Alates 2020. aastast on Eesti rakendanud tavatult sügava puudujäägiga fiskaalpoliitikat. Selline fiskaalpoliitika vajab muutmist, ühiskonnas on aga selle taustal väga palju müüte, miks probleemid tekkisid, mida korras olev riigirahandus tähendab ja kuidas selleni jõuda.
Eesti ajalooline ja taasiseseisvumisajale iseloomulik lihtsustatud arusaam fiskaalpoliitikast erineb üsna palju sellest, mida mõistetakse korras riigirahanduse all mujal maailmas. Kõigest paarkümmend aastat tagasi kavandati Eestis keskvalitsuse eelarvet absoluutses tasakaalus, eitades seega sisuliselt fiskaalpoliitika rolli majandustsüklite tasandamisel. Samamoodi kipub vanasõna „võlg on võõra oma“ eitama asjaolu, et ühiskonnas pikaajalist väärtust loovate kulude, näiteks infrastruktuuriinvesteeringute, katmisel on mõnikord siiski otstarbekas taolisi kulusid laenamise teel ka põlvkondade vaheliselt jagada. Ehk et teadlikult kavandatud riigivõlg ei ole tingimata halb. Populaarne on rääkida majanduskasvust kui lahendusest riigirahanduse probleemile, jättes samal ajal läbi arvutamata kui ebarealistlikult suurt hüpet me majanduse mahus tänasest olukorrast väljumiseks vajaksime. Samasugune müüt on matemaatikat eirav ootus, et kogu puuduolev on võimalik leida avaliku sekotri kärbete ja efektiivistamistega, ilma et laiemate avalike teenuste kvaliteet või arv kannataks.
Tänase Eesti fiskaalpoliitika probleem ei seisne ka selles, et Eesti muutuks üleöö Kreekaks, ehkki risk on olemas. Meie riigi võlakoormus on kõigest hoolimata üks Euroopa madalamaid. Probleem on hoopis selles, et viimase kolme-nelja aasta defitsiitne fiskaalpoliitika ei ole olnud põhjalike pikaajalisi poliitikaid kujundavate strateegiliste arutelude tulemusel sündinud teadlik poliitiline valik, vaid see defitsiit on tulem, mis on tekkinud vastuoluliste otsuste tulemusel pigem juhuslikult, jääkliikmena. Probleem on ka see, et sellisel moel kujunenud fiskaalpoliitika tulemusel on meie võlakoormus kasvanud ca kümme protsendipunkti SKPst, kuid raske on ette näidata, mis me ühiskonnana riigivõla kasvu eest kokkuvõttes vastu saime. Mure ei ole siin seega mitte võlakoormuse tänane tase ning teadliku laenamise puhul isegi mitte selle suurendamine tulevikus, vaid asjaolu, et praegust võlga pole kujundatud teadlikult ja seetõttu oleme võla eest pikaajalist väärtust suhteliselt vähe vastu saanud. Ning tänased väljakutsed ei ole tingitud mitte niivõrd tehtud otsustest, vaid pigem ebapopulaarsetest otsustest, mis on jäänud tegemata.
Populaarne on viidata kriisiaastate vajadustele, kuid tegelikult selgitavad otsesed kriisikulud tänaseks tekkinud püsivat eelarvedefitsiiti üksnes osaliselt, sest Euroopa eelarvereeglite rakendamise peatamine võimaldas lisaks kriisikuludele teostada kriisiaastatel ka erinevaid poliitilisi ambitsioone ja plaanida uusi püsikulusid ilma neile piisavaid katteallikaid plaanimata. Neli aastat pausi eelarvedistsipliini nõuetes võimaldas ebapopulaarseid otsuseid väga pikalt edasi lükata. Kriisiaastate ja eelarvereeglite pausil olemise varjus on ühekorraga soovitud ehitada lahkete avalike teenuste- ja toetustega, aga samal ajal madala maksukoormusega riiki. Neli aastat on ka piisavalt pikk aeg, et ühiskonnas tekiks ootus, et see kõik saab ka selliselt jätkuda. Maksutõusud on ebapopulaarsed, aga kärpida sooviks nii, et enda tarbitavad avalikud teenused jääksid puutumata. Pikaajaliselt ei ole selline kahel rajal ühekorraga jätkamine jätkusuutlik, vaid tuleb põhimõtteliselt valida, kas tõsta avalike teenustega samal või paremal kvaliteeditasemel jätkamiseks maksukoormust või vähendada senise maksukoormuse säilitamiseks avalike teenuste hulka.
See ei tähenda vajadust pöörduda tagasi kunagise väga lihtsustatud fiskaalpoliitika arusaama juurde. Matemaatiliselt ei pea reservide kogumiseks olema eelarve tingimata ülejäägis, sest arvutuslikult stabiliseerub valitsussektori võlakoormuse tase SKP suhtes -1,0…-0,75% suuruse eelarvedefitsiidi juures ning viimasest parema eelarvepositsiooni korral hakkab võlakoormus tasahilju paranema isegi defitsiidinäitaja korral. Ning fiskaalpoliitika on instrument, mida üle-euroalaliselt kavandatava rahapoliitika korral on liikmesriigil majandustsükli tasandamiseks mõistlik rakendada. Tasub teadvustada, et Eesti ajalooliselt väga konservatiivse fiskaalpoliitika juured ulatuvad taasiseseisvumisjärgsesse perioodi rakendatud ning 1980ndate lõpus rahvusvaheliste organisatsioonide poolt välja töötatud reformide paketile, kuid tänaseks on rahvusvaheliste organisatsioonide vaade majanduspoliitikale võrreldes kolmekümne aasta tagusega üsna palju muutunud. Riikidevaheline integratsioon ja vastastikune sõltuvus on oluliselt kasvanud, ka on rahvusvahelist finantsturvavõrku oluliselt tugevdatud, et säästa riike sügavates kriisides üksi jäämast.
Seda põhjusel, et reeglina riigid ei suuda 1980ndate lõpus kirjeldatut sellisel kujul ellu viia või on vajalikud reformid sotsiaalselt väga valusad. Ka olukord, kus kõik riigid maailmas looksid endale suured individuaalsed riiklikud reservipuhvrid ei ole maailmamajandusele erinevatel põhjustel samuti tegelikult tervislik. Eesti ja mõned üksikud Ida-Euroopa riigid on olnud ainsad erandeid, kus kunagine reformipakett õnnestus, aga seda tõenäoliselt üksnes põhjusel, et ühiskonnas valitses väga suur üksmeel reformide vajalikkusest, et plaanimajanduselt turumajandusele ümber suunduda. Kiire majanduslik konvergents leevendas ka kaasnevat sotsiaalset kulu.
Täna, kus me oleme jõudnud maailma neljakümne jõukaima riigi hulka, tundub, et sellist üksmeelt ühiskonnas riigi suuruse, rolli, maksupoliitika ja karmide meetmete osas enam ei ole. Eesti-sisene poliitiline konsensus konservatiivse fiskaalpoliitika osas hakkas murenema juba kümmekond aastat tagasi, umbes 2010ndate keskel. Ning ilmselt just see aitas kaasa asjaolule, et kriisiaastate ja eelarvereeglite pausil olemise varjus tehti väga palju vastuolulisi samme: plaaniti püsikulusid ilma maksutulu suurendamata ja pakuti maksuleevendusi ilma avalike teenuste taset vähendamata. Seetõttu ei saa tänast keerulist riigirahanduse olukorda panna üksnes kriisiaastate süüks, vaid ka ebapopulaarsete otsuste edasilükkamise süüks. On tõsi, et ühiskonnas populaarsete, aga rahaliselt ebamõistlike meetmete lõpetamise poliitiline risk on tavaliselt suur ja sellise otsuse edasilükkamine tundub olevat ohutu. Kuid on ka tõsi, et edasilükatud otsuste hilisem hind võib olla väga kõrge.
Populaarne on rääkida majanduse käima tõmbamisest kui lahendusest. Tegelikult sellest olukorrast ei päästa lootmine majanduskasvule. Nõutav hüpe SKPs on selleks lihtsalt liiga suur. Selleks, et viia riigirahandus hetkel kehtiva (aga muutmises oleva) riigieelarve seadusega kooskõlla, oleks laias laastus vaja „hüpata“ konvergentsis nelja aastaga tänaselt ca 80%lt EL keskmisest elatustasemest ca 107%ni ELi keskmisest elatustasemest ehk UK elatustasemeni. Eelmine samaväärne tõus elatustasemes nõudis meilt 20 aastat pingutamist ja oli madalama alguspunkti tõttu oluliselt lihtsam. Loomulikult oleks majanduse kiire kasv ja seeläbi ka maksutulude kasv abiks, kuid nii kiire hüpe elatustasemes ei ole realistlik, et loota olukorra paranemisele pelgalt läbi majanduskasvu. Ka selliseid majanduspoliitilisi samme, mis suudaks riigi investeeringute või stiimuli teel sellise elatustaseme hüppe imeväel saavutada pole paraku olemas.
Tuleb ka endale aru anda, et osad meie madalat maksukoormust võimaldanud tegurid on olnud ajutised. Kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega Eesti praeguse elatustasemega võrreldava jõukustasemel, siis meil on olnud luksust hoida riigi maksukoormust pea 4% võrra SKPst madalamal nii olematute intressikulude kui ka jätkuvalt Euroopa Liidust saadavate suuremate toetuste abil. Mõlemad tegurid on ettevaates ammendumas ning see hakkab lisaks viimastel aastatel tekkinud püsiva puudujäägi probleemile samuti riigirahandust survestamata. Kulud riigiaparaadile on teistel riikidel olnud sama elatustaseme juures ligi 5% SKPst, meil ca 3,5%. Seega kui loota lahendust üksnes riigiaparaadi kärbetest, siis puht matemaatiliselt ei tule see tehe välja ka isegi juhul kui kogu riigiaparaat täielikult ära kaotada. Kui me tahame hoida madalat maksukoormust, tuleb osadest avalikest teenustest loobuda.
Kreekastumine on risk, aga see on veel välditav. Intressikulusid kõrvale jättes on meie avaliku sektori suurus võrreldav sellega, mida Eesti praeguse elatustasemega võrreldava jõukustaseme puhul võis näha 1999. aasta Hollandis või 2005. aasta Itaalias. Kuid Hollandis kompenseeris sama õhukest avalikku sektorit eravastutuse oluliselt suurem panus, mida me justkui ei soovi ning Hispaania ja Itaalia puhul kaeti intressikulud defitsiidiga, mis toitis võlakoormuse ja intressikulude edasist kasvu ja seda me samuti ilmselt ei soovi. Nendes numbrites sügavamale kaevudes on meie prioriteedid üsna erinevad võrreldes vanade Euroopa riikidega samal jõukustasemel. Me kulutame oma jõukustaset arvestades oluliselt rohkem riigikaitsele; vabale ajale kultuurile ja religioonile; haridusele ning siseturvalisusele ja oluliselt vähem sotsiaalsele kaitsele, riigiaparaadi ülalpidamisele ning majandusele. Millist jaotust ja edasist teekonda Eesti soovib, on poliitilise valiku küsimus.
Lahenduse võti Eesti fiskaalpoliitika pikaajaliste väljakutsete lahendamiseks saab tuleneda üksnes asjaolust, et demokraatlikus ühiskonnas tähendab sõna „poliitika“ kompromisside tegemise kunsti. Hetkel paistame nende poliitiliste valikutega olevat jõudnud aga juba mõnda aega tagasi olukorda, kus ühelgi erakonnal pole piisavat mandaati ühiskonnast oma vaadete ühepoolseks kehtestamiseks, kuid igal erakonnal on piisavalt jõudu või vahendeid enda erakonnale mittesobivate lahenduste välistamiseks või vähemalt pidurdamiseks. Selline vastandumine kompromisside otsimise asemel suurendab riigirahanduse jätkusuutmatuse riske.
Seega on pikaajaliste väljakutsete ainsaks lahenduseks kunst leida poliitikute poolt üles Eesti ühiskonna edasiviimiseks vajalikud kompromissid riigi pikaajalise rolli ja suuruse osas. See eeldab sisulist sotsiaalmajanduslikku debatti, kus olulisemal kohal on küsimus kuhu, kuidas ja mil moel tahame riigina areneda. Ning alles selles küsimuses piisava kompromissi leidmise järel saame kujundada konsistentse ja jätkusuutlikku majanduspoliitika ning seisukoha optimaalse võlataseme ning vajalike paindlikkuse ja piirangute osas fiskaalpoliitikale. Üksikmeetmete numbrilise mõju väljaarvutamine miljonites eurodes on pikaajaliselt jätkusuutlikku fiskaalpoliitika kujundamisel kõige viimane, mitte kõige esimene küsimus.
Pikem ülevaade Eesti fiskaalpoliitika olukorrast, ajaloost ja pikaajalistest väljakutsetest, millele siinne blogipostitus tugineb, on leitav rahandusministeeriumi kodulehelt. See materjal koondab kokku erinevad analüütilised sisendid, mis on koostatud kevadiste riigikogu valimiskampaania ja 2024-2027. aastate eelarvestrateegia koostamise vahel ning ei kajasta seega RESis kavandatud tasakaalustusmeetmeid – laiapindset riigikaitsemaksu, null-baasilise eelarve kärpeid ega muid RESi põhjal alles veel väljatöötamisel olevaid samme.