Kinnisvara üürimine ei pruugi olla isemajandamisest kallim

Avaldatud: 12. detsember 2014 | Kommenteeri

Kui riigiasutused hakkaksid oma kinnisvara isemajandamise asemel üürima, tuleksid ka välja selle tegelikud kulud. See ei tähenda aga, et üürimudel oleks riigile kallim, leiab rahandusministeeriumi nõunik Veronika Ilsjan vastuseks Postimehe artiklile «Nõiaring riigi laguneva kinnisvara ümber».

Riigi kinnisvaraga on tõepoolest probleeme, paanikaks aga siiski põhjust pole. Esiteks ei vaja riigi kinnisvara inventeerimist (vara loendamist ja arvele võtmist), vaid andmete korrastamist ja täiendamist. Sellega tegeletakse pidevalt. Inventuur viidi läbi 2008-2009, peale seda on tehtud väga palju tööd andmete korrastamisega, töö jätkub lähiaastatel.

Me ei arva, et riigi hoonete andmed oleksid halvemas korras kui teistel omanikel, aga suur osa suure portfelli juhtimiseks vajalikust infost on veel puudu või on erinevates andmebaasides. Suurim mure on seisukorra, kulu ja kasutuse andmetega. Praegu peetakse riigi kinnisvararegistris arvestust varade ja lepingute kohta, riigi raamatupidamises tehtud kulude ja väärtuse kohta, kuid vara seisukorra ning investeeringu- ja remondivajaduse kohta riigil tervikülevaade puudub. RKAS-ile üle antud varadel jookseb tervikpilt kokku, see oli ka üks tsentraliseerimise põhjus.

Rahandusministeerium hoiab pidevalt riigivaral silma peal. 2015. aasta kevadeks valmib järjekordne riigi kinnisvara koondaruanne, lisaks on viimastel aastatel läbi viinud mitmeid süvaanalüüse riigi kinnisvarareformi elluviimise eesmärgil, mh näiteks rahastamismudelite analüüs ja RKASiga sõlmitud rendilepingute rendimaksete analüüs. Meil on hea meel, et sama teeb ka riigikontroll.

Igasugustes võrdlustes on väga oluline, et analüüsis minnakse süvitsi ja võrreldakse «õunu õuntega», mitte «apelsinidega», mis võib anda moonutatud pildi. Riigikontrolli ehmatanud kuni kümnekordne kulude kasv peale RKASile üle andmist tuleneb eelkõige kulustruktuuri muutusest. Riigiasutuste hoonetel käsitletakse kinnisvarakuludena vaid jooksvate tarbimisteenuste kulusid (elekter, küte, vesi, kanalisatsioon), milleks deklareeriti aastal 2012 RKASile üle antud hoonetel 1 €/m²/kuus, mis ei kata kaugeltki kõiki vajadusi.

Üürimudelile üle minnes lisanduvad üür (sisuliselt kapitali- ehk tehtud investeeringu kulu) ning tasu halduse, hoolduse, heakorra jt teenuste eest, mida riigiasutus tegi enne oma personaliga või mis jäeti üldse tegemata. Lisatakse remondikomponent, et vara kvaliteeti hoida ning uute investeeringute puhul täiendav kapitalikomponent. Lisandub ka käibemaks, mis tuleb ringiga riigile tagasi. Selline raha ühest taskust teise liigutamine teenib suuresti avaliku sektori läbipaistvuse eesmärki.

Üürimudelile üleminekuga tulevad kulud välja, see ei tähenda aga, et üürimudel oleks kallim. Ei ole olulist vahet, millise mudeli alusel rahastamine toimub, küll aga annab keskne juhtimine võimaluse pinnakasutust suures pildis analüüsida, optimeerimise arvel säästa ja saavutada mastaabiefekti.

Näiteks koondas maksu- ja tolliamet paar aastat tagasi oma töötajad uude hoonesse ja vähendas pinnakasutust kolmandiku võrra. Kulude vähenemist ei toimunud, sest uus on kallim kui vana, kuid uues majas on väiksemad ülalpidamiskulud, sh energiakulud. Võimalik oleks optimeerida ka riigiasutuste üleselt, seda saab teha vaid keskselt. Headeks näiteks on RKASi juhitavad ministeeriumite ühishoone ning Rapla ja Pärnu riigimajade projektid.

Üldpõhimõte on, et kui turul on konkurents, siis tuleb seda kasutada. Näiteks on võimalik ja mõistlik sisse osta ehitus- ja arendus ning suur osa korrashoiuteenustest. Turult üürimine on mõistlik, kui pakkumine on olemas ja hind soodsam kui ise ehitamine, nt büroodel.

Ühiselamutel peaks analüüsima võimalusi neid koostöös erasektoriga keskselt opereerida. Hoonetel, kus üüriturg puudub, on võimalik teha muus vormis koostööd. Neid võimalusi oleme praegu analüüsimas ja kevadises koondaruandes esitame ettepanekud valitsusele.

Mittevajalike hoonete ükshaaval mahamüümist ei ole kavandatud. Eesmärk on enne müüki vara väärtustada, et riik omanikuna saaks kõrgeimat tulu. Riik on siin vigadest õppinud, kuid arenguruumi veel on, näiteks varade müügistrateegias ning laiemalt üleriigilises koostöös.

Riigi kinnisvara valitsemise koondaruandega saab tutvuda siin.

Arvamuslugu avaldati Postimehe arvamuse rubriigis 10.12.2014

Kas Balti riigid peaksid sõiduautosid rohkem maksustama?

Avaldatud: 8. detsember 2014 | 1 vastus

Autorid Baudouin Lamine ja Erki Lõhmuste, ECFINi majandusanalüütikud

Majandusanalüüs  ilmus novembrikuises Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi (ECFIN) väljaandes, analüüsi täistekstiga saab tutvuda siin:  http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/country_focus/2014/pdf/cf_vol11_issue11_en.pdf

Baltimaade energiatarbimine ja süsinikuheite määr on üks Euroopa Liidu suurimaid, seda just transpordis, kus sõiduautod on energiakulu poolest liidu esirinnas. Lisaks madalatele kütusemaksudele seletab seda asjaolu, et Eestis ja Leedus ei ole automaksu, aga ettevõttele ostetud sõiduauto hinnast Eestis maha arvata kuni 100% ja Lätis 80%.

Maanteetranspordiga kaasneb Eestis ja Lätis umbes kolmandik heitkogustega kauplemise süsteemi väliste kasvuhoonegaaside summaarsest heitkogusest, Leedus neljandik. Sõiduautod tekitavad poole kuni kaks kolmandikku maanteetranspordi heitmetest. Võrdlemisi kõrged ootused Balti riikide majanduskasvule viitavad sellele, et täiendavate meetmete puudumisel ei maksa loota kauplemissüsteemiväliste kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisele keskpikas perspektiivis, arvestades tugevat sõltuvust majanduskasvu ja transpordiga seotud CO2-heitmete vahel.

Baltimaade energianõudlik autopark

Aastatel 2000–2012 langes uute sõiduautode keskmine CO2 heitkogus stabiilselt mitmes EL-i piirkonnas. Samas oli 2012. aastal Balti riikides uute sõiduautode keskmine mass 1526 kilo, mis on tunduvalt kõrgem EL-i keskmisest (1415 kg) ning lähedane Rootsile ja Soomele. Seetõttu jäid uute sõiduautode CO2 heitkogused Balti riikides endiselt EL-i suurimate sekka: heitmete tase 149 grammi CO2 kilomeetri kohta oli kõrgem kui EL-i uutes liikmesriikides, samuti Rootsis ning Soomes, mis on võrreldava rahvastikutiheduse ja kliimaga. Heite pilt

Asjaolu, et vanad liikmesriigid on uute sõiduautode CO2-heitmete vähendamisel edukamad, võib olla seotud viimastel aastatel vastuvõetud maksustamispõhimõtetega, mis põhinevad sõiduki keskkonnaomadustel, kasutades CO2 heitkoguseid kas liiklusmaksu, registreerimismaksu või mõlema määramiseks.

Madalad transpordimaksud kui üks suure energiatarbimise põhjuseid

Üldiselt kompenseerivad transpordimaksud negatiivseid keskkonnamõjusid ja on taristuinvesteeringute oluline rahastamisallikas. Kasutatakse makse, nagu kütusemaksud (aktsiisid), registreerimismaksud, liiklusmaksud ja teemaksud. Kuigi kütuseaktsiise võidakse kasutada eelisjärjekorras, kuna need on autode kasutamise ja saastega tihedalt seotud, rakendatakse ka muid makse (auto registreerimismaks, liiklus- ja teemaksud), et saavutada rohkem tasakaalus tulemust (transpordi kättesaadavus, ühiskondlik aspekt, taristuinvesteeringute ja hoolduse rahastamine, juurdepääsu piiramine suure õhusaastega piirkondadele jne).

Baltimaade autode suur energiakasutus on osalt seletatav mootorikütuste madalate aktsiisimääradega. Bensiiniaktsiisid on 20% ja diislikütuse aktsiis 15% alla EL-i keskmise. Uute liikmesriikide võrdluses ei ole kütuseaktsiisi määrade vaheline erinevus siiski kuigi suur. Üldiselt iseloomustab Balti riike üks madalamaid kütusemaksust laekuva tulu ja kasvuhoonegaaside heitkoguste suhtarve, mis viitab sellele, et keskkonnamaksude tõstmiseks on piisavalt ruumi.

Eestis ega Leedus sõiduautosid ei maksustata, Lätis kehtivad mõõdukad automaksud: registreerimismaks (CO2-põhine) ja liiklusmaks (massi/mõõtmete põhine). Ometi on Läti uued autod EL-i kõige energianõudlikumad.

Firmaautode suur osakaal ja soodne maksukohtlemine

Eesti maanteeameti andmetel ja Eesti Panga liisingustatistika kohaselt kuulub äriühingutele umbkaudu 16% kõigist autodest (96 680 autot). Uute autode hulgas on suhtarv suurem: firmaautod moodustavad pea 60%. Leedus oli firmaautode osakaal 2010. aastal kõigist autodest 12% ja uutest autodest 50% – see on ligilähedane EL-i keskmisele näitajale. Lätis moodustasid firmaautod 2012. aastal umbes 11% kõigist autodest.

Loe edasi »

Eesti maksud jäävad Euroopas madalamate hulka

Avaldatud: 21. november 2014 | Kommenteeri

Risto Kaarna, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna peaspetsialist

PwC on paigutanud Eesti taas kord kõrgete maksudega riikide hulka oma iga-aastases maksumaksmise raportis „Paying Taxes“, mis võrdleb ette antud parameetritega näidisettevõte makstavaid makse eri riikides. See tulemus aga pole adekvaatne kirjeldus Eesti maksukoormusest.

Raporti järgi on Eesti kogu maksumäär („Total Tax Rate“) 49,3 protsenti, millest 8,4 protsendipunkti moodustab kasumi Total Tax Rate, 39,0 protsendipunkti moodustab tööjõu Total Tax Rate ja 1,9 protsendipunkti moodustab muu Total Tax Rate. Euroopa keskmine Total Tax Rate on 41 protsenti ning seega Eesti oma on märkimisväärselt keskmisest suurem.

Siinkohal oleks sobilik selgitada, mis on nende numbrite taga.

Maksukoormuse definitsioon on makstud maksude või maksukohustuse jagamine maksubaasiga ehk selle summaga, millelt maksuprotsent võetakse. PwC analüüsis seetõttu maksukoormusest ei räägita, vaid on räägitud mõistest „Total Tax Rate“, mille vabatõlge võiks olla „kogu maksumäär“. See ei ole maksukoormus, kuna selles ei ole tegemist ei makstud maksude ega vastava maksubaasiga. Arvutuse aluseks võetakse hüpoteetiline ettevõte (teatud töötajate arvu, tegevusala, kasumi, käibe ja muu sarnasega) ja suhestatakse kõik ettevõtte teoreetiliselt makstud maksud selle ettevõtte teoreetilisse kasumisse. Kuna juriidiliselt on meil sotsiaalmaks ettevõtte maksukohustuse sees, tuleb ka see maksumäära number väga suur. Tööjõuga seotud maksude maksubaasiks tuleks võtta siiski tööjõukulud, mida selles raportis tehtud pole. Seega annab see meie ettevõtete maksustamisest väga moonutatud pildi.

Teistel riikidel võib sotsiaalmaks või selle analoog olla töötaja kohustus ja ettevõtte maksude hulgas ei kajastu. Näiteks Taanis on kõrgeim maksukoormus Euroopa Liidus (ja ilmselt üks kõrgemaid ka maailmas). Aga kuna seal sotsiaalmaks on sisuliselt tulumaksu sees (Taanis sellise nimega maksu polegi, on lihtsalt suur tulumaks), on Taani PwC tabelis 26,0 protsendiga selle madalamas otsas. Aga see ei tähenda, et seal kasumid selle võrra suuremad on või töötajale rohkem palka makstakse. 39,0 protsendipunkti viidatud Eesti 49,3-protsendisest kogu maksumäärast moodustavad tööjõumaksud, sellest enamus sotsiaalmaks. Ülejäänud väike osa on ettevõtete osa töötuskindlustusmaksest. Selle maksusüsteemi omaduse tõttu näebki PwC metoodikas Eesti süsteem välja ettevõttele suhteliselt ebasoodsam. Sotsiaalmaksu baasiks ei ole ettevõtte kasumid, nii et nende võrdlemine on kohatu. Kui sotsiaalmaksu mitte arvestada, tuleks kogu maksumääraks pisut rohkem kui 10 protsenti. (Täpsema hinnangu andmine pole võimalik, kuna PwC metoodika ja alusandmed pole piisavalt läbipaistvad.)

Põhimõtteliselt sedasama on selgitanud uuringut tutvustavas pressiteates ka Eesti PwC maksunõustamise teenuseliini juht Villi Tõntson, kelle sõnul tuleb uuringu tulemuste tõlgendamisel võtta arvesse eri riikide maksusüsteemide eripärasid ning eelkõige seda, kuidas jaguneb maksukoormus tööandja ja töövõtja vahel.

„Kuna uuring mõõdab ainult tööandja poolt tasutavaid makse ja Eestis on erinevalt paljudest teistest riikidest suurem osa tööjõumaksudest ettevõtte, mitte töötaja kanda, siis see tingib ka Eesti tagasihoidliku koha maksukoormuse edetabelis. Liites kokku nii tööandja kui töövõtja poolt tasutavad maksud, ei oleks pilt nii halb,“ ütles Tõntson pressiteates.

Kui vaadata maksukoormust selle tegelikus tähenduses – makstud maksud jagatuna maksubaasiga, siis alljärgnev joonis on adekvaatsem rahvusvaheline võrdlus maksukoormuse osas.

Joonis 1. Maksukoormus Euroopa Liidus 2012. aastal (kõik makstud maksud % SKP-st)

taxation-trends

Allikas: Taxation trends in the European Union (2014)

2012. aasta Eesti maksukoormus oli 32,5 protsenti SKPst, mis on oluliselt madalam nii Euroopa Liidu liikmesriikide kui ka euroala kaalutud keskmisest (vt joonist 1). Võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega on Eestist suurem maksukoormus Sloveenias, Ungaris ja Tšehhis.

Euroraha siht pole preemia, vaid head tulemused Eesti elus

Avaldatud: 14. november 2014 | Kommenteeri

Kadri Tali, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna juhataja asetäitja 

Uuel euroraha perioodil on fookuses tulemuste saavutamine toetuste korrektse kasutamise ja väljamaksmise kõrval. Meie edukust ei näita see, kui kiiresti oleme raha ära kasutanud, vaid mida oleme selle eest saanud – kas inimeste heaolu ja ühiskonna jõukus on kasvanud.

Tulemuste poole püüdlemist motiveerib Euroopa Liit tulemusreservi ehk nn preemia kaudu. Eurotoetuste kasutamiseks lepivad Eesti riik ja Euroopa Komisjon omavahel kokku Ühtekuuluvuspoliitika fondide rakenduskavas aastateks 2014–2020, millised tulemused peame selle raha eest eri valdkondades saavutama. Perioodi alguses jäetakse 6 protsenti raha reservi ja liikmesriik saab kasutusse võtta vaid 94 protsenti rahast. Need valdkonnad, mis on edukad ja saavutavad kokkulepitud tulemused, saavad kasutada ka 6 protsenti tulemusreservi jäetud raha.

Tulemuste saavutamist hinnatakse mõõdikute abil, millele on seatud numbrilised sihid aastateks 2018 ja 2023. Aasta 2018 lõpu seisuga hinnatakse, kas kokkulepitud vahe-eesmärgid on täidetud ja millised valdkonnad olid tulemuste saavutamisel edukad. Tulemusreservi saavad kasutada vaid need valdkonnad, mis on saavutanud 2018. aasta lõpuks kokku lepitud tulemused või on sellele lähedal (juhul kui tulemused on täidetud vähemalt 85 protsendi ulatuses). Need valdkonnad, mis ei ole tulemuste saavutamisel edukad, tulemusreservist raha juurde ei saa. Nende võrra saavad edukad valdkonnad raha rohkem. Eesti tervikuna raha ei kaota.

Millistesse edukatesse valdkondadesse saadud tulemusreservi raha suunata ja millises mahus, otsustatakse 2019. aastal. Valdkonnale tulemusreservist suunatav raha ei ole proportsionaalselt seotud sellega, kui palju valdkonnal praegu rakenduskava järgi raha kasutada on. Liikmesriigile on antud paindlikkus vastavalt sotsiaalmajanduslikule olukorrale, kui palju ta millisesse valdkonda tulemusreservist raha suunab. Kriteeriumiks on see, et valdkond peab olema olnud tulemuste saavutamisel edukas.

Tulemuste mittesaavutamisega kaasnevad ka Euroopa-poolsed sanktsioonid. Kui mõõdikute saavutustase jääb 2018. aasta lõpuks alla 65 protsendi kokkulepitust, siis on Euroopa Komisjonil õigus valdkonna rahastamine peatada, kuniks liikmesriik võtab kasutusele tulemuslikkust parandavad meetmed. Kui aga perioodi lõpuks jääb sihtasemete saavutamine alla 65 protsendi (ehk me ei täida aastaks 2023 kokkulepitud sihttaset), siis on Euroopa Komisjonil õigus osa valdkonnale suunatud toetustest liikmesriigilt tagasi küsida.

Kokku on uuel perioodil Eestile eraldatav struktuurivahendite maht 3,53 miljardit eurot, millest perioodi alguses jääb tulemusreservi 6 protsenti ehk 212 miljonit eurot.

Näiteks tööhõive valdkonna meetmetele on rakenduskavas planeeritud 214 miljonit eurot (Euroopa Liidu osalus). Kui valdkond on edukas, siis proportsionaalselt oleks selle osa tulemusreservis 13,7 miljonit eurot. Tulemusreservi osa võib suurendada või vähendada lähtuvalt sotsiaalmajanduslikust olukorrast. See tähendab, et valdkond võib saada ka 5 miljonit eurot või 50 miljonit eurot lisa.

Kui aga tööhõive valdkond lubatud tulemusi ei saavuta, ei ole sellel õigust tulemusreservist jaotatavale rahale. Kui meil aastal 2019 tekib vajadus lisada raha juurde töövõime reformile või teistele tööhõive meetmetele, siis tulemuste mittesaavutamise korral selleks igasugune võimalus puudub.

Ülejääk või puudujääk?

Avaldatud: 11. november 2014 | 1 vastus

Andrus Säälik, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja

Rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon on eri meelt Eesti valitsussektori eelarve struktuurse ülejäägi või puudujäägi suhtes. Vaidlus käib peamiselt selle üle, millises majandustsükli faasis riik on, milline on praegune sisemajanduse koguprodukt (SKP) võrreldes majanduse potentsiaaliga. Komisjon leidis oma kevadises hinnangus Eesti stabiilsusprogrammi kohta, et Eesti nominaalses puudujäägis eelarve võib olla ka struktuurses puudujäägis. Eesti (ja teiste prognoosijate nagu IMF ja OECD) seisukoht on, aga et meie majandus ei ole praegu kiires kasvutsüklis ja seetõttu pole ka eelarvepuudujääki. Juba enne prognoosi olid rahandusministeeriumi erimeelsused Euroopa Komisjoni nägemusega teada. Pikemalt on sellest juttu olnud nii rahandusministeeriumi kevadist majandusprognoosi kui ka rahandusministeeriumi sügisest prognoosi tutvustades. Loe edasi »

Eesti valmistub üleminekuks e-arvetele avaliku ja erasektori vahelistes arveldustes

Avaldatud: 29. oktoober 2014 | Kommenteeri

Keiu Rõa
Ernst & Young Baltic AS juhtivkonsultant

Enamiku Eesti avaliku ja erasektori poolt saadetavatest arvetest moodustavad täna e-posti teel edastatavad PDF-arved. Masinloetavad e-arved, mis liiguvad tarkvarasüsteemide vahel ilma käsitsi sisestuseta, on Eestis veel vähe levinud. Selleks, et soodustada masinloetavate e-arvete laiemat kasutamist, on Rahandusministeerium alustanud ettevalmistusi üleminekuks kohustuslikule e-arveldamisele riigihangete puhul. 2016. aasta lõpuks on ettevõtetel võimalik esitada avaliku sektori asutustele arveid ainult masinloetava e-arve kujul. Loe edasi »

Kuidas noored rahaga ümber käivad?

Avaldatud: 10. oktoober 2014 | Kommenteeri

Oktoobris korraldavad era- ja avaliku sektori asutused ja organisatsioonid üle Eesti rahatarkuse koolitusi. Kui soovid osa võtta ja saada teadmisi pikaajalisest rahaplaneerimisest, leiad infot rahandusministeeriumi kodulehelt. 

Koolitustega tahetakse parandada inimeste võimet rahaga ümber käia. Selle vajalikkusest ka noorte hulgas annavad aimu mitmed uuringud nagu “Finantskirjaoskuse ja finantsteenuste alase teadlikkuse uuring Eesti elanike hulgas: teadmised, oskused, käitumine ja hoiakud isiklike rahaasjade korraldamisel (Saar Poll, jaanuar 2013).”

Oma kokkupuutest finantskirjaoskusega kirjutab Tartu Ülikooli tudengina finantskirjaoskuse projekti uuringute läbiviimises ja loovlahenduste leiutamises osalenud Mari Krusten:

“Kui õppejõud magistrantuuri esimesel aastal strateegilise kommunikatsiooni projektide kliente loosisid, siis sõna „finantskirjaoskus“ kuuldes tundus, et selles on ebavajalikult palju silpe. Seejärel teemasse süvenedes ning rühmakaaslastega uuringuid läbi viies ning strateegilist lähenemist välja töötades tundus olevat täiesti võimatu seda sõna ka teistele inimestele arusaadavaks teha, ilma et nad samuti mõtleksid, et selles on ebavajalikult palju silpe. Vaatamata silpide arvule on aga tegemist väga olulise mõistega – oskus lugeda ja kirjutada on ju oluline ja ilmselt ei tea keegi tänapäeva Eestis kedagi, kes seda ei oskaks.

Miks siis mitte suhtuda samamoodi finantskirjaoskusesse ehk rahatarkusse? Lõppude lõpuks huvitab ju kõiki see, kuidas sissetulekuid võimalikult hästi suurendada ja kuidas väljaminekuid minimeerida ning mitte lasta materiaalse maailma puudustel seista enda ja oma unistuste elu vahel.

Vaatlesin rahatarkust uurija positsioonilt ning jälgida seda, milliseid mõtteid ja reaktsioone sel teemal arutlemine mu eakaaslastes vallandas, oli väga huvitav. See oligi võib olla uurimise käigus kõige üllatavam moment, et kui nooremat põlvkonda peetakse pigem hedonistlikeks elunautijateks, siis tegelikult mõeldakse ka tuleviku peale.

 

Rahaaasjade planeerimine

Allikas: Finantskirjaoskuse ja finantsteenuste alase teadlikkuse uuring
Eesti elanike hulgas: teadmised, oskused, käitumine ja hoiakud isiklike rahaasjade
korraldamisel (Saar Poll, 2013).

Kui pealispinda natuke kratsida, siis on näha, et kinnistunud on stamparusaamad, mida peetakse sotsiaalselt aktsepteeritavateks: näiteks „laenamine on halb“ ja „säästmine ja kokkuhoid on hea“. Edasi uurides on tegelikult näha, et noortel on potentsiaali selleks, et olla läbimõeldult rahatargad ning mõelda lisaks säästmisele ka tulevikule – esimese kodu soetamise ja sealt edasi ka pensionipõlve peale – ja miks mitte ka julgele investeerimisele.

Uurimise käigus läbi viidud fookusgruppides osalenud noored avaldasid selgelt seisukohta, et säästmise jaoks on vajalik konkreetne motivaator, kuid samas olid osalejad mõelnud ka pensionisammaste peale ning kaalunud kodulaenu tingimusi. Nende oskuste voolimiseks on vaja siiski arendada ka tugivõrgustikku praktiliste teadmiste, hariduse ja põhjus-tagajärg seoste kultiveerimise näol.

Uurijana võin enda käitumismustreid analüüsides öelda, et mida rohkem rahatarkuse teemaga tegelesin, seda alalhoidlikumaks ja vähem riskialtimaks minu enda tarbijakäitumine muutus – näiteks muutus ühtäkki vägagi huvitavaks eri pensionifondide tootluse info. Mingil määral on see kindlasti seotud ka minu enda varasema töökogemusega võlamenetluse vallas, mis ühest küljest aitas arendada empaatiavõimet ja teisest küljest rohkem analüüsima finantskirjaoskuse hetkestaatust Eesti ühiskonnas.

Dieedipidajatele öeldakse naljaga pooleks, et „A moment on the lips, lifetime on the hips“ („Hetkeks huulte peal, eluajaks vöökohal“). Rahatarkusega on natuke samamoodi – eelkõige on oluline mõelda selle peale, kuidas hetkelist rõõmu pakkuvad praktikad võivad takistada pikemaajalise õnne saavutamist.”

Kuidas noored kulutavad ja säästavad?

    • Raha kogub noor inimene ennekõike reisimise ja hobide (32%), rõivaste/jalanõude (28%) ja autoostu (20%) tarbeks.
    • Noortele on internet vaieldamatult kõige olulisem infokanal finantsteenuste kohta informatsiooni hankimisel, sealjuures ei soovi nad kulutada liiga palju aega finantsteenuste kasutamiseks sõlmitavate lepingute tingimustega tutvumisele.
    • Noore inimese käitumuslikud iseärasused võivad muuta noored interneti kaudu pakutavate või reklaamitavate finantsteenuste tarbijatena majanduslikult kergesti haavatavaks sihtrühmaks.
    • Noorte muretum suhtumine väljendub ka näiteks selles, et materiaalselt suudetakse ennast kindlustatuna tunda ka siis, kui tegelik rahaline pagas võimaldab toime tulla vähem kui kolm kuud.

Pensionifondide tasud – miks ja kuidas neid alandada?

Avaldatud: 29. september 2014 | Kommenteeri

Tõnu Lillelaid,
Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist

II samba pensionifondide tasud on pensionifondide tootluse kujunemisel oluline element. Tähtis on sealjuures teada, et kõik pensionifondide poolt avalikustatud tootlused on netotootlused ehk tasud on juba maha arvestatud.

Seega on inimese jaoks kõige olulisem võrrelda eelkõige pensionifondide tootlusi, mitte tasusid. Pensionifondil võib olla küll kõrge tasu, kuid kui sellega saavutatakse kõrgem netotootlus võrreldes madalama tasuga fondiga, on see fond inimese jaoks siiski kasulikum.

On muidugi tähtis, et pensionifondide tasud ei oleks ülemäära suured. See tähendab, et kõik fondivalitseja poolt tehtud kulud ja saadud kasum peaksid olema põhjendatud. Kuigi eelduslikult peaks konkurents tootluse üle ka tasusid alandama, sest fondil on võimalik tasusid langetades näidata kõrgemat netotootlust, siis praktikas see siiski täielikult ei toimi.

Eelkõige on põhjuseks, et investorite fondide valik ei tugine ainult fondide tootlusele, vaid on mõjutatud ka mitmetest muudest teguritest (müügivõrkude võimekus, investeerimisportfell jms) ning fondivalitsejatel puudub motivatsioon toimetada maksimaalselt efektiivselt. Seetõttu on vaja tasusid täiendavalt regulatiivselt piirata.

Praegune süsteem

Pensionifondide tasude reguleerimisel tuleb lähtuda pensionisüsteemi peaeesmärgist ehk tootluse maksimeerimisest. Tasude regulatsioon võib sealjuures olla tootlusele nii positiivne kui negatiivne.

Tasud on optimaalsed siis, kui iga täiendav tasuühik ei suurenda enam isiku jaoks netotootlust, vaid hakkab seda vähendama.

Liiga madalad tasud ei taga fondivalitsejale piisavat investeerimisvõimekust ja ka motivatsiooni näidata head tulemust. Liiga kõrged tasud aga fondivalitseja investeerimisvõimekust enam ei paranda ja selle võrra hakkavad pensionifondide netotootlused langema.

Seetõttu ei ole mõistlik piirata pensionifondide tasusid järsult, vaid liikuda järk-järgult võimaliku optimumi poole.

Pensionifondid võivad võtta sisuliselt ainult ühte tasu, milleks on valitsemistasu. Valitsemistasule on ka seadusega seatud piirang, milleks on konservatiivsetele fondidel 1,2% ja ülejäänutel 2%. Lisaks on alates 2010. aastast valitsemistasu sõltuv fondi varade mahust. Iga 100 miljoni euro ületamisel tuleb seda ületavale varade mahule rakendada valitsemistasu, mis on minimaalselt 10% võrra väiksem võrreldes valitsemistasuga, mis kehtis eelmises 100 miljoni euro vahemikus. 2011. aastast on keelatud võtta osakute väljalasketasu. Osakute tagasivõtmistasu võib võtta ainult isikutelt, kelle vanus on viis aastat pensionieast madalam.

Joonis 1. Kohustuslike pensionifondide keskmised tegelikud tasumäärad aastatel 2002–2013
Joonis 1. Kohustuslike pensionifondide keskmised tegelikud tasumäärad aastatel 2002–2013[1]

Eesti II samba pensionifondide eripäraks võrreldes tavaliste investeerimisfondidega (või ka näiteks välismaiste pensionifondidega) on fondivalitseja kohustus katta kõik kulud valitsemistasu arvelt. See tähendab, et kui tavafondil lisandub valitsemistasule veel nt depootasu või muu tasu, siis II samba pensionifondil seda võimalust ei ole. See lahendus tagab ühest küljest tasude parema võrreldavuse ja teisest küljest tähendab see fondivalitsejale motivatsiooni hoida erinevaid kulusid kontrolli all, kuna nendest sõltub otseselt tema kasum.

Rahandusministeerium alandab tasusid

Rahandusministeerium on II samba fondide tasusid põhjalikumalt analüüsinud kahel korral – 2008. aastal ja 2013. aastal. Viimase analüüsi järel tegime olulise muudatuse. Nimelt muutub alates 2015. aasta keskpaigast valitsemistasu regressiooni arvutamise metoodika. Kui siiamaani läks arvesse ainult selle sama fondi maht, siis muudatuse kohaselt tuleb regressiooni arvestada ühele fondivalitsejale kuuluvate kõikide kohustuslike pensionifondide mahtude summast.

Seega hakkab edaspidi valitsemistasu regressioon mõjutama ka nende fondide tasu, mis on väiksemad kui 100 miljonit eurot. Augusti lõpu seisuga oli selliseid fonde 18 kõigist 23-st II samba pensionifondist. Allolevas tabelis on tehtud näitlik arvutus.

Fond 1 Fond 2 Fond 3
Valitsemistasu 1,00% 1,50% 2,00%
Fondimaht 10 70 220
Kehtiva regressiooniga valitsemistasu 1,00% 1,50% 1,87%
Uue regressiooniga valitsemistasu 0,90% 1,36% 1,81%

 

Fondivalitsejapõhine regresseerumine on õiglasem, kuna fondide püsikulud ei ole enamalt jaolt seotud eraldi iga fondiga, vaid on fondivalitseja jaoks keskselt hallatavad. Sellisel juhul saaksid fondivalitseja mastaabisäästust osa kõikide fondide osakuomanikud. Muudatuse tagajärjel peaks keskmine II samba pensionifondide tasu alanema 0,2% protsendi võrra võrreldes kehtiva valitsemistasu regressiooniga. Muude tingimuste samaks jäämise korral tähendaks see keskmise tootluse tõusu 0,2% võrra aastas. Kuna pensionifondide mahud kasvavad, siis prognoositavalt peaks 2019. aastaks langema keskmine valitsemistasu alla 1%-i. Pikemas perspektiivis peaks keskmine valitsemistasu aga lähenema 0,5%-le.

Joonis 2. Kohustuslike pensionifondide valitsemistasu prognoos kehtiva ja uue reegli kohaselt.
Joonis 2. Kohustuslike pensionifondide valitsemistasu prognoos kehtiva ja uue reegli kohaselt.

[1] Allikas: Pensionifondide aruanded, rahandusministeeriumi arvutused

 

Venemaa sanktsioonide oodatav otsemõju on väike

Avaldatud: 4. september 2014 | Kommenteeri

Artikkel ilmus lühendatud kujul Maalehes.

Kristjan Pungas, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna analüütik

Venemaa valitsuse kehtestatud sanktsioonid Euroopa Liidu toidukaupadele tulid ajal, kui Eesti eksport Venemaale oli juba vähenemas. Toidukaupade embargo mõju kogu Eesti kaubaekspordile ega majandusele laiemalt ei ole väga suur, kuid kahjustab oluliselt mitmeid tootjaid, tööstusi ja vedajaid. Samuti on Ukraina konflikt potentsiaalselt suurema ebakindluse allikas, kuna see võib mõjutada Euroopa ja Venemaa suhete kaudu laiemalt mõlema poole majandust.

Venemaa osatähtsus Eesti eksportijate sihtriigina on viimastel aastatel kõikunud 10–12 protsendi vahel ning tegu on tähtsuselt kolmanda ekspordituruga Rootsi ja Soome järel. Venemaa-suunalist eksporti on viimastel aastatel kasvatanud välismaist päritolu kaupade ehk Eesti kaudu Venemaale veetavate kaubavoogude suurenemine. See on aga re-eksport, mis suurendab Eesti väliskaubandusmahtu, kuid mille mõju Eestis loodavale lisandväärtusele on väike. See tegevus kajastub teenuste ekspordis, kuna Eesti ettevõtted vahendavad kaupade vedu, osutades lao- ja transporditeenust.

Statistikaameti hinnangul moodustas 2012. aastal selline kaubavahendus Venemaale üle 50 protsendi Eesti ekspordist Venemaale. 2013. aastal eksporditi Venemaale toiduaineid ja põllumajandussaadusi 239,4 miljoni euro väärtuses, kuid sellest mahust moodustasid ligi 60 protsenti joogid, kakao ja kohv, mis on välismaist päritolu.

Eksport langes juba enne
Toiduainete ja põllumajandussaaduste ekspordis on peamised turud Soome, Läti ja Leedu. Venemaa osa toiduainete ekspordis ilma eelmainitud taasväljaveetavate kaupadeta jäi veidi alla 10 protsendi. Tänavu 7. augustil teatas Venemaa valitsus impordikeelust toiduainetele — looma- ja sealihale, puu- ja aedviljale, linnulihale, kalale, juustule, piimale ja piimatoodetele, mis pärinevad Euroopa Liidust, Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Kanadast ja Norrast.

Eesti ettevõtted eksportisid sanktsioonide alla kuuluvaid kaupu 2013. aastal Venemaale 75 miljoni euro ning tänavu esimesel poolaastal 28 miljoni euro eest.

Selle aasta esimesel poolel on sanktsioonide alla kuuluvate kaupade väljavedu Venemaale märgatavalt vähenenud, langedes 27 protsenti. Selle põhjus oli asjaolu, et Venemaa veterinaar- ja fütosanitaarjärelevalveamet Rosselhoznadzor kehtestas sisseveopiirangud mitmele Eesti ettevõttele juba tänavu jaanuaris. Need varasemad sanitaarnõuetega põhjendatud keelud puudutavad kuut Eesti kalatööstust ja viit Eesti piimatööstust. Seepärast on piima- ja kalatoodete eksport Venemaale esimesel poolaastal vähenenud.

Piimatoodete eksport Venemaale kahanes veidi üle kolmandiku, 36 protsenti. Juba varem on Venemaa keelustanud elusloomade ning 2014. aasta jaanuaris ka sealiha sisseveo, mistõttu lihatoodete ja elusloomade eksport Venemaale oli selle aasta esimeses pooles pea olematu. Seega oli toiduainetööstusel Venemaa ettearvamatu käitumisest mõju juba enne augusti impordikeelu lisamist olemas. Selle tulemusena suunati piimatoodete eksport osaliselt Venemaa asemel Leetu.

Prognoosis sees
Venemaa sanktsioonide otsene mõju toidukaupade ekspordile on rahandusministeeriumi sel nädalal avalikustatud Eesti majanduse suveprognoosi sisse arvestatud. Prognoosi kohaselt vähendavad sanktsioonid Venemaa-suunalist toiduainete eksporti 50 miljoni euro võrra. See moodustab küll väikese osa Eesti kaubaekspordist (0,4 protsenti), kuid halvendab osa tootjate ja tööstuste majandustegevust ja finantsseisundit olukorras, kus uute turgude leidmine on ülepakkumise tõttu raske. Samuti kannatab maanteetransport, kuna Venemaa-suunaline kaubavedu moodustas 2013. aastal 29 protsenti Eestis pealelaaditud kaubamahust.

Venemaa võimud leevendasid 20. augustil impordikeeldu, arvates nimekirjast välja osa toiduaineid, millest Eestit peaks suuremal määral mõjutama laktoosivaba piima ja sellest tehtud toodete ekspordi võimaldamine. Selle sammuga ei ole rahandusministeeriumi majandusprognoosis veel arvestatud. Seega mõjutavad Venemaa võimude kehtestatud sanktsioonid põllumajandust ja toiduainetööstust ning maanteetransporti väheneva toidukaupade veo kaudu.

Võttes arvesse 2013. aasta andmeid, ulatub Eesti Panga hinnangul sanktsioonide otsemõju 0,2–0,3 protsendini Eesti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Tõenäoliselt jääb tegelik mõju veel mõnevõrra väiksemaks, kuna 2014. aastal vähenesid toidu ekspordimahud Venemaale juba enne sanktsioonide kehtestamist ning negatiivset mõju peaks leevendama ka laktoosivabade piimatoodete ekspordi võimaldamine.

Risk tulevikuks
Siiski on üleval risk, et Lääne ja Venemaa vahelise konflikti süvenemine ja sellest tulenev poliitiline ebakindlus võib kahandada Eesti kaubanduspartnerite majanduskasvu. Kui risk realiseeruks, siis see mõjutaks negatiivselt ekspordist sõltuvaid tegevusalasid ning suurendaks ettevõtjate ja tarbijate ebakindlust, mis võib omakorda piirata investeerimisaktiivsust ja tarbimisjulgust.

Seni on Euroopa Liidu majandus viimastel kvartalitel näidanud stabiilset kasvu ja kindlustunne on EL-is püsinud kõrge. Eesti peamiste kaubanduspartnerite kaalutud keskmine majanduskasv hakkas järk-järgult tugevnema möödunud aasta teisel poolel ning tänavuse aasta kokkuvõttes võib oodata 1,3-protsendilist kasvu.

Venemaa ja Ukraina konflikti edasine areng võib mõjutada järgmisel aastal oodatavat välisnõudluse elavnemist, arvestades, et Eesti ekspordinõudlus sõltub enim Rootsi, Soome, Venemaa ja teiste Balti riikide arengutest.

Ilmselt on Venemaa toidusanktsioonide tõttu veidi allapoole pööranud ka Eesti elanike hinnang sellele, milliseks kujuneb riigi majanduslik olukord lähema aasta jooksul. Ent selle mõju tarbimiskäitumisele ei tarvitse olla oluline. Tarbijate kindlustunne on seni olnud üle kahe aasta tõusutrendil. Olukord tööturul on palgatöötajale endiselt soodne – palgakasv on kiire ja hinnatõus selle aasta kokkuvõttes marginaalne.

Maksuloosungid ja tegelik elu

Avaldatud: 19. august 2014 | Kommenteeri

Märten Ross, finantspoliitika ja välissuhete asekantsler

Ühes keskmises vesternis suhtutakse pangaröövlisse kui mitte just positiivsesse kangelasse, siis vähemalt kui süütusse ullikesse, kes oma igapäevatööd teeb. Keda aga ei kuvata neis kuigi tihti — kui neid üldse näidatakse — on vaesunud farmerid või kaupmehed, kes pangaröövli kuritöö tõttu pankrotti läinud pangas oma säästud kaotasid. Teatud robinhuudlik allhoovus on vist meis kõigis. Ei ole minu asi ega huvi hakata siinkohal pankureid kaitsma, kuid rutiinse finantssektori tümitamise sisu osas peaks mõnda asja ikka täpsustama. Kas või akadeemilisest huvist.

Ehk siis — „nagu me kõik teame“ — ei maksa pangad makse. Erinevalt meist igapäevastest rügajatest. Kui see nii oleks, oleks vist tõesti paha lugu. Mis on aga seis nii-öelda faktipõhiselt?

Lihtsalt sissejuhatuseks tasub tõdeda, et nagu teisedki ettevõtted, maksavad pangad oma töötajate palkade pealt sotsiaalmaksu ja peavad kinni ka üksikisiku tulumaksu. Võttes kokku kõik finantsasutused ehk siis mitte kitsalt pangad, vaid ka varahaldusfirmad, liisinguettevõtted, kindlustusseltsid jm, mis tihti pangaga sama katuse all on või samasse kontserni kuuluvad, tuleb tõdeda, et kui töötajatest on nad moodustanud viimastel aastatel tiba alla 2 protsendi koguhulgast, on nad ka maksnud tööandja makse samas suurusjärgus. Tegelikult isegi ebaproportsionaalselt palju – 2,7 protsenti kogu sotsiaalmaksu laekumisest ja ligi 3 protsenti üksikisiku tulumaksu laekumisest. Eks see ülekaalulisus kajasta ka finantssektori üle keskmist palgataset ning maksude maksmata jätmises neid igatahes süüdistada selle nurga alt ei anna.

Kui liikuda tööjõumaksudelt „tegeliku suli“ ehk panga omaniku tulu maksustamisele, kes tihti liiati ka võõramaalane, siis kõigepealt tõdeks, et erinevalt tekitatud kuvandist ei ole finantssektori omanike tulu maksustamisel mingeid erandeid võrreldes pudupoega või kingatehasega. Nii nagu teised ettevõtted, maksab pangaomanik oma saadud tulu pealt tulumaksu siis, kui ta seda oma kasutusse saab võtta ehk vahetult enne dividendide ülekandmist isiklikule pangakontole. Kõrvalpõikena olgu märgitud, et samuti ei maksusta meie maksukaru topeltmaksustamise vältimiseks ei pankade ega teiste ettevõtete välismaalt teenitud kasumit.

Hea küll, erandeid pole. „Aga nad ikka ei maksa tulumaksu, onju? See peab ju ometi õige väide olema.“ Nii see aga pole.
Kogu majanduses on ettevõtte tulumaks küllaltki ebastabiilne näitaja peamiselt seetõttu, et ka maksu aluseks olev tulu ehk kasum on majanduses tavalisest suurema hüplikkusega. Näiteks pärast buumiaegset kasumikasvu, mis paljuski oli jätkusuutmatu, pidi finantssektor 2009.aastal leppima hoopis kaugelt üle saja miljoni eurose kahjumiga Eesti tegevuselt. Tol ja järgmisel aastal finantssektori omanikud üsna oodatult, praktiliselt kasumit ettevõtetest ei jaganud ning seetõttu ka tulumaksu peaaegu ei maksnud. Olukord hakkas mõnevõrra muutuma 2011. aastal ning finantsettevõtete makstud juriidilise isiku tulumaksu kasv on jätkunud. Kolme aasta jooksul kasvas see 14 miljonilt eurolt aastas 29 miljoni euroni, olles viimasel aastal üle 8,5 protsenti kõigi ettevõtete makstud tulumaksust. On huvipakkuv, et see on rohkem, kui seda on pankade lisandväärtuse osatähtsus majanduses ja seega ka rohkem, kui on nende osatähtsus kogu majanduse kasumites.

Siinkohal tuleb siiski täheldada, et üks kõhklus meie tulumaksusüsteemi toimivusest ülepiiriliste pangakontsernide tulu õiglase maksustamisega on. Nimelt tekitab küsimusi tõsiasi, et üha karmimate nõuetega on Euroopa valitsused sundinud panku ja teisi finantsasutusi hoidma suuremat kapitalipuhvrit oma äritegevuses võetud riskide katteks. Seda muidugi eesmärgiga vähendada riske hoiustajatele ja teistele pangale laenu andnutele, kas või näiteks pensionifondidele.

Kapital koguneb aga peale võimalike sissemaksete peamiselt just kasumi arvel, mis jääb dividendidena omanikele välja jagamata. Kriisi lahvatamise eelõhtul, kui pankade kõrgendatud riskiprofiil riiklike järelevalvajate arvates hakkas juba ilmseks saama, koguni ahistati panku aktiivselt vältima dividendimakseid. Eesmärgiks ikka seesama: koguda kapitalipuhvreid. Kriisi kogemuse põhjal tuleb toonast initsiatiivi pidada vähimaks, mida riik võis teha buumiga kasvanud riskide katmiseks. Muu hulgas aitas see vältida mitmete teiste riikide kurbi kogemusi, kus pangad halvemate aegade saabudes mitte lihtsalt tulumaksu maksmise lõpetasid, vaid neile tuli maksumaksja kukrust veel hullema ära hoidmiseks lisakapitali maksta.

Kui pangad on nüüd uuesti kapitalipuhvrite ehitamise faasi jõudnud, tekib aga nüüd küsimus, kas maksusüsteem kallutab äkki neid kasumeid koguma kuhugi pangagrupi ühte teatud taskusse. Kui näiteks sama pangakontserni Rootsi ja Eesti osad teeniksid 50 miljonit eurot kasumit ning pank peaks kokku teenitud 100 miljonist kolm neljandikku jätma reservi, siis kas tal võib olla maksusüsteemist tulenev kiusatus jätta just Eestis kogu 50 miljonit eurot terve kontserni kapitalipuhvriks ning 25 miljonit maksta dividendideks Rootsis. Ehk siis: vastupidi mitmetele panikööridele pole teoreetiline probleem mitte selles, et kasum tulumaksuvabalt Eesti riigist välja jookseb, vaid risti vastupidi – probleemiks võib osutuda, et kasum ei voola pankadest ja takkatippu ka mitte Eestist välja. Kui siinkohal viidatakse oletusele, et „ju majasisese laenamisega see kasum kuidagi välja nihverdatakse“, siis see niinimetatud siirdehinnastamise probleem kehtib igasuguse tulumaksusüsteemiga. Sellise panku puudutava küsimuse kontekstis pole see üleüldse asjakohane, sest nagu tõdetud, on lähtekoht just võimalik motiveeritus hoida kasumit siin ja mitte seda siirdehindadega välja nihverdada.

See võimalik väärastus süsteemis ei saa kindlasti olla väga massiivne. Muu hulgas ei ole nii regulatiivselt kui ka kontsernijuhtimise seisukohast jätkusuutlik kogu rahvusvahelise kontserni seisukohalt lõpmatult kasumit vaid ühe tütarpanga bilanssi koguda. Pigem tähendab see dividendimaksete ja sellega kaasneva tulumaksu maksmise lükkumist. Eelmiste aastate kasvanud pangagruppide sisesed dividendimaksed on samuti vähemalt esialgu õõnestamas selle teoreetilise ohu tõenäosust tegelikus elus. Kuid elame-näeme. Esialgu ei ole alust väita, et pangad kasumilt makse ei maksaks. Pigem on nende makstud maksud olnud viimastel aastatel kogu majanduse võrdluses pigem üle keskmise. Kuid kindlus praeguse süsteemi sujuvast toimimisest selle nurga alt saabub pigem tulevastel aastatel. Seda muidugi eeldades, et majandus normaalselt areneb.