja muu sarnasega) ja suhestatakse kõik ettevõtte teoreetiliselt makstud maksud selle ettevõtte teoreetilisse kasumisse. Kuna juriidiliselt on meil sotsiaalmaks ettevõtte maksukohustuse sees, tuleb ka see maksumäära number väga suur. Tööjõuga seotud maksude maksubaasiks tuleks võtta siiski tööjõukulud, mida selles raportis tehtud pole. Seega annab see meie ettevõtete maksustamisest väga moonutatud pildi.

Teistel riikidel võib sotsiaalmaks või selle analoog olla töötaja kohustus ja ettevõtte maksude hulgas ei kajastu. Näiteks Taanis on kõrgeim maksukoormus Euroopa Liidus (ja ilmselt üks kõrgemaid ka maailmas). Aga kuna seal sotsiaalmaks on sisuliselt tulumaksu sees (Taanis sellise nimega maksu polegi, on lihtsalt suur tulumaks), on Taani PwC tabelis 26,0 protsendiga selle madalamas otsas. Aga see ei tähenda, et seal kasumid selle võrra suuremad on või töötajale rohkem palka makstakse. 39,0 protsendipunkti viidatud Eesti 49,3-protsendisest kogu maksumäärast moodustavad tööjõumaksud, sellest enamus sotsiaalmaks. Ülejäänud väike osa on ettevõtete osa töötuskindlustusmaksest. Selle maksusüsteemi omaduse tõttu näebki PwC metoodikas Eesti süsteem välja ettevõttele suhteliselt ebasoodsam. Sotsiaalmaksu baasiks ei ole ettevõtte kasumid, nii et nende võrdlemine on kohatu. Kui sotsiaalmaksu mitte arvestada, tuleks kogu maksumääraks pisut rohkem kui 10 protsenti. (Täpsema hinnangu andmine pole võimalik, kuna PwC metoodika ja alusandmed pole piisavalt läbipaistvad.)

Põhimõtteliselt sedasama on selgitanud uuringut tutvustavas pressiteates ka Eesti PwC maksunõustamise teenuseliini juht Villi Tõntson, kelle sõnul tuleb uuringu tulemuste tõlgendamisel võtta arvesse eri riikide maksusüsteemide eripärasid ning eelkõige seda, kuidas jaguneb maksukoormus tööandja ja töövõtja vahel.

„Kuna uuring mõõdab ainult tööandja poolt tasutavaid makse ja Eestis on erinevalt paljudest teistest riikidest suurem osa tööjõumaksudest ettevõtte, mitte töötaja kanda, siis see tingib ka Eesti tagasihoidliku koha maksukoormuse edetabelis. Liites kokku nii tööandja kui töövõtja poolt tasutavad maksud, ei oleks pilt nii halb,“ ütles Tõntson pressiteates.

Kui vaadata maksukoormust selle tegelikus tähenduses – makstud maksud jagatuna maksubaasiga, siis alljärgnev joonis on adekvaatsem rahvusvaheline võrdlus maksukoormuse osas.

Joonis 1. Maksukoormus Euroopa Liidus 2012. aastal (kõik makstud maksud % SKP-st)

taxation-trends

Allikas: Taxation trends in the European Union (2014)

2012. aasta Eesti maksukoormus oli 32,5 protsenti SKPst, mis on oluliselt madalam nii Euroopa Liidu liikmesriikide kui ka euroala kaalutud keskmisest (vt joonist 1). Võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on Eestist suurem maksukoormus Sloveenias, Ungaris ja Tšehhis.