Kertu Fedotov, rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik 
Paindlikke võimalusi oma kogutud pensioniraha kasutada pakub kolmas sammas, kus väljamaksete korralduses on pensionärile jäetud vabad käed.
Seevastu kohustuslik kogumispension ehk II sammas on Eesti riikliku pensionikindlustussüsteemi osa, mis on loodud toeks riiklikule pensionile ehk I sambale ja peab töötama samade eesmärkide saavutamise nimel – et inimesed saaksid piisavat pensioni ja et jätkuks raha nende pensionide väljamaksmiseks.
Kui inimene käib tööl, panustab ta oma tulevasse pensionipõlve. Esimeses sambas kogub ta n-ö virtuaalseid pensioniõigusi ja II sambas reaalset raha. Kui palju ta täpselt pensioni hakkab saama, selgub tulevikus. I samba pensioni täpne suurus sõltub lisaks isiklikele pensioniõigustele ka pensionile mineku hetke maksulaekumisest. II samba pension sõltub tehtud sissemaksetest ja fondi tootlusest. I samba pensioni suurust mõjutab tulevikus seega töötajate ja pensionäride arv. Töötajate arvu vähenemine ja pensionäride arvu kasv tähendab väiksema tulupoti jagamist suurema arvu inimeste vahel, mis paratamatult tähendab väiksemat I samba pensioni. II samba pensioni aga need demograafilised protsessid otseselt ei mõjuta.
Kuna teine sammas on riikliku pensionikindlustuse osa, siis kehtib ka siin sama põhimõte, et pensioni makstakse inimesele tema vanaduspõlve lõpuni. Riski, et inimene elab keskmisest kauem ja et talle tuleb pensionina maksta rohkem, kui ta teise sambasse kogus, võtab elukindlustusselts. Seega tuleb teisest sambast pensioni saamiseks reeglina sõlmida elukindlustusseltsiga pensionileping.
Riik on võtnud endale eesmärgiks hoida keskmise pensioni ja keskmise palga suhet vähemalt 40% tasemel. See eesmärk on seniste pensioniparameetritega saavutatav. Kui soovida näiteks 60% asendusmäära, tuleks kas oluliselt tõsta tulusid või vähendada pensionäride arvu. Praegu on sellises suurusjärgus riiklik pension ise, kuid tulevikus esimene sammas üksi seda eesmärki täita ei suuda.
Ajapikku teise samba tähtsus kasvab ja siit makstava pensioni osakaal hakkab moodustama keskmiselt kolmandiku esimese ja teise samba pensionidest, keskmisest kõrgema sissetulekutega inimestel isegi suurema osa. Siiski ei tähenda teine sammas ka tulevikus täiendavat sissetulekut võrreldes praeguste pensionäridega. See katab augu, mis demograafiliste muutuste tagajärjel esimesse sambasse tekib – lihtsustatult öeldes hoiab teine sammas tulevikus meie pensioni palga suhtes samal tasemel nagu see on praegu meie vanavanematel või vanematel.
Et vastata, miks ei saa teisest sambast raha korraga välja võtta, tuleb küsida, mis on miinimum, millest allapoole ei ole me nõus meie inimeste pensionis minema. Kui leppida kokku, et eluaegse sissetulekuna piisab summast, mis on keskmiselt kolmandiku võrra väiksem tänasest pensionist, võiks teisest sambast lubada raha ka korraga välja võtta. Elu lõpuni makstaks siis pensioni, mis oleks 27 protsenti keskmisest palgast 40 protsendi asemel. Tõenäoliselt oleks siis küll otstarbekam kogu sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa esimesse sambasse jätta, mitte selle arvel teise sambasse sissemakseid teha.
Olukord oleks mõnevõrra teistsugune ka siis, kui teise samba maksemäärad oleksid kõrgemad. Kehtivad maksemäärad (2% inimese palgast + 4% sotsiaalmaksu arvel) on mõeldud üksnes vanaduspensioni katteks. Kui tõsta maksemääru, suureneksid kogutud summad ja selle võrra võiksid väljamaksed pensionieas ka paindlikumad olla ehk täiendavalt kogutud raha ei peaks tingimata eluaegse pensionina välja võtma. Selline võimalus on aga juba praegu olemas kolmandas sambas, kus saabki vabatahtlikult pensioniks raha juurde koguda ja kus soovijatel on kasutada ka ühekordne väljamakse.
Väljamaksete lahenduste mitmekesistamine on tervitatav, kuid arvestades, et esimene ja teine sammas pakuvad koos pensioni, mis jääb keskmiselt vaid 40% tasemele keskmisest palgast, ei saa kergekäeliselt loobuda põhimõttest, et sellele pensionile võib inimene loota oma elu lõpuni.