Riigi kinnisvarareformi õppetunnid

Avaldatud: 27. oktoober 2016 | Kommenteeri

Veronika-Ilsjan 2Veronika Ilsjan, rahandusministeeriumi nõunik
Vastukaja riigikontrolli 18.10.2016 valminud aruandele „Riigi tegevus riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimisel“.

Riigikontrolör tõdeb aruande kaaskirjas, et riigi kinnisvarareform pakub väärtuslikke õppetunde ajal, kui valitsus on alustanud mitmeid uusi reforme. Järgin riigikontrolöri  üleskutset vaadata otsa tehtud (või juhtunud) vigadele ja süsteemis olevatele puudustele, et neid saaks parandada ja vältida nende kordumist tulevikus. 

Üldjoontes nõustun riigikontrolli hinnanguga riigi kinnisvara haldamise tsentraliseerimise kohta – riigi kinnisvarareform ei ole edenenud kavandatult, süsteem vajab muutmist. Loe edasi »

Riigimaja: mitu teenust – üks maja

Avaldatud: 25. oktoober 2016 | Kommenteeri

Mart_UusjärvMart Uusjärv, rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Augustikuu lõpus tegi valitsus olulise otsuse ja leppis kokku, et riigimajade kontseptsiooniga tuleb edasi liikuda ehk koondada riigi teenused maakonnakeskustes ühte kohta. Plaani aluseks on rahandusministeeriumi ettepanek maavalitsuste ülesanded ringi jagada. Et riigimajja võib meil igaühel tulevikus asja olla, kordan üle, mis on riigimaja ja kuidas võidaks nende asutamisest üle Eesti kodanik, ettevõtja ja riik.

Paremad riigi teenused inimesele ühes majast

Vaieldamatult on riiklike teenuste kättesaadavus kõigis Eesti maakonnakeskustes esmatähtis. Riigihalduse minister Arto Aas on toonud lihtsa näite, et inimesel saab lihtsamini asju ajada, kui riigimajas on riigiteller, kes suudab vastata ühe asemel kümnele küsimusele ja suunata inimese kohe õigesse kohta samas majas, mitte teises linna otsas järgmisel vastuvõtupäeval. Loe edasi »

Piirkondliku potentsiaali indeks – kuidas on omavalitsuste taustsüsteem viimase viie aastaga muutunud?

Avaldatud: 6. oktoober 2016 | Kommenteeri

Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist

Millise piirkonna potentsiaal on kõige kõrgem?IMG_0432
Millise piirkonna potentsiaal on kõige kiiremini kasvanud viimase viie aasta jooksul?
Mis mõjutab piirkonna potentsiaali?

Indeksist

Piirkondliku potentsiaali indeksi eesmärk on kirjeldada taustsüsteemi, milles omavalitsused tänasel päeval tegutsevad. Indeks koosneb 20 näitajast, mis on valdkondlikku kuuluvust arvestades jaotatud kolme kategooriasse: inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital. Indeks ei anna hinnangut omavalitsuse tegevusele ega võimekusele, vaid aitab koondada olulise taustainformatsiooni, mis on vajalik juhtimisotsuste tegemiseks. Indeks moodustab ühe osa omavalitsuse hindamisprotsessist (vt joonis 1). Omavalitsuse terviklikuks hindamiseks on vajalik analüüsida nii taustanäitajaid, finantsnäitajaid kui ka tegevusnäitajaid. Vaadelda nende omavahelist koosmõju ja vastastikuseid seoseid. Loe edasi »

Uus investeerimisfondide seadus toetab kapitali liikumist majandusse

Avaldatud: 4. oktoober 2016 | Kommenteeri

Ardo-Heiki Ingar, rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna peaspetsialist. ardo_ingar

Majanduse sujuva vereringe jaoks on oluline, et raha pakkujatel ehk investoritel oleks võimalikult mugav ja turvaline raha ettevõtjatele pakkuda. Mida sujuvamalt on raha kaasamine kapitaliturul korraldatud, seda kergem on ettevõtjatel leida rahastust ning investoritel sobivaid investeerimisobjekte. Investeerimisfondi eesmärk ongi kollektiivses vormis koguda investorite raha ja investeerida see võimalikult tulusalt eelnevalt kokkulepitud viisil, näiteks mõnda suure kasvuväljavaatega ettevõttesse. Investeerimisfondi haldab üldjuhul eraldiseisev isik ehk fondivalitseja.

Eesti majandus ja ettevõtted on suhteliselt väikesed, mistõttu on siia keeruline kaasata suurematest rahapaigutustest huvitatud välisinvestorite kapitali. Seetõttu on oluline just kohaliku kapitalituru arendamine, mis aitab paigutada kohalike investorite raha siinsesse majandusse. Kohaliku kapitalituru üheks kõige olulisemateks investoriteks on pensionifondid, mis on samuti investeerimisfondid. Seega aitab investeerimisfondide uus seadus ka pensionikogujate raha siinsestesse ettevõtetesse investeerida.

Uus investeerimisfondide seadus:

  • toetab laiema investeerimisfondide valiku kaudu fonditeenuste ärivaldkonna arengut;
  • vähendab investeerimisfonde haldavate fondivalitsejate halduskoormust;
  • suurendab pensionifondide turule sisenemisbarjääride langetamise abil konkurentsi.

Viimased aastad on Eesti fondituru kasvu toetanud

Fondituru võib jagada laias laastus kaheks: avalikkusele ehk jaeinvestoritele suunatud fonditurg ning kutselistele (professionaalsetele) investoritele suunatud fonditurg.

Eesti avalikust fonditurust lõviosa ehk 82% moodustavad pensionifondid: kohustuslike pensionifondide maht oli 2016. aasta alguses 2,6 miljardit eurot, mis on võrreldav Tallinna börsi kapitalisatsiooniga ning mis moodustab Eesti sisemajanduse kogutoodangust ligi 10 protsenti. Aktsiafondide maht oli 300 miljonit eurot (9% fonditurust) ja kinnisvarafondide maht 224 miljonit eurot (7% fonditurust). Täpsem avaliku fondituru ülevaade on leitav Finantsinspektsiooni turuülevaatest.

Mitteavalikest ettevõtetesse investeerivatest fondidest on viimastel aastatel oluliselt kasvanud riskikapitalifondide arv ja mahud. Riskikapitalifonde ühendava Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsiooni (ESTVCA) andmetel oli riskikapitalifondide maht 2015. aastal 464 miljonit ja see on kavas 2020. aastaks tõsta ühe miljardi euroni. Selline märkimisväärne kasv on võimalik eelkõige tänu riigi ning Euroopa Investeerimisfondi ja erasektiori osalusega fondidele, milleks on Balti Innovatsioonifond ja Estfund. Täpsem riskikapitalituru ülevaade on leitav ESTVCA veebilehelt.

Laiem investeerimisfondide valik toetab fonditeenuste ärivaldkonna arengut

Uus seadus laiendab investeerimisfondide valikut, mida saab Eestis asutada. Uued fonditüübid võimaldavad Eesti fondivalitsejatel paremini konkureerida teiste riikide fondivalitsejatega ja aitavad kaasa fondihalduse kui ärivaldkonna arengule. Rahvusvahelise praktikaga kooskõlas olev regulatsioon ja konkurentsivõimelised teenuste hinnad loovad eelduse selleks, et ka välisinvestorid kaaluksid fondide asutamist Eestis. See omakorda tõstab Eestis fondihalduse ärivaldkonnaga hõivatud inimeste arvu (fonditeenuste pakkujad, audiitorid, raamatupidajad, advokaadid jne), mis avaldab suurenevate maksulaekumiste kaudu positiivset mõju ka riigieelarvele.

Uus seadus annab võimaluse asutada Eestis esmakordselt usaldusfonde ehk usaldusühingu vormis tegutsevaid fonde. Usaldusfondide asutamiseks tuleb need registreerida äriregistris ning anda nende kohta mõningast teavet finantsinspektsioonile. Usaldusfondiga kaasneb ka eraldi maksurežiim − nn maksuläbipaistvuse režiim. Fondi maksuläbipaistvus tähendab, et fond ise ei ole maksukohustuslane ning fondi investoreid maksustatakse sama moodi nagu siis, kui nad oleksid teinud vastava investeeringu sihtettevõttesse otse, ilma fondi vahenduseta. See võimaldab saavutada neutraalse maksutulemi, sh vältida investori tulu topeltmaksustamist.

Eesti on otsustanud võtta usaldusfondi kasutusele suurendamaks oma turu atraktiivsust investorite silmis. Seni on era- ja riskikapitaliinvestorid tihtipeale valinud oma fondide asutamiseks teisi riike, kuna Eestis ei olnud usaldusfondi asutamine võimalik. Muudatusega soovitakse tuua siinne kapital Eestisse tagasi ning meelitada ligi ka välisinvestoreid. Sellist lootust annab asjaolu, et usaldusfondide potentsiaalsete investorite taust ja päritolu on väga rahvusvaheline ning ka fondi investeerimistegevus ulatub reeglina erinevatesse riikidesse.

Uue seaduse jõustumisel saab võrreldes senisega asutada lihtsamini aktsiaseltsifondi, mille peamiseks eripäraks tavalise aktsiaseltsiga on see, et tal puudub fikseeritud aktsiakapital (nn muutuva aktsiakapitaliga aktsiaseltsifond). Praktika on näidanud, et fikseeritud aktsiakapitali kasutamine fondide puhul on osutunud liiga jäigaks: see ei võimaldanud fondidel aktsiad välja lasta ja osta neid tagasi vastavalt investeerimistsüklile või investorite soovile, aktsiakapitali muudatusi tuli heaks kiita ja registreerida äriseadustikus sätestatud korras.

Aktsiaseltsifondi kontseptsiooni väljatöötamisel lähtuti teiste riikide kogemusest, kus selliste fondide loomine on üsna levinud (Luksemburg, Saksamaa, Malta ja näiteks ka Leedu). Loodetavasti annab see uuendus investoritele põhjust kaaluda oma uute fondide registreerimiskohana Eestit. See parandab meie positsiooni rahvusvahelisel investeerimismaastikul.

Uuel aktsiaseltsifondil on võrreldes tavalise aktsiaseltsiga veel mitu erinevust.

Näiteks:

  • peab aktsiaseltsifondil olema fondivalitseja, kes tegeleb fondi vara valitsemisega (täpsemalt investeerimisega) − tavalise aktsiaseltsi puhul sellist nõuet ei ole;
  • aktsiaseltsifond loetakse asutatuks siis, kui finantsinspektsioon kooskõlastab põhikirja ja fond kantakse äriregistrisse − tavalise aktsiaseltsi puhul piisab kandest äriregistrisse;
  • aktsiaseltsifondi aktsiad ei pea olema registreeritud Eesti Väärtpaberite Keskregistris, aktsiaraamatut võib pidada juhatus − aktsiaseltsi puhul sellist valikut ei ole;
  • aktsiaseltsifondi nõukogu võib anda oma pädevuse teatud ulatuses edasi juhatusele − tavalise aktsiaseltsi puhul see lubatud ei ole.

Avalike ja mitteavalike fondide suurem eristamine vähendab fondivalitsejate halduskoormust

Võrreldes kehtiva seadusega eristatakse uue seadusega selgelt jaeinvestoritele ja professionaalsetele investoritele suunatud fondid − nn avalikud ja mitteavalikud fondid. Viimastele esitab uus seadus senisega võrreldes vähem nõudmisi, seega väheneb bürokraatia professionaalsete investorite jaoks. Finantsjärelevalve roll selliste fondide tegevuse kontrollimisel väheneb oluliselt. Teiselt poolt tähendab see seda, et investorid peavad ise edaspidi olema hoolikamad oma fondiinvesteeringute jälgimisel.

Uus seadus jagab fondivalitsejad sisuliselt kolmeks:

  • täistegevusloaga fondivalitsejad;
  • lihtsustatud tegevusloaga fondivalitsejad;
  • registreerimiskohustusega fondivalitsejad.

Üksnes täistegevusloaga fondivalitsejad võivad valitseda pensionifonde ja muid avalikkusele suunatud fonde (eurofonde). Lihtsustatud tegevusloaga fondivalitsejad võivad valitseda aga professionaalsetele investoritele suunatud fonde (eelkõige on need riskikapitalifondid). Registreerimiskohustus on neil fondivalitsejatel, kes juba täna tavalise osaühingu kaudu teatud ringi investorite raha kaasavad ja seda edasi investeerivad.

Fondivalitsejana tegutsemiseks tuleb taotleda tegevusluba või oma tegevus finantsinspektsioonis registreerida. Finantsinspektsiooni tähelepanu on eelkõige suunatud täistegevusloaga fondivalitsejatele. Teiste fondivalitsejate puhul on järelevalveline koormus tunduvalt väiksem.

Pensionifondide turule sisenemisbarjääride langetamine suurendab konkurentsi pensionifondide turul

Pensionifondide muudatuste eesmärgiks on konkurentsi suurendamine pensionifondide pakkujate turul; erineva investeerimispoliitikaga pensionifondide loomine ning tööandja kolmandasse pensionisambasse maksete tegemise soodustamine.

Kõige olulisemaks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on fondivalitseja aktsiakapitalinõude vähendamine. Kapitalinõuded alanevad seniselt kolmelt miljonil eurolt ühe miljoni euroni II sambas ja 0,73 miljonilt eurolt 0,5 miljoni euroni III sambas. Samuti alanevad täiendavate omavahendite ja omaosakute kaasamise nõuded seniselt 1%-le, sõltuvalt fondi mahust kuni 0,02%-ni. Selle tulemusena muutub fondide valitsemine oluliselt odavamaks, mis suurendab ka konkurentsi.

Teiseks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on osakute tagasivõtmistasu piirmäära vähendamine – senise 1% asemel saab tagasivõtmistasuna rakendada maksimaalselt 0,05% konservatiivsete pensionifondide puhul ja 0,1% teiste kohustuslike pensionifondide puhul. Tagasivõtmistasu ei saa edaspidi mitte fondivalitseja, vaid see läheb fondi. Kui investori pensioniportfelli suurus on näiteks 50 000 eurot, siis fondi vahetamiseks peab ta praegu maksma fondivalitsejale 500 eurot, eelnõu kohaselt tuleks pensionifondi vahetamiseks maksta kas 50 või 25 eurot ja see summa läheb fondivalitseja asemel tehingukulude katteks fondile.

Kolmandaks konkurentsi suurendavaks muudatuseks on võimalus teiste riikide fondivalitsejatel Eestis filiaali kaudu tegutseda ehk siin pensionifondide valitsemiseks ei pea enam Eestis aktsiaseltsi asutama.

Uus seadus lihtsustab ka erineva investeerimispoliitikaga pensionifondide loomist (nt elutsüklifondid või indeksfondi tüüpi fondid). Pensionifondivalitseja võib valitseda pensionifonde, mille aktsiatesse tehtud investeeringute maksimaalne osakaal on 0%, 25%, 50% või 75%. Eelnõuga muutub mitme pensionifondi valitsemine paindlikumaks. Kui varem võisid ühel fondivalitsejal olla ühesuguse maksimaalse aktsiainvesteeringute osakaaluga pensionifondid vaid siis, kui need erinesid muude, seaduses loetletud investeerimispiirangute poolest, siis uue seaduse kohaselt piisab sellest, et nende fondide investeerimispoliitika on fondivalitseja hinnangul lihtsalt piisavalt erinev. Samuti toob uus seadus 0%, 25%, 50% ja 75% pensionifondide kõrval eraldi välja nn elutsüklifondid, kuna sätestab, et  lubatud on luua ka selliseid pensionifonde, mille investeerimispoliitika näeb ette aktsiatesse tehtud investeeringute maksimaalse osakaalu muutumise vastavalt pensionifondi osakuomanike vanuse muutumisele.

Lisaks eelnevale soovime suurendada tööandjate motivatsiooni teha oma töötajate eest sissemakseid III pensionisambasse. Kui seni on tööandja saanud teha oma töötajate eest III samba fondidesse sissemakseid ja seadus lubab ka eraldi tööandja pensionifondi loomist koostöös pensionifondivalitsejaga, siis uus seadus loob võimaluse lasta olemasolevates III samba pensionifondides välja mitut liiki osakuid. Siiani olid III samba pensionifondidel vaid ühte liiki osakud. Seaduse muudatus võimaldab tööandjatel kokkuleppel fondivalitsejaga luua endale sobivad tingimused nende osakute kasutamisel, näiteks lubada osakuid realiseerida alles pensionieas vms. Muudatus annab tööandjale kindluse, et III sambasse makstavat raha kasutatakse sihipäraselt pensioniks ja töötaja ei võta seda raha niiöelda palgalisana kohe välja.

Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud ja Riigikogule esitatud eelnõu on leitav siit.

Ülevaade seadusemuudatustest PowerPoint slaidid

 

Riigihanke reeglistik – pelk formaalsus?

Avaldatud: 5. september 2016 | Kommenteeri

Kati OrgmetsKati Orgmets,
rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnajuhataja asetäitja

Selleks, et avaliku sektori rahakasutus oleks läbipaistev, otstarbekas ja konkurentsi soodustav, on Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud ühtses avaliku sektori teenuste, asjade ja ehitustööde soetamise ning ostmise korraldamise reeglistikus. Eesti on vastava reeglistiku siseriiklikult kehtestanud riigihangete seadusega.

Riigihanke detailne reeglistik tagab, et kõik turuosalised teavad, kuidas toimub avaliku sektori soetuste ja ostude tegemine ning neil tekib seeläbi teatav õiguspärane ootus ausa ja läbipaistva protsessi suhtes.

Riigihanke reeglistikuga tuleb arvestada hanke ettevalmistamisel ja ka hilisemas menetluses

Kas üksikasjaliku regulatsiooni järgimise nõudmine on pelk formaalsus? Viimasel ajal on meedias palju juttu olnud sellest, et riigihanke alusdokumentides sätestatud tingimustest viimase detailini kinnipidamine on justkui juuksekarva poolitamine. Kas ikka on? Hankijatel on seaduses määratud ulatuses valikuvabadus otsustamaks, kui rangeid või keerukaid tingimusi ühes või teises riigihankes sätestada. Näiteks on hankija otsustada, kas sätestada ostetavate asjade erinevad parameetrid millimeetritäpsusega või lubada kindlaks määratud ulatuses, näiteks 5 protsenti ka kõrvalekaldeid. Kusjuures liiga rangete tingimuste sätestamine, mis välistab konkurentsi, ei ole üldjuhul lubatud. Olukorras, kus hankija on pidanud vajalikuks sätestada hulgaliselt erinevaid tingimusi, on kõigi turuosaliste jaoks ootuspärane, et hankija neist tingimustest ka ise kinni peab. Seega, kui hankija on riigihanke dokumentides määranud, et toode peab olema selliste parameetritega ja lubatud kõrvalekalle on 5 protsenti, siis tuleb nii pakkujatel kui ka hankijal endal sellest tingimusest lähtuda. Sellises olukorras ei ole hankijal lubatud menetluse käigus otsustada, et 5 protsenti kõrvalekalle on ebamõistlik ja tegelikult rahuldab hankija vajadusi ka toode, mille parameetrite kõrvalekalle on 15 protsenti. Hankija ei saa poole sõidu peal nö hobuseid vahetada ja otsustada, et päris kõik tingimused ei olnud mõistlikud ja seejärel neis meelevaldselt mööndusi teha. Mõistlikkus on määratlemata mõiste ja turuosalised ei pruugi sellest üheselt aru saada ehk teisisõnu see, mis tundub ühele mõistlik, ei pruugi seda olla teise jaoks.

Riigihanke tingimuste muutmisel tuleb järgida seaduses määratud korda

Riigihanke tingimuste muutmiseks on seaduses ettenähtud oma protseduurireeglid, millest hankijad on kohustatud kinni pidama. Nendest tingimustest kõrvalekalduvate muudatuste tegemine ei ole lubatud, kuna see riivab oluliselt riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid – eelkõige läbipaistvus ja kontrollitavus, võrdne kohtlemine ja konkurentsi soodustamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole hankijal lubatud suvalisel ajahetkel oma parima äranägemise järgi otsustada, millised tingimused ja millises ulatuses on mõistlikud ning millest seeläbi lähtuda.

Riigihanke põhjalik ettevalmistus on üks eeldus edukaks hanke korralduseks

Seega on väga oluline riigihanke põhjalik planeerimine ja kõikide hankija poolt seatavate tingimuste läbimõtlemine enne riigihanke väljakuulutamist, et vältida olukorda, kus hankija hilisemas faasis peab nõudma enda jaoks ebavajalikuks muutunud tingimuste täitmist. Korraliku eeltöö tegemiseks on hankijal võimalik kaasata vastavaid eriala spetsialiste ning suhelda ka ettevõtete esindajatega. Siinjuures on oluline jälgida, et selline turuosaliste kaasamine hanke ettevalmistusprotsessis ei annaks mõnele neist eelist teiste pakkujate ees.

Riigihanke väljakuulutamise järgselt on aga ka sisuliselt, mitte ainult formaalselt, väga oluline kõikidest seaduses ja hankija enda koostatud riigihanke dokumentides sätestatud nõuetest kinnipidamine, et tagada riigihanke läbipaistvus ja kontrollitavus ning aus konkurentsiolukord.

Muudatustest maksukorralduse seaduses ning elektroonilise side seaduses

Avaldatud: 23. august 2016 | Kommenteeri

Tanel Ruusmaa, rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist.Tanel Ruusmaa

Rahandusministeerium saadab lähiajal justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks palju kirgi kütnud maksukorralduse seaduse ja elektroonilise side seaduse muutmise seaduse (MKS) eelnõu. Oleme viimase poole aasta jooksul põhjalikult konsulteerinud eelnõu esialgse versiooni kohta tagasisidet andnud ettevõtete ja erialaliitudega ning arvestanud nüüdseks valminud eelnõus nende ettepanekutega.

Ajakirjanduses on varasemalt väljendatud seisukohti, justkui eelnõuga laiendataks oluliselt maksu- ja tolliameti volitusi ning ettevõtete ja erialaliitude tagasisidet pole eelnõu koostamisel arvestatud. Sellisteks kartusteks pole põhjust, sest valdavas osas on tegu olemasolevate või kunagi praktikas kasutatud õiguste täpsustamisega.

Oluline on märkida, et seaduseelnõu tervikuna ning selles tehtud muudatused puudutavad siiski ainult neid ettevõtteid, kes on mingil põhjusel maksu- ja tolliameti huviorbiidis, enamasti arvatavate maksualaste rikkumiste pärast.

Eelnõust jäeti välja muudatused, mis andsid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral õigusrikkumise ennetamiseks läbi viia üksikjuhtumi kontrolli ning välja jäeti ka suurem osa vaatlust käsitlevatest muudatustest. Viimane näiteks oli seotud vajadusega sõnastada vaatlust reguleerivat paragrahvi lihtsamaks ja kergemini loetavaks, kuid kahjuks tekitas see arusaama, justkui antaks maksuhaldurile uusi õigusi. Koostöös erialaliitudega on täpsustatud õigusi, mille alusel saab küsida sideettevõtjatelt teavet maksumenetluse tarvis.

Eelnõu muudab paindlikumaks ettevõtte maksuvõla ajatamise võimaluse ning laiendab avalike andmete ringi.

Allpool annan täpsema ülevaate olulisematest muudatustest, mis tehti eelnõusse pärast esimest kooskõlastusringi.

Sideettevõtjatelt teabe küsimine

Eelnõust on välja jäetud elektroonilise side seaduse regulatsioonis olev lünk, mis takistas maksuhalduril saada sideettevõtjalt andmeid maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks sideteenust kasutavale isikule väljastatud arve sisu kohta. Seda teavet vajab maksuhaldur näiteks maksumenetluses, kus kontrollitakse ettevõtja poolt ettevõtluses kasutamiseks soetatud kinnisvaralt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsust ning omatarbe maksustamist.

Toonitan, et maksu- ja tolliametil on sideettevõtjalt õigus andmeid küsida üksnes juhul, kui maksukohustuslase maksuarvestuse õigsuse kontrollimiseks on algatatud maksumenetlus ning maksukohustuslane ise andmeid maksuhaldurile ei anna või maksuhalduril pole võimalik isikuga seotud teavet kindlaks teha – näiteks siis, kui menetluse käigus on olemas teave üksnes ettevõtte telefoninumbri kohta. Maksu- ja tolliametil on õigus küsida teavet üksnes arve sisu kohta, kuid ka edaspidi puudub õigus küsida näiteks kõneeristusi. Sideettevõtjalt teabe küsimiseks väljastab maksu- ja tolliamet allkirjastatud korralduse, kuhu märgitakse maksukohustuslase nimi, kelle kohta teavet küsitakse, ning sideettevõtja poole pöördumise põhjus. Siinkohal on oluline märkida, et maksuhaldur peab olema enne sideettevõtjalt info küsimist pöördunud sama nõudega maksukohustuslase enda poole. Sideettevõtjatelt teabe küsimist käsitleva sätte töötas rahandusministeerium välja koostöös Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga.

Vaatluse sätete täpsustamine

Kehtivas seaduses puudub selge õiguslik alus, mis lubaks maksuhalduril vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja, kui see on isiku valduses, kuid asub väljaspool ettevõtja majandustegevuse kohta. Seetõttu on tekkinud olukord, kus maksuhaldur saab vaadelda ettevõtja majandustegevuses kasutatavat vallasasja üksnes siis, kui see on tema valduses ning asub ettevõtte territooriumil. Kui ettevõtja viib majandustegevuses kasutatava vallasasja ettevõtte territooriumilt ära, siis maksuhaldur ei tohiks justkui enam vallasasja vaadelda.

Samas on seadusega maksuhaldurile antud õigus vaadelda kolmanda isiku valduses olevat vallasasja, vaatamata asjaolule, kas kolmanda isiku valduses olev vallasasi asub kontrollitava ettevõtja ettevõtluseks kasutataval territooriumil või sellest väljaspool. MKSi mõtte ega eesmärgiga pole kooskõlas olukord, kus maksuhaldur võib vaadelda näiteks käibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel 100-protsendiliselt ettevõtluses kasutatava sõiduauto kasutamist, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liikme abikaasa, ning vaatluse läbiviimise õigus justkui puuduks siis, kui auto roolis istub maksukohustuslase juhatuse liige ise. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks olema erinevalt reguleeritud maksuhalduri õigused vaatluse läbiviimisel sõltuvalt olukorrast, kus ettevõtja majandustegevuses kasutatav vallasasi on ettevõtja enda või kolmanda isiku valduses. Seetõttu täiendatakse maksukorralduse seadust sõnastusega, mille kohaselt on maksuhalduril õigus vaadelda ka ettevõtja valduses olevat vallasasja, mis asub väljaspool tema majandustegevuses kasutatavat tegevuskohta. Selline vaadeldav vallasasi peab olema seotud maksukohustuslase majandustegevusega. Vaatlusest antakse alati ette teada ning see viiakse läbi ajal, kui toimub ettevõtja majandustegevus. Oluline on märkida, et vaatluse käigus on nii praegu kui ka tulevikus jätkuvalt keelatud siseneda kellegi tahte vastaselt tema eluruumi ja seda ka juhul, kui ettevõtja majandustegevus toimub eluruumides. Muudatus aitab tõhustada maksuhalduri tööd ettevõtluses kasutatava varaga seotud maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel.

Tööandjate keskliit tegi ettepaneku täiendada vaatluse regulatsiooni sättega, mille kohaselt tuleb maksuhalduril tutvustada vaatluse juures viibivale menetlusosalisele viivitamata tema õigusi ja kohustusi suuliselt või kirjalikult ning seejuures lihtsas ja arusaadavas keeles. Õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta tuleb võtta vaatluse läbiviimise protokolli allkiri.

Käivete ning töötajate arvu avalikustamine

Kaubandus-tööstuskoja ettepanekul laiendatakse avalike andmete ringi. Andmete avaldamise eesmärk on suurema läbipaistvuse kaudu õiglasema konkurentsikeskkonna tagamine ning maksukuulekuse suurendamine. Deklareeritud maksustatava käibe summa avaldamine annab avalikkusele ettekujutuse ettevõtja toodetavast lisaväärtuse mahust ning tema panusest avalike teenuste rahastamisse ehk ühiskonna heaolu kasvu.

Muudatuste järel avaldatakse maksuhalduri veebilehel käibemaksukohustuslase deklareeritud käibemaksu summa kvartalis. Samuti avaldatakse töötamise registri andmetel tööandja töötajate koguarv kvartali viimase kuupäeva seisuga. Käibemaksu summa saadakse käibemaksukohustuslase käibedeklaratsiooni ridadel 1–3 (20%, 9% ja 0% määraga maksustatavad toimingud ja tehingud) deklareeritud käibe summa summeerimisel, töötajate arv saadakse töötamise registrist.

Maksuvõla ajatamine

Maksuvõla ajatamine muudetakse paindlikumaks. Seni on maksuvõlga olnud võimalik ajatada vaid selle olemasolul. Seega kui maksumaksja näeb ette, et ta ei suuda täita talle teada olevat eesseisva tähtajaga maksukohustust, on tal võimalik edaspidi taotleda selle ajatamist etteulatuvalt.

Õigusrikkumise ennetamiseks läbiviidav kontrollimenetlus

Eelnõust jäeti esimesel kooskõlastusringil edastatud tagasiside põhjal välja muudatused, mis sätestasid maksuhaldurile õiguse põhjendatud kahtluse korral läbi viia üksikjuhtumi kontroll õigusrikkumise ennetamise eesmärgil enne deklaratsiooni esitamise tähtpäeva.

Pärast justiitsministeeriumilt kooskõlastuse saamist edastab rahandusminister eelnõu heaks kiitmiseks Vabariigi Valitsusele. Seaduse jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2017.

Maavalitsuste reformist: paneme tuled põlema

Avaldatud: 4. august 2016 | Kommenteeri

Mart_UusjärvMart Uusjärv
Rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna nõunik

Maavalitsuste tähendus Eesti riigiaparaadis pole täna enam see, mis ta oli kümmekond aastat tagasi, ning aina tugevamaks on saanud veendumus, et süsteem vajab uuendamist. Siin-seal räägitakse maakondade kaotamisest ning mõni on valmis juba kustutama tuled. Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigiülesannete analüüs teeb ettepaneku luua regionaalamet, teha teenused kättesaadavaks riigimajas, luua paremad kaugtöö võimalused ning viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea ilmtingimata seal asuma.

Maavalitsused on pidanud töötama piiratud ressurssidega ning täitma sealjuures kvaliteetselt sadu seadustega pandud ülesandeid. Maavanemad ja maavalitsuste ametnikud on pühendunult seisnud oma maakonna heaolu eest ning andnud endast parima, ent üha enam tuleb tõdeda, et praegune süsteem seab piirangud.

Osa ülesannete täitmisel on maakond tööpiirkonnana jäänud liiga väikseks ega taga ühele ametnikule piisavat koormust. Võtame näiteks siseriikliku lapsendamise korraldamise. Kolmveerandi eelmise aasta 88 lapsendamisest korraldas kolm maavalitsust, samas kui mõni maavalitsus pole viimaste aastate jooksul pidanud korraldama ühtegi lapsendamist.

Ühistranspordi valdkonnas tuleb üldjuhul kord kaheksa aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu ning hangete vaidlustustest on saanud protsessi lahutamatu osa, mistõttu peab olema valmis kohtus tippadvokaatidega vaidlema. Kas on siis põhjendatud see, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem, peaasi, et nad oleks valmis iga maakonda teenindama ja vajadusel kohale tulema.

Teisalt on maavalitsustel ülesandeid, mis eeldavad tööd meeskonnas. Riigi seisukohast pole otstarbekas mehitada viitteist tiimi, kellele pole täiskoormust anda. Võtame kaks näidet. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim siis, kui seda tehakse mitmekesi koos ja suuremas tööpiirkonnas kui üks maakond. Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneks hästi eri tüüpi õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal. Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla veel ka paindlik ja innovaatiline on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.

Aastatega on süsteemi juba ka muudetud, mille tulemusel on maavanemate portfell vahetunud õhema vastu. 1990-ndatel istusid maavanemad koos ministritega valitsuse istungil ühise laua taga, kuid praegu on Stenbocki maja laua ääres viitteist lisatooli raske ette kujutada. Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearsti konkursi läbiviimine on nüüd teiste asutuste töö. Peagi saab läbi omandi- ja maareform ning kandam väheneb veelgi. Kui maavalitsustes oli viisteist aastat tagasi ligi 1000 töötajat, siis praegu tuleb töö ära teha vähem kui 500 inimesega. Maakonnas asuvate riigiasutuste töö ümberkorraldamisel on maavanema seisukoha küsimine pigem erand kui reegel ning ka selle kaal pole enam endine.

Maavanema rolli vähenemine ei tähenda siiski, et jäänud on vaid lindilõikamine, nagu kohati arvamustes kuulda võib. Vabariigi Valitsuse seadus ütleb, et maakonna tasakaalustatud ja tervikliku arengu eest hoolitseb maavanem. Praktikas tähendab see, et ta saab küll eesmärgid maakonna arengukavasse või planeeringusse kirja panna, kuid tegevuste ellu viimine on keeruline, kuna rahakott on reeglina kellegi teise käes.

Regionaalamet seob eri tasandi huvid, riigimaja eri valdkonna teenused

Põhimõtteliselt on maavalitsuse ülesanded võimalik ära jagada olemasolevate riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel. Kui lapsendamise ja ühistranspordi korraldamise ning õppeasutuste järelevalve ülesanded oleks paslik anda valdkondlikele asutustele, kus sarnaste ülesannetega juba tegeletakse, siis näiteks saarevahtide tööd korraldada ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitseda saaksid edaspidi omavalitsused. Siin aitaksid sujuva ülemineku tagada ülesandega kaasa liikuvad maavalitsuste parimad spetsialistid.

Riigi ja kohaliku tasandi arengute ning investeeringute kavandamine võiks olla senisest enam kooskõlas, kus siduja rolli võtab loodav regionaalamet. Näiteks Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti jaoks tehtud tegevuskavad on head näited, mida saaks amet ka teiste piirkondade jaoks teha. Ühtlasi oleks regionaalameti portfell sobivaim koht planeeringute koostamiseks ja järelevalveks, rahvastikutoiminguteks (nt abielude registreerimine ja lahutamine) ja omavalitsuste haldusaktide järelevalveks.

Mugavamaks saab muuta riigiga suhtlemist. Lihtsustatult öeldes ei peaks riik jooksutama kodanikku mööda linna eri asutuste vahel. Maakonnakeskustes on esinduslikud ja üldjuhul hea asukohaga maavalitsuste hooned, kus saaks pakkuda senisest enam erinevaid riigiteenuseid. Ja kui maavalitsuste ümberkorraldamisel vabanevad ruumid, annab see võimaluse mitmete asutuste koondumiseks ühe katuse alla. Nii saab luua töötajatele paremad koostöövõimalused, võtta hooned otstarbekalt kasutusse ning asutustel on paremad võimalused säilitada oma teenuseid maakondades.

Maavalitsuste ümberkorraldamine ei tähenda maakondade kaotamist

Kui valitsus otsustab, et ei nimetata enam edaspidi ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, siis ei tähenda see ajalooliste maakondade hülgamist. Kodanikud ei võrdsusta oma maakonda ei maavalitsuse ega konkreetse maavanema isikuga. Maakondades korraldatakse ka edaspidi olümpiaade, spordivõistlusi, laulu- ja tantsupidusid, valitakse aasta ema, isa, õpetajaid ning toimuvad tunnustusüritused.

Kui Terviseamet või Maa-amet korraldab oma tööd mitme maakonna peale loodud üksustes ning sealjuures on tal jätkuvalt igas maakonnas esindused, siis ei saa rääkida maakondade kadumisest. Inimese jaoks pole oluline mitte see, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid see, et tulekahju korral oleks abi tagatud ja politseile avalduse esitamiseks või muinsuskaitsealase nõuande saamiseks ei peaks teise maakonda sõitma.

Kaugtöö ehk töötamine väljaspool tavapärast töökohta

Kuigi me saame pea kõikjal üle Eesti allkirjastada dokumente ja pidada videokõnesid, siis praktikas on paljud riigiasutuste töötajad ikkagi pealinnas. Me ei peaks aheldama töötajaid ja nende perekondi pealinna ja selle ümbrusesse. Kaugtöö ei ole kodutöö ning paljudele inimestele ei sobigi kodust töö tegemine. Nad vajavad kohta, kus on võimalus tööle minna, töölt tulla ja vahepeal segamatult tööd teha. Siin võiks riik appi tulla. Näiteks kiire internetiga varustatud maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majades on potentsiaali. Kui väljaspool pealinna oleks töö tegemiseks sobiv keskkond oma laua, printeri ja turvalise sideühendusega, saaksid inimesed töötada ja elada seal, kus neile meeldib ja nende pere end hästi tunneb. Ka kohalik kogukond võidaks, kui ühes töötajatega liigub arvestatav osa palgarahast pealinnast väljapoole.

Asutuste pealinnast väljaviimine on valikute küsimus

Kui me soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia ka terveid asutusi või nende struktuuriüksusi. See kogemus on näiteks Rootsil, Suurbritannial ja Lõuna-Koreal, aga näiteid ei pea alati otsima piiri tagant. Riigi Tugiteenuste Keskusel on üksused Tartus ja Viljandis, Justiitsministeeriumi vanglate osakond asub Jõhvis, Maaelu Edendamise Sihtasutus Viljandis ning Haridus- ja Teadusministeerium Tartus. Kriitikule meeldiks siinkohal viidata, et viimase viimine Tartusse pole end õigustanud. Tõepoolest, ministeeriumide kolimist ei propageeri ka analüüs, aga saame tunnistada tõsiasja, et tänu ministeeriumile lisandus Tartusse üle 200 töökoha.

Asutused ise peavad sageli pealinnast väljaviimist ebavajalikuks, kuna nii võib kaduma minna hulk häid töötajaid, see on kallis ning muidu tülikas. Eks siin on omajagu tõtt, aga häid töötajaid on ka väljaspool pealinna. Igasugune muutuste läbi viimine on keeruline, ent lõpuks on see põhimõtteline valikute küsimus, kuidas riik regionaalpoliitikat teeb ja kus me oma inimestel elamist soodustame.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui eelpool kirjeldatu teoks saab, siis ei kustutata maavalitsuste majades mitte tulesid, vaid tehakse riigi poolt kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning meil kõigil sellest kasu oleks.

 

 

Alkoholiaktsiisist ja piirikaubandusest

Avaldatud: 15. juuli 2016 | Kommenteeri

Dmitri Jegorov, maksu- ja tollipoliitika asekantsler

Dmitri-Jegorov_1RP0251

Lõuna-Eesti piiriäärse alkoturismi teema tõstatamine on kindlasti kasulik piiri ääres asuvatele poodide pidajatele endile ja sarnaneb üha rohkem promokampaania kui tõsise murega maksulaekumiste pärast. Sest kui süveneda hinnavõrdlustesse ja otsida soodsamaid võimalusi ka Eestist, kahvatub alkoretkede atraktiivsus märgatavalt.

Viimasel ajal sagenenud üleskutseid alkoholiaktsiisi poliitika ümbervaatamiseks ei tahaks sildistada täiesti põhjendamatuteks, aga need on kindlasti enneaegsed ja seetõttu ei saa nendega nõus olla. Ei riigil ega tootjatel-kauplejatel endil ei ole veel piisavalt statistikat kogu riigis toimuva hindamiseks ja veel vähem kurjakuulutavate järelduste tegemiseks. Selle põhjuseks on see, et viimase aktsiisitõusu järel on olemas maksulaekumiste andmed kõigest nelja kuu eest. Ka on kaugeleulatuvate järelduste tegemine ennatlik eelmistest kordadest suurema varumise tõttu. Meieni kostnud info kohaselt tähendab see, et mõni ketipood on varustatud vanade määrade järgi maksustatud viinaga pikemalt kui aastaks ajaks ja enne varude ammendumist uut viina ei ostagi. Negatiivsete hoiuseintresside valguses liigituks jutt säärasest investeerimisest aktsiisitõusudesse üsna usutavate kõlakate alla. See aga tähendab ebareeglipäraseid maksulaekumiste andmeid.

Siiski, olemasolev statistika näitab, et kuised aktsiisilaekumised on varumise tõttu aset leidnud suure kukkumise järel taastunud peaaegu samale tasemele, kus need olid eelmisel aastal. Prognoose tehes arvestasid meie analüütikud nii tarbimise vähenemisega, konkurentsieelise vähenemisega võrreldes Soomega kui ka nn viinaralli kiirenemisega Lõuna-Eestis. Seetõttu on prognoosid sel korral konservatiivsed, rääkimata sellest, et mitte keegi ei eelda, et aktsiisitõusu protsent oleks võrdne maksulaekumiste tõusu protsendiga. Alkoholiaktsiisi laekumisi on sel aastal oodata suuremaid kui eelmisel ja puuduvad andmed, mis sunniksid meie analüütikuid praeguseid prognoose olulises mahus korrigeerima, rääkimata suurte eelarveaukude ennustamisest.

Alkoholiaktsiisi tõusu taga on kaks põhjust, millest üks puudutab eelarvet ja teine inimeste käitumist. Väiksem alkoholitarbimine ja suuremad maksulaekumised on kindlasti soovitud tulemus. Kuid massiline alkoholi sissevedu Lätist võib tähendada hoopis tarbimise suurenemist ja väiksemaid maksulaekumisi Eestis. See on põhjus, miks me ise jälgime olukorda siiski üsna pingsalt. Ent isegi kui alkoholitöösturite hirmujutud viiendiku alkoturu kolimisest Lätti peaksid paika, siis 4/5 müügist on jätkuvalt Eestis ja selle suhtes rakenduv aktsiisitõus kindlasti vähendab ka tarbimist. Mis aga ongi üks alkoholipoliitika eesmärke.

Siinkohal tuleb kõva häälega öelda, et hinnavahed, millega aktsiisitõusu vastased hirmutavad, on sageli eksitavad. Soomlaste seas populaarseim 24 purgiga õllekast maksab piiril alla 9 euro ja Tallinna sadama-ala ja laevapardal olevates poodides üle 9 euro, lubades säästa, kütusekulu arvestamata, u 1,5 eurot kastilt. Samas paljud ostjad, sh soomlased, on tihti ka margitruud ja nii võib konkreetset õllemarki otsides kahaneda võit kõigest 50 sendile. Tulles Lätis veedetud puhkuselt tagasi on ehk selline vahepeatus piiril mõne jaoks õigustatud, ent raske on näha majanduslikku põhjendatust kuuetunniseks sõiduks Tallinnast piirile ja tagasi. Hinnavõrdlused näitavad, et maksimaalset alkoholi kogust ostes ja kütusekulu maha arvates säästaks selline klient 12 eurot, kusjuures korraga tuleb välja käia tublisti üle 200 euro. Kuuetunnine sõit ja 12 eurot säästu ei kõla just atraktiivselt.

Nagu Postimeeski kirjutab, on palju neid, kes tulevad piiripoodi huvi pärast. Õnneks või kahjuks peavad aga nad sageli pettuma, sest enamasti ei ole hinnavahed siiski seda retke väärt. Enam kui kummastavad on siinkohal väidetavad viskide ja rummide hinnavahed. Muidugi neid leidub, kui võrrelda suurpoe tavahindu ja piiriäärse laopoe kampaaniahindu, aga see pole ju õige võrdlus. See, kes otsib odavat kraami, oskab ikka ka internetti kasutada. Ja nii leiab ta üsna hõlpsasti, et viskit ja rummi saab ka Tallinnast osta mitte 17 ja 19 euro eest, nagu alkoholitöösturid väidavad, vaid 12-13 euro eest. Nii kahaneb ka väidetav 5-7 eurone „kaotus“ Lätile kõigest 1-1,5-euroseks.

Piiriäärne alkokaubandus on hetkel eelpool mainitud põhjustel saamas hoogu sisse mitte niivõrd aktsiisivahedest, vaid erinevast ärimudelist. Tallinnast tuntud sadama-ala alkoholi laopoe kontseptsioon on lihtsalt kopeeritud piiri äärde. Seega ei maksa näidata näpuga aktsiisipoliitika suunas isegi siis, kui kange alkoholi pooleliitrise pudeli hinnavahe on 5-7 eurot. Seda seetõttu, et kange alkoholi pooleliitrises pudelis on maksuvahe Lätiga kõigest 1.80 eurot, mistõttu ülejäänud vahe 3-5 eurot on kaupluste erinevad juurdehindlused. Seetõttu väheneb müük ka Läti enda poodides, mis asuvad piirist veidi eemal, ja nagu Postimees kirjutab, on see vähenemine kohati kuni 40 protsenti.

Tasub korrata, et teisest liikmesriigist ostetava alkoholi hulk ei ole piiramatu. Meeles peab pidama, et selle alkoholi edasimüük ei ole lubatud. Maksu- ja Tolliamet on juba meelde tuletanud, millised on lubatavad kogused ja hoiab piirikaubandusel silma peal. Seega enne, kui oma naabritelt tellimusi võtta, võiks kolmandat korda kuus 110 liitrit ostev „ärimees“ korralikult läbi mõelda, millise tähtsündmuse tähistamisega ta hakkab põhjendama isiklikku tarbimist sellistes kogustes. Sellist alkoholi ei tohi maksuvabalt riiki tuua ka ärieesmärkidel. Meieni on samuti jõudnud info, et mõned Lõuna-Eesti baarid ja ööklubid otsustasid proovida vähendada selliselt oma kulusid. See on ilmselgelt väga riskantne tegevus, sest lisaks kopsakale trahvile peaksid nad „säästu“ ilmsikstuleku korral maksma ka aktsiisi, kusjuures mitte Läti ja Eesti vahet, vaid Eestis kehtivas täismääras.

Lõpetuseks peab mainima, et valitsus on võtnud endale kohustuseks analüüsida aktsiisitõusude mõjusid (ka tubaka ja kütuse puhul) ning vajadusel kaaluda, milliseid samme astuda. Selline kohustus on sõnaselgelt kirjas viimati aktsiise kergitanud seaduses. See analüüs tulevikus tuleb ning valitsus ei ole sellest plaanist meile teadaolevalt loobunud. Samas märke, et seda oleks vaja praegu teha, ei ole. See oleks ka kõigest nelja kuu andmete põhjal äärmiselt raske ja seetõttu ei oleks ka usaldusväärne. Ka Lätis, vaatamata 30 protsenti madalamatele palkadele, on ostujõud tõusuteel, mis tingib aktsiisitõusu vajaduse ka seal.

Firmaautode erakasutuse maksustamisest

Avaldatud: 13. juuli 2016 | Kommenteeri

Risto Kaarna, fiskaalpoliitika osakonna peaspetsialist

Risto

Valitsus kiitis heaks rahandusministeeriumi ettepaneku muuta ettevõtete sõiduautode erakasutuse maksustamist. Tegemist on põhjaliku süsteemimuudatusega, mille eesmärk on korraga muuta maksustamist õiglasemaks kogu ühiskonnas ja vähendada bürokraatiat. Muudatusettepanekule eelnes mahukas analüütiline eeltöö.

Praegune süsteem

Praegune firmaautode erisoodustuse süsteem on kirjutatud kahte seadusesse.

  • Tulumaksuseadus ütleb, et erisoodustus on (muu hulgas) „sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks”. Samuti: “tööandja maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt”.
  • Sotsiaalmaksuseaduses on sätestatud, et „sotsiaalmaksu makstakse erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult”.

Tööandja sõiduauto tasuta või soodushinnaga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise erisoodustuse ülempiir on 256 eurot kuus iga sõiduauto kohta. Erisoodustuse suurus määratakse arvestuse alusel ehk nö sõidupäevikut kasutades. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks 256 eurot. Erisoodustuse hind ühe kilomeetri kohta on sõiduauto puhul vanusega üle viie aasta ja auto silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 20 senti ning muudel juhtudel 30 senti.

Vastavalt Statistikaametile on keskmine töökoha kaugus nendel, kes peamise vahendina kasutavad töölkäimiseks firmaautot, 17-22 km (vt alljärgnevat tabelit).

Tabel: põhitöökoha keskmine kaugus elukohast vastavalt peamisele transpordiliigile, km

2010 2011 2012 2013 2014 2015
Keskmine 9,8 10,2 10,1 10,5 11,2 10,3
Jalgsi 1,2 1,2 1,2 1,3 1,4 1,3
Jalgratta, mopeedi, mootorrattaga 3,7 3,5 3,4 3,6 2,7 3,8
Isikliku autoga 12,6 12,8 13,1 13,4 13,8 13,1
Ametiauto, töökoha sõidukiga 18,6 18,2 17 17,8 22,2 17,3
Ühissõidukiga 10 10,9 10,8 10,9 11 10,7

Allikas: Statistikaamet

Keskmine täiskoormusega töötav inimene sõidab (puhkusi arvestamata) ühes tüüpilises kuus 2010.-2015. aasta keskmise töökoha kauguse põhjal ca 780 km vaid töö ja kodu vahet. Erisoodustus sellisel juhul on 234 eurot. Kui sõita kuu jooksul veel täiendavad 75 kilomeetrit, muutub arvestuse pidamine ebavajalikuks, kuna maksukohustus täiendavatest sõitudest enam ei kasva.

Võrdne kohtlemine

Erisoodustuse maksustamise vajalikkus seisneb võrdses kohtlemises ning õigluses. Kõik tööandjalt saadavad hüved (lisaks palgale) peavad olema võrdselt maksustatud, et ei tekiks võimalust ja motivatsiooni ühel või teisel viisil töötajatele maksuvaba või soodustustega loonuspalka maksta. See oleks nende suhtes, kes makse täiel määral maksavad, ebaõiglane ning tekitab turumoonutusi. Hea erisoodustuse süsteem arvestab täielikult hüve rahalise väärtusega töötaja jaoks. Teisisõnu, erisoodustus peab olema ideaalis maksustatud samaväärselt olukorraga, kui töötaja selle hüve ise omale ostab.

Praegune erisoodustuse süsteem on problemaatiline kahel põhjusel. Esiteks ei arvesta kilomeetripõhine lähenemine töötaja saadava hüve tegeliku väärtusega. Nii kalli kui ka odava auto puhul makstakse maksu absoluutsummas sama palju. Kui aga töötaja ostaks ise auto, tähendaks talle kalli auto ostmine suuremat maksukoormust, kui odava auto ostmine, kuna töötaja teenitud tulu on proportsionaalselt maksustatud, erinevalt erisoodustusest, millel on kindlasummaline (i.k lump sum) maks. Teiseks on kehtiv kilomeetrite arvestuse praktika halduslikult problemaatiline. Sõidupäevikute süsteem on levinud avaliku arvamuse kohaselt halduslikult koormav ning ei pruugi ka maksuvaidlustes anda adekvaatset infot.

Erinevad kulud eraisikule ja ettevõtjale

Et selgitada eelpoolkirjeldatud maksustamise ebavõrdsust eraisiku ja juriidilise isiku vahel, toon näite maksustamise erinevusest sama autole tehtava kulutuse juures. Vahe on vaid kulutaja õiguslikus staatuses. Kui eraisik kulutab ühes kuus autole näiteks 500 eurot, on tema maksukohustus järgmine:

  • 500 x 20/80 = 125 eurot tulumaksu
  • (500 + 125) x 33% = 206 eurot sotsiaalmaksu
  • 500 x 20/120 = 83 eurot käibemaksu

Kokku on eraisiku maksukohustus 414 eurot (jättes lihtsustuse eesmärgil kõrvale töötuskindlustusmakse). Juriidiline isik, kes kulutab 500 eurot autole, maksab erisoodustuselt makse maksimaalselt 211 eurot (170 eurot tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt, lisaks 42 eurot käibemaksu), ehk ligi poole vähem.

Sellised ettevõtete autode maksustamise käärid on paljudes riikides ning seda on põhjalikumalt analüüsinud nii OECD kui ka Euroopa Komisjon. Vaid kaks OECD riiki maksustavad süsteemi mõttes ettevõtte-, ning eraautosid sarnaselt. Nendeks on Kanada ja Norra. Mehhiko ja Ungari ei maksusta ettevõtte autosid üldse.

1

Joonis: OECD riikide ettevõtete autode maksustamise osakaal eraisiku autode maksustamisest (allikas: OECD)

Joonisel on arvutuste aluseks võetud keskmise auto kulutused kolme aasta jooksul ning protsent väljendab osakaalu, kui palju ettevõtte autode maksusüsteem erakasutuse maksustamisest katab. Olgu ka öeldud, et tegemist on teoreetilise maksustamisega, mitte tegeliku maksukogumisega, mis paljudel juhtudel võib olla veelgi väiksem.

Sellise alamaksustamisega seonduvad järgmised probleemid, millele OECD analüüs ka osutab:

  • Ettevõtete autode maksusoodustused suurendavad sõidetud kilomeetreid
  • Sõidetud lisakilomeetrid kahjustavad keskkonda
  • Sõidetud kilomeetrite soodustamine on kõige kahjulikum osa ettevõtte autode maksustamises (võrreldes näiteks auto soetuse toetamisega)
  • Maksusoodustuste kaotamine (eriti sõidetud kilomeetrite soodustamise) parandaks oluliselt OECD riikide keskkonda

Euroopa Komisjoni kahe analüüsi järeldused on laias laastus sarnased, kuid lisaks:

  • Ettevõtte autode maksustamine on ühiskondliku kuluga (54 miljardit eurot Euroopa Liidus aastas, ehk 0,5% SKPst)
  • Balti riikides on probleem eriti terav

Nii OECD kui Euroopa Komisjon ütlevad oma analüüsi järeldustes üsna ühemõtteliselt, et ettevõtete autode maksustamise turumoonutus tuleks kaotada.

Muud majanduslikud moodutused

Eestis on firmaautode maksustamisega seotud ka teatud spetsiifilised majanduslikud moonutused. Näiteks viitab Eesti Panga uuring, et ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste leibkondade tulud ja tarbimine on väga erinevalt kajastatud. Leibkonnad, kes oma toidutarbimise harjumustelt on sarnased, kuid vähemalt üks liige on ettevõtte juhatuses, on oodatust 2,6 korda väiksema sissetulekuga. See viitab selgelt kas maksustava sissetuleku varjamisele, muu tarbimise tegemisele läbi ettevõtte, või mõlemale.

Täiendav näide sellisest eripärasest käitumisest on rahandusministeeriumi analüütiku Madis Abeni poolt koostatud liiklusregistri ja maksuameti andmete ühendamisel saadud analüüsi tulemus. See näitab ühe kalli ettevõtete arvel oleva automudeli (Toyota Land Cruiser hinnaga ca 50 000 eurot) omanike poolt Eesti Maksu- ja Tolliametile (EMTA) deklareeritud brutopalga jaotust (vt alljärgnev joonis). Kahe kolmandiku autoomanike brutopalk on alla 1200 euro kuus (2013. aasta andmed). Netopalk sellisel juhul on mitte rohkem, kui 940 eurot. 50 000 eurot maksva auto liisingu kuumakse 5-aastase liisingu korral on ligi 600 eurot ning auto omamise ning kasutamisega seonduvad keskmised kulud (kindlustus, kütus, hooldus, remont) lisavad kogukuludele veel umbes sama palju otsa.

2

Joonis: ettevõtte arvel olevate Toyota Land Cruiserite omanike brutopalga jaotus (allikas: Maksu- ja Tolliamet, Maanteeamet, Madis Abeni arvutused)

Täiendavalt on vastavalt EMTA 2013. aasta andmetele 5700 ettevõtet ilma sisulise tegevuseta, kuid nende arvel ligi 7000 autot, ehk kümnendik kõigist firmaautodest. Ettevõtetesse ostetakse keskmiselt võrreldes eraisikutega ligi 30% kallimaid kasutatud autosid ning ligi 70% kallimaid uusi autosid (allikas: Eesti Panga liisingustatistika, EMTA tehingustatistika, Rahandusministeeriumi arvutused). Lisaks on keskmine ettevõtete autode võimsus vastavalt maanteeameti sõiduautode registri andmetele ja rahandusministeeriumi arvutustele suurem kui eraautodel (89 kW vs 114 kW). Vastavalt tööjõu-uuringule käib firmaautoga peamise transpordiliigina tööl üle 70 000 inimese, firmaautosid kehtiva liikluskindlustusega on kokku vaid 75 000 (Maanteeamet, EMTA, liikluskindlustusregister). Erisoodustust sellelt deklareeritakse palju vähem. Teiste riikide kogemuse põhjal on firmaautode erasõitude osakaal 60-80% (sellele viitab ka MNT läbisõidu-uuring). Eesti on uute autode CO2 emissiooni ja võimsuse poolest ELis esimene (s.t kõige keskkonnakahjulikum).

Mis ja kus on firmaautod kajastatud?

Firmaautode kajastumine maksudeklaratsioonidel on samuti problemaatiline. Üldse kajastub käibedeklaratsioonidel firmaautosid 66 000, kuid liikluskindlustusregistri ja liiklusregistri andmetel peaks aktiivkasutuses olevaid autosid olema umbes 75 000.

Seega osa autosid on maksustamise mõttes „kadunud“. Segakasutuses autosid on 44 000, millelt laekub aastas 17 miljonit eurot käibemaksu (allikas: EMTA 2015, rahandusministeeriumi arvutused). Seda segakasutust deklareerib 24 000 ettevõtet, ehk keskmiselt on see 1,8 autot ettevõtte kohta. Erisoodustust deklareerib vaid 6 800 ettevõtet ehk alla kolmandiku neist ettevõtetest, kes teisel maksudeklaratsioonil ütlevad, et nende autod on ka erakasutuses.

Täpne autode arv, millelt erisoodustust makstakse, pole teada, kuid on selge, et käärid on siin suured. Tulu- ja sotsiaalmaksu erisoodustuselt laekus 2015. aastal 25 miljonit eurot (allikas: EMTA 2015, rahandusministeeriumi arvutused). Kaasneva positiivse nähtusena lisandus neist 4 miljonit eurot koos firmaautode käibemaksusüsteemi muudatusega pärast 2014. aasta detsembrit.

Selliste eripärade üheks põhjuseks on juba mainitud maksustamise ebavõrdsus. Isegi kui teha ainult erasõite ning maksta ära kõik maksud, on rahaliselt kõige otstarbekam osta auto just juriidilise isikuna. 25 000 eurot maksva auto puhul (koos muude kuludega) maksab juriidiline isik viie aasta jooksul eraisikuga võrreldes 26 000 eurot vähem makse. Eraisik maksab 39 000 eurot ning juriidiline isik 13 000.

ETTEPANEK: lihtsam ja õiglasem süsteem

Võttes kõike eelnevat arvesse, oli meie ülesanne analüüsida ning selle põhjalt leida lihtne ja õiglane tööandja poolt töötajale sõiduki kasutada andmise erisoodustuse süsteem. Lihtsus ja õiglus on enamasti aga teineteist välistavad nähtused. Lihtne süsteem lööb kõiki ühe puuga, mis pole õiglane. Õiglane süsteem võib aga olla halduslikult koormav ja keeruline, kuna autod võivad olla erakasutuses väga erineval määral. Samuti ei soovinud me erisoodustuse arvestusel kasutada selliseid näitajaid, millega on kerge manipuleerida.

Kui vaadata Euroopasse, siis tüüpiliselt on auto erisoodustuse aluseks mingi osakaal auto ostuväärtusest (6%-30%).

Tüüpiliselt on sellele lisatud ka erinevad määrad aastase läbisõidugrupi-, CO2 emissioonide grupi, võimsuse vms kohta. Süsteeme on palju erinevaid. Selleks, et vähendada võimalusi manipulatsiooniks, kasutavad enamus riike erisoodustuse arvestamisel mingit kindlat väärtust või rusikareeglit.

Auto rahaline väärtus on teoreetiliselt üks parimaid näitajaid iseloomustamaks auto väärtust hüvena töötaja jaoks, kuid probleemiks on siin nii selle õiglase hindamise keerukus (väärtus on muutuv ja osaliselt subjektiivne suurus), kui ka selle suurusega manipuleerimise oht.

Euroopas on auto väärtuse hindamisel kasutatud ka auto turuväärtust, kindlustusväärtust, ostuväärtust, asendamisväärtust, automüüjate hinnakirjade hindu või sarnase auto liisingukulu suurust, ka keskmist taksokilomeetri hinda. Nende kõigiga on sarnased hindamise ja manipuleerimisega seotud probleemid

Auto läbisõit erisoodustuse alusena on selles mõttes hea, et see iseloomustab auto reaalset kasutusaktiivsust ja on seega otseses seoses hüve väärtusega. Väiksema kasutuse puhul on maksukohustus väiksem ning suurema kasutuse puhul suurem. Küll on aga problemaatiline selle mõõtmine sellise täpsuse ja usaldusväärsusega, mis maksuvaidlustes adekvaatne oleks.

CO2 emissioon on erisoodustuse alusena hea keskkonna aspektist ning kuna uuemad autod on reeglina parema näitajaga, soodustaks see ka autopargi uuendamist. Küll aga pole selle näitaja seos auto hinnaga piisavalt tugev, et saaks öelda, et see näitaja iseloomustab hästi auto rahalist väärtust.

Näitaja, milleni jõudsime, on sõiduki võimsus. Võimsus on statistilises mõttes ülitugevas korrelatsioonis auto hinnaga (üle 90%). Analüüsiks uurisime uute ja kasutatud autode hindu autode kohta, mis reaalselt meie liiklusregistris ettevõtete arvel on. Iga mudeli kohta otsisime võimalikult sarnased müügil olevad mudelid ning auto hinna leidmiseks võtsime nende keskmise. Korrelatsioon on tugev nii markide ja mudelite vahel – erinevate tootjate võimsamad mudelid on kallimad, kui ka ühe mudeli piires – st sama automudel võimsama mootoriga on kallim, kui nõrgema mootoriga mudel.

3

Joonis: Eesti ettevõtete 2015. aastal registreeritud autode juhuvalimi hinna ja võimsuse seos (allikas: Maanteeamet, rahandusministeeriumi arvutused)

Sarnane seos säilib ka vanemate autode puhul. Võimsuse ja hinna korrelatsioon on 83% ka 10 aastat vanade autode puhul. Võimsusel on keskmiselt tugev statistiline seos CO2  emissioonide näitajaga, mis kaasneva nähtusena suunab maksustamist ka rohkem keskkonnakahjule.

Täiendavalt on oluline sisse tuua auto vanus, kuna auto vananedes selle väärtus väheneb (vt allolevat joonist). Vaid kaks aastat vana auto puhul väheneb selle väärtus 20% võrra ning 10 aastaga on auto väärtus langenud ligi 80%.

4

Joonis: Eesti ettevõtete autode väärtus ja vanus, vanusegrupi keskmised (allikas: rahandusministeeriumi arvutused)

Kuna auto vanus mõjutab nii tugevalt auto väärtust, on vaja ka seda erisoodustuse alusena arvestada. Küll on aga oluline välja tuua, et autoga seotud kulud ei koosne vaid auto enda väärtusest. Alljärgneval kahel joonisel on välja toodud analüüs, millest nähtub, et esialgu moodustab autokuludest suurema osa auto enda ostukulu (joonisel carrying) ning hiljem muud autoga seotud kulud (joonisel operating) (kütus, remont, hooldus, kuluvad osad jne). Sealjuures muud autoga seonduvad kulud ajas kasvavad.

5

Joonis: Autokulude jaotus auto vanuse suhtes (allikas: ConsumerReports)

Samuti on süsteemi parameetreid sättides oluline silmas pidada muid autoga seonduvaid kulusid lisaks auto hinnale. Viie aastaga moodustavad muud autoga seotud kulud umbes poole kõigist autoga seotud kuludest (joonisel oranž).

6

Joonis: Autokulude jaotus liigiti ning ajas (allikas: ConsumerReports)

Maksustamisel on oluline jälgida, kes maksukoormust kannab. Autode võimsuse jaotus on toodud alljärgneval joonisel. Keskmine ettevõtte sõiduauto võimsus on 114 kW (joonisel punases tulbas) ning mediaanvõimsus on 103 kW. Enamus firmaautodest asub võimsusvahemikus 50-130 kW.

7

Joonis: Eesti ettevõtete autode võimsuse jaotus (allikas: Maanteeamet, rahandusministeeriumi arvutused)

Eelnevale tuginedes ning ka asjassepuutuvate ettevõtjate esindajatega arutledes jõudsime järgme ettepanekuni.

Auto võimsusest ja vanusest sõltuv baas:

Auto erisoodustuse väärtus sõltub auto võimsusest ning vanusest. Kilomeetripõhine arvestus kaoks. Üks lisanduv kW muudab erisoodustust 1,96 euro võrra. Keskmise auto (114 kW) erisoodustus oleks 223,4 eurot kuus, millelt tulu- ja sotsiaalmaks oleks 148 eurot kuus (praegu 169,6 eurot). Vanusekoefitsient 75% vähemalt viis aastat vanade autode puhul (erisoodustus on 75% täisväärtusest). Keskmise auto puhul oleks see 167,6 eurot ning tulu- ja sotsiaalmaks 111 eurot kuus.

Arvuliselt on valdav enamus autosid allpool keskmist, seega enamuse (täismääralt maksjate) maksukoormus väheneb.

Alljärgnevas tabelis on esitatud näited erinevatest automudelitest, nende erisoodustuse väärtusest meie ettepaneku kohaselt ning selle võrdlusest praegu kehtiva erisoodustuse suurusega.

Tabel: Autokulud ja maksud erinevate tüüpmudelite puhul vastavalt muudatusettepanekule

Mudel Võimsus (kW) Erisoodustus (kW * 1,96), eurot kuus Keskmised autokulud kuus[1] Erisoodustuse osakaal autokuludest Maksud ilma KM-ta, eurot kuus Muutus 169,60lt
Škoda Fabia 44 86 232 37% 57 -66,40%
Nissan Micra 59 116 270 43% 77 -54,60%
Škoda Octavia 81 159 408 39% 105 -38,10%
Nissan Juke 86 169 408 41% 112 -34,00%
Mazda 6 110 216 596 36% 143 -15,70%
Honda CR-V 114 223 736 30% 148 -12,70%
Audi A4 140 274 912 30% 182 7,30%
Toyota Land Cruiser 207 406 1650 25% 269 58,60%
Mercedes-Benz S500 335 657 2940 22% 435 156,50%

[1] Muud kulud moodustavad poole auto ostukuludest 5 aasta jooksul

Sellise süsteemi rakendamine nõuab ka teatavaid tehnilisi muudatusi. Lisaks on oluline silmas pidada senist autoomanike käitumist ning võimalikke muudatusi selles. Oleme teinud ettepanekud senise süsteemi muutmiseks järgmiselt:

  • Läbisõidu arvestust (sõidupäevikut) ei peeta
  • Pettuste vältimiseks tuleb auto kasutusotstarbe ette deklareerida ning käibemaksu saab maha arvata üksnes katkematu kaheaastase kasutusega 100% ettevõtluses
  • Et tagada parem sotsiaalne kontroll autode maksustamise osas, võiksid 100% ettevõtluses kasutuses olevad sõiduautod, sh riigiettevõtete autod, olla märgistatud
  • Arvestus käib täiskuu-, mitte päevapõhiselt, kuna sõidupäevikut ei ole – alla kuu arvestuse jaoks jääb isikliku auto kasutamise maksuvaba hüvitis kuni 335 euro ulatuses
  • Kaubikuomanikud võivad sama süsteemi kasutada vabatahtlikult

Analüüsime täiendavalt seda, kuidas võimalikult vähese halduskoormusega kõigi jaoks tagada see, kuidas maksuhalduri jaoks rahuldavalt viisil ja seeläbi vältides maksuvaidlusi, eristada segakasutuses ning täielikult ettevõtluses olevaid autosid.

Kokkuvõttes leiame, et meie ettepaneku järgselt on firmaautode erisoodustuse süsteem lihtsam – kaob arvestuse pidamine ning erisoodustuse alus oleks kõigile selge ning üheselt mõistetav ning mitte manipuleeritav; õiglasem – kallim auto on rohkem maksustatud ning odavam auto vähem maksustatud; halduslikult kergem nii maksuametnikele kui ka ettevõtetele, kuna kaob arvestuse pidamine. Lisaks on muudatus enamikule autokasutajatele praegusest soodsam.

Maksuvõlg ja heastamine uues riigihangete seaduse eelnõus

Avaldatud: 29. juuni 2016 | Kommenteeri

Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabiosakonna nõunik Mario Sõrm Mario Sõrm

Viimasel ajal on ajakirjanduse veergudel väljendatud seisukohti justkui avaks riigihangete seaduse eelnõu uksed võimalusele sõlmida hankelepinguid ebaausate või maksuvõlaga pakkujatega. Sellisteks süsimustadeks stsenaariumiteks pole siiski ainest.

Kuigi uue riigihangete seaduse üks peamisi eesmärke on hangete korraldamist lihtsustada, on riigihankeõigus sellele vaatamata küllaltki keeruline valdkond, milles veatu orienteerumine nõuab detailidesse süvenemist.

Maksuvõla ja heastamise kohta kavandatavate muudatustes selguse saamiseks tuleks esmalt selgelt eristada, millal on tegemist heastamisega ja millal mitte. Kõige lihtsam on seda erinevust mõista nii, et maksuvõla tasumine ja heastamine on kaks ise asja ning viimast käsitlevad reeglid maksuvõla tasumist kuidagi ei puuduta. Selle põhimõtte selgemaks rõhutamiseks oleme esitanud riigikogule ka vastava muudatusettepaneku.

Maksuvõlg peab olema tasutud hankelepingu sõlmimise ajaks

Riigihangete seaduse eelnõus on sätestatud, et hankija ei tohi sõlmida hankelepingut ja peab hanke-menetlusest kõrvaldama ettevõtja, kellel on riikliku maksu, makse või keskkonnatasu maksuvõlg. Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõus ette nähtud uuendus, et ettevõtjat ei kõrvaldata, kui ta on hankija antud tähtpäevaks maksuvõla tasunud või ajatanud. Selline reegel tuleb meile kohustuslikuna Euroopa Liidu direktiividest.

Asjaolu, et maksuvõlaga pakkuja saab hankemenetluses pakkumuse esitada ei saa seetõttu ka kellegi õigusi rikkuda, kuna temaga tohib lepingusse astuda ainult siis, kui see pakkuja on hankemenetluse kestel tähtaegselt oma maksukohustused täitnud. Eriti oluline on, et maksuvõlga ei tohi olla hankelepingu sõlmimise ajal. Selles veendumiseks tuleb hankijal kindlasti kontrollida edukal pakkujal maksuvõla puudumist. Kui edukal pakkujal on hankelepingu sõlmimise ajal maksuvõlg, tuleb anda talle võimalus see ära tasuda.

Maksuvõla olemasolu või puudumise kohta teeb pakkuja märke hankepassi. See ei tähenda aga, et hankija võla puudumist kontrollima ei pea, vaid eelnõu kohustab enne hankelepingu sõlmimist alati eduka pakkuja maksuvõla puudumist kontrollima. Kui pakkuja on hankepassis maksuvõlga tunnistanud, peab hankija samamoodi seda kontrollima ning võla olemasolul andma võimaluse see ära maksta või ajatada. Juhul, kui pakkuja on hankepassis maksuvõla küsimuses valetanud, on võimalus selline pakkuja kõrvaldada valeandmete esitamise eest, sõltumata sellest, kas pakkuja on hiljem oma maksuvõla tasunud või ajatanud.

Heastamine

Heastamine annab pakkujale võimaluse tõendada hankijale, et kuigi tal on kõrvaldamise alus, on ta rakendanud meetmeid oma usaldusväärsuse taastamiseks ning seetõttu tuleks ta kõrvaldamata jätta. Inglise keeles ka terminiga „self-cleaning“ nimetatud instrumenti saab eelnõu kohaselt kasutada hankemenetlustes, mille lepingu eeldatav maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära, mis on asjade ja teenuste puhul 135 000 ja ehitustööde puhul 5 225 000 eurot.

Kui ettevõtja soovib heastamise võimalust kasutada, siis peab ta koos taotluse või pakkumusega esitama tõendid, et on kasutusele võtnud meetmeid oma usaldusväärsuse taastamiseks. Sellisteks meetmeteks võivad olla näiteks rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine, uurimisasutustega aktiivse koostöö tegemine või tehnilised ning organisatsiooni ja töötajatega seotud meetmed, mis võimaldavad edasisi rikkumisi ära hoida.

Näiteks kui ettevõtja on toime pannud konkurentsikuriteo, peaks selle heastamiseks hüvitama kannatanutele süüteost tekitatud kahju, tegema Konkurentsiameti ja prokuratuuriga koostööd, kasvõi leebusprogrammi raames ning muutma oma sisemisi protseduure.

Arusaadavalt võivad asjakohased meetmed iga kõrvaldamise aluse puhul olla erinevad ning on täiesti võimalik, et kõiki kõrvaldamise aluseid ei olegi võimalik heastada, näiteks kui on välja kuulutatud ettevõtte pankrot, siis toimub ettevõtte likvideerimine ning selle fakti heastamine enam võimalik ei ole.

Hankija hindab talle esitatud tõendeid ning teeb selle kohta põhjendatud otsuse. Mõistagi võib sellise otsuse tegemine tunduda hankijale alguses keeruline, kuid rahandusministeerium ja Riigi Tugiteenuste Keskus on valmis oma pädevuse piires hankijaid ka heastamisega tõusetuda võivates küsimustes abistama. Kindlasti saab hankija ka ise olla proaktiivne ning uurida teistelt haldusorganitelt näiteks kas uurimisasutustega on tehtud aktiivset koostööd.

Heastamist on kõige enam kasutatud Saksamaal, Austrias ja Itaalias ning vastav võimalus on ette nähtud ka Euroopa Liidu institutsioonide enda hangete puhul. Tõenäoliselt saab heastamise võimaluse kasutamine Eestis olema vähemalt esialgu küllaltki harvaesinev. Seetõttu ei nähtagi eelnõus ette kuigi üksikasjalikke reegleid, vaid aasta pärast seaduse jõustumist hinnatakse, kas ja millist praktikat on vahepeal tekkinud. Selle põhjal otsustatakse, kas heastamise reeglid vajaksid täpsustamist või muutmist, näiteks seda, et heastamismeetmeid hindaks hankija asemel keskselt kindlaksmääratud asutus.

Pakkuja kõrvaldamine varasemate lepingute rikkumise eest

Eelnõuga nähakse ette, et hankemenetlusest saab kõrvaldada pakkuja, kes on pidevalt või oluliselt rikkunud varasemaid hankelepinguid, mille tagajärjel on rakendatud õiguskaitsevahendeid. Teisisõnu võib kõrvaldada ettevõtja, kes on varasemat hankelepingut rikkunud kas oluliselt või rikkunud varasemaid hankelepinguid korduvalt, mille tagajärjeks on olnud hankija poolt õiguskaitsevahendite rakendamine.

Seega kui näiteks pakkuja on viivitanud asja üleandmisega, mille tõttu on hankija rakendanud leppetrahvi, tuleks alati hinnata, kas viivitus oli hankelepingu kontekstis oluline. Tõenäoliselt ei saa kontoritoolide üle andmisel kaasnenud ühepäevast viivitust pidada hankelepingu oluliseks rikkumiseks.

Nõustume, et selle kõrvaldamise aluse rakendamine oleks lihtsam, kui hankelepingu rikkumine oleks tõendatud kohtuotsusega. Ent siin võib kohe küsida: kui palju tegelikult selliseid kohtuvaidlusi üldse on? Mitte eriti palju. Teiseks võtab kohtutee kaua aega, ent lepingu sõlmimiseni tahetakse üldjuhul jõuda võimalikult kiiresti, seetõttu ei tule paljudele hankijatele kohtuotsuse ootamine kõne alla. Lisaks ei võimalda ka direktiiv piirata kõrvaldamise aluse tõendamist üksnes jõustunud kohtuotsuse abil.

Kindlasti on nende eespool kirjeldatud uute meetmete kasutuselevõtuks vaja aega ja harjumist. Hankijate ja pakkujate abistamiseks pakub rahandusministeerium ja Riigi Tugiteenuste Keskus nõustamist ning annab omapoolseid suuniseid riigihangete infoportaalis.

Artikkel avaldati esimest korda Äripäev onlines 29. juunil 2016. aastal.