Külli Taro, Eesti Koostöö Kogu
Cerlin Pesti, Rahandusministeeriumi riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna juhataja
Statistikas kasutatakse suhtarve kogu elanikkonda või tööealisse elanikkonda. Kuna Eestis on elanikke vähe, siis ka absoluutnumbrites väike riigisektor näib väikese elanike arvuga läbi jagades suhteliselt suur. Kui väikeriik soovib täita samu ülesandeid ja pakkuda oma elanikele samasuguseid avalikke teenuseid nagu oodatakse suurelt riigilt, siis nõuab see muu hulgas ka proportsionaalselt suuremat tööjõudu. Sellest tulenevalt ongi Eesti valitsussektori töötajate osakaal suhteliselt suur. Absoluutnumbrites võrreldes jääme enamikust võrdlusalustest riikidest siiski tahapoole. OECD võrdluse aluseks võetud andmebaasi alusel on Eestis üle 138 tuhande valitsussektori töötaja, Lätis aga näiteks üle 200, Leedus üle 300 ja Soomes üle 660 tuhande.
Valitsuse prioriteedid
Avaliku sektori töötajate arv on sõltuvuses valitsuse kulutuste prioriteetidest. Mida rohkem riik panustab tööjõumahukatesse valdkondadesse (nt haridus, tervishoid, kultuur), seda enam on ka riigipalgalisi töötajaid. Võrreldes teiste OECD riikide valitsussektori kulutuste jaotusega, panustabki Eesti keskmiselt rohkem just haridusse ja kultuuri.
Avaliku sektori töötajate arv sõltub ka sellest, kui palju ülesandeid eelistab riik ise täita ja kui palju on välja delegeeritud. Rahvusvahelise võrdluse järgi eelistab Eesti riik keskmisest enam teenuseid ise pakkuda ja vähem erasektorile delegeerida. See selgitab ka vajadust suhteliselt suurema arvu riigipalgaliste töötajate järele. Samas on näha, et üha enam suurenevad alltöövõtu kulud.
Pärand ja traditsioonid
Valitsussektori suurust mõjutab ka ajalooline pärand. Eelkõige traditsioon, milliste ülesannetega tegeleb riik, millega kolmas sektor (tugevas katoliikliku traditsiooniga riigis nt ka kirik), erasektor ja mis jääb üksikisiku vastutuseks. Eesti pidi hakkama saama totalitaarse riigi pärandiga, kus pea kõik töötajad ja ülesanded kuulusid avalikku sektorisse. Kuigi Eesti on taasiseseisvuse perioodil oma avaliku sektori töötajate hulka koguni ligi 3,5 korda vähendanud, võib see taust riigi ülesehitust ja ootuseid avalikule sektorile endiselt mõjutada. Me oleme näiteks oma õppeasutuste võrku (nii üld- kui ka kutsehariduses) ja haiglavõrku oluliselt koomale tõmmanud, ent puhtalt elanikkonna koguarvule tuginevad vajaduspõhised arvestused oleks ette näinud siiski veel radikaalsemaid reforme. Olemasolevat vähendada on keerulisem kui midagi uut vajaduspõhiselt üles ehitada või vajaduse suurenedes laiendada. Omad piirangud seab ka väikese rahvaarvu kohta suhteliselt suur territoorium ja regionaalse teenuste kättesaadavuse saavutamine.
Kuigi valitsussektori töötajate osakaal on Eestis suhteliselt kõrge, siis valitsussektori kogukulude osakaal SKPst on jällegi Euroopa Liidu keskmisest madalam. Eriliselt paistab Eesti silma üldiste valitsussektori teenuste väikese osakaaluga SKPst (COFOGi alusel). Eestis oli 2012. aastal vastav näitaja 3,6% ja see on Euroopa Liidus kõige madalam (EL27 keskmine näitaja 6,7%). OECD riikide keskmisest enam panustab Eesti jällegi kaitse, hariduse, kultuuri, avaliku korra ja julgeoleku ning majanduse valdkondadesse (siin pole arvestatud ainult tegevuskulusid, vaid kogukulusid).
Põhimõttelised muutused?
Kuna töötajate absoluutarvud on suured, siis saaksid märkimisväärsed muutused makrotasandil toimuda aga juhul, kui avalikus sektoris midagi põhimõtteliselt teistmoodi (struktuursed reformid, funktsioonide ümberkorraldamine) või vähem tegema hakataks (erasektorile/kolmandale sektorile delegeerimine). Valitsussektori hõive on üldiselt üsna püsiv suurus. Isegi hiljutistel kriisiaastatel, kui räägiti vajadusest avalikku sektorit kokku tõmmata, suuri ja järske muutuseid nii Eestis kui ka teistes OECD riikides ei toimunud.
Keskmise töötasu osas jääb Eesti kõigis võrreldavates gruppides OECD keskmisele alla (võrreldakse nii erinevaid positsioone (nt tippjuhid, keskastme juhid, nooremametnikud) kui ka ameteid (nt politseiametnik, tollitöötaja, õpetaja)). Isegi võttes arvesse riigi suhtelisi võimalusi (SKP inimese kohta) ning üldist palgataset (keskmine kõrgharidusega töötaja tasu), makstakse Eesti avaliku sektori töötajatele vähem palka kui teistes kõrgelt arenenud riikides.