planeeringute osakonna juhataja asetäitja
Rõõm on tõdeda, et Eesti esimene üleriigiline mereala ruumiline planeering on valmis saanud. Seaduse järgi kuulub mereala riigile ja nii on olnud planeeringu valmimise koordinaatoriks rahandusministeerium, kaasates protsessi maksimaalselt kõiki asjaomaseid huvigruppe arendajatest looduskaitsjateni ning kaluritest sukeldumisfännideni. Kolm aastat väldanud tihe koostöö on vilja kandnud –täna on lõpplahendus meie ees. Lahenduse ja mõjude hindamise kohta saab veel 8. detsembrini arvamust avaldada (e-postile info@fin.ee).
Mereplaneering annab juhised, kuidas järgmisel 15 aastal meie mereruumis tegutseda võib, pakkudes erinevate merekasutusvaldkondade puhul tervikpilti ning andes konkreetse raamistiku tingimuste ja suuniste näol.
Eesti merekasutus on täna muutumas. Harjumuspäraste merel toimuvate tegevuste kõrvale on tekkimas uued kasutusviisid. Lisaks kalapüügile ja laevasõidule tuleb merel ruumi leida uutele majandusharudele, näiteks vesiviljelusele ja tuuleenergeetikale. Et kõik tegevused mere ökoloogilist seisundit ohustamata kenasti koos toimiksid, ära mahuksid ja ka sinimajanduse arengusse panustaksid, ongi vaja kokku leppida üldpõhimõtted. See toob muutuse tänasesse üksikotsustel põhinevasse praktikasse.
Planeeringu koostamise vältel tehti mitmeid olulisi tähelepanekuid, mis aitasid jõuda parima võimaliku lahenduseni:
- Eestis puudub väärtusetu rannik
Oleme mererahvas ja rannikut, mis ei tähendaks kellelegi midagi, siin ei eksisteeri. Pea igal rannalõigul on oma kasutajad ning kõigil mereäärsetel maakondadel on oma lugu. Nii ei saa hinnata üht rannikulõiku teisest kultuuriliselt olulisemaks, et selle alusel otsustada, millise maakonna merealasse nt arendusi rajada. Eesti mereala planeeringu koostamise käigus on valminud maakondlikud portreed, mis toovad välja iga maakonna eripära ja praeguse merekasutuse seisu (vt lähemalt siit).
- Meri on ressurss, mida kasutatakse väga erinevatel otstarvetel
Planeeringu põhimõtteks oli mitmekesine sünergiline kooskasutus (soosides piirkonniti sobivamaid tegevusi). Dokumendis vaadeldakse erinevaid merekasutusi koos, andes suuniseid ja määrates neile tingimusi. Välja toodud põhimõtete baasil saavad ühes mereruumi asukohas toimida koos nt tuulepargid ja karpide-vetikate kasvatus.
- Täna on meil erinevatest loodusväärtustest tervikpilt
Mõjude hindamise lähtekohaks on olnud ökosüsteemine lähenemine ning parima võimaliku teabega arvestamine. Parimaks võimalikuks teabeks loetakse strateegilisel tasandil ekspertide oskusteavet ning varasemaid ja planeeringu koostamise ajal läbiviidud analüüse ning uuringuid.
Võib tunduda, et olusid ja mõjusid ei ole ikkagi enne otsuste langetamist piisavalt uuritud. Tegelikult toimitakse kogu maailmapraktikas analoogsete projektide puhul samm-sammult, mis näeb ette asukohapõhised detailseid uuringuid loamenetluse etapis. Et kõik konkreetse arendustegevuse lahendusest tulenevad keskkonnamõjud saaksid hinnatud, on ka meie mereala planeeringus hoonestusloa etapis määratud täpsustavate uuringute ja analüüside läbiviimise kohustus.
Näiteks Läti, Rootsi ja Soome mereplaneeringutes on määratud vaid uute arenduste piirkonnad, kus alles järgmises etapis hakatakse uurima, kas üldse nendele aladele arendada saab.
- Tuuleenergeetika tahab harjumist, ent toob tulu
Planeering paneb paika kuhu ja millistel tingimustel on võimalik tuuleparke merre rajada. Sobivusanalüüs arvestab tuule energiatihedust, mere sügavust, välistab kattuvuse kaitsealuste loodusväärtuste (sh Natura alade), mereelustiku, riigikaitsealade ja tiheda laevaliikluse piirkondadega.
Tuuleenergeetika kavandamine merel on kaalukas protsess. Ühelt poolt on riigil vaja täita kliimaeesmärke ja leida majanduslikult otstarbekaid lahendusi, teisalt on selge, et tuuleparkidesse suhtuvad kahtlevalt rannikukogukonnad peamiselt visuaalse häiringu tõttu. Ka võib valdkond avaldada mõnetist mõju traditsioonilistele merekasutustele (traalpüük, laevaliiklus jt). Huvide tasakaalustamiseks on näiteks visuaalsete mõjude vähendamiseks ette nähtud sotsiaalne puhver – tuulikuid ei saa planeerida lähemale 11 km rannikust. Üldse on tuuleenergeetikale seatud üle 20 tingimuse. Lisaks, et kompenseerida tuulikutest põhjustatud häiringuid, on valitsus võtnud fookusesse nn kohaliku kasu instrumendi ning omavalitsuste ja kogukondade talumishuvi teema, et selgitada välja, kuidas oleks võimalik tuulikutest tekkivaid häiringuid kompenseerida. Eraldi kaalutluskohana saab välja tuua, et tuuleparkide rajamisest ja hilisemast hooldamisest tekib tõenäoliselt kohalikule tasandile eraldiseisev tuluallikas, nii finantsressursi kui töökohtade näol.
- Meretuuleparkide rajamiseks on vajalik põhjalik eeltöö
Sobivad alad lähevad kasutusse eeldatavasti umbes 70% ulatuses. See tähendab, et ei ole võimalik ega reaalne alade täielikult tuulikutega katmine. Parkide rajamise hoonestusloa etapis selgub omakorda, kuhu täpselt on võimalik sobivate alade sees tuulikuid panna. Et hinnatud saaksid arendustegevusest tulenevad keskkonnamõjud, on selles etapis ette nähtud täpsustavad uuringud. Mõjude hindamine sisaldab muu hulgas eri liiki kalade kudemisalade ülevaadet ning linnustiku ja nahkhiirtega seonduvat. Näiteks Liivi lahes, Kihnu ja Ruhnu suunal ning Saaremaal üle Sõrve sääre toimub intensiivne nahkhiirte ja maismaalindude rändeliikumine, millega tuleb hoonestusloa etapis arvestada.
- Kalapüük kui traditsiooniline majandusharu peab saama jätkuda
Kalapüük on ilmselt vanim ja pikima traditsiooniga merekasutuse viis. Mereplaneering väärtustab kalandust kui olulist majandusharu, mis annab tervislikku toiduvaru nii sise- kui välisturule. Püügialad on Eesti vetes välja kujunenud ja jagunevad erinevatesse piirkondadesse – traalpüügi intensiivsus on suurem Soome lahe lääneosas, samuti Ruhnu saare juures ning Saaremaast põhjas. Rannapüügi osas on tähtsaimaks nii püügimahult kui -tulult Pärnu laht.
Planeeringu puhul osutus üheks tähtsaks momendiks osapooltega koostöös traalpüügi ja tuulikute võimalik koostoime täpsustamine ning kohalikud mõjud traalpüügile. Kuigi kogu Eesti traalpüügialadest oleks kavandatavatele tuuleenergeetika aladele jäänud 4% ja püütud kogus alla 10%, on traalpüük riiklikuks huviks ka siis, kui tegemist on kohaliku mõjuga. Regionaalarengu võtmekoht on soodustada häid teenuseid ja tööd pakkuvate keskuste arengut, märgata ja väärtustada piirkondade eripärasid ning vajadusel pakkuda toetust nende eesmärkide saavutamiseks. Seega oli oluline arvestada kohalike mõjudega traalpüügisektorile ning tagada töökohad laevastiku meeskonnale, sadamapersonalile, kalatöötlemise ettevõtetele.
- Ajaloolised traalpüügialad jäävad energiatootmisel reservi
Et võimaldada intensiivsemates püügipiirkondades traalpüügi senisel tegevusel esialgu jätkuda, tegi valitsus nö kompromissotsuse erinevate riigi vaates oluliste valdkondade vahel – tuuleenergeetika ja traalpüük – määrates osa tuuleenergeetika aladest reservi. Neid tuuleparkide arendamiseks kuni 2026. aastani ei kasutata. Alles siis hinnatakse Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eesvedamisel, kas alade kasutuselevõtt on kliimaeesmärkide täitmiseks vajalik. Juhul, kui reservalad kaalutaksegi kasutusele võtta, tuleb analüüsida olemasolevat olukorda ja majanduslikke mõjusid, mis kaasnevad traalpüügi kalandussektorile, ja soodustada kattuvatel aladel valdkondade kooskasutust, sh rakendades vajaduse korral kompensatsioonimeetmeid.
- Meres on alad, kus ei saa kala kasvatada
Mereplaneering ei määra kalakasvatuseks konkreetseid arendusalasid, küll aga toob selgelt välja kasvandusi välistavad alad, kuhu neid rajada ei tohi – näiteks laevateedele, varjumis – ja ankrualadele, kaitstavatele loodusobjektidele ning kalastiku jaoks tundlikele aladele. Selline lahendus annab vesiviljeluse arenguks piisavalt paindlikkust samal ajal olulisi väärtuseid kaitstes.
- Vrakkide uputusalad – uus turismisuund?
Koostöös Muinsuskaitseametiga on planeeringusse sisse viidud säilitusalad arheoloogiliste leidude jaoks ehk sellistele vrakkidele, mida ei ole võimalik säilitada oma algses uppumiskohas ega ka konserveerida, hoiustada ega eksponeerida muuseumis. Näiteks võib säilitusala vajadus tekkida, kui ees ootavad vajalikud sadama süvendustööd, ent sadamaalal meres paiknev säilitatav alus jääb töödele ette. Selle liigutamisele eelnevad alati allveearheoloogilsed uuringud, et selgitada välja objekti seisukord ja see, kas teise kohta meres teisaldamine üldse võimalik on. Ettevõtmise eesmärk on veealuste kultuuriväärtusega asjade säilitamine oma loomulikus keskkonnas. Nendes kohtades on kindlasti võimalik edendada ka sukeldumisturismi, mis on potentsiaalne tulevikuväljavaade. Vrakkide uputusalad asuvad näiteks Tallinna lahes ja Aegna saare läheduses.
- Parim võimalik lahendus sai sündida tänu koostööle
Rahandusministeerium tegi protsessi vältel huvide tasakaalustamise nimel suuri pingutusi, et leida riigi eesmärkidele tasakaalustatud lahendus nii, et kaitstud oleksid loodus- ja kultuurilised-sotsiaalsed väärtused, aga säiliksid mõistlikud võimalused majanduslikuks arenguks.
Lisaks siseriiklikule koostööle peeti piiriüleseid arutelusid ja anti Läänemere riikidele meie lahenduse kujunemisel võimalus kaasa rääkida. Sarnaseid planeeringuid on koostanud või koostamas kõik Euroopa riigid, ent võrreldes lähiriikidega on Eesti mereplaneering just uute kasutuste „ära mahutamiseks“ mereruumis detailsem. Selline lähenemine eeldab osapooltega ka rohkem arutelusid ja tasakaalustatud ruumilahenduseni jõudmine on olnud ajamahukas protsess. Ühise ressursi majandamise ja kaitsmise nimel on sõna võtnud ka arvukalt asutusi ja huvigruppe nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt, kes saavad merd puudutava koostoime küsimustes kindlasti koostööd teha ka tulevikus.
- Samm lähemale jätkusuutlikule tulevikule
Mereala planeeringu kehtestab lõpuks valitsus ning see on tulevikus aluseks mereala kasutamise otsuste langetamisel nii ministeeriumidele kui ametitele. Edaspidi tuleb planeeringut arvestada järgnevate planeeringute, merel väljastatavate lubade ning riigi ja kohaliku omavalitsuse strateegiliste arengudokumentide, sh üldplaneeringute koostamisel.
Tänu sellele saame me täna vastu minna jätkusuutlikumale mere planeerimisele, kaitsmisele, majandamisele ja arendamisele. Ühelt poolt on näiteks meretuulepargid Euroopa Liidu suunis jätkusuutlikule energiatootmisele, teisalt on need meie endi tuleviku taastuvenergia maaletoojad, mille kasutegur tänase kõikuva-kerkiva energiahinna valguses on selge. Märkimata ei saa jätta ka kliimakahjude vähendamist – kindlasti aitab mereplaneering Eesti sammukese edasi rohelisema tuleviku suunas.
Mereplaneeringu koostas parimatest asjatundjatest koosnev meeskond, kes olemasolevatele uuringutele, analüüsidele ja ekspertteadmistele tuginedes planeeringu elluviimisega kaasnevaid võimalikke mõjusid põhjalikult hindas. Eksperdid on koondhinnanguna jõudnud seisukohale, et strateegilisel tasandil ei kaasne planeeringu elluviimisega olulisi negatiivseid mõjusid, sh ebasoodsaid mõjusid Natura 2000 aladele. Võimalike lokaalsete mõjude leevendamiseks on planeeringuga seatud arvukaid tingimusi järgnevale etapile – tegevuslubade menetlustele.
Mereplaneeringu materjalid leiab rahandusministeeriumi kodulehelt ja mereala portaalist.
Aitäh,
Hendrikson&Ko, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike Rakendusuuringute Keskus, Tallinna Ülikool, OÜ Roheline Rada, MTÜ Hiiu Purjelaeva Selts, Aavo ja Riina Raig Projekt OÜ, Eesti Ornitoloogiaühing, Eestimaa Looduse Fond, Poliitikauuringute Keskus Praxis, MTÜ Pro Mare, TalTech Meresüsteemide Instituut, OÜ Hobikoda, MTÜ Eesti Merebioloogia Ühing, Artes Terrae OÜ, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Maaeluministeerium, Keskkonnaministeerium, Kaitseministeerium, Siseministeerium, Keskkonnaamet, Transpordiamet, Muinsuskaitseamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Tehnilise Järelevalve Amet, Terviseamet, Maa-amet, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Saaremaa vald, Muhu vald, Ruhnu vald, Kihnu vald, Lääneranna vald, Eesti Kalurite Liit, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon, Eesti Avamere Vesiviljelejate Ühistu jpt!