Tanel Steinberg, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja
Euroopa Liit on majandus- ja finantskriisist väljudes ja sellest õpitu põhjal oluliselt reforminud majandusjuhtimise ja koordinatsiooni reegleid: heaks on kiidetud kaks majanduse juhtimist käsitlevate õigusaktide paketti, ratifitseeritud fiskaallepe. Reeglite praktiliseks rakendamiseks on iga-aastase protsessina loodud Euroopa semester ehk Euroopa poolaasta, mille käigus Euroopa Komisjon ja liikmesriikide ministritest koosnev Euroopa Liidu nõukogu hindavad liikmesriikide eelarve- ja majanduspoliitikat, annavad vastavaid soovitusi ja hindavad soovituste täitmist.
Euroopa poolaasta käivitab Euroopa Komisjon, kes novembris (tänavu 18.11) avaldab iga-aastase majanduskasvu analüüsi (Annual Growth Survey, AGS) ja häiremehhanismi aruande (Alert Mechanism Report, AMR). Majanduskasvu analüüs annab raamistiku majanduspoliitikale üldiselt, keskendudes sellele, mida saaks Euroopa Liidu tasandil, aga ka liikmesriikides teha, et fokuseerida tähelepanu veelgi rohkem kasvupotentsiaali suurendamisele ja töökohtade loomisele. Majanduskasvu analüüsi põhjal sõnastab märtsis peetav ELi valitsusjuhtide ja riigipeade tippkohtumine ehk Euroopa Ülemkogu peamised üldised väljakutsed majanduspoliitikale, mida siis võtavad liikmesriigid arvesse oma aprillis esitatavate programmide poliitikates (stabiilsus- ja konvergentsiprogrammid, reformikavad nagu “Eesti 2020”).
Häiremehhanismi aruanne omakorda käivitab makromajanduslike tasakaalustamatuse protseduuri (Macroeconomic Imbalance Procedure, MIP). Protseduur loodi selleks, et selgitada välja ja vastavalt reageerida tasakaalustamatustele, mis võivad takistada liikmesriigi, Euroopa Liidu või euroala majanduste efektiivset toimimist. Komisjon lähtub selles aruandes makromajandust ja tööturgu iseloomustavaid piiratud arvu indikaatoreid sisaldavast tulemustabelist ning otsustab näitajate ja nende majandusliku tõlgenduse põhjal, kas on põhjust koostada riigi kohta süvaanalüüs (In-depth Review, IDR). Süvaanalüüsi eesmärk on siis omakorda selgitada välja, kas tasakaalustamatus eksisteerib ning kui eksisteerib, siis milline on tasakaalustamatuse ulatus ehk siis kas tasakaalustamatus on ülemäärane või mitte. Ülemäärase tasakaalustamatuse olemasolul on võimalik komisjonil algatada euroala riigi suhtes menetlus, mille eesmärk on tõhusama järelevalve ja korrigeerimisplaanide abil ülemäärane tasakaalustamatus likvideerida.
| Makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduuri rakendamise esimesel aastal ehk 2013. aastal vaadeldi lähemalt 12 liikmesriiki, milles kõigis ka tasakaalustamatusi leiti. 2014 aastal koostas komisjon 17 IDRi, millest 14 puhul leiti tasakaalustamatus eksisteerivat. Taani, Malta ja Luksemburgi puhul jõudis komisjon järeldusele, et tasakaalustamatused on piisavalt kohandunud või ei eksisteeri neid MIP protseduuri mõttes. 2015. aasta süvaanalüüsid leidsid aga, et kõigis 16 lähemalt vaadeldud riigis eksisteerivad tasakaalustamatused.
Tasakaalustamatused klassifitseeritakse komisjoni poolt vastavalt nende tõsidusele ja olulisusele, sealjuures selliseid tasakaalustamatusi, mis tingiks ülemääraste tasakaalustamatuste protseduuri käivitamise, seni veel ühelgi aastal kellegi puhul tuvastatud pole. 2015. aasta süvaanalüüside põhjal leiti, et ülemäärased tasakaalustamatused, mis vajavad kiiret ja resoluutset poliitikareaktsiooni, eksisteerivad Bulgaarias, Prantsusmaal, Horvaatias, Itaalias ja Portugalis. Tasakaalustamatused, mis pole küll ülemäärased, aga vajavad hoolsat jälgimist ja jõulist poliitikareaktsiooni, leiti olevat Hispaania, Iirimaa ja Sloveenia majanduses. Saksamaa ja Ungari tasakaalustamatused nõuavad süvaanalüüsi järgi samuti otsustavat sekkumist. Belgias, Hollandis, Rumeenias, Rootsis, Soomes ja Suurbritannias leidis komisjon eksisteerimas tasakaalustamatused, mis vajavad edasist monitoorimist ja korrigeerimisele suunatuid poliitikaid. Siinkohal oleks põhjust ilmselt küsida, et miks üldise majandusolukorra paranedes protseduuri kaasatavate riikide arv ei vähene, vaid vastupidi? Üks põhjus on toimuva kohandumise iseloom ja kiirus – voonäitajate paranemine küll toimub mitmel pool (jooksevkonto puudujäägid on vähenenud kõikjal, ka kulukonkurentsivõime paranenud) aga kõrge era- ja valitsussektori võlatase ja väliskohustuste tase on endiselt arengut takistavaks teguriks ning kohandumine selles osas võtab aega. Samuti on vaadeldavate riikide hulka lisandunud viimastel aastatel riigid, kelle jooksevkonto ülejäägid on järsult kasvanud (Saksamaa ja Holland). Lisaks on paljude riikide protseduuris püsimise põhjuseks ka see, et protseduurist väljumine eeldab omakorda uut süvaanalüüsi, mille põhjal saab jõuda järeldusele, et tasakaalustamatus on kohandunud. |
Ajaliselt järgmise sammuna valmivad veebruaris komisjoni poolt riigiraportid, kus analüüsitakse riigi majanduslikku olukorda laiemalt, ning ka vastavalt häiremehhanismi raportile koostatud süvaanalüüsid. Ka seal esitatu on riikidele programmide koostamisel sisendiks ning viidatud probleemid vastavate poliitikameetmetega reageerimiseks.
Eelnevate analüüside ja riikide programmides presenteeritu põhjal esitab komisjon mais ettepanekud riigipõhisteks soovitusteks, mis siis peaksid endas sisaldama tegevusi, mis on suunatud riikide struktuursete ja fiskaalsete probleemide lahendamisele lühiperspektiivis (ajalises fookuses on lähimad 12–18 kuud). Riikidele, kus leitakse MIP süvaanalüüside põhjal eksisteerivat tasakaalustamatus, antakse lisaks soovitusi poliitikameetmeteks, mis peaksid viima tasakaalustamatuste vähenemisele. Soovitused kinnitab liikmesriikide ministritest koosnev Euroopa Liidu nõukogu suvel ning need on mõeldud riikidele sisendiks järgmise aasta eelarve koostamisel. Näiteks anti Eestile 2015. aasta kevadel kolm soovitust. Neist üks soovitas kinni pidada enda seatud keskpika perioodi eelarveeesmärgist (hoida valitsussektori eelarve vähemalt struktuurses tasakaalus) ja teised kaks keskendusid tööturule – ühelt poolt soovitati suurendada tööturul osalemist (muu hulgas tööhõivereformi läbiviimisega) ja teisalt osalemist kutsehariduses ja -koolituses ning parandada nende vastavust tööturu vajadustele.
Euroala riikide jaoks kehtib veel lisaks ka alates 2013. aastast koordineeritud eelarvestamise ajakava, mille järgi sarnaselt kevadisele stabiilsusprogrammide esitamisele esitavad riigid (iga aasta 15. oktoobriks) oma eelarvekavad, mis peegeldavad valitsuse heakskiidu saanud ja parlamentidele esitatavaid riigieelarvete eelnõusid ning nendes tehtud otsuseid valitsussektori tasakaalu osas. Komisjon analüüsib kavade vastavust stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele (komisjon avaldab oma arvamuse tänavu 16.11) ning euroala rahandusministritest koosnev eurogrupp arutab liikmesriikide eelarveplaane ja riigi rahanduse olukorda euroalal.
Vaata ka:
• Euroopa semester, riigipõhised soovitused (Euroopa Komisjon)
• Euroala riikide eelarvekavad (Euroopa Komisjon)
• Makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduur ja süvaanalüüsid (Euroopa Komisjon)