Hüppeliselt kasvanud energiahinnad on tekitanud kohalikele omavalitsustele oluliselt suuremad väljaminekud, kui nad on oma eelarvetesse planeerinud. Seetõttu otsib suurem osa Eesti linnasid ja valdu kokkuhoiukohti kütte ja elektri säästmiseks. Nii selgus rahandusministeeriumi värskelt läbi viidud uuringust.
Selle aasta seitsme kuuga on omavalitsustel hoonete ja taristu energiakuludele ehk küttele ja elektrile läinud kokku 51,6 miljonit eurot. Seda on peaaegu poole rohkem ehk 48,3% enam kui eelmisel aastal sama ajaga. Rahaliselt tähendab see 20,2 miljoni võrra suuremat kulu.
Prognoosi kohaselt kasvavad selle aasta energiakulud võrreldes eelmise aastaga kokku umbes 42 miljonit ehk 90 miljoni euroni aastas.
Rahandusministeerium viis kohalike omavalitsuste seas 12.09 – 20.09.2022 läbi veebipõhise küsitluse energiakulude kokkuhoiu kohta. Paluti vastata, kas ja milliseid meetmeid on omavalitsused rakendanud lähtuvalt kõrgetest energiakuludest ning kas nad kavatsevad rakendada või ei plaani kokkuhoiuks muutusi. Küsimustikule vastas 55 omavalitsust (69,6%), sh Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi.
Kuidas energiakulusid arvestati?
Mõistmaks paremini energiakulude kasvu mõju, võrreldakse energiakulude osakaalu muutust omavalitsuste tulubaasis (tulumaksu ja toetusfondi osas). Nimetatud tulusid tuleb vaadata koos, kuna üks tasandab teise jaotusest tulenevat ebavõrdsust. Kui 2021. aastal moodustasid energiakulud tulumaksust ja tasandusfondist 4,95%, siis käesoleval aastal on osakaal tõusnud 1,60% võrra ehk 6,55%ni (vt Joonis 1).
Kõige enam on kasvanud energiakulude osakaal keskuslikes[1] (+2,07%), tulukates[2] (+2,06%) , alla 4000 elanikuga (+2,50%) ning üle 16 000 (+1,95%) elanikuga omavalitsustes. Olenemata kiirest kasvust jäävad eelnimetatud gruppides (v.a alla 4000 elanikuga) energiakulude osakaal madalamaks võrreldes kõikide omavalitsuste keskmise osakaaluga. Kõige enam on energiakulude kasvust mõjutatud toimetulemavad (7,77%[3]) ja tagamaalised (8,31%[4]) omavalitsused, kuna neil on energiakulude osakaal tuludest kõrgem kui ülejäänutel gruppidel. (Täpsema ülevaate muutustest annab joonis 2.)
Millised on peamised kokkuhoiu meetmed?
Küsitlusest selgus, et kõige enam on muutusi läbi viidud tänavavalgustuse piiramises (40%). Vastanutest 71,4% toimetulevaid omavalitsusi on seda juba rakendanud, seevastu tulukates omavalitsustes on tänavavalgustust piiranud 36,6% omavalitsusi. Tänavavalgustust piiratakse ajaliselt, näiteks lülitatakse lambid välja südaööst kuni hommikul kella 6ni. Samuti vähendatakse valgustust – keerates iga teine lamp välja või piiratakse valgustust kuni 75% hämardamisega. Küsitlusest ei selgunud, kui paljudel omavalitsustel oli tänavavalgustus üle viidud LED süsteemile. Aga üks omavalitsus tõi välja, et kogu tänavavalgustuse süsteemist on renoveeritud 60%, mis on toonud võrreldes eelmise perioodiga energiasäästu 30%. Teine omavalitsus, kus kogu süsteem oli uuendatud, märkis aga, et varasemalt andis LED valgustus kokkuhoidu 1,5-2 korda, kuid sel aastal on hindade kallinemise tõttu kulud kasvanud võrreldes eelmise perioodiga 2-3 korda.
Kui toimetulevad ja tagamaalised omavalitsused on rakendanud peamiselt öise valgustuse piiramist, siis keskuslikud omavalitsused on rõhku panemas hoonete ja taristu energiatõhusamaks muutmisele (57,1%). Ühelt poolt püüavad omavalitsused ruumide kasutamist optimeerida, st tegevused viiakse ühtsesse hoonesse. Teisalt püütakse hooneid muuta energiasäästlikumaks, alustades akende tihendamisest, sisekliima süsteemide ümberehitamisest ning lõpetades renoveerimisega, millele lisanduvad täiendavad energiaallikad (nt päikesepaneelid). Mitmed omavalitsused tõid välja, et energiatõhusamaks muutvad projektid on pikaajalised ning nõuavad investeeringuid, kuid nende rahastamisvõime on selleks madal.
Ka kaugtöö rakendamine on omavalitsustes pigem tavapärane (v.a keskuslikud omavalitsused), kuid vastustest selgub, et see on vähem seotud energiakulude kokkuhoiuga. Seevastu on omavalitsusi, kes seda ei rakenda ega plaani, kuna see toob töötajatele kaasa täiendavat kulu. Teisalt puuduvad selleks võimalused (nt puudub sobiv internetiühendus). Kaugtööd on rakendanud juba 31% omavalitsusi ning sama palju plaanib seda teha täiendavalt. Lisaks on omavalitsusi, kes kaaluvad ka reedesed koolipäevad muuta kaugõppe päevadeks.
Millised on omavalitsuste peamised valikud?
Küsitlusest selgub, et tulevaste energiakulude kokkuhoiuplaanides on peamiselt kolm põhivalikut: 1) teenuste hindade tõstmine, 2) hoonete/muu taristu muutmine energiatõhusamaks ja 3) hoonetes temperatuuri alandamine. Teenuste hindasid on juba korrigeerinud ülespoole 15% vastanutest, sh on hinda tõstnud 25% vastanud toimetulevatest omavalitsustest ning 5,9% tulukatest omavalitsustest. Hindade korrigeerimist plaanivad küsitluse kohaselt 63,6% omavalitsusi. Hindade tõusu kohta pole omavalitsused olulist selgitust jaganud, kuid suure tõenäosusega vaadatakse üle kõik hinnad lisaks rentidele ja saunateenustele.
Hoonete ja muu taristu muutmist energiatõhusemaks jätkavad 61,8% vastanutest. Küsitlusest nähtub, et keskmiselt kõrgem vajadus on tagamaalistel (72%) ja osaliselt tagamaalistel (68,9%) omavalitsustel. Peamiselt soovitakse rekonstrueerida hooneid, selle soojussõlme ja lisada päikeseenergia paneelid ning viia tänavavalgustus üle LED valgustussüsteemile. Nagu eelpoolt mainitud, siis on omavalitsuste suurim probleem hetkel nende finantsvõime. Investeerimisvõimet mõjutab nii üldine kõrge hinnatase kui ka ehitushindade turbulentne kasv.
Avalikes hoonetes on temperatuuri reguleerinud madalamaks juba 16,3% ning seda plaanib teha 58,2% vastanutest. Energiasäästu eesmärgil on omavalitsused asutuste temperatuure langendatud miinimumnõuetele, lülitanud ventilatsioonid ööseks välja või lülitavad ümber ökonoomsemale režiimile. Samamoodi tehakse ka soojaveeboileritega, vähendatud on saunade tööaega või lülitatud need täiesti välja, ujulate kasutamist on piiratud või lausa suletud. Kaalutud on ka spordihoonete ja kultuurimajade sulgemist ning muude inventaride ja õppevahendite ostmise lükkamist tulevikku. (Vaata lisaks joonis 3.)
Milliseid tegevusi välditakse?
Kokkuhoiu meetmete küsitlusest selgus ka arusaam, mida omavalitsused ei plaani teha. Näiteks püütakse säilitada ühistranspordi teenus samas mahus (89,2%) nagu enne. Siinkohal võib antud vastus olla veidi üle hinnatud, kuna on omavalitsusi, kes ei paku ise ühistranspordi teenust ning ka nende vastused sisalduvad „ei plaani“ hulgas. Omavalitsused ise on öelnud, et ühistransporti ei saa piirata, kuna kasutajate arv on kasvav ning ühistranspordiga korraldatakse muuhulgas ära ka õpilaste koolitransport. Peamiselt kaaluvad ühistranspordi optimeerimist (9,1%) keskus tagamaalised ja toimetulemavad omavalitsused.
Suurem osa omavalitsusi ei plaani ka vähendada vabatahtlike teenuste pakkumist või toetuste väljamaksmist (69,1%). Ent 25,5% vastanutest näeb siiski vajadust ka niisuguseks kulude kokkuhoiuks.
Selliseid kokkuhoiukohti pole rakendanud 5,5% vastanutest. Mõned omavalitsused on aga teada andnud, et on viinud toetused juba sel aastal miinimumini ning ka järgneval aastal on plaanis mahtusid vähendada.
Samuti ei plaanita oluliselt ellu viia vähemtõhusamaid energiakokkuhoiumeetmeid nagu elektriga köetud soojavee tarbimise, üksikruumide kütmise (nt saunad), jahutuse ja hoonete välivalgustuse piiramist. (Ka siin võib olla olukord, kus omavalitsustel pole antud kulusid ning nende vastused on „Ei plaani“ hulgas. – toim).
Omavalitsustel on erinevad väljakutsed
Kokkuvõttes võib öelda, et kõige keerulisem on energiakulude kallinemisega hakkama saada toimetulevatel ja tagamaalistel omavalitsustel. Need omavalitsused on seetõttu plaaninud ja juba ka rakendanud kokkuhoiumeetmeid kõige rohkem. Tõenäoliselt on suurem energiahindade surve neile tingitud hoonete suuremast ruutmeetrite arvust elaniku kohta ehk osakaalu vahe tulukate ja keskusike omavalitsustega on rohkem kui kahekordne[1]. Ent küsitlusest nähtub, et energiakulude kokkuhoidu peavad vajalikuks kõik vastanud, kes ühel või teisel viisil on oma energia tarbimist üle vaatamas.
Loe lisaks ka riigi toetusest kohalikele omavalitsustele: Solman: riik tuleb omavalitsustele keerulisel ajal täiendava rahaga appi | Rahandusministeerium (fin.ee)
[1] Hajutatuse gruppide moodustamise aluseks on elanike jaotus keskuste ja hõredalt asustatud alade vahel, tuginedes Statistikaameti paikkondade kaardistusel. Statistikaamet on paikkondadeks arvestanud hoonestatud alad, kus naaberhoonete kaugus ei ole suurem kui 200 meetrit ja seal elab vähemalt 200 inimest. Vastavalt nendele andmetele on iga kohaliku omavalitsuse kohta arvestatud keskus-tagamaa näitaja vahemikus 1,0-2,1 (keskus <1,05; keskus tagamaaga 1,05-1,4; osaliselt tagamaaline 1,4-1,8 ning tagamaaline >=1,8). Neid koefitsiente kasutatakse ka kohalikele omavalitsustele tasandusfondi jaotamisel.
[2] Tulukuse grupid on määratud omavalitsuse maksutulude ja keskkonnatasude laekumise järgi elaniku kohta perioodil 2013-2017. Kui omavalitsuse näitaja on suurem kui Eesti keskmine, siis on nad „tulukad“. Kui aga näitaja jääb rohkem kui 20% sellest alla, siis on nad „toimetulevad“, ning vahepealsed on „keskmise tulukusega“.
[3] Osakaal tulumaksust ja tasandusfondist.
[4] Vt 3.
[5] A. Aljas. Omavalitsuste kinnisvaraportfelli hoiavad enda käes suuremad linnad. https://minuomavalitsus.fin.ee/et/uudised/omavalitsuste-kinnisvaraportfelli-hoiavad-enda-kaes-suuremad-linnad