Anna-Liisa Aasrand, riigihangete ja riigiabi osakonna jurist
Riigiabi on viimasel ajal päevakorda tõusnud mitme ettevõttega seoses, näiteks Estonian Air, Tehvandi Spordikeskus, AS Eesti Teed ja Elron, aga ka tervishoiu rahastamise valdkonnas üldiselt. 2014. aastal anti Eestis riigiabi ligikaudu 175 miljoni euro väärtuses, mis on 2,3 korda rohkem kui aasta varem. Riigiabi andmine on pigem tõusutrendis, kui languses. Seetõttu on kohane selgitada põgusalt riigiabi andmise põhimõtteid ja korda ning seeläbi panna veel kord südamele, et igasuguste avalike toetuste jagamisel või saamisel peab olema väga tähelepanelik, et olla teadlik oma kohustustest ja vastutusest.
Riigiabi on riigi poolt antav rahaline või muu soodustusena antav toetus ettevõtjale, millega tekitatakse neile konkurentsieelis potentsiaalsete konkurentide ees. Konkurentsiseadus loetleb riigiabi andjateks riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu isiku, sealhulgas sihtasutuse, mittetulundusühingu, avalik-õiguslik juriidilise isiku või avaliku ettevõtja, kes otseselt või kaudselt kasutab riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse vahendeid riigiabi andmiseks. Seega võivad riigiabi anda lisaks riigiasutustele ka mitmed muud asutused, millel ligipääs riigi või kohaliku omavalitsuse vahenditele.
Riigiabi neli tingimust
Euroopa Liidus on riigiabi kui termin üsna ebaselgelt määratletud. Asjaolud, mis teevad toetusest riigiabi, leiab üldsõnaliselt Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklist 107. Sama artikkel sätestab ka riigiabi andmise põhimõttelise keelu. Lihtsustatult tuleb igasugust abimeedet käsitleda riigiabina, kui täidetud on neli järgmist tingimust: (1) abi antakse riigi vahenditest, (2) abi saaja saab eelise võrreldes oma potentsiaalsete konkurentidega, (3) abi antakse valikuliselt ja (4) abi omab mõju Euroopa Liidu kaubandusele ja konkurentsile. Riigiabiga on tegemist vaid siis, kui täidetud on kõik neli tingimust.
Näiteks abi, mida antakse küll valikuliselt riigi vahenditest, tekitades kindlale ettevõtjale eelise teiste ees, ei pruugi sellegipoolest olla riigiabi selle sõna juriidilises tähenduses. Kui sellise abi andmisega ei tekitata ka piiriülest konkurentsi moonutamist või ei mõjutata liikmesriikidevahelist kaubandust, siis ei saa toetust nimetada riigiabiks.
Näiteks kui kohalik omavalitsus annaks Valtu ujulale toetust, siis tõenäoliselt ei kvalifitseeru see riigiabiks, sest Valtu ujula ei meelita näiteks Läti või Soome ujulate kliente endale – siin puudub piiriülene konkurents. Samas tuleb ka taolistel juhtudel olla tähelepanelik, sest Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus on konkurentsi moonutamise osas võtnud väga range hoiaku ja rõhutanud korduvalt, et kui abimeede võib kasvõi potentsiaalselt mõjutada konkurentsi või kaubandust, loetakse riigiabi neljas tingimus pigem täidetuks.
Kuigi riigiabi andmine on põhimõtteliselt keelatud, eksisteerivad teatud erandid, kui kavandataval riigiabil on kasutoov mõju. Riigiabimeetmed võivad korrigeerida turutõrkeid ja seeläbi parandada turgude toimimist ja aidata kaasa Euroopa konkurentsivõime kasvule. Seetõttu on Euroopa Liidu institutsioonid välja töötanud terve rea riigiabi valdkonda reguleerivaid õigusakte, raamistikke ja juhiseid. Need selgitavad ja täpsustavad, kuidas, kui palju ja kellele tohib riigiabi anda. Kui selgub, et toetus osutub riigiabiks, peab järgmise sammuna välja selgitama, millised õigusaktid sellele abile kohalduvad. Seejärel tuleb tähelepanelikult jälgida kõikides asjassepuutuvates dokumentides paika pandud reegleid.
Tagasinõudmine
Riigiabi andmise reeglite rikkumise tagajärg on abi tagasinõudmine. Asja teeb aga keerulisemaks see, et Euroopa Kohtu hinnangul tuleb lisaks tagasinõudmisele nõuda abi saajalt ka intressi kogu aja eest, mil viimane sai ebaseadusliku riigiabi eelist nautida. Vastasel juhul võiks leida, et abi saaja kasutas raha „tasuta“ ja see tekitab juba iseenesest uue riigiabi olukorra. Lühidalt on riigiabi koos intressidega tagasinõudmise eesmärk taastada abi andmisele eelnenud olukord.
Seetõttu ei piisa, kui tagasi makstakse vaid saadud riigiabile vastav rahasumma. Siin ei ole ka vahet, kas tagasimaksmisest võib tekkida abisaaja maksejõuetus ning millised ebameeldivad tagajärjed see omakorda kaasa võib tuua. Näiteks Prantsusmaa vs Euroopa Komisjoni kaasuses tuli Prantsusmaal tagasi nõuda Marseille’ ja Korsika vahelise laevaühenduse teostamiseks antud toetus vaatamata riigi esitatud seisukohale, et see võib viia teenuseosutaja sundlõpetamiseni ja tekitada sotsiaalseid rahutusi, mis toovad kaasa Korsika territoriaalse ühendatuse katkemise maismaaga.
Riigiabi taotlemisel on oluline mõista, et Euroopa Kohtus korduvalt kinnitust leidnud hoolsa ettevõtja põhimõtte kohaselt peab abi saaja ise veenduma, et saab abi kooskõlas Euroopa Liidu reeglitega. Sellest tulenevalt on abi saajal tagasinõude korral väga piiratud võimalused keelduda saadud toetuse tagasimaksmisest. Sestap ei ole üldjuhul piisav vastuväide näiteks see, et ettevõtjal oli õiguspärane ootus abi seaduslikkuse kohta. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Sellest tulenevalt peab ettevõtja arvestama, et kui ta on riigiabi mingil põhjusel saanud ebaseaduslikult, võib ta ootamatult tagasinõude saada isegi näiteks 9 aasta pärast.
Riigiabi vältimine
Riigiabi olukorra tekkimist saab teatud juhtudel vältida, näiteks riigihanke korraldamise teel. Loogika peitub selles, et kui kõigil konkurentidel on samaväärne juurdepääs pakutavale hüvele või kui hüve kujutab endast vaid õiglast kompensatsiooni osutatud teenuste või täidetud ülesannete eest, siis võib leida, et tegemist ei ole eelise andmisega ettevõtjale. Sellisel juhul oleks täitmata üks neljast vajalikust riigiabi tingimusest.
Oluline on seejuures aga tõik, et Euroopa Liidu Kohtu praktika kohaselt välistab riigihankemenetlus riigiabi olemasolu vaid siis, kui selle abil on võimalik valida välja pakkuja, kes on tõepoolest võimeline osutama teenust vähima kuluga. Nii avatud kui ka piiratud riigihankemenetluse läbiviimine võib suure tõenäosusega olla selleks otstarbeks sobiv. Samas ei saa olla kindel, et olukorras, kus menetluses osaleb ainult üks pakkuja, osutatakse riigile teenust vähima kuluga. Näiteks on võistleva dialoogi ja läbirääkimistega hankemenetluste puhul hankijatel võrdlemisi suur otsustusvabadus ning see võib piirata huvitatud ettevõtjate osalemist hankel. Sel põhjusel võivad viimatinimetatud menetlused riigiabi välistada vaid väga erandlikel juhtudel, mistõttu vajab iga selline olukord eraldi hinnangut.
Kokkuvõttes tuleb riigiabi andes mõista, et tegemist on keeruka valdkonnaga, mille reguleerimine on Euroopa Liidu ainupädevuses. Riigil on võimalik ühel või teisel moel ettevõtlust toetada, kuid seejuures tuleb arvesse võtta kõiki kohalduvaid reegleid ning meeles pidada, et riigiabi kontseptsioon on ajas arenev. See tähendab, et meetmeid, mida varem ei peetud riigiabiks võivad siseturu arenedes muutuda mitte ainult (lubatavaks) riigiabiks, vaid lausa siseturuga kokkusobimatuks ehk keelatud riigiabiks. Vead, mis on tehtud riigiabi andmisel, võivad tagasilöögi anda ka kuni 10 aasta pärast arvates abi andmisest, kusjuures tulenevalt riigiabi tagasinõudmise reeglitest on ettevõtjal väga piiratud võimalused keelduda toetuse tagasimaksest. Seepärast tuleks riigiabi vaadata mitte kui imevahendit, vaid kui võimalust, millega kaasneb ka suur vastutus.