Pirgit Lohk, rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna peaspetsialist
Rahvusvahelised organisatsioonid nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) innustavad riike parandama ettevõtluskliimat ja investeerimiskeskkonda ning suurendama konkurentsivõimet. Kui suurema aja 20. sajandist valitses iseenesestmõistetav arusaam, et majanduskasv on ühiskonna arengu sünonüüm, siis tänaseks mõistetakse, et päris nii üksühene see seos ei ole (OECD 2011). Seetõttu soovitab Euroopa Komisjon jälgida, et majanduskasv oleks tark, põhinedes teadmistel ja innovatsioonil, jätkusuutlik, tagades keskkonna säästliku kasutamise ja kaasav, hoides kõrget tööhõivet ning sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (Euroopa Komisjon 2010). Sellest tulenevalt on ülemaailmselt suurenenud vajadus saada riikide arengust mitmekülgsemat vaadet kui üksnes sisemajanduse koguprodukt. Rahvusvaheliselt levinud lahendusena nähakse sellele traditsiooniliste majandusnäitajate hindamist koos sotsiaalsete ja inimressurssi kirjeldavate näitajatega (Stiglitz et al 2008).
Selliseid mitmekülgseid ülevaateid koostades ja nende alusel hinnanguid andes on kasutusele võetud liitindeksid (composite index). Indeksi lõppskoor leitakse erinevate näitajate individuaalsete tulemuste põhjal ning see väljendab riigi arengutaset. Indeksis kasutatud näitajad jaotatakse enamasti valdkondade kaupa kategooriatesse (näiteks majandus, haridus, tervis jne) ning arvutatakse ka alamskoorid, võimaldades seeläbi hinnata iga kategooria tulemusi eraldiseisvalt ning jälgida nende omavahelisi seoseid. Selline tegevus lihtsustab keerukatest arvutustest arusaamist ning võimaldab riike üksteisega võrrelda, tuua välja parimad praktikad ning hinnata suhtelisi erinevusi. Just enda lihtsuse ja kergesti tõlgendatavuse tõttu on sellised indeksid atraktiivsed nii poliitikute kui ka meediaväljaannete seas. (Berger 2010)
Üks tuntumaid liitindekseid riikide võrdlemiseks on Maailma Majandusfoorumi poolt koostatav, kus 114 näitaja (12 kategooriat) alusel järjestatakse riigid nende konkurentsivõime alusel. Berger on enda uuringus „An Overview and Analysis on Indices of Regional Competitiveness“ välja toonud, et järjest enam levib selliste indeksite koostamine siseriiklike piirkondade kohta ning 2009. aastal oli ülemaailmselt kasutusel 46 liitindeksit piirkondliku konkurentsivõime hindamiseks. Ka Euroopa Liit ja OECD on liikunud enda liikmesriikide hindamisel riiklikult tasandilt siseriiklike piirkondade tasandile ja koostanud piirkondliku konkurentsivõime ja arengu indekseid, kasutades selleks vastavalt 73 ja 22 näitajat. Iseseisvalt on enda siseriiklike piirkondade konkurentsivõime indekseid koostanud näiteks Soome, Ühendkuningriigid, Leedu, Poola ja Horvaatia. Eestis on piirkondlikku arengut ja võimekust hinnanud vastavalt Statistikamet ja OÜ Geomedia.
Miks piirkondlikke indekseid koostatakse ja kes neid kasutavad?
Euroopa Liit ja OECD toovad välja, et indeksid aitavad hinnata, mis on piirkondade tugevused ja nõrkused. Samal ajal võimaldab see võrrelda end teistega ning leida piirkondi, kellega sarnanetakse ja tuvastada neid, kellelt midagi õppida oleks (Euroopa Liit 2011, OECD 2014).
Piirkondlikul arengul on üha suurem mõju ettevõtete produktiivsusele ja töötajate motivatsioonile, tugevdades kasvu seestpoolt. Seetõttu on vaja osata hinnata piirkondade hetke positsioone ning potentsiaale. Selline lähenemine liigub koos trendiga detsentraliseerida võimu keskvalitsuselt kohalikule tasandile, põhinedes arusaamisel, et näiteks edukas piirkondlik majanduspoliitika põhineb piirkonnasiseselt üles ehitatud tugevustel. (Berger 2010, Snieška ja Jurgita 2009)
Euroopa Liit on liikmesriike kutsunud üles arutlema, millises ulatuses vahed ja variatsioonid siseriiklike piirkondade vahel võivad hakata kahjustama riiklikku konkurentsivõimet ning millises ulatuses on võimalik neid variatsioone vähendada (Euroopa Liit 2011). Ühendkuningriigid näevad konkurentsivõime tõstmist Euroopa mahajäänud piirkondades esmatähtsana sotsiaalse ühtekuuluvuse loomisel ning horvaatlased peavad piirkondliku konkurentsivõime uurimist võtmetähtsusega eelduseks tasakaalustatud arengu loomisel (Kitson et al 2004, Rahvusvaheline Konkurentsivõime Nõukogu 2010).
Neilt mõtetelt on hea edasi liikuda indeksi kasutajateni, sest just poliitikakujundajad, kes kaardistavad piirkondade arengutaset ja nõrkusi eesmärgiga välja töötada strateegiaid, et vähendada ebavõrdsust ja esile kutsuda kasvu, on ühed peamised indeksite kasutajad. Ettevõtjad kasutavad indekseid investeerimisplaanide tegemiseks ja uutele tegevuspaikadele asukohtade leidmiseks. (Berger 2010) Kohalikul kogukonnal võimaldavad indeksid tuvastada enda piirkonna kitsaskohad ja potentsiaalsed arengusuunad, tõstes seeläbi sünergiat ühistegevustes. OECD on välja toonud, et piirkonna tasandil esitatud näitajad aitavad tõsta inimeste usaldusväärsust statistika vastu, kuna inimesed tunnetavad enda ja statistika vahel isiklikumat seost. Lisaks aitavad sellised indeksid tõsta elanike teadlikkust piirkonna hetkeolukorrast ja vajadustest, suurendades seeläbi kogukonna rolli kohaliku elu puudutavates küsimustes kaasa rääkimisel. (OECD 2014)
Eesti piirkondliku potentsiaali indeksist
Mõte Eesti piirkondliku potentsiaali indeksi koostamisest sündis eelkõige vajadusest kirjeldada taustsüsteemi, milles omavalitsused tänasel päeval tegutsevad. Kuna omavalitsused on nii elanikele kui ka ettevõtjatele kõige lähemalolev võimuesindaja, kes otsustab kohalikku elu puudutavaid küsimusi, siis on oluline omada ülevaadet taustanäitajatest, mis omavalitsuse tegevust mõjutavad.
Indeksi loomiseks kasutati 19 näitajat, mis on valdkondlikku kuuluvust arvestades jaotatud kolme kategooriasse: inimkapital, majanduslik kapital ja sotsiaalne kapital. Näitajate valikul peeti silmas nende kasutamist varasemates uuringutes, võimalikult mitmekülgset kirjeldamisvõimet ja iga-aastast uuenemist, et tagada indeksi järjepidevus.
Indeksi hindamiskriteeriumite välja töötamisel ja murdepunktide määramisel lähtuti Eesti omavalitsuste individuaalsetest näitajatest. Kõigis kolmes kategoorias on näitajad jaotatud kahte rühma: põhinäitaja(d), mida hinnatakse logaritmilisel skaalal vastavalt omavalitsuse individuaalse näitaja paiknemisele üldkogumi variatsioonireas ja lisanäitajad, mida hinnatakse normaliseeritud skaalal, kus parem tulemus annab kõrgemad punktid ja vastupidi.
Põhinäitajad on suuruse näitajad, mis kirjeldavad piirkonnas olemasolevat kapitali mahtu– selles rühmas on võimalik saada maksimaalselt 100 punkti. Lisanäitajad on ühikunäitajad, mis kirjeldavad piirkonnas olemasolevat kapitali mahtu ühiku kohta– selles rühmas on võimalik saada maksimaalselt 20 punkti. Seega saab maksimaalne alamskoor olla 120 punkti ja lõppskoor kolme kategooria kohta kokku vastavalt 360 punkti.
Eelpool toodud hindamiskriteeriumi kasutamine indeksi arvutamiseks põhineb arusaamisel, et valdav osa piirkondlikust potentsiaalist tuleneb suurusest, mis loob eeldused piirkonna arenemiseks ning võimaldab saavutada tugevamat positsiooni läbi mastaabiefekti. Samal ajal toetavad ühikupõhised näitajad piirkondlikku arengut seespidiselt ning loovad eeldused spetsialiseerumiseks. Selline lähenemine võimaldab kirjeldada kapitali jaotumist omavalitsuste vahel ning võrrelda eelkõige sarnase suurusega (võrdse lähtepositsiooniga) omavalitsuste potentsiaali ja selle muutumist ajas.
Täpsemalt saab hindamiskriteeriumitega tutvuda siin.
Indeksis kasutatud näitajad
Inimkapitali hinnatakse viie näitaja alusel:
Põhinäitaja:
1.rahvastik
Lisanäitajad:
2. alla 65-aastaste osatähtsus elanikkonnast
3.rahvastiku taastootmispotentsiaal,
4. kõrgharitute osatähtsus 20+ aastastest elanikest,
5. töövabastuspäevade arv (v.a rasedus- ja sünnituspuhkus) tööealise elaniku kohta.
Näitajad 1–3 kirjeldavad rahvastiku suurust ja struktuuri, mis omavalitsuse arenguväljavaadete kontekstis on kriitilise tähtsusega. Näitajad 4–5 kirjeldavad vastavalt elanike haridustaset ja tervislikku seisundit. Teadmistel põhinev majandus eeldab kõrgelt haritud inimkapitali, mis suudab läbi innovaatiliste lahenduste kasutusele võtmise kutsuda esile kasvu. Hea tervisega elanikkond on võtmetegur tööturu aktiivsuse ja produktiivsuse suurendamisel, viidates samal ajal pikemale tööturul viibimisele ja madalamatele tervishoiu ja sotsiaalhoolekande kuludele. (Euroopa Liit 2011)
Majanduslikku kapitali hinnatakse üheksa näitaja alusel:
Põhinäitajad:
1. maa väärtus,
2. füüsiliste isikute maksustatud brutotulu
Lisanäitajad:
3. keskmine kuine brutotulu füüsilise isiku kohta,
4. elamu- ja ärimaa väärtus ühe ha kohta,
5. töötuse määr,
6. rahuldatud toimetulekutoetuste taotluste arv elaniku kohta,
7. tertsiaarsektoris hõivatute osatähtsus,
8. ettevõtlusega tegelejate osatähtsus 18+ aastastest elanikest,
9.dividenditulu saajate osatähtsus 18+ aastastest elanikest.
Näitajad 1–7 kirjeldavad majandusliku heaolu taset ja omavalitsuse kui elu- ja ettevõtluskeskkonna atraktiivsust. Aktiivne ja suur majandusruum julgustab ettevõtjaid arendama enda tegevusulatust ning spetsialiseeruma sektoritele, kus toodetakse kõrgemat lisandväärtust. Töötuse määr ja toimetulekutoetuse vajadus peegeldavad tööturu aktiivsust ja inimeste toimetulekutaset. Kõrgem tertsiaarsektoris hõivatute osatähtsus viitab keerukama tegevusastmega ettevõtetele, mis aitavad säilitada piirkonna konkurentsivõimet. (Euroopa Liit 2011) Näitajad 8–9 kirjeldavad ettevõtlusaktiivsust, mis on piirkonna kestvuse ja arenemise üheks alustalaks. Loovad, uuenduslikud ja riskijulged inimesed panustavad enda ja kogukonna elu arengusse, luues lisandväärtust nii ärilistes kui ka sotsiaalsetes ettevõtmistes.
Sotsiaalset kapitali hinnatakse viie näitaja alusel:
Põhinäitaja:
1. kodanikuühenduste arv
Lisanäitajad:
2. spordiharrastajate osatähtsus elanikkonnast,
3. kuritegude arv elaniku kohta,
4. valimisaktiivsus kohalikel valimistel,
5. kohalikel valimistel kandideerijaid volikogu ühe mandaadi kohta.
Näitajad 1–2 kirjeldavad elanike vaba aja veetmise harjumusi ja elukvaliteedi taset. Kogukondlikus elus aktiivselt osalemine aitab luua sotsiaalset suhtlusvõrgustikku ning seeläbi suurendada piirkondlikku ühtekuuluvustunnet. Näitaja 3 kirjeldab piirkonna turvalisuse taset ning näitajad 4–5 väljendavad elanike aktiivsust ja soovi kohalikku elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida. (OECD 2014, Berger 2010)
Eesti piirkondliku potentsiaali indeksi eesmärk ei ole koostada nn „liiga tabelit“ ja häbimärgistada madalama skooriga omavalitsusi, vaid olla eeskätt tööriistaks omavalitsusjuhtidele ja kohalikule kogukonnale. Indeks ei anna hinnangut omavalitsuse tegevusele ega võimekusele, vaid aitab koondada olulise taustainformatsiooni, mis on vajalik juhtimisotsuste tegemiseks. Lisaks aitab indeks omavalitsustel paremini mõista eesseisvaid väljakutseid ja potentsiaalseid arenemisvõimalusi.
Indeksi tulemustest lühidalt
Oodatavalt on kõige kõrgema piirkondliku potentsiaaliga omavalitsus Tallinn, kellele järgnevad vastavalt Tartu, Pärnu ja Narva linn. Eesti suurematele linnadele pakuvad tihedat konkurentsi Tallinna lähivallad Viimsi, Rae, Harku ja Saue, kes ühtlasi kuuluvad 25% omavalitsuste hulka, kelle potentsiaal on aastatel 2011–2014 järjepidevalt kasvanud. Eelpool mainitud 25% hulgast väärivad eraldi esiletoomist Luunja, Tartu ja Rõngu vald, kes on suutnud tagada kõrge ja järjepideva potentsiaali kasvu kõigis kolmes kategoorias korraga. Analüüsides omavalitsuste järjestuse muutust aastatel 2011–2014, jäävad väga positiivsete näidetena silma Pihtla, Mooste ja Viru-Nigula vald, kes on järjepidevalt enda positsiooni parandanud.
Täpsemalt saab indeksi metoodika ning tulemustega (sh indeksi koostamiseks kasutatud alusandmetega) tutvuda Rahandusministeeriumi kodulehel ja riigiraha portaalis.
Viidatud allikate loetelu
- Berger, T. (2010). An overview and Analysis on Indicies of Regional Competitiveness.
- Euroopa Komisjon (2010). Europe 2020: A European Stretegy for Smart, Sustainable, and Inclusive Growth.
- Euroopa Liit (2011). A New Regional Competitiveness Index: Theory, Methods and Findings.
- Kitson, M., Martin, R., Tyler, P. (2004). Regional Competitiveness: An Elusive yet Key Concept?
- OECD (2011). A composite index for monitoring regional development in OECD regions.
- OECD (2014). How`s life in Your Region?.
- Rahvusvaheline Konkurentsivõime Nõukogu (2010). Regional Competitiveness Index of Croatia.
- Snieška, V., Jurgita. B. (2009). Measurement of Lihtuanian Regions by Regional Competitiveness Index.
- Stiglitz, J. E., Sen, A., Fitoussi, J. P. (2008). Commission on the measurement of economic performance and social progress.