Andrus Jõgi, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna nõunik 
Ukraina president Petro Porošenko ütles mõni nädal tagasi osaliselt juba 2015. aasta sügisel jõustatavat ulatuslikku detsentraliseerimist õigustades, et reaalse otsustusvabaduse puudumine kohalikel omavalitsustel on olnud peamine põhjus, miks nende avalik sektor on viimase 24 aasta jooksul olnud sedavõrd ebaefektiivne. Eesti ei maadle sama kategooria muredega, aga päris tundmatud need meile ka ei tohiks olla.
Eestis on kohalike omavalitsuste osakaal valitsussektori kogukuludest ligi 25 protsenti (võrdluseks: Taanis 64 protsenti, Rootsis 47 protsenti, Soomes 41 protsenti, Norras 34 protsenti – Subnational Governments in OECD countries: Key Data 2015 edition. OECD). Seejuures ligikaudu üks kolmandik kohalike omavalitsuste tuludest saadakse keskvalitsuselt toetustena, mille kasutamine on meil erinevalt lääneriikidest jäigalt reguleeritud. Tsentraalset kontrolli edendavalt mõttelaadilt oleme sarnasemad pigem oma saatusekaaslastega Kesk- ja Ida-Euroopas kui pikaaegsete demokraatlike traditsioonidega lääneriikidega. Kui meil püstitatakse hüpotees, et põhi- ja gümnaasiumihariduse tagamine ei pruugi tänapäeval oma olemuselt olla kohaliku elu küsimus, siis läänes arvatakse vastupidi –aina rohkem ülesandeid proovitakse kohalikule tasandile lahendamiseks üle anda. (Selleteemalisi materjale leiab näiteks OECD veebilehekülje kaudu.)
Subsidiaarsuse printsiibist lähtumine on demokraatliku riigi üheks põhisambaks. Selle printsiibi kohaselt tuleb otsuseid teha kõige madalamal võimalikul tasandil. Tähtis asjaolu selle juures on anda võimalus igaühel neid puudutavates küsimustes kaasa rääkida ja olla kaasatud otsustamisse. Ära ei saa unustada ka sellega kaasnevat positiivset mõju ühiskonna heaolule ja majanduslikule efektiivsusele.
Niinimetatud vanades lääneriikides proovitakse kohalike omavalitsuste jaoks võimalikult vähe midagi ette kirjutada ning veel vähem kasutatakse nende tulubaasi kujundamist ära selleks, et riiklikult kohaliku elu küsimuste lahendamist ise juhtida ja kontrollida. See ei ole juhuslik: aastakümnetepikkune praktika on tõendanud detsentraliseerimise kvalitatiivset ja majanduslikku eelist liigse tsentraliseerimise ees. („Majandusliku efektiivsuse argument on ökonomistide raison d’être fiskaalse detsentraliseerimise põhjendamisel.“ – Serdar Yilmaz, Yakup Beris, and Rodrigo Serrano-Berthet. Local Government Discretion and Accountability: A Diagnostic Framework for Local Governance. Local Governance & Accountability Series, Paper No. 113. World Bank, July 2008.)
Tsentraliseerimise kasuks räägib mastaabiefekt ning võimalus rakendada teenistusse kõige paremaid päid. Selge on see, et mõistlik ei ole teha lasteaeda ühele lapsele, samavõrra ebamõistlik on ka näiteks kõik Tallinna 20 000 lasteaiaealist kokku koondada ühte lasteaeda. Mida suuremaks muutub teenuseosutaja, seda suuremaks muutub bürokraatlik koormus ja kaugenevas vastutuses. Otseselt väljendub see nii suuremas ühikukulus kui süsteemi jäikuse kaudu ka madalamas arenguvõimelisuses ja sisuliste tulemuse asemel bürokraatlikele eesmärkidele orienteerumises. Mingil hetkel ületab bürokraatiaga kaasnev kahju mastaabiefektiga ja bürokraatlikest toimingutest saadava kasu. Seega optimaalne punkt otsustamistasandi leidmisel asetseb seal, kus mastaabiefektist saadav mõju hakkab kaduma, aga bürokraatlik negatiivne mõju ei ole veel jõudnud hoogu sisse saada.
Selle tõestuseks on tehtud mitmeid uuringuid. Näiteks OECD uuringu „Avaliku sektori efektiivsuse kasvatamine: proovikivid ja võimalused“ empiiriliste tõendite alusel võib järeldada, et avaliku sektori efektiivsust saab suurendada poliitilise ja fiskaalse otsustusõiguse detsentraliseerimisel kohalikule tasandile. Tähelepanu tahaks juhtida ka uuringule „Fiskaalne detsentraliseerimine ja avaliku sektori efektiivsus: OECD riikide andmetel“, kus kirjutati: „Toetatuna tugevatest empiirilistest leidudest, mis on saadud mitmete näidetega tutvumise ja analüüside tulemusena, saame me väita, et avaliku sektori tõhusus ja fiskaalne detsentraliseerimine on ümberpööratud U kujuline. Kõrgem fiskaalne detsentraliseerimine suurendab OECD riikides efektiivsust hariduse ja tervishoiu valdkonnas.“
Kui riik määrab tsentraalselt ühtsed ja jäigad reeglid kõigi jaoks, siis kohalikud omavalitsused saaksid lahendusi kujundada mitmekülgselt lähtuvalt kohapealsetest oludest, oma elanike vajadustest ja pidevalt muutuvast keskkonnast. Kohalikul tasandil saab asju katsetada, muuta ja arendada palju paindlikumalt. Lahenduste valikutel ei keskenduta bürokraatlike eesmärkide saavutamisele (näiteks raha kulutamine teatud tegevuseks hoolimata nende tulemuslikkusest), vaid sisuliselt parima tulemuse saavutamisele võimalikult efektiivsel moel. Kui Võrumaal elava isiku jaoks on ministeerium kättesaamatus kauguses, siis kohaliku võimu vastutus oma elanike ees on oluliselt vahetum.
Lihtne näide käitumiserinevuste välja toomiseks. Üks tööandja on andnud oma töötajatele kütusekaardi limiidiga 100 eurot kuus. Teine aga on lisanud selle summa inimeste palgale. Esimesel juhul ei vaevu autosõitja kaks korda mõtlema teenuse kasutamise mahu ega hinna üle – iga õpik ütleks selle kohta, et hüve tuleb loomulikult maksimeerida ehk viimne kui sent ära kulutada. Teisel juhul võivad paljud inimesed autoga tööle tulekust üldse loobuda, kütusekulu asendada bussipiletiga, naabrile kütusekaarti enam ei laenata. Kui sõidetaksegi, siis keskmiselt palju vähem. Kogu ühiskonna heaolu ja arengut silmas pidades on teine võimalus kindlasti edasiviivam tee. Isikliku rahaga käitume oluliselt teistmoodi kui võõra rahaga. Ette antud kriteeriumid võtavad meilt tihtipeale ära vajaduse ja vastutuse raha otstarbeka kasutamise üle ise mõelda.
Kas see eelnev detsentraliseerimise jutt ei ole kuidagi vastuoluline olukorras, kus käimas on haldusreform kohalike omavalitsuste arvu vähendamiseks? Vastupidi – reformi eesmärk on suurendada kohaliku omavalitsuse võimekust kohalike küsimuste üle otsustada. Suuremad kohalikud omavalitsused saavad tänaseid ülesandeid tõhusamalt täita ning loovad potentsiaali veelgi rohkemate avalike ülesannete otsustamiseks. Näiteks on nii mõnelgi pool läänes esmatasandi tervishoid ning enamik sotsiaalhoolekandest esmatasandil korraldatud. Kui Eesti riigis on võetud muuta gümnaasiumiharidus riigi ülesandeks, siis näiteks Taanis võeti gümnaasiumiharidus kohalikelt omavalitsustelt ära, et see anda konkurentsi suurendamise eesmärgil kogukondadele juhtida (ise-juhtimise mudel).
Tsentraalne otsustamine ja raha kasutamise range kontrollimine on lahendused, mis sobituvad vähearenenud riikidesse, kus suureks probleemiks on korruptsioon ja usaldamatus ning läbiv haldussuutmatus. Keskvalitsuse ametnikule on lihtsam kontrollida raha reeglipäraselt kulutamist, kui leida viise sisuliste tulemuste saavutamiseks. Tsentraliseeritud otsustusõigus on takistuseks arenenumas ühiskonnas, kus riigi peamised väljakutsed seonduvad ajaga kaasas (või eespool) käimises, inimeste teadmispotentsiaali ja tegutsemistahte maksimaalses ära kasutamises, kvaliteedis, konkurentsis, innustamises, kaasamises, katsetamises uute ja paremate lahenduse otsimiseks. Need saavad avalduda üksnes läbi detsentraliseeritud õiguste ja vastutuse.
Soomes ei vaja kohalik omavalitsus põhikooli pidamiseks riigilt koolitusluba, puuduvad normid klassi täitumusele ja piirangud raha kasutamisele. Riiklik kontroll on asendatud enesehindamisega, kontrollijatest on saanud nõustajad. Tulemuseks on meist kõrgem klassi täitumus (st efektiivsus), õpetaja keskmine palk suhtena kõrgharidusega isikute keskmisesse palka ning ülihead PISA testi tulemused.
Eesti kohalikele omavalitsustele täna pandud kohalikest ülesannetest ükski ei eelda vajadust riiklikult piirata mingilgi moel kohalike omavalitsuste otsustusvabadust oma sissetulekute kasutamisel. Ka ülesande täitmiseks lahenduse leidmisel saaks neil olla tänasega võrreldes palju suurem otsustusvabadus. On tähtis vahet teha, et otsustusõigus ei eelda tihtipeale korraldamise ega teenuse osutamise kompetentsi/võimekust. Kuigi enamik meist ei ole ehitustöölise oskustega ega arhitekti haridusega ning ei pruugi midagi teada ehitusseadustiku olemasolust, peame me ometi loomulikuks, et igaüks võib ise otsustada, millise maja endale ehitada laseb.
Küsimus tundub mitte olevat, kas Eesti kohalikud omavalitsused on laialdasemaks vastutuseks valmis, vaid kas keskvalitsus on valmis lahti laskma oma kontrollitahtest.